Eesti laulik.

125

uut laulo

neile,

kes hea melega laulwad ehk laulo kuulwad.

Essiminne jaggo.

(Sia kõrwa käib ka üks „wisi-ramat”.)

Tartus, I860.

Trükkitud H. Laakmanni jures.

 
Der Druck wird unter der Bedingung gestattet, daβ nach Beendigung desselben der Abgetheilten Censur in Dorpat die vorschriftmäβige Anzahl Exemplare zugestellt werde.

 Dorpat, d. 28. Juli 1860.

 (Nr. 100.)        Abgetheilter Censor de la Croix.

 Eestkönne.

 Armad lauljad ja laulo söbrad!

 Enne kui laulma hakkate, luggege nattuke. Sedda on selgemaks arrosamisseks tarwis.

 Laul on Jummalast lodud kallis assi. Keikis mailma nurkades ja keik suggu rahwa seas on laulo leida. Kuida rahwas rummalam ehk targem on, nenda on ka nende laulud parremad ehk pahhemad; agga nad laulwad ikka. Laul kossutab süddant, pelletab murred ja pahhad mötted laiali, kergitab kässi jalgo hea töle ja tele, ning on kaunis waimo harrimisse abbi. Kes röömsast laulab, se ei pea wihha, ei kiusa egga kaetse. Kui siis keiksuggu rahwas ja linnudke oksa peal ommal kombel laulwad: mikspärrast siis Eestirahwas omma su peab kinnipiddama. Ka Eestimehhel on helde Jummal taewas ja armolinne Keiser mapealse au-

4

järje peal; ka Eestimehhel paistab päike, lehkab tuul, laulwad linnud ja öitsewad lilled; ka Eestimehhel on temma tö ja waewa al ommad päwad ja tunnid, mil ta südda römus ja meel lahke on; ka Eestimehhel on omma issama, seisus, seädus ja öigus, ommad pöllud, asad, metsad ja jöed (mitmel ka jubba omma pärrised): miks ta ei peaks laulma?

 Ja sellegipärrast ollen ma kaua eddasi ja taggasi möttelnud: kas piddin seddasinnast ramatut wäljaandma ehk mitte? Kord olli mul: anna peale! teine kord jälle: ärra pista pead waablase pessasse! Ma olleksin sedda ka teggematta jätnud, agga mitto armsat Eesti laulo söbra on mind senni tagga sorrinud, kui ommeti wimaks mõtlesin: no mingo peale, sago mis saab! Agga ma tean jubba ette, et „Eesti Laulik” kahhesugguste innimeste näppo wahhele juhtub. Üks selts ütleb: „Olgo mehheks, et ka sel kombel Eesti rahwa peale on möttelnud!” Teine selts jälle (ja nende seas on, paljo seäsekurnajaid, kes kolme wersta peale wenna silmas pinna ärranäewad): „Eks ta püsti hul ei olle, et Eesti rahwale ilmalikko laulust hakkab trükki pannema?” — Waatke, nenda sawad juttud ollema, ja öigus jäeb neile, kellel öigus on; agga kellel öigus on, sedda ei jätta ma mude, kui Eesti laulikute omma selletada.

 Tössi jäeb töeks: kirriko laul on laulude laul

5

ning ülle teiste teile ja mulle, ja nenda peab se ollema; agga ma tean ka, et innimenne igga pääw mitte kirrikus ei olle, waid mönnikord ka — olgo sui aial öitsel, talgussel, pulma peal, ehk kus muido röömsa seltsiga kokko juhtub — muid laulust laulda tahhaks, kui neid ennam köes olleks. Kui se pahha on, siis on kukke ja mu lindude laul ka pahha, sest se polle ka mitte kirriko laul. Ja et luggu nenda ei olle, teab igga laps.

 Sedda ei woi kegi salgada: meie Eestlased olleme, ehk kül palle higgi sees omma leiba söme, lomusse polest üks römolik ja lauloarmastaja rahwas, ja se polle meile mitte häbbiks. Ka meie kele murre, ehk kül kerulisse sannade polest alles kaunis kehwa, on laulo peale wägga kölblik, sest et meil ni paljo heäleta tähta sannade sees ei olle, kui mönne mu rahwal. Ommeti peame tunnistama, on meie laulo tundminne alles wägga lapse pölwes ja ei üllata ülleültse weel sennage male, kus meie halli kuega Lätti naabridel. Tössi kül, kusikus ja kasikus kaswawad ilma kärneri abbita ka mönni kord wägga illusad lilled; siiski on ka tössi, et keige parrem pöld isseennesest ilma harrimatta head wilja ei kanna. Kuulgem pulmade peal, talgussel, öitsel ehk muial paikus: kenna sannadest polle mitte pudu, waid mitto eht Eesti laulo on omma mötte ja pöhja polest, kui eht perlid ja paljo ennam wäärt, kui lauljad ja kuuljad isse

6

teadwad; agga parrago! kuida neid lauldakse? Suremat hulka mitte muido, kui ennamist joobnud peaga, üks ütleb ees ja teised seddasamma sanna 2, 3 ja 4 korda takka järrele ja sannade jätkuks aido-raidosid ni paljo sekka, et kuulja körwad wässiwad ja wenniwad. Wisi ja salmi wahhet polle paljo tunda, waid terwe laul no üks ainus suur salm ja igga lauljal omma wiis, otsekui igga suggu leem ühhest waagnast ja ühhe lussikaga peab süa sündima; naesterahwa laulul jookseb weel suur pitk „kaskeee!” nago köie tük tagga.

 Et nüüd „Eesti Lauliko” luggu nisamma ei lähhäks, sepärrast panneme wisid ka jure. Se on kül jälle tössi, et suur hulk lauljaid mitte sured nodi tundjad ei olle; agga mis eest meil siis koolmeistrid ja muud juhhatajad on, kui meie nende käest hea sanna eest nöu ei leia? Küllab nemmad meid orrila ehk wioli peal jone peale aitawad. (Üht weikest „laulo-koli” — nodi öppetust — olleks makele kül tarwis ning mo näppud süggelewad jubba ammo sähhärdust. kirjutada; agga ma otan ikka weel allandusses, ehk mönni targem wöttab selle tarwis sulle peusse.)

 Et needsinnatsed laulud mitte isseärranis kolide tarwis ei olle kujutud, leidwad lauljad peage; siiski on nende seas ka suur hulk. mis kolis kölbawad laulda ja möistlikko koolmeistril polle mitte raske,

7

neid üllesse leida. Meie mötte neid laulust kirjutades, käis ennam nende noorde innimeste peale, kes mitte ennam kolis ei käi, ja ommeti ka laulda tahhaksid, mis meelt lahhutab ja öppetust annab.

 „Eesti Laulik” ei nöua kellegi kitust, egga jookse kitusse eest kohhe nurka. Temma ei tahha muud, kui omma Eesti rahwale nödra jöudo möda rõmuks olla. On need temmaga rahhul. siis üttelgo teised, mis isse tahtwad. Tömbab agga mönni targem mees wihhadega sulle peusse ja kirjutab meie rahwale parrema ramato, kui sesinnane on, mis isseennesest middagi ei arwa: sellele ütleme jubba ette: olge tuhhandeks terwe!

 Juhtuwad lauljad siit ehk sealt muialt trükkitud lehtide pealt mönda laulo leidma, mis sedda ladi näitwad ollewad, kui „Eesti Lauliko” suust siin kuulwad, siis teadko: ei laula temma teiste su läbbi, waid mönned teised on jubba enne seddasinnast trükki temma su läbbi püüdnud laulda, ja sealt on se tulnud. Noh, pahha mees, kes parrem teeb, kui ta mõistab. Igga lind lendab ni kõrgesse, kui tiwad kandwad.

 Minne siis „Eesti Laulik”, ja katsu, kas sa mönne omma suggulase mele saad römustada. ja kui se sul korda lähhäb, siis olle rahhul ja ärra muud ennam püa!

8

 Et ka se keige pitkem eestkönne keddagit ramatut taggaräkimisse eest ei warja, sepärrast olgo sest kül, ja hakkagem parrem laulma, sest se ramat on jo laulmisse pärrast tehtud.

 Ja nüüd muud ennam middagi, kui paljo tuhhat terwisid keikile, kes hea meiega laulwad ehk laulo kuulwad!

 Janipäwal 1860.

G. L.

I.

Issama-laulud.

1.

Kus on mo kallis issama?

Ons Eestima*)? Ons Lättima?

Ons Läne kitsas kalda serw?

Ons Narwa-jöggi, Peipsi-järw?

Oh ei! ei! ei!

Mo issama on surem weel. :,:

2.

Kus on mo kallis issama?

Ons Harjoma? Ons Wirroma?

Ons, kus on laia kuega

Keik rahwas tölbi kelega?

Oh ei! ei! ei!

Mo issama on surem weel. :,:

 *) Se sanna: „Eestima”, ni saggedast kui siin lauludes ettetulleb, ei tähhenda mitte üksi Tallinna kubbermango, waid keik sedda Eesti issamaad, kus Eestlased ellawad ja sanna kuuldes omma tenitud leiba söwad.

10

3.

Kus on mo kallis issama?

Ons Kurama? Ons Somema?

Ons leiwarikkas Järwama?

Ons Tall’na, killosilgoga?

Oh ei! ei! ei!

Mo issama on surem weel. :,:

4.

Kus on mo kallis issama?

Ons Hioma? Ons Muhhoma?

Ons Sörwe kitsas ranna äär?

Ehk wiljakandja Kurresaar?

Oh ei! ei! ei!

Mo issama on surem weel. :,:

5.

Kus on siis minno issama?

Nüüd tahhan sedda nimmeta:

Kus ial laulab Eesti keel

Tru Jummalale üllewel!

Jah, se ta ou! :,: Jah, se ta on! :,:

Mo issama ja minno ön!

Jah, minno ön, jah, minno ön!

6.

Siin ellan minna, Eestimees,

Mo Lutterusse usso sees,

Teen tööd ja tännan Jummalat,

Kes igga pääw teeb mulle head,

Ja mul on rööm, :,: Ja mul on rööm, :,:

Et Jummala tru, helde arm

Ei jätta mind, ehk ollen pörm.

11

7.

Ka terwe Wenne-riik ja ma

On minno armas issama!

Oh, Jummal taewas, önnista

Sa meie maad ja Keisrit ka!

Se on se ma! :,: Se on se ma! :,:

Mo armas, kallis issama!

Mo issama! mo issama!

2.

Kas tunnete mo issamaad,

Kus truus, öigus ellawad?

Kus üllemad ja allamad,

Keik ühhe Pea al seisawad? —

Koor: Kül tunneme; eks olle ta

Mei’ Eesti kele issama?

2.

Kas tunnete mo issamaad,

Kus leiwa pudus tundmatta?

Kus rikkad ning ka waesemad,

Keik tööd ning leiba leiawad? —

Koor: Kül tunneme; eks olle ta

Mei' omma kallis issama?

3.

Kas tunnete mo issamaad,

Kus römus rahwas ellawad:

Kas tewad tööd ehk hingawad,

Siis ikka röömsast laulawad? —

12

Koor: Kül tunneme; eks olle ta

Mei’ omma kallis issama?

4.

Kas tunnete mo issamaad,

Kus karristusses kaswawad

Keik poiad, tütred üllesse —

Ja rahhus leiba süakse? —

Koor: Kül tunneme; eks olle ta

Mei omma kallis issama?

5.

Oh, hoia, Jummal, sedda maad

Ja kaitse temma Wallits'jat!

Lass' öigust nönda üllemad

Ja sanna kuulda allamad! —

Koor: Ön, meie Keiser, meie ma,

Sull' olgo nüüd ja löpmatta!

3.

Ön meie Keisrile,

Ön temma rigile,

Ön keigile!

Sind, Jummal, tänname,

Sult, Issand, pallume

Önne ja önnistust mei' Keisrile!

2.

