MÕTE.

Veel sündimata, salapärasena,

kesk aju säsi kuumenedes,

ta äkki fosforiste toitudena

lööb leegitsema värisedes.

Ja puhkeb tulisena lõkatama,

täis võimsa ilu loomisrõõmu,

kui ümbrust sala tõrvas helendama

kesk suitsvat, veretavat lõõmu.

Ja, tiivuliseks sõnaks moonutuna,

täis mehist kirge, sädemetes

ta veereb esile ja võitmatuna

siis süütab tule südametes.

NOORUSMAA

NOORUSMAA.

Kuis olid kaunid noorusrajad,

mäed, kingud, murud, metsakajad!

Ei eal unuma küll saa

need ajad!

Rand kuldne unistustega,

mu kodumaa!

Kui armas oli üksik palu,

niit, männik, laas ja kauge salu

ja vaikne hämar metsa tee,

koivalu,

mis kustus õhtul üle vee.

Kuis unuks see!

Täis õnne näitsid väinad, lahed,

roo ääred, pangad, saarde vahed

ja mere tuule kauged hood,

nii mahed,

ja vete valge, tüüned vood.

Kui kallid nood I

Oh kuldsed ajad, õnsad päevad,

mis meele kustumata jäävad,

või olgu muutusi, mis ka

kõik näevad.

Ei eal unustama saa,

sind, noorusmaa!

NOORUSE RANNAD.

Kuis mäletan ma veelgi Lõpe kaunid randu

ja aegu, millal silm neid esimest kord nägi!

Veel nüüdgi tahaks nende iludele andu

ja kuulda, kuida rannal kurdab vainukägi,

ja näha sama vett ja tunda mere haiku;

neist hoovab imeline nõidlik sala vägi!

Mis hurmav tunne valdab, nähes vanu paiku

ja väina, mere kääru, kauget maade viiru

ja kuuldes viireste ja kajakate kaiku.

kui siia jõuan lõpetades päevast tiiru.

Ja sama värskus, sama vete laik ja sine

ei lase pidada mind enam endisi kiiru.

Nii kuida ammu mitu korda ennemine

ma olin tulnud vana vaikist tutvat rada,

mis saadab Leedu mäelt tee mulla roopaline

Säält võisin vanu tutvid kohti tervitada:

all metsa ladvul merd ja vaikist ranna talu

ja noorusmälestusi lugemata sada.

Kuis olime siin viitnud päivi püüdes kalu

ja olnud öid ja kannatanud tuuled vilud!

Mu süda tundis kahju, kaotuse valu.

Ja vana põllu aid, kesk kive augud, pilud,

viis kohe muistse rannakõrtsi ahevare;

aidveeres hõitsid rukkililled, põllu ilud.

Kuid teispool kõrtsi küündis lilleline kare,

mis metsa pardani ja allikani laius.

Maa alanes, merd varjas lepa võsa hare.

Ei tea mis haldja käsi kord siit metsa raius?

Sest teispool soont ja teisal, kivisaia ligi,

taas tõusis kõrge, tume metsa piir ja laius.

Vist sest et maa siin mäda raba, puid ei sigi.

Eel viimaks pehme hülliv allikane veermaa

ja mere valge, jahe tuul; see võtab higi.

mis kuumus oli pannud mööda palgeid veerma.

Pead käima mättaid mööda, piki vesiaidu

ja päästma jalad, sammu ringi keerma.

Siis näed taas kaugel sinetavat Kesse laidu.

Ja tausad kilgutavad, kurtvad tildrid, viired,

kui tahaks keegi nende pesi raidu;

mil juhtud nende poole seadma sammud kiired.

Nad hädas lendvad rahutumalt siia sinna

ja täitvad halinaga roo ja ranna piired.

Just nagu seaksid surmaks tuleriista vinna

nad tõstvad hädakisa, lendvad, põgenevad.

Kuis oleksgi neid tahtnud eksitama minna!

Su ees on meri, väinad, lajud, ümber kevad,

rooäärsed, käärud, lõukad, tutvad rajad,

mis lõuna tüünes rahulikult unelevad

ja tutvad neemed, külad, valgmad, vesiajad.

