Äratrükk

“Postimehe” eralisast.

 1898.

Jakob Liiw.

Kõrbelõwi.

Jurjewis (Tartus).

“Postimehe” trükikoja kulu.

1898.

Kõrbelõwi.

Luuletanud

Jakob Liiw.

Jurjewis.

Trükitud “Postimehe” — J. Tõnisson’i — trükikoja kulu- ja kirjadega.

1898.

Дозволено Цекзурою. — Юрьэвъ, 1 Октября 1898 года.

Sissejuhatus.

 Need kujud, mis ma looks ja lauluks liitnud,

Mul kaua walmisiwad mõtetes;

Ma nende seltsis mõnda tundi wiitnud

Ja mõnda lõbu leidnud kurbtuses.

Mu salakambris oli nende puhtus,

Kus hingasiwad aasta pikkust und;

Nad oliwlld mu wara ja mu uhkus,

Ma nägin öösel tihti nendest und.

 Kui wahest elukutse andis mahti,

Ehk hingas ilm ja waikne oli öö,

Siis tegin salakambri ukse lahti —

Neid waadata mul oli armsam töö.

Ja palju rõõmu see mul wiimaks tegi,

Kui leidsin neid ju kaswul walmimas:

Weel enam, kui ju pooles unes keegi

Neist oma kätt ehk jalga liigutas.

 Neid olen luule wõimul äratanud,

Neil ergutanud und ja uimastust

Ja ärgates neid kõiki tööle a’annd

Ja kõikidele määran’d tegewust.

Mil wiisil nemad oma kohust täitwad

Ehk kuis nad kellelegi meeldiwad,

Mul wastane ja sõber üks kord näitwad,

On nende üle kohtumõistijad.

 See lugu siin küll näitab wõõrast kuju,

Kuid sündmused on nähtud elu sees,

Neid kokku köitund noorepõlwe tuju,

Neist palju tuntud omas südames.

Kui ka küll kaugel sündmusete waatus

Ja lugu seisab wõõra katte all,

Ta waimus kodumaa ja rahwa saatus,

Mis tõeks läinud oma ligidal.

— 4 —

Esimene laul.

Teekonna wastu walmistamine.

 Su kuningliku kuldse koidu tiiwad

On taewa wõlwil tasa liikumas,

Nad kauge ilmadele teadust wiiwad,

Et tõusemas on päike, kuningas.

Ja põrmu piiril waikselt lahti läewad

Kui ilu-templi sala wärawad,

Kus kaste-kullas lillekesed näewad

Ju päik’se palet uhkelt särawat.

 Alt orust tõuswad öösed udu loorid

Kui õrnad pilwed waikselt ülesse

Ja une hõlmast ärtan’d linnukoorid

Ju awaldawad rõõmu taewale.

Ja uhked palmipuud, kui puhtad neitsid,

Kes pulma pärgadega ehitud,

Nad udu waibad seljast ära heitsid,

Neil kaste pärlid kaela sidunud.

 Siin iludus on alla ilma tõtnud

Ja pühas ehtes seisab lõunemaa,

Kui oleks jumalad sääl aset wõtnud

Ja ühendanud ilma taewaga.

Nii iludus ja õrnus ühtelugu

On lõppemata püha pidamas,

Et aimaks taewa kuju rahwa sugu,

Kes elamas siin põrmus madalas.

 Kuid kõik see joowastaja loomuilu

Ei tröösti jäädawalt siin inimest,

Ka siingi tundub walu, haua wilu

Ja leidub haawu mitmest südamest.

Solimann, wana uhke lõunalane,

Üks moslem, kindel oma usu sees,

Siin kõnnib nagu kuulus kangelane

Ja waatab loomu ilu sammudes.

 Ta käed ja kael nii lahjad, suured sooned

Tal otsa pääl, mis mehine ja lai;

Ta palgel tunnistawad kortsud, jooned,

Et elu pole talle teinud pai.

— 5 —

Ta huultelt ammu põgenenud nali,

Ta näib kui wana kõrbe kotkas hall,

Kuid samm weel temal kindel, waade wali

Kui mõnel wägewamal kuningal.

 Ta palgel heitleb wahest rõõmu läige

Ja wahest mure pilw on mustamas,

Säält paistab korraks nagu äge äike,

Pilt teraw nii kui wälk, mis wehkimas.

Ta rinnust kerkib wahest sügaw ohke,

Mis kuuldub nagu raske koorma alt,

Ja et ei läheks segi mõte rohke,

Ta räägib üksipäinis, kuuldawalt:

 „Ei leia kodu elust enam rahu

Mu igatsuse kätte langen’d hing,

Siin üksgi rõõm mu rinnasse ei mahu,

Ehk küll mu ümber auustajate ring.

Ei siin ma kauem aega wiita püüa,

Sest eksitaw on iga wiibiw tund.

Ma sõpradest nüüd tahan lahku lüüa,

Mul Meka tee on suurem hinge sund.”

 Solimann astub kõneledes telki,

Sääl palju pühi tõotusi teeb;

Nii ootab waikselt homse päewa helki

Ja rind tal kõrbe elu tundest keeb.

Tal halwaks jäänud nüüdne eluase,

Sest lahkuks hõlpsalt rõõmsa meelega,

Kuid perekonna kohused ei lase

Meest üksipäinis minna rändama.

 Ta wiimaks naesed, lapsed kokku hüüab,

Kes une hõlmast praegu ärganud,

Neil selgel sõnal seletada püüab,

Et kodu õnn on kõigil kadunud.

Ta jutustab, et kõrbe reisi läbi

Saab närtsimata krooni iga waim.

Kes kardab, see saab elus juba häbi,

Ei kõlba surres olla Allah taim.

 Ei üksgi kuuldes nägu kurwaks muuda,

Kui wana moslem jutu lõpetab,

Ei keegi talle wastu panna suuda,

— 6 —

Sest igaüks ta tahtest aru saab.

Nüüd kõigil ärkab ihkamine rinnus,

Mil püha linna wõiwad reisida

Ja et ju homme kõrbe äärses linnas

Kõik sõpru, tutwaid saawad nägema.

*        *

*

 Ju päike paistab selgel lõuna läigil,

Kõik lilled seiswad longus, närtsimas,

Kuid tuttaw perekond on reisi käigil,

Ei üksgi kaeba raskust palawas.

Solimann, „kõrbelõwiks” nimetatud,

Käib juhatades perekonna ees;

Ta kõrbes sündin’d, kõrbes imetatud

Ja mitme kordne Meka reisi mees.

 Siin sulased nüüd kamelisi sundwad

Ja naesed naer’wad, lapsed kilkawad,

Kõik reisi elust kaunist lõbu tundwad

Ja uudishimul waat’wad metsa, maad.

Weel suuremaks läeb nende kilkamine,

Kui näewad linna eemal hiilgamas,

Kus puhkab enne iga reisiline,

Kes pika kõrbe teele minemas.

 Ja linna rahwalt, auu ja kiitust andes,

Saab teretatud wana Solimann,

Meest hüpitakse kätel telki kandes,

Ta nende käes kui lastel mängukann.

Siin igalt poolt ju kuulda hüüde hääle:

Ta saagu karawani wanemaks

Ja wõtku reisi mure oma pääle,

Et ta meid püha linna juhataks.

 „Mul puudub noorus, puudub endist andi”,

Nii wastab neile kindlalt wana mees,

„Ei wõi ma teile anda misgi panti,

„Et kõlban juhiks käia teie ees.

„Kes tahab ial rahwast juhatada,

„Sel peab julge süda olema:

„See peab tundma iga elurada

„Ja peab mõistma auusalt wõidelda.”

— 7 —

 „Ei juhi meid siin waimustuse woole”,

Sääl kostab talle rahwas paludes,

„Kõik südamed on pöördud sinu poole,

„Sest sul on julgust, auusust südames.

„Eesmärgiks oled sina kaua juba

„Meil olnud kõige oma eluga;

„Nüüd palume, meil anna selleks luba,

„Et päälikuks sind wõime walida.”

 „Mu kõrge nimi ei wõi õnne tuua,

„Ei enneaegne kiitus aidata;

„Ei amet suuda südant nooreks luua,

„Ei wäsitatud weri wirgaks saa.

„Ma olen warem tundnud kõrbe rada:

„Ei läinud hukka üksgi karawan,

„Mis usaldati minu juhatada.”

Nii wastab rahulikult Solimann.

 „Kuid nüüd on julgus minu juurest läinud,

„Ei tungi kõrbe kaugusesse silm,

„Ei tunne rada, kus ma enne käinud,

„Ei kõrbe märkisid, kuis muutub ilm.

„Sest pime kotkas laseb kartes maha

„Ja haru korral magust saaki saab,

„Ta kardab igast asjast omal paha

„Ja iga krabin teda kohutab.”

 „Kus wana kotkas parwe juhatajaks”,

Nii hüüab rahwas juttu segades,

„Jääb poegadele pika reisi ajaks,

„Sääl rõõm on igas noores südames.

„Küll kõrbe lai, ta rannal künkaid palju

„Kus harjumata silm wõib eksida,

„Kuid wana kotkas tunneb iga kalju

„Ja juhatab, kus parem puhkada.

 „Sa mõistad neile abi anda warsti,

„Kes nõrkemas on päikse pistetes

„Ja oskad igaühe walu arsti,

„Kel skorpioni kihwt on were sees.

„Sa aitad kõiki armastuse sunnil,

„Su sõnast surija saab troostimist;

„Sa oskad preester olla palwe tunnil,

„Teed paradiisi näitad kooranist.”

