Jakob Liiw’i

Laulud.

Wiru-kandle III. anne.

Tallinnas.

„Uue Aja” kirjastus.

1900.

Hind 25 kop.

Jakob Liiw’i

laulud.

Wiru-kandle III. anne.

Tallinnas, „Uue Aja” kirjastus.

1900.

Дозволено Цензурою — Юръевъ, 5-го Ноября 1899 года.

Печатано въ тин. М. Шиффера и М. Антье, Реваль.

Laulu wõim.

 Kui ammu aja-hauda maetud

On arm ja noorus, elulust,

Ja haua kohtgi kinni kaetud,

Mis annaks nendest tunnistust.

 Siis neid ei suuda wälja kanda

Sealt taewast elu talwekuul,

Kuid nõia kombel elu anda

Wõib neile ilus laul ja luul.

Waga meel.

 See laulik rändab eksi teel,

Kel laulus puudub waga meel,

Ja madal on ta luule lend,

Ta on kui öö ja põrmu wend,

Kel lukus taewa wärawad,

Kust paleused särawad.

Minu luule.

l.

 Mul tuli wara wastu lahke luule

Ja hüüdis: Laps, ma otsin taga sind.

— 4 —

Ta juhtis taewa kõrgusele mind,

Kus põrmuliste kärinat ei kuule.

 Ma hüüdsin tuhat terwitust kuule

Ja tähtedele tuksus tundes rind;

Mul oli woorus ülem eluhind,

Suud andsin ainult armsa ema suule.

 Aeg jõudis, — aimamata tasakesi

Ma aate-ilmast ära lahkusin

Ja jätsin paleuste paradiisi.

 Siis nõudsin põrmu pinnalt inimesi,

Ka neidgi, keda enne põlgasin,

Ja omandasin nende eluwiisi.

2.

 Nüüd seisan nagu Aadam aia taga,

Kes paradiisist wälja lükatud.

Kus aia wäraw kinni langenud

Ja elupuu mul kosutust ei jaga.

 Seal oli elu eksimata, waga,

Seal kaswasiwad kaunid lilled, puud.

Ta wäärtust alles nüüd ma märganud,

Kui kõik ju ammu jäetud jumalaga.

 Oh, miks ma sellel armsal õnne ajal

Kui seisin paradiisi palmi all

Ei mõistnud laulda sellest ilmale!

 Nüüd pää mul walge, walge kase najal

Ma istun waikselt, kurtes kaebawal

Ja sean mälestusi lauludesse.

Kodukoht.

 Mu kodukohaks oli Peipsi kallas,

Kus wesi sinas ala silma ees,

Mis wahest paistis peegli waikuses

Ja wahest mässul hirmu hinge walas.

— 5 —

 Ma armastasin rahu wete wallas

Ja waatsin taewa kuju waikses wees;

Ka kari-loomad paistsiwad seal sees

Ja karjapoiss — ma ise — wiisud jalas.

 Ma waatsin pilwis paistwat wikerkaari,

Mis säras, läikis ilu-wärwidest

Ja maalis uhkeid pilta järwe pinda.

 Seal nägin linnasid ja metsi, saari,

Mis nagu kaswasiwad wälja weest

Ja ime wäel täitsiwad mu rinda.

2.

 Mul Peipsi pinnal paistis mõni puri, —

Kui lendaks õhus walge lagle lind, —

Mis tuules paisunud kui piiga rind.

Kel tundmata weel kawalus ja kuri.

 Et mõni sõudja laenetesse suri

Ja lõhkes mõni paat, mil kallis hind,

See ütlemata kurwaks tegi mind,

Et waikne wesi wahest nõnda kuri.

 Nii kaswatasiwad mu südamesse

Seal luule oimu waikus, tormi kohin,

Ja wete sina, tähtis taewa wõlw.

 Neid tundmusi nüüd liidan lauludesse

Kui lubab isamaa, et laulda tohin,

Mis hinge peitis lahke lapsepõlw.

Raske kaebus.

 Laske rahus kannelt heliseda

Weel on tungi tunda südames.

Ärge raskendage waba rada,

Kewade läeb mööda lennates.

 Laulikuid weel laulmas mitu sada,

Kellel süda tuksub nooruses.

— 6 —

Kewade neil õnnes teretada

Mina wiibin wiimseis wiisides.

 Nagu sumisedes üle tühja aasa

Lendab mesilane hilja sügisel,

Otsib puhke paika üle-talwe,

 Nõnda kumiseb weel kurwalt, tasa,

Wiimne heal mu kandle keeledel:

Olgu see mu waikne õhtupalwe.

Tiigi kaldal.

 Ilm pühalik waikne ja waga,

Weel waiksem on tiigi pind.

Alt põhjast kallaste warjud

Kui waimud waatawad mind.

 See rahu mu südame laeneid

Ei waigistada weel saa,

Seal ilmuwad tumedad warjud

Ja liiguwad salaja.

 Kui pahawaimude kari

Nad kisuwad, kärawad seal,

Mu rahuta waimusse kostab

Nii nutu ja naermise heal.

 See ainumas teadus siin suudab

Weel rahule sundida mind,

Et iga lauliku osa

Siin ilmas on rahutu rind.

Unenägu.

 Linnulaul nii kurwalt kajas,

Lehed puudest puhutud.

Mina seisin surnuaias,

Kus kõik elu närtsinud.

— 7 —

 Rist siin seisis ristist lahus,

Märgiks iga haua peal.

Et üks ristikandja rahus

Segamata hingas seal.

 Risti kirju wastu eha

Püüdsin hoolsalt lugeda,

Tahtsin teada iga keha,

Kes siin kaetud kalmuga.

 Ja ma leidsin: Siia maetud

On su noorus, kuldne põlw,

Muremüüriga ta kaetud —

Murdumata haua wõlw.

 Teine haud mu armu kattis

Külmas mullas sügawas.

Kolmas hinge ihad mattis,

Paleused paelutas.

 Nõnda iga rist mul näitis

Minu armsaid mõndagi,

See mu rinda walul täitis

Ja ma nutsin wagusi.

 Liginesin raagus puule,

Toetada selle naal.

Oh, — mu noorepõlwe luule

Hingas leina-kase all.

Hälli-päewa wõõrad.

 Tuul kohiseb aknate taga,

Tuisk wilistab wingudes;

Mu toas on soe ja waga.

Lamp põleb laual mu ees.

 Ma mõtlen, mu paremad tutwad

On wõitlemas tormiga,

Kes minule wõõrsile rutwad

Ja õnne mul soowima.

— 8 —

 Kül ootan, ei üksgi neist tule,

Ehk küll juba hiline tund,

Ei kellade kolinat kuule,

Ma waikin, kui näeksin und.

 Uks loksub ja tasa kui wari

Ta kuulmata wallale läeb

Ja tundmata wõõraste kari,

Mu ümber nüüd wahtima jääb.

 Neist ühed kui küürakad naesed

Ja teised nii lahjad kui luu,

Ning mõned nii wiletsad, waesed,

Kel puuduwad silmad ja suu.

 Ma kahmasin laua alt kepi,

Et wälja sealt ajada neid.

Nad hüüdsiwad: „Isand, oh lepi

Ja waata kord teraselt meid!

 Sa asjata tõstad siin kära

Ja enese lapsi nüüd lööd.”

Kepp langes. —Ma tundsin ka ära,

Mu armsamad luuled ja tööd.

 Neist mõni seal kargas ja jändas

Ja müras ja märatses nüüd,

Nii igaüks mööda mu’st rändas.

Mind sõimas ja mõistis mul süüd.

 Seal lyrika nuttis: „Mu isa,

Miks haiglaseks ilma mind lõid?”

Dramatika tõstis suurt kisa:

„Mind iluta elusse tõid.”

 Ja proosa see tännitas walju:

„Mu polegi hinge sees!”

Ja epika hädaldas palju:

„Ma õnnetu, õnnetu mees!”

 Kõik astuwad kurjalt mu ligi,

Mul kitsaks läks hingates rind.

Ma ärkasin; hirmu higi

Ja wäsimus waewas seal mind.

—- 9 —

Kostus õnnesoowijatele.

16. Webruaril 1892.

 Ma tänan südamest, ei muud siin tea

Sel kallil tunnil teile ütelda.

Kus teie soowid hüüdnud elama

Mul mõne rõemu tunni, mõne wea.

 Teilt leian mõne kiidurikka rea,

Mis noorus wõtaks wastu isuga,

Kuid teenimata pärg on mulle ta,

Seal närtsib warsti nägus „meeles-pea.”

 Kolm korda kümme aastat ja weel kolm

Mul nagu unes mööda saadetud.

Kus tuluta ma kaotasin, mõne tunni.

 Nüüd tuisanud mu elu õitest tolm

Ja lehtist õrnemad ju langenud,

Ja kadunud ka hingest õnne uni.

Sonetid Peeter Jakobson’i haual.

18. Julil 1899.

1.

 Sa laulsid õnnest, laulsid rõõmust, walust,

Sa kiitsid kõrgeks woorust, armastust

Ja mõistsid hukka mustust, madalust,

Mis kõigutamas auusa elu alust.

 Su laulud laenatud on kodu salust,

Neis leidub noore õnne magusust,

Mis rõõmuks muudab kurbtust, igawust

Ja kostab wasta mitmest Eesti talust.

 Kurb-tõstne, kui läbi pisarate

Ja nagu läbi kurwa udu katte

Meil paistab lawalt Sinu näitemäng.

 See waatja waimu kosutawalt täidab..

Ja ise Sinu elulugu näitab,

Et elu koorm Sul kanda oli ränk.

— 10 —

2.

 Nüüd, raugend sõber, rahulisti maga,

Meilt wara warisenud laululind.

Su laulule jääb ikka kõrge hind,

Suu tööde waim on aateline, waga.

 Kõik, mis sa tegid, kiitwalt käib Su taga,

Ja kodumaa saab mälestama Sind,

Su haua kaldal kurb on mitme rind,

Kes jätawad Su põrmu jumalaga.

 Sest Sina Eesti õnne taga nõudsid,

Tõid iluõisi kirjanduse õuue,

Mis Sinu nime unuda ei lase.

 Tööst wäsinult Sa rahuranda jõudsid,

Su põrmu kodumaa nüüd wõtab põuue,

Kuid rahwa rinda jääb Sul armas osa.

Tänuks

Oma kooliõpetajale J. Jürgenstein-Lillele.

 Sa andsid mulle õige Eesti meele

Ma selle eest weel nüüdgi tänan Sind.

Et laulan Eesti salus nagu lind

Seks painutasid lapsena mu keele.

 Mind juhtisid siis armsalt tõe teele,

Kui paha poole painduw oli rind.

See on mu kõige kallim elu hind,

Silm, Sulle tänu andes, kipub weele.

 Mu Elias, nüüd oled ära läinud —

Ei mitte taewa — minu silma eest.

Mu mõttes oled siisgi minu kõrgus.

