M. LIPP

PÄIKSE

KULLAS



Päikse kullas



M. Lipp

Päikse kullas

Uued luuletused

Tartus, 1909

K. Sööt’i trükk ja kirjastus.



Annetuseks.

Kullerkupud oja kaldal,

madal mahlakannike,

Teie nupukesed närtsind

Ohwriks päewa põuale.


Kõrrel helgib hõbeeie,

Imekangaks kujutud,

Kadu nõmmel kanarpikul

Sügisõied sündinud.


Neist ma köitsin kimbukese,

Õitest, kuis nad õhtu eel

Waikse wainu wiimseks ehteks –

Wõiwad pilguks tõusda weel.


Wõta wastu lihtsad lehed

Harjund armus, isamaa,

Andja poolt, kes ande külge

Sidund soowi soojema:


Närtsib niidul õieilu,

Kustub nooruskoiduke,

Ärgaku sull', kuldne kodu,

Kuldne armu kewade,


Kewad, kelle koidul kolud

Püha priius, taewa taim,

Eesti kojas wõimul wõsub

Wahwa wanemate waim!


I. Isamaa.

Isamaa, su oma olen

Oma wara, werega;

Oh, et wiimsel hingeõhul

Tohitsin sind teenida!

Oh minu kuldne kodumaa!

Oh minu kuldne kodumaa,

Kui kallis oled mulle sa,

Siin mängisin ma lapsena,

Su mullas tahan hingata;

Su kingul tammed kohavad,

Ei tuules, tormis murdu nad

Sest ära karda, isamaa,

Ei tuules, tormis murdu nad!


Nii nagu tammed tugewad

Sääl kodu kingul kohawad,

Nii olid wahwad wanemad

Kord tema kanged kaitsejad:

Küll piina aal neid paenutud —

Ei ole nemad murdunud...

Sest, isamaa, end rõõmusta,

Ei ole nemad murdunud.


Oh minu ilus isamaa,

Ma tahaks oma rahwaga

Ka sinu priiust kaitseda,

Ta kasuks kangest' wõidelda

Et sinu tammed tugewad,

7


Et ilmasgi ei murdu nad —

Et julge sa, mu isamaa,

Et ilmasgi ei murdu nad!


Siis pääle wahwa wõitluse

Läen, isamaa, su rüppesse

Ma, kuna kostab kuldane

Su hiiest priiuslauluke:

„Su kingul tammed kohawad,

Ei tuules, tormis murdu nad,

Sest rõõmusta, end isamaa,

Ei tuules, tormis murdu nad!”

2. Minu kodumaa.

Oh minu kuldne kodumaa,

Kus metsad kohawad merela,

Jõed, järwed kui hõbene ahel;

Kus kantside rusud kaljudel,

Mu kodu, nii kallis mu südamel,

Maa kuldne ka rusude wahel!


Maa kuldne, kussagi waremed,

Kus awand end waenu asemed,

Sääl wõitlesid wahwad mehed;

Nad seisid wereni priiuse eest,

Mu kodu, ei kohutand wahwa meest

Ka langewad läikiwad tähed.


Jah, kaob ka siht kord minu eest

Ja reisikepp langeb maha käest,

Ei truudus murdu ka mures.

Kui kõik minu käest ka wõetaks,

Mu kodu, ma jään sull’ ustawaks,

Truuks sulle elades, surres.

8


Su oma ma wara ja werega,

Su oma mu hinge ihaga,

Näen häda ka walude wallas;

Ja lähen ma ükskord rahule,

Mu kodu, mind pandagu hauasse

Siis üksi su pühendud mullas.


M. Kerkowiuse ainet tarwitades.

3. Kas wõiksin unustada?

Kas wõiksin unustada,

Kuis kodu kingu pääl

Mull’ lahkes lapsepõlwes

Kord hüüdis isa hääl: „

Poeg, waata üle oru

Ja aasa õitsewa

Ja laenetawa luha —

See meie isamaa!


Ta kasuks kangelaseks

Su esiisad saand,

Nad wiimse weretilga

On talle ohwerdand,

Nad näinud näljahäda

Ja ohtu otsata —

Su ainus arm ka olgu

See sinu isamaa!”


