Käkimäe kägu.

Kirjutanud

Juhan Liiw.

Tartus

Trükitud K. A. Hermann'i kulu ja kirjadega.

1893.

Дозволено цензурою — ЮРЬЕВЪ, 4 Іюня 1893 ґ..

Ta oli Palupera küla wanakarjane, aga hoidis hää sõna ja saiapätsi eest ka sigu ja kitsi, ehk nendest küll sõnagi tema kaubas ei seisnud. Siga ja kits on aga loomad, keda iga auus wanakarjane häbiks peab nimetada, weel wähem oma karja sekka wastuwõtta. Tema aga arwas teisiti. Esiteks oliwad habemikud kitsed nõnda naljakad, et nad poisi tihti naerma tegiwad, ja sigade hoidmise eest, seda teadis ta, anti talle sügisel ühest kui teisest talust seasaba palgaks, tükk kamarat weel küljes, ja see on harilikult siguri jagu.

Pääle selle oskas ta pasunaid teha, sikusarwi kaapida ja tina suupidemeks otsa walada, mille läbi sarw palju heledama hääle sai. Õitsipoisid tarwitasiwad mõlemaid tema wabrikust, sikusarwi ja pasunaid; tema ise aga puhus neid meistri wiisil, küll kümneid lugusid mõlemate pääl lüües: kuuldus nagu oleks hõbeterakesi külitud, nii nad helisesiwad, wõi nagu oleks kõramuna weeretatud — ei saa ütelda, kuda see kuuldus.

4

See kõik aga ei olnud weel mitte midagi. Kui koer karjas kirpa otsis, siga põhku kandis, harak üle karja lendas ehk härg sarwedega mätast lõhkus, siis teadis ta igal niisugusel korral isesugust ilma ette kuulutada: kas wihma, müristamist, palawat, ehk, mis weel pahem — et ta täna peksa saab.

See on, kui ta musta pullikese heinamaale laseb ehk nii.

Aga ka sellega ei ole weel kõik üteldud, mis ta oli ja oskas. Näituseks keeras ta kodu naeste wokkidele hambaid, jootis kard tikutoosisid tinaga kinni, niisama hästi kui Juut, ja parandas rikkiläinud lukkusid, et kui päris uued wäljanägiwad. Kord tegi ta koguni terwe tuuleweske karjamaale üles, mida aga Peebu pere sulane saapaninaga ümber lõi. Ja weel laulda ja trallitada — noh, seda ära mitte kõnelegi!

Siisgi ei olnud kõigi nende arutute kunstide oskaja wanem kui wiisteistkümmend aastat.

Kes ta siis õige oli?

Käkimäe kägu oli.

Noh, ristimisel anti ka temalegi ikka oma nimi, nagu muudele, ja tema oma oli Hans — Hans Remmelgas nimelt; nimi nagu saksa poisil kohe. Aga keegi teda selle nimega ei nimetanud, isegi külakoolis mitte. Wäljaarwatud sääl üksi need korrad,

5

kui reedi õhtul laste päewi üleskirjutati ja tedagi nimepidi raamatust hõigati: „Hans Remmelgas!” „Siin!” hõikas Hans nii kõwasti kui wõis, rõõmus, et tema see Hans Remmelgas oli. Külas aga oli küll inimesi, kes talle muud nime ei teadnud anda, ega ka tundnud, kui ainult Käkimäe kägu.

Miks siis just Käkimäe kägu?

Muu kägu, ehk weel koguni muu mäe kägu ei oleks ta mitte kudagi wõinud olla. Ei mitte mõtetgi. Ta oli walla waesteküla laps, ja selle küla nimi oli Käkimägi. Ka nimetati teda weel Käkimäe küla, aga et see nimi natukene raske oli ütelda, üteldi ainult Käkiküla — mine wõta kinni mikspärast Käkiküla! Wahest sellest, et külakene liiwaseljandiku pääle oli ehitatud, mis nii moodi paistis nagu pikergune käkk — jahu- ja were-käkk, mida Mihklipäewa ajal tehtakse. Aga kas küla sellepärast ehk muupärast seda nime kannab, seda ei tea õieti mitte keegi. On üks wana nurjatu maakoht soo sees, kus huntgi ei taha elada, ja külarahwas oliwad wallasandid, weriwaesed inimesed, ja ühele niisugusele kohale on iga nimi hää küll. Maistene mõisaopmann, üks kõhna, wäga pika kaelaga mees, keda wallas hernesarikaks kutsuti, oli ta sinna ehitada lasknud — nõnda kogemata. Kui ta käest kohtumees korra küsinud,

6

miks ta ütikesed just sinna mäekese otsa ehitada lasknud ja mitte mujale, kratsinud ta kõrwatagust ja ütelnud:

„Tont teab, mikspärast just sinna!”

Niisugused on need talupojad. Isegi siis ka, kui nad ju opmannid on.

Säält külakesest oli nüüd Palupera küla lojuste-karjane, see on, wanakarjane, Käkimäe kägu. Kägu sellepärast, et ta alalõpmata tralli lõi, oli päew, mis tahes, ehk tund, mis tahes.

„On sellel aga kõri küll!” ütlewad moonamehed mõisawäljal, kui mina juhtun kuulma, ja moonanaesed ütlewad: „On aga sellel nahk (ma ei ütlegi nõnda, kuda nemad ütlewad) lusti täis!”

Mine nüüd tea, kui lusti täis. Ega ta ka armu pärast nii suurt ametit ei saanud, külakarjane olla. Enne pidi ta kohe mitu suwe sigu hoidma ja peksa saama, kui asi nõudis. Siis alles waliti ta küla wanakarjaseks.

Ega kellegile auu teenimata anta.