 Ehk ammu pole ma Su palet näinud,

Su waimu leian Sinu kirjadest.

Sest osake ka minu rinda nõrgus.

— 11 —

Ratsanik.

I.

 Hobu traawib, hobu rühib,

Raugemata rutuga.

Ratsutaja higi pühib,

Aeg ei anna puhata.

 Armsas kewadises ilus

Ratsanik ei seisata.

Mõni lillekene wilus,

Waatab sõitjat nutuga.

 Sest et tee pealt kõrwa kallab

Taltsimata hobune,

Sõitja tahtel maha tallab

Mitme õie õrnuse.

II.

 Tujudega tuhat nelja

Sõidab noormees noolena

Üle kauni nurme selja,

Mis on kaetud wiljaga.

 Noore mehe süda nõuab

Järgi jõuda õnnele,

Kunni nägemata jõuab

Kätte sume sügise.

 Peru hobune ei taha

Enam sõita edasi.

Wiskab sõitja seljast maha

Ootamata äkisti.

 Nüüd ei ole sõitjal rammu

Suwe kuues rännata,

Tuldud teele pöörab sammu

Ruttab kodu otsima.

 Aga lume lade katab

Lille laane, põllu tee.

Tuisu tuhin jäljed matab,

Siht on tume silmale.

— 12 —

 Otsas mehe ettewõte,

Tuimus tungib kehasse,

Südames tal ainus mõte:

Millal saaks öömajale?

Rõõm ja mure.

 Kui inimene ilma loodi

Ja loodi walgus, loodi öö,

Siis rõõm ja mure taewast toodi,

Siis algas elu-wõitlus, töö.

 Sest saadik mustas leina riidis

Käib mure läbi ilmamaa,

Rõõm tema seltsis pehmes siidis

Siin kõnnib lõbu, lustiga.

 Nüüd kurwal tunnil taewa tihti

Silm waatab üle tähtede,

Rõõm ajab wahest wiltu sihti

Ja kaob põrgu leegisse.

 Kuid siisgi palju enam hinnas

Kui tuhat kordne mure, piin,

On patust waba rõõm mu rinnas,

Mis taewast kujutab ju siin.

Luigelaul.

 Kui ennast isa armul toitsin

Ja lapse lugu lullit’sin,

Kord kase salus karja hoidsin

Ja suwe lõppu ootasin.

 Ju igatsedes üles wahin,

Kas taewal sügisene karw,

Seal kuuldub linnu tiibe sahin

Ja lendab rohke luige parw.

— 13 —

 Üksteisest natukene lahus

End hargi wiisil seadinud,

Nii lähwad luiged waikselt, rahus,

Päämehelt saawad juhitud.

 Neid arwata on mitu sada

Ei keegi karju, käratse,

Neil perekondlik jutu wada,

Sest eesmärk üks, ja üks on tee.

 Nad lähwad tuule lennul, kiirelt,

Parw näib weel paela jämedus,

Siis kustub hoopis waate piirelt

Ja waikib linde healitsus.

 Seal täidab järsku õhu walla

Nii ootamata hele huik,

Siis ilmub kõrge pilwe alla

Üks parwest maha jäänud luik.

 Ta rinna sees seesama iha.

Mis teistel, kes on kaugel eel,

Kuid wäsinud ta luud ja liha,

Ta parwelt maha jäänud teel.

 Jah, — karja poisikene, sulle,

See ajas naeru peale siis.

Nüüd wanas põlwes selgeks mulle

On saanud luige kaeblik wiis.

Kangel.

 Kas kewade, et metsas sirin sorin

Ja laulikud on laulmas mesi suul?

Ju liigub laulule ka minu huul

Ja hinges tunda sala õnne wärin.

 Weel ootan lauluga ja otsust pärin:

Mis rõõm on see, miks ärkab lusti luul?

Seal kostab tasakesti waikne tuul:

Ilm nõuab rahu — waikne sõja kärin.

— 14 —

 Heal sureb rinda, kahtlus täidab waimu:

Kas tõsi see, mis kuulsin waikses tuules.

Ehk nägin ainult õnnestawat und?

 Jah, selles heales tunnen tõsist aimu,

Kuid kõik weel seisab nagu armsas luules

Ja kaugel, kaugel on see õnnis tund!

Walgusele.

 Maailma ilustaja walgus,

Kõik loodus nõuab eluks sind,

Sa Looja suurte tööde algus

Ja loomu-riigi ema rind.

 Sa paistad alla taewa õuest,

Sul tungib wastu iga taim,

Ja sinu poole tukswast põuest

Ka püüab inimese waim.

 Ka sina walgusele jõua,

Mu armastatud isamaa.

Wend, õde, õigust taga nõua,

Tõtt julgelt üles tunnista.

 Tee wahet, kesse walgust wihkab

Ehk kesse nuttes ootab ööd,

Üks nendest rahu troosti ihkab

Ja teine häbistawat tööd.

Jõulu mõtted.

 „Auu olgu nüüd Loojale kõrguse sees,”

Nii taewa koor laulab all ilmas

Auuks tähed on hiilgamas Issanda ees,

Rõõm särab ka inglite silmas.

 Auu andwad kõik Loojale looduse wäed;

Tuul merel, maal tormid ja äike.

— 15 —

Auu-wahiks on pilwedest kõrgemad mäed.

Neid ehib kuu hõbene läige.

 Ka rahwad ja riigid, ja wallad ja wäed,

Kel waenu ja waewa on kanda,

Nüüd palwele panewad kokku kõik käed,

et täna auu Loojale anda.

 „Ja maa peal on rahu,” weel kuulukse siin,

Läeb edasi ingli laul, lugu.

Maailmast on lõppemas häda ja piin,

Saab wendadeks rahwaste sugu.

 Nüüd waikigu waenud, mis õeluse merd

Weel ajawad laenele wahus.

Kus weelgi põrm ahnelt saab wendade werd,

Seal elagu rahwad kõik rahus.

 Ja wiimane sõna see armsam on weel,

Mis inglite koori suust kajab.

Siin kuuldub, et „et rahwast on Loojal hea meel,”

See südameid hõiskama ajab.

 Siis hõiskage teiegi pühamal ööl,

Mu kodumaa, rahwad ja keeled.

Rõõm, rahu meid juhtigu ühisel tööl;

Head, wagusad olgu meil meeled.

Jõulu laul.

 Näe, taewas lääb walgeks just süda-öö tunnil! —

Ei ole see oodetud päikene weel, —

Maailmade Wägewa Issanda sunnil

Üks ingel on tulemas taewasel teel.

 Mäe ladwad ja metsad on heledad, walged

Ja pilwedes punetab hommiku koit.

Nüüd karjastel wäljal on kohkunud palged,

Neid hirmutab imelik walguse loit.

 „Teil kadugu kartus, rõõm leekigu rinnas,

Nii ingli suust kostab seal julgustaw hüüd:

— 16 —

„Siin ligidal Petlemmas, Taaweti linnas,

Maailmale Kristus on sündinud nüüd.”

 Nii ingel neil’ taewalist juttu siin ajab

Ja julgemalt waatab ju karjaste silm.

Seal äkisti taewa-wäe koori laul kajab:

„Auu Loojale kõrguses andku kõik ilm!”

 Nüüd maa peal on rahu, ilm elagu rahus,

Sest Jumalal rahwast on praegu hea meel.”

Laul waikib. Auu — rahu — ja hää meel — siin lahus,

Mäe ladwadest heliseb tagasi weel.

 Ta heliseb jõulu ööl, usklik hing kuuleb

Neid heali ja sõnu weel praegugi nüüd,

Sest rahuta hingele Rahu-würst tuleb

Ja kustutab südamest koormawad süüd.

Sonet Rakwere lossi waremetele.

15. Juunil 1890.

 Siin kui kuulduks tasast leina kaja,

Endist nuttu waiksel suwe ööl.

Waljus ehitab siin uhket maja,

Wangid nutwad raskel orja tööl.

 Sõja waim, kui elu häwitaja,

Astub mäele, surma riistad wööl,

Waremeteks langeb kindel maja,

Müürid tunnistajaks tublil tööl.

 Nagu waimud kahwatan’d kuu walgel.

Koolja kujul halli udu sees

Waatwad müürid üle noore linna.

 Linn kui neiu rõõmsal noorel palgel

Ehib halli isakese ees...

Ihkab ikka ilusamaks minna.

— 17 —

Eesti rahwa 75 aasta Wabaduse pidu päewaks.

16. Juunil 1894.

 Taewa arm on murdnud wägiwalla,

Murdnud raudse aja ahelad;

Wabaduse ingel taewast alla

Tulnud peastma rahwaid, isamaad.

Rahwas unustanud end’se waewa,

Tänu hüüded tõuswad üles taewa,

Taewa tõuseb Eesti laulu heal.

 Eesti end’se jumalate mäele,

Taara linna rahwas kogunud,

Kätt siin andwad wennad wenna käele,

Waimustusest hinged täidetud.

Wanemuine wana Taadi wallast,

Tuleb täna Emajõe kallast

Ilustama oma lauluga.

 Kõigil hinges waimustuse woole

Siisgi waikib laul ja pasunad,

Eesti wennad enne taewa poole

Waatawad, kui tööle hakkawad.

Taewa Isa ette palweid kanda

Keisrile, mis keisri kohus, anda,

Seda nõuab õige Eesti meel.

 Laulgem nüüd kõik Eesti tütred, pojad,

Ülendagem ühes oma meelt!

Laulgem! Nüüd on südamed meil soojad,

Kuulutagem „püha päewa” keelt.

Tehku kõigil lõbu laulu hüüe,

See on täna meie ülem püüe,

Meil on täna kallis rõõmu päew!

 Eesti muusik iga rinda täida,

Tungi wabalt rahwa hingesse,

Kõige ilmale nüüd jälle näita,

Et su elu jõud ei wähene!

Ja et Wanemuise kandle mängi

— 18 —

Pole jätnud weelgi une sängi

Eesti wennad kallil kodumal.

 Jahtumata armast laulu sundi

Eesti südamest ei wõida riisuda,

Unustada praegust kallist tundi

Näitab kogunisti wõimata.

Eesti rahwas, wennad, õed ja kaimud

Esiwanemate waprad waimud

Hüüdwad meile täna hauast nii:

 „Wennad, õed, kes pidul priiusele

Kiidulaulu höiskel laulate,

Wõitke priius oma südamele,

Istutage auusus hingesse.

Waba waim wõib ihu juhatada,

Wabal ihul armas eksi rada...

Mõlemate priius juhib taewasse!”

Laulge!

 Laulge iluks isamaale

Lahket lugu laulikud,

Jätke sala waikus — wale —

Mured, mis teid muljunud!

 Endsel ilul eha walge

Eesti pinnal helendab,

Priskus ehib neiu palge,

Karskus noort meest karastab.

 Kaswul kaunist wilja kannab

Emakene Eestimaa,

Kõigil oma oja annab,

Tühjus talus tundmata.