Kuis wõiksin unustada

Sind, hella emake,

Kuis wäiksena mind wõtsid

Sa sooja sülesse,

Kuis silm sul säras õnnel,

Kui mulle hüüdsid sa:

„Laps, ülem hüüd sul olgu

Su püha isamaa!

9


Sääl on sul oma kodu,

Kui ka nii kitsuke,

Kuid lahke päike paistab

Ka tema pinnale;

Kuldseemet silmaweega

Sääl wõisin wäeta,

Seepärast püha olgu

Sull’ sinu isamaa!”


Oh helde isa, ema,

Küll kangest’ kaitseme,

Mis teie põuest tulnud

Meil’ waraks waimusse.

Te hingest meie hinge

Jõud wooland jõena —

Kes suudab wastu seista,

Kui ärkab isamaa?


Sa Püha jõgi, jookse,

Saa mereks wägewaks,

Sa Eesti rahwa rammu,

Saa tubliks tugewaks,

Sa puhke, et su paisu

Ka kardab kiusaja;

Seks kaswa, kosu, õitse,

Mu Eesti isamaa!


Ei iial unustada

Sind mõi ma, Eesti pind,

Kus puhta armu piimal

Mind jootis emarind,

Kus isa õues koitis

Mull’ priius kullala,

Sull’ surma suus weel soowin:

Oh ela isamaa!

10


4. Mu kodu, läänemere kaldal.

Mu kodu, läänemere kaldal,

Kui üliarmas oled sa,

Kui selle laksuw laene liigub,

Ja rannal kohaw kuusik kiigub,

Siis süda sooja rõõmuga

Sull' tuksub, ilus isamaa!


Mu kodu, kohaw laente wäli

See kaua kaeband sinuga,

Ta näinud sinu walu, waewa,

Ja tema ohke tõusnud taewa,

Et sinu ohust jutusta

Sääl isa järjel otsata.


Kuid samast läikwa laene sülest

Wihm tõusnud kalli kastega,

Et niisutada närtsind pinda,

Ja waigistada waese rinda,

Kui olid piina paelussa

Ja hirmsas hädas, isamaa!


Nüüd selgind taewas, tema poole

Ma hüüan koidukullaga:

„Mind sulle kihland sinu ilu,

Ja enam weel su waew ja walu,

Ja tõusegu see tormina —

Su oma olen isamaa!


Mu kodu, läänemere kaldal,

Mull' kõigest kaunim oled sa,

Kui kostab mull' su laene koha

Ja rannal lehkwa metsa müha —

Su omaks ihu, hingega

Jään mina, ilus isamaa!

11


5. Mu isamaa!

Mu isamaa, su pinda peksis maru

Raudrahel wihasema wihaga,

Torm tuiskas üle sinu aasa, aru,

Ja pani sinu kingud kaebama:

Mu soontes tahtis tarretada weri —

Nii mässas, möllas ahastuse meri!


Mu isamaa, küll olid omad pojad

Ka wale paelus wäärand paljugi,

Kuid oli süü nii suur, et sinu kojad

Saand leinapaigaks lõunast põhjani,

Et were tööle wälkus mõega tera,

Et häwitada wiimast elu wara?


Mu isamaa, ma kuulen lõuna tuuli

Ju käiwat üle kodu kinkude,

Pea näeme kaldal hõrnu õiehuuli

Suud karskelt andwat koidulastele:

Kuldkewad see, oh toogu tema kuma

Mull' pääsmist pääle ohu otsatuma!


Kuldkewad, tule, koida isamaale,

Tall' näita prisket roosipalgekest,

Sa tõuse uues ilus rahwa raale,

Kel jalg on sammund üle okastest:

Sa täida, täida Eesti ammust ootust,

Loo meie rinda uue elu lootust!


Kes süüdi on, see maksku oma wõlad,

Seks, püha õigus, käi sa oma teed,

Kuid kaljukoormast päästa õige õlad

Ja kuiwata sa süüta silmaweed:

Sa lõhu katki wiimsed orjaköied

Ja lase tõusda priiusele õied!


Sa, püha õigus, tulesambaks ole,

Mis meile paistab mustal mureööl

12


Ja pilweks meil', kui kahwatand on pale

Siin okasrajal põudse päewa tööl:

Üks õigus paisutagu meeste rinda,

Kes higis harind ühe kodu pinda!


