Wiru-kannel.
I jagu.
Luuletanud
Jakob Liiw.
Tallinnas 1886.
Trükitud M. Leppik´u kuluga.
Wiru-kannel.
I jagu.
Luuletanud
Jakob Liiw.
Tallinnas 1886.
Trükitud M. Leppik´u kuluga.
Дозволено цензурою. — Дерптъ, 18 Iюля, 1886.
Типографія Ю. Гермса въ Ревалъ.
1. Luulele.
Sa kihlad maaga kokku kõrge taewa Ja lendad wabalt läbi ilmamaa:
Oh wõta minu hinge ühes rändama,
Ja laena t’ale aset oma laewa!
Su wallas unustan siis elu waewa,
Su õnnist healt ma ihkan kuulata,
Ja sinu nurmelt tahan õisi noppida
Mis pärjaks punun armsamalle kaela.
Su kõne nagu kannel pühast ilmast Kui wägew kõne — magus armu heal.
Kes sind ei tunne jääwad ikka kurdiks.
Ei kustu sinu ilu minu silmast.
Sa tähe läikel waimu taewa peal — —
Oh tule mulle paleuste pruudiks!
Koonus, 26. Detsembril 1885.
2. Kestaw arm.
Kui tahad noorus’ armu taewa
Weel kauaks jääda elama.
Siis juhi nõnda elu laewa,
Et puutub kokku luulega.
Pandiweres, 28. Oktobr. 1885.
3. Isamaale.
Ei jõua sinu ilu küllalt kiita,
Mu õnnistatud püha kodumaa;
— 4 —
Ma teretan sind oma lauluga,
Siin lasen kaua, kaua wiisi wiita.
Sull õnnesoowiks tahan laulu liita,
Kuis kihlad ennast kuldse koiduga
Ja ehid ühes ida ilmaga
Ning tahad õelust endast maha niita.
Ei mina iial meelest minna lase
Kui armas oled minu hingele — —
Oh wõiksin olla sinu alati!
Ja sinu puude wilus wiimne ase,
Kui lõpeb otsa rändamise tee — — —
Oh õnnis õnneline teadmine!
Pandiweres, 8. Augustil 1885.
4. Kaugel.
Kaugel, mu kallike kaugel,
Enam ei näe sind silm!
Pisar mull paisunud laugel,
Waimus kui wäsind maailm. —
Tere! Sa tõuseja päike,
Nägid mu kallimat Sa?
Terwita taewalik läige
Teda, kui näed ehk ka.
Tundke ka teiegi tuuled,
Seda mis rinnas mull keeb,
Wiige, mis hüidwad muu huuled
Neiule, rõõmu see teeb.
Saatus kui wali ja wilu,
Minule olla Sa wõid.
Riisusid õntsama ilu,
Walu ja waewa mull tõid.
Wiru-Triigis, 28. Januaril 1882.
—
5 —
5. Üksinda.
Nüid igawese ööde ilma
Mu kõige kallim jätnud mind,
Ei paista walgust sealt mu silma,
Ei tröösti leia üksik hing.
Ma üksinda — see sõna kõlab
Mul iga linnu laulu sees,
Ja — üksinda — mull kõrwa kannab
Tuul leinaliselt hulgudes.
Jää üksinda, hing ütleb mulle, —
Su rind on armust tühi — waik —
Siis endsed mälestused Sulle
On paleuste püha paik.
Pandiweres, 26. Septembril 1885.
6. Lapse haual.
Igawene Isa! minu hinge matwad
Leinal kinni mustad mure mäed;
Waikist elu rõõmu hinges kinni katwad
Walu alla suured walu wäed.
Surma ingli wägi laenetama pannud,
Mühisetes minu elu merd,
Ja mind wäeti surma moodi ette kannud,
Kus mull süda rinnus nutab werd.
Oh, nii salajalt ja waikselt lasti tulla,
Katsuma mind kanged taewa tõed,
Nüid mu kahwatanud palgilt jookswad alla
Keelamata pisarate jõed.
Nüid mull süita lapse hirmsad walu toonid
Kihwtiliselt teewad hinge sees,
— 6 —
Kui ma mõtlen, kudas ahastuse soonid
Langesid ta peale surma ees.
Kõrgem wägi — kutsusid mu lapse ära
Kuude taga, kus on parem ilm,
Õhtu rahus waatan tähte waikist sära,
Kallist poega ootab näha silm.
Hinga rahus nüid mu kõige kallim Arnold
Puhtais walgeis siidi riietes,
Sinu nimi igaweste minu meeles
Sinu pärast haaw mu südames.
Jumal, Sinuga, kes teda mulle andsid
Ei ma tohi käia kohtu teed,
Waid ma palun — kui Sa teda ära wõtsid
Kuiwata mu silmist nutu weed.
Hageris, 8. Juulil 1883.
7.Põhja wendadelle.
Kust paistab põhja ilma piir,
Seal minu mõtte käik,
Kus läigib wirmaliste wiir
On nende kodu paik.
Seal luules tahan ma,
Nüid weidi wiibida.
Meid mööda läinud muistsel a’al
Weel kiigutas üks rind,
Ja uhke iide haljal ra’al
Kõik’ toitis waba pind.
Sa ilus õnne ilm, —
Sind näeb weel mõtte silm.
Nüid lahutab üks loodud laht
Meil wennalised käed,
— 7 —
Ja walendaja laene, waht,
Teeb waewaliseks teed.
Et wen’del üle wee
Ei pease pidule.
Seal wendel lahti waimu tee,
Mis kõrguselle wiib;
Neil kaelas wabaduse kee,
Mis ilmal tunnistab.
Et põhja mehe meel
Ei kõnni orja teel.
