JAAN LÕO

NÄGEMISED

DIVIS MANIBUS

JAAN LÕO

NÄGEMISED

DIVIS MANIBUS

... TARTUS, 1916 ...

E. K.-Ü. „Postimehe” trükk

Дозволено военною цензурою.

„Paterna rura.”

Eelkewade.

All loodeserwas sureb päikene,

kui purpurisse pandud kuningas.

Ta kustund kulmudele kerkib öö

ja tõmbab taewas oma tähte rüü.

Täis mulla lõhna, karget kahutust

ja imeõrna hõbeõhetust

on märtsi öö, kus uinub kodutalu ;

kui surnud saar ta ümber metsasalu.

Sääl raagus rühmad tõusewad kui wall

ja paistwad tumelillad öise helgi all.

Ei kohise weel lehte haljus sääl,

ei kosta tiiwuliste laulikute hääl,

mis süttiks südant sala wärinal.

Kuid juba tuikab, tuksub tüwedes;

mahl mullapõuest sinna ülenes

ja käib ja käärib sääl kui wärske wiin.

3

Ja äkki lõikab läbi waikusest

üks kurguheli, kasesaludest:

„Kuturr-rutuu !” weel üks ja teine nüüd,

see — kudreskuke kirglik ihahüüd.

Ta laulu, tantsu rütmus tormine

käib õhtu õhul läbi laanede,

et süttinewad ihas südamed

ja pudenewad talwe pidemed.

4

Kodumaa metsad.

Kodumaa metsades kewade algus,

kodumaa metsades — häwitaw talgus:

heliseb kirwes ja wihiseb saag,

nende ees murdub wiimne kui raag.

Ohkawal hoigel langewad kased,

kui surmani haawatud kangelased,

maapinnale,

emarinnale.

Mahl ülesse keeb kändudest,

kui weri wärskeist haawadest.

Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna,

punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna,

püsiwam poeg —

nemadki waowad,

kohades kaowad.

Kõrgele tõuswad süllad ja riidad,

lõpmata woorid neid kaugele wiiwad.

Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt,

ei leia metsa enam eest.

Nad lendawad kaebades minema,

et kõrbeks muutub mu kodumaa.

5

Lagled.

Ju näen aknal punast lilleõit,

kui kõuemürin kõlab rattasõit

jääst, lumest wabal linna uulitsal.

Nii hell on kõrw, kes talwel, lume a'al

on harjund kuulma toone, tasaseid,

kui sõitsid saanid mööda walgeid teid

ja kewadest ei teatud ütelda,

kas, kunas, millal jõuab, tuleb ta.

Mu üle, lõunast, lendab lagleparw.

Neid loen: seitse — wana, püha arw.

Kael — õieli, üks teise järel nad

sääl õiges joones kaugel kaowad.

Kas kodukoht neil „Tuhatjärwe” mail,

wõi Eesti soodel, wetel madalail,

ei seda tea; mu wennad siin kui sääl;

neid terwitage; kõiki ilma pääl,

kes unustand weel pole isamaad,

kel armas sünnipaik ja koduraad,

kui teil, kes jätsite te lõuna weed,

et tuules, tormis otsi koduteed.

6

Kewade tulek.

Talw põgeneb; ta löödud wäe riismed all,

kallakutel — lumehanged wiimsed

weel meeleheitel wastu panewad

ja surewad sääl päikse noolte all,

kui lõo laulud kõrgelt kostawad

ja kured terwitawad kodumaad :

„gru, gru! gru, gru!”

Siis walgus suudleb wärskeid wagusid,

arm täidab maid ja metsa padusid;

all, laente kodus, kala kudu loob

ja lilleõis mul terwitusi toob

mu enda noorest, kaugest kewadest,

mis eemale jäi maha igawest.

„Kuhuu! kuhuu !”

mind meigas metsas hüüab

ja wälja, laande, meelitada püüab,

et jätaks maha toad tolmused

ja läheks waatma kuldist kewadet,

kes ligineb kui wõitja lõuna teel;

tal kilbiks — päike, kõne — Kõue keel.

7

Maal.

Walgust, soojust walab alla

päikse kewadine kulm;

käbid kuuskil — were karwa,

männi oksil — õite tolm.

Säält ta walgub weewli wihmal,

puistab üle meie päid;

linnulaulud, lillelõhnad

täitwad metsi, rohumaid.

Õnnetundel nende keskel,

nagu unes, rändan ma:

sarapiku sirges salus

sinililla lõpmata.

Põõsa peidus anemoonid

walendawad walgis rüis.

Kullerkupp ja kanakoolid

niidu nõlwal nende seis.

Kägu kukub kuldakeelil

kingul, kuusetuka sees,

orust tõuseb hõbehäälil

igiwana ihawiis.

See on ööpikute ilu

õitswail toome oksadel,

8

sääl, kus kaldaweerul keewad

nired pühal hallikal.

Kaugel, karjalaste laulus,

heliseb mu emakeel;

kas on kodu, ilusamat

ilmas kuskil leida weel?

Selle kodu, selle keele,

selle püha paiga eest

läksid wanad wõimsalt surma,

kannatasid kadumist.

Tõuske neile, tänutuled,

köida uuest, kustund leek!

Toonelast meil saadab tuge

wanemate warjuriik.

9

Ööpikud.

Kus lepad sirged lõimel sinawad,

sääl sisad wäiksed waljust wõtawad,

et kaikub mets ja leikub lehestik

ning kuulama jääb koit ja ämarik,

see muinas noorpaar põhja taewa all

ja heled ööde küünlad üleval,

kus walendades läbi kauguste wiib linnutee.

All kuulab org ja oja, künk ja kupp,

roht, põõsas, puu ja iga lillenupp,

kus walmib nektar mahlast magusast,

et oota, joota homset kosilast.

Need helid, ah, kuis kutswad, nõidwad nad

mu hinges ellu ammu läinud a’ad,

kui hoidsin õitsil isa hobuseid,

mind ootas, huikas metsas muruneid,

noor weri soontes — tuksuw, tormine,

öö sisahäälis — soniw, ihane.

Need helid wanad - uued igawest,

neid kuulis juba tuhat aasta eest

mu esi-isa, kui ta iluööl

käis kardetawal kaugel kosjateel,

kus walmis mesimari meeline,

10

üks sale piiga, sõstrasilmine.

Hall, wäike lind!

Sa lahkund laulikute leekiw hing,

kes tagasi on tulnud Toonelast,

et osa saada maisest ilua’ast.