Mu isamaa, oh, seda palub ainult

Nüüd sulle minu püham palwekeel,

Et rahu tõuseks sulle werewainult,

Mil surma paelust pääsed, kosud weel:

Et isamaa, sull' koidaks kuldne kewad,

Kus hirmsad haawad pea paranewad.


26. märtsil 1906.

6. Tamm merel.

Näe, kõrge tamm, see kiigub mäe seljal,

Nii uhkesti ta waatab üle maa,

Ta haljas ladu paendub pilwe wäljal,

Ja sügawasse juuri ajand ta.

Kas käigu kõue maru

Ka üle mäe ja oru —

Sääl seisab ta, ei kõigu tema kroon,

Kui kindluse ja tugewuse troon.


Kas näed weel, sääl kurdab mere kallas,

Nii nagu ta kord kandis Kalewit,

Kui ajas see meil' wabas Eesti wallas

Kord kange käega wainul wagusid;

Ta wastu mere maru

On mässand üle aru —

See kodu kald on ikka kindel sääl,

See kaljuwald on kalju põhja pääl.


See Taara tamm, sa oled minu rahwas,

Kui temagi sa seisad tormi sees,

Su teraw mõek, see oli walus, wahwas,

Kui kodukollet kaitsis Eesti mees,

13


Kui hirmsam häda maru

Käis üle Eesti aru —

Kui „ori sa!" sull' hüüdis kiusaja,

„Prii olen ma!" sa näitsid wäega!


Mu rahwajõud, näe, see on kaljukallas,

Mis laente mässus seisis murdmata;

Kuus aastasada, kuis need waenu wallas

Küll püüdsid seda pihuks purusta,

Küll mässas mere maru

Sul üle aasa, aru —

Küll waen ja laim su rindu haawu lõid,

Kuid, Eesti hing, sa elusse weel jäid!


Mu kodumaa, see sinu kaljualus

Ka meilgi olgu kantsiks kangemaks,

Kuis wanemad meil seisnud waenu walus

Kord isamaa eest, saanud wägewaks.

Kui hirmsa mässu maru

Käis üle Eesti aru —

Nii meiegi kui mehed wõidelgem,

Kuldpriiust kange käega kaitsegem!


Sa Taara tamm, ei tormis sina kõigu,

Ei iialgi su oksad pudene,

Su kaljualus asemelt ei liigu,

Su tüwel, wabad mehed, wannume:

Kas käigu kõue maru

Ka üle kodu aru —

Sa Eesti pind, mull' püha oled sa,

Sull' elan, suren, minu isamaa!

7. Oh kuidas, kuldne Eesti koda.

Oh kuidas, kuldne Eesti koda,

Ehk wäike, waene olid sa,

Nii wäga wõtsid õnnistada

14


Mind tuhatwõrdse waraga,

Mis elus oli mulle püha,

Mis minu ülem hinge iha,

Sääl panid lausa leekima!


Sääl hüüti mulle isaõuest:

„Tee tööd ja palu Jumalat!"

Sääl tuksus mulle emapõuest:

„Pea pühaks wanemate maad,

Et talle ikka priius koidaks,

Ja tõde ülekohtu wõidaks,

Seks wala higi palawat!"


See õpetus mull' juhtis sammu —

Oh tuhat tänu selle eest!

See tõstis terwe rahwa rammu:

Ta pääsis pika piina seest.

Ta wanemate waimu najal

Nüüd kosus raskemalgi rajal —

Ja tõusis wahutawast weest.


Ses waimus elu wõitlusele

Nüüd uuest' astu, isamaa,

Seks ligi elu kohustele,

Et tõtt ja priiust kaitseda!

Seks mõtle wahwa isa meeles,

Seks palu waga ema keeles —

Siis wõitled — ja sa wõidad ka!


Ja tõusku tuisk ka orus, arus —

Ja oled sa nii väetike,

Su käes on kilp, ja waenu marus

Sa sammud wõidust wõidule:

Torm murrab kõrged tammed maha,

Kuid nende warjus, nende taha

Jääb wäike wõsu elusse.

15


8. Teretus.

Tuhat terwist Soome salust

Soowin sulle, isamaa,

Kuna kosutawat õhku

Tohin hinge tõmmata

Waba wendi aasal, arul

Tuhat järwi imemaal,

Kussa rahwas, waimus wahwas,

Armus asub rahu raal.


