Villem Grünthali
laulud
Villem Grünthali
Laulud
„Noor-Eesti“ väljaanne 1908
„Postimehe“
trükk, Tartus
Külv.
Põigiti veerude nõlvu,
rammude süütuvas kiimade alges,
võimuvas kaugete loitude valges,
laiutab maa omi hõlmu.
Valguvat kuumavat kulda
helkjana särasest taevast kui äike
välgutab ülenev kevade päike
musta ja muhesse mulda.
– 5 –
Suitsedes kisuvad hiirud
läikiva adraga varmasel sammul
vedurjal raudiste lihaste rammul
nurmesse mustavad viirud.
Võimsa ja tõmmuka käega
heidetud kollakad tuumekad terad
sajavad helkjalt kui kullased kerad –
ohtra ja voodava väega.
Sünnites himura hüppe,
seemendus võimsate vagude taha
pudiseb puhkenud nurmele maha,
tungides huumuse rüppe.
Külvaja isade pinnal, –
ajudes armsate aegade ootus,
leegitsev vaanelik leikuse lootus, –
astub põksuval rinnal.
– 6 –
Meeles tuleva
d ajad –
heledad, selged kui valguse jooned,
kiirgavad, helkjad kui kullased sooned,
armsad kui häälivad kajad.
– 7 –
Noor kevad.
Karskena huljub jo lahe ja sulatav ahava hingus
väinade tuhmuvalt jäält, väljade, vaenude päält.
Ülenev kevade päikene sätendab eemal kesk
säralist taevast
üle kaugete jõgede puhkeva vee.
Kauguses särab ja virvendab midagi hõbedast
helkjast
piki tumenevat ärkavat mustuvat maad.
Mahedal tasasel sulinal soondes ja ojades
veervad
kevade viredad veed enese valguvat teed.
Pruunikalt eel näeb punavat kaugete metsade
latvu
keset sulavat lund kevadist tärkuse und.
– 8 –
Kundudest kustgi kuulukse kumedat koovide
hüüdu,
kõrgusest säält ja täält kurgede, luikede
häält.
Midagi suurt ja avarat tunnukse liikuvat
hinges;
niikui maaema pind pakatab rõõmudest rind.
– 9 –
Kevade tunne.
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka;
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes aasade kohal;
õitseval lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
– 10 –
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka;
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat;
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hingesse helama ärkab.
– 11 –
Koites.
Pikka taha taeva sina valeva
üle õitseva ja uneleva maa
kaovad harvad läbi udu laugleva
tähed hämarad;
keset suve kallistavat uinangut,
muhelevat, õrna, hääletut,
vidistused, vaevalt ärganud,
vaevalt kuuluvad.
– 12 –
Päikese tõusu aegu.
Veel viibib päike mere sängis horizondi taga,
kuid õrnal säral tähed helkides jo kustuvad.
All eemal uinub öine meri, vaikne, vaga,
kesk selget koidu purpurit ja kulda heledat.
Ja virvendaval vool käib värin üle vete pinna,
kus peegelduvad helkjad pilved taevas põhjata,
kui värin üle uneleva neitsilise rinna,
nii nõidusliku, õrna, segamata rahusa.
– 13 –
Ja
heljuvat kui läbi une näikse kaugel karil
üht lumivalget kajakat ja viirest üksikut
ja tasa sahiseva roo sees, häälel valjul, karel,
jo ergud häälitsevad vesivärbud ärganud.
Siis puhkeb koit ja päike tõuseb merest
säravana;
ja leegitseva helkja punetava kullana
siis veervad äkki võimsad valgusojad heledana
roo tume-rohelise üle, mere sinava.
– 14 –
Õhtune meri.
Mahedas valvakas sinas
kustuvad viimased valguse leegid
aurude roosakas vinas
helkjalt kui verised teegid
vette,
– 15 –
mille rohekas sinendav pind
voogab,
hoogab
nagu määratu hiiglase rind
soigades,
hoigades
rahudel
kaugetel.
– 16 –
Rahus.