On meie Wennemaal,

Ta Keisri warjo al,

Ön Wennemaal!

13

Issand, oh õnnista,

Et keik wöiks õitseda,

Mis meile kassuks on — Ön Wennemaal!

3.

Ei wöi meid waenlased,

Olgo kül wihhased,

Siin hirmuta:

On Jummal taewas weel

Ja Keiser troni peal,

Siis polle hirmo meil — Ön Wennemaal!

4.

Önnista, oh Jummal taewas,

Keisrit, kes meid wallitseb!

Olle temma rööm ses waewas,

Mis ta meie pärrast nääb!

Keige allamatte palwe

Tõuseb ülles süddamest:

Koor: :,: Olle meie Keisril helde,

Seisa ikka temma eest! :,:

2.

Temma on ta sures rikis

Öige rööm ja öela hirm;

Temma ees on ikka walmis,

Öelal nuhtlus, öigel arm;

Keik, kes öigust armastawad,

Palluwad nüüd süddamest:

14

Koor: :,: Olle meie Keisril helde,

Seisa ikka temma eest! :,:

3.

Temma käsko kuulda, tedda

Armastada allati,

Allamad! keik nöudkem sedda

Kunni ello otsani.

Ni kui kaljud kindlast seiswad,

Seisko meie truus ka!

Koor: :,: Meie Keisri ello päwad,

Jummal, kaua pitkenda! :,:

5.

Kas tunnete üht Würsti, kelle rikis

Ükspäinis öigus, rahho, seädus ellab?

Kes, kui on hädda, isse etteastub

Ja waenlased keik jalge alla tallab?

Kas tunnete keik rahwas ilma peal,

Kes on se Würst? kus on ta kulus ma? —

So Keiser ons, ön sulle, Wennema!

2.

Kas tunnete üht maad, mis wilja kannab

Et ikka teiste madel' jääb weel anda?

Mis rohkeste meil' waewa palka annab,

Ei lasse ial nälja wallo tunda?

Kas tunnete, keik rahwas ilma peal,

Kus on se ma? kust peab otsima?

Se polle muud, kui Eesti issama.

15

Kas tunnete üht rahwast, mis kül weike,

Ja siiski sure rigi tuggew lige?

Ei olle kül ta seisus, möistus, körge,

Ta kuub on must, ja siiski südda walge.

Se on mo armas Eesti rahwoke.

Sull' andko Jummal rahho ellada

Ja aitko öige tee peal köndida!

6.

Laulge rõõmsast, rigi rahwas,

Tänna on se kallis pä

Millal meie Keisri herral

Sündimisse pääw on kä!

Koor: Jummal hoidko, kaitsko tedda,

Kaugel seisko temmast hädda,

Keige allamatte heaks!

2.

Öiget seädust, selget öigust,

Same ikka temma käest;

Sanna kuulmist, kindlat truust,

Leidko ta meist keikidest.

Koor: Kui on tarwis, rõõmsast astkem

Wälja, ja mis kohhus, tehkem;

Eesti mees on wapper mees.

3.

Keisri ümber seiskem wahwast

Issama ja kroni au’ks!

16

Temma aitab meie rahwast,

On meil' järgest warjuks, nöu'ks.

Koor: Tulleb waenlane, on platsis

Söawääd ja Keiser walmis,

Maad ja rahwast kaitsema.

4.

Jah, ei üksi söakärras,

Kus keik püssid pauguwad,

Trummud hüüdwad, mehhed werres,

Möegad, pigid läigiwad:

Koor: Waid ka rahhus walgust nöudma,

Pimmedussest wälja jöudma,

On meil Keiser märgiks ees.

5.

Jummal taewas sures annus,

Temma päiwi jätkago!

Sowigem ja laulgem römus:

Aleksander ellago!

Koor: Jummal hoidko, kaitsko tedda,

Kaugel seisko temmast hädda,

Keige allamatte heaks!

7.

Mo keige kallim laulo heäl

On minno Keisrile,

Kes issama aujärje peal

Teeb öigust keikile!

17

Sest allati ma röömsaks saan,

Kui temma nimme nimmetan.

Koor: Mo Keiser ellago! :,: :,:

2.

Ni kui mo südda wennal' lööb,

Ni lööb ta Keisrile,

Kes öigust mull' ja head teeb,

Kui issa lapsele!

Ei olle minno silmad näind,

Et ta mul ial liga teind.

Koor: Mo Keiser ellago! :,: :,:

3.

Kui omma issa armastan

Ma tedda allati;

Ni paljo, kui ma jöuan, teen

Ta käsko surmani.

Ta allam ma, mo Keiser ta,

Ni olli se, ning jäeb ka:

Koor: Mo Keiser ellago! :,: :,:

4.

Ma tean kül, ei olle tal

Suurt römo kitussest;

Ja seeb se on, mis allamal

Teeb römo süddamest.

Ta on mo Keiser armoga,

Sest keigest jöuust laulan ma:

Koor: Mo Keiser ellago! :,: :,:

18

8.

Kes on se mees kell' lauldakse,

Ni sure römoga?

Et iggal pool, kus kuuldakse,

Seal helliseb: hurra!

Se on jo meie Keiser hea,

Kes römus römustab,

Se miljonide helde Pea,

Kes armus armastab!

Koor: Sest Wennema, nüüd tänna sa,

Sul on suurt asja tännada

So Keisrit:,: So Keisrit römoga!

2.

Mis teeb meid nenda öiskama?

Kes on se kallis mees?

Kell' auu ikka kuluta,

Keik tahhaks süddamest?

Eks tunne teie tedda weel,

Oh wannad, nored teäl?

Se on jo meie Keiser hea,

Kes auujärje peal!

Koor: Sest Wennema, nüüd tänna sa,

Sul on suurt asja tännada

So Keisrit, :,: So Keisrit römoga!

3.

Kes on ni kallist ehhitud

Purpuri, kroniga?

19

Kes saab ni wägga armastud,

Et hea melega

Keik jättaks warra, ello ka,

Ta kalli ello eest?

Se on jo meie Keiser hea,

Au temmal' keikidest!

Koor: Sest Wennema, nüüd tänna sa,

Sul on suurt asja tännada

So Keisrit, :,: So Keisrit römoga!

4.

Kes on, kes häddas awwitab?

Teeb head waestele?

Kes allamatte koormat nääb,

Ja aitab heldeste?

Kes rahho nöuab rahwa heaks

Ja tülli löppetab?

Se on jo meie Keiser hea,

Kes armus wallitseb!

Koor: Sest Wennema, nüüd tänna sa,

Sul on suurt asja tännada;

So Keisrit, :,: So Keisrit römoga!

5.

Kes on, kes öigust armastab

Ja puhhast ello wiit?

Kes isse kiikil' öigust teeb —

Karm kuub ehk pehme siid —

Kes kaddedust ja kawwalust

Ei salli ialgi?

20

Se on jo meie Keiser hea,

Au temmal allati!

Koor: Sest Wennema, nüüd tänna sa,

Sul on suurt asja tännada

So Keisrit, :,: So Keisrit römoga!

9.

Suurt armo hoolt on Jummal kannud

Mei' sure Wenne rigi eest,

Et ta meil' Aleksandrit annud,

Kes helde melest, wäggew tööst;

Ta aujärg seisab töe peal

Ja öigust armastab ta meel.

2.

Ta rigi rahwast römustada,

On temma ainus hool ja rööm,

Neil' kergitust ja öigust sata,

Ses hiilgab temma auukroon;

Kus mudel rumi uhkussel,

On temmal arm ja helde meel.

3.

Kus Aleksander pöhja panneb,

Seal panneb temma kaljo peal;

Kus ial pudust, wigga tunneb,

On warmalt awwitamas teal;

Suur nöu ja tarkus temma sees,

Sest Jummal on ta abbimees.

21

4.

Kus pimmedusse hanged seismas,

Seal sullatamas Keisri nöu;

Kus rummalus weel wöimust wötmas,

Seal töuseb ue päikse au;

Keik pimmedust ja rummalust

Ta lasib mahha rigi-puust.

5.

Ta rigi pirid seiswad kindlast,

Neil söawäed müriks ees,

Ja wäggew Jummal isse taewast,

On temma kilp ja abbimees;

Ehk tulleks tuhhat waenlast kül,

Ei kohko meie Keisri meel.

6.

Eiropa sured, weiksed rigid,

Keik temma rammo tunnewad;

Ta söariistad, möegad, pigid,

On terrawad ja wallusad;

Ja siiski, ei ta kiitle sest,

Waid nõuab rahho süddamest.

7.

Suurt kasso omma rigil sadab

Tark Aleksander allati:

Ta miljonide juttod peästab,

Kes tedda kiitwad surmani;

Ta orjapölwe kautab,

Et innim' innimesseks saab.

22

8.

Mis silmad uut ja head näwad,

On Keisri arm ja Keisri hool:

Raudmaanteed, merres aurolaewad,

Ja telegrahwid iggal pool;

Mis ial kassuks meitele,

On römuks meie Keisrile.

9.

Eks polle ta kui lodud Keisriks,

Ta näust, sannast, teggudest?

Kes tedda römoga ei teniks,

Ehk keik ei jättaks temma eest?

Sest sowib Eestirahwas ka

Tal' au ja terwist löpmatta!

10.

Ta armastab ka meie suggu

Ja mötleb meie waewa peal',

Sest lähhäb meie ello luggu

Aast' aastalt lahhedamaks teal:

Oh, möistaksime selle eest

Ka tänno anda süddamest!

11.

Sest laulame keik truist melest:

Au Aleksandril' allati!

Ja pallume: oh kaitse heldest

Ta kallist ello otsani,

Tru Jummal! ning so wöitud meest

Siin hoia keige kurja eest!

23

12.

Oh kanna, Issand, ommas sülles,

Mis sull' ning meile armas on.

Ja pea sedda Pead ülless',

Mis keige meie rigi ön!

Lass' temma peale paistada

So armo pallet löpmatta!

13.

Au Keisril', au ka Keisri Praual',

Kes meie önne ön ja rööm!

Suur rahho temma sure suggul',

Et ikka kronist töuseks kroon!

Siin täida neid so rahhoga

Ja pärrast taewa, römoga!

10.

Mis helliseb — rahwas, et kuulge —

Sörwemaast kunni Narowa suust?

Mis laulo heal köllab ni selge,

Käib läbbi meil lihhast ja luust? :,:

Mis küssimest ennam seal tarwis?

Se wastus on keikil jo walmis:

Se on se laul mei' Eesti issamaast

Mei' Eesti issamaast,

Mei' issamaast, mei' Eesti issamaast

2.

Ehk jöed ja wainad kül tewad

Meile wahhet ja lahhust weel;

24

Ehk wallad ja makonnad jäwad —

Need seisawad kaardide peal — :,:

Kus Eestimees eestikeelt kuleb,

Seal wendade laulo ta tunneb:

Se on se laul mei' Eesti.

3.

Siin harrime tännoga pöldo,

Näme waewa' ja römustame:

Pöld annab meil rohkeste kasso

Et leikusses lauletakse :,:

Üht laulo, mis süddant teeb röömsaks,

Meelt wapraks ja liikmed ka köwwaks:

Se on se laul mei' Eesti.

4.

Siin kaswab ka meie noor suggu

Öige usso ja kombede sees; '

Meist peab suur Keiser ka luggu,

Ei pölga meid ennese ees; :,:

Sest eddasi, eddasi, laulge,

Üks ainus laul käib ülle teiste:

Se on se laul, mei' Eesti issamaast.

11.

Nüüd laulgem rõõmsa heälega

Üht wägga armast laulo;

Se laul on meie issama,

Keik mailm sedda kuulgo!

25

Koor: Oh, meie kallis issama,

Sind wötko Jummal önnista!

Sull ikka rahho kinkida

Ja sinno ülle walwada!

2.

Laps kidab omma wannemat,

Ehk kül on läinud halliks,

Ka nenda omma issamaad,

Keik rahwas peab kalliks.