— 8 —

 „Oh, wägew Allah, tahad tõest sina

„Mis rahwas waimustuses kõneleb,

„Et weel kord karawani saadan mina,

„Mis Sinu püha paika igatseb,

„Siis seleta kõik eksilised tujud,

„Mis õige tee päält saatwad kõrwale,

„Ja waigistele kõrbe tunni kujud,

„Mis toowad surma iga elule!”

 Nii räägib Solimann ja wõtab wastu

Auu koha, mis tal rahwas määranud,

Ta lubab neile reisi juhiks astu,

Sest kõikidelt on truudus lubatud.

Ja rahwas mõtlewad neid kindlaid sõnu,

Mis palwes rääkis wana mehe suu,

Kõik kiidawad ta mehelikku mõnu

Ja sala soowiwad: ta elagu.

Teine laul.

Teeleminek.

 Ju taewa äär on punane kui weri

Ja paistab wikerkaari wärwiga,

Koit kumendab kui kange tulemeri

Ja lehwib üle kõrbe lageda,

Just nagu määramata tulekera

Sääl koidu rüpest kerkib ülesse.

Päikese, pilwist waba, uhke tera

Uut päewa kuulutamas ilmale.

 Nüüd ärkab linnas elu, kihin kahin,

Ja igaüks end teele walmistab:

Sääl kuulda rõõmu hääl, sääl nutu sahin

Ja mõni süda sala palwetab.

Sääl Solimann kui wäejuhataja

Nüüd annab oma kindlaid käskusid,

Et juba teele hakata on waja

Ja sadulasse panna kamelid.

— 9 —

 Siis astwab mehed karawani ette,

Kes sõjariistadega koormatud,

Sääl pesewad ja usu kombel wette

End kastawad, kuis prohwet käskinud.

Nüüd Solimanni käsi waikselt liigub,

Ta reisi algust nõnda tähendab,

Siis karawan kui mere laene kiigub

Ja pikka teed nii waikselt alustab.

 Üks süda siingi Solimanni wihkab,

Ehk kõikidelt küll truudus lubatud,

Mees ise peameheks saada ihkab,

Sell’ mõttel on ta reisi alanud.

Ta kuulsast sugust, nimega Abdallah,

Üks noormees, nagu tugew tammepuu,

Ta nägu ilustanud wägew Allah

Ja ilu-kõnet westab tema suu.

 Ei ühtgi kriipsu tema palgedele

Weel pole joonistanud elu waew,

Ei tormi mägedega wõitlusele

Weel juhtunud ta uhke elulaew.

Ta wõtaks terwe ilma mõttes sülle,

Kui aga auu ja kuulsat nime saaks.

See teadus, et üks wanake ta’st üle,

Teeb teda salalikuks, tigedaks.

 Tal iga sõna kuuldub nagu wanne,

Mis ial hüüab Solimanni hääl,

Ja iga juhatus ja hää nõunanne

Teeb teda wihas wärisema sääl.

Ju mitmetele on ta jutustanud,

Et Solimannist tarwis lahkuda,

Ju mitmeid on ta oma nõuusse saanud,

Neid wõrgutanud ilu-kõnega.

 Neid noormees igaühte kergelt usub,

Tal tundmata weel ilmas kawalus:

Ta mõttes sõbra wastu rinda rusub,

Kuid teadmata sääl lamab kawal uss.

Ei wõi ta maiku aimatagi seda,

Et Solimann ju tema plaani teab:

Et kõrbelõwi waritsemas teda

Ja oma wastast ala silmas peab.

— 10 —

 Nii wenib karawan kui kõrbe madu,

Kel surmaw sala kihwt on keha sees,

Tal ümber tolmu pilwed, tolmu sadu

Ja kahiseja liiw on jalge ees,

Siin kauge teekond algul meeli muudab

Ja wõimatumaks rõõmu hääli teeb;

Siin iga nägu awaldada suudab,

Et tuhat tundel kõigil süda keeb.

 Ju kadunud on rand neil selja taga,

Ei elu, ilu näe siin üksgi silm,

Kõik näitab nagu surnud, tuul on waga

Ja kuiw ja kuum on päike, õhk ja ilm.

Sääl enam linnu laulu kuulda pole,

See aegamööda waikis ranna teel,

Waid üksi kotka kisa, karm ja kole,

On kuulda õhuriigis ülewal.

 Kui mustad täpikesed õhu meres,

Mis harjumata silm ei näegi,

Sääl lendwad kotkad kõrgel suures peres

Ja saatwad karawani truisti;

Ja põrmu pinnal nagu pilwe wari

Käib kaugelt reisijate järele

Suur ära nälgind kõrbe lõwi kari,

Kes ootab kaunist saaki omale.

 Kuid hirmsamate kiskujate wastu,

Kes nälja sunnil saaki oot’wad siin,

Ei ole kaitsejatel tarwis astu;

Ka oma wend on siingi teise piin:

Siin kardetaw ja kuulus rööwli pere,

On muiste ajast juba asumas,

See walanud on tihti nende were,

Kes püha linna wagalt minemas.

 „Mikspärast ju tee algul, ranna ligi,”

Abdallah sõbrad järel’ küsiwad,

„Meil karawani kaitstes tilgub higi

„Ja kanda sõjariistad raskemad?

„Kas tähendab see peamehe kõrkust,

„Wõi muistse aja wanu wiisisid,

„Ehk wanakese tühja kartust, nõrkust,

„Wõi on need ebausu wigurid?”

— 11 —

 Solimann ennast taltsutada suudab,

Kui ka tal rinnas walu, wiha keeb,

Ta oma huuled naeruliseks muudab

Ja lahkel sõnal neile kõneleb:

„Just nagu meremehel ranna kaljud,

„Tee algul palju kardetawamaks,

„Kui laial merel suured tormid,

waljud,

„Mis rannal iga laewa purustaks;

 „Niisama siingi kõrbe reisi algul,

„On kaitsewäel tarwis tugewust,

„Siin käiwad kõrbepojad rööwi talgul,

„Kus reisijatel rohkem warandust.

„Sel hoonel üksina on uksed wabad,

„Kel hinnalisi asju pole sees,

„Kus suurem wara, sääl on suured tabad

„Ja wahid seiswad hoolsalt ukse ees.

 „Sest kerjaja ja alatuma rinda

„On nuga ilmas wähe lõhkunud,

„Kuid palju neid, kel elus wäärtust, hinda,

„On rööwli käte all ju langenud.

„Kes hooletumalt elu, wara walwab,

„Ei ole wäärt neid Allah andisid.

„Meid häda elus igal ajal salwab;

„Ei ole walitud tal minutid.”

 Kuid pea wastane Abdallah ise

Ei näe, ei kuule teiste waielust,

Ta unustanud oma wõitlemise

Ja jätnud maha sala kihutust.

Ta waimu ees nüüd kauni neiu kuju,

Üks wana Solimanni tütartest.

See on ta rinda toonud tunde tuju,

Mis ialgi ei kustu südamest.

 Soranda, keha poolest uhke, ilus

Ja sirge nagu jõe pilliroog,

Mis kaswanud on kõrge kalda wilus,

Kus tundmata on tuisud, tuulehoog.

Kuid neiu palge ilu, noorust, jume

Abdallah silmad weel ei seleta,

Sääl ees on hoolsalt näokate tume,

Ka neiu süda temal tundmata.

— 12 —

 Kui helendaja wälgu tule wiired,

Mis alla lööwad paksu pilwe seest,

Nii paist’wad meelitajad waate kiired

Sääl neiu sügawatest silmadest.

Säält leidub waimu wagadust ja woorust,

Säält leidub kõik, mis ihkab mehe meel.

Ta pilgud wangistawad iga noorust,

Kui kannel kõlab kõnes tema keel.

 Soranda waate all Abdallah keha

Sääl wäriseb kui palawiku käes,

Ta palgetele ilmub ilus eha,

Mis sünnitatud were woolu wäes.

„Kõik wara, kamelid ma tahaks anda

„Soranda lunastuseks isale;

„Ma tahaks teda ikka süles kanda

„Ja kaenlas wiia Meka linnasse.

 „Jah, lepituse ingli püha koda

„On puhtas armus leekiw naese rind,

„Sääl murdub tihti tugew waenu oda,

„Sääl asub mehe ülem elu hind,

„Sorandakene, üksi sinu pärast,

„Su isa wastu nõuan lepitust;

„Ma näen ju taewast sinu silmasärast,

„Sa awad mulle paradiisi ust.”

 Nii räägib noormees iseenesega

Ja wõitleb kahtluse ja hirmuga,

Kas ta ehk wahest oma tegudega

Kõik õnne peletanud minema.

Ta waikib weel ja õiget aega ootab,

Mil neiuga wõiks kokku puutuda,

Ja tema südant ära wõita loodab,

Kui ta ka maksaks seda eluga.

 Nii mängib õnne mõttega Abdallah

Ja kuulab Solimanni truusti,

Kuid pahad waimud, mis ta päästnud walla,

Ei jää nii hõlpsalt enam wagusi.

Nad Solimanni kahtlustada püüdwad,

Kõik seadus, kord on ümber muudetud,

Abdallah kohta pilkesõnu hüüdwad:

Soranda olla teda nõidunud.

— 13 —

 Neid naerwad wanadust ja elutarkust

Ja Solimanni tarka õpetust.

On neid, kes tühjaks peawad Allah kartust

Ja põlgawad kui pettust, kawalust.

Nad muutwad rahwa sõna, wana kulda:

Waen kaotab ja rahu kosutab —

Ja mat’wad elu põhjusmõtte mulda

Ning hüüawad: waen asjad selgitab. —

 Waen surmab rahwad, lõhub suured riigid,

Teeb linnad, külad kiwiwaremeks;

Waen muudab ümber kindlad aja-liigid

Teeb õitswad aasad werepõldudeks.