 Jõedes woolab wärske wesi

Luulelise läikega,

Põesas teewad linnud pesi,

Ööpik huikab üle maa:

— 19 —

Laulge iluks isamale

Lahket lugu laulikud,

Jätke sala waikus — wale —

Mured, mis teid muljunud.

Küllalt.

 Lauldes tahan meeles kanda

Oma kallist kodumaad,

Ei ma suuda andeks anda

Neile, kes sind laimawad.

 Need ei tunne sinu waimu,

Sinu õiglast mehe meelt,

Luuletawad sulle laimu,

Sõnakehwaks Eesti keelt.

 Nüüd on sellest küllalt juba,

Ärge kauem pilgate!

Wend ja õde, ära luba

Liiga teha endale.

 Keele ilu kaunim kaja,

Laulikud, on Teie suus.

Laimu waigistada waja,

Muuta muude eksitus.

 Andke tunda igas salmis

Keele rikkust riimides.

Näidake, et igas walmis

Keel on kindlas sidemes.

Kas tunned meest?

 Kas tunned meest, kes koidu ajal

Ju wara tõuseb woodi seest

Ja lahkel linnu laulu kajal

Teeb lauldes palwet pere eest?

Kes õhtu ehal, koidu walgel

— 20 —

Ja iga uue tööde algel

Nii abiks kutsub Jumalat.

 Kas tunned meest kes iga iwa,

Käest külwab maha palwega,

Kes palehigis korjab kiwa,

Mis põldu püüdwad rikkuda?

Kes õnnistust kül palub taewast,

Kuid üksi oma tööst ja waewast

Siin waikselt püüab elada.

 Kas tunned meest, kel kübar pihus,

Käed ristis õhtul põllu ees?

Tal päewa wäsimus küll ihus,

Kuid rõõm ja tänu südames.

Siin särast hinge rahu maitseb,

Mis teda mureda eest kaitseb;

Ta waba, wabas looduses.

 Kas tunned meest kes rahus asub

Nii halwas majas madalas

Ja nurinata ära tasub,

Mis seadus, kohus pärimas?

Kes kurjaga ei tasu kurja,

Ei sajata, kui töö läeb nurja,

Waid algab uue usuga.

 Kas tunned meest, kes pahnas põhus

End elu wastu walmistas,

Kel lapsena küll kõlgas kõhus,

Nüüd priskesti on elamas?

Tal pole wõerast abi ligi,

Kõik mis ta osa, oma higi

Ja oma waewa kallim palk.

 Kas tunned meest, kel oma wiga

Ei olnud tarwis kaebada

Kel annetud pikk elu iga

Ja terwe ihu, hingega?

Kes põldu haris elu aja,

Sealt wõttis, mis tal eluks waja,

Jäi armsaks lapseks loodusel.

— 21 —

 Kas tunned meest kes õhtu ehal

Läeb nurinata magama

Ja kirstu pandud muldsel lehal

Auu pärgasi ei himusta,

Waid kaob, unub nagu wari,

Kui warrelt langend walmis mari,

Üks wana Eesti talu taat.

Uus aasta.

 Uus aasta käes, ja kõikidel uus lootus,

Kas olgu neiu, peiu. naene, mees.

Uus aasta käes, ja uue õnne ootus

Nüüd asub iga tukswa rinna sees.

 Kuid ajalend siin meie käest ei küsi,

Kas kurb ehk rõõmus inimese meel.

Ta meie pärast pilkugi ei püsi..

Aeg muutumata hea on oma teel.

 Et haiglane on mõne elu iga,

Ehk nurja läinud mõne parem püüd,

Ja mõne hinge koormab raske wiga:

Kas oli wanal aastal sellest süüd?

 Kas wastab aeg, et inimesesugu

Nii tihti rändab ilma sihita.

Ja ilmas kõrgeks peetud ajalugu

On aina kirjutatud werega?

 Aeg ikka hea, kuid temalt loota,

Ei pruugi meie ilmas midagi

Ja unistades õnnepõlwe oota,

On enda piinamine koguni.

 Waid hoolsas töös ja enda üle walwes

Sul tuleb õnn, su elu kallim hind.

Kui algad uue aasta usus, palwes,

Siis kergeks läheb tõesti su rind.

— 22 –

Kewade.

 Nüüd jälle ime ilul ilma täidab

Suur röömu hõiske, wabaduse hüüd,

Uus elu ärkab, taim ja rohi näitab,

Et õitseda ja õnne tunda on ta püüd.

 Õis õie kõrwal ehiwad nüüd aasa

Ja õrnas tuules nõtkutawad pead,

Sind inime nad hüüdwad rõõmul kaasa,

Et unustaksid walu, mis sa hinges tead.

 Kuid selle püha ilutempli õue

Wii waga ülekohtust waba rind.

Ehk muidu ärkab kahetsus su põue

Ja iga lille puhtus noomib sind.

Koit.

 Näe taewa äärele tärkab

Koit nagu kullane wöö,

Kõik elu ja ilu nüüd ärkab

Ja ärkab ka kära ja töö.

 Pilw rünkana koidu süles.

Seal teine ja kolmasgi weel,

Kui Kalewid tõusewad üles

Ja ajawad ühte teist eel.

 Üks paistab nii tugew kui mägi

Ja teine kui määratu mees

Ja kolmas kui lõwi, kel wägi

Kõik murda, mis murduw on ees.

 Neil wahel weel wahed ja waod

Kuid wõitlus ju kangemal hool,

Neil ammudeks wälgud kui maod

Ja nooledeks äikese nool.

— 23 —

 Kuid koidu wagune läige,

Mis tema neist lugu peab?

Ta rüpes on sündimas päike,

Mis jälle kõik rahule seab.

Kuiwanud kõrs.

 Kesk õitsewa õiede keskel

Mis tärganud aasale,

Siin kõduneb lehitu, leskel

Üks kuiwanud kõrreke.

 Ta endiste aastate kulu,

Mis järele jätnud on talw,

Ei tunne tast keegi siin tulu,

Ta kõigile kõlwatu, halw.

 Tuul puhub, ja sohin ja sahin

On lehkawais lilledes.

Kuid kõrrel nii kõlwatu kahin,

Ta lõdiseb tuule ees.

 Kes paneb siin tähele seda,

Mis kõneleb kulupea? —

Ei ainusgi lilleke teda

Ei mõista, ei tunne, tea.

Wana peegel.

 Tundnud aja hambast tõbe

Peegel lossi waremes,

Kõdunenud läikiw hõbe,

Pragu on ta pinna sees.

 Koidest söödud puune jägu,

Tolmu pilw on klaasil peal,

Pole ammu üksgi nägu

Ennast ehitanud seal.

— 24 —

 Ainult unes endsed ajad,

Ennemuistsed ehtijad,

Ridamisi mitmed sajad

Tema ette ilmuwad.

 Kelle uhkeid ilu jooni

Loomu truult ta näidanud

Ja kes kangelase sooni

Siin on otsalt otsinud.

 Hirmutades wõiwad tõtta

Nüüd nad mööda tema eest,

Kaasa keegi neist ei wõta

Wana orja waremast.

 Kus ta tolmus tahmas tukub

Kasutumalt kõigile,

Kunni nägemata kukub

Puruks, pihuks põrmusse.

Mägi.

 Kesk põlises laanes on määratu mägi

Kõik loodus on madal ja wäeti ta ees.

Ta olekus kuninglik wõimline wägi,

Tal auujärg on põrmus, kroon pilwede sees.

 Ta latwa ei nähta kül pilwede wõrgust,

Kus wehklewad wälgud kui tulised keed,

Auukartuses waatawad rahwad ta kõrgust

Ja otsiwad hoolega ülesse teed.

 Neist mõned on algamas äkilist rada

Ja palju on wõitlemas poolikul teel.

Eesmärgita pöörab sealt mõnigi sada,

Kel rammu on raugenud, kurdab nii keel:

 Õnn sellel, kes ladwani ronida jaksab,

Kel wahwus ei puudu ja selge on silm.

— 25 —

Sealt tagasiwaade tal raskuse maksab,

Seal sinendab taewas, sealt paistab lai ilm.

 Kuid ülewal olija tõsiselt waatab

Kui Mooses kord Neebo mäelt Kaanani maad.

Surm silma ees, udupilw jäädawalt katab,

All õitsewa ilu ja roosised ra’ad.

Jõgi.

 Kesk kaasikut, mis lehkawates lehtes

On sügaw jõgi,

Ta kaldad õrnas lillerikkas ehtes,

All läigib wesi.

 Ei üksgi laene läikwal pinnal paisu,

Kõik rahus, waikne.

Ta taewa kuju wõtnud õrnalt kaisu

Ja tähe läike.

 Ja ometi ei ole tema aga

Nii pühaline,

Waid mõnes kohas, kolde ääre taga

On musi ja pime.

Meri.

 Ei tunnegi meri, mis rahu, mis puhkus,

Ta liigub ja käärib ka waikuse sees,

Ja tormis saab ilmsiks ta suuruse uhkus,

Et inimlik wägi on wäeti ta ees.

 Tal maisemaa wastu on tuline wiha,

Sest kaldaga maadleb ta päewal ja ööl,

Ka laenete põues on häwitaw iha,

Nad tormis on tantsimas lõhkuwal tööl.

 All põhjas tal perlid, need maksawad hinda,

Mis wälja ei rehkenda inimlik meel.

— 26 —

Wee-waimude kuninga krooni ja rinda,

On ehtimas wara, mis tundmata weel.

 Ei ole sest kõigest wee ahnusel asu,

Hulk laewu on lõhutud laenete wäest.

Nii maisemaalt wõtab ta määratu kasu.

Saab seda kõik riikide rahwaste käest.

 Ta kallaste alused õõnseks kõik kisub

Ja kõigutab mägesid aluse pealt,

Hulk linnasid lõhub ja rikub ja riisub,

Ei kuula ka kuninga wõimukat healt.

 Ta teenrid, —jõe wooled, —mis jookswad ta õuue,

Ta kallastelt uhuwad põõsad ja puud,

Ei kanna seal üksi wee rikkust ta põuue,

Waid ühes ka pahna ja mustust ja muud.

 Need riisutud warandust warjule matwad,

Mis jäädawalt ilmale kaduma jäeb,

Ja pärlite wäärtuse kasuta kat’wad.

Kuid ahnus wee-waimule alale jäeb.

Ranna pilt.

(Sonett.)

 Pilw paistab õhtul punane kui weri

Ja päike langeb nähes meresse.

Tuul puhub waikselt üle laia wee

Ta wõimul tasa kiigub, liigub meri.

 Kui puistaks kustuw päike kulla teri

Siin lahke käega üle laenete,

Seal kulla keskel ilus paadike

Kui unes ujub, tuule lehk tal peri.

 Rand-kaljudel on suurendatud wari,

Nad paistawad kui kangelaste kari,

Kes tormi wastu wõitlemiseks reas.