Koor: Oh, meie kallis issama..

3.

Kus innime on sündinud,

Se paik on temmal armas,

Ja saab ni kaua armastud,

Kui jälle hingab muldas.

Koor: Oh, meie kallis issama..

4.

Siin sündsid meie wannemad

Ja issa-issad ilma;

Siin meie järreltullejad

Ka kannawad meid mulda.

Koor: Oh, meie kallis issama..

5.

Siin meie orras haljendab

Ja nabrad pöllul seiswad;

Siin südda wates römustab,

Kui karjad wainul söwad.

Koor: Oh, meie kallis issama..

26

6.

Ehk sidi-ussid, sitronid,

Kül meie maal ei kaswa,

On ikka sell', kes teinud tööd,

Ta pallokenne süa.

Koor: Oh, meie kallis issama..

7.

Ei olle siin kül kullamaad,

Ei kallid kiwwid leida,

Ja siiski wöiwad meie kääd

Meid rahhuliste toita.

Koor: Oh, meie kallis issama..

8.

Ei käi kül sidis, sammetis

Siin meie Eesti wennad,

Ei kanna ehted rinna ees —

On mustas kubes kennad.

Koor: Oh, meie kallis issama,

9.

Nad tewad tööd ehk käiwad teed,

On ommas pölwes röömsad;

Keik meie pöllud, metsad, weed,

On allati meil armsad.

Koor: Oh, meie kallis issama..

10.

Sest laulan ma, kui Eestimees,

Mo Jummalale tänno,

Ja leian omma pölwe sees

Mo leiba, römo, rahho.

27

Koor: Oh meie kallis issama,

Siud wötko Jummal õnnista!

Sull' ikka rahho kinkida

Ja sinno ülle walwada!

12.

Oh laulgem röömsa heälega,

Üht wägga armast laulo,

Se laul on meie issama;

Keik metsad wasto kostko.

2.

Sind meie südda armastab

Ja sinno pole hoiab;

Kui waenlane sind kurwastab,

Siis püssi alt meid leiab.

3.

Ei pea sind, oh issama,

Üks wöeras teotama;

Kui sedda julgeb, peab ta

So laste möeka tundma.

4.

Mis ial sinno pirides,

Keik linnad, lossid, saunad,

On armsad meie süddames:

Nad meil', mei' neile ommad.

5.

Sind önnistago, issama,

Suur Jummal isse taewast;

28

On hädda sul, siis tulgo ta

Sind peästma leigest waewast.

6.

So asad, wäljad öitsego

Ja rohkest leiba andko;

So pöllud, karjad kaswago

Ja meile römo saatko.

7.

Sull' andko Jummal wallitsust,

Mis meie önne nöuab,

Keik üllekohhut, köwwerust,

Meist kaugel hoida jöuab.

8.

Oh issama, sa kallis ma,

Sull' sowib südda önne!

Su üllendab sind lauloga,

Sa kallis taewa anne!

9.

Meid ikka toida, kanna sa,

Oh issama! ja matta,

Kui surreme, so rüppesse,

Ning pehmest kinni katta!

13.

Oh terre, kallis issama

Oh terre süddamest!

Sull' annan ennast römoga

Ja söddin sinno eest!

29

2.

Oh terre ma, kus truusses

Wend wenda armastab; (?)

Kus ma-mees palle higgi sees

Ka röömsast leiba sööb.

3.

So kassemetsad kohhawad

Ja willi haljendab,

So linnud kennast laulawad,

So päike selgeks jääb.

4.

Mind olled sinna sünnitan'd

Ja ülleskaswatan'd,

Mind saggedaste römustan'd,

Mis tarwis, mulle ann’d.

5.

Sest terretan sind, Eestima,

Kui laps ta wannemat,

Ja laulan sinnust römoga;

Mul polle armsamat.

6.

Üks surren ükskord, langego

Ka minno haua peal'

So pudest lehhed, warjago

Mind emma rüppes seal.

14.

Issama, sind armastada,

Tahhan minna süddamest,

30

Sinno pärrast kannatada

Ja keik anda sinno eest!

Sinnust laulda ja sind kita,

Sedda teen ma römoga;

Teoga ka üllesnäita,

Kui on tarwis, — sinno eest.

2.

Römo sees ning ahhastusses,

Kuulge söbrad, waenlased:

Issama on minno meles

Ning mo troost, kui kitsas kääs.

Sind ei woi ma unnustada,

Egga sinnust lahkuda,

Kunni teised minno hauda

Sinno pöue kaewawad.

15.

Sull' tahhan ma end anda,

Nüüd ihho hingega,

Ja ikka armastada

Sind, kallis issama!

Koor: Ja ikka armastada

Sind kallis issama!

2.

Mo süddarindus tuksub,

So wasto truusses,

Su sinnust röömsast laulab,

So halja metsades. —

31

Koor: Su sinnust röömsast laulab,

So halja metsades.

3.

So kasso tahhan nõuda,

Mo kallis issama,

Ja sulle truiks jäda,

Senni kui ellan ma. —

Koor: Ja sulle truiks jada,

Senni kui ellan ma.

4.

Suur Jummal önnistago,

So pöllud, heinamaad,

Ja ikka armust saatko,

Et leiwast leiba saad. —

Koor: Ja ikka armust saatko,

Et leiwast leiba saad.

5.

Se rahho, mis sul olnud,

Se jägo kaua weel; —

On siiski södda tulnud,

Siis olgo wapper meel. —

Koor: On siiski sõdda tulnud,

Siis olgo wapper meel.

6.

Mo issama, sa olled

Mul armas, armsaks jääd

Senni, kui omma rüppet

Mo hauaks lahti teed. —

Koor: Senni kui omma rüppet

Mo hauaks lahti teed.

32

16.

Eesti wennad, laulgem röömsast,

Kiitkem omma issamaad!

:,: Tuhhat suga hüüdkem wahwast,

Et keik rahwas kulewad: :,:

Eestimaad ja Eesti rahwast

Meie südda armastab;

Aitko Jummal körgest, taewast,

Meie kallist issamaad!

Aitko Jummal kõrgest taewast — taewast,

Meie kallist issamaad!

2.

Eesti metsad kohhisego

Eesti meeste laulo ees;

:,: Eesti poisid meestest kuulgo,

Öppigo jo norusses :,:

Eesti issamale laulma,

Kes neid keiki sünnitand,

Sedda maad ja paika kiitma,

Mis meid ülleskaswatand,

Sedda maad ja paika kiitma — kiitma,

Mis meid ülleskaswatand.

3.

Iggal pool, kus Eesti rahwas

Ellawad, seal kuuldakse, :,:

Et neil issama ka armas;

Temmal kitust lauldakse. :,:

Eesti meel ja Eesti südda,

33

Eesti laulud meie suus:

Se on armas keigil kuulda;

Wanna kül, ja ikka uus,

Se on armas keigil kuulda — kuulda,

Wanna kül, ja ikka uus.

4.

Terre, Eestima ja laulud,

Eesti wennad hulgani!

:,: Hoidke kohhe ommad sammud,

Jäge truiks surmani! :,:

Lögem kät, ja olgem röömsad,

Eesti ma on kallis ma;

Meie laulud olgo kuulsad,

Meie rööm on issama,

Meie laulud olgo kuulsad — kuulsad,

Meie rööm on issama!

17.

Mo issama! —

Kui surno kombel maggaks ma,

Se sanna wöib mind ärrata.

Kui metsa kohhin, kella heäl,

Kui püssipauk ja löo laul,

:,: Kui wälk, käib se mo körwasse

Ja aiab laulma wäggise: :,:

Mo issama, mo issama, mo issama!

Sa Eestima, sa Eestima!

34

On sull', sa Eestima!

Sa Eestima!

2.

Mo issama! —

Se sanna töstab körgesse

Mind laulo tiwul üllesse;

Oh Eesti metsad, pöllud, maad,

Kuis ollete ni illusad!

:,: Ja igga asa, lvaino peal

Mull' hüab wasto laulo heäl: :,:

Mo issama …

3.

Mo issama! —

So poiad sinna sünnitad,

Neid kaswatad ja öppetad,

Et töt ning öigust nöuawad

Ja mehhe teud teggewad;

:,: Et sinno nimme auuks nad

Kui Eestimehhed ellawad: :,:

Mo issama …

4.

Mo issama! —

Oh nimmi, maggus olled sa,

Ja maggusaks mull' jäed ka;

Oh, hellise mo körwa ees

Ja seisa kirjas süddames,

:,: Et, kui su laulab: „issama!”

Mo südda wasto kostaks ka: :,:

Mo issama …

35

18.

Eestima käib ülle keige,

Ülle keige ilma peal;

Eesti mehhed, temmast laulge,

Temmast römustago meel;

Ehk kül kitsas temma laius,

Lühhike ta pitkus teal —

:,: Eestima käib ülle keige,

Ülle keige ilma peal! :,:

2.

Eesti neiud, Eesti laulud,

Eesti öllut, Eesti leib,

Ehk kül teised omma kiitwad,

Siiski ülle teiste käib.

Kaunid on kül Eesti kued,

Arwaste ta püli teeb —

:,: Siiski, Eesti neiud, laulud,

Eesti öllut, Eesti leib! :,:

3.

Eestima, meil keige armsam,

Keige weiksem Wennemaal,

Eestimees on keige röömsam

Omma Keisri warjo al.

Eestimees ei sö kül saia,

Ei käi sidis, sammetis,

:,:Alw ja maddal temma maia

Ning ta rahhul selle sees. :,:

36

4.

Eesti mees ei söida töldas,

Egga magga sulge peal;

Sui ta hingab pöllo serwas

Talwe ölle, heina peal;

Siiski temma töös ja waewas

On tal ikka römus meel:

:,: Keikil on üks Jummal taewas,

Kelgi jallad mulla peal. :,:

5.

Saksadel on saksa römud,

Saksa murred, waewad ka;

Sidi kubes on ka kirbud,

Mis ei lasse maggada;

Sörmed, mis kuld sörmust kandwad,

Lähwad pörmuks nendage,

:,: Kui keik teised; matjad kandwad

Wimaks keiki mullasse. :,:

6.

Sest ma laulan iggal aial:

Eesti wennad, Estima,

Andko teile armas Jummal

Ühte meelt ning rahho ka..

On kül ma ning rahwas weike,

Jummal on suur üllewel:

:,: Eestima käib ülle keige,

Ülle keige ilma peal! :,:

37

19.

Eestima, sa illus ma,

Omma kasse-metsaga!

Sinno pole hoiab südda,

Sinno rööm, teeb mulle römo.

Issama, sind armastan,

Senni kui ma mullaks saan!

2.

Sinno metsad kohhawad,

Sinno jöed jooksewad;

Kulen ma so linnud laulud

Ning so karja-sarwed hüüdwad:

Oh, siis röömsaks lähhäb meel,

Kallis issama, so peal!

3.

Sinno asad öitsewad,

Wäljad wilja kannawad;

Näen ma so pöiad kündwad,

Külwawad ehk kokkokandwad:

Oh, siis röömsaks lähhäb meel,

Kallis issama, so peal!

4.

Sinno tö ja ussinus,

On sul iggal päwal uus;

Näen ma so pöiad niitwad,

Wirgud tütred logo wötwad:

Oh, siis röömsaks lähhäb meel,

Kallis issama, so peal!

38

5.

Kui so kässi hästi käib,

Tö ning teggo korda lääb,

Nään so karjad wainul, söwad

Kulen lapsed lulli löwad:

Oh, siis röömsaks lähhäb meel,

Kallis issama, so peal!

6.

Waggaks jä, oh issama,

Keige omma lastega!

Nään so lapsi palwel käiwad,

Pühhapäwa pühhitsewad:

Oh, siis röömsaks lähhäb meel,

Kallis 'issama, so peal!

7.

Andko Jummal sulle head,

Hoidko sind ja sinno Pead!

