Lauliku

C. R. Linnutaja

laulud.

Esimene krantsikene.

Tartus, 1870.

H. Laakmanni kulu ja kirjadega trükkitud.

Lauliku

C. R. Linnutaja

laulud.

Esimene krantsikene.

Tartus, 1870.

H. Laakmanni kulu ja kirjadega trükkitud.

Дозволено цензуро. Рнга.20. Апрнля 1870 г.

Kandke kojo mo terwised!

Oh mo ilus isamaja,

Oh mo tallis kodumaa,

Ohkan teie õhku taga,

Waene wõersil hingada.

Taewa tuuled,

Armu uuled,

Kandke koju mo terwised!

4

Ema ja laps.

Maimokene, marjokene,

Juttusta mull’ juhtumist,

Awaraida awaldusi,

Mis so silmad praegu nägid,

Kõrwad kuulsid kuulutusi,

Kuulutusi, kandlelusi,

Ilma ime ilmutusi!

„Kõnd’sin, kallis memmekene,

Mööda rohilista rohtu,

Mööda põllu peidu-peenart;

Nägin noori näälikesi;

Mahtra waibal olid talled,

Walged talled, waiba lälled,

Kullakarwa kullerkuppud.”

Maimokene, marjokene,

Kas sa muud ei mõistnud näha?

Näälikestest põllu peenras,

Rohu rohilisest rüppest

Paistsid taewa Taadi silmad,

Armu silmad, isa hõlmad,

Wahtisid sind walwatelles.

5

„Käisin ka weel, memmekene,

Mööda leppast leppikuda,

Kallist kase kaasikuda;

Hallikad seal kohisesid,

Puies puhus tuule tuhin,

Tuule tuhin, waikne wuhin,

Laulsid linnud lahket laulu.”

Maimokene, marjokene,

Kas sa muud ei mõistnud kuulda?

Puie kohin, tuule wuhin,

Leppa linnu lahked laulud

Olid taewa Taadi heale,

Kutsumised, ütlemised:

Laps ma näen sind igas paigas.

6

Käisin kirwest keelamas.

Kõnd’sin metsa rada mööda,

Mööda leppiku leppast teeda,

Mööda pajusta padrikut.

Mis ma leidsin, mis ma peitsin?

Leidsin, peitsin sind kaunikene,

Kahel õiel lilleke.

Põues hoidsin, rüppes toitsin,

Kandsin alla armu hõlma,

Kandsin sügawal südames.

Toodi seal kibedaid sõnumida,

Rasket rahedesta teadust —

Jätsin kõik maha, mis kallis mul.

Jälle sõudsin, jälle jõudsin,

Sõudsin, jõudsin ma metsa maale,

Tagasi kase kaasiku.

Andke aru, sõbrukesed,

Kus mo põues peidetud kana,

Südamel soojendud sõstersilm?

7

Leppad nutsid, pajud kurtsid,

Lehte metsa kaebamaie,

Sõnu wasta mull’ sõnaldes:

„Miks sa läksid wiletsuseks,

Weer’sid waiba warju alta —

Enam ei leia sa kaunikest!”

Laulis lindu kõrgelt puusta,

Pajatas padriku ladwa-asta,

Kuulutas külma kuulutust:

„Oh, et jätsid õrnakese

Üksik’ põlwe leinamaie —

Närtsib nüüd tõiste rüppessa!”

Ära mõistsin metsa mõtted,

Linnu leina laulusõnad,

Kahewõrra kaebduse:

Käisin kirwest keelamaies,

Rasket wõitu wõitelemas,

Küttide soowi rikkumas!”

8

Öösene külaline.

„Kes seal ööde waibas liigub,

Waimupõlgwa julgusel;

Kus end kuuse ladwas kiigub

Surmalind kuu-walgusel?”

Laulik kõndides seal liigub,

Teda õnnetumat näed.

Mets, kus oodutaja kiigub,

On üks waikne surnu-aed.

„Aga, mis ta ööde kajal

Kallis käib seal tegemas;

Ainult waimu-käigi aeal

Surma sängil nägemas?”

Oh, ta wõttab sinna rutta,

Kurwal hingel tõttada,

Et seal sala’ jõuaks nutta

Armukese hauala!

„Keskööl surnud wäljas käida,

Põlg’da mulla kambritest;

Laulik külap siis ka leida

Jõudis oma armukest?”

Ööl kül surnud wäljas käida,

Põlg’da mulla kambrikest,

Tea keegi, jõudis leida

Laulik oma armukest!

9

Uue elu toutus.

Eestimaa, sa meile ammust antud,

Meeles, mõttes muistse aegist kantud,

Kuhu on so wanad ehted jäänud,

Priius, wõimus, ausus peitu läänud?

Oh sind oldi kaua löögas weetud,

Seitse sada aastat piinal peetud;

Seitse sada aastat — Jumal aita!

Kes wõib seda häda üles näita?

Aga nii kui mets, mis talw teind paljaks,

Kewadisest õhust ärkab haljaks,

Nõnda, Eestimaa, ka sinu lugu,

Keda paljaks teind raudmeeste sugu.

Ehk kül, nagu lehed metsa pinda,

Eesti weri paisutand so rinda —

Sinu noore sou usk ja lootus

On so uuelt ärkand elu toutus!

10

Jälle meie seas.

Uhkas lääne rannast raske udu,

Liikus ligi tuule tiiwul,

Kattis maa, kui wiirastuse kudu,

Mattis taewa suisa siiwul.

Priius, kes see kewadises kaisus

Otsis Emajõel Koitu —

Tundis surma ete udu tõusus,

Põgenes talt nuttes peitu.

Põhjas tõusnud iling, jälle wiinud

Ära pilwe hirmu-aead,

Wiha wilistusel maha löönud

Tema wäe-wõimu majad.

Priius ei ka enam seisnud peidul,

Sõuab uuest meie seas;

Kõnnib jälle wõersiks noorel koidul,

Mõlgub õnne-mõtteid peas.

11

Weel pole kadund kõik.

Mull’ isa lapses rääkis,

Kül mitmel waiksel ööl,

Kuis Eesti priius-põlwe

On ihkand nende meel.

Kuis Eesti wahwa waimu

Naad muljund mudasse,

Ja rahwa orja-küttel

Siis heitnud hädasse.