Mis ütlemata neil jäi ilma pääl,

sest ihaöödel heliseb su hääl,

nii kustumata, ehast koiduni,

weel päisel päiwal, lõuna kuumasgi

käib hõbeselge, suremata wiis,

kõik ihatuled süütab südamis.

Kui herold kuulutad sa ilmale:

noor kewade on tõusnud troonile.

Ta jalajälgist — wiljad wõrsuwad

ja hingeõhust — lilled lõhnawad;

kui wälgutule siniloitew leek,

waib, wääramata walendab ta mõõk.

Ta tappis talwe, hukkas hallaöö,

ta suurus särab üle maa ja wee.

11

Kodu.

Kui tulewad helged

heinakuu päewad,

siis koju käiwad

mu mõtted ja teed,

kus laentena tõuswad

tõugude wäljad

ja lõikajat ootawad

rukki eed.

Siis jätan maha

ma tolmuse linna

ja ruttan sinna

kui rändaja lind,

kus külluses kutsub

mind kodune pind.

Sääl ootab mind isa,

sääl ootab mind ema

ja wana koergi,

weel tunneb mind tema,

oma nooruse sõpra

ja seltsimeest.

Sääl aias on uibud

täis walmiwat wilja

12

ja pakud mul paisuwad

lõhnawast meest,

mis kollakas mehine

wara ja hilja

wiib wirgasti kodu

õilmete seest.

Sääl isade pinnal,

maa ema rinnal,

kodu päikese tules

ma tugewaks põlen,

kui Antaios muistne,

ilmwõitmata olen.

13

Pikse ootel.

All ojaääres, wärskes jahedas,

kus loidap õite ehtes walendab

ja rammumullast tõusnud tapuwäät

käib lepalatwa keerul kõrgele —

sääl on mu armsam koht.

Sääl ihkan unistada sume suwe a’al,

kui loodus waikib lõuna kuumuses

ja ainult weewlikarwa wihmakull

mind kutsub kaugel, kasewarikus.

Siis Uku tund, ilm õnnest küllane,

kus wili walmib, marjad punawad,

noor naine nõrkeb oma koorma all,

kõik paharetid peitu pagewad —

Kõu tõotab tulla piksemürinal.

14

Õitsil.

Õitsituli, suweöö süles,

leegib, loidab küünlana üles.

Hobuseid hoian, warsu ma walwan,

tähtede tõusust arutan, arwan,

et üle kesköö. Kui kaugele maha

jäi eilase päewa helendaw rada !

Aga miks hämarus weel ei lahku,

koitgi idas ei kerki, ei ahku ?

Kuhu küll walgus nii kauaks meil kadus,

kaebawad hääled metsade padus.

Kustus ehk igawest ilmade küünal,

mis meid jootis walguse wiinal.

Koergi haledalt hulub ja kaebab,

otsegu hukatust kosmilist aimab.

Ja korraga hirm, nii meeletu, õudne,

asub mu aiju, poeb mu põue:

hämaral ööl ei otsagi ole,

päewa ei päikest enam ei tule.

15

Põud.

Päikese tuli üle metsa ja maa,

jumala ilm alalõpmata,

põletab põllud, joob jõgede wee,

põuases winas kaob kaugus ja tee.

Lõhkenud pinna sees sügawad praod,

haikuwad, ootawad, millal küll saod

woodawa wihmaga jootwad neil janu,

juurede manu käib jumalik märg.

Aga ei pilwi, ei piiskagi tule,

kumawal koidul ei kastetki ole.

Põuane pind end merde wõi heidaks,

sinna, kui endne Atlantis end peidaks.

Üle ta mägede, üle ta madala

weereks siis wägewad, wahused wood,

liiguksid laewad ja lehwiksid lood,

kõneleks muinasjutt nüüdisest a’ast,

kerkinud merest ja kadunud maast.

Jumala ilm üle metsa ja maa,

päikese tuli alalõpmata.

16

Enne lõikust.

Mu wili walmis; tõotab saaki hääd;

ta walkjad warred, pikad rasked pääd

on paendund alla, heitnud hakki end,

kui uhas wihm ja kohas tormilend.

Nad saanud, joonud palju päiksetuld,

sest õlg on wask ja tera — walmind kuld.

Ma algan lõikust homme hommikul

ja waata, idaserwas hiilgab mul,

just alles tulnud taewa tehasest,

weel nõretades noorest wärskusest,

sirp hõbedane, teraw, õrn ja uus.

Nii surmaw-selili ta kumerus,

et lõpuaimdus kerkib kõrsis, päis,

nad wärisedes tundwad: aeg on täis.

17

Tukkuw sügise.

Saagirohke, rikas sügis õues,

ärawäsind õnnistusi tuues,

koidupuhtel tukub temagi.

Tema kuub ja kübar udust hallid,

peapadjaks — pehmed pilwewallid,

ulatades poole taewani.

Waldab, köidab koidueelne uni

loodust, loomi hele hommikuni.

Ainult rehel tolmund inimesed,

nagu tondid, pahad peletised

a’awad ahteid, kolistawad hõrsi,

pekswad koodiwardal wiljakõrsi,

seowad hoosid sappa, sõkma pahna,

tõuseb tolmu, hõljub uudselõhna.

Pudeb päädest, weereb kuldne wili,

kümnekordselt kewadine küli,

täidab astjad, täidab aidasalwed,

tasub töö ja waewa, öised walwed.

Toetades jalgu põllukünkil,

tukub sügise, pää — pilwerünkil.

18

Halla öö.

Külm sügisõhtu kerkib kiiresti,

ta tumed warjud tõuswad tähteni.

Kui kaebehelid kostwad taewa alt —

metshanid sõudwad ära kodumaalt.

Hall langeb alla nende tiibadelt,

jääb rohulatwis hiilgma lumiselt.

Ta tuleb põhjast talwe hõnguga,

kõik õrnad kaswud, õied hukkab ta.

Ta jäisis küüsis waikib mets ja nurm,

ta walges pigistuses peitub surm.

Ei kuskil abi meil, ei aitajat,

kes hurjuks, tõrjuks halla tigedat.

Me ainus kaitsja, püha päikene,

ta kumaw ketas kadus õhtusse.

Küll tuhat tähte taewast loidawad,

ei abi neist, seks liiga kaugel nad.

Uus hommik alles ajab halla öö,

uut kewadet ei enam meile too.

Kõik lehed ehtes wiimse iluga,

neid märkis hall, nad peawad surema :

kask rohiline helekuldseks saab

ja werewärwi wõtab aruhaab.

19

Seatapp.