Sull Soome süda. Soome hing
On kindel mehe meel;
Ei kõiguta sind tuule wing
Su püha püide teel.
Sa paistad auuga
Mull wastu, Soomemaa.
Wiru-Triigis, 10. Juunil 1882.
8. Öö
Nüid jäta töö, — nii hüidis kõrge päike,
Kui peitis palge õitswa ilma eest,
Ju algab öö, kus tähte kuldne läige
Maailma lehwib taewa krooni seest.
Kui hõbe wöö käib läbi ruumi riigi
Suur udu laenes liikuw linnu-tee,
Seal seiswad tähed tähtedelle ligi
Ja jätwad siiski rahu riigisse.
Siin taewa wõlw kui tempel sini siidis,
Kui püha koda õnnist walgust täis.
Ta teendrid siin kõik seiswad kuldseis riidis,
Mis uhke päike neile ehteks wiis.
— 8 —
Sa mure laps, kell waiksel õhtu tunnil
Weel walu pisarates läigib silm,
Siis waata sa, siit üles palwe sunnil,
Sealt paistab igatsetud rahu ilm.
Pandiweres, 3. Oktobr, 1885.
9. Muusikalle.
Kui oma taewa kuldse kõla
Sa lased ilma lehwima,
Siis lunastad mu hinge wõla
Ja wõtad mõtte pühenda.
Hing tunneb, et su õntsal healel
On ase puhtas südames,
Ja üksi tõelisel keelel
Sa wabalt oled liikumas.
Kõik taewaliste heale wallad
Su kõla meile alla toob,
Ja rõõmu karika täis kallab,
Kust hing ta hõiskel ära joob.
Kui aga rahwa leina walu
Sa healil wõtad ülenda,
Siis lõpeb ära rõõmu elu
Hing waikib ühes sinuga.
Pandiweres, 5. Augustil 1885.
10. Ema-jõgi.
Eesti ilusamast järwest
Astub Ema käigile,
Igatsetes tõtab kärmest,
Maha jääb t’ast järweke.
— 9 —
Tema waikist wilu rinda
Sunnib ema armastus
Ei ta iial aega wiida,
Sambla soos ei saarikus.
Tema otsib, tema ootab
Kallist poega näha eel,
Hellalt sülle wõtta loodab,
Teda kaugel reisiteel.
Magusamas mõttes waatab
Üle õitswa heinamaa,
Senna poole pilgud saadab,
Kust on kallis oodata.
Äkis’t täidab rõõmu kiha
Ema rinna otsata,
Nagu neiu armu iha
Sunnib teda hüppama.
Kallis Pedja kaugelt tuleb,
Wirgalt Wiru ilma poolt,
Ema laente kõnet kuuleb
Märkab tema armu hoolt.
Rääkimata õnne luhal
Heitwad jooksu mõlemad,
Õie rikkal õitswal luhal,
Õnne pidu algawad.
Seisatates lang’wad kaisu
Poeg ja Ema hellaste,
Teewad wette woole paisu
Astwad üle rajade.
Sünnitawad suure mere
Lähwad aasal puhkama,
Püidwad õitswa õie pere,
Õnne meres uputa.
— 10 —
Pea jälle Ema wõtab
Kalli poja kaenlasse,
Rõõmsal meelel ikka tõtab
Wõersiks Taara linnale.
Poja hinge iha täidab
Nähes Taara tammikuid,
Rõõmsaks saab, kui Ema näitab
Tornisid ja Toomel puid.
Aga Ema rõõmudelle,
Muistne mõte walu toob,
Kõneletes kallimalle,
Omal kurwastusi koob.
Waigisteleb laene woogu
Et wõiks kallis kuulata,
Jätab tasasemaks jooksu,
Räägib murtud healega:
„Kanda oli kurba lugu
„Kuulsal paigal otsata,
„Wahwalt wõitles Taara sugu,
„Raugemata — sortsiga.”
„Mindgi kui weel olin piiga,
„Püidsid sortsid paeluta,
„Teutates tegid liiga,
„Jootsiwad mind werega.”
„„Ära siis mind kallis Ema
„„Iialgi sealt läbi wii,
„„Ehk on uuest mässul tema
„„Teewad meile jälle nii?!“
Aga Ema trööstib teda
Magusama sõnaga:
„Nüid ei ole enam häda
„Taara linnas kaebada.”
— 11 —
„Seal ei ole sõa kära
„Ega wõitlust sortsiga,
„Waid ta paneb oma sära
„Paistma üle ilma maa.”
„Tema hariduse tiiwad
„Kandwad walgust ilmasse,
„Waimu wabaduse wiiwad,
„Taara laste südame.”
Waigiöteles kartjat poega
Oma südant kergitab,
Rõõmul uue elu wäega
Kuulsat paika terwitab.
Siit ta saanud laene kõne
Muistse ilma aegadelt —
Teda kinkind Wanemuine
Ema suhu Taara mäelt.
Siingi kauaks rõõm ei kesta
Hella Ema hinge sees.
Ega õnnest juttu westa
Wõi ta kaua lapse ees.
Uuest hakab wõitlus kätte
Ta peab kallist kaitsema,
Teda püiab kalju-kate
Kaunist lapsest lahuta.
Aga ärritatud naene
Kaitseb poega kangeste,
Kohisetes wiskab laene
Kalju wastu wahwaste.
Uhkes wõidu rõõmus waatab
Kalju poole hõiskega,
Põlgwat pilku talle saadab
Kellel arm on tundmata.
— 12 —
Ähwardawa häda wõidab
Ära wiimse rammuga,
Wäsimusest Peipsis heidab
Pedja seltsis hingama.
Pandiweies, 22. Juunil 1885.
11. Auiwanud lill.