Soja wihma, päwapaistet,

Rahho, römo, pöllokastet,

Keik, mis sulle tarwis on;

Issama, sul olgo ön!

20.

(17. April.)

Hurra! nüüd Eesti wennad, laulge,

Ja olge rõõmsad hulgani!

Keik passunad ja kellad hüüdke

39

Nüüd rigi rajast rajani! :,:

Se kallis pääw on jälle tulnud,

Mil meie Keiser sündinud;

Suurt armo Jummal sega annud,

Sest sago röömsast pühhits’tud. :,:.

2.

Nüüd tulletagem omma mele,

Kui paljo head Ta meile teind;

Ja tunnistagem igga kele:

Keik assi parremaks on läind! :,:

Ta meles seisab keige hädda

Ning Ta on walmis aitama;

Ka Eesti rahwas tunneb sedda

Ja tahhab lauldes tännada. :,:

3.

Mis on se keige parrem tänno?

Eks se, kui kindlast pallume,

Et Jummal Temma kallist ello

Meil' kaua wöttaks pitkenda. :,:

Ta seädust wibimatta täita,

Se olgo meie üllem tö,

Ja iggal aial röömsast laulda:

Ön meie kalli Keisrile! :,:

40

II.

Söa-laulud.

21.

Nüüd ülles, Wenne allamad,

Kui waenlased meid pirawad!

Kes Wenne leiwast ellawad,

Need kaitsko waprast issamaad.

Sel öige Wenne allamal,

Kuis teäda kaugel, liggidal,

Ei olle armsam kuskil maal,

Kui omma Keisri warjo al. —

Koor: Keiser, usk ja issama,

Kui kutsuwad meid söddima,

Siis astkem ette römoga:

Hurra! Hurra! Hurra!

2.

On Jummal taewas ellus weel,

Ja Aleksander troni peal:

Siis julge keige rahwa meel

Ja röömsast laulab nende keel.

Keik meie Keisri waenlased,

On hagganatte sarnatsed,

Kui Wenne tulli körwetab

Ja Wenne möek neid mahha lööb!

41

Koor: Keiser, usk ja issama,

Kui kutsuwad meid söddima,

Siis astkem ette römoga:

Hurra! Hurra! Hurra!

3.

Käib Keiser eel ja näitab teed,

Siis astkem järrel, Wenne wäed,

Ja söddigem kui wennad siis,

Sest se on öige meeste wiis.

Kes ial meitest langewad,

Need ausat surma surrewad;

Neid lapselapsed tännawad

Ja neile rahho palluwad.

Koor: Keiser, usk ja issama,

Kui kutsuwad meid söddima,

Siis astkem ette römoga:

Hurra! Hurra! Hurra!

22.

Issa, sind pallun ma!

Möirades pirab mo ümber nüüd södda,

Ulludes lendawad kulid, oh hädda!

Isra'li Jummal, oh hallasta!

Issa, sind pallun ma! :,:

2.

Issa, mind sada sa!

Sada mind wöitma ehk sada mind surma,

42

Wötta mind langedes heldeste hõlma!

Te ni, kui tunned sa minnoga.

Issa, mind sada sa! :,:

3.

Issa, sind tunnen ma,

Olgo se süggise lehtide kohhas,

Olgo se werrises lahhingis söas:

Ikka mind armoga sadad sa.

Issa, sind tunnen ma. :,:

4.

Issa, mind önnista!

Ihho ja hinge ma annan so kätte,

Mis sa mull' annud, wöid sinna ka wötta;

Surres ja ellades pallun ma:

Issa, mind önnista! :,:

5.

Issa, sind kidan ma!

Minna ei söddi jo öelusse pärrast;

Peästa mind, Jummal, sest lahhengi kärrast!

Wöites ehk langedes aita sa,

Issa! sind kidan ma!

6.

Issa, sull' annan ma

Ennast, kui kulide rahhe mind kattab,

Waenlase odda mind tänna weel, mattab:

Sulle, mo Jummal, end annan ma!

Kule, sind hüan ma!

43

23.

(Söamehhe hommiko laul.)

Koido walge on jo selge,

Päike töuseb, olgem walmis!

Pea hüüdwad meid trompetid,

Pea pauk'wad suredtükkid,

Pea mitmel surm on kääs.

2.

Söamehhed, kui pulehhed,

Lang’wad rutto surma kätte:

Hommiko weel uhkest astud,

Öhto rinnust läbbi lastud,

Hingad mitme teistega.

3.

Oh, kui pea, sa ei tea,

Närtsib sinno terwis, ello!

Öitsewad so nored palged,

On ni punuased ja walged:

Püssikuul neid kahwatab.

4.

Sest ma jättan, kui ma töttan

Sötta, ennast Issa holeks.

Nenda söddida ka julgen;

Kas ma wöito saan ehk langen:

Jägo ni, kui Jummal teeb!'

44

24.

Husarid on üks wapper wäggi,

Meid terretab keik römoga;

Kus waenlane meid ial näggi,

Sealt pöggenes ta hirmoga.

Ja seisab ilm weel tuhhat aastat,

Siis ellawad weel ikka Husarid,

Husarid.

2.

Kus söa passun ial hüab

Ja suredtükkid paukuwad,

Kus waenlane meilt wöito püab,

On Husarid, kes aitawad.

Kus ükski ennam nöu ei leia,

Seal leidwad nöu weel ikka Husarid,.

Husarid.

3.

Meil’ tulgo wasto Prantsus, Inglismees,

Ehk Rootsi raud, mis roostetand;

Ka Türklane ta laias rides,

On meie hambid tunda saand.

Kes söas waprad, rahhus lahked,

Need polle muud kui ikka Husarid,

Husarid.

25.

Lippud, lehhitage tules,

Kumage weel kulid tulles,

45

Lahhing hakkab peage. :,:

Surrema, ehk wöimust sama,

Tapma teist ehk isse jäma:

Söamees ei taggane! :,:

2.

Waenlane kül ähwardago:

Wihhas hambid kirristago:

Möeka tale näitame. :,:

Koljat on ka ähwardanud,

Pärrast pead kautanud;

Sedda saab ka waenlane. :,:

3.

Jubba möegad ihhutakse,

Suredtükkid laetakse,

Pea hakkab werremäng. :,:

Muld, kus tänna peale astun,

Omma werrega ehk kastan,

Home on mo surma säng. :,:

4.

Surma wasto wälja minna,

Tömban omma püssi winna,

Kuli saan ehk sadan ma. :,:

Ehk ma surma suus kül seisan,

Siiski Jummalaga wöidan,

Ta wöib hoida, awwita. :,:

5.

Wennad, röömsast wälja astkem,

Söariistad kätte wötkem,

Issama ja Keisri eesti :,:

46

Jummal wöib ka tulles hoida

Suretükkide eest kaitsta —

Jummalaga tullesse! :,:

III.

Kewwade- ja sui-laulud.

26.

Wisil: Mis helliseb — rahwas, et kuulge.

Kas kulete, lauljad, kui armsast,

Keik linnud jo laulawad?

Kas näete, lauljad, kui kennast

Keik lilled jo öitsewad

Ja maggusast lehkawad? —

Mis sundmist on ennam seal tarwis?

Eks olgem nüüd laulma ka walmis:

Sest kallis, kallis kewwade on kä,

Jah, kewwade ou kä, — — :,:

2.

Kül olli meil iggaw pitk talwe ,

Kus wangis keik ollime;

Ehk pakkusid laulud meil' peale,

Siis wait jäma piddime

Ja kurbdusses seisime.

47

Nüüd agga keik lummi on sullan'd,

Ja lauljatte römo aeg algan'd:

Sest kallis, kallis keww. ..

3.

Kui watame wäljade peale,

Mis priskeste kaswawad,

Kui kuleme lindude heäle,

Kes hulgani köllawad,

Et sinust nüüd leiawad:

Siis lauljad, kes laulda wöib, laulgo

Ja Jummalas tänno ka andko:

Sest kallis, kallis keww. …

27.

Kui jo jöed röömsast jookswad

Metsad lehtes kohhawad;

Kui jo lilled wäljal öits'wad,'

Linnud metsas laulawad;

Kui jo karjad wäljas käiwad,

Lapsed wainul huikawad:

Siis on öiged laulo päwad,

Mis meil' paljo römo saatwad;

Siis on rööm! :,:

2.

Laskem siis, oh laulo-wennad,

Ommad laulud köllada!

Kewwadised päwad kennad,

48

Wöiwad süddant awwada.

Rööm, se tahhab lauluks sada

Igga weikse linno suus.

Wötkem, wennad, römustada:

Wanna sui on jälle uus!

Meil on rööm! :,:

3.

Tagganege murred, waewad,

Kallis kewwade on kä;

Pehme tuul ja sojad päwad, —

Murred surgo laulusse.

Rööm, meid kandko, ellad wennad,

Laulo tiwul üllesse.

Päike teeb nüüd ilmad sojaks,

Ärqo jägo südda külmaks.

Meil on rööm! :,:

4.

Kullerkuppud, Jani-lilled,

Waatwad lahkest meie peal;

Römo laulwad linno keled,

Römo karjalaste heäl.

Kui keik lomad römo tundwad,

Et nüüd kewwade on kä,

Lauldes se eest tänno andwad,

Loja armo tunnistawad:

Siis on rööm! :,:

49

28.

(Karjaste laul.)

Nüüd olgo meil karjastel römo laul suus,

Sest linnud on laulmas ja lehhed on puus.

Keik lummi on sulland ja kewwade kääs,

Keik hüppab ja kargab, mis kuiwal ja wees;

Sest töttage römoga wainule kokko,

Ja laulgem, kus käggo meil hüab jo wasto: Kukko!

Koor: :,: Juwiwallera, Juwiwallera, Juwi-'

walle-ralle-rallera! :,:

2.

Kuis seiswad nüüd kennast meil silmade ees,

Keik wäljad ja asad, mis lillede sees;

Kuis köllawad kellad ja kohhawad jöed,

Ning lehkawad maggusast orrud ja mäed;

Keik lodus on ehtes, kui pruut peio ees:

Sest laulgem, jah laulgem, et kewwade kääs:

Kukko!

Koor: :,: Juwiwallera, …

3.

Kuis hüppawad talled nüüd kinkude peal!

Kuis römustab wainul meid sarwede heäl!

Ja kaste, se hiilgab, kui kuld rohho sees;

Keik römustab süddant, mis silmade ees. —

Kui laulwad siis metsad ja haljendab iis,

Siis töstkem ka heäle, mis karjaste wiis: Kukko!

Koor: :,: Juwiwallera, ….

50

29.

Kui kaunist hüab waino peal,

Se karja-sarwe heäl :,:

Ja kostab metsast wasto seal: :,:

Oh, hüa, hüa peal! :,:

2.

Pu-lehhed, rohhi,' lillek'sed,

Mul näitwad mängiwad; :,:

Keik määd ja orrud, kiwwid, weed, :,:

Nüüd moga laulawad. :,:

3.

Mo meel on römus, laulud suus,

Et kewwade on kä, :,:

Mis Jummal loond, on jälle uus :,:

Ja ärkab üllesse. :,:

4.

Kui agga mötlen Tio peal,

Siis südda kurwaks lääb, :,:

Ja halle karja-sarwe heäl, :,:

Mind kurwemaks weel teeb. :,:

5.

Ta on ni armas minnule

Ja ellab kaugel weel, :,:

Naäb waewa wöera kässo al, :,:

Ja otab nuttes seal. :,:

6.

Ta kallid silmapissarad

Ma ärra nelaksin, :,:

51

Ja allati ta kallist pead :,:

Mo sülles hoiaksin. :,:

7.

Ta on ni tahke, tassane,

Kui walge tuwwike, :,:

Ja armastab ni ellaste, :,::

Kui mudest üksige. :,:

8.

Ta messimaggus armastus,

Mull' maggust wallo teeb; :,:

Oh, et ta armo kurwastus :,:

Ni pitkale weel lääb ! :,;

9.