Nii petetud on see, kes ial usub,

Et waen maailma korra üles peab,

See õpetus ta kummardajaid rusub,

Neid tugewasti orja kütkes weab.

 See wastaline waim kui paha haigus

Ka ilmub Solimanni sõprades;

Ju nurinat on kuulda kõigis paigus

Ja rahutus on igas südames.

Nüüd igaüks ju puhkepaika tahaks,

Sest kõiki waewab janu, wäsimus.

Kõik panewad ju reisi waewa pahaks

Ja katkemas on kõigil kannatus,

 Solimann mõistab kõik, kuid siin ei lase

Ta kartust, kahtlust maiku märgata,

Waid juhatab, kus iga mehe ase

Ja waigistab neid walju waatega.

Ta näo pääl — mis muidu jultun’d, tume,

Kus rõõm ja õnn on waikind ammugi,

Nüüd lehwib üles waates naeru jume;

Ta räägib seltsimeeste wastu nii:

 „Nüüd Allah poole tänupalweid saatke,

„Sest warsti leiame siit rohumaad.

„Kas tunnete? Näe, sääl neid kaarnaid — waatke!

„Ju meie kohal kõrgel lendawad.

„Küll kaarna kisa kodumaal meid tüütab

„Ja kaaren kõigist ära põlg’tud lind,

„Siin tema kisa rõõmu hinge süütab

„Ja seda kuuldes kergeks läheb rind.

— 14 —

 „Ehk nad küll raibet sööwad, siisgi joowad

.„Nad janus puhta hallikate seest,

„Nii meile hallikatest teadust toowad,

„Oasidest ja uhkeist palmidest.

,,Et pikk ja kuulus kaarna elu iga,

„See tuleb talle puhtast joomaweest;

„Nii on nad rahwast ees, kel on see wiga,

„Et jooki walmistawad kihwtidest;

 „Kes Bacchuselc ilu ohwerdawad

„Ja elu, wara, noorust, mehisust,

„Ning mõttes, sõnas kehwaks nüriks saawad

„Ja elust tuudwad ilmas tüdimust.

„Ei mõista nad, mis loodus lahkelt näitab

„Ja õpetuseks ette kirjutab,

„Kus loomgi Allah püha käsku täidab

„Ja hallikatest elu rammu saab.”

 Nüüd silmaringis, taewa serwa tärkab

Just nagu tume pilwelapike,

Solimann sellest ilmutusest märkab,

Et puhkepaik on ligi nendele.

Ta seletab ja näitab sinna käega,

Et palmipuud ju kaugel paistawad,

Tee täidab seltsilisi õnne wäega,

Neil kõigil silmas rõõmupisarad.

 Ka loomad, keda palaw waewas, rõhus,

Kes ammu janu kannatasiwad,

Nüüd wärskust, niiskust tunnewad ju õhus,

Pääd tõstes sügawasti hingawad;

Ja silma nähes kaswab nende rammu

Ning raske koorem läheb kergemaks,

Nüüd nõnda wirgaks läheb wäsind sammu,

Just nagu praegu reisi alustaks.

 Nad heitwad jooksu, nähes haljast roogu

Ja hallikat, kus wesi wirwendab;

Ka inimese rinnas tundub hoogu,

Mis teda kiiremini taga a’ab.

Sest kurb on kõrbe oma waikusega

Weel kurwem otsatumast mereweest,

Ta hirmutab siin oma tormidega

Weel enamgi kui meri laewameest.

— 15 —

 Kui ka küll maru mässab mere pinnas

Ja laened kohisewad laksudes,

Üks waigistus on inimese rinnas,

Et elu awaldus on mere wees.

Siin paistab hallikas, ta awauses

Ka leidwad aset mitmed elukad,

Hää meelega näeb silm neid igawuses

Ehk nad küll alatumad roomajad.

 Nüüdi igamehe suus on Allah tänu,

Kõik hallikale jooma tõttawad,

Siin kustutawad nõrken’d loomad janu

Ja kiusu unustawad riidlejad.

Kõik wõtwad kätte anumad ja kapad

Ja suruwad kui sääsed, sipelgad,

Ning täitwad weega natsikud ja napad,

Ja pühitsedes ennast pesewad.

 Siis weoloomad koormaist wabastawad

Neid rohu pääle sööma saadawad,

Päämehelt wahid wälja seatud saawad

Ja tööle tõrwad telgi tegijad.

See koht on paras kõigiti öömajaks,

Siin leida rohtu, wett ja warjuks puid,

Kõik igatsewad rahu tükiks ajaks,

Et kosutada keha, nõrku luid.

Kolmas laul.

Öömajal.

 Ju weerenud on päike selgest taewast

Ja eha tumendab kui hiilgaw kuld.

Kõik jääwad õhtule nüüd tööst ja waewast

Ja teewad walgustuseks üles tuld.

Siis seawad üles keedukatkad, potid,

Et õhtusööki keeta endile.

Ja toowad rohu pääle moonakotid,

Sest koht on söömapaigaks omane.

— 16 —

 Ja kuni toidu katlad tulel keewad,

Ei ole kuulda jutuajamist,

Kõik tasakesti õhtupalwet teewad

Ja loewad tähtsaid kohte kooranist.

Nad Meka linna poole pöördud palgel

Kõik kooris kummardawad paludes,

Ja paistawad sääl nõrga tule walgel

Kui kujud, tõsised ja rahu sees.

 Siis ridastikku perekonna wiisi

Kõik muru pääle maha istuwad

Ja sööwad maisi kooki, moosi, riisi

Ja ise lahkelt juttu westawad.

Kus wanemad on elanud ja käinud —

Kõik räägitakse noorematele,

Mis nemed ilmas tunda saanud, näinud,

Kõik külwatakse laste hingesse.

 Ja pärast sööma, ümber suure tule

Nad mitmekordses ringis istuwad

Nii wagusi, et hingamist ei kuule,

Ja muinasjutu westmist ootawad.

Nii igakord kui Allah suurust kiites

Ju wäsinud on wagad rändajad,

Siis lõbusasti ühes aega wiites

Üksteisel muinasjutte räägiwad.

 Päämees, kes kaua näinud elu, ilma,

On täna jutustajaks palutud,

Kõik waatawad nüüd tänades ta silma,

Ta nende palwet täita lubanud,

Solimann „Kõrbe waimust” muinasjuttu

On tõotanud õhtul rääkida,

Ta astub ootajate sekka ruttu

Ja algab kõnet walju häälega: *)

 „Siin kaugel kõrbes, kuhu surelikud

Ei pääse, on üks kuulus uhke loss,

Ta ilust särawad kõik lagendikud;

Sääl kunstirikkalt kallid kiwa koos.

Panani puid ja uhkeid palmi hiisi

Sääl piirab ümber ilus lillewöö;

_____

*) Solimann räägib kuuljatele Arabia rahwa muinasjuttu.

— 17 —

Mis luule kujutanud paradiisi,

Ei wõigi olla suurem ilu-töö.

 Purts-ilu-kaewud wikerkaari wiisi

Sääl saatwad taewa alla pisaraid,

Mis maha tulles kastwad palmi hiisi

Ja elustawad õisi õrnemaid,

Mis sätendawad ilu-kaewu kastel

Ja püüdwad rõõmustada peremeest,

Kes ala kurwal meelel tasa astel

Käib wälja selle uhke lossi seest.

 Siin elab Miiras, kõrbe walitseja,

Kes waljult oma walda walitseb,

Ta ees ei leia armu põgeneja,

Ei hing, kes püha linna ligineb,

Tal wahest silmist kadus kurbtus, wiha

Kui harmatan ja samum mässasid,

Ta palgetele ilmus õnne iha,

Kui nägi inimeste walusid.

 Kuid talle jõudis aeg, kus üksgi wägi

Ei suutnud teda rõõmustada siin,

Ta rinda koormas raske mure wägi,

Ta palgel paistis kurwastus ja piin.

Küll pananid ja uhked palmiread

Ja lilled teda kummardasiwad,

Ei tõstnud Miiras rõõmsalt oma pead,

Ei paranud ta haawad walusad.

 See oli ükskord, ammust ajast juba,

Kui Miiras waatas oma walda, maid,

Ta andis samumile hirmust luba,

Et häwitada wagu reisijaid,

Kes kamelite warju maha heitwad,

Kel aga elu ial armas weel

Ja ennast senikaua ära peitwad,

Kui surma tuuled waikinenud teel.

 Sääl teiste seltsis armastajat ema

Ka oli samum ohwriks pärinud,

Ju karawanist maha jäetud tema

Ja metsaliste saagiks arwatud.

Kõibellwi

2

— 18 —

Florida, tema kallis lapsukene,

Ei suuda temast ära lahkuda.

Ta hüüab järgest’: „Allah igawene,

Mu ema jälle üles ärata!”

 Kõik elu kadunud ju silmapiirist,

Florida ümber kõrbe koledus,

Keel kuiwanud tal kuuma päikse kiirist:

Ei jahtu siisgi lapse armastus.

Sääl lendas wägew Miiras tasakesi,

Kui waikne uni sinna ligines,

Ja waatas rõõmsalt kõiki inimesi,

Kes elu lõpetanud tormides.

 Tal oli hirmus rahwa ülekohus,

Ta wihkas patu läbi eksinuid,

Ta nägi rõõmuga neid häda-ohus

Ja kuidas päike pleekis surnuluid.

Siis silmas Miiras tütarlast, kes nuttis

Ja surnud ema rinnal palwetas,

Ta kohe ennast inimeseks muutis

Ja pehmel häälel kõnet alustas:

 „Laps, mis sa teed siin üksi? Siin on paha.

Sind kõrbe tormid warsti matawad.”