Need loovad ilmsiks mälestused meelest läinud

ja elustavad kauged unustatud ajad,

ja päevad, mil neil rannul väikselt olid käinud,

mil pühapäises selges tõstatatud tujus,

ah lapselisel meelel, olid näkki näinud.

roo ääres, päeva veerul, hõrnas kuldses ujus!

Kuis olid kauged hooled, mured, valud, vaevad!

Kuis paistis kõik nii hele, ulevases kujus,

kuis unistusi näitsid kandvat kauged laevad,

kuis olid avarad ja kõrged noorustaevad!

KEVAD

Jo sulatavad Küündla külmi päevad,

mis tulles pikka kaastoob Paastu kuu,

mis ajab mahla soetama puu,

kui äkki lagub jää ja lumed läävad.

Ja kündi, külvi põllumehed säävad,

kui Jüri kuu lööb talvelt seljaluu

ja tükib viimaks suurde vete suu,

mis jälle tavaliste joomadesse jäävad.

Siis tood sa, kevad, omad hõite annid:

külmõlased, käekaatsad, sinihõllud,

vilvallikad ja lõhnalised kannid.

Ja paned lilletama metsad, põllud,

mis lõhnast täituvad kui viirukpannid,

ja sala inimeste südamedgi võlud.

Kui Paastu kuu toob ilmad selged, sojad

ja paneb helendama viimse lume,

siis metsad, vainud saavad teise jume,

ja inimesed jätvad omad kojad.

Veed vabastuvad, jooksma pääsvad ojad

ja mere jäässe ilmub lohe tume;

ja kaugeilt soilt jo kostab nõtkus kume,

kui päev loob esile kõik talve rojad.

Ja päike keerab pikka oma telge.

Nii imeline helk on muutnud taeva:

kõik kirgab, sädeleb; on üsna helge.

Ei keegi tunne enam talvist vaeva,

sest kõik nii valge, vilgas, herk ja selge.

All sadamas jo ehitakse laeva.

Jää habrastus, merd täitsid uitvad pangad,

vood tumedad lõid seljal sinetama,

jõed ujutasid luhad, käärud, vangad,

ja moodustasid ainsa vete jama.

Ja taevas sõudsid kerged pilve rangad,

ja heledad kui suvel, just niisama;

vee seljad päike pani virvendama

kui kuldsed keed, kui hõbedased langad.

Siis tulid vesilinnud esimesed:

eel luiged, kajakad, siis koovid, hahed,

ristlinnud, vaerid, mõhitesed.

Ja täitsid valendades saarde vahed,

veed talve otsa seisnud kurvad, lesed,

jõe suud ja lõpe kurmud, kauged lahed.

Ehk kirgas päev, veel siisgi külm ja vinge

on metsa all, kus uitab Põhja tuul,

ja metsas, milles kuivi lehti puul

ta kahistab kui ahistades hinge.

Ja sinetades üle mäe ringe

eel loigud virvendavad lahe suul,

kust lendu tõuseb üksik lind kui kuul;

ja kulu kabiseb su vastu kinge.

Maa hahk ja tarna täis ja tühi, kõle.

Kui unes kased paistvad läbi valge,

mis helgib üle longus ladva sõle.

Kuid hõhus, valguses, mis herk ja kalge,

ehk küll ses päikse kiir ei põle,

jo tunned uue aastaaja alge.

Siis tulid äkki sulad, soojad sajud,

ja huhtusivad talve kõntsast teed

ja päästsid valla kevadised veed

ja jäädest vabastasid mered, lajud.

Lõid hõilmitsema metsas hallid pajud

ja nasipuude punahõite keed

ja hõilmis valmistusid uued meed,

kui algasivad mesilaste ajud.

Ja loomad jätsid maha karjaajad,

kui pakatasid puud, läks haljaks maa

ja metsa pardast kostsid linnu kajad.

Ja ilu helin täitis karja raa

ja inimeste elupaigad, aiad, majad

ja kauge laane põue tumeda.

Maa üle tuul käib, kevadine, lahe,

lõo heleteleb puhtas taeva sinas,

veed, tüüned, viruta, on aiva linas,

hõhk herk ja armas, hellitlev ja mahe.