 Paat ajab kajakate parwe kaljult,

Need lendawad ja kisendawad waljult —

Suur mere kotkas keerleb nende seas.

— 27 —

Mere rannal.

 Noormees rändab rahu waewas

Õhtul mere rannale.

Waikne wesi, tähtis taewas,

Oh, seal on nii kohane

 Otsust elu kohta teha,

Mõttes neidu walida,

Kelle süda, waim ja keha

Sünniks kokku temaga.

 Mehe meel on nagu luules.

Kullake ei kujune.

Kõik ta tujud tunde-tuules

Purjetawad merele.

 Rannal kerge laene liigub

Ilma tormi, tuuleta,

Seal üks paadikene kiigub

Kauni kalaneiuga.

 Neiu laulab: „Oota, oota.

Oota, süda, kannata!

Nüüd läen waatma isa noota,

Wõrku wälja wõttema.

 Millal ihkaw hinge-walu

Kustub tuks’wa rinna seest,

Millal kallimaga kalu

Wõime ühes wõtta weest?”

 „Warsti!” hüüab rahu nõudja

Rahutumalt ranna peal.

Mehe hüüdest kohkub sõudja,

Warsti waikib laulu heal.

 Warsti kujutab sääl wesi

Kahte warju paadi seest.

Kallimaga kahekesi

Wõtab neiu wõrku weest.

— 28 —

Rahu org.

 Mul läikis kaebel pisar silmas,

Liig tihti oli kurb mu meel,

Et nõnda palju paha ilmas

Ja tühja tüli eluteel.

 Nii rännates ma rahu nõudsin,

Mind otsimine wäsitas,

Siis wiimaks ühte orgu jõudsin,

Kus rahu olla asumas.

 Ma leidsin rahu. Oh, kes usub!

Kuis tuli mulle mõte uus:

Et inimest laisk rahu rusub,

Ka mind seal piinas igawus.

Hiilgaw kiwi.

 Kõik kaob, muutub suures ilmas

Ja aja sunnil teiseks läeb,

Arm — hiilgaw kiwi — neiu silmas

Weel ikka muutumata jääb.

 Ju Aadam paradiisi aias

Sealt tähti oskas lugeda.

Nüüd kuninga ja sandi majas

Neid weeritakse isuga.

 Siin laulikule awab kate,

Et ta sealt loeb selgesti,

Kuid tihti läbi pisarate

Ja läbi mure pilwede.

Täht.

 Arm kaugem täht mu paleuste taewas,

Seal paistad kustumata kumaga.

Su poole purjetasin elu laewas,

Sind tundsin nagu wastu tulema.

— 29 —

 Su taewaline hiilgus, ime sära,

Mul andis jõudu püüdes pühamas;

Aeg nagu märkamata lendas ära,

Meid siisgi arwamata kaugus lahutas.

 Siis ikka ligemale sõuda aitas

Mind sulle, mõttes kautud neiuke,

Kes kõik mu murejooned palgelt paitas

Ja waatel walas julgust hingesse.

 Ma kõige ligemal sind wõisin näha,

Nii ligi, nagu paistaksid pää lael,

Kui kallil panti pruudi pärge pähe,

Meil seoti ümber ühenduse pael.

 Arm tähena, kui helendaja päike

Siis südant ligi olles soojendas;

Rind tuksus rinnal, silmis püha läige

Mis tähe hiilgus hinge sütitas.

 Kuid sellest saadik mitte ainust sammu

Ei ole laew sel tähel ligemal.

Ju möödas iha, raugend sõudja rammu,

Täht paistaks nagu pisut kaugemal.

Armuline õde.

 Ma rändasin kui maha jäetud ilmas

Ja nõudsin rahu paika, Jeerikut.

Teel aga kuri rööwli salk mind silmas,

Ma rööwlitest sain paljaks riisutud.

 Päew kõrwetas. Mul janu köitis keele.

Nii lamasin ma weres, haawu täis.

Ei üksgi aidanud mind uuest teele

Ehk rändajaid sealt küllalt mööda käis.

 Nii maha jäetult sa mind tee pealt leidsid.

Kui arwasin ju surma tulema,

Mul ise halastajaks õeks heitsid

Sa arstisid mind hella wiisiga.

— 30 —

 Öömajaks sain su armul tukswa rinna,

Mul haawa salmiks oli sinu pilk.

Su käe kõrwal jaksan jälle minna,

Mul woolab wärskelt iga weretilk.

Muutlik meel.

 Sa olid kord hella ja waga

Ja süüta kui tuike.

Mul ütlesid: maimuke maga

Ma walwan sind truiste.

 Su silmad kui ilutuled,

Tuld süütnud mu rinnasse.

Su sõnad kui pehmemad suled

Mul soojendand südame.

 Kes iialgi uskuda suutis,

Mis näitas nii wõimata,

Et teiseks kõik korraga muutis,

Sa muutsid, mu tuike, ka.

 Kui kulli küüned su pilgud.

Mu süda on linnuke,

Kel haawadest weri nüüd tilgub,

Tuul suled wiin’d kaugele.

Kannata.

 Seal, kuhu iial waatab silm,

On röõmustamas kõik maailm:

Lind laulab õnne õhinal;

Lind õitseb lille ligidal.

Kuid tasakesti ohkan ma:

Jää waikseks süda, kannata!

 Kui waatan üles rahuga

Ja tahan palwet pidada,

— 31 —

Siis palwe sõna seisma jääb,

Rind jälle uuest raskeks lääb:

Pilw rändab seltsis pilwega,...

Jää waikseks süda, kannata!

 Ehk kõnnin waikse metsa all

Kus elu, ilu ehtiwal.

Ei rõõmusta mind laulja lind,

Waid kurwemaks läb siin mu rind:

Lind laulab seltsis linnuga...

Jää waikseks süda, kannata!

 Ei waiki rind ka jõe ees

Kus taewa kuju hingab sees.

Ka oma nägu näen seal ma

Kuid siingi pean weel õhkama:

Teist jõge leiab jõeke,

Mil leiab süda südame!

Asjata.

 Su silmad kui sinendaw meri,

Su waade ta laenete pind.

Ma seisan seal kaldal, mu weri

On mässul ja wäriseb rind.

 Ei suuda mu waade mu wärin

Weel laenetust luua ta pääl...

Küll ootan ja ihkan ja pärin,

Jääb siisgi kõik muutmata seal.

 Mu pilgud wist läbi ta pinnast

Ei põhjani tungida saa,

Ei palgele tuua su rinnast

Üht pärlit, mis igatsen ma.

— 32 —

Tormis.

 Lai meri mässab, laened heitwad

Kui mägi järgi mäele,

Nad laewa keha ära peitwad

Kust ainult mast weel nähakse.

 Ju kustub walgusgi maailmast

Ja tormis saanud päewast öö,

Siht kustumas on tüürja silmast

Ja ülejõudseks kipub töö.

 Weel ikka tormil’ tuleb lisa,

Kõik loodus näib nii wihane,

Alt laewa ruumist häda kisa

Ei kuuldu enam ülesse.

 Ja köied, purjed tuule ohal

Weel teewad nutu, naeru healt.

Nad tüürimehe pää kohal

Kui keeled hüüdwad kandle pealt.

 Seal on kui laulaks wesineitsid

Ja wende waimud walu-wiit,

Kes warem laentes hinge heitsid

Ja wilu hauda leidnud siit.

 Kui kallikese nutu kaja

Seal kostaks üles, —kodumaalt, —

Sest ärkab laewa juhataja

Ja juhib tüüri tugewalt.

 Nii otsatumas tormi wallas

Ei tunne kartust mehe meel.

Ta wõitleb kunni käes on kallas

Ja julgelt kõnnib maisel teel.

Kartus.

 Miks wärised, poeg, ikka

Ja oled rahutu?

Sul sooje wahendikka

Ma andsin juua ju.

— 33 —

 Ju kustub taewas eha,

Jää waikselt magama,

Su külmetanud keha

Ma katan tekiga.

 Su liikmeid tee pääl halwas

Tuisk, torm nii kale, karm,

Seal taewas siis sind walwas,

Siin walwab ema arm.

 Miks wärisen? Oh ema!

Miks kurb on minu meel? —

Mu kallim — kus on tema?

Ehk on ka täna teel!

Wiimne palwe.

 Miks on sul pisar silmas

Ja nõnda kurb su meel?

Poeg, sinu pärast ilmas

Ma alles elan weel.

 Kõik, mis su hinge lõhub,

On walus mulle ka,

Laps, räägi, mis sind rõhub

Ehk wõiksin aidata!

 Jah, ema, — sina suutsid

Mu haigusi arstida,

Meelt rahuliseks muutsid

Mul hällis lauluga.

 Mu rinna peale puhu,

Ehk aitab nüüd ka siin,

Ja lausudes sealt uhu

Mu ärritus ja piin.

 Ja kui sul pole rammu

Mu haawu arstida,

Siis astu weel üks sammu

Mu pärast armuga.

— 34 —

 Ma palun, lase taha

Nüüd luugid aknale,

Sest naabri tuli paha

Teeb minu silmale.

 Ta põleb — liig ta sära —

Just naabri akna ees,

Ja mulle paistab ära,

Mis tehakse seal sees.

 Sääl istub küünla walgel

Üks wõhi wõõras mees;

Mu neiu puna palgel

Teeb nalja tema ees.

Naabri talus.

 Koer haugub naabri talus,

Nii palju, kurjasti,

Mul on kui tina jalus,

Ma kuulan wagusi.

 Seal hirnub hobu õues

Ja kaabib saani ees.

Mul süttib põrgu põues

Ja walu südames.

 Mu jäljed hobu kaewab

Ju naabri ukse alt,

See kõik mind piinab waewab,

Nii mustalt mõrudalt.

 Üks teine mees on wõitnud

Mu neiu südame,

Nüüd on ta täna sõitnud

Ju kosja temale.

— 35 —

Liblikad.

 Õhk armas ja mahe ja puhas

Ja linnud on laulmas kõik koos,

Kaks liblikat lendawad luhas

Kus õitsemas ilusam roos.

 Nad lendawad roosipuu kohal

Ja waidlewad kummal jääb wõit;

Nii tungiwad üks teise ohal,

Et suudelda õitsewat õit.

 Kuid õieke õitseb nii ilus

Ja naerab seal wõitlejaid, all,

Ta naerab, — sest lehtede wilus

Üks sääseke warjatud tal.

Kirsipuu.

 Kirsipuu õitses, nii walge ja ilus,

Kaswas ja kasus nii kauniste,

Aednik ju tihtigi istus ta wilus,

Waatas sealt rõõmuga ülesse.

 Igaüht oksa ta seadis ja aitas,

Kastis ja kosutas kaunimat puud,

Õhtutel õrnemaid õisi seal paitas,

Suisa siis andis ta mõnele suud.

 Waadake aednik nüüd aiast ju lahus,

Pea wist jõudmas on sügise.

