Wiru-kannel

II. anne

Jakob Liiw’i

laulud.

Rakweres.

P. Erna raamatukaupluse kuluga.

1891.

Wiru-kannel

II. anne

Jakob Liiw’i

laulud.

Rakweres.

P. Erna raamatukaupluse kuluga.

1891.

Дозволено цензурою — Дерптъ, 3 іюня 1891 года.

_____

Trükitud K. A. Hermanni kirjadega.

Lauliku süda.

Noor süda, kellel’ iial laulu osaks anti

Sa pead puhas olema kui hiilgaw kuld,

Siis wõid Sa teise hinge süüta elu tuld

Ja rõõmustada, rikast, kurba, santi.

 Kõik elu-rõõmud pane oma ande panti.

Laul nõuab wooruslikku waga hinge Sult

Su laul on selleta kui kuiwan’d muld

Mis tuulest kõrbe-lagedale kanti.

 Sest iga puhas hääl mis sinu kandlest tuleb

Su hinge puhtust, waga südame

Ta kannab laulus näha kõige ilmale.

 Siis igaüks, kes Sinu kaunist laulu kuuleb,

Sind wõtab juhiks oma hingele,

Su südamega kaalub oma südame.

3

Tuhande aastane tamm.

1.

Kus tõuseb, läheb looja uhke päike,

Sääl lahutad sa lahti oma kroonis pead,

Ja oma oksad wilu-warjuks sead

Neil, kes ei kanna palawuse läiki.

 Ei kohuta sind tormid ega äike,

Su tüwil tundmata on wanaduse wead,

Säält tõus’wad kuninglikud okste read,

Mis kaunistawad sinu kaswu käiki.

 See, kes su kaswu juhib, ei see wäsi,

Ta taewast saadetud sind kaitsema

Ja ehitatud kõrge waimu anniga.

 Kui sirutab su okste järel rööwli käsi,

See raiutakse maha armuta,

Ja sina õitsed ilul õnnela.

4

2.

Üks kaunis wõsu põhja õhtu poole

Sest kuulsast tüwist wälja kaswanud,

Kes neitsilikul nimel nimetud,

Kel pärjeks Balti mere wahu-woole.

 Ehk tema endse aja eluloole

Küll kurwad päewad üles märgitud,

Nüüd on ta tugewusest imenud

Ja kaitsjaks saanud isaliku hoole.

 Kus oks end tüwi külge liidab,

Sääl pole kuskil leida awaust,

Ta tugewamas tormis seista suudab.

 Seepärast ilm ta kaljukindlust kiidab

Ja paneb imeks tema tugewust,

Et ta end ikka ilusamaks muudab.

5

3.

See kuulsa tamme oks ja lüli

On Eesti maa, mu kodumaa,

Nüüd Tsaari arm ta warjaja,

Tast eemal hoitud waen ja tüli.

 Ta lastel siin on ema süli,

Kus mureta wõib hingada.

Siin lokkades lööb kaswama

Nii waimu põld, kui wilja küli.

 Siin meie silmad kaunist lõikust näewad,

Mis kuulsad wennad lootes külwanud,

Kes, kodumaa, su põrmus magawad.

 Nüüd nende lastel kuulsad pidupäewad,

Kus häädus, teadus suureks kaswanud,

Ja tööle hüütud unes uinujad.

6

Keisri Majesteetide peasemise mälestuseks Kursk-Alowi

raudteel 17. okt. 1888.

Su poole palwes ringutawad käsi

Nüüd tänul mitu kümmend miljonit,

Sa oled Jumal, Sinu hool ei wäsi

Siin kaitstes wägewaid ja nõtrasid.

 Su kaitseinglid jätsid taewa walla,

Kui nägid hädaohus Wene maad,

Ja wõtsid oma armu kaitse alla

Kesk surma hädas kroonikandijad.

 Maailmale Sa oled teada annud

Et Sina rahwast riigiks kokku sead —

Ja nagu uuest’ walitsema pannud

Nüüd praegu surmast pääsnud riigi Pead.

 Seepärast miljonid Sull’ tänu andwad,

Su kiitus tõuseb riigi rajadest,

Truu lapse tunnistusi Keisril’ kandwad,

Et tahtwad sõna kuulda igawest’.

 Ka Eesti rahwa tütred, Eesti pojad

On miljonite seltsis palwel koos,

Seesama Keisri arm neil kaitseb kojad,

Kel Jumal täna uuest’ elu loos.

7

Kihlused.

1.

Kord oli aeg, kus kauni kandle keeli

Noor käsi sundis rõõmu mängile,

Silm waatas õnnes tulewikusse,

Ja armu mõte mõlgutas mu meeli.

 Nüüd kumiseb mu kannel kurba wiisi,

Et kaotasin selle südame,

Kes lubas seltsiks olla alate

Mind saates paleuste paradiisi.

 Nüüd armu mõtted, igawesti minge!

Ei ma teid ial enam awalda,

Ehk tuhat korda nutaks salaja.

 Waid sulle, sulle luban oma hinge,

Ja kihlan ennast sinuga

Mu kõige kallim püha Isa maa.

8

2.

Küll kaua kaebasin ma armuhinda

Mis wale keeled minult rööwinud;

Hing waluga sai hingest lahutud —

Nüüd teise kaenlas hingab minu Linda.

 See teadus litsub liiast’ minu rinda.

Nüüd olen wõitnud, kõik on unust’ud, —

Ja uuest’ olen ennast kihlanud

Ning pruudiks lootnud, isamaa, su pinda.

 Ehk räägitaks mu üle tuhat laimu,

Sa oled mulle kõikumata truu,

Kui kõige parem armsam abikaasa.

 Uut eluõhku tõi su arm mu waimu,

Nüüd üksi sulle laulab minu suu,

Su hõlma tulen õhtul hellalt tasa.

9

Mis wõin ma sulle pruudianniks tuua,

Mu üliarmas kallis isamaa?

Küll tahaksin sind truuilt teenida,

Sul armsa naese õnne-põlwe luua.

 Sonettidest sull’ punuks pruudi pärge,

Kui oleks taewas kõrge andega

Mu hinge wõtnud ilmas kaunista’,

Ja laulaks sulle kiitust ühte järge.

 Kuid waim on nõrk sull’ õnneaega tuues,

Hing aate-aher kiidu laulu luues,

Mis wõiksid wastu wõtta armuga.

 Siis lepi sellegagi, mis ma jõuan,

Ja tea, et ma üksi seda nõuan:

Su kasuks püüda ilmas elada.

10

Esimene ja wiimane laul.

Kas woolab hinges noorus’ rõõmu läte,

Ehk langend süda mure sängisse,

Siis igatsus mind kutsub mängile,

Ja waikselt wõtan oma kandle kätte.

 Mu esimene laul sääl, ikka sulle,

Mu kõige kallim koht, mu kodumaa;

Seepärast tahan õnnes hõisata,

Et kõige armsamaks jääd ilmas mulle.

 Ja minu kandle wiimne hääle heli,

Kui nõder käsi teda mängitab

Ja surma tõbi ihu sängitab, —

See saagu sulle, isamaa, mu weli.

11

Noor kewade.

Noor kewade, kuis kustun’d sinu sära

Nii wara juba minu waate eest,

Ju närtsinud on õnne õied ära,

Mis sinasi’d mull’ ilu ilma seest.

 Ju kat’wad pilwed elu koidu tähti

Ja pime õhtu seisab ukse ees,

Mis ial hinges helendawas nähti,

Nüüd kustud wiimse wirwenduse seis.

 Kõik rõõmud kohmetanud kõwaks kooreks

Mu hinge ümber elusügisel,

Kuid õhtuni on jäänud süda nooreks

Sull’, isamaa, ja sinu rõõmudel.

 Sull’ laulda olgu minu püham püüe

Weel enne kui ma astun hauasse;

Õnn sulle! olgu wiimne soowi hüüe,

Kui uinun igawese unele.

 Kui enam keel su kiituseks ei liigu,

Hing jätab põrmu-riigi wärawad:

Su wabaduse waim siis teda wiigu,

Kus kannelt lööwad end’sed mängijad.

12

Wäljarändajatele.

15. webruaril 1887.

Miks tahate mu wennad äraminna

Siit laia ilma laande rändama?

Miks wahetate waludega kõrge hinna,

Mis isamaa teil pakub armuga?

Weel jääge seisma, wõtke kuulata,

Mis wiimast korda räägib isamaa:

 „Mu pind on teie isa-isad toitnud,

„Kes oma elu jätsid minu eest,

„Nüüd teie üle püha priius koitnud,

„Teil silmad kuiwan’d orja silma weest;

„Ja wahwas põlwes elab iga mees,

„Kel’ hoolas töö on sihiks silma ees.

„Siin esiwanemate waprad waimud

„Teid julgustawad igal wahwal tööl,

„Teist hoidwad eemal wõera rahwa laimud,

„Teid õnnistawad igal wäiksel ööl;

„Ja igal lehel hiiemetsa puus,

„On kurwa hinge trööstiks sõnad suus.”

 Kui olete ju jõudnud wõera ilma

Ja selja taga jäänud kodumaa,

Sääl nõutud õnn ei paista weelgi silma,

13

Ja wõeras maa teil näitab iluta,

Siis wäiksed walud tõuswad hinge sees

Ja silmad seiswad mure-nutu wees.