Ei mitte waikselt, nagu woon ja weis,

ei sure siga; hädaheli täis

on õu ja õhk, kui rinnus surmaw haaw

ta risti aial, weri wahutaw

käib, kohab kaussi, koprub kõrgele

ja punapiiskil paiskub põrmusse.

Sest walu waatest ärahirmunud,

õrn tundlik laps, kui taga-aetud

ta tõttab tuppa, peidab patjus pää,

ei nähtus silmist, heli kuulmest läe;

jälk ülekohus, õudne werine

näib looma tapp ja hukkus lapsele.

Kuid harak aial hända wibutab

ja omi lapsi kutsub, kädistab:

„suur walge siga laual selili,

kõik neli jalga õhus õieli!”

Õlgkatusharjal istwad waresed

ja waatwad ahnelt alla, wihased,

et koerad haukel ära a’awad neid,

ei anna koristada jätiseid.

Hall talumees, kui osaw anatoom

sääl lõhub, lõikab, tükkeks lagub loom

20

ja sisekond, weel soe wärskusest,

on naeste käes, säält hargub raswa kest.

Wirk wäike tigane, kõht kollane,

raidraswa raasu nopib ülesse.

Mis üsna hõõgub, särab sädemis,

leelõukalt kiwi kisub karjapoiss,

et wärsket magu kiwil kõrweta.

Aur kerkib üles udusambana;

ta walgis pilwis, kergelt kaduwais,

käib taewa poole magus ohwrihais.

21

Jäälilled.

Jäälilled õitsewad mu akantel,

fantastilised, suured;

neil kõwas klaasi pinnas

kindunud on juured.

Neid wäsind päike enam sulata,

waid wärwib ainult oma tulega.

Nüüd tahaks olla koduwainudel,

kus wärske lumi laialt walendab

ja wõsastikus, nurme nõlwadel

hall jänes jookseb, jälgi waheldab;

kus püüde parw käib hirmul ülesse

ja kiirel lennul kaob kaugele;

kus kaselatwis tedred kiikumas

ja metsateedel murdjad hiilamas.

Sääl tahaks olla, tahaks minna ma,

mul kaasas koerad jahisõprena.

„Tsehõi, tsehhe!” mu hüüd ja nende hauk

ja sinna sekka wali püssipauk,

et jahi ilust kõlab nurm ja laas

ja talwerahust heitub haldijas.

22

Sääl õhtul ootab kodutalu meid,

kui oma lapsi, kaua wiibinuid;

meid söödab, joodab, paneb puhkama,

kui ilus tema süles uinuda:

kilk ahju augus mängib muistist wiit

ja hinge paelub une uimaw niit...

Kui palmioksad wärskil haudadel,

jäälilled arenewad akantel;

siin, nende taga, mahamaetud ma,

mind kodu kauge ootab asjata.

23

Pärn.

Pärn wiimne puu, kes süda-suwe a’al

weel õite ehtes püsib põhjamaal.

Ta waha-walged õied tilkwad meest,

kui lõikuslaul käib sumin lehte seest,

kus wirk ja wäike, püha putukas on

lõhnaw-magust saaki kogumas.

Kõik oma hinge, oma helguse

on heitnud suwi neisse õitesse,

et pärast seda surra, kaduda,

kui pillamisest waene kerjaja.

Pärn tardub wiimaks talwe pakases,

ta wäike, kuldne sõber tarudes,

see külmab, nälgib, kadu kannatab

ja suwest soojast, õitest unistab

nii suurist, walgist, üsna wõimatuist,

kui hulub torm ja teedel tõttab tuisk.

24

Kerjus.

Nad riisusid ära

mu raha, mu wara

ja tõbi mult tabas

mu wiimase jõu.

Mu armas on ammugi

jätnud mind maha,

mu jumalast ammu

ma taganend ju.

Mu ümber tuul wingub,

mu riided täis lund:

„jää puhkama, kerjus,

sul soowin hääd und !”

Ja ülewal ronk,

see surnute lind,

ta keerleb ja karjub :

„ma koristan sind!”

25

Mets.

Sinisalu, sadapäine,

ülim ema oled sa;

sinu kohisewas warjus

minu wabaduse maa.

Kõik, mis mujal otsib üles,

tülitab ja tüütab mind,

waba sellest sinu süles

olen ma, kui oksal lind.

Juba lapsena mind wõtsid

hoida sinu haldijad,

kui ma wäeti käisin üksi

läbi sinu teed ja raad.

Waritses meid wanast sõda,

hukatuse hädaoht,

kaitsesid meid, kõrge koda,

pelgupaik ja kindel koht.

Sinu hiied — wanem tempel,

kuhu rahwas ohwrid wiis,

sinu orud, sinu künkad

muistseid mälestusi täis.

26

Mängiwad su laante latwis

tuuleneitsid, tormihood,

tõusewad sääl kohisema

imelised muinaslood.

Kurdab laanekurus mardus

wanul waenu haudadel,

ah, kuis heliseb ta laulus

wägilaste werehääl...

Sinisalu, sadapäine,

ülim ema oled sa,

sinu kohisewas warjus

minu lossid — luulemaa.

27

Wiimne nägemine.

Kus künkad laente moodi kerkiwad

ja nende harjal metsad kohawad,

sääl on mu kodumaa.

Sääl seisab talu ojakallakul,

kus saatsin mööda mängil wallatul

ma oma noorusa’a.

Kõrw kuulis kodukeele kõlawust,

silm nägi koduilu lõpmatust,

kõik walgus hinge mul.

Kõik mets ja muru, orud, kõrgustik

ja kodutaewa koit ja hämarik

kesksuwe koidikul;

Kõik laulud, hauked, helid, sarwelutt

ja wiiulite hele, kaebaw nutt

kesk pulma, pidu-ööd.

Ma nende wallas, nende wõimu all,

kas olen kodus, olen kaugel maal,

mind kutsub nende hüüd.

28

Nad tõuswad weel kui tore terendus,

mu meelte wiimne, maine mälestus, —

kui lähen Toone teed,

kus haigutawad õudsed wärawad,

ja kustub walgus, jalgil kohawad

raudjäised Maana weed.

29

„Heroica”

Asumine.

Maha jäiwad endsed asukohad :

Kõrge Ural, Wolga, wete ema,

rohurikas, rammus Muroma.

Loode poole, läbi soo ja salu,

üle wete pinna walewa,

kussa õhtul helgib ehawalu,

wärwib pilwi oma werega,

sinna, sinna, tõotatud maale,

kiskus südameid kui kuldne ling,

järgi weerewale, püha päikesele,

rännuhimus, ihkas rahwahing.