Waade nii waikne, ta istub seal rahus

Rüpes üks mari, küps punane.

Mirdi unenägu.

 Ju kewade healed on aias

Ja õiedel õnnelik tund,

Kuid wõõrama lillede majas

Näeb mirditaim kurblikku und.

— 36 —

 Ta tusaselt sonides tukub

Ja küsib nii kurbtuse sees:

„Miks oksi mul armuta kukub

Hulk aedniku kääride ees?

 Mu ümbrus on ilus ja haljas

Ja ehtes kõik lilled ja puud,

Ma üksinda kitkutud paljas

Kui kõrwale heidetud luud.”

 Nii otsata kaebab ja nutab

Seal oksadest kitkutud taim.

Ta ette siis lehwides rutab

Kui trööstija lillede waim:

 „Mu armsam, siin looduse riigis

See paha ei palgata jää,

Mis tehtud sul lillede liigis,

Et õnne sa ilmas ei näe.

 Neil, kes su wõsusi wõtwad,

Siis läigiwad silmad kui kuld,

Su oksadest pärje all tõtwad

Nad wangi, kus mure ja muld.

Õngitseja.

 Üle järsu järwe kalda

Astub kalapüüdija,

Heidab õnge woode walda,

Räägib iseendaga:

 „Jääb nüüd kohe õnge kala,

Siis wõin kindlalt uskuda,

Et mu peale kallim ala

Mõtleb igatsusega.”

 Tasa woodel wesi kiigub,

Laene mängib laenega,

Noormees ootab, õng see liigub,

Liigub, ootab asjata.

— 37 —

 Nagu ühte nõuusse heitnud

Kaunid kalad laene woos,

Parwe alla endid peitnud,

Tühi oli õnne loos.

 Wist on patt, et õnne tähti

Süüta surmas otsis ta.

Noort meest kauagi weel nähti

Kallimata kaebama.

Naabri külas.

 Naabri külas uhked majad,

Korstnad walged, nägusad,

Haljendajad rohuaiad

Ümberkaudu paistawad.

 Ridamisi saunadega

Külas kõige wiimane, —

Sammaldanud katuksega, —

Armsam maja minule.

 Õhtuti ma kõige enam

Waatan selle maja tuld,

Küla tuledest ta kenam,

Särab, kuumab nagu kuld.

 Sealne koera haukumine

Kuuluks nagu mahedam.

Päris tõsi! — Imeline?

Kuke laulgi ladusam.

 Noh, ma tean, mu kallim töötab

Selles majas hoolega,

Kutsikat ja kukke söödab,

Süütab lambi põlema.

— 38 —

Soow.

 Igawus mul täitis rinna,

Meel nii haige tusane,

Tarwis naabri poole minna

Seltsiks lahke Leenile.

 Ilm on ümberkaudu waga,

Lehed tasa liiguwad,

Seistes naabri aia taga

Kuulen jutu kõminat,

 Naabri pere noorem rahwas:

Peretütar weikene.

Sulane nii suur ja wahwas —

Istnud muru pingile.

 Mina waatan kummargile.

Mis seal õige tehakse.

Leenikene murrab lille,

Paneb rinda Antsule.

 Mulle nagu ime sunnil

Südamesse pistis see.

Ah, — ma oleks sellel tunnil

Olnud naabri sulane!

Teel.

 Pilw nähtawalt kerkib kui sinine müür,

Tal äike ja wälgud on põues —

Kui laewuke, kellel on murdunud tüür,

Ta keerleb nüüd taewases õues.

 Wälk wehkledes wihaga wiskab sealt noolt

Ja loogeldab siia ja sinna;

Ilm pimedamaks läheb ju pilwede poolt,

Õhk sumbunud, raske kui tina.

 Tuul keerutab tolmu ju üles mu eel,

Puu lehti ja kõrsi toob wainult.

— 39 —

 Ma waatan, kas kedagi teisi on teel.

Ehk olen ma üksinda ainult.

 Ja waata, üks neiuke tulebgi weel,

Tal marjad on korwiga süles.

Ma tunnen kui kergemaks läheks mu meel

Ja julgemalt waatan ma üles.

 Ta kõndides wiisakalt wibutab kätt,

Mind nähes nüüd kiiresti rutab,

Ja pühib kord silmi, tal käes on üks rätt,

Wist kartuse pärast ta nutab.

 Mu juure ta jõuab kui hirmunud lind

Ja kuiwatab nuttu ja higi.

Küll wõõras ja siisgi ta usaldab mind

Ja tungib nii julgelt mu ligi.

 Kui kaugelt ta tuleb, kus läheb nüüd ta —

Ei küsigi mina talt sugu,

Ja kuigi heameelega räägiksin ma, —

Torm keelab, kõu kärgib ühtlugu.

 Torm waikimas, eemal weel kohiseb tuul,

Õhk armas ja wärske ja mahe;

Neid rõõmus, tal tänu mul’ sosistab huul,

Ja laiemaks läheb meil wahe.

 Weel mõningad sammud, tee lahkme on käes,

Ta läks; mu tee sinna ei läha.

Pilw tõtab nüüd kaugele tormide wäes

Ja wälgud on eemalt weel näha.

Õhtul

 Une rahu tooja

Öö on tulemas.

Päike läheb looja

Hiilges ilusas.

 Juba oru pinnal

Wiibib widewik;

— 40 —

Kõrgel kingu rinnal

Hiilgus imelik.

 Seal üks aken wäike

Wäiksem kõikidest,

Laenab kuldse läike

Langwast päikesest.

 Sellest aknast waatab

Mind mu tuttaw neid,

Kiirte kaudu saadab

Mulle terwikseid.

Kas on luba?

 Kallikene, kas on luba

Sinu peale mõtelda,

Kui kõik rahwas uinub juba.

Uinud sa mu kallim ka?

 Kas ma oma mõtetega

Unenäos ei waewa sind,

Seega sinu und ei sega.

Sa mu padjul puhkaw lind?

 See mu rinda kartes rusub,

Ehk su rahu rikun ma.

Teise mõte — rahwas usub —

Dtta unes painaja.

Waikus.

 Segamata kõigist teistest lahus

Astusime aeda wagusi.

Istusime õnsas õhtu rahus,

Ligemal kui enne iialgi.

— 41 —

 Palju, palju pidime sel tunnil

Jutustama teine teisega,

Aga ometi kui ime sunnil

Waikisime tummalt, sõnata.

 Hilja ööni magus waikus kestis,

Oh, kui hea nii oli waikida!

Süda südamega juttu westis,

Mis ei oska öölda sõnaga.

 Esimest kord — õitswas roosiaias —

Nägime siis taewalikku und,

Terwe eluõnne-templi rajas,

Meile ainus waikimise tund.

Wiimsel korral.

 Kui wahest mööda läksin sellest talust,

Kus minu kallim oli teenija,

Siis kohe nagu halwatud sain jalust

Ja iga kord seal tahtsin puhata.

 Ta teadis seda, minu ligi asus,

Meil oli ikka mõnda rääkida,

Kuid kuulge, mis ta wiimsel korral lausus:

„Nüüd küll! Ei sind ma enam armasta.”

 Oh päewad! Oleks keegi seda näinud,

Kui wiledalt nüüd wõisin joosta ma.

Kõik wäsimus siis oli ära läinud,

Ma wõisin puusse joosta joonega.

 Ma mõtlesin: ta kahetseb nüüd taga,

Et tubli mees tal läheb kaduma.

Ja mõtelge! Ta, sõge, naeris aga

Ja heitis mulle järgi käega.

— 42 —

Peegel ja pilt.

 Kord oli mu süda kui peegel

Nii awalik neiude ees,

Seal iga sallitud nägu

Sai kujuks siis tema sees.

 Kui aga neiudest mõni

Wast kadus mu waate eest.

Siis kadus ka sallitud nägu

Mu südame peegli seest.

 Kuid praegu üht ainukest nägu

Seal pildina leian ma.

See isukalt armastab ala

Ta sisse weel waadata.

 Mul süda küll ikka kui enne,

Kuid waba ei ole ta,

Sest see, kes tal ees on, ei luba

Nüüd wõõraid seal wahtida.

Palwe.

 „Su süda kui taewalik tuba,

Mis hiilgab nii iluga,

Mu kallike, temasse luba

Mind sisse kord waadata?”

 „Mu armsam, kui wõid nüüd siis muuda,

Mis praegu mult palulsid sa.

Ma wastu kül seista ei suuda,

Kuid kardan, sind kaotan ma.

 Teist korda tõest sina ei ihkaks

Mu rinnasse waadata,

Sa mõndagi pilti seal wihkaks

Ja põgeneks rutuga.”

— 43 —

Mis me kõik mõtleksime.

 Me käisime, mina ja tema,

Kord puude all käsi käes,

Seal kõndis ka ühes ta ema

Kui wangis mõtete wäes.

 Ei selgest just ütelda tea,

Mis ema kõik kujutas,

Kuid seda ta arwas, et pea

Wist pulmad on tulemas.

 Ja neiu see aru nüüd peab,

Missuguse kleidiga

Ta ennast tantsule seab

Kui üteldud altaril „ja.”

 Ma mõtlesin ainult seda

Ja piilusin salaja:

Heameelega suudleksin teda

Kui oleks ta üksinda.

Ahelad.

 Nagu lill, mis metsa wilus

Õitseb, kui on kaunis kewade,

Naabri neiu õrn ja ilus,

Tõttab täna laulatusele.

 Teiste pulmaliste keskel

Tuigerdan ka mina edasi,

Meel nii haige, süda leskel,

Mis mul wiga, ei tea isegi.

 Teekond lõpeb, rong ei lähe.

Mina waatan, mis nüüd tehakse..

Pärga seowad pruudi pähe, —

Ahelaid mu ümber südame.

— 44 —

Kaks linnukest.

 Kaks linnukest lehtede wilus

On istumas põõsa all, soos,

Nad wiibiwad õitsewas ilus,

Nii armsasti ühes seal koos.

 Ei karda nad elu, ei ilma, —

Neil tundmata mure ja piin,

Üks teisele waatawad silma

Täis õnne ja usaldust siin.

 Ja õnnes üht ainukest lugu

Ei laula nüüd lummasgi lind,

Kuid õrnalt neil wäriseb pugu

Ja tuliselt tuksumas rind.

 Ma märkasin lindude tuju

Ja kurwaks läks süda mu sees,

Seal oli mu nooruse kuju

Nii elawas pildis mu ees.

Inglid just meie ei olegi.

 Kätt tutwudes kartlikult andsime

Ja waatsime silmadest silmasse,

Sest saadik ka südames kandsime

Üks teise kuju nii hellasti.

 Siis ingliteks teine teist hüüdsime

Ja lilleks ja linnuks ja õrnemaks weel.

Läks täide, mis mõlemad püüdsime —

Nii käisime peagi ühisel teel.

 Nii palju kui südant ka sundsime,

Ei rääkinud enam nii õrnasti.