„Mu ema surnud; siia kõrbe maha

Ta keha sugulased jätsiwad.”

Nii ütles laps ja Miiras uuest küsis:

„Kas tuled minu lossi elama?”

Laps kostis kindlalt, oma paigal püsis:

„Siis küll, kui ema wõtad ühes ka.”

 „Küll wägew Allah ise teab seda,

Miks karistab ta sind nii rängasti,

Sa pead siia maha jätma teda!”

Nii ütleb talle Miiras wagusi.

„Ma näen, et liiga wali oled sina,

Sul tundmata on ema armastus,”

Nii räägib laps — „siis jään ka siia mina,

Kuni mind tapab kõrbe palawus.”

 See lapse kindlus, emaarmu wägi

Sääl sundis Miirast imestelema,

Ta esimest kord süüta hinge nägi,

Mis tema kaua otsis asjata.

— 19 —

„Mu riik ei ole sureliste ase,

„Nad näewad küll mu lossi säramas —

„Ei ühtegi ma nendest sinna lase,

„Sääl pole ühtegi weel elamas.

 ,,Mu loss on koduks puhta hingedele,

„Kel ial kadedust ei tundnud rind;

„Sa wõid ta koduks saada enesele —

„Weel pole elu patustanud sind.”

Nii rääkis Miiras ja kui kustus eha,

Siis wõttis waese lapse õlale

Ja kaenlasse ta ema surnukeha

Ja lendas kiirelt oma lossisse.

 Sääl uhke Palmipuude tuka taha,

Kus närtsimata lilled õitsewad,

Floridakese ema maeti maha,

Kus hauda kastwad lapse pisarad.

See koht jäi lapsele nüüd pühaks majaks,

Siin palwetas ta waga meelega:

Jäi talle armsaks kõigeks eluajaks

Kust ta ei wõinud enam lahkuda.

 Siin palawamal lõune ilmakaarel

Ja lahus sugulastest, sõpradest,

Florida — igawese ilu saarel —

Nüüd kaswas ilusamaks neiudest.

Tal rõõmu hääled waikisiwad keeles,

Ta nuttis tihti, nuttis waluga,

Tal oli kodu linn ja rahwas meeles,

Kus oli elanud ta lapsena.

 Kuid kasuisa, wana Miirasile,

Ei näidanud ta oma kurwastust,

Ta jooksis tale wastu wärawile

Ja tegi naerdes lahti lossi ust.

Tal Miiras päewa juhtumisi westis,

Kui jõudis wahest koju kõrbe teelt,

See iga kord nii poole ööni kestis,

Mis lahutas ka korraks neiu meelt.

 Kord üksi olles, leinas, kurwastuses,

Florida astus õhtu õhusse

Ja taltsimata piinas, igawuses,

Läks palwetama ema hauale.

2*

— 20 —

Ta walis isteks pehme murupingi,

Sääl wiibis palwetades wagusi,

Siis waatas ime-lossi ümberringi

Ja kuulis nõiduslikka häälesi.

 Sest lossi tornid, mille kuldsed ladwad

Maapinnast ulatawad pilwesse,

Neid kuld ja hõbe kellukesed katwad,

Mis ridastikku seatud kenaste.

Need iga õrna tuuleõhu sunnil

Hääl kõlisewad kooris mahedast

Ja helistawad laule õhtu tunnil,

Et rõõmustada inimese last.

 Küll on need laulud õrnad, armsad, hellad —

Florida kõnnib, kuulab laulu päält.

Ta waatab — ime! Ühe torni kellad

Ei lase maiku kuulda oma häält.

Ehk küll Florida süda weelgi nutab,

Kuid uudishimu wõidab kurbtuse,

Ta kiirest üles ime-torni ruttab,

Et leida, miks need kellad häält ei tee.

 Ju astunud ta astmeid mõni sada

Ja ligidal on rändamise siht,

Weel ronida üks pime kitsas rada

Ja saal on ees, mis iluta ja liht.

Kuid üksi aknad uhked, kõrged, kallid

Neil raamid kullast tehtud, ilusad,

Ja akna ruudud ihutud kristallid,

Mis imeselgelt läbi paistawad.

 Florida waatab uudishimul alla,

Jääb sinna seisma mõned minutid.

Siit paistab üle terwe kõrbe walla,

Siit näha palju kurbe piltisid.

Sääl mõnes kohas samum hirmsast puhub

Ja jänu waewas loomad nõrkewad,

Tuul tolmusambaid pilwedeni uhub

Ja taewast abi hüüdwad reisijad.

 See äratab ta hinges kurbtust, walu,

Tal tuleb meelde magus emaarm.

Ta mõtleb kodulinna, isatalu

Ja praegust wangipõlwe, mis nii karm.

— 21 —

Siis kogemata kodulinna nime

Ta huuled nimetawad kaebades,

Ja waata, mis ta näeb, mis õnn, mis ime

Linn särab sügawal ta jalge ees.

 Tal lapsepõlwest tuttawad kõik majad

Ja tuttawad kõik turud, uulitsad.

Ta tunneb mängusõbrad, armastajad

Ja linna ümber metsad, heinamaad.

Ta tõttab alla, silmis õnne sära,

Et sündimise kohta waadata.

Kuid häda — all on kadunud kõik ära

Ja lossi ümber endne lillemaa.

 Nüüd alles sai la ime-aknast aru,

Mis maalib nõiduslikka piltisid,

Ja näitab kõrbe laiust, tormi, maru

Ning täidab igasugu soowisid.

Ta wäsinult siis uuest torni jõudis

Ja nägu akna küljes jahutas,

Siis kodulinna silma ette nõudis,

Mis endse paika ilmus madalas.

 Florida wiibis õnnes mõne tunni

Ja waatas isalinna wagusi,

Kui kaua kestis sääl see õnneuni,

Ei teadnud tema enam isegi.

Sääl tuli Miiras koju, lossi õue —

Ei keegi teinud lahti wärawat;

Tal asus kartlik aimamine põue,

Ta tundis oma südant tuksuwat.

Siis otsis läbi lossi saalid, nurgad

Ja hüüdis neidu kurwa häälega;

Ta waatas läbi oma sala urkad —

Kõik otsimine oli asjata.

Ta nägi teda wiimaks akna taga

Ja jooksis üles tuule kiiruses,

Ta tõttas nagu noormees tuhinaga

Ja neiu selja taha ligines.

 Säält waatas alla, üle neiu õla

Ja nägi wõõrast linna särawat,

Siis mõistis seda püha kokkukõla,

Mis köidab inimest ja isamaad.

— 22 —

Nüüd wägew waim, kes saadab surmatuuled

Ja inimesi kõrbes eksitab,

Siin wäriseb ja tema waljud huuled

Florida nime kurwalt hüüawad.

 „Oh, wägew Miiras! Ole hää ja lase

Mind olla õnnelik ja waadata,

Kus paistab minu sündimise ase.”

Florida wastab talle waluga.

„Florida! Oh, mis aiman praegu mina!”

Nii hüüab Miiras, kuum ta hingeõhk,

„Mu lossis õnnelik ei ole sina,

Su hinge pääl on kurwastuse rõhk.

 Florida, mõtle: Isamaad sul pole,

Sa wabal tahtel tulid minuga,

Sa tead, sul enam wõimalik ei ole,

Siit enne surma ära pääseda.”

Nii rääkis Miiras ja siis hellalt wõttis

Florida käe oma pihusse,

Siis akna juurest ühes ära tõttis

Ja waatas neiu silma armsaste.

 Auukartus oma walitseja wastu

Ja igatsused koju — wõitlesi’d,

Ta laskis siisgi Miirast ligi astu

Ja silitada oma lokkisid.

Florida nuttis, nuttis kibedasti

Ja kattis oma nägu kätega,

Ei aidanud, et Miiras magusasti

Sääl püüdis teda ikka trööstida.

 Ju mõtles Miiras seda, kas ta jaksaks

Floridat saata kodulinnasse:

„Oh ei! Kui see ka minu elu maksaks,

Ma tahan teda jätta omale.

Florida, mul ei ole jõudu enam.

Et sinust wõiksin ära lahkuda!

Sa inimeselastest kõige kenam,

Sind oma naeseks tahan walida,

 Siis oled sina kõrbe kuninganna,

Mu teenrid teeniwad siis ala sind,

Mul tõotades oma käsi anna,

Tee praegu üli-õnnelikuks mind!”

— 23 —

Florida kohkus. Tema südamesse,

Nüüd jooksis kokku iga weretilk

Ja esimest kord süüta silmadesse

Siis ilmus õrna häbi ilus pilk.

 Ja esimest kord pühad armuleegid

Florida hingest läbi tungiwad;

Need teda joowastades julgeks tegid,

Ta huuled Miirasele sõnawad:

„Ei — noorusel on igaw waime liigis,

Ta tüdineb ka taewa imedest —

Ta tahab kannatada põrmu riigis

Ja nõuab seltsiliseks inimest.”

 „Florida, sinu pärast ma ei taha

Nüüd enam waimu kombel elada,

Ma jätan suremata elu maha,”

Nii hüüab Miiras püha wandega.

„Ma tahan tunda inimeste walu

Ja surelikku ihu pärida,

Ja mis sa ial soowid, seda palu,

Ma täidan kõiki rõõmsa meelega.”

 Florida õrnalt punastas ja heitis

Kui lapsukene waimu rinnale,

Sääl oma pää ta wana rüppe peitis

Ja waatas õnnes talle silmasse.

Kesk surma walda — kalgi käte wahel,

Ta maitses noore armu magusust,

Kaht hinge köitis nägemata ahel

Ja näitas lõpetama igawust.