Ette kõigist Eesti esihõimud,

Kalewite kange kodukond,

juhitud nad jumalikust wõimust,

tegid teoks ammust iha und;

kinnitasid Lääne kaldal kodu,

peraks põlisemaks, poegadel,

30

ehitasid linnad soode sülle,

waenupelguks wanul wäetitel.

Tared tõusid üles tammepuista,

tulimullast wõrsus wiljawood;

asujate tööst ja tegudesta

kõnelewad kalewite lood.

Kaswis rahwas, kogunes ja rohkes

oma jumalate hoole all,

noorusilus, tormilises, uhkes

wõitis manneril ja merel mühawal.

Pihkwas, Nowogardis käisid tema pojad,

tema ratsud jõiwad Wäina jõest;

Rootsi linnad, kuninglikud kojad

häwitati ära tema wäest.

Nõnda tekkis Eesti sugu, tõusis,

wõtsid juured kodumullas maad,

et ei pärast, katsumises suures

surmata neid suutnud aastasa’ad.

Tüwest, wanast, tõuswad wõsud uued,

uhkemad kui isad endised;

ees neid ootwad paistelised suwed,

praegu puhkemas näen kewadet.

Tulewadki hallaööd ja marud,

mõned lootusõied langewad;

31

langegu, küll ülejääwad harud

püsima on seda kangemad.

Ei meil ole arwurikast hulka,

terwel rinnal read koomale !

Waimus waprat, wähematki salka

Gideon wiis wanast wõidule.

32

Kurelaste laul.

776. a.

Brawalla nõmmel

weel punetab sammal,

kus wanasti võitles

eestide wägi

ja kõlas me kuulsus

Skandia mail.

Sääl daanlaste ridasid

rõhusid maha

me toredad ratsud.

Kuis hirnusid uhkelt

nad lahingi õhtul,

kui kapjadel hüübis

neil hurmane weri

ja jalgus neil wakkus

waenlase juuks —

kuldkiudine kammits,

daanlase tukk.

Sest ajast käib hirm

me laewade eel

ja ahastus taga

me tegude teel.

Me tuleme saagi

33

ja wõitude lõhnas,

me lõikame lõunas

ja põimame põhjas.

Me päralt on hõbe,

me päralt on kuld,

me jätame järele —

tuhka ja tuld.

Norra kuningapojad

meil kaitsewad karja

ja Jüütimaa tütred

jahwawad wilja

ning suruwad uhmris

otrade teri;

oma kodumaa saari

nad enam ei näe.

Sest lendab hirm

me laewade eel

ja ahastus taga

me tegude teel. —

34

Olandi leeris.

1170. a.

Me üle on öö,

meid hukatus hiilab,

me laewadel purustud

purjed ja tüür;

ja rõngana ümber

meid waenlane piirab

kui raudine müür.

Puid tulle, leek loida,

nüüd walwust ja hoolt,

kui koidab meil hommik

kodumaa poolt —

siis waenlaste sekka !

Kui kuldid, kui karud,

kui wihased marud,

mis murrawad laante

põliseid puid,

nii waenlaste luid

me heidame loogu,

mere, mühawa, woogu

35

me paiskame neid.

Me laiwad, me luiged,

me purjede pais —

siis waba neil tee

üle wahtuwa wee,

kodukaldale kandwad

kui wõitjaid,

nad meid.

Kel wendadest surm

surub igawest lau,

sel põlewal riidal

saab wiimane au.

Ta tuhka me kodumaa

mullasse wiime;

säält tõuswad ta põrmust

meil wõitlejad uued,

meresõdijad suured.

Ahoi,

ju õreneb öö

ja tumeneb täht,

külm, mere poolt, maale

käib hommiku õhk.

Koit kerkib Ämara

weetlewast wõrgust

36

ja sütitab uuesti

päikese tuld.

Nüüd sarwed hüüdma,

kilbid kõlama !

Meid ootamas on

eluhinna eest —

ränk weretöö.

37

Ümera ääres.

1210. a.

Taara, me abi, me taewane jumal,

ohwrit sul toome õhtusel kumal.

Ümera kaldal,

kuis olid sa wägew,

kuis olid sa waldaw!

Appi meil wõitluses

sirutid käe,

põrmusse pillasid

waenlase wäe,

ta su jalgade järg.

Kui kaikub me wõitluse

wihane huik,

sõjasarwede luik,

me kilpide kõla,

ja odade heli,

me lahingi hüüd:

„Taar' awita!”—

ei keegi su nime ees

püsida saa.

Ha, kuis oskasid

surmawalt sattuda

38

säl meie odad!

Woolitud warredelt

nirises niiskus,

purpuri piiskis —

hingede märg.

Wäledalt wälkusid

ambude nooled,

halwasid waenlase

südamed, sooned;

ta soomussärgid,

ta kilpide sära,

neid lõhkus ja lõikas

me mõõkade tera.

Ordu rüütlid,

walendaw walgis rüis,

Liiwi, Läti

sõjaka nooruse õis,

kes hommiku algel

weel punawil palgil

meid häwita arwas, —

need õigusid õhtul

Ümera salus,

mürk-mõrudas walus.

Keiritar,

39

tumeda Toonela tütar,

sulgus neil kinni

kustuwaid silmi,

hanguwaist ihudest

awitas hingi,

wiis salkades alla,

kus warjude riik.

Ümera kaldal

nüüd huluwad hundid,

kisawad kaarnad

koolute kallal,

kurbus ja kurt

sest waenlase wallal.

Kaebawad kaasad

ja halawad emad

lindena,

langenud poegade pärast.

Wägew on Taara,

me taewane jumal,

loitke tal, leegid,

õhtusel kumal.

40

Riia sõit.

1211. a.

Üles, üles, werewennad,

rakendagem sõjasõnnid!

Lähme Wõnnu wõttemaie,

lähme Riiga rikkumaie.

Läbi laante, läbi luha,

üle rusude ja tuha

Wäina wetele wiib tee.

Sääl me isad enne käinud,

enne käinud, päewi näinud

wõidurikkaid, weriseid;

Wäina kalda walges liiwas

luitumas on nende luid.

Nende jälgil, wõidukäigil

tuleb meilgi Toone öö,

tulewpõlwedele paistma

jääb me sõit ja sõjatöö.

Üles, üles, werewennad,

rakendagem sõjasõnnid!

41

Jüri ööl.

1343. a.