Lööb haljaks päikse rinnal maa jo tahe

ja metsi loorib savu neeme ninas,

mis hargub nagu linik auru vinas

ja täidab merede ja maade vahe.

Kõik avardub, ja pakatab ja tärkab,

saab olust nagu sügavama haimu

ja oma elu sala sisu märkab.

Ja iha täidab linnu, kala maimu.

Kõik nagu jõu küllusesse härkab,

mis valdab vere, närvid, meeled, vaimu.

Jo taltunud on kevadised marud,

sest ammu läinud viimsed lumed, jääd;

vett, lõikusid vaid alangutel näed,

ja kuivaks läävad väljad, karjaarud.

Ja valla avatakse mesilaste tarud,

kui haljaks löövad künka veerud, mäed

ja saavad viimaks soojad ilmad, hääd.

Siis kevadel sa vasta võtma varud.

Ja kaugeid metsi mähib udu loor

ja muhedaks lääb põllu huumus, muld.

Väest uuest pakatab puu pung ja koor.

Ja helgemaks lööb päikse helk ja kuld.

Uut endas elu tunneb vana, noor

ja veres, soondes viirguvat uut tuld.

Jo tahedaks on läinud aru rajad

ja seisu taevas muutvad kevadtähed.

Näed liblikaid, kui päeval metsa lähed:

need esimesed sooja ennustajad.

Kuis jäävad kevadega kitsaks majad,

kuis seespool seinu lõbud näitvad vähed!

Ehk lindudel veel külmast kurgud kähed,

jo metsi täitvad vidistuste kajad.

Ja tarust välja lennab mesilane

ja täidab põõsa alust suminaga,

ehk lilli vähe, aeggi varajane.

Vaid taevast loorib kerge pilve haga,

nii hõrn, et seda tähele ei pane.

Hõhk on nii soe ja hell ja armas, ilm nii vaga.

Kui jälle lähed metsa küla alla,

ah muutusi mis kõiki sääl ei näi!

Mis kandma kohmetust veel talvist jäi

on päeva soojad terad päästnud valla.

Ei enam ojad siia sinna kalla,

kui enne. Nagu joosta neil ei täi.

Ent kuida murelasi teil ei käi!

Pead vaatama, et surnuks neid ei talla.

Puu latvu, põõsaid täidab tuule humin,

mis kaugelt meredelt toob soolast hõngu;

jo urvilt kuulub mesilaste sumin.

Kui iharalt nad tolmukaid ei tõngu!

Ja kõigilt vaigult kostab harras kumin,

mis meelde ümber kujub sala lõngu.

10.

Veel ruskab puna lääne taeva rajal.

Hõhk hämar, põuaaurune ja sume,

ja aru kadarik on videv, tume;

vaid laulurästas hõiskab surnuajal.

Ja kaasiklinnud laulvad eha ajal;

alt loigult kostab kiive hüüe kume,

kui kaugelt kuulatama seisahtume;

ja vaikust konnad täitvad valjul kajal.

Lööb kõrgel helendama tähte tara

ja linnu teede hõbe helkjas uju,

kui eha sülle vajub Venus vara.

Veel paistvad arupered läbi uju,

veel kuuleb eemalt mõne hääle ara,

siis vaikus langeb, kujub kullast kuju.

11.

Päev veereb, hõhk lööb hämarduma,

töö põllul lõpeb, koju tuleb kari,

jääb vagusaks ja vaikseks künka hari,

ja loode taevas hõhkub eha kuma.

Ja läbi õhtu hõhu hääletuma

all metsa pardas laiub sume vari,

ja kõrgel tõuseb üksik tähe sari.

Vaid metsad jäävad laulust helahtuma

Kui jättes kiiri viimsid jumalaga

nüüd laulurästad ilu hõiskustega

veel helahtavad võsa metsa taga.

Ja kaasiklinnud laulvad. Muu ei sega,

ei vaikust, rahu. Kõik on imevaga.

Ja taevad helenduvad tähtedega.

12.

Käes kevade. Veel ruskab loodes vähe,

kuid idataevast vaatab hõbe kuu

ja valgustab vee pardal põõsad, puu.

Vaid hämarasti kaugusi on nähe.

Kuu varjab valgusega eha tähe

ja hiilgab läbi taeva põhjatu

ja külvab tuhatvärvil lahe suu

ja heidab hõbe kettaid laine pähe.