 Kes tunneb sääl siis teie kurba laulu,

Kes waigisteleb mure silmawett?

Kes aitab kanda wõõra hinge walu

Ja annab teile troostiks wenna kätt?

Sääl üksi mälestuseks taewa auul

Teil heljub hinges end’ne Eesti laul.

 Ei wõõras õnn teil hinge sisse mahu,

Teil pühaks paigaks olgu kodumaa,

Siit leiate ka wiimaks haua rahu,

Siin armsam paik on ihul hingada.

Siin magawad ka teie wanemad

Ja teie waprad tõe wõitlejad.

14

Koidulale.

Lääne mere waiksed laened kandwad

Leina hääli kodu rannale,

Isamaale nuttes teada andwad

Walust walusama sõnume.

 Kes see põlgtud rahwa hinge walu

Lahutanud lahke lauluga,

Kelle laulust kõlab Eesti salu

Läinud igawesti hingama.

 Eesti ööpik laulu lõpetanud

Hauda kantud laulik Koidula,

Surnud, — kes meil laulus õpetanud:

Püha olgu kõigil isamaa.

 Tema laulus elab taewa tõde,

Arm ja truudus heljub otsata.

Tema läbi — rahwa parem õde —

Laulul kroonitud mu kodumaa.

 Kodumaa, oh tunne leina walu:

Wõeras mullas magab Koidula!

Eesti ööpik, miks ei Eesti salu

Annud Sulle aset hingada?

15

Isa Kreutzwald’i ja isa Jannsen’i matuse päewaks.

1882.

„Mine alla,” hüüdis Taewa-Isa

Oma walju surma inglile,

„Too see rahu nõudja ülesse

Ilmast, kus on wende walju kisa.

 Pimeduse wõim, mis ilmas wisa,

Selle wastu wõidelnud ta wahwaste, —

Kandle mäng tal puhas kullane —

Minu koori sekka teda lisa.”

 Rahwas seisab leinates ja leskel —

Närtsinud on tähtjas sugutaim,

Hinge kandnud inglid paradiisi.

 Istub kuulsa laulikute keskel

Kallis Eesti lauluisa waim,

Mängib muinast Wiru laulu wiisi.

1890.

Silmawesi orja lapsi toitis,

Pilk’ne pimedus neid wangistas;

Aastasajad waikselt hingamas,

Wõeras wõim neid oma kasuks hoidis.

16

 
Idapiiril kuldne hommik koitis

Jannsen ärkas — leidis uinumas

Sugurahwa unes sügawas —

Sest ta waimu waluläike loitis.

 Taara mäele tuletungla süütis,

Uin’jad lapsed unest üles hüüdis,

Waikist walgust kutsus waatama.

 A’as neil troostiks lõburikast juttu,

Seadis lauluks nende rõõmu, nuttu,

Tegi wiisid kuldse kõlaga.

 *        *

 *

Sugurahwas, Eesti tütred, pojad,

Mälestage kuulsaid magajaid,

Kes siin tuhat raskust tunda sai’d,

Et teil woolaks wabaduse ojad.

 Olgu südamed meil tänuks soojad!

Kandke kokku andeid kallimaid,

Ehitage haudu wagusaid,

Milles hingawad te’ elu uueks loojad.

17

 
Eks nad ole terwe elua’a

Ohwerdanud oma lastele

Ja meid isawiisi hinges kandnud.

 Nende nimed pange hiilgama

Kuldsel kirjal üle kalmude,

Kes meil waimukulda waraks andnud.

18

Kaks nime.

Ehk elutee küll pilkne pime,

Ja rõõmuta pean rändama,

Ei siisgi hingest kahte nime

Ma suuda ial unusta’.

 Ei esimest ma raatsi hüüda,

Et wõõrad wõiksi’d kuulata

Ei teiste kiidust õnne püüda, —

Arm taewane on salaja.

 Ja teine on, mis igal tunnil

Ma ihkan laulus nimeta’,

Kas rõõmu sees ehk häda sunnil

Mul oled meeles, isamaa.

 Neist laulda, magus ajawiitus,

Kui tohin kannelt helista,

Ei meelita mind selleks kiitus,

Laul südames on sundija.

19

II.

Neiu süda.

Kui selge ojake, mis kuldsel läigil

Ja tasa jookseb ilma laeneta,

Nii soowiksin ka Sinu rinnnssa

Ma puhast südant kõigel elukäigil.

 Ta olgu hallikas, kust ilu helgil

Õrn taewnsina paistab tähte’ga,

Ja põhja waates märkab rändaja,

Mis kujutud on kõrgel taewatelgil.

 Kus ühend’ud on ilu, hinge puhtus

Auu, neiuline karskus, wagadus

Ja palgel lehwib lahke meele tuju:

 Säält paistab õige abikaasa kuju

Ja laulikute kõrgem paleus

Ning inimese sugu õilme uhkus.

20

Neiule.

Kui Sa mu pääle hellalt waat’sid,

Mu kodu koha kaunim lind,

Mu hinge õnne ilma saatsid

Ja rõõmul paisus minu rind

 Su waade, mis nii õrn ja waga,

On pühitsenud minu meelt

Ja oma ingli puhtusega

Mind hoidnud eemal eksiteelt.

 Su sõnarikkast kõnet kuuldes

Ma olen õnnis, olen noor,

Su laulu kuulen õhtu tuuldes,

Kui laulaks süüta inglikoor.

 Ja ometi ei taha mina.

Et kuuleks teised Sinu häält,

Et lepitaksid laulus Sina

Ka kurbtust nende pale päält.

21

Sa olid kohkunud.

Sa olid kohkunud, — siisgi õrn ja hella,

Kui tõuswast tuleleegist päästsin Sind,

Kui kandsin Sind säält kõrgest kambrist alla,

Siis, — on see tõsi? usaldasid mind,

Et tohtisin Sind teistest eemal’ kanda.

 Weel ilusamaks muutis Sinu palge

Kui tänades mu pääle waat’sid Sa,

Sest sigines mu hinge armu alge,

Mind sidus ühte Sinu hingega,

Ja — mina tohtisin Sull’ musu anda.

 Ma nägin lausa ilu-ingli palet,

Kui tänupalwet pidas Sinu keel,

Sääl ‘polnud näha kade-ilma walet,

Säält warjamata paistis waga meel,

Mis Sind wõib üles taewa auule kanda.

 Sind sain ma tunda hädas, palwes, tänus,

Sa oled igawesti wõitnud mind!

Su järele mu hing on ihkel jänus

Ja taewa poole õhkas minu rind:

See ingel luba, Issand, mulle anda!

22

Palwel piiga.

Ju kustumisel helkiw ehapuna,

Üht ainust akent ehib tulekuma,

Kust waatan kartes sisse. Selle maja sees

Üks piiga praegu palwel küünla ees.

 Kui õrnad pilwed tõuswad taewa alla,

Nii lahu’tud ta juuksed õladella,

Ja teda ehib juba walge unerüüd,

Ta palub andeks oma päewasüüd.

 Ei sõnakest ma tema huultelt kuule,

Ta waikib, nagu kujuks saanud luule, —

Ta ümber heljuwal on taewa wäed,

Ja teda kaitswad nägemata käed.

 Ma waikses mõttes tema tegu waatan,

Ta palwe seltsis palwe taewa saadan:

Oh anna taewas, et see piiga wagaks jäeks

Ja mina teda tihti palwel näeks.

23

Kas on Sul süüd.

Kas on Sul süüd, et Sinu hing mind ihkab

Ja minu süda tuksub Sinule?

Mis on Sul süüd, et selle pärast wihkab

Su ema südagi Sind waljuste?

 Sa tema pärast rinnas leina kannad,

Ta armusid Su hing weel ihaldaks,

Kuid südame Sa siisgi mulle annad,

Mind tema armust pead kallimaks.

 Nii oled Eedeni mu hinge loonud,

Sääl õitsma pannud uuest’ elupuu,

Mull oled magusama ohwri toonud,

Nüüd tänu Sulle laulab minu suu.

24

Neiu palwe.

Mu Isa kõrgel tähteriigis,

Sa tunned põrmus palujaid,

Mind leiad täna nende liigis,

Sull’ toon ma tänupisaraid.

 See, keda süda ammu nõudis,

Kes heljus luule kujudes,

Nüüd elawalt mu ette jõudis,

Mu hing ta hingel ligines.

 Seepärast palwel, helde Isa,

Silm waatab taewa põrmu seest:

Mu õnne juurde jätku lisa

Ja pea hoolt ka tema eest.

 Ei taha sa mu palwet täita

Ja sallida mu pisaraid.

Mul tahad oma waljust näita,

Siis nuhtle ühes mõlemaid.

25

Kartlik awadus.

Mu ainus laps, mu ülem õnn siin ilmas

On Sinu lahke nägu, waga lapsemeel.

Miks leian tihti pisaraid Su silmas?

Sa räägid wähe, sulutud on Sinu keel.

 Sa elad kõigest noorusrõõmust lahus,

Ja üksi oled, kus ei keegi sega Sind.

Sa kõnnid waikselt õrnas õhturahus,

Kui waikinud on elu, unes uinub lind.