Hüüd üle maa käib hinge põhjani,

nüüd üles, „Maa”, su pojad wiimseni;

nüüd lõpetagem oma piin ja waew,

nüüd tuleb ots, wõi hele wõidupäew:

Kõik üles, edasi!

Mäelatwil loit, käi „maija,” malewa,

uus surmasõit käib üle kodumaa;

me wabadust, mis wõeti wanasti,

nüüd werehinnal toome tagasi:

kõik üles, edasi!

Löö, loida leek, kõik tuhaks taga tee

ja wälgu mõõk, kõik sundjad surma wii;

ei halastust, kui Eesti wiha keeb

ja wanu wõlgu weres tasa teeb :

kõik üles, edasi!

42

Wanemuise sündimine.

Ei olnud kuud, ei olnud päikest weel,

ei õhkund tähte tuled taewa teel,

kui sünniwalus waewles woode raal

noor nurganaine, ilus Ilmatar.

Küll kiigutasid kawet wete wood,

ei sündind laps, ei waikind waluhood.

Küll hüüdis Ukot, ülijumalat,

ei ilmund abi, läksid aastasaad.

Ta põlwedele pesis muinaslind,

kel aset muud ei pakkund wete pind.

Lind haudus põlwed ülipalawaks

ja küttis koorma ärakandmataks.

Siis nurganeid end wõimsalt sirutas,

kõik munad põlwilt paiskas, purustas.

Sääl koortest, ülemistest, tekkis taewakaar

ja alumistest alla mannersaar

ning sorast süttis särapäiksesilm

ja munawalgest kuu ja tähteilm.

Siis alles llmatarist ilmale

sai Wanemuine wete pinnale,

suur tark ja nõid ja luulegenius,

meid valgustama põhjatumas öös.

43

Palwe.

Kuu kumerus meil koidab metsa kohal,

kui algus-aegil, esiisadel.

Ta serwadel, sääl istub Ilmatar,

kuldjuukse tukka palmib eha-a’al.

Neis kullalaentes kaswab algaw öö

ja ikka kõrgemale kerkib kuu

ja majesteetlikumaks muutub iludus,

mis igawesti noor ta õlgadel.

Kõik tahte hiilgus kaob ta ilu ees

ja sureliste meeste südamist

ta poole ihked tõuswad ülesse,

kui hõbetuid, mis kaowad kauguses.

Kuid wanast Maana tark, kes luges tähtedes

ja mõistis häälis, mardushelides,

ta tõstis käed palwes ülesse,

ta sõnad sõudsid hõbehelgisse:

„Suur jumalanna, üleilmne neid,

sa tunned wälgu walendawad teed;

su kätetöö on kumer wikerkaar.

Kui sõitwad pilwis Kõu ja Pikse paar,

su imekangas idas loitma lööb,

wett pisarateks pilwi üles joob.

44

Ei olnud taewaid weel, ei olnud maid,

waid haigutas suur, lage wetelaid,

kui kosisid sind juba tormihood

ja suudlesid ürgalgsed wahuwood.

Su laps on Wanemuine, laulik põline,

kes asetas me kodu Lääne kaldale.

Sind Eesti sugu tunneb, tunnistab,

su kõrget nime laulus nimetab.

Suur ema, ole armuline meil'

neil kaugeil katsumise päewadel,

kus tõuswad idast ähwardawad wäed

ja haarwad õhtust teised, raudsed käed.

Meid, oma lapsi hoia, toeta,

et wõõrad põrmu suruda meid saa.”

45

Äike.

Ülenew äike, kohutaw kõue,

jumala kilp, kui taewade õue

ülesse kerkib su ähwardaw wari,

hei, kuis põgeneb kurjade kari!

Tanumil, teedel, tuulede keerdel,

mägedest alla, woogude walda,

perwede peitu, roogude rettu.

Otsis neid üles sääl, äikese sajul

kangepoiss Kalew oma nooruse ajul;

sasis neid kinni karusest turjast,

kiskus kui wähki koltade urgast;

heitis neid kaldale äikese kätte,

jumala tuliste noolede ette.

Ülenew äike - kilpidest kuulsam,

walendaw wälk, sa — nooledest nobem !

Sirutab wälja teid jumalik käsi,

pilwedest piiskub siis woodane wesi,

paenduwad metsad ja põruwad maad,

jälle kui jõudnud gigantide a’ad,

kes omas tooruses tormasid üles

jumalaid tapma, taewade süles.

Ah, mis tahtsid nad jumalail wiia,

46

osaks neil endil sai ülegi liia

Elu ja surma ja wõitude tooja,

ülitaat Uko, ilmade looja,

astus neil wastu wälkuwas wäes,

kõuepilw, kohisew, kilbina käes.

Surmawalt sätendas wälkude tuli,

ilmade otsa käis hoopide heli.

Purustult maha, maapinnale langus

jätide jõud, gigantide kangus;

hukkusid igawest Maa-ema pojad,

kõlasid wõidust taewased kojad.

Wõitmata wägew, kui endisel ajal

tõreleb Taara taewade rajal,

müristab kõrwu gigantide lugu,

hirmunult kuulab me surelik sugu

wihase jumala wägewaid hääli,

näeb ta wälkude nuhtlewat nooli,

kumardab põrmus ja palwes ta ees —

üle käib jumal meist wälgus ja wees.

47

Kuu.

„Helene,” „selene,”

sa selge ja hiilge,

nii Hellases hüüti

sind, helendaw kuu.

Endümion oli

sääl ilusam meestest,

kes hoidis karju

Karia mail.

Ta pärast küll astusid

kõrgustest alla,

taewane tütar,

kuu,kumendaw neid,

kus karjaste onnis

ööseti hingas

Endümion ainus,

su ihaldud ülg.

Ta öösised hoidjad

ustawad koerad,

ei julgenud tõsta

nad hauget, ei häält,

48

kui walgus neist mööda

fosfori helgis

kõrguste küünal

kui nägusam neid.

Ambrosia lõhnas siis

uinusid aiad

ja lehtedes waikis

lindude laul.

Ei hulunud schakal,

ei luuranud lõwi,

ei kohutand karju

ta enam sel ööl,

waid kõrgustest, kuuta,

kumasid alla

tuhanded tähed

kui pulmade loit

Nii oli see wanast;

nüüd tõused ja wajud,

täis toredat suurust,

kui kuninglik lesk.

Weel särab ja loidab,

kui loomise päewil,

su tõusengu tuli

ja weerengu wask.

49

Mis päewal on paos,

see ilmub su aos,

neid esile kutsub

su õrnuse helk.

Kõik haldijad, waimud

ja kadunud kaimud,

uut elu neil annab

su hõbene pilk.