Seal läks mo meel nii härdaks,

Et nuttes hüüdis heal:

Te’ Taara muistsed tuuled,

Oh, tõuske jälle teal! —

Nüüd magab isa mullas,

Ja meheks tõusnud ma,

Ei enam kurbdus’ keelil

Nüüd taha kaebada.

Sest Taara tammikutes

Weel kuulen kanget healt;

Kõik ennemuistsed tuuled

Ei ole kadund sealt!

12

Laula siiski!

Laula, laula, leppa-lindu,

Tõsta healta, helitseja! —

Mis ma laulan, leina-lindu?

Kukkun kurba kaebdus-orja?

Weersid seie werenoklad,

Käisid siin naad kullisnokkad,

Lõhkusid mo leppast maja,

Kiskusid mo kalli pesa.

Poead söödi pollastuseks,

Naene wiidi naagustoiduks;

Murti maha leppa ladwad,

Targa kõne Taara ladwad,

Tehti ristid otsa täheks,

Tappe täheks, mängu märgiks!

Mis weel laulan, leina-lindu?

Kukkun kurba kaebdus-orja? —

Laula siiski, leppa-lindu,

Tõsta healta, healitseja!

Laula metsa lausumaie,

Sarapiku sajatama,

Leppad häda leinamaie,

Kased kurbdust kuulutama,

Taara tammed tunnismehiks;

Unest laula unistajad,

Wiimasedki wiiwitajad!

Mardus tulgu läbi metsa,

Sundmuskäijad üle soode,

Hirmuwaimud hiite-essa!

13

Muusika.

Waewab walu minu waimu,

Warjab teda udukatte,

Otsib troosti ohkamisel,

Ilma et see ilmuks kätte —

Muusika! siis sinu süles

Julgusele ärkan üles.

Sadab rõõm mo südamesse,

Süütab teda nagu säde’

Põlema, kes pea kustuks,

Ei ka seletaks, kus tõde —

Muusika! mind jälle wõttad,

Õige teele mooga tõttad.

Lähen ma kord siit maailmast,

Mulla ihust lahkudesse,

Tõttan üles Taadi juure,

Taewast rahu otsidessa —

Muusika! so õnsad healed

Kuulen siis, kus taewa keeled.

Sina suure Taadi tüttar,

Taewast Ilma’ ilmund neiu,

Kes sa mind mo elu-eas

Saadad, kui üht saadud peiu’

Muusika! mo elu laewa

Juhid läbi maa ja taewa.

14

Lapse põlwest.

Kui olin weel lapse meelis

Ja ema mind magama wiis,

Mind riidela kattes ta kuulis

Mo armastus' sõnu siis.

Kord jälle nii sängi mind peitnud,

Seal nägin üht ime-und:

Mo kõrwa üks tüttarlaps heitnud —

Ei lähe mo meelest see tund.

Kül ärkasin kohe nüüd üles,

A' enam ted' leidnud ma,

Kuid kuulsin weel, ema süles:

„Mo poeg, miks nuttad sa?”

15

Kaste woi pisarad?

Kõndisin kord üksik' kohal,

Lille õiel leidsin sealt.

Sõnu ei ma saanud suhu,

Waat'sin südamlikult pealt.

Aga sini-õiekesed

Mõlemad naad hoidsid end’

Warjul, maha waadatelles,

Aeg mul nähes ära lend’.

Siiski jõudsin lõppeks mina

Waadata neid walusalt,

Nägin, kuidas nende sina

Läikis kaste katte alt.

Meelest läind mul, kuid’ see juhtus,

Suul naad kuiwatasin ma;

Süda aga raskeks uhtus,

Näitas mul kui noomija.

Nüüd käib nähtud kallis lugu

Sagedast mul läbi pää;

Mõtlen siis ma: jõid mo musud

Pisara woi kaste wee?

16

Minu kannikene.

(8. Jaanikuu pääwal.)

Unemõttes uupi sõudes

Läbi waiksest waarikust,

Leidsin, hallikale jõudes,

Sinilille saarikust.

Kallis, lahke kannikene,

Ei sind taha kitkuda,

Ära kohku, kaunikene,

Ei sind maha sõtkuda.

On mul kodu aiakene,

Lahke, armas minule,

Seal üks waikne kohakene,

Kallis lil, ka sinule.

Selle koha saan ma andma

Sulle elupaigaks pea,

Sinna armule sind kandma,

Sest ma olen sulle hea!

17

Armukese ootel.

Kõnd’sin oma kandlega,

Sõudsin metsa sängi,

Armukesta

Oodatesta

Mõlgusin uut mängi.

Põesas laulis pajulind,

Kannel käes mul kõlas,

Kuulatessa

Oodatessa

Jõudsin samla sängi.

Ist’sin maha istmele,

Sala samla sängi,

Armukesta

Oodatesta

Mõlgusin uut mängi.

Tuli seal ta tuike,

Astus aimu astmel,

Hõlmaessa

Langenessa,

Sala Ime sängi.

18

Tähele panemata armukesed.

(Ühe wene rahwalaulu järel.)

Kõnd’sime mõlemad kase metsas —

Ehk wast oli ta kuuse metsas?

Oli ehk tugewas tamme metsas?

Sarapuuse salu metsas?

Lendasid okstes seal leppalinnud —

Ehk wast olid naad turtel tuid?

Olid ehk rõõmsad rähnakesed?

Kuldseis sulgis karjalinnud?

Anna sa otsust, mo armukene! —

Ei ta, kallike, tea ka kosta.

Olime olnud kui une-mõttes,

Oli meist jäänud kõik nägemata.

19

Armastuse märgid.

(L. Runebergi rootsikeele laulu järel.)

Edward küsis ehatähte:

Kaunis tähte, taewa tüttar!

Mis teeb Anna, kui ta ärkab,

Unest ärkab, pääwa märkab,

Lina heidab ümber õla?

Kostis kaunis ehatähte:

Anna, kui ta unest ärkab,

Üles ärkab, pääwa märkab,

Lina heidab ümber õla,

Siis ta tõttab aknalella,

Minda waatab pisaralla,

Wiimaks silmad heidab Lääne.

Edward ütles, hüüdis rõõmsalt:

Hea on, oh ehatähte,

Et ta esmalt otsib sinda,

Sellest näen ta meele puhtust;

Hea on, et tema silmad

Sinda pisaralla waat'wad,

Sellest näen ta meele pehmust;

Aga kõige parem on weel,

Et ta silmad Lääne lä’äwad,

Sest naad seal mo maja näewad!