Uues ametis oliwad naesed temaga wäga rahul. Isegi nende lugupidamist leidis ja nende saladusi tundis ta. Siin ütles talle Kuke perenaene, kui karjane neil lõunat sõi, et nende Leena sügisel wist Tõistre Peedule mehele saab — wai mis muidu Peedu alati nende õue wahib ja pühapäewiti neil seisabgi. Sääl ütles talle teine

7

perenaene teist asja, mis tal südame pääl juhtus olema. Ossi-otsakesed ja saia suutäiekesed pisteti niisugusel korral muidugi karjase ette.

Waat seep see oligi mispärast käol siin hää oli kukkuda. Ja et tal hää pidi olema, tundub ju sellest, et ta mõisasse koerapoisiks ei tulnud, kui opman teda mullu kutsus. Mõtle ometegi koerapoisiks ja — ei tulnud!

Jaa, aga tal oli weel üks teine põhjus. Ja see teine põhjus oli iseäralik põhjus.

* * *

Mina aga olin mõisa maamõõtja.

Mõisa maamõõtjat nimetab rahwas maamõõtja-saks, ehk kui ta hääl meelel on, koguni maamõõtja-herra.

Palupera mehed on nii upsakad mehed, et nad maamõõtjat saksaks julgewad nimetada — niisugused rikkad, mulgimoodi mehed.

Nõnda olen mina siis esiteks saks ja teiseks herra.

Ja Käkimäe kägu oli minu noor sõber.

Tohoo! mõtleb mõni.

Jah lugu oli nii, et saks, herra ja karjapoiss üksteise sõbrad oliwad ja ma ei häbene seda sõprust.

8

Ta oli üks nendest sõprustest, mis ka weel siis meelde tulewad, kui inimese pääd hallid juuksed ehiwad — ta oli inimese südame inimese südame külgetõmbamine, oli inimlik sõprus, oli sõprus — sõpruse pärast.

Ta oli ka üks kurb sõprus.

Ja sellepärast, et ta mälestus mulle nii palju wäärt on, jutustan ma siin tema loo — kuda ma temaga tuttawaks sain ja kuda temaga lugu läks.

Ühel juunikuu hommikul, kell oli alles seitse, istusin ma oma töötoas, pliiatsiga paberi pääle sihtisid ja kupitseid ajades. Aga hommik oli nii ilus, et ma pliiatsi käest panin ja akna alla astusin. Päike paistis ju üle pärnalatwade ja herrastemaja, mis pärnade warju kui ära oli maetud, aga weel nõretasiwad rohuaia roosid öösesest kastest ja sirelid minu toakese akna all oliwad, ehk küll wastu päikest, alles kastepisaratega kaetud. Ma tõmbasin seinalt õlekübara pähe ja astusin läbi mõisa rohuaia wälja, ilusat suwehommikut imestama. Päike paistis heledasti sinisest taewast, hommik oli üks ilusamatest. Juba tegiwad mõisasulased wäljal särgiwäel tööd. Küla wahel, mis mõisaga pea ühte oli kaswanud, nagu Eestimaa mõisad weel praegugi külaga ühes on, mängisiwad lapsed, küla taga aga higistasiwad mehed

9

adra käsipuude taga, sest ehk päike küll weel madalal seisis, oli palawa algust siisgi ju tunda. Ma astusin kruusitatud maanteele wälja, mis külast läbi Palupera meeste nõmmikusse wiib ja säält edasi, kus küla, karjamaad oliwad. Ma astusin küla poole, ilma et õieti oleksin mõelnud, kuhu minna, ja sammusin nõmmiku poole edasi.

„Hali, hali, haliluu,

Haliluu!”

kõlab korraga hele karjalapse trall mulle wastu. Sääl kaugemal metsa all sööb kari. Üks haliluu! kõlab teise järele, kuni neid terwe männik täis on. Üks heledam kui teine, nagu ajaks nad teineteist taga.

„Haliluu!”

Missugune rõõm selles hääles! Ma jään kuulatama, nagu ööpikulaulu.

„Tilluke punane põrsake:

Kõneles suurele seale;

Ära mine küla karjaaeda”

tuleb selle pääle. Hääl on nii wärske ja lustiline, nagu hommik ise. Aga juba tuleb teine wiis:

„Olin orjas, käisin karjas,

Olin orjas Uganias,

Käisin karjas Kasaritsas” jne.

Nõnda wahetawad sõnad ja wiisid, siis tuleb hele sarwelelutamine.

10

„Kes on see laulja ja sarwepuhuja?” küsin ma ühe paljasjalgse ja -pääse poisijupi käest, kes nõmmiku poolt mulle mööda teed wastu tuli, wist karja juurest. Poisikene kohkus, warjas pahema käega üht kasetohutorbikut, pühkis parema käissega oma ninaalust ja kostis poolnutuse häälega:

„Käkimäe kägu.”

„Kes?”

„Käkimäe kägu.”

„Kes see on?”

Poisikene, nähes, et ma kasetohutorbikutega ega kasekoorimisega midagi tegemist ei teinud, sai julgemaks ja kostis nipsakalt:

„Kas saks siis sedagi ei tea, kes Käkimäe kägu on?”

„Kes ta siis on, pojakene.”

„Hähä — eks ta ole külakarjane — külakägu ikka, kes muud.”

„Wõi nii. Kelle poeg ta on?”

„Kelle poeg?”

„Ma mõtlen, kes ta wanemad on?”

„A, kes teab,” kostab poiss. „Tal wist wanemaid polegi, ta on ju säält Käkikülast. Meie ema wõttis ta ju ammu enne meile, enne kui weel mind oli.”

„Soo! Teie olete siis kahekesi sõbrad?”

„Jah — mullu peksime üheskoos Mihkli Jütsi kere kuumaks — ja sellest ei saa

11

terwes külas üksgi jagu,” wastas poiss ikka jutukamaks minnes, ja kui ma talle paar kompwekki andsin, mis juhtumise kaupa taskust leidsin, jooksis ta suure häämeelega küla poole lugu teistele omataolistele kuulutama.