Su nõiduslik ilu,

ööwarjude elu,

mind wõtawad wangi

wõitmata wäel.

See hoiab ja peab,

mind hämaras weab,

et tõusewat päikest

ma enam ei näe.

50

Talw.

Sind wihkan, talw,

sa armuta ja wana wägimees!

Su Gorgo pilgu, wihawaate ees

kõik elu hangub, ärahäwineb

ja warrelt õis, leht puudelt pudeneb.

Sa särapäikse taewaserwa surud

ja lumetormis matad kodukurud;

su kannul pakane käib paukudes

ja tardub laine kodujärwedes.

Ju wanasti su wiha wääras meid,

kui waenusalku Wäina kaldalt tõid,

neil tegid teed sa üle rabade

ja juhtisid mu kodukülasse.

Siis leegid taewa poole loitasid

ja werehurmes wallad hoigasid.

Mis mõõgamöllust üle, ellu jäi,

sel külm ja nälg ja kiskja surma tõi.

Ei siiski kõiki meid sa jõudnud häwita,

weel elab rahwas, kosub kodumaa

51

ja peab taplust oma talwega.

Kui sõdur seisan selles malewas,

säält tule nooled wälja lendawad,

et häwiks talw ja koidaks kewade,

mu rahwale!

52

Mägi.

Mägi kui määratu,

mahalöödud

hiiglase pea,

kesk lagendikku.

Luitunud juustena,

tormide sasida,

heljuwad mäe pääl

üksikud kased,

nii ahad ja wanad —

iganend hiiepuud

endisest aast.

Nende all sügawas

puhkawad mehed;

sõdade surma,

kui kaunimat ehet,

wõtsid nad wõideldes

kodumaa eest.

Maasika salgad,

purpuri tilgad,

ehiwad kõrgendi

külge ja harja —

endine weri on

wärwinud marja.

53

Sitkus ja sirgus

on kaskede tüwes;

haudadest wirgus

sinna ta üles.

Mullamaa põuest,

Toonela õuest,

päikese poole

käib surnute iha,

kaskede kohas

nende walu ja wiha:

et weelgi mu rahwas,

mu kodumaa

pole wõtnud end

wõimsalt koguda.

54

Hingede päew.

Täna hingede päew.

Täna tulewad kõik, kes mind on loonud

ja aegade hämarast ette toonud,

mu muistesed wanemad, kallid kooljad,

mu kodu ja rahwa eest kostjad ja hooljad.

Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma,

kõik pirrud ma süütasin põlema,

laud nõtkub söökide, jookide all

ja õled, puhtad, on põrmandal.

Mu kojukutset nad kuulewad

ja haudadest hulgana tulewad

mu esi isad, kaugelt muinasmaalt:

kes kütt, kes kalur Wolga raalt,

kes süütasid Muroma kütiste tuld,

kes teadwad, kus peidus on Kungla kuld;

kes ilmus kui wõitja malewa,

et Eesti kodu siin rajada;

kes langes Eesti wiimses wäes,

kes rauges raske orjuse käes.

Nende warjud ja waimud täitwad mu toa,

mu tare, mu kambri, mu koduse koa.

Wõtke mu wärskest, mu uudsewiljast,

55

katske mu kappades wahtuwast kaljast;

saatke mu künnile, külwile kasu,

mu töödele tasu, mu rahwale asu ;

läitke leeki mu poegade rinda,

et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks,

et maad, mis joonud ta werd ja higi,

ei wääraks, ei wõidaks wõõra wägi.

Ja wiimaks —

kui ähwardab kustuda Eesti päike,

siis tulge kui äike, kui kewade torm

ja pühkige ära kõik painajad, lööjad

ja surujad, sööjad.

Küll piduehtes siis kodumaa

kõik tuled teil süütab põlema.

56

Wägilane.

Mul endne weri kerkib südames

ja endne kangus kaswab kontides,

mu muistne osa, püha pärandus,

mu wanematelt saadud warandus.

Sest pole loodud mina risti kandma,

ei alanduses ennast põrmu pandma,

kuis käsid sa,

suur kannataja, Galilea mees.

Ei; wõitlus, wastupanek, wägitöö

ja uhke minek, algab Mana öö —

nii on mu wiis.

Su taewad, paradiis ei kutsu mind.

Ma sinna käin, kus hiied kohawad

ja ahituled öösse loidawad,

kus Wana-Eesti wõidu pidu teeb

ja tapapaika oma ohwrid wiib;

kus esi-isad, wõimsad, tugewad,

uut maad ja saaki omal otsiwad,

kus Kalew sõidab „Lennok” laewaga

ja hiiglaneiu mängib meestega, —

sääl on mu hing.

57

Säält uneöödel tulen tagasi

weel waatma kodu wälju, radasid.

Kui tuuleõhk käin üle wee ja maa

ja panen lilled õitsma, pungad puhkema.

Ja kustubki mu nimi, mälestus,

ma elan edasi, kui kodugenius,

kes tuhat teistega on walwel ustavalt,

et Eesti kodu leiduks päikse alt.

58

Waskjalasilla piiga.

Waskjalasilla piiga ülewal

on omas ahastuses walwel weel,

kui minija, kes wiidi wõõrsile,

ta ihkab isatallu tagasi.

Kuu, kumendaw, tal wanast kosjas käis,

nii sattus sinna haruldasem õis,

mis iial kannud maine mullapind

ja imetanud maine emarind.

Ilmsuremata nüüd ta kõrguses

käib igawesti omas nooruses.

Kuu kõrbeid mööda, rännul rahuta,

ta astub, ahastuses, üksinda,

öö-õhud juuksis, käed sirutud,

Maa poole, kus, kui hõbest ihutud,

mäeladwad paistwad, lendab pilwesalk

ja särab, mängib püha päiksehelk.

Nii nähtaw silmile, nii omane,

näib ema Maa säält läbi laotuse.

Ei üle sügawuste silda wii,

ei üksgi tuul, ei lind too terwisi

tal sünnipaigast, kaugest, kodusest,

59

kust eemale ta lahkund igawest.

Maapäälsest paradiisist järele

tal mälestus jäänd hele, koidune,

mis ihasemaks — endsed ilud teeb

ja walusamaks — nüüdsed silmaweed

Need woolawad kui hõbehallikad,

kuu sinimered nendest kerkiwad.

Maa poole ihkel käsi sirutab

Waskjalasilla piiga, ahastab.

Kuis tahaks olla tema juures ma,

ta pisaraid sääl kõrges kuiwata.

60

Kuninga kübar.