Mis värvi hõrnus, ilu vete pinnas,

helk õhtutaeva servas imeline!

Vaid mõned tuled helendavad linnas.

Ja, merelt kostab hõikus alatine.

Mis helevus lööb hõitsma vaikses rinnas,

mis põhjatugi meele tüünus, sine

SUVI

SUVI.

Täis hõite küllust upub metsa vari

ja heina kallistusis nõtkuv aas;

ja laulust helgib hõhk puil, põõsail maas,

roog, rannad, lilleline kalda hari.

Ja mesihõngu hoovab hõilme sari

kui üle ääre voolav kallis vaas;

ja kuumust, kirge hõhkub ranna paas,

kus vara küpseb mahl ja valmib mari.

Kõik on nii hele, selge, tüün ja soe:

maa, metsad, meri, päiksest joobnud, tumm,

kesk roo ja tudrerikkaid randu loe.

Vaid väsimata saalib viire summ.

Ja armsust täis on suve pilve koe

ta avar taeva hõhuline kumm.

SUVE ÖÖ.

Päev laskub, ehama jääb õhtu süli

ja tüünes lebav meri, rand ja roog

kui unes lailatelev öine voog,

to viimne ulgumainingite lüli.

Jo varjud tõusvad rannal metsa üli,

kus sahiseb veel põgus tuule hoog,

ja hõrnalt õõtsuv kirjav lille loog.

Ja taevas algab hõbe pisarküli.

Kõik on nii ihar, hõrn: mets, puhmad, puud

ja rohu ladvad, lille sarjad teel,

kõik, kõik, mis ümbruses on hõitsvat muud!

Ja lõhn ja roheline valgus eel,

mis tõuseb vastu ülenevat kuud,

see hurmab südame, sest sulab meel

PÕUD.

Teist päeva näikse taeval Noalaeva,

kuid heldimata kestab hirmus põud.

Kõik kõrbeb, rohi arus, põllul tõud;

pind lõhkeb, huumus muutub tuhaks aeva.

Kui vinge suits, aur loorib ruuge taeva

ja valjul, metsil lasub painav õud.

Puist, taimist kaob värskus, elu jõud.

Maa ägab janus, ägab surma vaeva.

Ja meri taandub, kuivub jõe joom:

sest järge jääb vaid mustjasruske lomp.

Ja linnu laulust tummub metsa kurm.

Ja varju vilu otsib iga loom.

Kõik mähib kurba rüüdi udu somp,

kõik lüüa palav ähvardab, õel surm!

PÕUD.

II.

Hallruugelt hergab taevas, sinkjalt meri,

mis üle laisalt lentsib koolnud tuul.

Ei ühtgi laeva silma väina suul,

ehk oleksgi neil teab kui kiire eri.

Ja päike, saates läigitumid teri

kesk põua sonnet nagu vaskjas kuul,

mis kätte närvib rohi, lehed puul,

kaob vaateveeru taha nagu veri.

Ja helgus kestab päevad, õõdgi aina,

mil rohu latvadel ei kastet kiiska,

mis kustutaks maa surma janu vähe.

Ei misgi loodusele värskust laina!

Ei lange kõrgusest üht ainsat piiska,

mis paneks tõusma uue elu tähe!

KANGASTUSED

LUIGED.

Päev raugeb külmalt kevadballi uttu,

mis mähib taevaid, kaugeid vesi, maid;

veel haimab mõni mets ja kivisaid

ja öine kabu, pime jõuab ruttu.

Siis kuuled äkki nagu lapse nuttu,

see kostab pilvilt, mere seljalt vaid,

kus mustab sinav vesi, jäine laid.

Jääd kuulatama öösist halajuttu.

Need — luiged kaugel väina ajujääl,

kes härkisid kesk külma vaikust, und,

need nende kaeblikkurvad hüüud sääl.

Ja meele valdab jube kahju tund:

on nagu halaks inimelik hääl

kesk ööde õudu, vastu võigast lund.

RANNAMAASTIK.