 Üks palwe paistab Sinu waatest wastu,

Ja salaline tundmus liialt litsub Sind;

Sa kardad kaebades mu ligi astu’,

Kus kergit’ud saaks Sinu tundel leekiw rind.

 „Oh ema! Arusaamata mu waimu

Arm maalin’d kuldse kuju kaasast kallimast.

Ma kartsin awaldades naeru, laimu;

Ehk noomid Sinagi mind, oma ainust last?”

 Laps, mis Sa tunned, tundsin ükskord mina,

Ma mõistan weel, mis Sina praegu tunned nüüd:

Mull’ oled piigapõlwe pildiks Sina,

Kuis wõin ehk tohin selles sulle anda süüd?

 Sind olen armastuses ilma kannud,

Su õnn ja walu mõõdud minu südame,

Sul taewas ise ihkamisi hinge pannud,

Siis armasta ja ole armus õiglane.

26

Kallima kuju.

Küll magus hingel aega wiita

On end’se õnne kuldsel maal,

Mis mälestuseks rinda liita

Ma wõisin pikal elu a‘al.

 Kui tähed läigiwad nad rahus

Mul läbi wäikse elu-öö,

Üks teisest seisawad küll lahus

On siisgi nagu kuldne wöö.

 Ja Sinu kuju nagu päike,

Kui kuningas on nende seas,

Mind soojendab ta püha läige

Weel nüüdgi minu wanas eas.

27

Sa oled nagu päike.

Sa oled nagu päike

Ja waatad armsaste,

Sa oled wahest äike,

Nii wali, wihane.

 Kui paistaks ala päike,

Ta oleks waewaja;

Kui mässaks ikka äike,

Ma tahaks sureda.

 Kuid nüüd, kui mässab äike,

Ma ootan isuga,

Mil jälle kuldne päike

Lä’eb uuest’ särama.

 Siis unub warsi äike

Ja kuiwab wesi lai,

Ei läha meelest päike,

Kust hing kord sooja sai.

28

Wälja aetud.

Mu elu õites imewiisi

Ja rõõmulaulu laulis suu.

Ma tundsin maa pääl paradiisi

Mul õitses iga lill ja puu.

 Oh miks ei raiunud ma maha

Säält hää- ja kurja tunde puud!

Nüüd on Su huuled, — hirmus paha —

Ta wiljale ju andnud suud.

 Ehk miks ma Sinu palwet täitsin?

Sääl wabalt lasksin käia Sind,

Sul iga lillekese näitsin,

Mis rõõmustan’d kord enne mind.

 Nüüd tunned Sina hääd ja kurja

Ja minu tunnid tulusad,

Kõik meie looted läinud nurja:

M’e wälja aetud mõlemad.

29

Ma tõttasin.

Ma tõttasin templisse rutuga

Kui taga aetud waewast:

Ei tea, kas ilmast mu sundija,

Wõi ilmunud igatsus taewast.

 Kuid kõne jääb minule kuulmata,

Mis preester teeb mälust ja waewast.

Kaks silma sääl peawad sõnata,

Mul jutlusi õnnest ja taewast.

30

Laened.

Waikne oli õhtul järwe pind,

Tasa lendas õhus laglelind.

Kaldal kõndimas ma leidsin Sind,

Waikne piiga, waiksem weel Su rind.

 Lagle laskis järwe pinnale,

Wäiksed laened tuli’d kaldale,

Sina waatasid mu silmasse,

Weri tungis laenes südame.

 Kuulatades jäin Su rinnale.

Oh, sääl oli weel kõik wagane!

Jumalaga jätta püüdsid mind,

Ja ma tundsin wärisema Sind.

31

Wolga kaldal.

Kui hiilgaw peegel seisab Wolga,

Ei üksgi laene liigu sääl,

Ta kaldal kõnnib ilus Olga

Ja kurwalt sonib tema hääl:

 „Ju waiki’nd laened wete pinnast,

„Ei waiki walud minu rinnast

„Ei üksgi mulle rõõmu tee.

 „OH ema! *) Nüüd nii waikne, mahe

„Kui tahaks praegus palweta,

„Ja ometi su rind nii jahe,

„Et riisusid mu Nikula.

 „Kui esmalt sinu laene mängis,

„Ma istsin kodu õnnesängis,

„Nüüd sinul rahu, minul piin!”

 Nii jampsib neiu walusunnil,

Tal pisar langeb laugelta,

Ja ilus pilt selsamal tunnil

Sääl ilmub wete pinnala:

__________

*) Wenerahwas nimetab Wolga jõge emaks.

32

 
Sääl tantswad rõõmul wette neiud,

Neil kõigil kaenlas kallid peiud;

Üht mängiteleb Nikula.

 Nüüd peigu nähes õnne ihas

Sääl neiu hakab hõiskama,

Kuid warsi kadeduse-wihas

End heidab Wolga woodessa.

 Ei peastetud saa enam waene,

Ta wõitlemisest tõuseb laene

Ja wete pind lööb mässama.

33

Kahekesti.

Kahetesti ühel kingul

Kasw’sid kann ja kullerkupp,

Kummardates kaelad pingul

Õisi warjas õilme nupp.

 Kuller kupp ei kannil taha

Oma õisi näidata,

Kannikene arwab paha

Punastades puhkeda.

 Kesse teab, kumb esimene

Õisi olnud awamas,

Aga waen ei igawene —

Mõlemad on õitsemas.

34

Mis ime?

Tee ääres okste külles

On lehed liikumas,

Ja õrnas õhu süles

Hulk õisi kiikumas.

 Üks nendest ikka püüdis

Mull pahandada meelt —

Kuid siisgi salga hüüdis

Mind ennast waatma teelt.

 Tal ‘polnud õrna ilu,

Ta seisis norgus waik,

Täis ohakaid ja wilu

Ta õitsemise paik.

 Ei taha tema pääle

Ma enam waadata,

Ei kuulda tema hääle,

Lään mööda rutuga.

 Nii mõeldes pühin higi,

Jään wilus puhkama, —

Mis ime? Tema ligi

Nüüd jälle istun’d ma.

35

Linnukese soow.

Ilm neiu ehtes, ime ilus

On lehitsemas lehtela,

Üks linnukene pärna wilus

Siin laulab ootel ütsinda.

 Säält tuleb ka ta seltsiline,

Toob oma sõbra ühes ka,

Kuid leiab oma kallikese

Weel ikka kurtmas kurbana.

 „Miks ei wõi minu tulemine

„Sind linnukene liiguta?

„Eks ole ma Su seltsiline

„Sa ammu minu oma ka?”

 „„Kui tunned õiget armu hinda,

„„Siis lenda siia üksinda:

„„Sest ial oma õrna rinda

„„Ma mitme ees ei awalda.””

36

Õnnistuse pühaks õele.

Ma soowin õnne puhtal hinge sunnil

Sull kandgu teda kaissu elu-ring!

Sind kaitsku taewas igal elu tunnil,

Ta tahtel kosugu Su puhas hing.

 Su lapse põlw, kust süda rõõmu leidis,

Kus kosutas Sind hella ema hool,

Nüüd seisad juba walmis reisi kleidis,

Teist elu kannab kätte aja-wool.

 Jah, astu siis! Sind wenna soowid saatwad

Neid pea meeles kõigel elu a’al:

Kui wahest silmad walekõrgust waatwad,

Siis woorus olgu elu rõõmu kaal.

37

Laulatuse pühaks õele.

Sa kannad täna uhket pidu loori,

Ja astud õnnes armul altari.

Su hing kui kuuleks laulmas ingli koori,

Kui seisaks taewas praegus wallali.

 Su waim see tõuseb wandes Looja ette,

Noor süda tuksub tänul rinna sees,

Õrn käsi wõtab reisi kepi kätte,

Et ialgi ei närtsiks elu tees.

 Kui selle suure elu tunni wastu

Sa wõtad täna ennast ehita,

Siis luba mind Su ette waimus astu,

Sind ehitama oma soowiga.

 Ma soowin, et Su puhtas noores rinnas

Uks altar seisaks kaunilt kaetud,

Sääl woorus seisaks kõrges hinnas,

Sääl elu-rõõm wõiks saada waetud.

38

Tühi kartus.

Mu kõrwus sumin, mühin, kära,

Mull keegi nagu päha lõi.

Oh ei! Mu kallim ütles ära,

Et ta mind armasta ei wõi

 Ma kartsin päike kustund ilmast,

Kõik näitas mulle pime, must —

Oh ei! Leek kustund tema silmast,

See tõi mu hinge pimedust.

 Ta waates wälk ja ootel kõue

Ja nägu pilwes tusane,

Ma astsin wilistades õue,

Sääl paistis wabalt päikene.

39

Tuttaw tee*).

Nii mitmes paigas, mitmes metsa salus

On siiamaani käinud minu jalg,

Nii mitmel käigil nutma pidin walus,

Nii mitmel teel mull õnnes kuumas palg.

 Kuid üksgi neist mull nõnda tuttaw ‘pole

Kui kitsas rada kase kopli sees,

Kust üks kord käisin, poisikene sale,

Rind õnnes lõi, silm igatsuse wees.

 Kui kaua sest! — ja siisgi nagu näeksin

Ma praegu mõttes iga mätast, puud:

Säält Mari saatel nagu kodu lääksin,

Ja tema mulle hellalt annaks suud.