*        *

*

 Ju kadusiwad aastad, kuud ja päewad,

Teist elu tunneb noorik rinna all,

Kõik teised igatsused waiki jääwad,

Sest raske tund on sala teadawal, —

Tal sündis tütar — päris ema kujus —

Nii ilus, nagu puhkew lilleõis.

Nüüd wana Miiras nagn õnnes ujus,

Last armastas ta, kuida ial wõis.

— 24 —

 Fatima pandi lapsukese nimeks

Ja kõrbe waimud tema hoidijaks,

Kuid Miiras pani seda wäga imeks,

Ta naene muutus jälle kurwemaks.

Ta weel kord ime-torni minna tahtis

Ja unistas, kui enne, isamaast

Ja Miirasele sala järgi wahtis,

Kes torni wõtit hoidis tugewast.

 Ja ometi läks Miiras ükskord teele,

Et torni wõtme koju unustas.

Florida hõiskas, muutis rõõmsaks meele

Ja jooksis torni nagu liblikas,

Sääl pühkis ära jooksu waewa higi

Ja hüüdis linna walju häälega,

See ilmus järsku nõnda tema ligi,

Et oleks wõinud käega katsuda.

 Florida karjatas. Ta keha kanges

Ja nagu lumi walgeks kahwatas,

Siis akna wastu surnult maha langes,

Kust Miiras teda mulda sängitas. —

Nüüd Miiras tütart tihti süles hoidis,

Kes oli wäga ema sarnane,

Ta teda hella ema wiisil toitis

Ja kallid kannisid tõi temale.

 Ja otse nagu ema palge jume

Fatima Miirasele kujutas,

Nii oli ka ta süda kurb ja tume,

Sääl nähti ema soowid elamas.

Ei teinud talle rõõmu lillekesed,

Ei ilu-kaewu nõidlik kenadus,

Tal elasiwad mõttes inimesed,

Kes ala kõneks olnud ema suus.

 Kord suures igatsuses, hingewalus

Ta langes oma isa rinnale,

Sääl armsal häälel wana Miirast palus

Ja waatas wagalt tema silmasse:

„Mind, armas isa, korraks luba minna,

Siit kurwast kõrbest wälja ilmasse;

Ma lähen ometi kord käima sinna,

Kus sündinud mu armas emake.

— 25 —

 Ma wannun sulle, et siis jälle tulen

Su juurde aasta pärast tagasi

Ja igawesti sinu sõna kuulen,

Ning igawust ei tunne ialgi!”

Need sõnad nagu surmaoda pisted

Sääl tungisiwad isa hingesse,

Ta otsis tuigerdades tuge, istet

Ja kurbtus asus tema palgele,

 „Fatima, miks nii kurwal wiisil mina

Pean kaotama omad armsamad,

Kui nüüd ka minust ära lahkud sina

Ja inimesi näha ihaldad?

Fatima! Mul ei ole jõudu keelda,

Sa waatad praegu ema pilguga,

Ja igatsuses surm wõiks sind mult neelda, —

Mis teeksin siis weel ilmas üksinda?”

 Ta wõttis teda nagu kallist hinda

Siis oma sülle, armsalt musutas,

Ning surus teda kuumalt wastu rinda

Ja isalikul wiisil õnnistas,

Fatima hinge täitis isa luba,

Ta hüppas tema rinnalt ülesse

Ja mõned silmapilgud hiljem juba,

Siis langes palwes ema hauale.

 Sääl rääkis oma rõõmu lilledele

Ja rääkis seda hauda emale.

Öö jõudis. Selged tähed, kuu nii hele

Nüüd soowisiwad õnne temale.

Siin kattis tema silmi raske uni,

Ta uinus haua pääle magama

Ja tahtis puhata sääl mõne tunni,

Et homme pikka reisi algada.

 Säält leidis teda Miiras, õrnusega

Siis wõttis käte pääle magaja

Ja lendas kõrbest tuule kiirusega,

Kuni neil tuli wastu maine maa.

Fatima ema linna ligidale

Wiis teda Miiras süles wiimati,

Sääl otsis puhkepaiga magajale

Ja lendas ise kõrbe tagasi.

— 26 —

 Fatima ärkas päewa tõusu ajal

Ja waatas wõõrastades metsi, maid.

Ta tundis, kuida linnu koori kajal

Ta hing ja süda rõõmustatud said.

Siin puhus armas tuuleõhk nii mahe,

Sääl jälle wili wäljal kahises:

Siin näitas elu lõbusam ja lahe,

Kiti kõrbe lossi uhkeis tubades.

 Fatima waatas ümber, waba ilma —

Ta ligi polnud ühtgi inimest —

Nüüd juhtus talle weider kogu silma,

Mis tumestatud tolmu pilwedest.

Need on wist inimesed? Kahes reas —

Ja nende wahel uhke kande-raam,

Auupaklik waikus paistab nende seas,

Neil oli kanda raamis wägewam.

 Ja teiste ees, käes oda mängitades

Sääl sõitis uhtes riides ratsanik,

Fatima nägi ligemale saades,

See oli noormees priske, sirge, pikk,

Fatimat nähes noormees ümber pööris,

Läks omaksete juurde tagasi.

Fatima südant walu kinni nööris,

Ta hüüdis ehmatades waljusti:

 „See oli inimestest esimene,

Mis minu silmad ial nägiwad!

Kas olen ma kui hirmus metsaline,

Et kõik mind nähes ära kohkuwad?”

Kuid wiimaks jõudsiwad sääl raamikandjad

Ja ratsutaja tema kohale.

Need on ju orjad — sunnitud auuandjad,

Nad teretawad neidu lahkesti.

 Ja kanderaami telgi ukse jägu

Kui siidipilwed läh’wad wallale,

Sääl ilmub uhke naesterahwa nägu

Ja küsib usaldawalt lahtesti:

„Kes oled sa? Kas tõest inimene

Ehk mõni suure Allah riigi taim?

Su iludus on nõiduw imeline,

Sa oled ingel, oled tõest waim!”

— 27 —

 Fatima rääkis oma elulugu

Ja rääkis ema surma, igatsust,

Ja rääkis isa suremata sugu,

Ta hing ei tundnud walet, kawalust,

Mis õpib inimene teisest ilmas

Ja peidab tõe mõtteid kõnega,

Et sureb taewaline ilu silmas

Ja waade segab kawalusega.

 Kõik kuulasiwad neiu lõbust juttu,

Mis tema rääkis kõrbe imedest,

Noor ratsanik ei teinud kiirust, ruttu,

Ei läinud ära neiu silma eest,

„Ma olen selle riigi kuninganna,”

Nii hüüdis naene telgist mahedast,

„Mul Allah seda õnnistust ei anna,

Et wõiksin kiigutada tütarlast.

 Jää selleks aastaks elama mu juurde

Ja ole mulle tütre asemel,

Siis lõpeb minu igatsus ja mure —

Ja tröösti mind mu kurwail tundidel.”

Nii kõneledes kuninganna aitas

Fatima telki enda kõrwale,

Kus neiu tänades ta palgeid paitas,

Kuni nad saiwad ühes linnasse.

 Noor ratsanik, kes raamikandjaid saatis,

See oli selle riigi pärija.

Ta armastades neiu pääle waatis,

Kes elas ühes tema emaga.

Noor Ali tundis oma hinges juba,

Et sest saab talle armsam abikaas,

Seks hiljem andis kuninganna luba,

Neid emalikult ühte õnnistas.

 Nüüd peeti kihlused ja uhked saajad,

Mis terwes riigis pidustatud said,

Kuis pidulikult ehitud on majad:

Linn näitas nagu lippus lilleaid,

Fatimal noore armu palawikus

Kõik wanded isa wastu unusi’d,

Noor Ali mõttes, ümber küllus rikkus —

Nii lendasiwad tunnid, minutid.

— 28 —

 Nii kadus aasta nagu nägemata,

Kus Miiras ootas tütart tagasi.

Ei taha noorik ial mälestada,

Et seatud aeg läeb mööda kiiresti,

Kord tõuseb tema armsa Ali rinnalt,

Kui pääsukene sulgis pesa seest,

Ja leiab oma pehme woodi pinnalt

Üht wärsket kimpu kõrbe lilledest.

 Ta mõistis sest, et Miiras, tema isa,

Tal seega wannet meelde tuletas,

Ta noorest rinnast tungis hädakisa —

Ta surnu karwaliseks kahwatas.

Siis rääkis Alile, mis isa nõudnud

Ja mis ta wandes luban’d temale

Ja et see aeg ju eila mööda jõudnud,

Mil peab ta jälle tõtma kõrbesse.

 „Kas on su isa tõest nõnda wali,

Ehk sa ei suuda armastada mind?”

Nii küsis temalt hirmuga würst Ali

Ja laene wiisil kerkis tema rind.

„Mu arm on sinu wastu kustumata,

Kuid oma püha wannet kardan ma.

See wõib mu elu rõõmu kihwtitada,”

Fatima wastab talle waluga.

 „Sind armastaja isa käed kandnud

Kord ajutiseks waba ilmasse,

Sa wandes kätt ja südant mulle andnud,

Et pidid naeseks saama minule.

Jah, isa arm on kallis taewaanne,

Weel kallim lapse sõnakuulmine,

Neid murrab siisgi abielu wanne

Ja määrab tütartele waba tee.”

 Nii rääkis Ali, naese silmi waatis,

Kus endne rahu tuli tagasi,

Siis Miirasele kingitusi saatis

Ja arwas asjad korras kõigiti.

Nüüd asus perekonda lõbu, nali,

Ja segamata kindel armastus.

Ju riiki ise walitses würst Ali —

Ja kuulsaks tõusis tema wägewus.

— 29 —

 Fatima kinkis perekonna õnneks

Kaks poega, terwed, prisked kaksikud.