Teispool metsa suuri laukaid, mille pardal vesiätsed hõilmitsevad,

mille tüünelt pinnalt sorsa paar ehk kosklad lendu ehmatavad,

läbi heinamaade nõreliste kaskede, mis tasa sahisevad,

paistvad silma laiuseni padumaised rannad, haljendavad.

Nägemata soonetuste kohal, mille veed nii sala sulisevad,

mühab vesihein, kesk varsakabja hõie hulka, kollendavat;

mõned ainsad üksildased valged vesililled, hõrnad, pudenevad,

mille hõrnu varsi vete nired tasakesi huljutavad.

Keset lagendikku pajupuhmad, salapärased ja üksildased,

kusgi heinamaade kaevandu ehk soonetuse kalda läheduses;

mõned ainsad, harvad noored lumivalge tohulised leinakased,

lahus teistest, maha jäetud omas raskemeelses üksilduses.

Eemal, üle tumerohelise ranna, päälpool roogu punetavat,

saralise vaikse merekääru graatsilises süleluses

paistvad sinetavad hõbedased veed, mis päikse hiilges virvendavad,

kevadise lahemere hõrnas hõhulises maheduses.

Kaugel, vete kohal, vaateveerul näikse üksik laid kui kangastades

oma randade ja vabuaidade ja metsadega sinetavat;

mille kerged, hõrnad, udulised jooned, lainepääde kilgendades,

nagu läbi hõhu üliloomulise sära vahastavad.

ÄIKESENE ÖÖ RANNAL.

Vajus päike. Pilved tõusid, katsid ranna tumeneva;

peitsid metsa alused ja varjasivad lääne taeva.

Välku lõi ja läbi vihma tasahilju ribiseva

põras kõu, kui laotus oleks varisenud aeva.

Vakka jäivad puude ladvad, roo sees saladuslik sahin.

Laine rauges tasasena alla puhta kalda liiva.

Kaugel kisas kajakas ja ülalt kostis võõras kahin.

Viires lähedasel lajul pani äkki välgatama tiiva.

Õudsed rangud sööstsid ruttu nagu kabuhirmu aetud,

valdasivad taeva aluse ja kogu avaruse.

Vaikis, pääle laine loiske, loodus põnevusse maetud,

pääle mõne veerva laine põgeneva kilgenduse.

Siis taas tõusis tuul ja hingas äkki, punus, rauges,

sahistades puude latvu, puhmaid, vesiheinu, roogu'

Tõusis uuest keerdes, ähisedes pimeduses kauges,

pannes vihas välgatama laine harjad, saades hoogu.

Mässama lõi meri, äkki, märatsema laeva alus;

lained ähkisivad, türtsisid, tuul vihises ja vingus;

hoigasivad rannad, metsad ägasivad nagu valus,

nagu hingehädas rabeledes surma julmas lingus.

Korraga siis välgatas ja hergav juga tungis maha

silmapilguks helendes vee vahus, möllu rohelise,

metsa alused ja kauged rannad, külad maade taha.

Kärkas kõu ja rõkkas üle õudse taeva põramise.

Taeva luugid avati ja alla hoogas vihma pagin,

kostes kohinaga läbi välgu tule, kõue raksu:

ilma täitis lõppemata ähin, sähvimine, ragin

puhki meeletuma pilve söösti, pimeduse paksu.

Harvenesid välgu sähvid, tuhmenesid pikse löögid

nagu tasanedes, kaugenedes taeva ranna taha;

taltusivad tuule pisted, laine ähinad ja öögid;

läbi välgu helgi, kõue kuma kuulus metsa kaha.

Mustad rangud muutusivad pikka valedamaks, raugeks

kunni viimaks keset taevast ilmus helgas, selge lahus.

Sadu ehtus, meri rahustus ja lained läksid laugeks.

Juba kuuldi ilma teadvat taussa luilutavat rahus.

Lõpuks vajusivad pilved, hääbusivad rebenedes.

Välgu kuma, kõue kõmin kustus, tuuled vakatasid,

kuna puud ja puhmad, roog ja vesiheinad sahisedes

kergeis mere puhangutes omi latvu sõuda lasid.

PÜHADE-KARE.

Tuul puhus edelast ja looris taeva

kui Haljava alt, läbi vaikse vee,

me ula poole juhtisime laeva.