K. Krimm.

__________

*) Waidlus luuletaja K. Krimm’iga „Postimehes” 1890 a.

40

Sind palun.

Nii mitmes paigas, mitmes metsa salus

On siiamaani käinud Sinu jalg,

Nii mitmel maal ja mitmes hinge walus

Sull mängu kanniks jään’d mu nutja palg.

 Su tegudest ei üksgi waljum ole,

Mis siiamaani tunnen iganes, —

Eks paremat Sull ilmas teha ‘pole,

Kui haawu lüüa minu südames?

 Sind palun, et Sa nõnda waiki jäeksid,

Kui wäikses koplis kaunid kasepuud,

Ja kus Sa ial elu-saatel läeksid,

Ei awaks meie endsest õnnest suud.

Mari

41

Kuula kaski.

Miks keelad endsest õnnest laulu luua

Kui süda teab — miks waikib sellest huul?

Ei nõnda närtsi õied elu puul,

Et nad ei kõlba waatamiseks tuua.

 Miks keelad hinge mälestustest juua,

Kus lainil mängistas meid koidu tuul?

Kui mõruks läinud see Su õrnal suul,

Kuis wõis ta üks kord meile leeki luua.

 Oh kuula kaski! — kudas kohisewad

Nad hellal keelel meie armu a’ast:

Nad jutustawad meie rõõmu, walu.

 Ja kui mu huuled wiimaks waikinewad,

Kui katkiselt mu kandle leiad maast:

Kas lased maha raidu kase salu?

K. Krimm.

42

Ma kuulan kaski.

I.

Ma kuulan kaski; — kuulan waikist kaja

Weel hinges Sinu endseist sõnadest,

Need käiwad walul läbi südamest

Ja teewad kalgiks endse õnne aja.

 Sääl astud ette weike waletaja —

Kes kuldsel keelel rääkis woorusest

Ja lubas truuiks jääda igawest,

Ning minu omaks teha enda maja.

 Neid nimetad Sa õiteks elupuus.

Ja lubad waatamiseks ette tuua,

Kus kõige ilmale wist „iluks” saawad?

 Nad olid magusad kord Sinu suus,

Kuid mulle wõisid pikka piina luua,

Ja nüüdgi ‘polnud muud kui hinge haawad.

II.

 Las’ seista raiumata kase salu

Ja terweks jääda kannel kullane;

Laul trööstib mõne kurwa südame,

Mets ehib minu endist isa talu.

43

 
Las’ tunda süda pääle rasket walu,

Ei nuta tamm, kui närtslb lilleke.

Ma soowin õnne kõigis Sinule,

Ei Sinu kandle lõhkemist ma palu.

 Wõib olla, kase salu kahin

Wõib pääle Sindgi mõnda rõõmusta,

Kes lahkel meelel sinna tõttab.

 Kuid leinajale lehte sahin

Ei lase endas õnne aimata,

Ta kurwad laulud sellest wõtab.

Mari.

44

Ei nuta tamm.

Ei nuta tamm, kui nutab lilleke —

„Kas ta ei mõista wäetikese waewa,

„Kui süüta sureb õrnem õieke,

„Kas ta ei tea, kuis walu awab taewa?

 Mu tundja süda, sa ei tunne teed,

Kui kitsas rinnas põleb walu kiiril,

Su leina wiiwad ainult silma weed —

Mil wiisil nutab tamme taewa piiril.

K. Krimm.

45

Kuis walu awab taewa

Et lilleke saaks kaitstud tormi kärast,

On tamme juurtele ta kaswanud,

Sääl õnne üürikeselt maitsnud,

Nüüd tunneb walu, hirmu elu pärast.

 Uut eluwõimu wõtaks päikse särast,

Mis tamme lehte taga warjatud:

Et temale saaks taewas awatud,

Tamm warjab teda ainult selle pärast.

 Kuid omad juured hoiab põrmu pinnas

Kust iga taimekene elu joob;

Latw kaswul üles taewa poole ruttab.

 Suur elulust ta omas tublis rinnas,

Kuid surejale lahjat troosti toob:

Et ta ka wahest taewa piiril nutab.

Mari.

46

Miks kohkun.

Et lilleke kaitstud tormi kärast,

Läks tamme alla õitsma õrnake;

Sääl ehitas end ilu ehtesse:

Ta õitses — kuid see polnud tamme parast.

 Jõi tamme himul kuldsest päik’se särast

Ja selleks laotas lehti laiale,

Et enam elukiiri saada omale:

Ei sündinud see kiusuks lille pärast.

 Waid üks on püüe iga taime rinnas,

 Et elu pikendada mulla pinnas

Ja teda wiia iluduse riiki.

 Toob ühe elu — teisel haua-wilu —

Siis kohkun ma, kui esimese walu

Saab pisarate palgaks põlgdus piiki.

K. Krimm.

47

Miks kaebad?

Ilm mõista kohut, kumb siin kannab süüdi,

Kas tugew tamm, wõi nõder lilleke?

Ei mõlemad nad enam õilmitse,

Lill kannab ammu juba surma rüüdi.

 Tamm salgab oma meelitawat hüüdi:

„Lill, üksi mull ilmas õilmitse!

„Ma tahan toeks jääda Sinule:

„Mull pühamat ei ole ilmas püüdi.”

 Kus on nüüd Sinu pühad püüded?

Kus hinge ülendawad hüüded?

Kas oled toeks oma lillele?

 Miks kaebad Sa, et see Sind rõhub,

Kui põlgdus piik Su hinge lõhub?

Ka seda tundes suri lilleke.

Mari.

48

Kahekesti.

1.

Kahekesti käies. Kas Sa rada näed?

Küsisin ma Sinult, kallike,

Ja Sa wastasid mull waikseste:

Ees meil seisawad nii järsud mäed.

 Siis ma palusin, oh kõrged taewa wäed,

Tehke tee meil kerge, tasane;

Toeks Sulle käe pistsin pihusse

Et Sa järsul kaldal seisma jäed.

 Nüüd Sa üksi kõnnid mööda kalju,

Kõnnid julgelt kiidu-kõla all,

Ega alla waadata ei taha.

 Kus ma ikka kurwalt kurdan palju

Wäikse oru põhjas sügawal,

Sinust üksi sinna jäetud maha.

49

2.

 Ehk küll järsk ja kauge meie wahe,

Ei ma tohi tulla järele.

Tagasi mind saadaks kiireste

Wilund mehe meel nii wali, jahe.

 Aga Sinu laul, nii waikne, mahe

Heliseb säält alla orusse,

Tungib õrnalt õnneliste südame,

Kaunis, hella, lõburikas, lahe.

 Aralt tõuseb ülesse mu waade

Kuulatades Sinu kaunist häält,

Mis mu rinda täidab imewiisi.

 Hing lääb mälestuste paradiisi,

Ja üks ingel hüüab troostiks säält:

Üks kord olin ma ta laulu aade.

Mari.

50

Sind armastasin.

1.

Sind armastasin kuda ial jõudsin,

Nii hellalt, õrnalt, wagalt, kallike.

Ma ennast unustades astsin palwele,

Ja üksi Sulle Isalt nõudsin.

 Nii waikses rahus elulaewas sõudsin,

Ja kus ka wahest tee nii kaljune,

Sääl Sinu kuju astus tüürile,

Ning nõnda igast kaljust mööda jõudsin.

 Nüüd oled minust hoopis lahku läinud,

Mind haawanud, haaw hauani teeb haiget.

Ei ma Sind siisgi wihka ega põlga.

 Sa kaitsjana mu kaasas kaua käinud,

Kui wahutas noor weri, kõrgel käisid lained

Seepärast jään Sull’ kaua tänu wõlga.

51

2.

 Jää waiki süda! Waiki walu wiha

Jää waiki rinnas mässaw were wool’.

Mind haawas proowimata wibu-nool,

Mis pingutanud noore-elu iha.

 Jää waiki, taltsimata mõtte kiha

Ja elu wastu walmi sellel lool,

Et wõidaks raskusid, mis elu kool

Weel paigutama saab mu üle piha.

 Mis õigusega nõuan, et mu pärast

Kaastundes Sina ennast ohwriks tooks

Ja armuta end annaks minu hooleks.

 Kas hiilgada mu silm wõiks õnne säras

Kui Sina kahetsedes kihwti jooks:

See kisuks mõlemate südant pooleks.

Mari.

52

Äkiline muutus.

Sull’ andsin kainelt aset rinna pääle

Kui olid armust joobnud nõrkemas,

Ja kuulatasin Sinu jampsi hääle

Mis Sinu suu mull’ õrnalt unistas.

 Su rind kui wäikse mere kaunis laine

Sääl kiikus, liikus õndsas õnne woos.

Nüüd korraga Sa oled wali, kaine,

Kuid mina jampsin joowastuse hoos.

53

III.

Sa pakud.

Sa Pakud walukarika seest juua

Mull’, kade ingel, musta surma maalt,

Sa ähwardad mull’ wiimist tundi tuua,

Mind wara murda selle elu ra’alt.

 Su saadikud mul ammust ajast juba

Tõid kätte sinu walju käskusid,

Ei waimulegi antud rõõmuks luba,

Mis maitswad selle ilma miljonid.