Need oliwad nüüd riigis kaua kõneks

Ja kõigist alamatest hoietud.

Nii näitas würstipaari elu kenam

Kui inimene mõistab soowida,

Ei nõudnudgi Fatima elus enam,

Ta sai kui lapseks ühes lastega. —

 Fatima näeb, ta mees on kurb ja tume

Ja tihti seisab mõttes üksinda,

Ta palgelt kaob endne noorus, jume

Ja ohkab wahest unes salaja.

Fatima täidab õiget naese kohut

Ja astub Ali ette palwega:

„Ma kannan ühes sinu hädaohud,

Mul oma hingewalu awalda!”

 „Ei wõi sa mind, mu kallim abikaasa,

Nüüd selles kitsikuses aidata,

Mind kutsub kange sõjamürin kaasa,

Ma pean sinust kauaks lahkuma.

Mu elu päästis ükskord Ahmet Ande

Kes kõrbe taga riiki walitseb,

Ma andsin talle sõrmuse ja wande,

Et aidata, kui sõda ligineb.

 Nüüd sõrmuse ta saatis kätte mulle

Ja minu wannet meelde tuletas:

„Ma olen hädas, kallis sõber, tule,

Mind waenlane on ümber piiramas.”

Nii kirjutas ta mulle ja ma pean

Nüüd oma elupäästjat aitama;

Ma karawani juba walmis sean

Ja hakkan läbi kõrbe reisima.”

 „Mu kallis Ali, sinu armu läbi

Ma murdsin oma wande isaga

Ma tunnen sinu ees nüüd praegu häbi,

Ei kõlba sinu kõrwal elama.

Ma murdsin wande armastuse sunnil

Ja katkestasin pühad sidemed.

Nüüd murra oma wanne sellel tunnil,

Siis oleme nii ühesugused.

— 30 —

 „Jää koju,” nõnda abikaasa palus,

„Jää koju oma laste kaitsejaks!

Mu armsani ilmas — Ali — küll on walus,

Kui sõjas surm sind minust lahutaks.

Ma kardan Miirast, oma walju isa,

Kes sinu kõrbe reisu takistab,

Ma tean, et tema leppima on wisa

Ja igast wastalisest wõitu saab.”

 „Fatima, see on Allah püha seadus,

Et sina wõisid isast lahkuda,

Ja see on naeseline õrnus, headus,

Et sa mind teele saadad nutuga.

Mis makswad sõnad: woorus, truudus, auusus,

Kui keegi teoga neid tõeks ei tee?”

Nii Ali pühalikult kindlalt lausus

Ja wõttis abikaasa kaenlasse.

 „Ju sellest tuleb ilmas halbtust, paha,

Kui wabadikku petab wabadik,

Tee surmab rahwad, lõhub riigid maha,

Kui würst on würsti wastu walelik.

Sest hädaaeg on sõprusele kaaluks,

Mis näitab, suur ta sõbra hinge hind.

Kui kõik maailm mind koju jääma paluks,

Ei suudaks keegi eksitada mind.”

 „Mu armas Ali, ma näen praegu ära,

Et sind ei suuda üksgi keelata.

Ma jõuan kannatada sõjakära

Ja tahan ühes tulla sinuga.

Ehk oma lapse, lapselaste pärast,

Su wastu Miiras tunneb halastust,

Meid hoiab eemal kõrbe tormi kärast

Ja auustab wäetimate süütaust.”

 „Ma tean, et koduelus naese suurus

Ja ema lapse hinge tulew pilt;

Sa oled tülitajaks sõjamurrus

Ja peaksid eemal seisma lahingilt.

Ma siisgi naese armu, hinge truudust,

Maailmas pean kõige kallimaks.

Siis tule, kui sa reisi waewa, puudust

Ja pikka teed ei pane igawaks.”

*        *

*

— 31 —

 Ju läinud aasta, läinud teisest päewad,

Kuid wana Miiras ootab asjata,

Ta tütre tõotused tühjaks jääwad,

Ei tule tema isa trööstima.

Ta hinges walu, wiha, kartus wõitles,

Kui arwas tütart wale wandujaks

Ja jälle wahest wana südant sõitles,

Et ikka waikselt ootaks, kannataks.

 Ja korraga tal tuleb mõte päha,

Ta jookseb nõia-torni rutuga,

Et läbi ime-akna ära näha,

Mis teeb Fatima ja kus wiibib ta.

Kas mõni õnnetus ta kannul walwab

Wõi mõjunud ju ilma kawalus,

Ehk eksitus ta hinge juba salwab

Ja südant täidab mustus, madalus.

 Ta waatab ja Fatima nime hüüab

Ja ahastades waljult karjatab,

Siis ennast uuest waigistada püüab

Ja akna wastu nägu toetab.

Kui madu kihwt nüüd mässab tema weres,

Ta walust, wihast waljult wäriseb,

Tal rahutus on liikmetes ja keres

Ja sonides ta nõnda kõneleb:

 „Sa oled ligi — siisgi minust kaugel,

Sa oled jõuduud unustada mind,

Su pärast minul pisarad on laugel,

Su pärast haawatud on isa rind!

Kes on see, kesse tee pääl saadab teda

Ja uhkelt ratsa sõidab tema ees?

Ah soo! Nüüd alles märkan mina seda!

See pole keegi muu kui tema mees.

 „Ma usun nüüd, et halastaja taewas

Ei põlga tõsist palwet ialgi,

Ta on mind kuulnud minu hinge waewas

Ja saadab mulle tütre tagasi.”

Ta tõttas tornist tormi kiirusega

Kui hullumeelne nõder jampsija

Ja hüüab kõrbe walju sõnadega

Kui äike, nagu wõimsam käskija:

— 32 —

 „Mu teenrid: samm, harmatan, siroku

Ja tormid, marud, kes nüüd waikite,

Kõik wõim ja wägi koguge nüüd kokku

Ja walitsejat truisti teenige!

Mu tütar sõidab praegu kõrbest läbi,

Kes oma truudust, wannet salanud;

Kes isa südamele teinud häbi

Ja lubamata elu alanud.

 „Kõik tulge mulle appi — ruttu! kiirest!

Sest kurwalt otsustaw on wiibiw tund,

Ta jõuab wälja minu waate piirest

Ja naerab meie laiskust, meie und.

Sa samum tapad tema mehe ära,

Kui julgeb ta mu tütart keelata,

Ja annab teda wabaks, ei tee kära,

Siis wõid ta elu talle kinkida.”

 Nüüd muutus tormiliseks ilm nii waga

Ja tuuled hulusiwad hirmsaste,

Ees sõitis Miiras, samum tema taga

Ja tolmupilwed tõuswad kõrgele.

Liiw keerles, tõusis taewa alla üles

Ja kattis päik’se palge ülewal,

Torm kandis terwet mäge oma süles

Ja ähkis, puhkles raske koorma all.

 Weel pole karawanil hädast aimu,

Waid lõbu täidab kõiki reisijaid,

Sääl äkki täidab hirm Fatima waimu,

Ta kuuleb hirmsaid tormi hulunaid.

Ta rinnast tungib ehmatuse kisa:

„Mu armas Ali, rutta, põgene!

Meid ajab taga minu wali isa

Ja samum möllab kõrbes hirmsaste.”

 Kui surma hirm nüüd loomi taga ajab,

Nad tuule kiirusega jooksewad,

Torm lendab, juba tema mürin kajab

Ja tunda on ta leegid palawad,

Fatima hüüab meeleheitmisega:

„Mu pojad — noored würstid — kaitsege!”

Kes tulewad ta järgi teenritega

Ja tormi tundes nutwad waljuste.

— 33 —

 Torm jõuab juba nende selja taha,

Kõik loomad wiimses jõuus ruttawad,

Fatima kamel surnult langeb maha,

Kõik teised temast mööda tõttawad.

„Nüüd päästke endid, kuni aeg on hilja,”

Nii hüüab paludes Fatima suu,

„Ma maitsen oma ülekohtu wilja,

Ma walewandes langen’d alatu!”

 Würst Ali kargab wälgu kiirusega

Ja wõtab naese põrmust ülesse,

Ning trööstib teda armsa sõnadega

Ja ajab ühes teiste järele.

Sääl seisab kõrbe walitseja kuju,

Kui hiigla kogu tee pääl nende ees,

Ta palgel paistab hirmus wiha tuju

Ja wälgu tuli wehkleb silmades.

 „Nüüd minu tütar anna kätte mulle

Ja ise põgene mu silma eest!

Su laste pärast jäägu elu sulle,

Tee, et saad wälja minu rajadest!”

Nii hüüdis Miiras, Alilt wastust ootis

Ja ennast wõitlusele walmistas,

Ta nõnda würsti hirmutada lootis,

Kel silmad nähti julgelt säramas.

 „Kas ühest ohwrist sulle küll ei saanud?”

Nii küsib Ali julgelt Miiraselt,

„Kes naesena su juures kannatanud

Ja kustutanud elu waraselt?

Fatima on mu seadusline naene,

Kes tohib teda nõuda tagasi?

See rõõm on warane, et tema waene

Su jalgel närtsib nagu emagi.”

 „Kas sina, häbemata poisikene,

Nii julged wastust anda minule?

Ma olen waim ja mitte inimene —

Nüüd tule, ühes jõudu katsume!”

Nii karjus Miiras, hirmsas tugewuses

Fatima Ali kaenlast lahutas,

Kes mõistuseta raskes minestuses

Ta käte pääl nüüd nähti lamamas.

Kõrbelõwi.

3

— 34 —

 „Ma wõidan were süüga kallist hinda!”