Imelik laulik ja — kägu, mõtlesin ma edasiastudes ja mu meelde tuli mu enese karjapõli ja see aeg, kus ma weel kui lõoke haljas metsas lõõritasin, haljas, rohilises, wabas metsas….

On silmapilkusid, mil suwehommikud, ilusad selged hommikud, iseäraliselt meie pääle mõjuwad — ei tea kuda. Kõik on nii mahe, armas, magus. Me leiame siis, et päike kui naerul meie pääle waatab, loodus lõbutujus, mets ja laan täis meelehääd — nagu waataks su pääle ja wastu tuhat naeratawat silma — ülewalt taewalaotusest, kõrgete männi latwade otsast, mis eemalt nagu sinine pilw selle wastu helgiwad: Kõik mu ees on isewärki armas, täis lõbu ja meelehääd, nagu ma isegi praegu, ilma et teaksin, mille pääle ehk pärast. Linnukesed siristawad — mets kajab nende sirinast — see tuleb sellal samal sunnil, mis mindgi nii wärskeks teeb. Karjane, linnukesed ja mina oleme nagu keeled selle wiiuli pääl, mida loodus üle häälte seab, ja see armuwõim, mis maa-

12

ilmasid rohkel rõõmul imetab, liigutab ise poognat, kutsub wälja imewiisisid...

Kajakellad kõlawad mulle kõrwu. Ilma märkamata olen ma karja ligidale jõudnud. Sääl harwade puude all sööb ta. Tasane nagin tunnistab, kuda loomad lühikest rohtu hammustawad. Mõned loomad on ju täis ja mäletsewad warjul puude all pikali; üks noor kirju tallekene lööb murul kepsu ja tõttab ema alla imema; kaks walget sikutalle lööwad eemal lusti pärast poksu ja koer kase all ajab oma walget sabaotsa taga, mida ta aga kunagi kätte ei saa.

Ühe koha pääle jääwad mu silmad pikemalt peatama. Wäikese künkakese pääl, mille kõrwal kari sööb, istub wäike tütarlaps ja punub lillidest pärga. Ta kullakad juuksed on lahtiläinud, rätt, mis pääst ära tulnud ja juuksed, mõlemad ripuwad ühes peenikest pihta mööda alla selja pääle. Nägu ei wõi ma täiesti näha. Minu silma paistab ennegi wäike ilus kõrw, ümmargune lapsepale ja ilus suur silm oma ripsmetega. Pärjapunuja mõtted on üksi pärja juures, kummargile olewa pääga liiguwad näpud wanikut walmistades. Häämeelega näikse ta silmad lillede pääl wiibiwat — niisamasuguse meelehääga, nagu minu silmad tema enese pääl — meie tunneme ühte moodi: üks imestab lillesid, teine lillede köitjat.

13

Praegu mõtlen ma suure männi warjult wäljaastuda, kui teiselt poolt, mäerinnakat mööda üles, arwata tütarlapse enese wanune poiss tuleb, nii umbes 15 aastane. Tal on pasun ja leiwakott kaelas ja mõlemad käed lilla täis.

„Waata Elli, need lilled on õige ilusad!” ütleb poiss ja paneb lilled tütarlapse ette murule maha.

„Oi, kui ilusad pääsusilmad!” imestab tüdruk. „Nendest teen Anni puusärgile pärja ja see saab weel ilusam kui see, mis käes.”

Nende sõnadega waotas tütarlaps praegu walmissaanud pärja oma lahtiste juuste pääle ja waatas nõnda lustilikult poisikese otsa. Selle juures wõisin ma ta silmi näha. Need oliwad selged, taewakarwa sinisilmad, ja see õrn walge nägu oma ümmarguste laste palekestega näitas, nagu ei oleksgi ta külas, waid kusgil paremas paigas kaswanud.

Poiss pani käed wahelite selja pääle ja jäi nii seisma. Ta oli tüseda kehaga, tõsise, lahja, peaaegu pahase näoga poisikene, wõi oli see pahandus üksi praegune. Wana mütsiloti alt rippusiwad paksud ruuged juuksed alla ja lõhkise sirmi alt wälkusiwad kaks musta silma.

„Elli!”

„Noh.”

14

„Kas tõsi, et sind sügisel linna wiidakse?”

„Isa lubab wiia.”

Poiss nokitses oma kaelkoti juures ja katsus sikusarwe, et puhuma hatata. Aga see amet ei näidanud praegu just hästi meeldiwat.

Tükk aega waikisiwad mõlemad. Wiimaks ütles poisike, aga nagu kuulda, weidi aramalt.

„Elli, kas sa mulle pärga ei annagi?”

„O jah, kui sa aga tahad — säh, wõta see! Kas ei ole ilus, wõi?”

Nende sõnadega wõttis tütarlaps pärja oma pääst ja waotas ta poisikese sassis juuste pääle.

Aga poisikesele ei näidanud see täna õiget rõõmu tegewat. Ta katsus weel ikka oma sikusarwe, et kas puhuda wõi ei puhuda.

„Hans — sina — mis sul täna on?” küsis tütarlaps weidi imestades.

Hans weeretas sarwe käes ümber.

„Kas tead - Hans, sina tule ka homme lõunal meie Anni matusele. Peebu Joosep tuleb ka.”

„Mina ei ole homme enam teil,” arwas Hans.

„Mis sest, tule aga.”

„Ei, sinu ema ei taha seda — nad ei taha,” wastas Hans maha wahtides.

„Juba jälle kõneled sa nõnda. Kas sa ikka weel pole seda ära unustanud, et

15

mullu talwel ema käest tõrelda said, kui me kelguga kahekesi mäe külje pääle ümber läksime?” küsis tütarlaps.

„Ah siis kui liugu lasksime. Jah, siis tahtis sinu ema mind lüüa ja ütles: „Ennäe, ikka Käkimäe kägu!”