20

So sinised siidi silmad.

(H. Heine saksakeele laulu järel.)

So sinised siidi silmad

Mo peale waatasid,

Siis läks mo meel nii härdaks,

Mo sõnad naad kautasid.

So sinised siidi silmad

Mo meeles nüüd ika teal:

Mull’ sinise mere, täis mõtteid,

Naad walasid südame peal’.

21

Ma hoidsin tema silmad kinni.

(H. Heine järel.)

Ma hoidsin tema silmad kinni

Ja andsin talle suud;

Nüüd küsib ta, miks seda teinud,

Ei soowi teada muud.

Ei hommiku, ei õhtu aeal,

Ma enam kuule muud:

Miks hoiad sa mo silmad kinni,

Kui sa mull’ annad suud?

Ei wõi ma talle seda öelda,

Ei tea ise muud,

Kui et ta silmad hoian kinni

Ja annan talle suud.

22

Mul oli teadupärast.

(H. Heine järel.)

Mul oli teadupärast

Jo ammu' so armastus;

Ja siiski so tunnistust kuuldes

Mind täitis ehmatus.

Ma tõttasin mägede otsa,

Sealt kostis mo rõõmu heal;

Ma nutsin mere kaldal

Kui päike läks looja seal.

Mo süda on ka kui üks päike,

Nii põlew waatada,

Ühe sügawa armastus-merde

Ta wõttab end' kautada.

23

Oh nutta parem.

(H. Heine iärel.)

Musud, salamahti wõetud,

Salauses wasta antud,

Oh kui õnsad on neist hinged,

Kes jo Ime paelu pandud.

Mäletades, ete nähes

Tunneb hing seal mõnda sugu,

Mõnda möödaniku õnnest,

Tulewikust mõnda lugu.

Aga liiad mõtlemised,

Ei naad kõlba armu randa;

Nutta hing! oh, nutta parem,

Sest et nut on kergem kanda.

24

Öö mõtted.

(H. Heine järel.)

Käiwad ööse minu mõtted kodu,

Siis mo kulmust uni kadund pea,

Silmist langeb pisarate sadu,

Et ma wahel isegi ei tea.

Aastad tulewad ja jälle lä’äwad!

Et ma wana ema pole näind.

Mööda on jo kümne aasta pääwad;

Igatsus mul tihti wõersil käind.

Ihkamine tõstab waljust heale,

Wanake kui ära nõidund mind,

Mõtlen ika wanakese peale;

Emakene, Jumal kaitsku sind!

Wana ema arm ei ilmas wäsi,

Seda wiimsest kirjast tunnen weel;

Näen, kuis wäriseb seal tema käsi,

Kuidas hale olnud tema meel.

Ema on mul ühtepuhku mõttes.

Kümme aastat jõudsin elada,

Kümnest pikkast aastast mööda tõttes

Saanud kord ta kaela ümber ma.

25

Isamaal on igawene iga,

On üks tugew maa, mo isamaa,

Oma kuuse, kase metsadega

Mina teda ika näha saa’.

Ei ma sinna nõnda ihkaks minna,

Kui mo wana ema poleks seal;

Millaski ei wõi ta hulka minna,

Aga ema wõib mul surra teal.

Senni, kui ma kodust ära läinud,

Sai seal mitme sõbral’ surma löök;

Kui ma mõttes nende haual käinud,

On, kui käiks mul läbi hinge mõõk.

Oh, mo süda paisub suures waewas,

Kui ma mõtlen selle hulga peal’,

Mõtlen, et mo emat wõttaks taewas

Enne ka, kui kostnud mull’ ta heal!

26

Andreas Hofer.

(J. Moseni saksakeele laulu järel.)

Naad Mantua linna wangi

Truu’ Hofri wiisiwad,

Seal Mantua linnas hukka

Siis teda mõistsiwad;

Ta sõawend’e südames

Keeb hingewaew, sest häda sees

Naad näewad isamaa.

Käed selja peale seutud,

Andreas Hofer käis;

Sam kindel, süda julge

Ja surma-wahwust täis.

Ta tihti seisis surma ees,

Kui waenlastele teda wiis,

Et kaitsta isamaad.

Kui aga wangikojast

Nii wälja tõttas ta

Ja oma sõawendi

Seal nägi paelus ka,

Siis hüüdis: „Jumal teiega

Ja äraantud rahwaga

Mo kallil isamaal!”

27

Ei trummi-meeski enam

Wõind lüia tugewast,

Kui Hofer wälja astus

Nii linna wärawast.

Seal seisis ta, prii paeltesge,

Ta ihu nõuti surmale,

Et kaitsis isamaad.

Tad kästi põlwili heita;

Ta hüüdis: „Ei te’ saa!

Ma tahan seistes surra,

Kuis wõideln'd teiega!

Weel kord mo heal siin kõlagu:

Mo armas rahwas elagu

Ja minu isamaa!”

Nüüd wõetakse paelad

Ta ümbert, surma eel,

Ja witmast korda palwet

Seal teeb Andreas weel.

Siis hüüab: „Hästi trehwige!

O, kuis te’ halwast lasksite!

Head ööd, mo isamaa!”

28

Udumäe Kuningas.

(W. von Göthe saksakeele laulu järel.)

Kes sõidab seal ratsa läbi öö?

Waat’ isa ja tema pojuke;

Ta kaitseb lapsukest hõlma sees,

Ta hoiab ted’ soojalt rinna ees.

Mo poeg, miks peidad sa oma pää?

Eks, isa, sa Udumäe kuningat nää?

Raudkep tal käes ja kuldne prees? —

Poeg, paljas udu meie ees! —

„Oh, armas laps, käi minuga!

Mo tütred mängiwad sinuga!

Naad lillede keskel sind oodawad,

Sind kullaga ehtida loodawad.”

Mo isa, mo isa, eks kuulnud sa,

Kuis tasa ta wõttis mind kutsuda? —

Jää rahul', mo laps, jää rahule,

Tuul lõõtsus lehti lahule. —

29

„Oh armas laps, käi minuga!

Mo tütred tantsiwad sinuga;

Te' mängite ilusaid mängisi,

Nii kaua teeb ema sängist!”