 Ma ihkaksgi ju lahti ilma waewast,

Mis anti maitsta, tihti nuttis silm,

Hing nõuab tõsist rahupaika taewast,

Sest rahuahter näitab mulle ilm.

 Kuid kodumaad ja oma Eesti sugu,

Weel ihkaks süda enam teenida,

Neil pühandada mõnda kandle lugu

Mis Loojast pandud salaja.

54

Öö rahu.

Öö pimeduse sisse õhtul wälja lä’wad,

Kes ülekohtu all on waewatud,

Kes uneta siin woodis kaebanud

Ja nuttes leiba söönud elupäewad.

 Neid kutsub ööne waikus ja nad jäewad

Sääl walewendadele warjatud.

Mis wäsin’d hinged ootel ihkanud,

Siin sellest juba waimus pilti näewad.

 Öörahust paistab waikne haua rahu

Siin rändes wäsin’d ara waimule,

Kes ihkas õndsamat, kui leida ilmas.

 Ei kadedate laimud sinna mahu,

Sääl wäraw lukus siinse laimule,

Ja põlgaw waade kustun’d wenna silmas.

55

Kallid kohad.

Sa wäike ojake ja waikne salu,

Ei ma teid ial unustada wõi.

Säält ema mulle kaunid lilled tõi

Kui paterdasin õues palja jalu.

 Sääl pärast poole lustil püüdsin kalu,

Kui minu kaitsel kari aasal sõi.

Sääl esimest kord süda armus lõi,

Sääl hiljem tundsin lahkumise walu.

 Sääl weelgi nagu õhu õrna käega

Mu ema waim mind õhtul õnnistaks

Ja puistaks palgelt kurbtust, hingest waewa.

 Mu süda nagu sala imewäega

Sääl uuesti saab nooreks, kergemaks

Ja lapseline palwe tõuseb hingest taewa.

56

Ära wiibi.

Hing, ära wiibi selles mõttes

Kui oleks elu üsna liht,

Waid püüa kõrgusele tõttes

Kui teadsid ju, kus tõe siht.

 Sa ise wendi kaasa hüüdes

Käi rada näites nende eel

Ja paleuste poole püüdes

Neid juhata, kes eksiteel.

 Ja leiad nõdra, ära sõitle,

Waid anna andeks tema süüd,

Kuid uhke waenlasega wõitle

Kui madalalt käib tema püüd.

 Ja kui sa wõideldes saad rinda

Tõe pärast haawa walusa,

Siis ära nuta — waewa hinda

Tõe wõidus sa saad nägema

 Sest tõsidus on taewa anne

Ja ülem woorus eluteel,

See pääle langeb raske wanne,

Kes tunneb, siisgi eksib weel.

57

Lootus.

Kui weel ei tunne elu-tõbe

Sa omal õitswal õnne a’al,

Siis lootus on kui kaunim õde,

Su seltsis mängil noorus’ maal.

 Sa iga kauni õiekese

Sääl wõtad õnnes wastu talt,

Ja nõnda petel tasakeste

Läed wale wangi magusalt.

 Siis kaunid linnud kulla läigil

Kõik hõljuwad su waimu ees,

Sa ise kõnnid uhkel käigil

Ja siidikuues nende sees.

 Kuid tuleb aeg — sa ise ärkad

Kui unewaimust waewntud,

Siis õhu-linna langmist märkad,

Kus hing on pettel wiibiuud.

 Siis häbist punestawal palgel

Sa põlgad endist jampsi ööd,

Ja uue päewa tõe walgel

Wa’st hilja algad mehe tööd.

58

Mägi.

Kus seisab kõrge uhke mägi

Maapinnalt taewa poole ülesse,

Ja kesse tähel pannud hoolsaste,

Mäe jalal ikka hallikaid ka nägi.

 Neid nagu mäe raskus’ wägi

Alt pimedusest litsuks walgele,

Nad tõtwad kiirest läbi orgude,

Ei kinnita neid külm, ei kata jäägi.

 On, inimese laps, su hinges muret

Ja süda saanud haawu walusaid,

Mis litsuwad Sind nagu raske mägi.

 Siis pigistab su silmist waluwägi

Ka keelamata kuumi pisaraid,

Mis woolwad, kuni sina ükskord sured.

59

Kadedus.

Kell’ hinges kadeduse wiha

Et wenna käsi hästi käib,

Sell’ tõuseb wiimaks kuri iha.

Tal kahju teha, kus ta wõib.

 Ta toimetab ja abiks wõtab

Siis alatumad abinõuud

Ja wenna teele tüliks tõttab,

Ei hooligi, et nõrkeks jõud.

 Ta lahkel meelel sala püüab

Ning nägemata wõrku koob

Ja keda täna wennaks hüüab,

Ju homme omal’ ohwriks toob.

 Seepärast pea õnne sala

Mis oled jõudnud, wõidelda

Lind kutsub kurja kulli ala

End püüdma oma lauluga.

60

Pisarad.

Kui elu hommik kuldselt koidab

Ta magus kiir Sind kosutab,

Su ema hool sind hellalt toidab

Ta arm su huuli musutab:

Siis oled õnnelik — ja siisgi

Joob sinu pisaraid ka muld.

Neid pärast hiilg’waks kasteks pead, —

Need olid süütause kuld.

 Lääb lõunale su elupäike,

Sind kutsub tööle, tõele,

Siis peidutab ta põlew läige

Kõik pisarad su hingesse.

Nüüd tõelisel mehesammul

Sa kõnnid läbi rahwaid, maid

Ja kellelegi siis ei näita

Kui pühid palgelt pisaraid.

 Kui aga ükskord igawesti

Lääb elupäew sull õhtusse,

Siis keelamata tasakesti

Toob pisaraid su laugele.

Kuid nende süütause läige

On ohwriks antud elule,

Nad on kui sügisene kaste,

Mis lille päält ei tahene.

61

Sügise.

Loodus seisab tusane ja kurwas tujus,

Suweriie seljast heidetud.

Aasad, orud kurtwad nagu leina tujus,

End’ne ilu palgelt peidetud.

 Kaste pisarad, mis puhtas koidu kullas

Tuhandele ilul särasid,

Puhkawad ju ammu waikselt mustas mullas,

Mulda maetud lille miljonid.

 Kadun’d lehemetsa magus sala kõne,

Tõe-kurwalt nüüd ta kohiseb,

Nagu kaebaks oma õitse aja õnne,

Mis nii ruttu ära põgeneb.

 Nagu raske haigus terwet loodust täidab,

Nagu waewaks teda wanadus,

Kuldseks kahwatanud palgel kaebdust näitab:

Wõitjaks jäänud talwe wägewus.

 Nõnda inime’, ka sinu rõõmud läewad

Sügiseseks wanas südames,

Eliwaewad endse õnne wõitjaks jäewad:

Õnnis, kui end leiad õiguses.

62

Usklik rändaja.

Ju kuldse koidu süles

Ou läigil päikse wiir,

Ja hüüab unest üles

Maailma tema kiir.

 Kuid taewalises rahus

Nii üksi puude all,

On kirik kõigest lahus,

Mis ilmas hõiskawal.

 Ja kellgi tormis waiki

Weel uinub rahu sees,

Ei anna häält, ei käiki;

Ka uinub kellamees.

 Sääl kirikusse tõttab

Üks usklik rändaja

Ja tasa lahti wõtab

Siin ukse kärata.

 Ta põlwedele heidab,

Teeb palwet salaja,

Mis waew ta hinges peidab,

On ilmal teadmata.

63

 
Kuid tõotes paistab läigil

Õnn tema silmades,

Ta rõõmsam omal käigil

Kui kõige rikkam mees.

 Ei waew ta rinda mahu

Waim palwes pühendud,

Ta hing ja taewa rahu

Siin ühte sulanud.

64

Kolm kiwi.

Ei jõua lapsukene keelda nuttu

Ta korjab aasal lillekesi ruttu,

Et ehtida wõiks haudu kallimaid

Ja mälestada armsaid wanemaid.

Ei kuule üksgi tema nutuhääle

Ei waata keegi halastes ta pääle;

Ta palub abi palwes palawas

Ja eksib hoopis metsas sügawas.

 „Ma paisu teen Su süüta silmaweele

„Sind tahan juhatada koduteele.

„Kolm kiwi, mitte liiga nägusad

„Sull’ kingin, mis mull kõige kallimad.

„Neil koor on kõwa, wäga kallis sisu

„Koort lõhub, kellel tööks on isu.

„Üht lõhu õndsal eluhommikul,

„Teist lõunal; kolmas jäägu õhtuks Sull.”

 Nii kõneledes lapse ette sammus

Üks wana mees, täis mehelikus rammus.

Kas mõni metsariigi kuningas

Ehk luules sündind laane hallijas,

Kust waene lapsukene seda teadis:

Ta kiirest’ sammud koju poole seadis

Ja töötas, kudas wana õpetas,

Töö higis, waewas wiimaks lõpetas.

65

 
Üht hiilgwat kallist, läbi paistwat tera

Ta leidis keskelt korpas kiwikera

Ja seadis teda nõnda silmile,

Et waadata wõis kauge ilmasse.

Sääl nägi südameid, kes teda saatsid

Ja lahkeil silmil tema pääle waatsid;

Kuis kuiwasiwad pisarate jõed,

Ta sõbraks saiwad kaswwennad, -õed.