Põhjatäht sa, põhjataewas

Liikumata leegid sääl,

Kumad, kuninglikus rahus

Waatad Soome sugu pääl';

Arwamata tähti arwud

Sinu ümber särawad,

Tähti ilus, õhtu wilus,

Wallal taewa wärawad.


Imekiri kuldakaarelt

Särab: „Sureline sa,

llmas ära ennast lase

köita orjapaelaga;

Orjaköites kaod, waod,

Priius taewa koidukuld;

Selle waral, selle säral

Näed igawiku tuld."


Kange sugu, kaljuwallas,

Seda kirja mõistsid sa,

Püha priius paistis sulle

Maa pääl taewa tulena.

Tema pärast panid pandiks

Oma ihu, hingegi,

Priiust hoidsid, priiust kaitsid

Wiimse were tilgani.

16


Sinu wõitlust waatles taewast

Põhjatäht, see kuldane,

Sätendas siis uuel säral,

Helkis teiste hulgale:

„Priiuskoit, näe, meie kodust

Süttind kullal Soomessa,

Wabaks saagu, wabaks jäägu

Ilus Soome isamaa!"


Sama põhjatäht, sa särad

Alla, Eesti aasale,

Wala, wala priiuswaimu

Meilgi meeste hingesse,

Priiust püüda, keda juhib

Tõde, õigus, mehetöö.

Selle najal Eesti rajal

Saagu surma orjaöö!


Sellel soowil Soome salust

Terwitan sind, isamaa,

Soowin sulle seda rammu,

Mis siin wendi ühenda

Wõis, et tuhat takistusi

Wõitis wägilasetöö,

Wõitis, wõitis, kuni koitis

Priius paale pime öö.


Kultaiswuorel, Saima rannal, 19. juulil 1906.

9. Ma seisin Soome kaljul.

Ma seisin Soome kaljul

Ja waatsin üle maa,

Kus põhja taewa peegel

Näis tuhat järwissa.

17


See oli imeilus,

Pilt paradiisista,

Et põrmu oleks pidand

Ma palwel' langema.


Ma olin Soome kojas,

Sääl nägin enam weel.

Kuis sellel' põhja pannud

On waga mehemeel.


See soosse, kalju pääle

Kord puu sääl istutas,

Ja waata, wilja kannab

See marus mässamas.


Sääl majas maitsin mõnu,

Sest Soome südame

Nii soojalt tundsin tukswat

Ka Wiru wennale.


Ei muud see pääle mõista

Kui seda soowida:

Sind helde Jumal hoidku,

Sa tuhatjärwi maa!


Ta ise õnnistagu

Nii sinu eluteed,

Et kuldaks priiuspäike

Su kaljud, maad ja weed!


Puumalas, Saima rannal, 22. juulil 1906.

10. Wanemuine.

Wanemuine kuldawiisi

Kuldakandlel weeretas,

Kuldakeeltel kodumaale

Priiuslaulu pühendas.

18


Maa ja meri laulu kuulsid,

Hinged taewa ilussa,

Koidu kiired alla hüüdsid:

Õitse Eesti isamaa!


Mustad pilwed maad siis matsid,

Kuldakannel kostis weel,

Püha priiusele laulis

Haualaulu kuldakeel,

Laulis kurba leinalugu

Orja ööla otsata,

Orja ööla, okasteela

Hüüdis: „Looda,,isamaa!”


Priiuspäike jälle puhkes,

Kerkis kumas kuldsemas,

Eesti ärkas, Eesti tärkas,

Kannel koitu teretas.

Waga Wanemuine hüüdis: „

Ahel purus, põrmus ta,

Ei see enam sind ei seo,

Prii sa oled, isamaa!”


Siis nüüd tulge, sortsilased,

Kunstimehed kawalad,

Tõusend priius — püha tuli,

Siin te küüned kõrbewad;

Ähwardage ässitades,

Waenu wiha, wäega —

Waga kannel suu teil sulub,

Kõlab: „Hõiska, isamaa!”


Põrgulised, wõtke püüda

Taewa tütart meie käest,

Püha priiust, siis te saate

Täiest' tunda Eesti meest:

Teie wastu terme rahwas

Rajab müüri elama,

19


Tema wõitleb, tema wõidab,

Hõiskab: „Ela, isamaa!"