Oh isa, mo isa, eks näe sa seal

Mäekuninga tütred kingu peal? —

Mo poeg, mo poeg, näen selgest', mis ees:

Seal seisawad pajud udu sees. —

„Mo ilus laps, ma armastan sind,

Sind wägise wiin, kui põlgad mind.” —

Oh isa, mo isa, mind käega

Mäekuningas tõmmab jo wäega! —

Kül sõidab nüüd isa wiledast',

Poeg hõlmas hoigab tal haledast';

Seal jõuab waewaga kodu ta,

Poeg aga hõlmas jo surnud ka.

30

Hektori lahkumine.

(Fr. von Schilleri saksakeele laulu järel.)

Tahad, Hektor, ära minust tõtta’,

Kus Ahilles toutand sind wõtta

Ohwriks sõbra Patroklusele?

Kes saab siis so poegi õppetama

Sõdima ja taewast auustama,

Kui ta mõõk sind saatnud surmale?

„Kallis naene, too mo surma-oda,

Ei sa hoia mind, et möllab sõda,

Sest mo peale loodab Iilion.

Jumalad mo poea saawad kaitsma!

Peaksin aga peastja-surma maitsma,

Meid kord ühendab Eliision.

Ei saa ilmas ma so wõitmist waat'ma,

Leinades so mõõt jääb kambri maatma,

Hukka meie kuulus sugu lääb!

Lähed sinna, kus ei päikest paista,

Kaebdus-keeled kunagi saa seista,

Leete*) jõke ka so arm seal jääb.

„Kõik mo mõtted, kõik mo ihkamised,

Olgu muidu Leete osalised,

Aga minu arm ei lõppe seal!

Kuule! waenlane jo möllab — ruttu

Wööle pane mõõk ja jätta nuttu!

Leetes minu arm ei kustu teal.”

*) Leete oli Kreekarahwa usu-õpetuse järel unustuse jõgi, kelle seest iga inimese hing peale surma pidi jooma.

31

Paleused.

(F. von Schilleri järel.)

O minu kuldsem elu-iga,

Kas lahkuda sa tahad tõest

So rõõmude ja waludega,

Mo juurest jõuda kõigest wäest?

Kas ühtegi ei wõi sind wiita

So lahke kujutustel weel?

Ei! sinu laeneid sõudes siita

Jo näen ma aea kiirus-teel.

Jo kustunud te’ walendused,

Mo noorus-ea teede paist’;

Jo kadund kallid paleused,

Ehk kül mo süda põlend teist;

Ka lõppend usk, kes asju ootis,

Mis waim mul ise sünnitas,

Ning jumalikus jooksus lootis

Ja etetäheks kinnitas.

32

Ah, nagu Wauemuine kannel

Kord härdast kõlas läbi maa,

Et põrm end’ tõstis lille annel

Ja kiwid tõusid elama:

Nii heitsin noorus-armu tujul

Ma loodust oma hõlma ka,

Kunni ta elawduse tujul

Mo rinnal hakkas hingama!

Ta, osaldes mo armu-tulda,

Mo keelel aimas rääkima,

Ja, tõtles mooga waimu-walda,

Kõik Ilma tegi leekima;

Seal elasiwad puu ja õied,

Mull' hallik laulis jalge ees,

Ning elule mo waimu-köied

Ka tõstsid, kus ei hinge sees.

Seal täitis wägew püüdus rinda,

Kui tahaks teda lõhkeda,

Ja soowis elu sisse len’da,

Et sõnaks, teuks lahkeda.

Kui suur see elu seal ei näitnud

Nii kaua, kui weel punga sees;

Kui wähe aga pärast täitnud,

Oh, wäeti, mis mo silma ees!

33

Kuis tõttas wahwa julgusega

End’ täitsa õnsaks pidades,

Seal noormees, seltsis walgusega,

Edasi elu radades.

Kül üle taewa piiri näitis

Ta tööde etetähendus;

Ta waim kõik oma alla heitis,

Ning kaugustest sai lahendus

Kui kergelt käis ta läbi Ilma,

Kõik raskust wõitis uhkeste!

Ja kus ta kõnd’, tad wõtsid hõlma

Ta seltsilised lahkeste.

Õn näitas ennast kuldsel troonil,

Arm oma kauni palgaga,

Ka au seal astus tähte kroonil,

Ja tõde tõttas hulgaga.

Ah, aga jo kesk tee peal heitsid

Need seltsimehed harvale,

Üks tõise järel tasa peitsid

Mo eest naad endid kõrwale.

Õn oli kergel jalal lendand,

Ei tarkus jõudnud tüürile,

Ning kaksipidi mõtted rändand

Mo tõe-usu piirile.

34

Ma nägin auu-pärge kandwat

Kül mittu kõlwatumat meest,

Mo armu-aega äralend'wat

Peal’ elu-kewade mo eest.

Pea üksi oma rada sõitsin,

Tad nägin waikseks minewat,

Weel hea, kui lootus-kuma leidsin

Mo teede taewal sinawat.

Mo suurest seltsi hulgast tegi

Kes üksi oma truu-ust tõeks?

Kes seisab trööstides mo ligi,

On surmani mul kauniks toeks?

Sa, sõbrus, kes sa ime-wäega

Mo haawu mõistad paranda’,

Ja oma armsa, lahke käega

Mo elu-koormat wähenda’.

Ja sina, töö, kes sõbrust kosis,

Kus ta mo waimu rahutand,

Sa, kes weel millaski ei wäsind,

Kül lõid, ei aga lahutand;

Ja ehk kül iwakesi asud

Nüüd igawuste külge sa,

Aegade wõlast siiski tasud

Minutid, pääwad, aastad tal

35

Õige rüütlimeel.

(Schilleri järel.)

Kord astus löwiaeda,

Et wõidumängu kaeda,

Suur kuningas Franz;

Ta ümber rüütlid end' näitsid,

Ja kõrgemaid istmeid täitsid

Neitsid, kui lillekrants.

Ja kuningas näitab käega,

Seal tehaks suure wäega

Päratu wõiduplats' ammul',

Kus pikkal sammul,

Löwi sisse lehib,

Ümberringi wahib,

Kaua haigutab,

Lõuaga maigutab,

Siis oma liikmeid lameb

Ja ennast maha paneb.

Ja kuningas tõstab sõrme,

Seal läheb kärme

Üks tõine wäraw lahti,

Kust tiiger peaseb mahti.