Tee algul ju mõlemad tundsime,

Et inglid just meie ei olegi.

— 45 —

Põhjuseta kaebtus.

 Ikka kaebawad nüüd naesed,

Wahest, otse nutawad:

Mehed meil on armust waesed,

Tunde ilmas tumedad.

 Sõjas olla nendel rammu,

Töös ja elus tüsedus,

Truudus kadunud neist ammu,

Murduw nende armastus.”

 Aga Aadam paradiisis

Endse õnne aja seest,

Armus kindlas eluwiisis,

Mehed, kostab meie eest.

 Et ei Eewat kaotada

Murda truudust armastust,

Astus wabalt surma rada

Aadam süües keeldud puust.

 Ja neid Aadamaid on palju

Alles meie ajal weel,

Kelle waim kui kindel kalju

Armus murdumata meel.

Paras wastus.

 Kõik armsamad jutud juba

Meil ammugi räägitud said,

Sa tead, et walmis mu tuba

Ja tunned mu metsi ja maid.

 Et elul ei sünniks sest paha,

Ja nõnda just nõuab nüüd mood,

Siis küsin, kui palju sa raha

Ja wara mul kaasa tood?

 „Ma tean, mu isal on raha,”

Mul wastas seal nugissilm neid

„Kuid orje ta osta ei taha

Sa isegi arwata wõid.

— 46 —

 Et mina sind enam ei waata.

Ei ole see minu süü,

Sa otsi Afrikast laata

Ja ennast sääl orjaks müü.”

Külaskäik.

 Tuisu, tormi sees ma sõitsin,

Lumi wingus saani all.

Walju külma wäe wõitsin

Armu tundel palawal.

 Esimest kord elus tõtsin

Kallikese kodusse,

Armsa neiu sülle wõtsin,

Tundsin suud tal sõnale.

 Aga kõne oli jahe

Kallikene wali, karm;

Külmemaks läks meie wahe

Ära jahtus palaw arm.

 Kallikene ja ta talu

Unus koju minekul,

Aga siisgi tundsin walu:

Külm see pures jalgu mul.

Petetud.

 „Mu weli ehk annad sa mulle

Need roosid, mis kannab su rind,

Ma ainuke õde ju sulle,

Ma usun, sa armastad mind?”

 „Su palwe, mu õde, on paha,

 Neid õisi ma anda ei taha.”

— 47 —

 „Mu sõber, neist õitest, mis wainult

On noppinud sinu käed,

Sult endale palun üht ainult,

Siis lahkun, mind wiimast kord näed!

 „Mu sõber, wõid saada mult raha

 Kuid lille ma anda ei taha.”

 Ma wagusat aega siis ootsin

Ja läksin, kus elab mu lind.

Sai tema need lilled; ma lootsin,

Et soojalte tänab ta mind.

 Kuid neiu nii wallatu paha

 Need lilled nüüd wiskas maha.

Awaldus kallimale.

 Kas tead miks ma su juure püüan,

Su kaunist kõnet kuulma jään,

Miks ma sind tihti laulus hüüan

Ja wastukajast rõõmu näen?

 Mu saatust hella kõnedega

Ehk suudad sina suruda,

Kes raudse rüütli waljusega

On ümber käinud minuga.

 Ma ise lepitada teda

Ei wõi, kui kütt ta otsib mind,

Ma püüan aralt põgeneda

Kui hirmutatud metsalind.

 Ja kui ka kusagil ei lase

Mind wali saatus waikida,

Siis sinu rinnal armsam ase,

Kus warjupaika leian ma!

— 48 —

Heal meelel.

 Heal meelel wiibin ma Su ligi,

Mu wäike walgepääga nõid.

On mure öö nii must kui pigi,

Siis Sina walgust anda wõid.

 Ei sinuta mu luule sigi,

Mu tööle jõudu juurde tõid,

Mul kuiwatasid palgelt higi,

Mind nagu nähes uhkeks lõid.

 Nii oled Sa mulle laulu aade...

Sest nõia wäge on Su silmas,

Mis ikka sunnib laulma mind.

 Mu sõbruskond seepärast kade,

Et mul nii palju õnne ilmas

Ja käes nii kallis elu hind.

Sinu wäärtus.

 Ju wara, meheks wõrsumise algel

Ma jätsin tähel’ panemata Sind,

Kui laulsid mulle nagu künnilind

Nii hilja õhtul, uue päewa algel.

 Kas on see wõim nüüd Sinu puna palgel,

Ehk meeldib mulle sinu paisuw rind;

Wõi oled nõia wõimul wõitnud mind,

Et armu palwel wiibisin Su jalgel?

 Ehk Sinu waade, Sinu sirge keha.

Wõi uhke juukse pilw Su priskel õlal

Mind Sulle nõnda ligstanud nüüd?

 Ei need mul suutnud meeldiwaks Sind teha,

See wäärtus meie meelte kokkukõlal,

Et sarnane on mõlemate püüd.

— 49 —

Muutus.

 Mu süda tundis ammu armu põuda,

Kui seisaks surm ju minu silma ees.

Ka tihti seisawad mul silmad wees,

Et kadus eesmärk, kuhu poole sõuda.

 Mul midagi ei olnud ilmalt nõuda,

Mis nõuabgi weel wanaldane mees,

Kes tunnud, maitsnud mõnda elu sees,

Kel teiste teada tarwis hauda jõuda?

 Nii teised — nõnda arwasin ka mina

Ja jätsin tegemata mõne töö,

Mis ometi ei olnud muud kui wale.

 Kõik muutus, kui mul wastu tulid Sina.

Sa muutsid päewaks minu elu öö,

Sest armu awaldas Su silm ja pale.

Tähtjas tund.

1.

 Mul sundis süda kartes sõnad suhu,

Ma hüüdsin: „Kallim, armastad Sa ikka mind!”

Kui waikiks kohe oksal künnilind

Ja metsgi kuulaks, tuule õhk ei puhu.

 Ei jõgi nähes kalda wastu uhu,

Kui peegel hiilgab tema waikne pind,

Weel waiksem wastust ootab minu rind,

Silm waatab — igaüks wõib mõista kuhu.

 Ta waatab sinna, kust nüüd otsust ootab,

Mis nagu ootaks ühes terwe ilm

Ja ööpik, et siis selle järgi laulu seada,

 Et tule wastust, mis hing ihkab, loodab.

Pool kinni wajunud on neiu silm.

Mis mõtleb neid, ei ole kellelegi teada.

— 50 —

2.

 Silm awaneb. Liig wali waate sära

Sealt paistab, aga sõna puudub weel.

Kui laulaks kurwalt künnilinnu keel

Ja loodusgi teeks kohutawalt kära.

 Jõe peegel heidab püha rahu ära,

Kui oleks rutt ta laia woolu teel.

Kuis aga mässab minu mõte, meel?

Mu walul pole rinnas piiri, määra.

 Seal üksi hulumas on torm ja maru.

Kurb süda loodusest kui wõtaks lisa

Ja kobutawa pildi kokku säeb.

 Silm silma kõnet mõistma wisa,

See sõna all ka muutumata jäeb,

Oh, miks ei saanud ma sest enne aru!

Udus.

 Orust tõused udu üles

Õhtu õhul õrnasti.

Puud ja põõsad tema süles

Une kujus wagusi.

 Pilwe poole nagu wari

Heljub udu hellasti.

Naabri aken, katus, hari

Kaob mu waatelt koguni.

 Maja ma ei wõi küll näha...

Peidus naabri tütreke,

Ei ta pilt mu meelest lähe,

Udu all ei unune.

Wahtijad.

 „Kust naabri pere sulane

On wõtnud selle julguse,

— 51 —

Et nagu waene warblane

Ta wahib meie talusse?”

 „Kust wõtnud selle julguse?” —

Nii ütleb Anni emale.

„Eks waata Manni palgesse,

See punab nagu päikene.”

 Kui oma õues kõnnime,

Mann’ wahib naabri talusse,

Ja kui seal prisket sulast näeb,

Siis kohe seisatama jääb.

 Ma näppu näites tähendan,

Et sellest kõigest aru saan.

Mann aga seisab see kord nii,

Et teda sa ei näegi.

Petetud neiu.

 Õnnis õhtu jõuab juba;

Päike hakkab weerema.

Neiukene pühib tuba,

Pühib tolmu hoolega.

 Nähtus täna päewa algel

Headust ette tähendas.

Priske peigmees puna palgel

On wist kosja tulemas.

 Harakas meil aia nurgas,

Puude ladwas sädistas.

Kiisukene ahju urkas

Nähti silmi pesemas.

 Koer ju haugub; neiu kuulab,

Jookseb aknast waatama —

Sandikene ööseks tuleb,

Palub paika puhata.

— 52 —

Unes.

 Magusamas armu mõttes

Waewles woodis piigake,

Kiisukese kaissu wõttes

Uinus õnsa unesse.

 Piigakene puhkas ise,

Kiisuke jäi mängima,

Pistis piiga rinna sisse

Kogemata küünega.

 Piiga ihust walu wägi

Jooksis läbi kiireste,

Unes Amori ta nägi

Noolt tal laskwat rinnasse.

Wali wastus.

 Kurb ja norgus oli sinu pale,

Sala piina kannatas su rind,

Minu truudus, sinu kawal wale

Noomisiwad täna raskelt sind.

 Kahetsedes waatasid mu peale,

Pisaraid sul nägin silmades,

Walu waigistas su õrna heale,

Sinu palwe paistis pilkudes.

 Andeks andmist enesele lootsid,

Et sa minu ees nii langenud,

Hella waatust selle huulilt ootsid,

Keda wale musul olid waewanud.

 Wõitmata kül paistis sinu ilu

Armsam olid ajast endisest,

Siisgi olin sulle wali, wilu,

Olin wali, — kas ka südamest?

 Wali tahan ikka olla sulle

Ennast näidata, kui kindlat meest.

Mis ma tunnen, jäägu tunda mulle,

Sulle saladuseks igawest.

— 53 —

 Mehe süda jõuab haawu kanda,

Tema kaswu põld on kannatus.

Aga armu pettust andeks anda

Oleks mehe nõdrus, madalus.

Kuju walamine.

 Ma olin kui kuldsepp ja sina

Kui palaw ja sulanud kuld,

Käes hoidsin sind õrnasti mina

Ja puhusin lõkkawat tuld.

 Ei seganud lustilist tuju

Mul tule ja tukkide wing,

Kui walasin sinust üht kuju,

Just säärast, kui ihkas mu hing.

 See kuju sai armas ja mahe,

Tal huuledel naerulik joon,

Kuid ise sa oled nii jahe

Ja elus sul waenulik toon.

Ära nuta!

 Noormees, ära salmikuid

Silmaweega sega.

Auu saab wähe laulikuid

Nutulauludega.

 Ala wihmad wäledad

Teewad õiel waewa,

Järsud tormid jäledad

Purustawad laewa.