Vabana vaevast,
kui kevade lind,
kesk ääretut merd ja ääretut taevast;
avar ja kaugemeelne on rind.
Valede varjude eel
tasa nii tasa veel kohavad õhtused vood
laial ja lagedal leel;
mahedal helinal raugevad hääbuvad hood
videval vahusel veel.
– 17 –
Vabana vaevast,
kui kevade lind,
kesk ääretut merd ja ääretut taevast;
avar ja kaugemeelne on rind.
Täis imelist ilusat iha
kesk kullalist valvakat eha
idapool särama helkjas-sinises taevas tõu-
sevad vähed
üksikud tähed.
– 18 –
Õhtu ood.
Kui vaskjas ratas voogude sängisse
all mere rüppe päikene sukeldab
kesk leegitsevat loitvat kulda,
lõkates viimasel helkjal ilul.
Ja pilve ranku, veerengu leekides,
kesk sära, hiilet, – sammaste suurusid –
eel tõuseb üles eha tules,
hõhkudes sula metalli sarna;
– 19 –
mis kahvatades raugevad, kustuvad,
kui kütismaadel ruskesse lõõmusse
kesk sinkjastuhkrut suitsu vinet –
auravad ilmatu suured tunglad.
Ja hämardades vaikuse hõlmadest
siis valgub rahu õrnana ujuna
nii mahedatel helinatel
taevale, merele, maale alla.
– 20 –
Luitel.
Õhtu maile alla vajub päike verevana, –
istun üksi luite sõmeral, –
kevadine meri eemal sinkjas-tumedana
kustub kaugemeelsel kohinal.
Üle laidude, veel eha kullast kumavate,
lendab kisal ulgumerele
kajakaid ja kaadruid läbi avaruste hämarate,
üle õhtu tumeneva vee.
– 21 –
Järge päiksele kui kauge puri kahvatades
horizandil keset hämarat
mõõnab meel, kui öine laene vahus tuhistades –
kaugele täis iha videvat.
– 22 –
Kadarikus.
Öö on õrn ja mahe;
läbi hämara
heljub kaste jahe
üle maa.
Helkjas taeva sära
sinab põhjata.
Üksi – surnud kära –
kõnnin ma.
– 23 –
E
ha loidab tasa;
suur, nii imelik
kumab tumedana
kadarik.
Hilju mere laugelt
kuulub salaja
koha kaugelt, kaugelt –
otsata.
– 24 –
Öö laul.
Tummana
varjude sumedel tiivul
üle uinuva maa,
hinguse viivul,
laotab end öö.
Tähti:
leegitsev vöö
ikka ja ikka
pikka
kauguste hämaras süles
tõuseb ja vaob
... ja kaob
– 25 –
üle
s
maailmade otsata helki
maaliste kurbuse hiil
kohe laotuse põhjatu sinavat telki
nägemata pisarad
sfairide harmoniil
tõusevad.
– 26 –
Maru.
Paksude pankades pilvede põuest
täht mõni tinedalt taevast veel tuikab,
laotus laenete lauludel luikab
kõmavast kerkides kärkivast kõuest.
Äkisest ägeda äikese heidust
võikana välgatab vetele valgust,
aeva kui hakkavat agude algust,
põhjata pilkase pimeda peidust.
– 27 –
Vilistes veerevad voogude veerud
kiljuva kauguse kujuta kohus;
ähinal ägades otsata ohus
kummuvad kaldale koledad keerud.
Vingudes vihaselt välkuval vahul
murduvad metsikult voogude harjad,
kohavad kumedad karide karjad
romaval rahkival rõkkaval rahul.
– 28 –
Sügise laul.
Nagu nuttes käib tuul
läbi pajude,
üle kolletanud
lehtede:
tuttav imelik laul
sureja laul.
– 29 –
Kõrgelt
ülevelt
läbi udude loori
langevad
hilju, nii vaikselt
pisarad,
pisarad
mähivad
hinge,
hämarat,
sügise nutul,
haledal,
nukrusel,
nukrusel.
– 30 –
Hallid päevad.