36

See kargab kurus sammul,

Lõuad ammul'

Ja kui ta seal löwi näeb seisma,

Ta hakkab ta ümber reis'ma,

Tõstab kawalast kanda,

Peksab mõirades hända,

Nilpsab keelt,

Mõlgutab meelt,

Luurib urisedes,

Täis wiha nurisedes,

Ja heidab löwi taha

Lõppeks maoli maha.

Ja kuningas pilgub weel terawast,

Seal jookswad kahest wärawast,

Kui tuule tuhin mere wette,

Kaks leopardi tolmades ete.

Need kargawad mõlemad ahmitsedes

Tiigri peale wõiteletes;

See harib neid oma küüntega hästi,

Seal tõuseb löwi mõirades püsti,

Ja korraga taplus jääb longu,

Ning ümberringi rongu

Täis wiha kõik maha heitwad,

Ja ülstõisel' hambaid näitwad.

Seal langeb altani päält

Üks kinnas ilusalt käelt;

37

Kesk kasside pesakonda

Just sadand on ta.

Ja pilkades neitsi Kunigunda

Nüüd ütleb rüütli Delorgele:

„Mo rüütel, nüüd laske mind ära tunda,

Kas läheb te' arm nii kaugele

Kui iga pääw mull' räägite ete,

Siis tooge see kinnas minu kätte!”

Seal ruttab Delorgus alla,

Kus koledad kassid walla,

Kesk nende seka ta tõttab

Ja julge käega wõttab,

Kus hirmsam kui põrgu süles,

Kinda ta üles.

Kõik rüütlid ja prouad, kes seda näewad,

Imestes käsi koku lööwad;

Ja kui ta kindaga tagasi tõttab,

Suur rõõmu kisa tad wasta wõttab.

Kunigunda aga silmaweega —

Ta lubab tall’ lähikest õnne seega —

Teda nüüd igatsedes oot’ma.

Rüütel aga astub lähemalle,

Wiskab kinda rüppe talle,

Ütleb: „Ma tänu sult neitsi ei taha!”

Ning jättab sest tunnist saani ta maha.

38

Mere niglas.

(Schilleri järel.)

„Kes teist, rüütel ehk kannupois,

Julgeb mere põhja kasta?

Kuldse karika wiskan ma —

Wiru jo wõttis ta neelades wasta.

Kes ta sealt jõuab wälja tuua,

Wõtku ta päriseks omale juua!”

Kuningas wiskab see sõnaga

Karika kõrgelt kaljult wette,

Winnab ta järsku kalda pealt

Hulguja mere Kariibduse kätte.

„Kes see julge, weel ma küsin,

Et siin alla kastma usin?”

Aga ei rüütel, ei kannupois,

Keegi ei taha ta soowi täita,

Näewad wulinal woolawat merd,

Ükski ei himusta karikat wõita.

Kolmatkord kuningas hüüab siis ahwa’:

„Kas ei keegi teist nii wahwa!

39

Kui ta rüütlid ka nüüdgi wait,

Waata! seal astub wirgal sammul

Kannupoistest üks julge mees,

Wiskab seljast kätte rammul

Kuue wööga murule maha —

Waatjate imestus kustu' ei taha.

Astub ja waatab kalju pealt

Sügawa, wahtuwa mere hauda,

Kus Kariibdus neeland wee

Wõttab praegu wälja sõuda,

Pimedast põhjast tad wirutada,

Mõirades, pitkse kohinaga.

Meri, see lõõtsub, müriseb, keeb,

Kui tal wet oleks tulega sööta,

Taewani tõuseb ta hauraja waht,

Laeneid ilmotsata wõttab ta keeta,

Sügawast põhjast neid ilmale tuua,

Nagu ta tahaks weel mere luua.

Lõppeks jääb ommeti soiku ta wõim,

Aga must pragu walges wahus

Näitab al, kui haigutaw haud,

Pilkast pimedust põrgu kõhus,

Kuhu kõik laened end' wautawad,

Wiru põhja nüüd kautawad.

40

Enne, kui tagasi woolab woog,

Annab nüüd mees ennast Jumala hoole’,

Rahwa heitind kiljul jo

Wiru wiib ta alla, kui noole;

Pole seal kahetsusel mahti,

Ennast ei ilmas see suu te lahti!

Wagusi jääb nüüd mere pind,

Sügawus üksi hundab wooga,

Kuulda on kohkund rahwa suust:

„Wahwa noormees, Jumal sooga!”

Ohus siis teda oodata wõtwad,

Kunni wooled tagasi tõtwad.

Wiskaksid alla sa oma kroon'

Öeldes: „Kes see krooni toob üles,

Wõtku ta, olgu kuningas!”

Wii oma palk, tal õnnetus kulles!

Mis seal hulguja sügawus mattab,

Seda igawest pimedus kattab!

Mittu laewa jo langesid

Wirust wirutud lendades alla,

Aga üksi mõla ja mast

Waagisid hauast puruselt walla'. —

Kuule! jo tagasi jälle kohin,

Sügawa wiru wirastaw nohin.

41

Jälle meri müriseb, teeb,

Kui tal wet oleks tulega sööta,

Taewani tõuseb ta hauraja waht,

Laeneid ilm'otsata wõttab ta keeta,

Sügawast põhjast neid ilmale tuua.

Nagu ta tahaks weel mere luua.

Waata! pimedast rüppest seal

Tõstab kui walge luik end üles,

Walendab weest üks käsi ja õlg,

Sõnab siis kärmest laenete süles;

Peasnud ta on, ja ta pahem käsi

Karikat kõrgel hoides ei wäsi.

Hingab siis kaua ja sügawast,

Teretab päikese paistuse sära.

Rahwas suust suhu hüüawad:

„Wäljas! ta elab! ta peasis ära!

Wiirastus-haud ei saanud tast mahti,

Peastis hinge sealt elusalt lahti!”

Astub siis rahwa saatmisel,

Kuninga ete põlwili heidab,

Annab ta kätte karika,

Keda ta tüttar wiinaga täidab

Ja meest tõttab kosutama;

See aga lugu juttustama:

42

Elagu kuningas! Rõõmus ka

Olgu, kes hingab päikese walgel!

Aga seal al on hirmus ta,

Ärgu inime' mõistuse palgel

Ilmas see järele uurima tõtku,

Mis seal pimedus igawest' katku!