Oh, millal ükskord jöuan ma

Mo kodda assuta, :,:

Ja omma kalli Tioga. :,:

Mo pessa ehhita! :,:

10.

Mo kallis Tio, ota weel,

Kui kolm kord lummi läin’d, :,:

Siis olleme ka meie teäl:,:

Jo pulmad ärrateind. :,:

11.

Ses lotusses ma kannatan,

Jään truiks surmani, :,:

Ja Tio, sind ma armastan :,:

Mo ello otsani. :,:

52

12.

Sest römo teeb mo süddamel,

Se karja-sarwe heal, :,:

Se pörab süddant, möttet, meelt, :,:

Mo armsa Tio peäl'. :,:

30.

(Karjaste rööm.)

Kell' on ni lahke, römus meel,

Kui wagga karjastel?

Kell' on ni helle, selge heäl,

Kui karja-sarwedel?

Kui linnud laulwad 'pude peal,

Ni meie pude al,

Siis lust on kuulda keikidel,

Kes käiwad karjasmaal.

2.

Pääw paistab, linnud laulawad,

Ja karri waikselt sööb;

Tuul lehkab, kellad hüawad,

Mis meile römo teeb.

Meil haljas rohhi pörmandaks

Ja taewas kattusseks;

Keik metsa lilled meleheaks

Ja Jummal kaitsejaks.

3.

Kell' südda raske, nukker meel,

Se mingo wainule

53

Ja waatko, kuida linnud seal

Ja lilled murreta.

Mis Jummal lonud illusast

Ja hoiab armoga,

Keik öits’wad, laulwad tännoga;

Neist öppi sinna ka.

31.

Talwemödas, mis meil teggi

Iggawust ja kurwastust;

Rohhi tärkab, jookseb jöggi,

Kewwade toob römustust;

Mäed, orrud, metsad, wäljad,

Keik on uest ellamas,

:,: Pöllud, heina-asad haljad,

Tommingad ka öitsemas. :,:

2.

Pange lille-kronid pähhä,

Kennad neiud, asa peal,

Kullerkuppud jälle nähhä,

Wilja orras illus weel.

Jälle lehtes pude oksad,

Kus need linnud kiguwad,

:,: Ehhitawad ommad pessad,

Römust laulo aiawad. :,:

3.

Kewwade kül pessitawad

Löokesed, linnuk’sed;

54

Agga röömsaid pulmi tewad

Süggise keik neiuk'sed.

Hans, se mötleb Anne peale,

Jürri Marrit iggatseb,

:,: Karel tunneb Kaie heäle

Römustab, kui tedda nääb. :,:

4.

Kewwade, oh kallis ello,

Karjasmaal ja waino peal!

Armastus, se maggus wallo,

Mitme nore rinna al.

Mis ni mitto neiut ootnud,

Ehk se tulleb tännude;

:,: Mitto peiut töotanud:

„Oot, kui tulleb süggise!” :,:

5.

Ootkem siis, ja olge röömsad,

Neiud, peiud, hulgani;

Sui on suhkrust ootse-päwad,

Pulmad sünd'wad süggise.

Kewwade jo öisi kandwad

Öunapuud ja öek’sed;

:,: Pärrast öidest öunad sawad,

Neiudest ka naeseksed. :,:

6.

Keik, mis pärrast wilja kannab,

Peab enne öitsema;

Anneke, kui suud sull' annab

55

Hans, siis pead otama.

Mehhed on jo truid linnud,

Egga nad ei walleta;

:,: Mis nad kord on töotanud,

Ootke — kül se sünnib ka. :,:

32.

Kui üksi metsas laulan ma,

Ehk röömsas köris teistega,

:,: Siis on mo südda röömsam weel,

Kui rikka mehhel kulla peal. :,:

2.

Siin paistab päike sojaste,

Siin öits'wad lilled kennaste;

:,: Siin laulab öpik, kukko-lind,

Keik lomad römustawad mind. :,:

3.

Ma istuks metsas allati;

Siin tuksub südda röömsaste;

:,: Siin polle murret, kurwastust,

Ei kiuso, rido, pahhandust. :,:

4.

Mis hulga seas laggedal,

Ni linnades, kui küllas maal,

:,: Meil ahhastusseks seisab ees,

Ei leita waikse metsa sees. :,:

56

5.

Kui armsal kewwadisel a'al

Löön silmad metsas üllespool,

:,: Siis sures templis ollen ma

Ja laulan röömsa melega. :,:

6.

Siin waikses walges kasikus,

Ma ollen ni kui kirrikus.

:,: Ei nä siin kurja minno silm,

Ei eksita mind kurri ilm. :,:

7.

Siin tahhan minna laulda ka,

Mo Jummalale römoga;

:,: Ja wennad, kes teist tahhab weel,

Se laulgo siin on rumi kül. :,:

33.

Wisil: Eesti wennad, laulgem röömsast.

Lögem kokko, röömsad lauljad,

Mingem lauldes wainule!

:,: Seal on röömsad liggilauljad,

Metsa linnud hulgane. :,:

Ni kui meie laulo heäled,

Sündwad, sündko süddamed;

Ühte jägo meie meled,

Ühtekokko meie kääd,

Koor: Ühte jägo meie meled — meled,

Ühte kokko meie kääd.

57

2.

Nenda ühhes nöus ja seltsis,

Wennad, laulgem helledast!

:,: Römo tundes ühhes koris

Töstkem heält nüüd illusast! :,:

On meid Jummal römustanud,

Ja meil kallist terwist ann'd

Römoga meid kinnitanud,

Laulo heält, meil’ rindo pann'd:

Koor: Mis siis ennam tehha wöime — wöime.

Kui et se eest laulame?

3.

Nüüd on kallid laulo päwad,

Mets ning mäggi haljendab,

:,: Linnud laulwad, lomad söwad,

Keik, mis ellab, römustab. :,:

Kewwade keik ärkab ülles,

Kewwadel on laulud suus,

Iggal maal ja iggas keles,

Kuulda on suur römustus,

Koor: Iggal maal ja iggas keles — keles,

Kuulda on suur römustus.

4.

Laulgem pöllust, heinamadest,

Metsadest ja mäggedest.

:,: Laulgem pu ja aia tödest,

Wiljapuist ja lilledest; :,:

Laulgem Eestimaast ja pölwest,

Eesti naestest, neiudest;

58

Need on kallid meie melest,

Meile armsad süddamest,

Koor: Need on kallid meie melest — melest,

Meile armsad süddamest.

5.

Eesti kewwade on kenna

Eesti laulud illusad;

:,: Eesti pöld wöib leiba anda,

Eesti neiud näggusad. :,:

Kui ma nende heäle kulen,

Nende kuldsed juuksed nään,

Süddamest siis römus ollen,

Ued laulud suhho saan,

Koor: Süddamest siis römus ollen — ollen,

Ued laulud suhho saan.

34.

Waat, kuis taewas nüüd sinnab,

Päwa töuse jo punnab,

Lilled öitsewad!

Armsast puhhuwad tuled,

Kaunist köllawad heäled:

Koor: :,: „Öissa! öissa! nüüd kewwade kä!” :,:

2.

Waat, kuis hallikad jookswad,

Linnud pude peal laulwad,

Metsad kohhawad;

59

Ö-pik töstab nüüd heäle,

Käggo kostab se peale:

Koor: :,: „Öissa! öissa! nüüd kewwade kä!” :,:

3.

Keik, mis ellab, nüüd laulab,

Et mailm wasto köllab;

Römus keige meel:

Linnul pessites metsas,

Kallal niudes wettes.

Koor: :,: „Öissa! öissa! nüüd kewwade kä!” :,:

35.

Oh mets, so halja oksadega*),

Sind terretan ma tuhhat kord:

So pude al on hea olla,

Sest kidan sind :,:

Ni mitto tuhhat kord!

2.

So pude al ma tahhan laulda,

Ja römus olla julgeste;

Keik linnud wötko wasto kosta,

Et Jummal tein'd keik targaste.

3.

So pude al mull' tulleb mele,

Kui önsaks teeb mind armastus;

Siin mötlen selle hinge peale,

*) Sest laulust lauldakse igga salml isse wisi.

60

Kes on mo üllem römustus

Mo maggus lotus, önnistus,

Mo önnistus!

4.

Siin waikses templis tahhan kita,

Mo Jummalat ta heldusses:

Jummal on hea,

Ja temma heldus kestab ikka iggawest! :,:

Jah, iggawest! :,:

5.

Oh mets, so halja oksadega,

Sind terretan ma tuhhat kord!

So pude al on ärmas olla,

Sest kidan sind ni tuhhat, tuhhat kord!

Jah, tuhhat kord! :,:

36.

Siin istume rohho peal,

Lillekroon peas,

Jah, lillekroon peas;

Siin wötkem ka laulda :,:

Kunni jo ku paistab seal tahtide seas.

Koor: Siin wötkem ka laulda. :,:

Kunni jo ku paistab seal tähtide seas.

2.

Keik norusse päwad meil

Ruttawad kääst,

Jah, ruttawad kääst,

61

Kui wankre al rattad, :,:

Kes teab, kas weel home üks ellus on meist..

Koor: Kui wankre al rattad, :,:

Kes teab, kas weel home üks ellus on meist..

3.

Sest laulgem nüüd koris, et

Kewwade kä,

Et kewwade kä.

Keik laulab jo röömsast; :,:

Ka laulgem, et murre meil koormaks ei jä.

Koor: Keik laulab jo röömsast; :,:

Ka laulgem, et murre meil koormaks ei jä.

IV.

Janipäwa-laulud.

37.

Nüüd armas Jani-öhto ka,

Ja tulled pöllewad;

Sest wennad, astkem riddasse,

Kes laulda möistawad.

Se kallis öhto römustab

Ni mitmed süddamed,

62

Kes öiget römo otsiwad,

Ja kartwad Jummalat. :,:

2.

Kui tulli ösel pimmedas,

Ni paistis Juhhanes;

Kui tulli päwa töusmisses

Ni kustus Juhhanes.

Ei pärris päike polnud ta,

Waid, kes sest tunnistas,

Et päike piddi töusema,

Kes ilma walgustas. :,:

3.

Sest olgem röömsad, tännage,

Keik hulgal selle eest,

Et Jummal peästnud heldeste

Meid pimmedusde seest.

Meil on nüüd walgus, ellage,

Kui lapsed, walgusses;

Keik üllekohhut pölgage,

Mis kurja ilma sees. :,:

38.

Oh kui armas on kuulda

Jani-ösel se laul,

Mil keik tulled, mis paistwad,

On selgeks römuks meil!

Siis keik rahwas on römus,

63

Ja keik meled ka head.

Et ta Janipääw on tulnud,

On mo süddamel rööm,

Süddamel rööm!

2.

Oh sa annas, sa kallis pääw,

Ei unnu sa mul;

Sest sel päwal, siis andis

Mull' keige esmalt suud

Se, kes armas mo melest,

Armsam weel, kui mo hing;

Agga mis suandja nimmi —

Sedda ei ütle ma,

Ei ütle ma!

39.

Nüüd olgem keik röömsad,

Sest Janipääw kä,

Ja öiskagem, söbrad,

Sest meie meel hä.

Keik nukker meel, murre,

Se kaddugo meist,

Kui kadduwad süggisel

Lehhedke puist.

2.

Keik öitseb ja lehkab

Ni maggusast teäl,

64

Ja mönni paat kigub

Wee laenete peal.

Kül lusti ja römo

Meil' Janipääw toob!

Oh kahjo, et aastas

Üks ainus kord käib!

3.

Nüüd pöllewad tulled,

Ning wee peal ja määl

Ka helliseb rägo

Ja öpikko heäl;

Sest laulgem ka röömsast,

Et meie meel hä:

Oh öissa! oh öissa!

Nüüd Janipääw kä!

40.

Laulge, laulge, tänna tulleb

Jani-rööm, kui tulli pölleb!