Pikka
veervad, läevad
hallid päevad
nagu ikka.
Pikka
jõudvad suved
heled, uued
nagu ikka.
– 31 –
Ikka
mured jäävad:
läevad päevad
pikka
nagu ikka.
– 32 –
Kadunud kevad.
Pisarad
palavad,
pisarad
valusad.
On nii kahju heledest
kadund suve päevadest,
hale kevade,
närtsind, järele.
– 33 –
Tunnetes
tumedes
pisarad
jämedad,
pisarad
kibedad
valguvad.
– 34 –
Aino.
(Kalevala aine.)
Läbi valude rinna
üle vete uinunud pinna
heljusid, lehvisid mured,
nii mustad ja suured.
Ja suveöö rahu ja une
ja hinge, tuskadest tume,
oli peitnud hämardav loor.
– 35 –
ja Elu, oh Elu, nii õitsev, nii noor,
oli sammunud nukruses nuttes
läbi vaikuse ruttes
alla.
Virahtub voog,
sahiseb roog...
nii kurb,
oh Surm.
– 36 –
Hall laul.
Üht laulu kuulen, halli ja hääbuvat,
kesk võigast õhku hoigena huljuvat
kui tuhmi kauget vihma hoogu
mustjate müüride kurdis põues.
Noid hääli tunnen, õutsid ja karmisi,
mis õõnsalt ööse vaikuses kostavad,
kui kahkjad koolvad tuimad hüüded,
raugedes tühjuse musta rüppe.
– 37 –
See laul on vanne, paenaja sarnane,
ja sumpjad rasked raudade kõlinad,
kesk kängumise õelat needust
kongide sumbuvas läilas hauas.
– 38 –
Tusk.
Väsinud nii olen, uinuda,
rahu, rahu isuksin;
rind on kale, külm ja lõpmata
suur on olemise piin.
Uinuda nii tahaks, kustuda
igaviku sülesse
kõlana täis kurbust otsata
üle sügavikkude.
– 39 –
Kurb, nii kurb on meel ja elada
on nii raske, raske piin;
tahaks hääbuda ja kustuda,
rahu, rahu isuksin.
– 40 –
Talvine õhtu.
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinana lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
– 41 –
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal
kaugele.
– 42 –
Süda-talve öö.
Hõbedalt särab kuu ülevel, aeglaselt sõuavad
pilved;
tasa huljutab tuul oksasi kõledaid puul.
Sügavas taevas põlevad arvuta leekivad tähed;
kaugusest siit ja säält ei kõla ainsatgi häält.
Eemal nii kaugel, kui ulatab silm, on sätendav
lumi:
hääbunud möllune voog, raugenud marude
hoog.
Kalamees ammu on jätnud mudased võrkmajad
maha,
harva ta piki jääd unnale minevat näed.
Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled
põigiti unelevat lumist ja kiirgavat maad.
– 43 –
Kaugusest kostavad kajavas õhus koerade
hauked;
väsinud tumedalt teel heliseb kelluke reel.
Tardunud süda-öö vaikuses aegade kadunust
kõlab
tornist löökidel kumedel vaskine kell.
– 44 –
Talvisel arul.
Hämardab ja hilju
tähed siravad;
ümbrus – tume; vaikus
sügav varjab maad.
Eha kahvatades
ruugelt leegitseb;
pikka helkjas sinas
valgus kahaneb.
– 45 –
E
emal valev aru
tuhmub võikana;
videvik nii tummalt
langeb hääleta.
Paatjal taeva serval
teispool lagedat
tuulingud kui vaiki,
vaiki undavad.
Tasa süda põksub,
meel – nii vaanelik,
nagu salaja end
avaks igavik.
– 46 –
Sügistalve õhtul.
Hilju talvine päev langeb pilvede sompu;
ihmjas, tuhkur valgus
laotab õutsena end kahkja maisemaa kohta,
tuhmudes pikka.
Kauged ähmased veed näivad tardunud, tummad
teispool tühja randa.
Hilju lemmetab lund, õrnu hõljuvid helbeid
kõrgusest alla.