Kaotud lahingist weres ja wermis

päästsiwad sõdurid pealiku ehte,

kaasas neil kuninga kullane kübar.

Tiheneb õhtu ; metsade paos,

haigutab, ootab neid öösine khaos,

huntide hulg ja kullide huik,

oksadel hirmunud lindude suik.

Surmani wäsinud, roidunud rännus,

komistab jalg neil kiwis ja kännus;

kukkuwad, hukkuwad ohtudes öisis,

surewad soodes, kiskjate küüsis

wiimseni kõik.

Maha jääb sallu, surnute sekka,

kaitseta kuninga kuld diadeem,

würstide uhkus, wägede rõõm.

Tulewad hundid ja leiawad krooni,

haistwad ja waatwad ta hiilgawaid jooni,

heitwad ta weerma kui helkiwa ketta,

üle see haljawa muru ja mätta,

kuni neil kallakul käppadelt kaob,

wetesse weereb, wöödesse waob

kuninga kübar kui kuldine lumb.

61

Teada ei kohta, kuhu küll sattus,

huntidest aetud woodesse mattus

ehtedest ilusam, kuninga kuld.

Kalurid wahest, kui õhtudeil selgil

kalale sõudwad nad tõrwaste helgil,

silrnawad sügawas imelist kuma,

mis ei tuluste, tähtede oma.

Hoidwad sääl krooni haldija piigad,

walwamas ümber neil sägad ja siiad,

suured ja mustad koletis-kalad,

purpuri-oimis, põlised-wanad.

Öil kui suwistel heljuma tõuseb

woodele Laenetar, Wellamo tütar,

endne siis ehib ta pead diadeem,

würstide uhkus, wägede rõõm.

Kangelast ootab ta kuninga poega,

tuleks, kes wõtaks wägewa käega

pärida omale isade krooni,

asutaks uuesti riigi ja trooni.

Tule ei kangelast, kuninga last,

lahingis langend nad ammusest aast;

asjata kumendab kuninga kuld,

orjade weres ei sütti sest tuld.

62

Kojuminek.

Eelratsasalke wõitlus, kuuliwahetus

käib tuulispääna läbi tänawa

ja kaob kaugusesse kabjaplaginal.

Siis jälle ainult hele lõunaleek,

all mõni langend hobu, murdund piik

ja uhkes mundris mõni ratsanik,

pää — põrmus, silmis — tardund igawik.

Ma nende seas, haawus surmani;

ah, nõrgub, walgub weri hurmane,

mu hingemärg, nüüd murumulla toit,

kust tärkab, tõuseb tulilille loit.

Mu üle selgib sõstrasilme paar,

mu surnud ema uhke kulme kaar:

„Mu waene poiss, mis on nad teinud sul!

mind saatsid isad wälja hommikul

sind nende juurde tooma tagasi.

Nad ootawad, mill ilmub nende seas,

kes wiimne lüli nende pikas reas”.

Mind ema käsi wõtab ülesse,

63

kui wäetit last mind surub rinnale.

Kaht lumiwalget tiiwa, wägewat,

näen imetaja õigel kerkiwat;

nad tõuswad kähisedes wõidulauluna,

meist kaugele jääb maha muldne maa.

64

„Amores.”

Õhtune tee.

Läbi mändade palu,

üle nirede wee,

wiib kallima kodu

mind õhtune tee.

Öö tumedad warjud,

nad tõusewad üles,

jalg — kasteses rohus,

pää — pilwede kulles,

nad ajawad kadunud

päikese jälgi

ja wõtawad ehalt

ta wiimase helgi,

et kustub ja kaob

kõik walguse walu,

kõik wärwide õhtune

wahelduw ilu.

Soomätastel ainult,

65

kus waimud on walwamas

wõlutud wara,

me endiste aegade

peidetud pera, —

leek loidab ja wilgub,

ja tulihänd tuiskab,

teedele tilgub

ta katkenud kottidest

kullaseid teri.

Öö pilkane nõidadel,

wargadel peri

ja kõigil, kes ajawad

ohulist äri.

Kus uurijad öised

on jälgimas mõtteid,

neil awab ta uusi

waateid ja wõtteid,

et korraga sünnib

uus sõna, uus säde,

uus jumalik tõde,

geniaalne leidus,

mis walminud kaua

ajurakkude peidus.

Kus ihkawad hinged

66

üksteise poole,

kui merede sülle

jõgede woole,

kus sirutab käsi

ihade janus

naiiwne noorus,

wõi wilunud wanus,

et noppida elupuu

ülewat wilja —

neid joodad, neil saadad

sa rahuldust alla,

kui preestritest ülim

päästad sa walla

neidude wöö,

suur kuninglik öö !

Läbi mändade palu,

üle nirede wee,

wiib kallima kodu

mind õhtune tee.

67

Ühele naisele.

Kui raiuda sind wälja marmorist,

kõik imetleks su ilu, ihalist.

„Pallas Atheene, jumal neitsilik,

sind woolinud on Pheidiase pikk”

nii annaks otsust uuriw tundja pilk.

Oh ei! oh ei!, su hinge, silmi saa

ei maal, ei marmor iial jäljenda,

need kustuwad ja kaowad sinuga.

Wast kaugis lastelastes leidub kord,

kui esi-emast wiimane akkord,

kes kehastab su hinge, helget werd.

Siis uued pillid ihal ikewad

ja uued laulud talle hõiskawad,

et Toone taredeni tungib lust,

kus wiibid sa, täis walust igatsust.

Ei awa keegi sulle haua ust,

sa kadunud ja unund igawest.

68

Hommikul.

Öised warjud õrenewad salus,

idas õhkub uue päewa alus.

Linde laulud teretawad päikest,

metsalised, wäsind saagi kaikest,

raputawad karwust kastehelmi,

poewad pessa, kaowad koopahõlma.

Ah, mis ilus olla kiirte mängil,

kasesalus, karusambla sängil,

kuhu tulles jäin ma tukkuma.

Wäsimus mul uimaw pääs ja jalus.

Olin öösel ma ehk pulmatalus,

ajasin ehk püha hiie hirwe

üle põhja lumitanud kõrwe,

nagu Lämmeküne muistne mees ?

Polnud joodul ma, ei hirweajul,

kallistas mind oma suudlus-sajul

kaunim kõigist kuningline naine.

Tema juuste lõhnaw kullalaine

joowastas kui kewade-aroomid,

ihatulle heitis kõik atoomid.

69

Lõpeb suwi, lõpwad laulud sisal,

äädikaks saab magus, uimaw pisar,

lahtub wiin.