„Ema tõreles ka mind ja ütles, et see sugugi ilus ei olla kui tütarlaps poisste seas ümber kargab — tead ise, aga sinuga ei karda ma sugugi liugu lasta. Ka on minu ema wäga hää. Kewadel kinkis ta mulle selle tallekese ja sina nüüd ikka weel oled tema pääle pahane.”

Hans aga waikis ja kõheldas, Hans mõtles koguni muud. Wähe aja pärast ütles ta wiiwitades:

„Ära mine!”

„Kuhu?” küsis tütarlaps, kellel juba endine küsimine meelest äraläinud.

„Ikka sinna linna.”

„Ah — miks siis?”

„Nõnda muidu,” arwas Hans.

„Isa wiib, ega ma muidu läheksgi.”

Waikus.

„Ma tulen aga kewadel jälle kodu,” ütles wiimaks tütarlaps, et juttu teha.

„Aga karja ei tule sa enam.”

„Muidugi tulen.”

„Siis oled sa juba — preili; niisugused, nagu need sääl mõisas.”

16

„Kas see ei ole siis hää,” naeris Elli hääl meelel — „kuule Hans, mis sul on? Ma annan sulle ka selle pärja.”

„Mina pärga ei taha.”

„Ma annan sulle oma tallekese.”

„Mina ei taha tallekest, ei kedagi.”

„Hans — matusele tuled sa ometi?”

Hans katsub jälle sikusarwe.

„Hans, — kas sa ei taha, et ma kooli lähen” —

Hans puhub sarwe...

„Hans — ma siis ei lähe” —

Hans puhub kõwemini sarwe, Hans ruttab karjale wastu, Hans paneb sarwe kotti ja korraga kõlab mets heledast laulust, nii rõõmsalt, nii kõlawalt...

Kui õnnelised on need kaks inimeselast siin haljas looduserüpes olnud, mõtlesin ma äratulles, — aga juba sirutab siiagi mure oma külma kätt...

O, kui ma siis oleks teadnud, mis pärast pidi tulema!!

* * *

Karjapoisi hommikust laulu oli täna hommiku ka ühes teises kohas tähelepandud.

Õnnetu hommik!

Palupera mõisat walitses lesk proua oma alaealise pojaga, õigem, ta elas sääl, aga iseenese meelituseks tahtis ta kuulda, et üteldi, ta walitsewat. Poeg „valitses”

17

weel seda wähem, sel oli tarwis koolis olla. Muudkui tema oli oma sugulase onu eestkostmise all, nagu emagi ja — see oli siis kolmas walitseja.

Mis lesest prouast ütelda, siis oli ta seda, mis rikkad wanad naesed harilikult ikka on: luges palweid, taples teenritega, õhkas käsa kokkupannes surmatunni pääle mõeldes, ja waatas moodilehtedest järele, missugused kleidimoed kõige uuemad ja missugune riidekarw wananemise wastu kõige parem abi on. Ühe asja poolest oli aga mõisaproua päris kuulus: Ta tegi hääd alati, sest, ütles ta, häätegemine olla juba ta sugukonna weres. Ta kudus waestele Ahwrika paganalastele sooje sukki, kinkis igaks tähtsamaks pühaks waestele rubla hõbedat waestekassasse ja laskis seda kirikuõpetajat kantslist kuulutada, et kogudus sest eesmärki wõtaks.

Kurjad inimesed aga ütlesiwad, see olla Jumala ees kiitlemine.

Ütle õelust!

Wana kadunud herra oli aga hoopis teisest materjalist. Tema tükkidest ja tegudest rääkis weel terwe wald, nagu oleks nad eila sündinud. Üks osa oli selle juures tähelepanemise wäärt. Oliwad nad ka niisugused kui taht — teda ei kirunud ometi keegi, naljas ja häämeeles kõneldi temast, wanast „hullust grahwist.”

18

Ja „wanast Perglist” kõneldi niisama. Wana Pergel oli hullu grahwi wend, Põhila herra, grahw Hindrik. Kui wana õnnis Palupera wanamees weel elas ja Põhila saksad siia tuliwad, siis alles algas jutustamine kutsarite ja kokapoiste wahel: Ühed kiitsiwad oma, teised oma herra karutükka. Nõnda räägiti hullust grahwist, et ta kord talumehele oma tallist kõige parema hobuse kinkinud, aga selle tingimisega: „Kingitud hobuse suhu et tohi waadata.” Talumehe tee läheb metsa wahelt läbi. Tore hobune ei kannata harjumata seljasistujat, seda teab grahw, ja läheb ise, kantsik käes, ratsuti järele. Talumees, kes aru ei wõi saada, miks kingitud hobuse suhu waadata ei tohi, mõtleb: Tal on mõni wiga, wõi — kui wana ta on, ja waatab suhu. Sel silmapilgul kargab grahw kantsikuga mehe kallale. Mees kaotab muidugi hobuse. Põhila Perglist räägiti jälle, et ta kord maakohtunikuna ühte meest teist „tasa” lasknud peksta. Mees kaebab, et kaebtusealune tema waeseomaks peksnud ja näitab haawu. „Too ta siia, ma lepitan teid ära!” ütleb Põhila Pergel. Kui nüüd mehed tulewad, ütleb kohtuherra kaebajale: „Peksa tagasi!” mis ka sünnib. — Ühekorra sõidawad mõlemad ühes tõllas pikemat teed. Ammu oma piiridest juba wäljas, näewad nad küla-

19

meest, kes õlgedega aeda teeb. Wennased käsiwad kutsarit hobuseid seisma jätta.

„Hei, külamees!”

„Mis auulised saksad soowiwad?”

„Sinu lontrus olep!” käristab hull grahw.

„Armuline herra!”

„Kisup aed maha — ruttu!”