Kui päälpool saime sivutanud lee

ja allpool Ahenda, mis kives aeva,

siis väinast välja seadsime taas tee.

Jäid leudes maha lajud, kared, rahud,

ja päras solises, eel pahisesid vahud.

Ja mööda läksid Saaremaa poolt kaldad,

rand kõle vastu põhjapoolist kaart.

Siin vaevalt alust maale lasta maldad,

nii murdvad lained, ränk on vete vaart.

Sa rooli võimsamini kätte valdad,

et sõita kohe hädaliste saart.

Eel lööb kaks kühma seljal hämardama.

„See Pühade vist Kare?” „Jah, see sama!”

Ja kuida lähenime, tõusid kühmad:

laid haljas kerkis hallist mere veest;

jo võisid näha ranna kivi rühmad

ja madalad, mis paistsid laine seest.

Ja tundusivad karsked mere ühmad,

mis vastu lõivad ülalt keula eest.

Me vaatlesime randu, ääri, vesi,

kust leida seisuks paiku varjukesi.

Veed lailasivad, valkasid, lõid kohu,

ja käisid maha kohe lõuna neent

ja kohasivad valju läbi tohu

ja keersid põhjast kivi, liiva leent,

ja peitsid vahul ranna äärse rohu

ja huhtusivad maale rühka peent.

Ja lajult tõusid kajakad ja viired,

kui vasta meid jo võtsid laju piired.

Siis lasti alus laju alla varju,

kus selle kaheks jaotab salm ja laht,

kus rahutuid ei olnud laine harju,

ja valgeiks laikudeks lõi kaarduv vaht;

kus viired täitsid valgeid kivi karju,

kui tüünes lõpnud viidikate jaht.

Me tarisime purjed, köites kinni peele

ja heites ankru põhja, laeva eele.

Ja käärisime sääred, paljaks — jalad,

nii kahlasime läbi selge voo,

kus siia sinna välgatasid kalad,

kui nooled läbistades laine hoo;

ja jala põhju pistsid rahnu palad,

kui randa astusime läbi roo.

Kui paljas, lage, tühi näitas kare:

ei puud, ei põõsast, kivi rauna, vare!

Maad peitsid rüha virnad, sammal, muru,

kus pesil käis ehk vaeris, lõugas, tiir,

kus mügrad olid teinud oma kuru,

küll vaevalt loomad muud, ei uss, ei hiir,

või olgu mummud keset sambla puru,

kui suvel sooja ängas paikse kiir.

Ja rühal hõitsid merikapsa kasud,

roog, lilled, hein; all olid muda lasud.

Me sammusime rühal palja sääri,

mis varisedes veeris jalge ees,

ja vaatlesime kaugeid ranna ääri,

kus taga murru laine kohas kees;

ja hüljest teispool laugeid laineid vääri,

kes hülpis tüünes, rahulikus vees.

Jo heitis päike õhtu varje veele,

meid mainitsedes varsi koduteele.

Me leidsime: kesk laidu — tule ase,

mis märkisid veel tukid, söed ja tuhk —

ja tuulevarjuks seatud raagus kase,

mis mäele toonud rajuilma puhk,

ja mõne kala roo, luu haruldase,

mis valgeks teinud kevadpäeva huhk.

Need olid jätnud merehädalised,

siin elanud, mil marud sügisised.

Muid merehädasid need tõivad meele,

mis näinud laju hädaohtlik äär,

kui laevad pimes läksid eksiteele,

kui kompass hälbis, kadus sõidu määr,

kui maru ajas laevad murru veele

või koos, mis võetud, oli olnud väär.

Ja varjud tuletasid meele õhtu jõudu,

ja meri, rannad näitasid täis õudu.

Ja võigas tundus siis kesk musti vesi,

kesk murdu hoigavat, mis maale käis,

ja välkuvat kui kooljaid, mis ehk pesi

voog kaua kandes ülal laine päis.

Siis peitis veed, maad pimeduse esi,

ja meri virgus, sala elu täis,

täis julmi nägusid, täis valgeid käsi,

täis haljaid surmasilmi, mis ei väsi.

Siis läksime taas laeva, jättes laju

ja selle rühad, murud, mujad, rood

ja unustime viired, pardi aju

ja kauged jubedad ja võikad lood.