Kes nüüd ennam kurwaks jääb,

Kui ta Janipäwa nääb? :,:

2.

Jani-ösel, tulle walgel,

On suur rööm nüüd meie hingel;

Sest se weikse walge peal,

Töusis armo päike meil. :,:

65

3.

Kida nüüd, oh ristirahwas,

Tänno andma olle wahwas:

Juhhanes, mis kulutan'd,

On jo ammo täide saand. :,:

41.

Kes tahhaks murres norgus seista

Kui römus Jani-öhto kä?

Kes tahhaks kulmo korsutada,

Kui töttab römo - tullele?

Rööm tulleb igga pä meil wasto,

Ja pealege weel tänna pä;

Rööm aitab ilmast wälja astu',

Kui meie ello ots on kä.

2.

Weel ellan ma, weel heidab kaste,

Ja jöed, ojad jookswad ka;

Weel paistab ku ni helledaste,

Kui Adamale paistis ta;

Weel on siin kennad laulud kuulda

Ja haljas rohhi kattab maad;

Weel peab mind mo Marri nenda,

Kui Ewa omma Adamat.

3.

Weel andwad pöllud peatoidust,

Ja pilwed soja wihmakest;

66

Weel tunnen römo lille haigust,

Ja suise soja päwadest;

Weel paistab koit ja ehha-walge,

Ja öpik, käggo laulawad;

Weel lekib Jani - tulli selge,

Ja Eesti poisid öiskawad —:

4.

Nüüd üttelge, miks peaks minna

Mo kulmo kortso tömbama?

Kui maad ning metsad, taewa-sinna,

Keik täidetud on römoga? ....

Ei! wennad, kulmo kortsutago,

Kell' werri paksuks, mustaks läin’d;

Need kortsus, happo nägao tehko,

Kes pölle Jani - tullel käin’d.

42.

Wisil: Kui üksi metsas laulan ma.

Kui Janipäwal waino pealt,

Ma kulen röömsa rahwa heält, :,:

Siis laulan minna nendega

Ning tunnistan mo römo ka. :,:

2.

Kui kariad metsast tullewad,

Siis lilled sarwis rippuwad;

:,: Waat, külla naesed nobbedad,

Keik lehma - rohto otsiwad. :,:

67

3.

Ka karjastel on lilled kääs,

Ja karri lilles nende ees;

:,: Nad löwad lulli römoga,

Et jälle Janipääw on kä. :,:

4.

Ka laulwad neiud kige peal,

Ja kaugel' kostab nende heal;

:,: Peig warritseb ja kulab pealt,

Ning kidab omma prudi heält. :,:

5.

Mis Janipäwal lubbatud,

Saab Jöulopühhiks täidetud;

:,: Mis Jürri ettewötnud on,

On wissiste ka Marri ön. :,:

V.

Süggise- ja talgusse- laulud.

43.

Römolaulud, töuske ülles,

Meie tö on önnistand!

Piddagem püüd Sedda meles,

Kes meid rohkest römustand.

68

Leiba on ta meile annud,

Meie pöld on kaswanud,

Kurja, eest ta sedda hoidnud,

Meie kassuks walwanud:

Jummal olgo tännatud!

2.

Römolaulud, töuske ülles,

Mis ma lootsin on mo kä!

Rohke saak on minno sülles,

Korda läinud minno tö.

Lapsed, perre leiba sawad,

Nälja hirm jääb kaugele;

Waesed sandid troosti leidwad

Meilt, kui pudus nendele:

Jummal olgo tännatud!

3.

Römolaulud, töuske ülles,

Töusmist kunni lodeni!

Kiitke Lojat iggas keles,

Ühhest merrest teiseni!

Ta on arrno üllesnäitnud,

Tööd ja waewa önnistand;

Önnetust meist kaugel hoidnud

Ja keik terwelt kätte ann'd:

Jummal olgo tännatud!

69

44.

Jo walged meie wäljad

Ja wilja leikus kä;

Eest wötke sirbid, leik'jad,

Ja töt'ke pöllule!

Nüüd tehke tööd ja laulge:

„Keik Jummal armust ann'd !”

Kui teie sirbid leik’wad

Ja wilja körred lang'wad,

Siis möttelge ka seal

Se surma - sirbi peal.

2.

Sest wilja pannaks' aita,

Umbrohto tullesse.

So ihho langeb hauda,

Hing lähhäb lillesse.

Mis agga tedda otab

Ja kuhho temma saab?

Se peale usklik mötleb

Kas hingab ta ehk wöitleb:

Et temma wimme tund

Tooks maggust rahho - und.

45.

Kül römustab se süddame,

Kui linnud laulawad

70

Ja jälle uest kewwade

Puud, rohhud öitsewad.

2.

Weel armsam on, kui süggise

Pöld wiljast nörretab,

Mis waewa järrel meie meel

Ni wägga himmustab.

3.

Kui kuhhelattel, nabradel

Ruum pöllul kitsaks jääb,

Ja asal kuhhi kuhja peal

Meir süddant römustab.

4.

Kui rehhewardad laksuwad,

Suur unnik sarja al,

Ja keik uut leiba maitsewad:

Siis tänno Jummalal!

46.

Sirbid niitwad

Wihhud heitwad

Sirbi terra al.

Tüdrukute pärjad

Norest higgist märjad,

Siiski laulud suus. :,:

2.

Sirbid leik'wad

Neiud laulwad

71

Pilli heäle al,

Kunni ku jo paistab,

Perrenaene hüab

Tango pudrule. :,:

3.

Hansso Marti

Luisk’wad sirpi,

Öhto tullemas;

Jubba päike wereb,

Sidduminne tulleb,

Olgem willetad! :,:

4.

Leik'jad pöllal,

Sirbid öllal —

Tulge lauale!

Ühhest waagnast söwad,

Ühhest kannust jowad

Pops ja perremees. :,:

5.

Kell' toit mekkib,

Sell' su nokkib

Omma armokest;

Jürri küssib Marrilt,

Marri kiissib Jürrilt:

„Mis so südda teeb?”

6.

Sögid södud,

Jogid jodud,

72

Tantsud tantsitud;

Rahwas koio lähwad,

Tee peal minnes hüüdwad:

„Öissa, Talgussed!”

47.

Eks süggise

Meil wäggise

Jo tahha kätte tulla?

Jo käggud jäid

Ja löod wait,

Ei möista öpikkud laulda.

2.

Keik päsok'sed

Ja, warblased,

Keik näewad talwet jo paistwad.

Kus kurred jäänd?

Keik ärraläind;

Neid hirmutand süggise ilmad.

3.

Oh, tulle sa,

Ei karda ma

Sind, wöttan waggusi wasto.

So tuul on külm

Ja willo ilm,

Sest teggin sulle uut ahjo.

73

4.

Mo salwed ka

Jo täitsid sa,

Sest wöid nüüd ürile tulla.

Mis wöid sa mull',

Oh pöhja - tuul

Mo kassukas kahjuks suurt olla?

5.

Kui mässad sa,

Siis watan ma,

Mo aknast römoga wälja.

Keik hangund weed

Ja sani-teed,

Kui tuiskad, tewad mull' nalja.

6.

Ja pealege,

Oh süggise,

Sa tead jo, kes sul käib kannul:

Kül kewwade

Sull' näitab teed,

Et töttad siit rongade tiwul.

48. Kus ellaks ma?

Kus ellaks ma?

Kus keik öiglased römoga istuwad,

74

Ning ka Jummalat tännades laulawad,

Kus keik rahwas ellawad rahhoga:

Seal ellaks ma!

2.

Kus ellaks ma?

Kus on ellamas söbber ta söbraga,

Ehk ka mees omma naesega armoga,

Kus lapsed, kes hirmota tewad, mis hea:

Seal ellaks ma!

3.

Kus ellaks ma?

Kus keik risti römoga kantakse,

Ning ka waeste wendadel' antakse,

Kus on usko, armastust, lotust ka:

Seal ellaks ma!

Jah, seal ellaks ma!

49. Laulo kasso.

Laul kergitab mei' ello,

Et südda röömsaks lääb;

Laul wähhendab keik wallo,

Mis kurri ilm meil' teeb.

2.

Keik röömsad linnud laulwad

Ni mitme wisiga,

Ja ommal kombel püüdwad

Ka Lojat tännada.

75

3.

Laul mõistab tunnistada,

Kui südda römo täis;

Laul wöib ka jöuda anda,

Kui kurwad päwad käes.

4.

Sest wennad, röömsast laulgem,

Kui metsa linnuk’sed,

Ja ühhes meles olgem,

Kui laulo wennak'sed.

5.

Meil söbrussest on laulda,

Mis kokko hoiab meid;

Se laul on kaunis kuulda,

Kes lauldes söbraks said. .

6.

Ka on meil lauldes kita

Mei' kallis issama!

Se wöib meid rohkest toita

Ja römustada ka.

7.

Mei' issamaal on issa,

Kes armus wallitseb;

Keik Temma sugguwössa

Su lauldes tunnistab.

8.

Ka meie armas emma,

Kes meid on sünnitand;

Meil Maarja maast on laulda,

Mis meie temmalt saand.

76

9.

Ka on ni mitmel wennal

Üks armas „öeke”,

Kes ösel egga päwal

Ta melest lähhägä.

10.

Ka mitmel lauljal naesed

Ja lapsed armasta;

Se tedda wöib, kui teised,

Kül laulma aiada.

11.

Sest lauljad, meil on laulda

Ni mitmest, mitmega,

Ja lauldes kulutada:

Ilm, tänna, römusta!

12.

Kes lodab, se on römus,

Ja laulab röömsaste;

Ei röömsat lauljat kurbdus

Wöi ial surreta.

50. Sündimisse pääw.

Terre nüüd, sa kallis pääw,

Sind on Jummal jälle annud!

Ta armust kannatanud

Ja weel ello pitkendan'd.

Terre sa :,: kallis Pääw! :,:

77

Terre sa :,: oh kallis pääw!

Tänno sull', Iummalal

Se sure armo eest!

2.

Halleluja lauloga

Tänna unnest ülles ärka!

Sull' on Jummal armo näitnud

Ja sind rohkest önnistand!

Terre sa …

3.

Omma tänno ohwriga

Palwes temma ette astu!

Ta on helde, armolinne,

Kaitsis sind ja kaitseb weel.

Terre sa ….

4.

Andko Jummal kaua sull'

Röömsaid päiwi, römust ello!

Hoidko kaugel sinnust wallo

Kunni hüab surma kel.

Terre sa ….

51. Õitse - laul.

Nüüd wennad, töttage wainule,

Ja olgem waprad ka laulule;

Sest jubba loja läinud pä,

Ja armus öitse aeg on kä.

78

Keik sittikad on lendamas,

Ja öpikko laul köllamas.

Lass' hüda, lass' hüda, lass' hüda: Halloo!

Keik sarwed, keik sarwed, keik sarwed: Halloo!

Lass' hüda keik sarwed : Halloo !

Ja öiskagem sekka: Halloo!

2.

Ku paistab, orrud ka aurawad,

Ja öitse - tulled jo pöllewad;

Keik neiud laulwad kige peäl,

Ja kaugel kostab nende heäl.

Kül süddamed meil pöksuwab,

Ja römoga sees hüppawad.

Oh römo, oh römo, oh römo: Halloo !

Mis öitsel, mis öitsel, mis öitsel: Halloo!

Oh. römo, mis öitsel: Halloo!

Sest öiskagem sekka: Halloo!

3.

Et kuulge, wennaksed, kige pealt:

Kes kuleb kaugelt ta prudi heält?

Kes möistab, mis se tähhendab,

Kui neio heal ni wärriseb?

Ta ärras südda tunneb sees,

Et peio tedda kulamas;

Sest laulab, sest laulab, ssst laulab: Halloo!

Ja tuksub, ja tuksub, ja tuksub: Halloo!

Sest laulab ja tuksub: Halloo!

Sest öiskagem sekka: Halloo!