Wanemuine wilund järjel,

Kannel kõlab kullane,

Tuhat häält on ühte suland,

Wõidu laulu lauldakse:

„Eesti ema, mis meil' hinge

Panid püha iduna,

Ei see kao, ei see sure —

Ela, Eesti isamaa!"


Wanemuise kannel kõlab,

Hellam hääli ärkaneb,

Tasa, tasa koidu kullas

Õnne õisi tärkaneb:

Arm, see seob haawad kinni,

Wennad käsi käessa,

Taewas neile hinge hüüab:

„Ela rahus, isamaa!"

11. Eesti Kirjanduse Seltsile

6. augusti k. p. 1907.


Mis soowin sulle, sinu eluraale,

Kus seda algad ara sammuga,

Et iluks saaksid püha isamaale

Ja tõuseksid tall' hele tähena:

Et päewaselgelt säraks selle walgus

Ja oleks Eestil' uue elu algus;


Et koidukullas koguks Eesti pojad,

Kel wõitlemiseks walmis waimu mõek,

Ta sädemetest säraks Eesti kojad,

Kus purunend on pimeduse lõeg:

Mis orjaköies on meid hoidnud kaua

Ja wabadusel' walmistanud haua.

20


Et koguksid sa kallist waimu wilja,

Mis wanemate wainult wõetud,

Kuldteri teadus'salwe, wara, hilja,

Kus Kalewite samm on kõndinud:

Et ilmuks kangelaste koja alus,

Mis ainsaks toeks ka uues Eesti talus.


Siis tööle, et meil nagu Eesti hiisi

Kord täitis koha püha, kullane,

Nüüd jälle kõlaks Wanemuise wiisi,

See kostaks iga Eesti kojasse:

Et mõteldaks sääl puhtas Eesti meeles

Ja kõneldaks sääl kuldses emakeeles.


Siis tõusku tuul ka üle Eesti aru

Meid hirmutama uue häda teel,

Ja tuulest sangu mässuline maru,

Ei seda karda meie mehemeel:

Kui tormituisus tuldgi taewast sajab,

Siis Taara tamm just juuri põhja ajab.


Ses usus, kirjamehed, sündku küli,

Näe, põld on walmis, wälja, hulgana,

Siis temast wõrsub sajawõrdne wili,

Mis tulewik saab tänus lõikama:

Siis tööle, tööle, wahwad wennakäed,

Ja seemet sigitagu taewa wäed!

12. Me rändame rõõmurajal.

Me rändame rõõmurajal,

Meil noorus saatija,

Me kõnnime kaunil ajal

Kuldkodu kingula.

Siin hõiskame ilussa:

„Oh ela, mu isamaa!"

21


Ja kui see kodu wäike,

Mis mulle kingitud,

Ta üle lahke päike

On ilul hiilganud.

Sel helgil hüüan ma:

„Mu isamaa, ela sa!"


Oh kodu, sa kuldne, kallis,

Kõik olen sinult saand,

Truu arm, see juba hällis

Mind kaunilt kosutand.

Sest hüüan üksi ma:

„Oh ela, mu kodu sa!"


Siin olen ma kuuma higi

Näind meeste palgetel,

Siin oli taewas ligi

Ka waga palwetel'.

Sest palun üksi ma:

„Oh kosu, mu kodumaa!"


Ja tuleb ka wälja minna

Su eest kord heitlema;

Kõik tahame minna sinna,

Mees mehe rinnala,

Et mereni wõidelda

Su kasuks, mu isamaa!


Kuid, kõrgem, sääl tähti üle,

Sa rahwaste saatija,

Las' paista su isapale

Me üle armuga;

Seks ise käsi sa:

„Oh ela sääl, isamaa!"

13. Turnijate laul.

Turnijad Sammuwad

Ehib kewad kodumaad,

22


Arule, Murule

Üle oru, mäe:

Kus aga kostab laulu hääl.

Turnijad, need täitwad sääl

Eluga, Iluga

Ilma hiilgawa.


Turnijad Koguwad

Omal' jõudu paremat

Wõideldes, Heideldes,

Murul maeldes:

Nüüd, kus on noorus kullane,

Teri pandaks põllusse.