– 47 –
Rõske vaikuse seest musti lindusi valgub
sinkja metsa poole
suures lõpmata reas, kurjaaimusel häälel,
piirita parvi.
Misgi tundmata rõhk paenab sonduvat hinge
võika varju sarna,
halvab raskena meelt rautses rauguse tundes
hääbuval valgel.
– 48 –
Sügistalvisel ööl.
Öö vaikne ja vaga;
uinudes pilvede taga
kahvatu
ujub kuu:
üle
särava lume,
väljade õutse ja tume
süle.
– 49 –
L
äbi kaugete laenete koha
tasase uha
kõlab luikede hääl
kesk esimest kahu
täis sügavat rahu
hilisel jääl...
mõni üksik hauge –
nii kauge.
– 50 –
Haiguse aegu.
Koidab, ja tõusengus tähed
kustuvad ära;
kuu kui kohkunud moondab
kahvatuks sära.
Hallide ruutude läbi
valguvad kiired;
purpuri punaselt loitvad
pilvede piired.
– 51 –
Tuhmalt väriseb tuli;
silm mull vaob;
öösine imelik nägu
salaja kaob.
– 52 –
Armu kevad.
Salaja tunnen ma puhkevat põues
uut avarat kevade ilu,
olgugi sügis jo salalik õues
ja väljadel talvine vilu;
hõikavat hinges hämarat aimu
ja rinnus uut leekivat lõket,
voogavat veres üht vägevat vaimu,
mis valmis teelt tungima tõket.
– 53 –
I
haldan armu, mis hale ja halav
ja sügav kui merede hauad,
hinge, mis püha kui ohver ja palav
ja vali kui kaledad rauad;
kirge ma isun, mis kirgav kui päike
ja voodav kui vihmade valang,
äge ja ere kui ähvardav äike
ja põlev kui põrgute palang.
– 54 –
Su õrna kätt ma suudelda ...
Heledana
nähti mere sülle veerevat
päikest palavat,
punavana
üle tume-võika hämardava vee,
ranna roogude.
– 55 –
Anna kätt! Su õrna kätt ma suudelda
tahan – kummuli
langeda su ette põlvili,
ärdana:
nagu päikene
üle suure vee.
Tumeda
videviku tiivad
õrnalt laotusivad
üle maa;
üle vee,
hämara,
ranna roogude,
kurbade.
– 56 –
Silmad.
Nii kohutavad imelised ilusad,
kui mere kauged välked, mustjas-sinavad,
kesk ranna remmelgate salapärasuses
ja öiste taevaste ja vete põhjatuses;
kus heledana ülev jumaline koit,
lööb helkima kui püha Grali astja loit,
toll ärdal ülevase ande ootamisel,
nii tummal, pühal, hääletumal, vaanelisel,
– 57 –
et soondes viirub midagi kui tuikavat,
et hellub hing ja süda tundub sulavat.
– 58 –
Kaljudel.
Kui pehmed, õrnad loorid aurud lauglevad
helkiva päikese all, ja harguvad ja laotuvad.
Vaid hilju hoogab vaikne, värske tuule õhk
kaugete laidude poolt, siis raugeb tumma
kauguse’.
Eel helkjad, haljad väinad löövad välkuma
kaugete pilvede sees, mis huljuvad ja hääbuvad.
– 59 –
N
ing taeva laotus laiub, selgub, suureneb
välkuva valguse käes kui kiirgav, valguv ääretus.
All kalju küljel näikse lõuna valguses
töömehi pikali maas kui surnuid rannal ui-
nuvat.
Ja kuumad kaljud, uinujate hääletus
vaikuse nõiduval väel kui hinge meeli köi-
daksid.
Kui mööda tunduks pääde kohal veerevat
lõpmata korduvas reas maailmad, võikad
tundmata,
– 60 –
Linnusel.
Eemalt aurude seest üle halja ranna
kelgib väike väin nagu selge soone
valkjas kauge viir keset halli valgust,
õhtusel läikel.