 Ja läbi teise kiwi kalli tuuma

Ta waatas hiljem, süda leekis kuuma,

Silm sädendas kui kõige kallim kuld,

Rind warjas endas waikselt püha tuld,

Mis ennast kaua pimeduses peitis

Ja wiimaks leegid leekidesse heitis.

Ta seltsiks ilmus lahke lõbus mees

Noor sugu mängis kilkades ta ees.

 Ta kolmat kiwi lihtis liiga kaua

Ja näris tihti kõwa raideraua,

Kuid kahe endse kiwi ilmutus

Ta waimus seisis kustumata uus.

Ta unustas kõik raske töö ja waewa

Kui selle läbi waatas üles taewa.

Siin lõppesgi ta wiimne elutusk,

Tad wiisid taewa: Lootus, arm ja usk.

66

Inimese loomine.

Kui Wana Isa muistsel ajal

Suurt ilma targalt walmis lõi

Ja uhke päikse taewa rajal

Ja roosi palge puna tõi,

Siis wiimaks inimene loodi

Ja Isa kuju alla toodi.

 Sääl elawaks sai muldne kuju

Ja waatas tummalt ilmasse,

Ei hinges iha, meeles tuju,

Ta nägu tuim ja tusane.

Nii seisis ta kui pooles waewas,

Kõik lõbu asus alles taewas.

 Siis inglid wõõrastades waatsid

Sääl tuima kuju inimest

Ja Isa ette palweid saatsid

Ja küsisiwad teatust sest:

„Oh ütle Isa, igawene,

„Miks loodi mullast inimene?

 „Kui oleks tema taewast toodud

„Ta põlgaks ära põrmu raad,

„Ei oleks tema mullast loodud,

67

„Ei armastaks ta isamaad.

„Ta jätaks tööd ja higi, waewa

„Ja tuleks ära maa päält taewa.”

 „„Ta jäägu inimeseks muldseks

„„Ka se’s on õnne pühadust.

„„Te’ tehke tema elu kuldseks,

„„Siit wiige talle kingitust.

„„Kõik wõite taewast alla kanda

„„Kuid mitte oma osa anda.””

 Nüüd üks neist kingituse wõttis

Ja hõiskas waga rõõmu sees

Ta kiirest’ alla ilma tõttis

Ja seisis muldse kuju ees.

Ta tiiwul kohasiwad tuuled

Ja õndsalt sõnasid ta huuled:

 „Ma kingin kuldsed kärmad tiiwad

„Su põrmuwangis waimule,

„Kes sind siit üles taewa wiiwad

„Ja kauni täheriigisse.

„Sull’ awatud saab meri wilu,

„Ilm näitab sulle tõsist ilu.

 „Sel lennul wõid sa juba teada,

„Miks nutab nurmel lilleke,

„Ja tundmust sõnadesse seada

68

„Kui kohab mets nii armsaste.

“Sull’ saagu mõista kurwad meeled,

„Ja awanegu linnukeeled.

Teist kingitust üks teine wõttis

Ja rind tal õrnalt wärises,

Ta kiirest’ alla ilma tõttis

Ja seisis muldse kuju ees.

Ta tiiwul kohasiwad tuuled

Ja õndsalt sõnasid ta huuled:

 „Su silmadel ei ühtgi ilu

„Nad paistwad weelgi nagu muld,

„Ma kaotan säält kurba wilu

„Ja süütan sinna elutuld,

„Mis leegib wälja kuldsel läigil

„Sind saadab hauani su käigil.

 „Kus süüta iludus ja noorus

„Se’s leekes lõkendagu silm

„Ja kus on wagadus ja woorus

„Saäl paistku silmis uus maailm.

„See olgu ema silmas säraw

„Kui lahti tehtud taewa wäraw.”

 Weel wiimse kingituse wõttis

Üks ingel taewast hõiskades,

Ta kiirelt alla ilma tõttes

69

Ja seisis inimese ees.

Ta tiiwul kohasiwad tuuled

Ja õndsalt sõnasid ta huuled:

 „Sull’ saatis kandle Wanemuine

„Siin lõbustuseks eluteel,

„Et seisaks sinu süda suine

“Ei wäsitaks sind nukker meel.

„Ta sees on taewa imewäed,

„Sull’ loodud mängimiseks käed.

 „Su oma kohus meelitada

„Säält wälja hääli ilusaid

„Ja lõbustada elurada

„Ning saata mõtteid kurwemaid.

„Kui tungid selles kaugemale

„Saad taewal’ kõige ligemale.”

 Nüüd selgus inimese waade

Ja luules heljus tema waim,

Ta süda leidis armu aate

Ja hääli märkas ärkan’d aim.

Ta rinda toodi arm ja luule

Ja laulu hääled osaks suule.

 Siis tuli Isa taewast maha

Et waadata uut hingelist

Kas teinud inglid hääd wõi paha,

70

Kas täitnud truuilt käskimist,

Ja kui ta otsusele jõudis,

Siis inglid oma juurde nõudis.

 „„Teil silm jääb ilma armusärast

„„Ei midagi ma muuta wõi,

„„Sest otse üksi teie pärast

„„Mu tarkus armu taewa lõi.

„„Nüüd olete ta alla kannud

„„Ja inimese rinda pannud.

 „„Seepärast inime mull hinnas

„„Mu nägu temas kujuneb,

„„Mu waimust osa tema rinnas,

„„See teda ülemaks teist teeb.

„„Ehk küll te’e taewarõõmu näete

„„Ta alamaks ja teenriks jääte.””

71

Soneti pärg minu emale.

1.

Küll mitu korda nutjad silmad peitsin

Ma nende eest, kes kiites, südamest

Mull’ tõotasid truudust igawest.

Neilt ainult lahjat troosti ilmas leidsin.

 Ka wahest armastaja minal heitsin,

Ja maitsin õnne — aga üürikest.

Kõik kadus nagu iseenesest

Kus külge nooruses end hõiskel köitsin.

 Kuid Sinu süda nagu sügaw armumeri

Mu õnnelaew ta laenil jääd’walt kiigub,

Ei eksita sääl tormi hääl, ei wanne.

 Mu soontes woolab Sinu puhas weri

Ja elulaew sel seatud sihil liigub,

Mis rajasid mull’ kallis Marianne.

72

2.

Küll mitu korda preestri käed mu päha

On langenud õnnistes, et kõrged taewawäed

Mull’ tasandaksid tee päält orud mäed

Kust üle tõsist rahumaad saaks näha.

 Ei aga ial see mu meelest läha

Kui wiimselt õnnistasid mind Su käed.

Sa mulle nagu ülempreester jäed

Ehk olgu küll, et ilm sest mõistab wäha.

 Kui üks kord ihu tunneb surmawalu

Hing hõljub taewa poole ülesse

Kus ammu ju Sa läksid minu eele.

 Siis Taewa Isalt omal luba palu,

Kui kartma lööb mu nõder hingeke

Ja tule mulle wastu poole teele.

73

IV.

Tüürimees.

Nüüb mere pinnal waikin’d

On laksuw laene hääl;

Laew ujub nagu unes

Ta wäikse pinna pääl.

 All tähtis taewa kuju

Siin läigib naerates.

Kui oleks wiha wägi

Kõik kustund mere sees.

 Kuid tüürimehe pale

On kindel, tõsine,

Ta teab, et rahu süles

Torm sünnib ilmale.

74

Laewamehe palwe.

Tuul see täiel rammul puhub

Mere seljal wingudes

Laene laene järel uhub

Laewa wastu laksudes.

Waht käib üle purjupuu

Pilwed katwad tähed, kuu.

 Laewnik hoiab julgelt tüüri

Wõitleb tormiwäega,

Laewa keha laente müüri

Püüab lõhku lõpmata.

Aga tühine on waew

Nagu laastuke on laew.

 Enam weel kui merepinnas

Mässab mehe südames,

Isamaa ja arm ta rinnas

Uuel wõimul kujutes,

Lahkumise waluga

Sundwad südant lõhkema.

 Laew on jäänud tormi hoole

Jõud on raugend tüürijal,

Ja ta waatab taewa poole

Wiimsel palwel walgusel:

„Minu armsam taewas, sa

Kaitse sa mu Isamaa.”

75

Luige pere.

Üksik luige uhke pere

Eksis kõrgel pilwe all,

Lendas üle maa ja mere,

Laulis häälel kaebawal.

 Isa kes neid kutsun’d teele

Suikun’d surma unessa,

Pojad astun’d parwe eele

Juhatajaks hulgana.

 Üks neist weab ühte puhku

Teine tõrjub tagasi,

Kolmas kardab liiga maru,

Parw ei liigu paigastgi.

 Langen’d luige pere lugu

Painab palju rahwaid, maid,

Selles hoigab Eesti sugu,

Põeb haawu walusaid.

76

Lõwide wõitlus.

Mis rikkus naabri rahwa rahupidu?

Kas teine tahtis endal teise maja

Ehk ajas kündes pisut üle raja

Kuid nende wahel wõrsus waenuidu.

 Nad läksid wõitlusele julgel sammul

Ei keegi suutnud wihawaenu keelda.

Wend tahtis wenda järsku ära neelda,

Seks seisid mõlematel lõuad hammul’.