Sellest nad Lõikawad

Wilja walmiwat.


Turnijad Tugewad

Wõitma wastast wägewat,

Wasta tall' Igal aal

Astwad waenu raal'.

Olgu sel rammu rauane,

Turnija ei wärise.

Tema ees Põrmu sees

Wingub wihamees.


Turnijad Kaitsewad

Sest siis ilust isamaad

Nõuuga, Iõuuga,

Makswad mehena;

Kellel ehk noorus keelajaks,

Seegi kosub kangemaks,

Käega, Wäega

Mõeka tõmbama.


Isamaa, Rõõmusta,

Kui su pojad turnima

Tõttawad, Ruttawad,

Kaudu kodumaad,

23


Kostab siis kingul laulu hääl,

Kui su pojad on ka sääl.

Rõõmusta, Isamaa,

Sellest üksi sa!

14. Trummi laul.

Kuulge, kuidas trummi hääl

Kostab kodu kingu pääl,

Mehe kõrwal sammub mees,

Lipp, see lehwib nende ees;

Lipu pääl on lugeda:

„Keiser, usk ja isamaa!"

Trumm, see hüüab otsata:

„Püha sõna, isamaa!"


Trumm, trumm, tuleb ka

Kodukohast lahkuda,

Isa, ema hellake,

Ära siiski muretse!

Püha kohus kutsub mind,

Rammul paisund minu rind;

Seda tahan rõõmuga

Täita wahwa mehena.


Trumm, trumm, kostad nii

Kord ehk hädas äkisti

Wastalise leeri ees,

Säälgi tahan olla mees,

Oma lipult lugeda

Püha sõna: „isamaa!"

Kuhu kutsub trummi hääl,

Kõikumata seista sääl.


Kallis trumm, siis kutsu sa,

Püha lipp, ei jäta ma

24


Iialgi sind hädasse,

Sammun sinu järele,

Kohisegu tuisu tuul,

Wihisegu waenu kuul —

Nagu kalju mere sees

Tahan seista tormi ees.


Trumm, trumm, trallala,

Mulle kostad wõiduks sa,

Mulle annad ainust nõuu:

„Isamaa ja sinu auu,

Seda tahan kaitseda

Wiimse weretilgaga;

Olgu elu, tulgu surm,

Isamaa on minu arm!"


Isa taewas, aitad nii

Kohust täita truuisti,

Küll su armukäsi weel

Mind siis saadab koduteel',

Isake ja emake,

Teie rõõmsa rinnale,

Sääl mind käsib hõisata

Trumm, trumm — ilula.


Aga raugeb minu rind,

Isamaa, kui teenin sind,

Lööge wiimselt trummi weel

Lipu all mu haua eel,

Ja siis rahu rüppesse

Waiksel palwel wagaste

Pange wäsind wõitleja,

Kellel armuks — isamaa!

25


15. Kast ja täht.

Mul koduõues kaswas

Üks kaunis kaseke,

Ja kase üle kumas

Üks kuldne täheke.


Ja kui ma kodust läksin

Siis wälja ilma teel’,

Kask, see jäi kodu õue,

Täht paistis minu eel.


Ja kui ma tähte nägin,

Siis kodu kuldane

Mull' hinge ette ilmus,

Ja kaunis kaseke.


Ja tähe juhil mina

Siis kodu jälle sain,

Ja kodu kase juure

Siis lahkumata jäin.


Täht kõrgel, kuma kullal,

Mull' lõppemata sa,

Ei maa pääl kaunim wara

Saa siis ka kaduma!

16. Kodumaa ülikoolile.

12. jõulu k. p. 1902.


Oh alma mater, terwe aastasada

Su walgus koitis üle kodumaa,

Ta närtsind nõmmel näitas elurada

Su püha teadus tõe küünlaga.


Ta kiired wõtsid sindgi valgustada,

Mu Eesti rahwas, koidu kullala,

26


Kui sinu pojad põrmust ülendada

Siin wõisid oma waimu keelmata.


See rahwa nimel, hella ema, sulle

Nüüd tänupärja täna punume

Ja soowisõnaks lisame weel talle:


Sa õitse lõppemata, kosu, wõsu,

Wii wennaarmus tõe walgele

Kõik rahwad, kellel kodukaldal asu!