Wälgu kiirusel langesin ma,

Tuli seal wasta mull' alusjõgi,

Ja mind winnas nüüd edasi

Noolte kahekordne wägi,

Ümberringi mind keerutades,

Meelest meeletult pööritades.

Seal mull' Jumal, mo palwe peal',

Näitas hirmsas ahastuses

Kalju, kellest ma kinni sain,

Elu peastes sügawuses.

Siit ka leidsin ma karika üles,

Kus ta rippus korallide kulles.

Poleks ka muidu ta kätte saan'd,

Sest ilmotsata hauad weel täitsid

Mere pimeduse mo al,

Kus mull' silmad jahma'tes näitsid

Segu kihinal pisuhändi,

Wiirastus-loomi, piduhändi.

43

Tõiste wahel kobisesid

Tortis tõuswad wõsujalad,

Mere siil ja kalju puuk,

Hirmsa näused härjakalad,

Näitasid haid mull', need mere löwid,

Ähward'es oma hamba tüwid.

Jälestus tuli jo peale mull',

Seal üks sadajalgne weel ojus,

Ahnitses hirmsa lõuaga mind,

Lasksin nüüd lahti kartuse tujus;

Kohe ka langesin wiru kätte,

Kes mind mo õnneks tõi pääwa ete.

Imekspannes, mis praegu ta kõik

Kuulnud, hüüab kuningas wasta:

„Sinu on karikas, aga ka

See mo sõrmus, tahad sa kasta

Weel kord alla sõnumeid saama,

Kõige alumast Põhjast neid tooma!”

Aga meelitades nüüd

Ütleb ta tüttar, kell' hale süda:

„Isa, sest mängust ehk kül jo saab,

Mis ta teinud, kes julgeks seda!

Laske, kui soowi ihkate täita,

Rüütlid ka oma wahwust näita!”

44

Kuldse karika kuningas seal

Wirutab merde wiibimata:

„Tood sa ta tõistkorda wälja weel,

Tahan sind rüütliks siis ülendada,

Sulle see palluja neitsi ka anda,

Abikaasaks täna weel panda!”

Kannupoisil see toutus

Wõttab kõik meeled korraga wangi,

Kuninga tüttar punastab,

Nõrkeb minestes rohu sängi;

Seal, et nii kalli palga wõidab,

Alla mere põhja ta heidab. —

Näikse kül edasi, tagasi

Wirust wooled mürinal wiiwat,

Waatab kül alla armatsew silm,

Kust kõik laened ülesse keewad

Wälja winnades wiru söögi,

Meest aga tagasi ei too keegi.

45

Laul kellast.

(Schilleri järel,)

Muljutud jo mulla alla

Seisab walmis sou'ne kest.

Kel wõib täna walmis olla,

Tööle, sellid, südamest!

Higi otsala

Jooksku jõela

Peab töö meil õnneks saama.

Õnnistust saab Jumal tooma!

Töö juures, mis tõe meelel teeme,

On karras mõnus juttu wiis,

Kui ausaid sõnu kõneleme,

Töö hõlpsam siginema siis.

Seepärast waad'kem sinna, tänna,

Mis nõder jõud kõik sünnitab:

Sed' meest ei tule mikski panna,

Kes mõtteta tööd lõppetab.

Just see on inimese ehte

Ja miks tall' mõistus auu toob,

Et ta jo ete sest saab tähte,

Mis oma kätte rammul loob.

46

Kuuse puida, kuiwi laasta,

Kandke koku tuhinal,

Et nei' leek siit haua suusta

Tungiks alla wuhinal.

Wask, ta sulagu!

Tina wulagu!

Et me' wisa kella üdi

Wiimaks woolaks wiisipidi.

Mis tule abil mulla alla

Siin tõttame pea walama,

Saab kõrgelt torni kambrist alla

Weel kaua meiest kõlama,

Saab mitmeks põlweks ulatama,

Ja liigutama südameid,

Saab kurbadega kurwastama

Ja kinnitama palujaid.

Mis maa peal inimeste lastel'

Siin muutlik saatus läkkitab,

Sest kuulutab ta kõrgel astel,

Sest kaugele ta ilmutab.

Rakkud tõuswad, walendajad,

Wask jo hakkab sulama.

Tooge tuhka, sünnitajat,

See a'ab ruttem wulama.

Puhas wahust ka

Täitsa olgu ta,

47

Et nii puhastud mettallist

Heal ka kostaks puhtast', kallist'!

Sest rõõmuhealel teretada

Ta wõttab kallist maimokest,

Sed' une paelus, ema kaelus

Elule ärkand lapsukest;

Ei tea weel, kas elupääwad

Tal rõõmus, waewas mööda lääwad;

Nüüd ema armu ellad tiiwad

Tad läbi noore ea wiiwad —

A' noole lennul lendab aeg.

Pois heidab tüttarlapsest lahku,

Maailm tal läbi kõndida,

Ei merel, maal ta süda kohku,

Senni, kui jälle kodu ta.

Waat', seal siis seisab noorus-ehtes,

Kui taewa-ingli kuju sees,

Kui koidupuna kuldseis tähtes,

Noor neiu lahkest' tema ees.

Seal tõuseb igatsus ta rinda,

Mis mite üles rääkida,

Ja sala kohtes mulla pinda

Ta kastab pisaratega.

Käib puna palgel neitsi jälgeil,

Et juhtuks õnneks tereta',

Ja murrab õisi muru käigil,

Kellega armu ehita'.

48

Oi ella lootust, igatsusi,

Noort armu-põlwe — kullakest,

Silm näeb kui taewa awaldust

Ja süda põleb lootusest.

Oh kestaks igawest see tuli

Ja noore armu õitsew põli!

Waat' kuis torud uug'ma lööwad!

Sisse warda pistan ma,

Näen tall' läiki peale jääwat,

Siis on aeg jo walada.

Sellid, tehke siis

Proowi, nagu wiis!

Kas ka meile õnnetäheks

Abrus, pehmus ühte läheks.

Sest seal, kus waljus ja kus ellus,

Kus kangus, heldus ühte heljus,

Seal üksi healte ühendus.

Siis katsu, lähed kihlusele,

Kas süda loodud südamele,

Et sul ei tuleks kahetsus.

Pärjalilled pruudi peas

Mängitawad tuulega,

Tõttab saadikute seas

Kella löögil pulma ta.