Ja purjutime läbi laine raju

taas kündes mere mustjasnaljad vood.

Lõid kaugelt paistma kodu metsasalud,

ja kodu rannad, kodu külad, talud.

MÕNI MÄLESTUS.

Kui kerged suveõised uned, kallid koidu punetades,

nii hääbunud on kauni suve armsad ajad;

mis valgusega, värskusega, linnukeste sillerdades,

siis olid täitnud hõitsvad aiad, vaiksed majad.

Ja kõik need ilud, kõik need hõrnused siis värisevad

on tuhmiks muutnud aja hahetavad ujud,

ja haimamata haledused, meelde põhjast ülenevad,

on ümbritsenud nende kahvatanud kujud.

Nii nagu arul harva aruheina tulipunaseks

on südasuve helged päevad põletanud,

nii igatsused, meelemõtted kulu sarna kulehtavaks

on pikka elu argipäisus valastanud.

Ja üksi järele veel hõite lõhna närvastanud

on jäänud kuhugi ehk loetud raamatusse,

kust see siis hõhku tõustes aja juba kahvatanud

näib äkki kurvalt häratavat mälestusse.

SU SÜDA.

Ühele hõrnale hingele.

Su süda on kui puhkend hõie karikas,

mis luulekastega on täitnud jumaline öö,

kus päälpool põhjatusi, sinas sumedas,

on laotund kaugemeelseks loiduks tähtevöö,

täis kurba ebamäärasust ning värinat

ja värvi imehõrna ilu, valevat.

Need lilled mida oli nähtud üle aasade

ja laulud mida kuuldud vaikses metsa haljuses,

kõik nende värvid, helid valgusid su südame

jo esimese elu härkavates aastates

ja heitusivad sinu lapsehingele,

ja muutsid jumaliseks nesteks silmavee.

Ja siis kui pikka sugi sisemine sädelus

ja võimsa vaimu äkki pühad leegid valdasid,

lõi valulema sinu hinges ime helendus,

mis helkis vastu mälestuste põhju tuhandid.

See süütas värisema meele kulla keed

ja hõite pääle varisenud taeva veed.

ELEEGIA.

Ühele sõbrale.

Jo tümisedes vardad rasketena langevad

all tolmavates rehalates,

ja uudse vilja lõhna, turba suitsu magusat

on tunda küla tänavates.

On läinud suvi nii kui lapse süütu unistus

kesk mängumuru elamisi

ja kadunud kui õnneline sala ihaldus,

täis kahjutundeid imelisi.

Ehk süda raske murest, mida sõbra silm ei näe,

meel tume, hinges nukrus paha,

on sõber armas kurbana siis õiendanud käe

ja jätnud kodurannad maha.

Nii nagu teevad lugemata mitmed tuhanded,

kes võõrasse maailma läävad,

et kulutada võõrsil hõrnad aastad varased

ja omad lootusrikkad päevad.

Ja läinuid õudsena jääb kurtma maha jäetud maa

ja oma noorsoo kurba kadu;

mis jättes kaitsetumaks kodukolde, isamaa

ehk läheb käändimata radu.

KAUGED AJAD

SAAREMAALE.

Kui mitu korda jättes maha kodurannad, veed,

mis laeva taha kadusid kui kangastused,

kui mitu korda tulles kaugelt tutvat teed

ei ole tärganud mu meeles mõlgutused:

mis tunne paisutas küll nende esivanemate rinda,

kes esimesed võitjatena nägid Saarde pinda.

Mis liikus, voogas nende sõjakate meeste seas,

kes tamme laevul põiki väina purjetasid;

eel ninas Saared ahvatlevad sinetavas reas,

mis nagu hõhulised ilmed terendasid,

ja eemal, allpool saari, ava ulgumeri,

veed aina meelitavad, tuuled sõbralised peri.

Need — saared, mille haljaid randu oma jalaga

ei vahvust sõduritest ükski olnud käinud

ja mille meretagusest maailmast mannermaa

veel muud ei olnud üle salme vete näinud,

kui ainult vaatepiiril vaastavate hiite sine,

kesk vahulisi väinu, läbi kerge rooste vine.