 Õpi waba laulikult

Linnult metsa süles,

— 54 —

Kuis ta lauldes auulikult

Tõstab kaela üles.

 Sinu neidu pahandab

Ala kaebtus mõru,

Mehemeelsust kahandab

Huulil nutu wõru.

Jää seisma!

 Jää seisma pisar! Tühja asja pärast

Ei tohi langeda sa laugudelt;

Ei tohi ärgata sa ilma kärast

Ja pääse-tähte wõtta südamelt.

 See peab olema ju raske wiga

Mis nutu wee sa laugudele toob,

Sest mehe pisar, see on püha liiga,

Et mulla põrm ta naerdes ära joob.

 Säält kibuwits ja ohak rammu wõtab

Ja mürgi taimed wälja wõrsuwad;

Koirohi teiste seltsis üles tõtab,

Kus lahja pisar tihti katab maad.

 Seepärast, pisar, tühja asja pärast

Ei tohi langeda su laugudelt,

Ei tohi ärgata sa ilma kärast

Ja pääsetähte wõtta südamelt.

Sügise.

 Ju lehed katwad aasa,

Mets tume udu sees;

Tuul kurwalt kohab tasa

Pool paljais oksades.

 Ma seisatan siin wäha

Just metsa minekil,

— 55 —

Mu silma ees on näha

Weel wiimne õitsew lill.

 See wäriseb ja waatab

Kui puhub tuule hoog,

Sest tema ilu matab

Nüüd langew lehe loog.

 Ma nagu tundsin tuules

Nii kurba nutu healt,

Lõin sõnad talle luules

Siis kuulsin kõnet sealt:

 Aeg sulle sügisene

Kord jõuab kole karm,

Nii kui see lillekene

Ka kustub sinu arm.

Talw.

 Ju kadunud on soojad wihmad, äike,

Ja lille ilu kaetud lumega,

Kuid nüüdgi ilm ei ole iluta,

Weel alles on ta uhkem ehe, päike.

 See muutnud on kül oma armsa läike,

Kui waataks kalgilt üle kodumaa,

Ei tema palet palju näha saa,

Ta ring on madal, teekond liiga wäike.

 Ta tiire siisgi lume helbed muudab

Kui kuld ja kallid kiwid särama

Ja wärwid metsa latwu, mäede harju.

 Weel õhtulgi ta waikne waade suudab

Ka pilwe palge täita punaga,

Kui kustub ise silmist metsa warju.

Talwine öö.

 Ju paistab wastu eha põhja walgus.

Kuu tõuseb hõbe helgil ülesse.

— 56 —

Kesk taewast udu õrnus — linnu tee

Ja tähed ilmuwad kui ööl on algus.

 Puud seiswad nagu walged kujud salgus,

Pärg seatud päha iga põõsale.

Õhk selge, ilm nii armas wagune,

Et unub talwe karedus ja kalkus.

 Ja iga kuiwand kõrs, mis haljais lehtes

Ei suutnud suwel aasal õitseda

Waid kõigest nägemata seisis seal.

 Nüüd härmas, nagu hõbedases ehtes,

Auu tähtedega kaetud otsata.

Kuu kiired mängiwad ta kuue peal.

Waimude orus.

 „Sind musutan, kallike, kohe siis sõidan

Sul sõlge ja sõrmust lään tooma,

Tee raskuse homse päewaga wõidan

Ja tulen siis kosjasi jooma.

 Sa kutsu seks kokku kõik omaksed, wennad,

Õed tulgu, kes kallid sul ilmas.

Sa kutsu ka joodule neiud kes kenad

Ja peiud kel rõõmu leek silmas.”

 „Ma kahklen, mu kallike, anna mul andeks!

Sa läbi lääd waimude orust,

Kus mitmete musud on muutunud wandeks

Kus unustad armu ja noorust.”

 „Ei usu ma ilmasgi kehata waimu

Su waim mulle kallis su ihus.

Mu kallike! Waigista kartlikku aimu.

Mind saada, kepp reisiks mul pihus.”

 Nii lahkuwad sõbrad. Neid waigistab nuttu

Ja kallimat wärawast saadab.

Mees kiirustab käiku ja sammub nii ruttu

Ja korrast weel tagast waatab.

— 57 —

 Ja julgesti, kartmata edasi rühib,

Ei tunda wõi wäsimust noorus.

Ju koidikul istudes higi ta pühib,

On teadmata waimude orus.

 Kus karastab rändajat hommiku wilu

Ja iga leht tasaselt liigub,

Seal paigas on piiramas nõiduslik ilu,

Õrn udu kui une sees kiigub.

 Nüüd ilmub seal kiikuwal udusel pinnal

Hulk neidusi, ilusaid noori,

Neil särawad ehted on kaelas ja rinnal, —

Nad seadwad end laulmiseks koori.

 Neil kaasas on kandled ja pasunad, wiled,

Neid panewad mahedalt healde,

Ja ühe käes takti kepp. — ilusad lilled. —

See liigub ja laul hakkab peale.

 Kõik loodus jääb waitseks ja kuulatab tasa,

Ka kaugemal tuulgi ei puhu,

Ei linnud wõi hõisata halgjate kaasa,

Neil laulud on waikinud suhu.

 Laul laulust nii kuuldub siin ilusam, kenam,

Täis õnsust, täis mahedust, mõnu,

Neid kuulates noormees ei mäleta enam

Ta kallima kahtlewaid sõnu.

 Seal äkisti udu kaob ära kui wari;

Laul waikib, mäng kestab ühtlugu.

Alt ärkab siis jälle uus waimude kari,

Mis näitab siin hoopis teist sugu.

 Nüüd astuwad üles, kus kullased trepid,

Hulk waimusid, — kahwatan’d walged,

Käewarred ja sääred neil kõhnad kui kepid

Ja langenud, kolkunud palged.

 Nad langewad kummardes lauljate kaisu

Ja algawad tantsu ja pidu, —

Ei rõõmule panna wõi keegi seal paisu, —

Neil rinnus on kirgline idu.

— 58 —

 Neid reisija wagusi waadata tahaks

Ja puhata sammeldan’d pingis,

Kuid seda ei suuda ta panna siin pahaks,

Kui leiab end neiude ringis.

 Need neiud ka teda seal tantsule hüüdwad:

Siin kadunud seisuse uhkus!”

Kõik mehega korrasti tantsule püüdwad,

Kus tundmata wäsimus, puhkus.

 Ei mõõda ka üksgi siin aastaid ja aega,

Ei tundide järele küsi.

Ei rõõmusid kaaluta kainuse wäega,

Mäng ööl ega päewal ei püsi.

 Ei jõua mees pidada waimuga sammu,

Et tantsida lõputa mängi;

Ju otsani raugenud nooruse rammu:

Ta langeb seal sammalde sängi.

 Sealt ärgates tuleb tal uuesti meele

Ta endine kodu ja kallid,

Kuid kepi na’al pöörab ta kodumaa teele,

Näe imet! Ta juuksed on hallid.

Ohwerdamine Olimpuse templis.

 Lapsest saadik kõigest ilmast lahus,

Kõigest, milles eksib inime,

Elab noormees waikselt, süda rahus,

Walmib templiteenistusele.

 Iga tund ta ümber preestri pere

Jumalatest juttu westawad,

Muutwad jahedaks ta noore were

Inimlikku nõdrust laidawad.

 Nõnda südant Jupitrile andes

Astub noormees täna templisse,

Esimest kord preestri kuube kandes

Tõttab püha talitusele.

— 59 —

 Jumalate jumal istumas auujärjel,

Kõrgus, suurus templis kujuneb,

Jupiter seal kuldsel ilu pärjel

Kunsti ehtes taewast kõneleb.

 Ime waikus kõrget ruumi täidab,

Püha rahu templis walitseb;

Heldust armu kuulus kuju näitab,

Preester teda nähes palwet teeb.

 Puhas süda araks siin ei läha.

Kauaks jääb weel preester palwele.

Ta ei tea, et teda wõib seal näha

Lille külwaja, üks neiuke.

 Kesse lilled puistanud ju maha,

Ja et preestri tööd ei segada,

Istub waikselt templi samba taha

Wannikut seal hakab punuma.

 Püha tule preester loitma puhub

Palwes süütab ohwri põlema,

Aga kogemata waade juhub

Temal kokku neiu waatega.

 Silmapilgul püha kuju unub,

Kõrgus, suurus jääwad kõrwale,

Mõtted wõidab see, kes pärge punub,

Puna tõuseb preestri palgesse.

 Ja ta hinges imeline tuju,

Kõik ta ümbrus teiseks muudetud,

Nagu kohtumõistja näib nüüd kuju,

Kus ta enne heldust aimanud.

 Suurus, kõrgus, heldus, püha wiha

Kõik siin ennast täielt näitawad.

Nendest hoolimata süda, iha,

Oma loodud rada astuwad.

— 60 —

Palwetajad

 Kaks inimest pühakotta

On kiiresti tõttamas teel,

Ei kumbgi neist kumbagi oota

Ei ühte teist tunnegi weel.

 Üks nendest on wariser ise

 Ja teine suur patune mees.

 Seal wariser sõidab et kärab

Ja hobused traawiwad ees,

Tõld päikese kiiredest särab

Teelt tõusewa tolmu sees,

 Ja tolmu pilwedest kaetud

 On põlatud patune mees.

 Ees kutsar kui waabatud kuju,

Tal kullaga tikitud rüüd,

See ergutab loomade tuju

Ja hüüab: Eest ära kõik nüüd!”

 Ja waikides kõrwale astub

 Teelt põlatud patune mees.

 Nii sõidab seal waimulik waga

Ehk tee tal kül polegi pikk,

Ta tõllal on teenergi taga,

Kõrk, uhke ja sirge kui tikk.

 Ka temagi naerab, et jala

 Lääb palwele patune mees.

 Nad jõuawad kiriku õue, —

Kõik astuwad kõrwale eest, —

Auu annawad nõnda kuis nõue

Ja kiidawad waga meest.

 Ja waewaga rahwast läbi

 Teed leiab seal patune mees

 Nüüd wariser templisse tõtab,

Pealt näha täis wagadust,

Tal kiriku teener eest wõtab

Auu pakkudes wallale ust.

 Ja kõikidest nägemata

 Lääb palwele patune mees.

— 61 —

 Seal wariser aega nüüd wiidab,

Loeb palweid, mis raamatu sees,

Häid tegusid, paastumist kiidab,

Nii julgesti Jumala ees.

 Ja oma pattudest kokku

 Seab palwet seal patune mees.

 Mis üks nendest kiidab ja palub

Ja teine seal tunnistab süüd,

Waekausides salajas kaalub

Neid järele Wägewam nüüd,

 Ja leiab, et palju raskem

 On põlatud patune mees.

Mustlase laul.

 Mu akna alla tõttis

Üks wana mustlane,

Ta kandle kaelast wõttis

Ja seadis healele.

 „Säh wõta, wilets, raha,

Tee et saad minema,

Ei sinu mängu taha!”