Oh, ei teeksid ellad pidud

Otsa elu kewadel'!

Sest, kui wöö sa lahti sidud —

49

Ots siis mõtte-kujudel.

Kui himu ka läin'd,

Peab armastus jääma;

Kui õie-aeg käind,

Peab wili saama.

Mees püüdlikult nüüd

Maailmaga wõitleb,

Mööd' ilmu sõitleb,

Ta istutab, külwab,

Ja waeb ja walwab,

Ning koristab, kunni

Ta õnne saan'd kinni.

Nii jookseb koku tall' wara kui hilja

Ta aitadesse suurt rikkust ja wilja,

Kül peret kaswab tall', kaswab hüüd.

Ja waiksel wiisil

Teeb kaugel sest kärast

Mis korrapärast,

Niisama kui tema,

Ta laste ema;

Ta walitseb majas

Ja tallitseb aias,

Ei pääwal, ei öödel

Saa otsa ta töödel',

Ta seadmise al

Saak õnnistab tal;

Ta kirstud ja tappid suurt warandust näit'wad.

Ja wurinal wärtnad end' lõngaga täitwad,

50

Ta laekasse, kenaste ehitud,

Kõik kangad ja willad on mähitud,

Ning hoiab neid puhtuses käsimata,

On wäsimata.

Isa, südame rõõmuga,

Paneb tähele õnne korra,

Wõttab ta suurust aruta',

Näeb seal niidud ja nätkuwad põllud,

Kaugelt kõlawad karjaste kellud;

Aitades wiljakest mõõdawad wakkad,

Rikkusest painuwad laudid ja lakkad.

Uhkel suul kõrkleb seal:

Kindel, kui kalju peal,

Seisab mo õnne kord,

Rikkus ja perekond!

Aga taewa wägedega

Pole jääd'wat seadust teha,

Õnnetusel kerge jalg.

Märgid head! siis tõtke manu,

Töö wõib peale hakkata.

Enne aga palwe sõnu

Wõtke taewa läkkita'.

Hoidku kahju eest!

Lööge prundi seest!

Suits'des woolab läbi toru

Alla kuumaw wase soru.

51

Head tule wägi palju teeb,

Kui inime' ted' walitseb,

Ja mis ka korda saatwad käed,

Seal abiks on neil tule wäed;

See wägi aga hirmsaks lääb,

Kui ennast paeltest lahti nääb,

Teed ise endal' otsides

Ta mässab loodud priiuses.

Häda, kui ta saanud mahti,

Suureks tõustes keelmata,

Tänawates peasend lahti,

Ei need jää tast neelmata!

Kõik, mis walmistanud käed,

Wiht’wad peasend tule wäed. —

Pitkse pilwed

Kosu kandsid,

Wihma andsid;

Pitkse pilw ka häda tõi,

Wälku lõi.

Kuuled kella torni peal?

Häda heal!

Taewa tee

Hirmsast särab,

Pääwa puna pole see!

Kuidas kärab

Rahwas seal

Teede peal!

Tule sammas läigib, liigub,

52

Suitsu pilwel lendab, kiigub,

Tuule tujul tuiskadessa;

Majad lang'wad raksatades,

Seinad, sambad praksatades,

Kaugel' kuulda akna klirin,

Naeste kisa, laste pirin,

Karja kärin,

Häda wärin;

Kõik seal jookseb, aitab, käitab,

Öö kui pääwa walges näitab;

Kätte kaudu kärmusega

Ämbritega

Lendab wesi üles, alla,

Uhkab pumba suudest walla.

Hulgudes siis tõtt'wad tuuled,

Tormades tuld otsiwad,

Aita, rehte puhuwad

Teda nende kanged uuled,

Ja kui tahaksid nei' nooled,

Mullast mättaid lahutades,

Põrmuks muuta ilma-maa,

Nõnda naad nüüd mässawa'

Hukkatusta alustades

Oot’mata!

Lootmata

Inime' sest kohast tõttab,

Oma wõitlemise jättab,

Waatab imekspannes pealt.

53

Seinad, raad

Üksi jäiwad,

Tuule houd neist üle käiwad;

Nagu hirmutuse leerid

Näitawad need mustad müürid,

Kuhu aset üles lõiwad

Wihm ja tuul.

Korra weel

Kus ta wara

Lõppes ära

Inime', jo reisi teel,

Seisab ainsa keppi najal.

Mis tulest ka tal riisuti,

Üks troost jäi siiski kurwal aeal:

Kui ots sai tema õnne majal',

Ta omaksed kõik peasteti.

Waat'! jo wask kõik jooksnud alla,

Täidetud on kella kest;

Saab ta sealt ka hästi walla,

Et meil rõõmu oleks tast?

Kui kest lõhki lõi?

Muld ehk wase jõi?

Tihti, kui weel toimetame,

Õnnetust jo tunda saame.

Meist püha mulla alla lootes

54

Sai maetud kallis kella kest,

Niisama külwab seemnetest

Seal põllumees, head kaswu oot'es,

Ja palwet tehes südamest.

Weel kallim aga on see seeme,

Mis kirstus puhkab meie ees,

Ja keda leinal mulda wiime,

Et tõuseks rõõmul' taewa sees.

Toome tornist

Hüüab seal

Leina laulu

Kella heal.

Ta üht hinge saadab kurbdus' õhtus,

Et ta aru annaks wiimses kohtus.

Oh, seal abikaasat kantaks',

Laste ema mulda pannaks',

Walju surm neil wõersiks käinud,

Naene mehe hõlmast läinud,

Lahkund armsaist lastest ka,

Keda ilmal' toonud ta,

Oma rinnal imetand,

Ella nimel nimetand —

Pere ühenduse side

Katki kistud igawest;

Hauas hingab tema pide,

Hingab wiimast unekest;

55

Kus ta armu sõna kajas,

Truuil hoolel lõpmata,

Seal nüüd, leseks jäänud majas,

Sunnib wõeras armuta.

Kunni korras jahtumine

Jätke raske tallitus;

Nagu lind on lustiline,

Olgu teie trallitus.

Näikse säramist

Õhtu warawist,

Poisid tööst siis kohe lahti;

Meistril pole millas mahti.