Talumees wõtab wärisedes aia maha, mõeldes, et need kohtusaksad wõi Jumal teab kes on.

„Heidap pikali!”

Ka see sünnib. Kui ju kantsikuga oma osa tööd äratehtud, wõtab hull grahw sajarublase, annab mehele ja ütleb:

„Nüüd lähep ja ütlep kõigile — õlega ei tee aeda, õlgi härg sööb, seda ütleb Palupera grahw.”

Seesama grahw olla kord kihlwedu pärast toore ahwena wastuoksa allaneelanud.

Nende ja muude tükkide pärast kutsuti teda hull grahw. Ta ise teadis seda wäga hästi ja naeris:

„Hull ehk tark — talupoja meelest on see üks ja seesama.”

Kui hull grahw ära suri, Palupera grahw, siis jäi selle lesk ja ta wäike poeg Põhila Pergli hoole ja eestkostmise alla. Pojapojale aga jäi suur auu: oma kuulsa soo wõsu olla.

20

Ja seda näitas ta ju warakult seega, et ta küliti sohwa pääl magas, kui kodu-koolmeister talle etteluges, kuni õpetund mööda läks. Kui noorherra aga ju aasta politehnikumis oli olnud ja kooli waheajal kodu tuli, küsis ta ristikheina põllust mööda minnes minu käest:

„Mis wili see on?”

Wana Põhila grahw, kes meiega ühes käis, koputas oma suure rusikaga oma onupojale õla pääle ja müristas:

„Tubli, mu poeg! Grahw ei tohi teada, mis wili ristikhein on. Sinust saab meie sugukonna pärli.”

See nali oligi weel alles paar nädalat tagasi ja Kuno, see oli noore grahwi nimi, oli praegu kodu.

Kui ma karjamaalt mõisa tagasijõudsin, oli päike ju keskhommikule jõudnud. Herrastemaja eest möödatulles lükati parajasti magamisetoa akan lahti ja Kuno waatas uniselt wälja, haigutas ja — ohkas.

Miks ta ohkas?

Mine wõta kinni! Wahest, et tarwis oli ohata, wahest nõnda muidu igawuse pärast.

„Ai roi, roi, roi rotil pulmad,

Hiire tütar sai mehele

Nirgi noorema pojale”

kõlas metsast Hansu laul.

21

Aga see laul oli noorele grahwile igaw ja ajas weel enam haigutama. Aga see lõppes ja siis kuuldus uus:

„Kõik saksad sõitsid saaniga

Ai la, ai la

Ja mina kehwa kelguga

Walerilera

Ja mina kehwa kelguga

Oih, aih, oih, aih.

Mul kirju koer oli kelgu ees

Ai la, ai la

Ja igas kõrtsis käisin sees

Walerilera

Ja siisgi olin sakstest ees.

Oih, aih, oih, aih.”

See laul meeldis noorele grahwile. Ta meeldis nii, et ta wiisi ühes hakkas wilistama ja küsis siis minult, kes see laulik olla.

Mina ütlesin, mis teadsin, see on, mis ma isegi ei teadnud.

Mõni päew läks mööda. Käkimäe kägu oli meil meelest ju äragi läinud.

Sääl tuli ühel päewal herraste lõunalaual temast jutt.

Noorherra oli kusagilt, wist mõnest raamatust, romanist wõi nii, anderikastest karjapoistest lugenud, kellest ei tea, mis saanud, sellepääle oli tal wist kudagi meelde tulnud, et hääsüdamelised kõrgemaseisuse inimesed niisuguseid karjapoissa aidanud ja

22

see wiimane mõte kõdistas wäga tema iseenesearmastust. Kui nüüd tema iseenesekiituseks niisugune aitaja oleks, mõtles Kuno.

Ja sellepärast oli noore Kuno paks pehme nägu täna palju laiem, kui ta ümmargune kogu tuliuues trikoos lõunalauale ilmus: juuksed südilt üleskammitud ja wäiksed walged habemekihwakesed ärawiksitud — päris suuremehe nägu kohe. Isegi ema oli seda tähelepannud ja waatas küsides poja otsa, kui me lauale istusime.

Kuno kõneles koolipoisilise argtusega, mis aga täna wäikese osa waimustusega oli segatud, et ta nende päewade sees üht karjapoissi, üht terast waimukat poissi, tundmaõppinud ja lõpetas sellega, et see hää oleks, kui selle poisi koolihariduse eest keegi hoolt kannaks.

„On üks terane poiss,” tõendas Kuno. Grahwinna, kes esiti uudishimulikult kuulas, aga asi talle ju wiimaks igawaks läks, kergitas oma kuldprilli ja sõnas osawõtmatalt:

„Niisuguseid teraseid poissa on kõik küla täis.”

„Aga temast wõiks wiimaks mees saada,” julges poeg wahele rääkida.

„Kõigist saawad waimurikkad mehed pääle mõne üksiku, kui neil hää kaswatus ja kooliharidus ei puudu,” ütles grahwinna, sõna

23

üksiku juures terawasti nooremehe otsa waadates.

See sõi kõige magusama meelega kooki edasi.

„Lubage, ka mina tunnen seda karjapoissi ja mul on selles tükis herra grahwiga täiesti ühesugune arwamine,” julgesin ma wahele ütelda. „Sellele poisile hariduse muretsemine oleks tänuwäärt tegu,” lisasin ma weel juurde.

Proua wiskas toredalt pää selga, toetas ennast uhkesti wastu toolileeni ja üks karistaw pilk trehwas mind.

„Mis waestele häätegemisesse puutub, siis, tohin loota, oleksin ma sellega oma kohust juba täitnud” wastas proua haawatud uhkusega.

Sellega jäi. Proua kinkis järgmiseks pühaks ühe rubla asemel waeste kassasse kaks rubla, teatas õpetaja kogudusele.