17. Jõulu-kuu 12. päewaks 1902.

Aleksander Õnnistatud

Hüüdis: „Ärka, isamaa!

Waimu walgus tõusku sulle

Kõrgest kuldse koiduna!"


Koit, see kerkis, kullal kumas;

Mida soowind isa hool,

Seda sada aastat pakkund

Kodumaale ülikool.


Eesti rahwas, Ema kaldal'

Koiduküünal koha sai,

Mis ka sinu suitsund kotta

Sätendama sära lõi.


Tõe templi pühas telgis

Siin ju sinu pojadgi

Wõisid silmi seletada

Walgusilmas wabasti.


Ja mis tõe imeilmas

Siin neil' hinge ilustand,

Seda, kodu, sinu kasuks

On nad elus ohwerdand.

27


Sugurahwas, sest ka täna

Ilmu tänuandega,

Pühitse sa kallist päewa,

Millal öeldi: „Walgeks saa!"


Õnnista sa Aleksandrit

Tema hauapõhja weel,

Kesse koiduküünla süütis

Sull'gi säraks eluteel'.


Selle walges wagast' wõtkem

Hinge põhjast paluda:

„Alma mater, kaswa, õitse,

Kosu kodu iluks sa!"


Ja kui kosud, hella ema,

Kallist wilja kaswatad,

Ei see murdu, kui ka marud

Kodukaldal’ tõusewad.


Seks sa, Issand, ilma Looja,

Hüüa ise ülewel:

„Koit, sa kuma kuldseks rahuks

Lääneranna rahwastel'!"

18. „Kirjanduse sõpradele”.

„Kiirte" ilmumisel 1902.


Oh noored wennad, tuhat korda tere!

Kui silma ees teil heljub isamaa;

Ja kannel kõlab teile kullala,

Nii nagu pärind selle Wäinö pere;


Kui tunnete, et ühe suguwere

Wäel taewa wõim seob wenna wennaga,

Et nemad seisaks meeste müürina,

Mis paelu paneb wastaliste mere.

28


Siis aga tööle, taewas jõudu andku,

Ta kaste toogu kallist kosuwust,

Ja terad tuhat korda wilja kandku!


Ja Eesti rahwas, see sest rõõmustagu,

Kui tema poegil püha waimustust —

Nii koitwad „Kiired” kuldapäikseks saagu!

19. Nii kaua, kui sul kodu on.

Nii kaua, kui sul kodu on,

Kus kokku paneb käsi

Su waga ema sinu eest,

On korras kõik su asi.


Kui aga eksid üksi sa

Sääl laial ilmawäljal,

Siis oled kõikuw kõrreke

Ta kuumal palul paljal.


Kuid siitgi pead tagasi

Sa sinna pöörma silma,

Kust armastus sind palwega

Kord saatis suurde ilma.


See palwewaim, mis sinu pool'

Weel lehwib koduõuest,

See saadab sind ka tormi sees,

Et mure põgeb põuest.

20. Kõdunes, kadunes!

Ants kaswas kauni koja sees,

Kus lilled lehkasid akna ees;


Ja üle aasa awara

Näis põldusid wõsuwa wiljaga.

29


See maja isa tal rajanud

Ja waod wäljale ajanud.


Ja lillepõõsad peenrasse

Oli istutanud hella emake.


Kuid pojal' ei meeldind isa õu,

Ei ema sõna, ta lahke nõu;


Tal koguni wastik kodupaik,

Ta tolmund tänaw ja karjakäik.


Ta soowis siit saada kaugele

Ja suurte sakste seltsisse.


Ta läks — ja nägi sääl wõeraid maid

Ja kangelasi ka wägewaid.


Ta kattis end nende kuuega

Ja pudrutas nende murdessa.


Ja nõnda sääl wõera wati sees

Ta oli nii uhke, uhke mees.


Ta hakkas kui meeletu hooplema

Ja maadlema hiiglameestega.


Sääl maha murdsid ta koljatid

Ja poriauku ta paiskasid.


Siin kõdunes, kadunes waeseke,

Kes püüdnud wõeraste pidule.

21. Koduorg.

Koduorg, kord paistsid koidu kullas,

Hõbekastes oli õieke,

Oru üle naeris lahke päike,

Walas rahu iga hingesse.