Nii hüüdis Ali hirmsa wihaga

Ja ajas mõõga wastasele rinda,

Kes nüüd ei wõinud ennast kaitseda.

Nüüd Miiras sala silma pilkmisega

Sääl andis märki hirmsa tormile,

Et tema oma wõimsa wägedega

Siin tapaks taltsimata wastase.

 Nüüd kuuldus kõrgel õhus mürin, kärin

Ja hirmus liiwa mägi ligines,

Fatima ärkas — hinges hirmu wärin —

Ja Ali rinna na’ale põgenes.

Ja sellel pilgul, kus neid Miiras nägi,

Üks teise hõlma õnnes langemas,

Sääl langes kohinaga raske mägi

Ja ühist hauda neile walmistas.

Neljas laul.

Abdallah ja Soranda.

 Öö rahu laia kõrbe laane katab,

Kuu, tähed armsalt alla paistawad

Ja raske uni oma kaissu matab

Kõik waewast wäsitatud reisijad.

Soranda silmad kinni weel ei waju,

Ta walwab üksi oma telgi sees;

Tal eluplaani ehiteleb aju,

Abdallah ilus pilt ta silma ees.

 Ta oma riided uuest selga wõtab

Ja astub telgist wälja salajalt.

Kuu paistel, tähe kuldsel walgel tõtab,

Et rahu leida armsalt hallikalt.

Sääl tahab weega nägu jahutada

Ja unustada armu palawust,

Sääl tahab Allah poole palweid saata,

Et suudaks unustada armastust.

— 35 —

 Ta kõnnib. Öö on pühalik ja waga.

Ta wiibib nagu unenägudes.

Tal teadmata, et tema selja taga

Üks kogu warju kombel ligines.

Abdallah ergutatud hinge sunnil

On unustanud kombed, wiisakust,

Sa loodab kaua, waiksel õhtu tunnil

Sorandal’ awaldada armastust.

 Abdallah waatab waikselt alla wette,

Kus neiu kuju paistab kaldalt sees,

Ja seda nähes tuleb talle ette,

Kui seisaks tema kohtumõistja ees:

Soranda, näokattest waba, palge,

Mis tema praegu hakkab pesema,

Siin tumendab kui kauni koidu walge,

Mis taewa piiril paistab pilweta.

 Nii mõttes ligineb ta tasa weele.

Soranda kohkub, nähes wõõrast meest,

Kes sambana jääb seisma tema eele —

Ja neiu püüab põgeneda eest.

„Soranda! Anna mulle seda andeks,

Mul pole jõudu teha teisiti!

Kui see mu hingele ka tuleks wandeks,

Ma tahan seda kanda wagusi.

 „Ma Allah nimel, kes on meie Jumal,

Ja Muhamedi juures palun sind:

Ja ära arwa, et ma halp ja rumal,

Kel ülekohtust täidetud on rind!

Öö warjus, inimestest nägemata,

Mul pühenda siin ainus waikne tund:

Ma puhtalt, pühalt wõin sind armastada,

Ma olen tihti näinud sinust und.

 „Nii õiglane on minu nüüdne nõue

Kui selge tähewalgus ülewel,

Mis walgustamas Allah taewa õue

Ja waatab meid nii armsal paistusel.”

Abdallah palub nõnda mahedasti,

Et hirm ja kartus neiust kaowad.

Ja neiu wastab talle magusasti,

Ta sõnad nagu kandle kõlinad:

3*

— 36 —

 „Öö warjus — salajas üht õnnetundi

Ea ihkad minult? Mõtle ometi!

Ma küsin, noormees, täida minu sundi

Ja wõta oma nõue tagasi!

Kel säherdune õnnetund on hinnas,

Mis noorus kuumal hingel ihaldab,

Sel pärast kustumata piin on rinnas

Ja rinna pääl ta wärdjat imetab.

 „Sa hoia eemale need kõned minust,

Mis täidetud on armuleegiga,

Ja tea, ma olen märksa wanem sinust

Ning seega sulle täitsa kõlbmata.

Sääl saadan hõõrub rõõmu pärast käsi,

Kus nõnda ühendawad endid kaks:

Ei riid ja tüli nende wahel wäsi,

Sääl põrgu wenib tüki laiemaks.

 „Nüüd pole paras armus aega wiita,

Meist jäägu täna hoopis maha see.

Meil kohus üksnes Allah suurust kiita,

Meil jalge all on püha linna tee.

Sest jäägu iha, noore were mängid

Ja jahtugu, mis tukswas rinnas keeb,

Ning ununegu siinsed õnnesängid —

Kui süda taewa poole palwet teeb.”

 „Arm kallim kingitus on Allah kojast,

Mis ülendab siin inimeselast,

Ta puhtam tilk on paradiisi ojast,

Mis taewas meid ei keela maitsemast.

Kuis patustab see tundmus püha reisi?

Arm ise on ju selge pühadus:

Ei eksitele praegu siingi teisi

Ka meie hingeline igatsus.

 „Soranda, nüüd on warsti walge juba,.

Mis sunnib magajaid ju ärkama.

Ma palun, anna mulle seda luba:

Kord katteta su palet waadata.

Ma annan selle eest, mis sina nõuad,

Ma annan sulle pandiks südame,

Ja kui sa tahad, kui sa seda jõuad,

Siis müü mind pärast orjaks kaugele!”

— 37 —

 „Abdallah, sinu walimata sõnu

Ma kauem siin ei suuda kuulata,

Neil pole õiget takti, õiget mõnu,

Sa oled nagu nõder jampsija.

Kus mees ju õrna naesterahwa kaenlast

Ei suuda nõrkemata lahkuda,

Kuis jõuab säärane weel wõita waenlast

Ja tegudega nime kroonida?

 „Kas tead, et Allah wägi, püha sundmus

Kaks inglit saatis alla taewa seest?

Neil nimedeks on: auu- ja häbi-tundmus.

Need kaitsewad meid ala kurja eest.

Küll iga süda kahetsedes nutab,

Kui esimest kord elus patustab,

Ta kaitseingel — häbi — taewa ruttab

Ja wiimist korda südant wäristab.

 „Ma tean, et patt on magus südamele

Sel silmapilgul, kui ta tehtud saab,

Kuid pärast kahetsuse silmaweele

Ja põrguni ta hinge alandab.

Ei üksgi wägi enam walgeks muuda

Siis kahetsuse kaua kestwat ööd:

Ka Allah suurus wägewus ei suuda

Sääl tegemataks teha tehtud tööd.”

 „Ma annan sinu pärast pühaduse,”

Abdallah huuled waljult sõnawad,

„Ja tallan jalge alla mehisuse

Ja põlgan ära oma armsamad!

Ma põlgan kõik, mis suur ja kõrge ilmas

Ja salgan ära püüded pühamad:

Ka walgus jäägu mustaks minu silmas,

Kui sina teisi omaks nimetad!”

 „Siis mehele, kel näitab üks ta puhas,

Kas põrgus, kus on saadanate ring,

Ehk paradiisi õitswas õie luhas

Kord elab tema suremata hing,

Peaks awama mu käsi oma palge,

Peaks ohwerdama neiuliku auu,

Peaks tegema, mis naerab päikse walge,

Peaks sammu astuma, mis alatu?”

— 38 —

 „Arm ilmas iga elule on algus,

Ei hinge leegid tunne seaduseid.

Arm isegi on päike, hinge walgus:

Kas suudad sina kinni katta neid?

Mu õnne tee saab sinust kinni pantud,

Et hingates mul kitsaks läheb rind.

Mu sõna olgu sulle pandiks antud,

Et ma ei suuda unustuda sind.

 „Mis oleks elu, kui sind saada pole.

Mis maksab auu, kui hinges igatsus?

Ka paradiis on mulle tühi, kole

Ja piinaks saab sääl suremataus.

Mis maksab mehisus, mis maksab kõrgus,

Sorandakene, ilma sinuta?

Su kõrwal walu ma ei tunneks põrgus,

Su kõrwal nagu Allah elaks ma.

 „Soranda, mõtle — kui ju elust läbi

Kord oleme siin armus astunud,

Kui seljataga elu waew ja häbi

Ja Allah juurde saame kutsutud:

Siis mälestame säälgi armu rada,

Mis astusime maa pääl hõistades.

See wõib weel taewas hinge rõõmustada,

Mis maa pääl püha oli rinna sees.”

 „Nüüd küllalt juba, mitte sõna enam!”

Soranda hüüab waljult käskiwalt.

„Su kõnedes on sõna sõnast kenam

Ja kokku seatud wäga isukalt.

Kuid nendega ei suuda sa mind wõita,

Ei need wõi õnneteele wiia sind.

Ja tahad minu pärast põrgu sõita

Ja põlgad taewast! — Kuule weel kord mind:

 „Abdallah, põrgus saadanate talus

On igawene piin ja wiletsus,

Sääl maitseb süda kustumata walus,

Mis korda saatnud rumalus.

Sääl lõppemata põrguleegi ligi

Siis heidetakse wilets süüdlane,

Kus sulab wälja tema wiimne higi,

Mis põleb ihu pääl kui tuluke.

— 39 —

 „Ja iga tahes õnnetuma keha

On külge pidi põrgu palawas.

Üks külg tal sulab wastu tule eha

Ja teine külg on priskelt kaswamas.

Siis tihti saadan süüdlast ümber käänab,

Et terwe külg läeks uuest sulama,

Ta küpsen’d külge tulest wälja wäänab,

Et see wõiks jälle uuest’ kosuda.

 „Nii igawesest ajast igawesti

Sääl kaswab, põleb hukka möistetud,

Ta kõrwu kostwad kaebed tasakesti:

Mispärast on ta sinna heidetud!