79

52.  Peio iggatseminne.

Kallis Marri, kaugel ellad,

Millal kandwad sind mo kääd?

Silmawet sa tihti wallad,

Kurwastusse päiwi nääd! —

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

2.

Lapsest sadik olled sinna

Minno keige surem rööm;

Ei sa wöi mo melest minna,

Kunni korristab mind surm.

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

3.

Kallis Marri, kaugel ellad,

Arwa kulen ma so heält;

Siiski mulle armas olled,

Aeg ei pöra minno meelt.

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

4.

Tullewad need tunnid mele,

Mil mo sülles ist'sid sa;

Mötlen ma se sanna peale,

Mis sull' pandiks andsin ma: —

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

80

5.

Mälletad weel, kallis Marri,

Kui kord aedas pärna al

Ellast hoidis minno kässi

Sinno pead mo rinna naal? —

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

6.

Eks ma seal ei töotanud:

Marri, sind, ei mitte muud?

Eks sa seal mull' esmalt annud

Häbbelikkult prudi suud? —

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist, ei lahko ma!

7.

Ükski wäggi siin mailmas

Sinnust mind ei lahhuta;

Keik muud neiud minno silmas,

On kui ilma ellota. —

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

8.

Kulen linnud, näen lilled,

Ikka mötlen sinno peal;

Sinno kuldsed sidijuuksed,

Sinno maggus löo-heal —

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

81

9.

Ehk kül meie meel ei möista,

Mil ehk kuida sünnib se,

Siiski wötkem kindlast lota,

Et meid kokko pannakse. —

Kallis Marri, kannata,

Sinnust wist ei lahko ma!

53. Laulo pall.

„Mis kulen ma seal ukse ees?

Mis häalt seal treppi körwas?

Kes on se kenna laulomees,

Ja laulab külmas öues?

Ni küssis ükskord kunningas,

Ja teenrid ollid jooksemas

Se laulja sisse laskma.

2.

„Oh terre, sured üllemad,

Keik meeste-, naesterahwas!

Siin kuld ning höbbe hiilgawad,

Siin ollen ma kui taewas

Se saal on suur ja illo täis,

Siin olgo minno laulo wiis,

Kui löol pilwe rikis.”

3.

Nüüd töstis laulik omma heält,

Ja kulasid keik herrad,

82

Ka preilid, prouad waatsid pealt

Ja teggid röömsad silmad.

Laul olli armas kunningal,

Sest laskis temma laulial

Kuld kee ta palgaks anda.

4.

„Ei kanna laulik kuldsed keed,

Ei ehte omma rindus;

Lass' sedda kanda ritterid,

Et nende nimmi kulus;

Oh, anna sedda üllemail,

Lass’ neid ni mitme koorma peal

Se kuldse koorma kanda.”

5.

„Ma laulan, kui lind oksa peal,

Kes laulo pärrast laulab;

Ei nöua makso laulja meel,

Kui röömsaste heält töstab.

Kui tahhad siiski tassuda:

Lass' kuldset wina römoga,

Mind kuldsest peekrist jua!”

6.

Ta jöi ning tännas süddamest;

Muud polnud temmal anda.

Oh, et keik lauljad laulo eest

Wöiks nenda palka sada!

„Keig' önne eest, oh tännage

Ni süddamest, kui minnage

Se seemne eest teid tännan!”

83

54.  Sullase - laul.

Ma ollen kül üks waene tallo orri

Ja palle higgis tenin omma leiba; .

Ei siiski sa, oh laimaja, so lörri

Mo armast pölwe alwaks tehha ka.

Ni ma- kui saksamehhed,

On Jummala ees ühhed.

:,: Sest ollen rahhul ommas tallo pölwes,

Teen tööd, söön leiba, ellan rahho sees! :,:

2.

Ei olle Jummal keikil möisad lonud,

Waid surem hulk on pöllo kündjaiks pandud;

Keik sedda on kül Jummal targast seädnud,

Ja minno meel on rahhul sellega.

Ma kündko, kirjutago,

Kas head ehk alwa sögo,

:,: Mo rided olgo pehmed ehk ka karmid:

Ma ellan ka, ja surres on keik üks. :,:

55. Murreta südda.

Mis aitab siin mailma peal,

Kui kurw ja nukker ollen teal?

Mis kasso sadab kortsus kulm,

Ehk pahha meel ja kadde silm?

Kes murretsedes otawad,

Et hallid juuksed kaswawad,

84

Need jölledaste teggewad

Ja ello-rahho wihkawad. :,:

2.

Ei tulle murreb Jummalast:

Kui ohhakad nad töuswad maast;

Kes murretseb, ei tahha se,

Mis taewa Issa tahtminne,

Waid nöuab, sögge, rummalast,

Et südi leiaks Loja tööst.

Ei ölle-kört sa tehtud ta,

Ja tahhab Lojat öppeta. — :,:

3.

Kes minnule on käsko ann’d,

Ehk mind mailma toitjaks pann'd?

Mis Jummal lonud, peab ta

Keik isse ülles armoga.

Ta ommad sannad ütlewad:

„Te tööd ja pallu Jummalat”

Keik murred jätta temmale,

Ta murre aitab üksine. :,:

4

Weel hullem on, kui norgus käin

Ja äggades mo leiba söön,

Ja ollen weel ehk rikkas mees,

Kell' rahhakot ja salwet täis!

Wui! häbbi selle mele eest,

Mis önnetust teeb heldussest!

Kell' önne peal on kaebdus suus,

Sell' ön on temma önnetus, :,:

85

5.

On Jummal taewas ellus weel,

Siis ikka römus minno meel.

On pudus mul, siis annab ta,

On hädda ka, siis aitab ka.

Neil lindudel seal oksa peal

On wähhem weel, kui minnul teal,

Ja ükski neist ei murretse,

Waid laulwad ikka röömsaste. :,:

56. Issa maia.

Kas tunnete üht maiakest,

Mis mitmest alwaks petakse?

Mis siiski keikist maiadest

Mul keige armsam surmani.

Koor: Se on mo issa saunake,

Kus lapsepölwes mäng'sin röömsaste.

2.

Se saun on weike, näoto

Ja linno pessa sarnane:

Ma iggatsin, kui linnoke,

Mo issa sauna järrele.

Koor: Oh waikne, kallis maiake,

Mo silma ees sa seisad allati!

3.

Seal mind mo emma sünnitas,

Ja töstis esmalt pölwe peal;

86

Seal mind mo issa kaswatas,

Ja hoidis omma silma al

Koor: Oh armas, kallis maiake.

Mil näwad sind mo silmad ueste?

4.

Seal kaswawad need kassepuud,

Mis, kui mind emma sünnitas,

Said issa kättest istutud,

Et sedda päwa mällestas.

Koor: Oh maddal, weike saunake,

Mo meles seisad sinna kindlaste!

5.

Seal jookseb weel se hallikas,

Kust minna lapsepölwel jöin;

Seal öitseb weel se pihhelgas,

Kust nores pölwes marjo söin.

Koor: Oh kallis issa saunake,

Ei sa mo melest ial lähhage!

6.

Oh wöiksin minna üks kord ka,

So kattukse al lahkuda.'

Seal wodis jälle uinuda,

Kus esmalt walgust näggin ma!

Koor: Kül sowin ma, oh saunake,

Et sinno seest mind hauda kantakse!

87

57.  Norusse rööm.

Olge röömsad ruttoga,

Römo aeg lääb möda!

Pea kantaks nuttoga

Mönda meitest hauda.

Meie päwad töttawad,

Murred tulla ruttawad.

On kord lilled öitsemas,

Olgem waprad noppimas.

2.

Rööm ja kurbdus, möllemad

Lennada kül möistwad,

Kui nad lähwad, tullewad,

Kadduwad ehk jäwad;

Murrel rut, kui tulleb ta,

Römul tiwad lahkuda;

Olled noor, siis römusta,

Kül sa pärrast ohkad ka.

3.

Kus on meie wannemad?

Liwa - Annus teab ;

Nendest lapsed öppiwad:

Surm meid hauda weab.

Olle römus ruttuste!

Ehk so tund lööb äkkiste

On sul kallis terwis kä,

Laula siis ja tänna sa!

88

58.  Nore ello rööm.

Kui olled noor, siis römusta ja laula,

Kül wannadusses kurwaks saad;

Kui werri külm ja jalg ei tahha käia,

Siis kurwi päiwi küllalt nääd.

Koor: :,: Olle nüüd römus, et norus weel kä;

Ei pärrast römo so silm paljo nä. :,:

2.

On terwis ka, köht täis ja rie ümber,

Miks pead norgus ollema?

Sa olle perremees ehk teise tener,

Kui teed, mis kohhus — römusta!

Koor: :,: Olle nüüd römus, et norus weel kä;

Ei pärrast römo so silm paljo nä. :,:

3.

Ni kaua, kui sull’ Jummal ello annab,

Siis ommast ellust römusta;

Kui tulleb surm ja külma hauda kannab,

Siis on sul aega maggada.

Koor: Olle nüüd römus, et norus weel kä;

Ei pärrast römo so silm paljo nä. :,:

4.

Ja nääd sa mönda Jummalaga jätwad,

Kui surmalaulo lauldakse;

Siis tea sa: ka sinno päwad löpwad,

Ja wimaks kuki kantakse.

Koor: Ello on ürrrike, löppeb ka pea,

Ella siin waggaste, siis surm on hea. :,:

89

59.  Issa maia.

Minno kallis issa-maia,

Ikka mötlen ma so peäl;

Kui ma mötlen, tulleb silma,

Römo silmawessi teal. :,:

2.

Kallis weike, waikne maia,

Kenna metsa tukka sees;

Wöiksin ma sind järgest nähhä,

Se mul seisab süddames. :,:

3.

Puud, mis issa akna alla

Omma käga istutand;

Ei se minno melest lähhä,

Kuida ma neid kaswatand. :,:

4.

Öunapuud, kus kulges öunad

Aknast tuppa paistawad;

Waargamarjad, sostrapösad,

Keik mo meles seisawad. :,:

5.

Unnenäggudes ma söuan,

Weiste rankis tigi peal;

Laudilt kanna - pessi leian —

Ärratab mind kukke heäl. :,:

90

6.

Sinno kaewust ammutades

Omma jänno kustutan;

Kaapsa-taime päwalodes

Külma weega kossutan. :,:

7.

Millal nään ma kaugelt paistwad

Pärna külla waino peal?

Millal kulen kukked laulwad,

Weiste kellad hüüdwad seal? :,:

8.

Millal nään so honed paistwad

Kits'wa öunapude seest?

Kus so päsokesed lend'wad

Pessasse ja pessa seest? :,:

9.

Millal kulen röömsad lapsed

Külla öues kilkawad?

Perrenaesed kanno hüüdwad,

Lamba talled mägiwad? :,:

10.

Kui mind Jummal jälle aitab

Omma issa küllasse,

Siis ta mull' weel kallim näitab

Ollewad, kui ennege. :,:

11.

Kallis sündimisse asse,

Jä mo surma paigaks ka!

Wötta omma mulla sisse

Wimaks mind ka hingama! :,:

91

60. Puhhas südda.

Kallis on üks puhhas südda!

Tulgo rist ehk tulgo hädda

Ikka römus,

Ikka rahhus,

Kannab temma waikseste.

2.

Ni kui hallik selgest jookseb,

Iggal aial läbbi paistab:

Nenda olgo

Meie ello

Selge, puhhas, laitmatta.

3.

Mitmed tuled, tormid töuswad,

Silmad saggedast ehk nutwad:

Polle hädda!

Kui on südda

Puhhas, kül keik möda lääb.

61. Sündlik meel.

Sündlik on kallis anne,

Ning se tulleb üllewelt;

Ennam weel, kui kuld ja höbbe,

Römustab se meie meelt, :,:

Wennaks, söbraks' nimmetada

92

Teine teist, on armas kuulda.