30


Wabas wallas asus waba rahwas.

Kangelaste wõsu kõigiti,

Wabas wallas oli waba rahwas

Õigust kaitsma walmis wereni.


Koduorg, su üle leinaloori

Raske saatus äkki sidus sääl,

Rõõmu kaja kustus sinu wainult,

Laanes waikis lahke laulu hääl.


Koduorus, kes sääl olnud omaks,

Neid — oh häda — wõeraks arwataks,

Wõerad jälle isandaks neil' saawad,

Kangeks, waljuks, waljuks käskijaks!


Koduorg, sa oled kaua kaeband,

Kas kord mööda sinu mure aeg?

Kas su pinnal oma kodukoha

Leiab wahwa wanemate poeg?


Koduorust tõuseb tamme koha,

Sala sahin pilwe poole käib,

Sala sõnum minu hinge iha

Tulewiku imeilma wiib:


„Koduorus saad sa kodakondseks,

Poeg, sääl asud oma koldele,

Koduorus sinu kuldses keeles

Kostab pea lahke lauluke.


Kuid seks wälja mehe tööle, teole,

Näita, et sa õige Eesti mees,

Et sa kõlbad kalli lõikusele,

Milleks külwand isad silmawees.


Selleks wahwa wanemate wiisist

Pea kinni wahwa waimuga,

Koduorg siis jälle saab su omaks —

Prii on jälle püha isamaa!”

31


22. Sinihallikal.

Noormees kuldsel koidu wiiwul kurtis,

Seisis mõttes Sinihallikal,

Waatas, kuis ta hõbelaene liugus,

Woolas, weeres alla wulinal.


Kuldsel koidul, hõbelaene laugul,

Kuna lepal laulis linnuke,

Noormees siisgi kurdab kurwal meelel,

Salahääl tal hüüab hingesse:


„Sinihallik, selle woolaw woogu,

See on sündind Eesti silmaweest,

Selle pisar walust, waewast kaebab,

Mis on kaua muljund Eesti meest.


Pisarad, mis nutnud Eesti emad,

Et on Eestist priius peletud,

Siin nad lausa otse leinalaeneks

Ühel kohal kokku sulanud.


Sinihallik, kuulsal Waluojal

Nõnda oled õeks saanud sa,

Tema kurwal priius kaitsjaid kaebad,

Kelle weres ujund Sakala.


Kui ka tõusis idast priiuspäike,

Sinihallik, tema nutab weel,

Tema nutab, et ei priiusläige

Pole koiduks terwe Eesti teel."


Noormees waikib, paneb käed kokku,

Langeb palwes põrmu põlwili:

„Taewa Isa, lase ise paista

Priiuskoit kord iga kojasse!


Kange käega kaota sa ära

Orjameel me kodust koguni,

Wanemate wiisil Eesti poegi

Pea tõsta lase julgesti!

32


Wanemuise kannel, kõla, kosta,

Nagu Kunglas, kuldse kõlaga,

Wanemate keel sa ela, hela

Priiuslaulus üle kodumaa!"


Kuldne koit, näe, see on päewaks saanud,

Selle säral hallik sätendab,

Pilwed, udu walgusmerde kadund,

Looja armust loodus uueks saab.


Noormees ärkab, tuhat häält tall' hüüdwad:

„Tööle, teole, julgest' edasi,

Nagu kadund hommikune udu,

Ike Eestist põgeb peagi!


Aeg, see tuleb, kus ei enam walust

Sinihallik wõta kaewata,

Tema laene laulab priiuswõidust,

Ühes hõiskab ärgand isamaa!"


Et see sünniks, wanemate wiisi

Wahwad wennad, wälja wõitlusel',

Priius siis meil paneb pärja pähe,

Õigus asub Eesti aasadel.

23. Ilus oled, isamaa.

Ilus oled, isamaa,

Oma õitswa oruga,

Wõsuwad su wilja wäljad,

Armsad sinu aasad haljad,

Kodukingud karjaga —

Ilus oled, isamaa!

Kultuuriloolise veebi "Kreutzwaldi sajand" digiteeritud, tärgituvastatud ja redigeeritud fail.
Eesti Kirjandusmuuseum, Haridus- ja Teadusministeeriumi riiklik programm "Eesti keel ja kultuurimälu".