 Ja nende wõitlus tegi hirmust kära,

Ei kumbgi tahtnud wõidus järel anda

Ei põgeneja põlgdust, häbi kanda

Ja neelasiwad üks teist hoopis ära.

 Plats oli wõitlejatest jälle waba,

Nad olid ise hoopis hukka läinud

Ja waatajad on inimestes näinud:

Maas wõiduplatsil mõlematest saba.

77

Räästas.

Wabaduse püha leeke loidul,

Laulis räästas rõõmulugusid,

Hommikusel helendawal koidul

Kuldana ta suled särasid.

 Aga kurja kulli kõrwadesse

Kostsid kauni laulu helinad,

Sule hiilgus murdja südamesse

Kandis himustused kangemad.

 Weel ei olnud otsas laulu lugu

Ega päike ilmund koidule,

Kui ju ka ta paha kuri sugu,

Kohutust tõi laulja südame.

 Kurja südant ial laul ei muuda

Juba püütud süüta linnuke,

Nõder wastu wõidelda ei suuda

Hädakisaks muutnud laulmine.

 Kotkas kuuleb laulja hädakisa

Ruttab uhkelt wõidupaigale,

Pakub abi, nagu päästja isa,

Räästale, kes üsna werine.

78

 
Nüüd on linnukene jälle waba

Haawawalus päästjal ligineb,

Aga kotkas tõstab uhkelt saba,

Kuninglikul wiisil kõneleb:

 „Ei su haawad elada sind lase

Ega ial enam parane,

Minu kõhus on sull’ parem ase:

Päästja palgaks sure, linnuke.”

79

Kalad ja wähed.

Mu wennad. Kas meil maksab kala olla?

Wees üsna igaw ala elada,

Meid kauaks pandaks jääse katte alla,

Kust päike päästab oma paistega.

Meil oleks tarwis kõigil konnaks saada,

Siis wõime kaldal kaunist päikest waata.”

 Nii kõnelesid järwes mõned kalad

Kes polnud rahul oma eluga.

„Wot rumalad! Teil puuduwad ju jalad.”

Nii kõnelesid wähed koldesta.

„Ei waadake kord oma soowi ette!

Meil kaunid jalad; siisgi jääme wette.”

 Ei kuulnud kalad wähi-wende juttu

Waid hullustasid ikka edasi

Ja kargasiwad kaldalt maale ruttu

Ei kartnud kuiwal paha midagi.

Nad naersid wende wettewoode käiki

Ja lootsid näha päikse kaunist läiki.

 Nad nägid praegu tõusjat uhket päikest

Ja ilma, mis kui õitsew paradiis

Kuid surmawalu tundsid tema läikest

Ja surres tasa sosistasid siis:

„Kes paneb elus soowidele õiget piiri,

Ei karda ial tõepaiste kiiri.”

80

Poiss ja lind.

Mu linnuke, miks tegid metsa pesa

Ja ise laulad ilma mureta?

Eks parem ole metsa äärne kesa,

Kus keegi sind ei tule segama.

 Liig kõikuw metsas on su pesa ase,

Mees tõttas sinna tööle kirwega,

Wõib olla ehk ta raiub selle kase,

Kus ehitasid pesa kartmata.

 „Oh poisike! Su hoiatus ei maksa,

„Ma elan metsas üsna mureta,

„Ei loodud teelt mind keegi pöörda jaksa,

„Kus algusest mind pandud elama.

 Eks wali saatus asu kõigis paikus —

Kes tohib seda karta iganes?

Ju wanast ajast kirwes raides kaikus,

Kuid linnu laulud helk’wad metsades.

81

Uhkus tuleb enne langemist.

„Wõib enne kuiwaks jääda Neewa

„Ehk hauast tõusta ema Eewa,

„Kui minu wara wäheneb

„Ehk waesus mulle waewa teeb.”

 Nii hooples isand uhkel meelel,

Pea püsti, kõne kõrgil keelel

Ta pilkas waeseid kerjajaid,

Kes wahest kopika talt said.

 Weel kannab laewu uhke Neewa

Ja rahus puhkab ema Eewa,

Kuid wanaks saanud uhke mees

On kerja kepil ilma sees.

82

Isesugune tänu.

Sant käis tasahillukesi

Kargu najal edasi,

Poisil läikis silmis wesi,

Nurus süüa ammugi.

 Sant tal andis leiwa pala,

Poiss ei nuttu lõpeta,

Palus kõrwaseks weel kala,

Palus kuni anti ka.

 Poisikese suu nüüd matsus

Süües aega wiitmata,

Tänu täheks ise katsus

Sandi wiisil longata.

83

Unenägu.

Keskel laia kihelkonda

Tekkinud üks tiigile.

Seda nägin unes nõnda,

Seda räägin teistele.

 Tiigi juurde kokku tõtnud

Oli rahwast igalt poolt,

Iga üks sääl koha wõtnud

Unustades tööd ja hoolt.

 Sääl nad seisid ühes reas.

Kõrged ja ka madalad,

Rikkad istsid waeste seas

Ja ta targaks pidajad.

 Ja kes armupaika tõttes

Nõuawad teist karikat,

Häbi tunnewad säält wõttes,

Millest jõid kord wanemad.

 Siin kui igaweses janus

Segast wett nad ühes jõid,

Kapad sõbruses ja tänus

Kõlisedes kokku lõid.

 Wennad, see ei ole wale,

Mis on kujunenud siin,

Ehk küll öelda kurb ja hale:

Tiigi märg on wana wiin.

84

Pedja piiga.

Jaani õhtul päikse loodel, —

Nõnda räägib muinasjutt, —

Iga aasta Pedja woodel

Kuuldud appi paluw nutt:

 „Õnnetule appi tõtke,

„Päästke wete woodest mind,

„Päästja palgaks endal wõtke

„Armul leekiw piiga rind.”

 Wesi warjab nutja keha,

Wälja paistab pää ja kael,

Ime ilul wastu eha

Särab kaelas kuldne pael.

 Ilu wõimul päästjaks andwad

Mitu wilumata meest,

Keda laened hiljem kandwad

Hingetumalt wälja weest.

 Wete ema kaunim ehe:

Näki neiuke on see,

Kesse kannab päästja mehe

Endal peiuks alla wee.

85

Sääse eksitus.

Laulik lamas põõsa wilus,

Künka ääres külite,

Sõrmedega habet silus,

Otsis oidu laulule.

 Kord ta mõtles liikwat laewa

Mere turjal tuuselda,

Korrast waatas üle taewa,

Parajat sääl polnud ka.

 Wiimaks hakkas aega wiites

Oma töösid arwama,

Kõigest kõrgemaks neid kiites

Uinus õndsa unessa.

 „Wennad, nüüd on üsna paras,”

Hüüdis oksal sääseke,

„Põõsas puhkab päewa waras,

Werd talt hästi imege!”

86

See oli eksitus.

Laulik ala laulus kiites

Neiu ilu, armastust,

Ilu ilu külge liites

Ehitas ta paleust.

 Kelle ette palwes heita,

Kätt ja südant soowides,

Kelle rüppe pääd wõiks peita

Õnnes ja ka kurbduses.

 Küll ta otsis, küll ta nõudis

Ei tal’ tulnud silma und

Kuni wiimaks täna jõudis

Kätte igatsetud tund.

 Kauba maja akna läbi

Waatas ilus neiuke,

Ei tal’ palges kartust, häbi,

Silm kui taewas sinine.

 Kõiges nõutud jumalikkus

Neiu nägu kujunes,

Otsalt paistis mõtte-rikkus,

Ingli headus südames.

87

 
Neiu kiituseks nüüd salmis

Laulik mitu luuletust,

Tõttas siis, kui kõik ju walmis,

Awaldama armastust.

 Torm ja maru mässas õues,

Laulik astus kiirustes,

Tosin salmikesi põues,

Tutwal majal ligines.

 Nagu unest üles ärkas

Kauni neiu maja ees,

Ja siis imestates märkas

Häbi tundmust südames.

 Akna pääle müüa pandud

Oli mängu kann’ üks nukk,

Kel küll meistrist kuju autud,

Aga eluta kui sukk.

88

Sa truuilt tuksusid.

Sa truuilt tuksusid mu põues,

Ei seisnud waiki päewal, ööl,

Kas olin tua sees ehk õues,

Kas magasin ehk olin tööl.

 Su nägu waadates ma tundsin,

Mis on mu kohus iga tund,

Su käsul ennast woodi sundsin,

Ehk küll ei olnud silmis und.

 Ei maitse emam nüüd mull söögid,

Ma otse leinaks silmad wees.

Su rinnas waikin’d elu löögid:

Sa purustud mu jalge ees.

 Ma pean jälle kandma kulu,

Mu õnnetus on kaunis suur;

Siin saagu meistes tööd ja tulu

Sest purustud mu kallis uur.

89

Kiirus.

Posti wanker tee pääl wurab,

taga tuiskab tolmu wiir.

Isand kutsariga urab:

„Sõida, mul on liiga kiir’!”

 Wankri wurin kaugel kajab,

Hobu traawib kõigest wäest.

„Keda isand taga ajab?”

Küsib kutsar sõitja käest.

 „Mis mul tasa tuksus rinnas,

Wõttis keegi sala mult.

Waras elab siinses linnas,

Selleks kiirust nõuan Sult.”