Ma hüüdsin rahuta.

 „Su raha jäägu sulle,”

Ta huuled sõnawad,

„Kül kallimat sa mulle

Weel palgaks pühendad.”

 Ja enne weel kui waikis

Ta huulil wiimne heal,

Ju ime helin kaikis,

Mäng algas kandle peal.

 Ta mässas heale wallas, —

Mu waimu wangistas, —

Kui kohaks mere kallas,

Kus laened laksumas.

— 62 —

 Ta oskas walust wihast

Ja murest mängida

Ja noore armu ihast

Ja õnnest hõisata.

 Mäng wiimaks pikkamisi

Seal kõlas lauluna

Ja üli kurba wiisi

Ta laulis ühes ka.

 Ta kenast kokku palmis

Kõik sõnad wiisiga

Ja küsis igas salmis:

Kus on mu isamaa?

 See laul mind tõmbas kaasa

Nii arusaamata.

Ma kuulatasin tasa

Ja nutsin ühes ka.

 „See ongi, mis ma nõudsin,”

Mul ütles mängija,

„Et sulatada jõudsin

Su südant lauluga.”

Jahimees.

 Mitu päewa soos ja rabas

Paksu, pime metsa sees,

Lingul, püssil lindu tabas

Järgimööda jahimees.

 Mõnda lindu ta kül näinud

Lendu tõusma hirmuga,

Kõigil paugud külge läinud,

Ta on siisgi saagita.

 Olgu lind ka kõige lähem,

Ikka peaseb minema,

Püssi walu hoopis wähem:

Riista tarwis arstida.

— 63 —

 Sügawamas metsa salus

Seltsis metjalistega,

Elas wanas kehwas talus

Kuulus soolapuhuja.

 Nõidudes ta tegi paha,

Eksiteles nõdremaid,

Kaunid kombeid jättis maha,

Pilkas wagu uskujaid.

 Selle urtsikusse tõttis

Wana jultunud jahimees,

Meelehead ta kaasa wõttis.

Palus nõida kaebades:

 „Kadedate silma sära,

Naabri rahwa kuri nõuu,

Nõidanud mu püssi ära,

Wähendanud walu jõuu.

 Hukka lääb mu kehwa talu,

Lapsed jääwad leiwata,

Kui su tarkus endist walu

Püssile ei anda saa.

 Oskad sa, siis see kord aita,

Saagi jagan sinuga,

Ei su tarkust lase laita

Kuni ilmas elan ma.”

 Tüki aega waikses mõttes

Seisis soolapuhuja,

Wiimaks kõneks sõna wõttes

Rääkis targa wiisiga:

 „Jõuad ära toimetada,

Mis mult praegu kuuled sa,

Siis wõid kuulsaks kütiks saada

Üle terwe ilmamaa.

 Pühapäewal, palwetunnil

Kirikusse astu sa,

Näita nagu hinge sunnil

Paluksid sa teistega.

— 64 —

 Armulaua juure tõta,

Wiin seal kohe ära joo;

Püha leib sealt kaasa wõta,

Kallis anne koju too.

 Metsas otsi paras ase,

Leib seal puusse naeluta,

Ja siis üle õla lase

Sinna märki püssiga.

 Aga tea, et sa ei tohi

Tagasi seal waadata.

Muidu parem arstirohi

Ei sa riista aitama.”

 Hirmu higi üle keha

Jooksis mehel korraga.

Siisgi lubas nõnda teha.

Nagu nõudis nõiduja.

 Pühapäewal käsku täitis,

Kirikusse astus ta,

Seal kui waga usklik näitis

Õnnistuse otsija.

 Aga õhtul eha walgel

Rändab raugen’d, rahuta,

Kahwatanud, kurwal palgel

Metsa linnupüüdija.

 Püssi kannawad ta õlad,

Taskus pühitsetub and,

Südant litswad patu wõlad.

Ta on taewast teotan’d.

 Kõige ilusama kase

Metsas üles otsib ta

Arwates, et paras ase

Siin on proowi katsuda.

 Hirmul wärisewal meelel

Püüab lasta püssiga,

Süda hüüab palwe keelel:

Issand, Peastja halasta!

— 65 —

 Nagu sunniks ime wägi

Tagasi meest waatma seal,

Kus ta kase üljes nägi

Peastja kuju risti peal.

 Ehmatades, et ei kuku,

Püssi wastu toetab ta,

Kogemata awab luku,

Langeb surma haawaga.

 Kustwail silmil üles taewa

Palwetades waatab ta,

Waikselt kannab ihu waewa

Räägib nõrga healega:

 Ära ole kohtus wali

Issand, Peastja, — halasta!

Pühadus ei ole nali,

Tõsidus on wõitmata!”

Wali karistus.

 Kuldist kihla sõrmust kandis

Armastaja neiuke,

Kosja wiina juba andis

Külataga targale.

 See tal õpetanud mõnda

Kudas saada mehele,

Selle käsku täites, nõnda,

Tulnud talle peiuke.

 Wiina wõim tõi palju sõnu

Suhu wana eidele,

Heales kuuldus ime mõnu,

Sõnad seatud targaste:

 „Oled sa ju priske naene,

Pea sa meeles neiuke,

Ja su rüppe armu laene

Toonud sala raskuse.

— 66 —

 Kus ju arm peab õisi kandma

Tuluks tulewikule,

Õitsew noorus wilja andma

Elu loomu elusse.

 Teatud ajal otsi üles

Kõige kenam pildike,

Hoia teda oma süles

Waata tihti sellesse.

 Teed sa seda ühte lugu

Nõrkemata usuga,

Pildi ilu ihu-sugu

Saab sul õnnes näitama.”

 Aasta ajad läinud mööda

Kui ju neiu tanu all,

Elab rõõmust elu, tööta,

Märkab rõõmu wärinal:

 Mis ta juba täitma peab,

Et ei õnne kaotaks,

Kena pild üles seab

Oma ebajumalaks.

 Igal tunnil igatsuses

Waatab mõeldes pildisse,

Et wõiks selles iluduses

Elu tuua ilmale.

 Wiimaks hinge ihad sunnid,

Waikinud ta rinnasse

Mööda jõudnud rasked tunnid,

Talusse sai taimeke.

 Ema süda õnnes ujus,

Et ta rinnal hingamas

Lapsukene, pildi kujus,

Ime ilu awaldas.

 Aga tulewik nii tume,

Kes ei ootaks õnne sealt

Karmi käega õnne jume

Pühkis ema palge pealt.

— 67 —

 Nõia tempu Igawene

Maksis kurwa emale,

Nagu pilt, — ta lapsukene, —

Tummaks jäi maailmasse.

Ebahaige.

 Noormees jumetu ja walge,

Rahuta on päewal, ööl,

Rõõmuta ta lahja palge

Ei ta suuda käia tööl.

 Ära kadunud ta rammu,

Keha jõuetu ja nõrk,

Kindluseta tema sammu,

Silma ees tal tume wõrk.

 Küla arstid, were wargad,

Nõia naesed proowitud,

Kõhu seadjad, sõna targad

Oma kunsti katsunud,

 Üks neist ütles: „Sina upud

Oma liia were sees,

Sulle tarwis panna kupud,

Siis saab sinust terwe mees!”

 Teine sõnas: „Aadri rauda

Tuleb hästi pruukida,

Muidu langed warsti hauda

Oma paha werega.”

 „Noormiees põeb wana wiiki

Laia ussi elukat.

Teda tarwis kõhust triiki,”

Räägib kolmas upsakalt.

 Siisgi haigus tema rinnas

Närib juba aastat kaks.

Noormees mõtleb, et ehk linnas

Arsti tarkus awitaks.

— 68 —

 Selles mõttes sõidab warsti

Tema linna elama,

Otsib üles tubli arsti

Tuhandete aitaja.

 Kojas kõnetundi ootab

Noormees põnewusega,

Walust wabaks saada loodab

Arsti nõuu ja abiga.

 Arst seal tuleb talle wastu

Lahke naeru näoga,

Käsib teda ligi astu,

Tooli peale istuda.

 Siis ta koputab ja kuulab

Haige were tuksumist,

Pärast kirjakogu tuulab, —

Rohu nime otsib wist.

 „Noormees, ära kaeba liiga,”

Nõnda juttu alustab,

„Sul on kõhus weike wiga.

Mis nüüd warsti terweks saab.

 Wõta päewas kümme pilli,

Plaaster pane kõhule,

Mis seal tõmbab üles willi

Kisub wälja haiguse.

 Siis on weel üks kolmas rohi,

Siin on sedel, täheke;

Palju wõtta sest ei tohi,

See on liiga kihwtine.

 Minu õpetused püüa

Täita suure hoolega.

Palju sa ei tohi süüa

Ega wiina pruukida.”

 Noormees jõhwi pääl nüüd täidab

Õpetused hoolega,

Arsti juures ennast näitab

Seatud ajal wiitmata.

 Nõnda lähwad kuud ja päewad

— 69 —

Haigel mööda asjata,

Tema walud endseks jääwad,

Terwis wisa tulema.

 Siin ta kaua aega wiidab

Kallist raha kulutab,

Rahwas teisa arsta kiidab,

Kelle juurest abi saab.

 Nii et haige walus mures

Kiidu kõla usaldas

Ja siis teise arsti juures

Nähti abi otsimas.

 Teine arst nüüd järgi pärib

Tema endist arstimist,

Ise mokahabet närib,

Näitab nägu naerulist.

 „Haigus wälja nii ei lähe.

Nagu sind on arstitud,

Sinu kehas werd on wähä,

Sina oled nälginud.

 Werel tarwis lisa tuua

Tubli wärske toiduga,

Hästi marjawiina juua,

See saab kohe aitama.

 Sedeliga rohtu tooge

Umbes paari rubla eest,

Kaks kord päewas seda jooge,

See wiib walu wälja seest.

 Seda rohtu ei wõi laita,

See ei ole kasuta,

Kui on näha, et ei aita,

Teeme proowi teisega.”

 Aga siingi jäiwad proowid,

Katsed tagajärjeta.

Haige rinnas uued soowid

Kolmat arsti katsuda.

 See ei ela mitte kaugel

Umbes teises uulitsas.

— 70 —

Noormees, nutu pisar laugel,

Sellele seal pajatas:

 „Palju arsta läbi käinud

Olen oma hädaga,

Haigus halwemaks weel läinud,

Abi kusagilt ei saa.”

 „Noormees, tööd ei wõi sa teha

Kaua, ütlen sulle ma,

Nõrgaks läinud on su keha

Raske põdemisega.

 Sinul puhkamist on waja,

Rahu nõuab raske meel.

Mul on tubli haigemaja,

Sinu jaoks seal ruumi weel.

 Haige tallitaja käsud

Täida, ole rahulik.

Haiged on su aju säsud,

Rikkes, terwe ergustik.

 Tuna homme tulla jõuan

Oma haigeid waatama,