Ihawiin, mis mulle hoidnud oled,

igawesti põlewad ta tuled.

Päises kuumas, öises kastes jahes,

waenuwäljal, raskes kuulirahes,

üle elu, üle surma läwe,

hõiskades wiin ühes sinu nime,

kaunim kõigist, kuningline naine !

70

Kadund kroon.

Kui kuninganna, äraheidetud,

ja orjariidis, kõigist unustud,

sa käisid oma teed.

Weel esines su hoides, ülewas,

ja näo ilmes, hääle helinas

su endne majesteet.

Sääl kadunud krooni jälle tagasi

ma tõin ja surusin su juustele,

kuis hiilgab ta!

Ei enam ori, alatumast soost,

waid kuninganna, kõrgest luuleloost

nüüd oled sa.

Nii helgid igawest mu tähte mail,

wõik kroonikuld su juuksil tumedail.

71

Sinu juures.

Sinu juures oma õnne näen,

sinust kaugel — mina hukka läen.

Lähen hukka ihu, hingega,

kurat põrgus wõtab rõõmusta;

aga inglid taewas nutawad,

maha tilkwad kuldsed pisarad,

et üks hing on jälle kadunud,

elukirjast mahakustutud.

Sinu juures oma õnne näen,

sinust kaugel — mina hukka läen.

72

Kaks bakhanti.

Kaks noort bakhanti,

täis kirgede tuld,

me kokku saime

ja karikad põhjani

tühjaks jõime.

Mis iial küll pakkus

meil elu ja ilu

ja roosipõõsad ja puude wilu —

kõik wõtsime meie,

see oli meil käes.

Kas mäletad weel

neid päiwi, neid öid,

neid ihade õisi,

mis puhkema lõid,

kus kaks bakhanti

me kokku saime

ja karikad põhjani

tühjaks jõime,

kus hõiskawil huulil

ja särawil silmil

me kingiks end tõime —

üksteisele!

73

Kiusajad.

Kuula, juba wäljas, minu akna all,

kutswad, kõnelewad salasosinal:

Waene unistaja, tule wälja sa,

tule wälja, seltsi, ühes meiega.

Maanteel koju sõidab üksik reisimees,

palju hõbet, kulda temal kukru sees.

Riisume ta raha, walame ta werd,

alla kuristikku tõukame ta kerd,

wanad kalmud, hauad lahti kisume,

kuldseid ehte-asju ära riisume.

Kuldseid ehte-asju wiime neiule,

ehime ta üles, nagu päikese.

Hei, kui hellasti ta siis sind armastab,

maha werd ja mulda kätelt kallistab.

74

Unistus.

Palju õitswaid lilla

tõusis wainule;

öeldi, et olla

jälle kewade.

Üle maade heljus

päikse naeratus,

Sinu silmist helkis

mulle armastus,

mis kui leekiw tuli

loitis südame,

wõttis ära meele,

segas mõistuse.

Sest ma olen nagu

imemuinasmaal:

tähed paistwad alla päise päewa aal,

roosilised pilwed

75

sõudwad taewa all,

hõbedased kalad

järwes sügawal.

Suur on, Issand Jumal,

Sinu wägewus,

jäta igawesti

mull’ see unistus.

76

Igatsus.

Mul on palee,

mis teistel ei ole,

ta uhke ja tore —

üks marmorist linn.

Ta ümber on aiad

täis Eedeni ilu,

kus taewani tõusewad

palmid ja puud.

Sääl oksadel kiikuwad

muinasmaa linnud,

neil suled on seljas

kui tuli ja kuld.

Sääl olen ma sultan

ja pean sääl puhkust

purpuri-patjul

palmide all.

Ja äge on päike,

täis lõunamaa kuuma,

mu neiu läeb mööda

sääl tolmusel teel.

Ta närbib ja nõrkeb

põuases põrmus,

mu ainus, mu armas.

77

Ma tõttan ja wõtan

ta hellasti üles,

toon aeda, wiin lossi

ta enese süles.

Sääl kosutan teda

ma kallimal wiinal

ja kiigutan teda

mu põlwede pääl.

Me tuba lööb täis

sääl magusat lõhna,

meil kostab kui laul,

kui pillide hääl.

Ei küsi ma seda,

mis tõi teda siia,

ei küsi ta seda,

miks olen ma siin.

Ta teab, et ammugi

surnud me juba,

ta teab, et loss

ja palmid ja tuba

pole muud kui —

öösine wiirastus,

üks haudadest tõusenud

igatsus. —

78

Wesiroos.

Jõe, järwe mudahaudadest,

üleskerkind kõdund kõntsa seest,

kuhu hukkund inimeste hinged,

ulatad sa walendawad õied

wastu päikesele, walge kupp.

Üle wete pinna weetled mind,

armsamale tahan murda sind.

Omis juuksis wõtab ta sind kanda,

omad lõhnad jätad sinna randa,

närtsib surmas neitsiline nupp.

Suudlen armsa juuste hämarusi,

leian säält su wiimseid unistusi,

kalakudust, näkineide tööst,

sügawuste otsatumast ööst.

Armsamale tahan murda sind,

alla woode wirru wõtad mind.

Wäsist, maisest, puhata sääl hää,

lima juuksis, lõmmujuurtel pää,

hõbekalad kustund silme üle;

ootab armsam, ei ma enam tule.

79

Sisu.

        Lhk.

Paterna rura (Isade maa).

Eelkewade        3

Kodumaa metsad        5

Lagled        6

Kewade tulek        7

Maal        8

Ööpikud        10

Kodu        12

Pikse ootel        14

Õitsil        15

Põud        16

Enne lõikust        17

Tukkuw sügise        18

Halla öö        19

Seatapp        20

Jäälilled        22

Pärn        24

Kerjus        25

Mets        26

Wiimne nägemine        28

Heroica (Wägilaste lood).

Asumine        30

Kurelaste laul        33

Ölandi leeris        35

        Lhk.

Ümara ääres        38

Riia sõit        41

Jüri ööl        42

Wanemuise sündimine        43

Palwe        44

Äike        46

Kuu        48

Talw        51

Mägi        53

Hingede päew        55

Wägilane        57

Waskjalasilla piiga        59

Kuninga kübar        61

Kojuminek        63

Amores (Ihad).

Õhtune tee        65

Ühele naisele        68

Hommikul        69

Kadunud kroon        71

Sinu juures        72

Kaks bakhanti        73

Kiusajad        74

Unistus        75

Igtasus        77

Wesiroos        79

HIND 1.20 KOP.