Muudgu Kuno ei jäänud sellega rahule. Et ta tahtmine täide ei läinud, see ärritas teda. Inimene tahab hääd teha, aga ei lasta! Ei saanud ta hääd hää pärast teha, siis tegi ta — jonni pärast. Jonnipärast, et ta järele ei tahtnud anda ja kui häätegemine ju sugukonna wiga on — kuda sa siis ei tee hääd?

Metsas ja wainul ümberkäies oli ta ka käo karjasõbrannat märganud ja kuulda saanud, et Kiwila Peeter oma tütart koo-

24

litada mõtleb. Ei tee wiga, mõtles Kuno, üks kõik, keda ma enese häädtehtawaks walin. Wäikesel õel Olgal on koolipreili, sääl võiks ka Elli õppida, kui mamma lubaks. Mõeldud, tehtud, ta panigi plaani emale ette.

Oli nüüd, et proua sel ööl iseäranis hästi oli maganud, et hommikune kohwi iseäranis hästi maitsenud, wõi ehk oli see uus kleit talle iseäranis meelt mööda, mida õmbleja neid talle parajasti selga passis — proua oli sellega rahul ja — Elli wõeti mõisa kooli.

Üks ehk teine, mõtles Kuno, minu läbi saab ometi külalaps haritud inimeseks.

Käkimäe kägu aga leidis enesele teise sõbra — mind. Ma olin talle sõber, koolmeister, häätegija ja siisgi pidi ta ka minu pärast kord kannatama.

* * *

Nad oliwad mõlemad ju mõnda aega mõisas, Elli ja Hans. Mõlemad seisiwad oma esimese walmiwa nooruse läwel. Üks sirgus õitswaks nooreks neiuks ja walmistas koolipreili eksami wastu, teine oli sirge noor poiss — minu abiline. Kuda see kõik tuli ja kuda paar aastat siin nii palju oliwad mõjunud, seda ei hakka ma pikemalt seletama. Ellil oli

25

hää kooliõpetus mõisas ja Hansu, Käkimäe käo eest hoolitsen mina kolmat aastat. Osalt, et poiss mulle meeldis, osalt, et mu talised päewad siin muidugi igawaks läksiwad, maamõõtmise töö aga pikka sekeldust nõudis ja talunikud, kes kruntidesse jagamisega sugugi rahul ei tahtnud olla ning see kõik mu pikemat paigale jäämist nõudis, siis hakkasin ma oma armsaks saanud poisile erawiisil õpetust andma. Alguses sündis see ainult wähesel wiisil ja minu enese ajawiiteks, wiimaks aga, kui ma sellest ootamata edasi jõudmist nägin ja poisi õpihimu märkasin, muutusiwad need kõne ja ajawiite õhtud peaaegu korralisteks koolitundideks ümber. Mul enesel oli alguses ka weel see kasu, et ma tema käest hulga wanu rahwalaule sain ja nõnda oma wanawara korjandust laiendasin. Pea aga sigis meie wahele soe sõprus. Ma leidsin lihtsa waese külalapse külles omadusi, mis mind temast enam lugupidama äratasiwad — auusat awalist meelt, tundlikku, auusate tegude himulist hinge ja aruldast terast tähelepanemist kõigi kuuldud nähtud asjade kohta. Kui poisi lahja awalik nägu elawate silmadega minu pääl wiibis, minu seletusi tähelepannes, siis nägin ma, et need silmad õpihimust ja tänulisest meelest minu wastu rääkisiwad. Ja mina

26

astusin samm sammult oma etteseatud sihile lähemale. Ma rääkisin talle õpihimu äratuseks tähtsatest ajaloolistest meestest, kelle töö nii palju maailma rahwastele kasu saatnud, meestest, kes tõetunnistajatena suriwad ja oma auusatele sihtidele kindlaks jäiwad; rääkisin greeklastest, kes ju aastatuhandate eest kõrgel haridusejärjel seisiwad, nii et nende waimutöösi meie aja koolides praegu õpitakse; näitasin, missugused saladused Jumala loodusest tähelepanejale waimule awaliseks saawad, mängisin klaweril mõne ilusa muusikatüki ette — lühedalt, tegin kõik, et poisi uinuwat waimu õppimisele ja edasipüüdmisele erutada.

Nüüd, kus ma selle pääle tagasi mõtlen, wõin ma teda linnukesega wõrrelda, kellele haljas rohilises metsas ettelauldakse, kui õnnis taewalik elu kollases puuris on. Tema waimu kohta wõib see ütlemine ümberpöördult tõsi olla — teda awatelesin ma rumaluse juurest wabasse inimlikku hariduseilma, aga keha — puuri. Kui keegi, kellel tiiwu ei ole, lennata tahaks, ehk kui haige lind lennata ei saa, kuhu ta tahab, siis on lendamise iha tema õnnetus. Ja mu noore sõbra tiiwad lõikas ära — waesus! Ma äratasin temas edasipüüdmise õhinat, aga ma ei olnud ka ise nii jõukas waranduse poolest, et temale ühe teatawa

27

osa koolihariduse saamiseks abi oleksin wõinud anda. Ja nõnda tundis ta ennast kehalikult puuris; ta oli warandusepuuduse külge köidetud. Nõnda see ilma asi on. Ühed kaebawad, et keha waimu wangikoda olla, teistele on keha waimu läbi ahelas.

Ei wäldanud mu õpetus weel kuigi kaua, kui ma rõõmuga tähelepanin, kuda mu noor sõber maailma ju hoopis awarama silmaga waatama hakkas. Ta nägi, et ilmas weel muid olemusi ja nõudeid on, kui seda, mis karjapoiss oma karjamaal näeb ja mõistab. See ilm oli suur ja läikiw, mis ta waimule wastu hakkas kumama. Ta oli selle mõtte juures õnnelik, nagu mina õpetades. Mu palk selle eest oli ka suur: ühe tänulise inimeselapse tänuline waade.

