I. Grünthal, Epiloog (1995)

See maa veel mere tagant
käib öiti pragamas:
– Löö kella, vanapagan,
sest Maga magamas

teeb teoga kärbsepesi
ja mängib tukiga –
ja Kääpa sängist vesi
kaob peninukiga.

Jääsupiks talve jalgu
kuldrannad keedavad
maal pärast tapatalgu
reod aega veedavad.

Reas minnes on neil hane
käik laiakäpane.
Mees, kõrva taha pane:
ka tee on räpane.

Ei muhu ega mulgi
tõug jäänd pidama.
Verd minetanud hulgi
maa vett läks vidama.

Kui pärispeale vurat,
Juminda tõstnud käed,
peab armu heitma Kurat.
Maatasa Sinimäed

jäid. Teine ots ei kustu
eespõrgus pragusid.
Kuid Irmi, Armi ja Mustu
on maa all vagusi. 


Ivar Grünthal, Epiloog. – I. Grünthal, Neitsirike. Tartu: Ilmamaa, 1995. Lk 234