Sündlik meel, seks, lögem kässi,

Meie hulkas ellago! :,:

2.

Süddames meil rahho olgo,

Söbrus paistko silmadest;

Teine teise ette jöudko

Armastades liggimest. :,:

Mis on kallim, kui et möistad,

Olgo tutwad sull’ ehk wöerad,

Kust sa innimessi leiad,

Süddamest neid armasta? :,:

3.

Oh, et sinnust, kallis söbrus,

Kindel truus, wennameel,

Kaugele jääks ahnus, uhkus,

Kaddedus ja wallekeel! :,:

Keige rio eest end hoidke,

Ühte meelt ja rahho nöudke;

Wend peab wenda armastama,

Ja ei ial wihkama. :,:

62. Laewamehhe laul.

Kigo, laewoke!

Laened, käige tassa,

Puhhu, tuul, sa parrajalt!

Paista, päwake,

93

Merri, ärra mässa,

To meid terwelt wöeralt maalt!

2.

Lotes käime teed,

Ehk suur wäggi merrel,

Jummal mei' eest murretseb!

Meie ommaksed

On kül meitest kaugel,

Kül neid armas Issa nääb!

3.

Jöua, laewoke,

Koddo rahwas otab,

Watab tihti merre pool.

Röömsad olleme,

Jummal keiki hoiab:

Koddo neid, meid merre peal.

63. Josepi laul.

Omma nores lapse pölwes,

Wagga issa silma al,

Ollin minna karja hoides,

Wägga römus Judamaal.

Sekemis, kus meie karjad

Söiwad palmipude al,

:,: Ellasin ma weel sel aial

Wait ning tassa, kui üks tal, :,:

Wait ning tassa, kui üks tal.

94

2.

Kord mind satis issa wälja,

Omma wendi watama,

Andis kirjo kue selga,

Minna läksin römoga.

Oh, nüüd süttis wende wihha

Minno wasto pöllema,

:,: Tahtsid mulle otsa tehha,

Kaewo sees mind surreta, :,:

Kaewo sees mind surreta!

3.

Wimaks tömbasid mind wälja,

Kui mul surm jo kele peal,

Wötsid nöuks mind ärramüa,

Ismaelid ollid seal.

Oh! mo issa hallid juuksed

Lähwad hauda murrega,

:,: Ning ma kannan wangi-rauad

Egiptusses nuttoga! :,:

Egiptusses nuttoga!

4.

Siiski on mind Jummal aitnud,

Nutto-te wiis römusse!

Ollen weel mo issa näinud,

Pärrast matnud rahhusse.

Ehk mo wennad wärrisesid,

Polle ma neil' kurja teind,

95

:,: Waid kui omma südi tundsid,

On keik wimaks hästi läin'd, :,:

On keik wimaks hästi läin'd.

64. Römo kitus.

Rööm on meile taewast antud.

Ei se kaswa mulla seest;

Waggadel' ta seltsiks pandud,

Kaub öela süddamest.

Wallatus ja kurri ello,

Uhkus, laiskus, kawwalus,

Saatwad meile walle-römo.

Kellest sünnib tüddimus.

Koor: S.est, oh armas innimenne!

Tulle, kule, ussu mind,

Öppetada tahhan sind

Römo tundma, mis on selge. :,:

1.

Rööm, oh taewa ello sädde

Taewa-tüttar olled sa!

Maitsedes sinno maggust wägge,

Kulutan so kitust ma.

Sinna kergitad keik waewad

Kerjajal ja kunningal,

Sandid würsti wennaks sawad

Sinno pehme tiwa al.

96

Koor: Terre nüüd, keik innimessed!

Kät ja suud teil' keikidel'.

Wennad, töest üllewel

On üks armas issa asset. :,:

2.

Kellel sedda önne antud,

Söbra söbber olla teal;

Kes on kalli naese sanud,

Olgo römus selle meel.

Kes ka ühhe aino hinge

Ommaks leidnud ilma peal;

Ja kell' seddage ep olle,

Jägo üksi nutma teal!

Koor: Keik, mis ilma ringis ellab,

Andko ennast armule!

Taewa pole sadab se,

Kust meid helde Issa watab.:,:

3.

Römo keik mailma lomad

Jowad ello rinnadest,

Römo leidwad waggad, kurjad, .

Temma rosi-jälgedest.

Ta meil' andis armastamist,

Ust'wat söbra hädda sees,

Ussil tolmus anno. tundmust,

Kerubil ta Loja ees!

Koor: Mahha langete, miljonid ?

Tunned Lojat sa, mailm?

97

Tösta taewa pole silm;

Seal on temma troon ja kronid. :,:

4.

Rööm on üllem ellosaatja

Keik mailma wärkides;

Käima panneb ello-ratta,

Nago weder uri sees.

Öisi aiab iddust wälja,

Taewa laest päikesi;

Panneb täht'de hulgad käima,

Mis ei paista tundjalgi.

Koor: Römoga, kuis päikest näte

Lend'wad omma illust teed,

Wennad! nenda tehko need,

Kes kui wöido-tee peal käite. :,:

5.

Töe-tulle walgel temma

Töe-nöudjat juhhatab;

Ristikandjat nago emma,

Murre-tee peal awwitab.

Uhkel ussomäel seiswad

Temma lippud lehkades,

Surnokirsto praost paistwad

Ingli tiwad lahkudes.

Koor: Miljonid! sest rõõmsast kandke,

Mis teil ellus kanda teal,

Ülle taewa telgi seal

Tassub teil suur Jummal kätte. :,:

98

6.

Rööm keeb pulmalaual kaunist, —

Wilja-iwwa rammo seest

Rüpab tigge kannatamist,

Arg saab julgust hirmo eest.

Wennad! töuske püsti seisma,

Kui täis peker ringis käib

Laskem wahto wasto taewa

Annks sell', kes anda täib!

Koor: Kedda täht'de wereminne,

Ku ning päike kummardab,

Sedda waimo terretab

Meie römo öiskaminne! :,:

7.

Kes wöib taewa andjal' anda?

Önnis kes ta sarnane!

Kurbdus, murre, waesus tulgo

Röömsattega römule !

Wihha meie melest mingo,

Söbraks sago waenlane!

Ärgo wet tal silma tulgo

Se eest, mis tein'd meitele.

Koor: Keige wölla-ramat kust'go,

Wihha löpko ilma pealt!

Wennad, körgest üllewelt

Annab arm siis jälle armo.

8.

Abbi wagga kannat'jail!

99

Töeks sago, mis su lubband!

Öigust söbral, waenlasel'!

Keisrit tenides tru julgust,

Katsuks se kül ello peäl;

Ausa töle au ja kitust!

Surma sallalikkudel'!

Koor: Wennad, löge ringi kokko!

Römo tundes wanduge,

Jäda selle nöuusse

Töest ni, kui Jummal aitko!

65. Pahhur laps ja temma kigutaja.

Äio, äio! kusso, kusso!

Äio, kallis naesoke!

Anni Peter wöttis naese,

Puddi Hanso Kaiekese,

Mötles: nüüd mo ön on kä!

Koor: Äio, äio! kusso, kusso!

Äio, kallis naesoke!

2.

Kül ta söbrad maenitsesid,

Pallusid ja ähwardasid:

„Hul, jo jooksed tullesse !”

Koor: Äio, äio! ….

100

3.

„Kaiel on jo hundi hambad,

„Kulli küned, sikko sarwed,

„Agga need on warjul weel!”

Koor: Äio, äio! ….

4.

„Kaiel laulwad kukked kurkus,

„Kaie körwad järgest lungus,

„Kui sind lükkab kaewusse!”

Koor: Äio, äio …..

5.

Peter naeratas ja kostis:

„Illust neio ikka laitis

„Kadde selts. Mo Kai on hä!”

Koor: Äio, äio! ….

6.

„Minno kallis Kai on illus,

„Ingli südda temma rindus;

„Söbrad, jäge rahhule!”

Koor: Äio, äio! …

7.

„Juhtub ka, et wahhest käksub,

„Käddiseb ja wasto raksub:

„Sedda lahkem ollen ma!”

Koor: Äio, äio! ….

8.

„Naesed on jo örnad lilled,

„Pea lahked nende meled.

„Minno Kai on tuwwike!”

Koor: Äio, äio ! …

101

9.

Ni ei pannud Peter asja

Söbra kelust, töttas kosja,

Pea ollid pulmad kä.

Koor: Äio, äio! ….

10.

Kätte sai ta Kaiekese,

Omma kalli „kuldse naese”,

Tassasem, kui inglike.

Koor: Äio, äio! ….

11.

Oh sa wagga tui, kui lahhe!

Teggudes ja sannas mahhe,

Sulla messi igga pä!

Koor: Äio, äio! ….

12.

Peter ellas, nago taewas,

Naesekenne suus ja kaelas:

„Kallis Peter!” järgeste.

Koor: Äio, äio! ….

13.

Nenda läks neil näddal möda,

Selges armus, ilma töta,

Kui, üks silmapilkminne.

Koor: Äio, äio! ….

14.

Teisel näddal’l töusid pilwed,

„Ingli” pähhä tullid sarwed,

Harjake löi punnaseks.

Koor: Äio, äio! ….

102

15.

Jubba wötmed köllisesid,

Söimosannad hellisesid;

Kaieke läks karruseks.

Koor: Äio, äio! …

16.

Püsti töusid „sidi juuksed”,

Pirr! ja pörr! jo käisid uksed,

Wälko löi ka saggedast.

Koor: Äio, äio! ….

17.

Järgeste nüüd Peetri toas

Ellas sadan, tanno peas;

Rahho olli kaddunud!

Koor: Äio, äio! ….

18.

Söimaminne üllestöustes,

Wanduminne mahhaheites;

Kai saand karro-ohhakaks.

Koor: Äio, äio! ….

19.

Kaua otas waene Peter,

Naeseke ehk pörab ümber,

Lähhäb jälle lahhedaks.

Koor: Aio, äio! ….

20.

Kül ta maenitses ja pallus:

„Armas Kai! mo maggus, illus

„Naesoke, jä rahhule!”

Koor: Äio, äio! ….

103

21.

Midda ennam Peter pallus,

Sedda hullem naene ullus,

Käksus, raksus hirmaste!

Koor: Äio, äio! ….

22.

Ikka olli Kaiel öigus,

Hambad risti, körwad lungus,

Riid ja kärra igga pä.

Koor: Äio, äio! ….

23.

Nenda olli Peetre ello

Iggapäine hinge wallo;

Ei tal maitsnud söök, ei jook.

Koor: Äio, äio! ….

24.

Temma tundis tullist hädda.

Kaebada ei wöinud sedda,

Söbrad naersid muidogi.

Koor: Äio, äio! ….

25.

Wimaks sure hädda järrel

Tulli meie waese Peetrel

Kaunis nöu, mis awwitas.

Koor: Äio, äio! ….

26.

„Kaiekenne! — ütles temma —

„Sind on sinno önnis emma

„Wägga wähhe kigutand!”

Koor: Äio, äio! ….

104

27.

„Sest ma ollen hinna maksnud,

„Sure kigo tehha lasknud,

„Sure wö ja mähkmed ka,”

Koor: Äio. äio ….

28.

„Kui sa Home jälle kärrad,

„Ikka löngutad ja urrad,

„Siis sa näed, mis ma teen.”

Koor: Äio, äio! ….

29.

„Omma käga mässin isse

„Kinni sind ja kigo sisse

„Pannen ma ning laulan siis:

Koor: „Äio, äio! ….”

30.

Nenda ütles mees ja teggi

Teisel päwal, kui ta näggi,

Et mu nöu ei awwitand.

Koor: Äio, äio! ….

31.

Kai kül kässi, jalgo peksis,

Turtsus, karjus — Peter mässis

Waggusi ja kussutas:

Koor: Äio, äio! ….

32.

Olli naene mähkmes kinni,

Töstis Peter kiusopunni

Kikkewarwul kigusse.

Koor: Äio, äio! ….