Need olid samad saared, mille neitsiline pind,

võib olla, oma tundmatuma rahvusega

kui sõjakate meeste poege arvuline hind

ehk võiduliste omanduste lõbudega

neid ootas ärevuses teispool haljaid vesi

kui omi uusi isandud, kui võitjaid esimesi.

Ja nende saarde neemed, käärud, lõped, leed,

mis uhkeid silmi kaugusesse ahvatlesid,

need pidid korra osutama võitjatele teed,

mis kaugetele selgadele väljenesid:

neid köitma valguvate elementidega,

maad — uute rõõmude ja võitudega.

Need olid samad saared, mille uhked asukad

kesk naeratavid laine harju müralisi

said, oma nime kuuldes, vabisema naabrimaad

ja külvasivad hukatust ja laastamisi;

ja panid vihalaste soondes jäätma vere

ja oma kuulsusega täitsid Lääne mere.

OHVRIKIVID.

Kas kusgi maantee ääres, põlluaia taga,

mis kohta tülitava sõitja pilk ei hirvi,

või linnuse ees, kuhu muistne rahvas, vaga,

on toonud taevasele jumalise kivi —

neid näed veel tänapäev nii sama hahetavat

kui vanasti, kesk ohvripidu ülendavat.

Ja lagedena haljusest neid soendab päike

ja põletab kesksuve kuudel ägedatel,

või peksab rahe, kuumendab ehk kõu, ja äike

neid valab niisutades vihma naginatel;

ja talv, mis jäätav külm ja pakane või sume,

nad peidab hangedesse, tuues valge lume.

Kõik ilma vaheldused nende pinda söövad,

ja uuristavad, õõnistavad väsimata,

ja kalgesse graniiti vastsid jälgi löövad,

mis nägematuiks kunagi ei ummistata,

kui sammal oma unaruse haljusega

ehk pikka varisemist hoidmatut ei sega.

Ja tuhmuvad ja murenevad ümmargused augud,

kus korjus ohvrilooma elumahl ehk kahi,

ja õõnsusi jo täitvad hallituste laugud,

mis inimeste meelehärdus puhasta ei mahi,

kes, nagu tabada võiks käsi sala ohud,

sääl laskvad kasva metsi lilled, põllu rohud.

Ei aastasadu enam niisuta neid veri,

mis valgus valgepäiste meeste südametest,

kui kodusaare toond neid oli helde meri,

nii rikas kõigest, saagist, kalalistest vetest:

need nurmed ammu auranud on halli ilma

ja ülenenud Taara hõõgavasse silma.

Nüüd nende pühasust veel vaevalt tunneb sugu,

mis hardana on säästnud esiisa hiied

ja linnused, kust mitu imelikku lugu

on soetand muistse meelekujutuse niied.

Jah, tondikivid, nii ta annab neile nime

kui mungaline keskaeg, ebausklik, pime.

NÄGEMUS.

Pää kohal taevas helesinine, keskpäeva päikeses.

Ja loodetuul, mis eemal merel ajab laineid välgendades,

käib üle mustjas-tinakarva vete õõnsalt huhades,

ja laeva, lainetuse keskel, külge pidi õõtsutades.

Ses alalises liikuvate vete kogu mühinas,

kesk selget üleneva suve päeva sära virvendavat,

on midagi, mis meeles igatsusest pikka väsivas

näib varjusid kui kutsumata üles tõstatavat.

Ei ühtgi valget purje eemal vaateveeru laiusel,

ei kiharduvat suitsu kohe Kura kurku ülenevat:

vaid laevameeste käimist kuulub raske võitu sammudel

kesk üleüldist hääletust, vee varisemist ähisevat.

Ehk, keset masinate töötamise kurti tüminat,

lael üksik reisija, loit igatsevis silmis imeline,

näib teispool horitsondi serva midagi kui otsivat,

säält kohast, kus kaob pikkamisi vete lailav valkamine.

Ja, väsinud sest alalisest murelikust ähinast,

mis tuul ja lained avarustes vete kohal sünnitasid,

ja raskest lõuna päikesest, sest lõppemata tummast,

ma igatsesin maid, mis mälestuste säras kangastasid.

← → x

Villem Grünthal, Kauged rannad

Sisukord

Villem Grünthal, Kauged rannad