Weel praegu on need tänupilgud mu meeles….

Pea tulin ma selle mõtte pääle, et teda enese ameti juures tarwitada ja nõnda karjapõlwest ja orjuse ohelikust wabastada. Rutuline edasijõudmine kõigis õpiasjades laskis seda mõtet täideminna. Wiimasel aastal juba wõis ta mu plaanisid järelejoonistada ja mitmes muus asjas abiks olla. Nõnda oli mul wõimalik, teda enese juures pidada ja ma lootsin ehk edespidi nii palju korda saata, et teda ühte paremasse kooli oleksin wiinud.

28

Üks juhtumine tegi mind rahutuks.

See oli ühel õhtupoolel, kui me kahekesti nõmmikus kõndides mõisa naesterahwastele wastu juhtusime, kes siin jalutamas oliwad: koolipreili, wäike grahwinna Olga ja Elli. Mu noor seltsiline, kes senini lõbusas tujus oli ja naeris, jäi, kui naesterahwad ootamata wastutuliwad, imelikuks araks ja teretas kohmetanud wiisil. Kui ma selle juures ta otsa waatasin, läks ta punaseks ja waatas maha. Ma ei mõelnud siis weel midagi iseäralist, aga pool tundi hiljem teadsin ma kõik.

Päike oli ju allaweeremas. Õhk oli metsa wahel kosutawa wärske kuuselõhnaga täidetud ja meie kõndisime tasakesti mööda kruusitud maanteed, mis metsast läbiläks, tagasi kodupoole. Mu seltsilisel oli kimbuke taimesid kättekogutud, mida me homses looduse-õppetunnis läbi tahtsime wõtta. Sel korral teatasin ma Hansule esimest korda oma mõtet, et mul nõuu on teda sügisel gümnasiumi saata, ja et ma sellepärast juba oma linna-sugulasega kokku olen rääkinud, kuhu ta korterisse pidi minema. Hans kuulatas seda rõõmsa ehmatusega. Ta tõendas, et ta niisugust ülejõuulist häätegu minu poolt ial wastu ei wõta, aga siisgi paistis ta näost, et ta minu awalduse üle õnneline oli. Nõnda kõneldes olime me kuni suure metsa ääreni jõudnud. Siin

29

kohal oli teekäänak: edespidine tee, mis külasse wiis, läks läbi wiljawäljade ja oli karja pärast mõlemil pool aedade läbi eraldatud. Weel olime me natuke maad käänaku kohast eemal metsa wahel, kui meie eest häkitselt naesterahwa hele hirmukarjatamine kuuldus. Mõne sammuga olime me metsast wäljas teekäänakul ja mis me siin nägime, seletas meile kiljatuse põhjuse. Sammu wiiskümmend meie ees oliwad meie enne nähtud mõisanaesterahwad jalutamast koduminemas. Küla poolt aga tormas üks noor lahtikiskunud peruksläinud hobune tulise ajuga mööda tänawat naesterahwaste poole. Asi ei olnud küll mitte puhas ilma hädaohuta, sest tänaw oli kaunis kitsas, aga kui naesterahwad wagusi ühele poole aia äärde ootama oleksiwad jäänud, ei oleks midagi waja karta olnud. Aga ehmatanud, nagu nad oliwad, seisiwad nad otse kesk teed. Elli sammu kümme teistest ees. Sel silmapilgul, mil me metsast wäljaastusime, tormas lõhkuw hobune Ellist mööda. Hirmukarjatus kõlas mu seltsilise suust. Hobune jäi naesterahwastest möödajõudes noorskades seisma, kellegile ei saanud midagi wiga, aga kui ma Hansu otsa waatasin, oli see näost kahwatanud kui surnu ja wärises kõigest kehast.

„Mis sul wiga on?” küsisin ma imestades, „siin ei olnud ju midagi karta.”

30

„Ei midagi — ei midagi!” kogeldas Hans, ja weel praegu kahwatu nägu lõi korraga tulipunaseks.

„Kartsid sa Elli pärast?”

See küsimine sündis ühel ajal selle mõttega, mis nüüd korraga minus ärkas, muidu oleks ma küsimata jätnud — sel silmapilgul selgus mulle kõik.

Hans punastas weel rohkem ära.

Wõi nõnda, mõtlesin ma iseeneses. Ta armastab juba, ja nagu see praegu awalikuks tuli, palawal, nooruse armu esimesel ägedal leegil...

O, ka mina armastasin teda, ja roosilised elutulewiku plaanid oliwad ammu mu rinda täitnud. Siis — weel üks kolmas armastas Ellit — omal wiisil.

* * *

Ma olen oma noore sõbra eluloo jutusmisega ühele kohale jõudnud, mis mu mälestuses kõige walusam on. Weel nüüd, mil palju aastaid sest saadik mööda on läinud, kui see asi sündis, weel nüüd tunnen ma walu, kui ma üksikutel widewikutundidel oma sõbra pääle tagasimõtlen. Weel nüüd! Aga et algatud, pean ta lõpetama. Et ma aga mitte jutukirjanik ei ole, weel

31

wähem romanikirjanik, kes armastuselugusi oskaks kirjeldada, siis teen ma siin lõpetuse, ja nimelt weel ühel teisel põhjusel, mis tähtsam on, kui see, mis praegu nimetatud. See on see. Mina ise armastasin seda tütarlast, nagu ütlesin, ja siin wõidaks ütelda, et ma teistest, kes siin mu wastased oliwad, ebaõigelt kirjutan. Inimene on inimene, ta ei ole iseenese asjas ial erapooletu. Sellepärast jätan ma asja edespidise käigu jutustamata, astun ise kui senine jutustaja tagasi. Kaks kirja, mis nende inimeste enese kirjutatud on, kellesse asi puutub, teewad asjaoleku lugejale selgeks.

I.

Armas onu!