Siis peab saadan oma lustipidu

Ja pilkab, naerab walus waewlejat,

Kel hinge sees weel kahetsuse idu,

Et teeninud ta elus saadanat.

 „Ja paradiis, kes jõuab kujutada

Ta ilu, suurust, kõrgust, pühadust.

Kus uhked uulitsad ja kuldne rada

Ja mitu tuhat wärawat ja ust,

Kus õied joowastawat lõhna andwad,

Puud wilu warju waikselt puhata.

Kus noored neiud õndsaid süles kandwad

Ja waatawad neid armsa silmaga.

 „Sääl õnne elu igawesti kestab,

Ei üksgi ilu muutu, wanane;

Sääl noorus noorusega juttu westab

Ja armu kirg ei hinges wähene;

Ning iludused meestel toitu toowad,

Mis pole põrmupinnal kaswanud,

Nad ühes jumalate jooki joowad,

Mis parem on kui wein, mis keelatud.

 „Abdallah, kui ma praegu kõrge mäele

Sind wõiksin üles wiia waatama,

Kus paradiis jääks paremale käele

Ja pahemalt wõiks põrgut silmata.

Ja kui siis nende wahel seisaks mina

Kui wersta post, kust teed wõiks walida —

Noh, kumba teed sääl waliksid siis sina,

Ei ole mulle raske arwata.

— 40 —

 „Ja kui ju elus ühenduse ahel

Meid oleks seaduslikult sidunud,

Siis oleks warsti külmus meie wahel,

Kõik tõotused tuulde puhutud.

Nüüd tõotad küll ühes põrgu tõtta

Ja wäsitad nii tühjalt oma keelt,

Kuid pärast paradiisigi mind wõtta

Ei tahaks sa, see oleks wastu meelt.”

 „Soranda, kui ju läbi armuleegi

Sul kõnes mõistus tõstab oma pääd,

Siis ei wõi hinge tundeid leida keegi,

Siis pole mulle loota ühtgi hääd.

Ma tean, sa minu palwet nüüd ei täida,

Mind waljusega tõukad minema;

Mul oma palge iludust ei näita,

Mind oma rinnale ei wajuta.

 „Siis tea, et salajas siin täna juba

Kui hallikal sa olid pesemas,

Ma wõtsin julgust, wõtsin endal luba

Ja waatasin su palet salajas.

Su uhkus, kõrkus on nüüd põrm ja pihu

Ja südames sul ärkab tigedus,

Et minu silm su warjamata ihu

On näinud, mis mul armsam mälestus.”

 Soranda tunneb werewoolu ihus,

Ta silmad põlewad kui tiigril pääs,

Ta seisab kindlalt, põueoda pihus

Ja piste tungi tunneb omas käes.

Ta hüüab nii, et kõrbe wastu kajab,

Abdallah poole wihatuju sees,

Mis nooremehe juuksed püsti ajab,

Kes wärisedes seisab siin ta ees:

 „Sa oled hirmsam weel kui kawal madu,

„Kes põõsa warjus sala waritseb,

„Suust purskab wälja tulist kihwtisadu,

„Mis igal’ elul’ kohe otsa teeb.

„Sa, nurjatu, ei tunne auu ei häbi,

„Sul oli nõuu, et eksitada mind;

„Nüüd ajan sulle oda rinnast läbi,

„Sest elama ei ole wäärt su rind!”

— 41 —

 Tal ähwardades kerkib wihatuju

Ja mõjuwaks läeb kõnes sõna rõhk.

Õrn neiu on kui kangelase kuju

Ja wihast wäriseb ta hingeõhk.

Nii rinnast käärides ja kihisedes

Tal weri tungib üles ajusse,

Ta wiskab põneoda wihisedes,

Et otsa teha noore mehele.

 Kuid wihast pimestatud pilk on kehwa,

Et kaugust mõõta sihimärgile:

Ei oda nooremehe rinda trehwa,

Waid tungib kõrwa palmi tüwisse.

Kus noormees tuimalt oda ära wõtab,

Nii rahulik, ei tunne wihagi,

Soranda ette naeratades tõttab

Ja pakub sõjariista tagasi:

 „Säh, wiska uuest’, trehwa rinda, päha,

„Tee otsa minu noore elule!

„Üht sammu siinsest paigast ma ei läha,

„Säh oda — ära karda, wärise!

„Ma waatan julgelt sinu silmadesse,

„Ma waatan sinu käe liikumist,

„Ma awan rinna — wiska südamesse,

„Mis warjanud on armu hingelist.”

 Kui järsku ära kohkunud gazelle

Ehk kõrbe hirw, kes tuulist haawatud,

Soranda kargab kiirul oma teele

Ja warsti on ta silmist kadunud.

Abdallah tunneb oma rinnas sundi

Weel ükskord juttu teha temaga,

Kuid ta ei leia enam parast tundi,

Siis katsub õnne tema isaga.

— 42 —

Wiies laul.

Lahkumine.

 Ju puhkus mööda. Reisijad on jalal

Ja unustatud endne wäsimus,

Kõik toimetawad oma kraami kallal

Ja igal pool on kibe tegewus.

Nahk-lähkrid saawad paradatud noortest

Kel raskem töö on wõimata,

Ja wanad teewad köisi datli koortest

Siis tõtwad oma asju siduma.

 Ja niinest tehtakse sääl moonakotta

Mis hirsi, durraga sääl täidawad,

Ja naesed puhastawad keedupotta

Ning nahkseid lähkrid iile tõrwawad,

Et wärske wesi katki neid ei rõhu,

Kui hallikatest saawad täidetud,

Ja kauge kuumus krõbedaks ei lõhu,

Kui wesi joogiks ära kulunud.

 Säält kuuldud eemale ju walju kõnet

Ja kisa, kära kostab igal pool,

sääl kiskumas ja riidlemas on mõned,

Neid kõiki walwab Solimanni hool.

Päämehe hääl sääl kõigist läbi lõikab,

Mis teiste kõnest wälja kuulukse,

Kui tema käsku andes waljult hõikab

Ehk sunnib tülitsejaid rahule.

 Siinsamas, keskel toimetust ja kära,

Abballah arwab, nüüd on paras tund,

Päämehe juurde astub, silmis sära

Ja hinges näeb ju armu õnnist und.

Kätt suu ja otsa ette, rinna pääle

Ta wajutab ja nõnda teretab,

Teeb meheliseks, julgeks oma hääle

Ja palub, kas siin kõneks luba saab.

 Nüüd Solimanni wana kogu sirgub

Kui silma nähes weniks pikemaks —

Ta waim kui wäsimusest üles wirgub

Ja tume waade muutub terawaks.

— 43 —

Ta waatab noort meest jalatallast päha

Ja nägu, pilku, kaswu tunnistab,

Siis nagu mõttes waikib enne wäha

Ja pikkamisi kõnet alustab:

 „Suur Allah, see on wägew, halastaja.

Ta kuuleb iga ühe soowi häält

Ja annab sulle, mis sul ial waja,

Kõik räägi ära oma hinge päält.

Siis anna provhwetile kõrget kiitust,

Kui saawad sinu soowid täidetud.

Nüüd alga juttu, et ei ajawiitust

Ja awalda, mis sa mult soowinud.”

 „Sind wägew Allah igal sammul kaitsku,

Sul palju aastaid, terwist andku weel,

Hing paradiisis tõsist rahu maitsku,

Mis siin ei leita kõigel elu teel,

Nüüd, kuule, sheik, mul taewas tahad anda

Üht oksa sinu sugukonna puust.

Mu ülem õnn siin ilmas on Soranda,

Mu süda ihkab tema ligidust.

 „See tundmus õnnes paisutab mu rinda,

 See sund nüüd ajas sinu juurde mind.

Eks ütle, sheik, kui kõrget tasu, hinda

Mul maksab siin see kõrbes püütud lind?

Ma annan oma warast wiimse iwa:

Kõik reisi kraami, tublid kamelid,

Weel pääle selle on mul kallid kiwa

Ja palju uhkeid siiditekkisid.

 Neid kõiki wõta, ja kui need ei jõua

Soranda hinda su ees tasuda,

Siis minu orjad enesele nõua,

Mind pane kauaks ennast orjama.

Ma tahan ennast anda sulle pojaks,

Su sõna kuulda kõigel elua’al,

Su telk siin olgu mulle pühaks kojaks,

Su maja elupaigaks kodumaal.”

 „Kas sina, noormees, selleks tegid reisi,

„Et kõrbes pulmapidu pidada,

„Siin kergel meelel eksitada teisi

„Ja nende mõtteid tulla segama?

— 44 —

„Su wanemate warast kallid annid

„Ja reisi tarwis antud kamelid,

„Sul näitawad kui lapsel mängukannid

„Neid oma tujudele ohwriks wiid.

 „Need anti sul, et uudsust taga nõuda

„Ja reisil elu wastu walmida,

„Et wagalt rahus püha linna jõuda

„Ja olla õige Allah teenija:

„See on su eesmärk, pea nüüd meeles seda!

„Siin minu kohus on sind noomida,

„Et sina silmast kustuda siin teda

„Ei lase, ega wara pilluta.

 „Ja sõprus, mis su suu nüüd mulle pakub,

„Sest wana süda wäha rõõmu saab.

„Ka tiiger taltsutaja põlwi lakub

„Ja saaki saades saba liigutab.

„,Kuid tuju sees on metsaline jäle

„Ja silmapilgul häädust unustab,

„Nii iga sõprus kustuma on wäle,

„Mis kasu mõttes kinnitatud saab.”

 Nii räägib Solimann. Abdallast läbi

Käib iga sõna nagu surmahoop.

Ta läheb, silmis alandus ja häbi,

Mis wana wiha uuelt ette toob.

Ta otsib üles endsed mässuwennad,