Läbi metsa, kiirus käigil,

Tõttab õhtu puna läigil

Teedekäija kodumaale. —

Kari tuln'd jo tänawale,

Lambad ees ja nende jälgeil

Huitwad weised, paksuil palgeil,

Sarwi näites,

Õppind kohte laudas täites.

Wilja koorem

Raskest kiigub,

Küüni liigub;

Peal tal lehtest,

Lille ehteist

Kena krants;

56

Noored lõik'jad teewad käiki,

Kus on tants.

Tee ja tänaw jääwad waiki;

Wanem rahwas tuas ist'wad,

Tule paistel juttu west'wad,

Rahujulgus täidab kõiki.

Ööde waibad

Ilma täitwad;

Auusa mehe und ei sega

Pime öö,

Nagu waen tal kurjadega;

Käsu silm on wallali.

Seaduskord, sa õnnetooja,

Taewa tüttar, rahutooja,

Kellest sarnastele side,

Linnadel' sai kindlus-pide,

Et sa sinna tooksid ahwast

Metsast leppimata rahwast;

Kes sa inimeste kota

Wõtstd tallitsedes tõtta,

Ja neid hoolsalt õppetada

Armastama isamaada.

Tuhat kät end' liigutawad

Ükstoist awitades seal,

Nende wõimu teud saawad

Imekspannes nähtud teal.

57

Peremees ja poisid teewad

Keetmata, mis tööks neil sai,

Igal pool naad auustud jääwad —

Wabaduse hõlm on lai.

Töö on inimeste ehe,

Õnnekord ta õnnistus;

Auustab Keisrit auunähe,

Meid siis kätte usindus.

Rahupõlwe

Leppimised

Wiitke, wiitke

Waikselt meie wainudel!

Jäägu tulemata pääwad,

Kes me' rikkust nurjas nääwad,

Ja meid endid sõawaewas,

Kus see taewas,

Kes seal praegu õhtupunast

Palendud,

Küla, linna tulekumast

Koledast saaks walendud!

Kella kest nüüd lööge lahti,

Oma kohust täitnud ta,

Et me' silm saaks rõõmsalt wahti'

Korda läinud kuju ka.

Laske wasar taub,

Kunni katte waub!

58

Peab kel üles tõuse ma,

Kest siis enne katkema.

Kül meister kesta maha westa

Wõib õigel aeal, targal käel;

A' häda! Kui end' ise peasta

Wask-oja wõttab, omal wäel!

Siis kõue healel, hullust wihast,

Seal lõhkund maja pillab ta,

Ja nagu põrgu haua kehast

Ta tuleb hutkatusega.

Kus toored wäed end' lahti löönud,

Ei naad seal korras asja toonud;

Kus rahwas ise priiks end' lõid,

Seal hirmuaega kaasa tõid.

Oh häda, kui kord rahwa seas

Seal sala kogund tule süüt,

Ja nemad, mässamise peas,

End' ise ai'ta tah'wad nüüd!

Ka kella kara, wihast weatud,

Siis mässajad seal koku lööb,

Ja, ehk kül rahu healeks seatud,

Nüüd wägiwallal' healta teeb.

Priiust ja õigust! kuuled hüüdwat

Ka rahulisi mehigi,

Sa näed neid sõariistu püüdwat

59

Ja rööwliks heitwad hulgani.

Seal naesed metsaliseks saawad,

Mis kole, see neil naljaheit',

Naad surejaidki teutawad,

On hirmsad, kus neil juhtus wõit.

Ei ole midagi neil püha,

Kõik häbelik meel kadunud;

Head ajab ära kurja wiha,

Kõik paha lahti peastetud.

Kül kardetawad elajatest

On löwid, tiigrid wõideldes,

A' kõige hirmsam hirmsamatest

On inimene tuju sees.

Oh häda neil'! kes pimedale

Ta kätte tule annawad!

Ei saa ta käes sest walgust talle,

Waid tuhaks teeb ta linnad, maad.

Jumal tänatud, kel wäljas!

Waad’ke, nii kui tähe kuum

Kesta seest, seal sile, haljas,

Tuleb ilmsiks waskne tuum.

Üleültse ta

Läigib laitmata;

Ka ta kenad kirja tähed

Näit’wad, et me’ meistri mehed.

Kõik koku nüüd

Mo sellid, et me' rongu teeme

60

Ja kella sisse pühitseme!

Konkórdia*) tad ristin ma.

Ta olgu noomija ses koguduses,

Et ennast koguks tões ühenduses.

Tal ika teuks olgu see,

Seks meister teda walandki:

Maailma tallitustest eemal

Peab taewa al ta kõikuma,

Kus pitkse pilwed seltsis temal

Ja taewas hiilg’wa tahtega;

Sealt tema healed alla kostku,

Kui kewadine rahu-ilm,

Ja rahwa südant taewa tõstku,

Kus tahtel walwab Taadi silm.

Mis püha on ja igawene,

Ta suu sest andku teadusi,

Ja lõppes aeast tunnikene,

Ta hüüdku tema lendusi.

Tal endal' südant kül ei antud,

Siiski sest kõnelgu ta keel,

Mis taewast meie peale pandud

Ja mis meil juhtus eluteel.

Ja nagu tema heale-ea

Me' kõrwus ruttu kaunud,

Nii õppetagu ta, et pea

Kõik Ilma asjad waunud.

*) Kokuleppimine.

61

Nüüd weel kõwa köie külles,

Tõstkem kella haua seest,

Et ta tõuseks pilve üles,

Kostma heale riikidest.

Tõstkem, tõstkem ta

Hauast heljuma!

Tõstkem teda torni kandma,

Rahu kuulutust sealt andma.

62

Sissekord:

Kandke koju mo terwised        3

Ema ja laps        4

Käisin kirwest keelamas        6

Öösene külaline        8

Uue elu toutus        9

Jälle meie seas        10

Weel pole kadund kõik        11

Laula siiski        12

Muusika        13

Lapse põlwest        14

Kaste woi pisarad        15

Minu kaunikene        16

Armukese ootel        17

Tähele panemata armukesed        18

Armastuse märgid        19

So sinised siidi silmad        20

Ma hoidsin tema silmad kinni        21

63

Mul oli teadupärast        22

Oh nutta parem        23

Öö mõtted        24

Andreas Hofer        26

Udumäe kuningas        28

Hektori lahkumine        30

Paleused        31

Õige rüütlimeel        35

Mere niglas        38

Laul kellas        45