 Kutsar mõtleb: „Isand wihas

Uuri warga üles pooks,

Ehk wast kepi hoobid pihas

Teda waljult wangi tooks.”

 Aga isand musu anda

Tahab sala wargale,

Hellalt teda kodu kanda,

Kes talt wõtnud südame.

90

Hobune.

Ei wõi ma kauem wangi elu salli —

„Ju kostwad kewadised hääled talli

„Ja rohi kaswab aasal kenaste.”

Nii rääkis Juudi wana hobune.

 Ta kompsis tasakesti karja maale

Ja waatas kurjustates lille ra’ale,

Kus lapsed tegid lill’e pärgesi,

Ja linnud laulsid ehast koiduni.

 Kuid laulud kadestasid ruuna waimu,

Ta lahjast rinnast kõlas lindel laimu:

„Kes kuuleb nüüd weel teie pirinaid?

„Ju hobu oskab wiisi wirinaid!”

 Ta ajas wäsind kõrwad waaralt kikki

Ja saba jõuetumalt taga pikki,

Ning hirmus siis, kuid hääl nii waewane

Ja kõlbamata iga laulule.

 Sääl astus räästas rääkides ta ligi:

„Ma kahetsen su waewarikast higi.

„Las’ linnud laulu walda kaunista,

„Sa ise katsu korda saada koormaga!”

91

Mehe kohused.

Kui wiimist kurda isa õues

Sa astud jäädwalt lahkudes

Ja kaebel tuksub süda põues,

Et tundmata on rada ees.

Siis isalt õpetused wõta

Ja nende saatel wälja tõtta

Ja ole enda tüüri mees.

 Su mehelise meele kuju

Siis olgu tamme tugewus,

Kes naerda suudab tuule tuju,

Kui wingub talwe wiludus.

Kes walib pildiks pilliroogu,

See kardab iga tuulehoogu,

Mis eluwäljal wintsutab.

 Su eesmärk olgu selge, säraw.

Mis paistab hinge ilusalt.

Sa wäsimata otsi wäraw,

Kust ligi pääsed keelmatalt.

Su hinges seisku hinnas seadus

Ja ülem wara olgu teadus,

Need juhtwad kõrgusele meest.

92

 
Ja tahad hinge puhtust kaitsta,

Siis enda üle walitse,

Ehk ihkad tõsist õnne maitsta,

Siis ülekohtust tagane.

Kus kohused sind kuts’wad tööle,

Sääl seo tõde kindlalt wööle,

Ja ära woorust unusta!

 Ehk juhatab sind eluwoole

Kord waga neiu jälgile,

Su süda ihkab tema poole,

Ta kuju jääb su waimusse,

Siis katsu awaldes end läbi,

Su mehisus saab raske häbi,

Kui armastuses waletad.

 Sest armastuse püha woole

Maailma keha hoiab koos,

Su hinge wiiaks taewa poole,

Kord selles nägemata woos —

Sest sina, kõrge inimene,

Sa kadumata, igawene,

Su alg’mine on armastus.

 Ja õnnis, kelle waates läigil

Weel särab puhta armu kuld.

Kus mõtted kitwad kiirel käigil,

Sääl kustutakse püha tuld.

93

Ja kõrgelt mehelikult järjelt,

Ja iluduse õrnalt pärjelt,

Sa roomades lä’ed põrmusse.

 Kaks ainult olgu sulle ilmas

Kel’ armu tohid pühanda,

Neid kanna lipukirjaks silmas,

Need on: su pruut ja isamaa.

Need nõudwad armu, nõudwad annet,

Neil wannu mehe tõe wannet

Ja püüa neile elada.

 Su oma sugu, oma rahwas,

Wõib tarwitada tublit meest,

Neid wõid sa teeni ühte lugu,

Ja wõideldagi nende eest.

Sest see on mehe püham püüe,

Ja taewaline kutse, hüüe,

Kõik kanda ühes wendega.

94

Kättemaksmine.

Kes sääl rinnas kannab wiha kiiri,

Astub üle inimliku piiri;

Pärib wiimaks metsalise meele.

Raske eksitusi andeks anda,

Raskem kättemaksja tegu kanda,

Raske minna süüga surma teele.

Waga meel ei ela wiha majas,

Taewas talle püha templi rajas,

Andeksandja inimese rinda.

Tõe tee pääl tuntaks palju waewa,

Aga surres hinge rahu taewa

See wõib wiia, maksta waewa hinda.

 Kuumal leekel pasitab põlew päike,

Kõrwetawalt mõjub tema läige

Närtsitades õitswat õie ilma.

Üksi wana, uhke tamme wilu

Kaitseb oma warjul õite ilu,

Paras puhte paik säält paistab silma.

 Metsa riigi kuningline ehe

Kutsund warju wäsind reisi mehe,

Kesse istes palgelt pühib higi.

Murest muljutud on mehe palge,

Elu waewast wara pea ju walge,

Istub nõnda tamme tüwi ligi.

 Pää tall wajub nõrgalt rinna pääle,

Hinges kuuleb walu, wiha hääle,

Mis ka täna teda teele sundis.

95

Endse aja kuldsed õnne päewad

Kaebades ta waimus mööda läewad,

Mis ta minewikus maitses, tundis.

 „Süüta sain ma kohtu alla antnd,

„Raske raudse ahelasse pandud,

Nõnda algab waikselt kurba juttu.

„Kohus lõpetas küll wangi waewa,

„Õigus wiis mind wabaduse taewa,

„Süda külwas tänul rõõmu-nuttu.

 „Aga igatsetud kodu jõudes,

„Armsa abikaasa järel nõudes,

„Näidati mull tema wiimne woodi. —

„Põhjamata walu minu pärast,

„Kutsun’d teda hauda ilma kärast,

„Maha jäänud laps mul wasta toodi.

 „Meelde tõi mu laps mu õnne aja,

„Nagu õndsa põlwe tuunistaja

„Waatas ta nii pehmelt mulle silma.

„Hellalt teda oma sülle wõtsin,

„Armsa haua künka juurde tõtsin

„Unustades uhket kurja ilma.

 „Aga õelus säälgi järel walwas,

„Inimese wiha sala salwas,

„Kes mind enne saatnud wangi raudu.

„Sala wiisid rööwlid minu poja

96

„Awasid mu hinge walu oja —

„Põgenesid peitu metsa kaudu.”

 Lõpetades kõnet, — waikses mõttes,

Nagu uueks kõneks hoogu wõttes

Waatab kindlalt oma ette maha.

Järsku tõstab wiimaks pää ta üles,

Nagu silmaks waenlast metsa süles,

Kesse talle elus teinud paha.

 Pingul seiswad otsal were sooned,

Palgel paistwad walu, wiha jooned,

Mõõdab mõeldes oma rammu, wäe.

Nagu wälgud helkwad pimes ilmas

Kättemaksja leegid mehe silmas,

Sirutab ta wälja wandes käe.

 „Andeks anda minu hing ei jaksa —

„Waljult tahan neile kätte maksa,

„Kelle süü mu südant walul närib.

„Üksi nende were läbi saawad

„Terweks tehtud minu hinge haawad,

„Kuigi põrgu minu hinge pärib!

 „Noole otsad tahan kihwtis kasta,

„Misga astun waenlasele wasta,

„Lõhkuma neil ülekohtust rinda.

„Maru kiirusega tahan jõuda,

97

„Rööwli koopast poja wälja nõuda.

„Tasumine kaalugu teo hinda!”

 Nõnda wiisi waljult juttu ajab,

Mets ta kõnest hirmul wastu kajab,

Kuni kätte jõuab õnnis õhtu.

Tasumise teele nüüd ta tõttab,

Enne reisikotist leiba wõtab,

Püüab kinnitada oma kõhtu.

 Ei ta suuda waenlastega leppi,

Kindlalt wõttab jälle kätte keppi,

Ikka meeletumalt kiirelt ruttab,

Teiste õnn ta hingesse ei mahu,

Tormi hulunas ta otsib rahu,

Tuule hääledega kaasa nutab.

 Südames ta kuuleb hüüdmist, kõla,

Ehk küll palju aastaid aja-õla,

Mööda kannud: Otsi! rända! nõua! —

Muidu sinu elupõlw ei muuda,

Rahus surra ükskord sa ei suuda,

Kui sa neile tasuda ei jõua.

 Praegu tahab metsa sisse astu,

Kerjaja tal’ tuleb tee pääl wastu,

Langeb paludes ta ette maha:

„Õnne-põlwe olen ilmas näinud,

98

„Kõik on taewa tahtel mööda läinud,

„Armu pärast palun pisut raha.”

 „„Minu ette ilmub suurem ime!

„„Sina osid, kes mu auusa nime

„„Süüta wiisid teutatult kohtu?

„„Sina rikkusid mu õnne koja,

„„Lasksid riisuda mu ainsa poja,

„„Sinu werest leian hinge rohtu!””

 „Sandi kätte maksta wist ei kõlba,

„Endse wõimumehe eksi wõlga,

„Seda taewas juba kätte tasus.

„Sina wõitsid minu armastaja,

„Jätsid tühjaks minu hinge maja,

„Sellest wihawaen mu rinda asus.

 „Ma su wastu sala wälja tõtsin,

„Rööwliseltsi omal abiks wõtsin,

„Püüdsin ennast nende sõbraks teha.