„Sest saadik, kui sa ära wäljamaale läksid, on nüüd ju kolm aastat mööda. Waheajal olen ma politehnikumis õppimise lõpetanud ja pean nüüd kui õpetatud põllumees ise hoolikat ülewaatust mõisatalituses. Neid walitsejaid ei wõi ju sugugi uskuda. Kui ma ka küll weel papa imelise testamendi järele täisealine ei ole, waid weel kaks aastat, see on, kuni 25. eluaastani, Sinu eestkostmise alla pean jääma, siisgi soowin ma senises mõisatalituses muudatusi ettewõtta. Nii ei lähe asi enam sugugi.

32

Mõisa töörahwas ei ole walitseja pehmuse pärast muud kui Jumala päewawargad — mõtle ometi, praegu ometi, kus ma seda kirjutan, on kell alles seitse, ja juba on heinalistel kübarad pääst ära palawa pärast. Niisugune nõrk, lõtw töörahwas! Rentnikud, ehk rent küll naeruwäärt odaw, karjuwad rendialandamist. Ma andsin nende palwele järele ja tõstsin — kümme protsenti renti kõrgemaks — see on weel wähe nende maade kohta, mis neil käes on. Ma arwan, et sinul selle kõrgenduse wastu midagi ei ole.

Õieti on mul täna üks isesugune aruldane asi südame pääl, mispärast ma ka kirjutama hakkasin, aga ma ei saa weel praegu kudagi päälehakata. On üks isewärki lugu, ehk küll harilikult tihti ettetulew. Tihti ei olnud Sina, nagu mammagi, minuga rahul, minu koolieluga jne., ja ma andsin teile igakord õiguse, kus teil õigus oli. Ma tean, mis minu kui mõisniku kohused on, tean, kuda meie seisuseauu alles seisab ja kuda peab olema ja teie olete minuga rahulolnud. Praegu on aga mul üks wäikene noorusewiperus ees, üks nõndaütelda, wäikene eksitus, kui herra kihelkonna õpetaja waimus asja waatame,

33

aga mõisniku auu wastu ei ole see küll mitte. Üleüldse — ta ei oleks mitte kõnewäärtgi, aga inimesed on kord ju narrikesed, ja et ma ka ise seda asja ilusal wiisil sirgeks tahan teha, siis pean Sulle teda teatama. — Sa nägid seda tütarlast, keda meie Olga kõrwal õpetusele wõeti. Sa olid seekord meil, kui ta sinna tuli. Noh, ta õppis hästi, kaswas weel paremini ja wäike narrike arwas ennast, wiimaks kes teab kelleks — nagu wõiks ta oma ilu ja waimuannetega ei tea mis kordasaata. Noh, peab ütlema, „nicht Uebel” — ilus ta on muidugi ja waimurikas ka, aga — miks ta ettewaatlikum ei olnud. Ta teadis ometi, et ma mõisnik olen — noor palaw weri — alatine ligidus — Sa näed onu, et siin raske on õuna mitte hammustada, mis just silmade ees seisab, kui ta ka keelatud on. Päälegi, kui inimene materialist on, nagu mina. Mina jäin wiimaks wõitjaks — jaa, aga nüüd on selle nalja halb külg — järeldus, loomulik järeldus. Ära pane pahaks, onu. Sa tead, ma mõtlen kui mõisnik auusal wiisil, ja auusal wiisil olen ma seda asja ta hääks teha katsunud. Ma pakkusin Elwinele wäikest eluaegist abiraha, millega ta linnas eluotsani wõiks elada —tead, häätegemine

34

on ju meie sugukonna omadus, aga mis Sa arwad — wõttis ta mu pakkumise wastu? Ei! Kuule imet — ei! Jumal teab, missugune komberegister säät mulle etteloeti — naera kohe. Niisugused on need talupojad! Nagu oleks mina üksi süüdlane, wõi nagu oleks tema esimene eksitatud neiu? Olnud siis wooruslik kui — ah, olgu see asi lõpetatud. Ma kirjutan Sulle üksnes sellepärast, et Sa mulle weidi abiks oleksid. Kui Sinu kui eestkostja tarwilise summa mulle lased wäljaanda ja nõuad, et ta peab minema ja minust rahulejääma, siis peab ta seda tegema. Wiimati on tal tõesti mõttekene ärganud, grahwinnaks saada? Ei, need oleks aga idud! Palun wäga Sind, armas onu, et Sa mulle pea wastaksid, kuda Sa aidata mõtled.

Sind armastaw sugulane

Kuno v. S.”

II.

Onupojale Kunole!

„Noor inimenene! Su eksimine on inimlik, sellepärast andeksantaw, aga Su kõnewiis põlastaw, sellepärast andeksandmata. Mul on Sulle ainult nii palju ütelda: Poisikene,

35

mina ei mõõda inimese wäärtust seisuse waid hariduse järgi. Sa heidad räägitawa neiuga abielusse, ehk muidu nimetad mind wiimast korda oma onuks.

Heinrich v. S.”

Minul on ainult paar sõna weel juurde lisada. Noor grahw läks Italiasse, kust ta ial enam tagasi ei tulnud. Elli — suri. Kõigeraskemini trehwas see hoop mu noort sõpra. Ta kadus, oli aastate kaupa kadunud, ilmus siis tagasi, aga tundmata olekus. Kui ma mõni aeg hiljem Paluperas juhtusin käima ja „Käkimäe käo” järgi küsisin, juhatati mind ühe talu wäljale, kus ta kündwat. „Ta on nõnda imeline,” ütles mulle peremees, kes wäljale juhatas, „tema ei räägi midagi, on aga tubli tööline.”

Kui ma wäljale läksin ja üht talusulast teretasin, waatas ta totralt mu otsa — see waade pani mind tarretama. — Siis sülitas ta pihku, wõttis adra käsipuust kinni ja hõikas:

„Wagu! Nõõ...!”