Põhja kaare poolt piki vaatepiiri
sinkjas-mustav näib üle tühja välja,
männi metsa veer nagu kurja teadev
kauguse paistes.
– 61 –
M
isgi õudne aim nagu hinge valdaks
meeliskeldes noid juba muistsid aegu,
millal vaprus, võim keset vaenu leeki
vermetes vaibus;
millal raudne surm läbi sinkja suitsu
sammus – rist tall käes – üle meeste linna,
siiskui, hurmes maa, juba looja veernud
priiuse päike.
– 62 –
Noorus.
Niikui valguvad veed veetlikus haljuses
teispool kinkude päid, võimsana läigivad:
taevas tõstatav end kauguse loitudel
näib kui ääretus häälivat.
Õhk nii selge ja erk virvendab kutsuvalt;
eelpool, õitsevid maid, päikese paistesid,
helkjaid kauguse takka
tõuseb laotuse hiilges.
– 63 –
N
iikui lennukas salk eemale sööstavid
kotkaid uhkaval jõul, paisuvil tiibadel:
lennab võimukas vool taltsutamata
mõtteid võitude väljale.
On kui lõpmata päev kõrguses kilgendaks,
mis ei laskuvat näi rõõmude külluses –
suur kui võimude uhked
järjest tõusevad loited.
– 64 –
Märkused.
Külv, lk. 5, 6, 7
vedurjas – elastiline, vetruv, nõtke, (paenduv)
voodav – ohter, rikkalik, küllaline, tõhus
huumus – rammus muld
vaanelik – ärras, vaga, devotus
häälima – kutsuma, meelitama, ahvuatlema (Vana kannel).
Noor kevad, lk. 8, 9
ahav – läbipuhuv kevadine tuul
soon – ojakene, kraav
vire – nobe, väle, vilgas
kund, g. nnu – vesine tagamaa, soomaa („Einöde“ Vana Kannel)
koov, g. vi – koovitaja, roostekarva hall soolind pika nokaga, kumeda häälega.
Päikese tõusu aegu, lk. 13, 14
kare – väikene veepinnast nähtavale ulatav maa ranna lähedal, harilikult muruga
viires – tiirutaja, merepääsukene.
Õhtune meri, lk. 15, 16
soigama – oigama, õhkama
rahu – väikene saarekene, vähem kui laid.
– 65 –
Rahus, lk. 17, 18
vale, g. eda – õre arukene, ebatihe
leel – liivane madalik (leetselg), ainult kohta tähendavates kaasustes tarvitatav.
Õhtu ood, lk. 19, 20
sukeldama – Soome keelest, alla minema
rank – pilve mürakas
veereng – (Tartu murd.) päikese veer
sarna – (Kalevipoeg) sarnaselt, niikui.
Luitel, lk. 21, 22
luide – liiva joom (Düne)
sõmer – kruus
sinkjas – suitsukarva hall, sinine
ulgumeri – suur meri
kaader – tormi kajakas.
Maru, lk. 27, 28
tine – (Tartu murd.) ebaselge, tuhm
luikama – hüüdma, huilgama, mürama
kummuma – veerema, mattuma, päälelangema
agu – (Tartu murd) koit
romama – mürama
rahkima – mahakäinud, mahamurduma (laenetest)
rahu – väikene saarekene, laid.
– 66 –
Hall laul, lk. 37, 38
võigas – õudne, imelik, kole, võõras
huljuma – tasakesi, hilju liikuma.
Talvisel arul, 45, 46
aru – kuiv karjasmaa
paatjas – pae karva kollane
undama – unistama, uinuma.
Sügistalve õhtul, lk. 47, 48
sompu – segane kogu
ihmjas – immitsev, tuhm (valgusest)
tuhkur – tuha karva
kahkjas – pleekinud, kahvatu
ähmane – nagu aknad, udune, tuhm, aurune
lemmetama – peltama, helbetes langema
sonduma – tumedaks, uimaseks muutuma.
Haiguse aegu, lk. 51, 52
tõuseng – tõus (Tartu murd.)
Armu kevad, lk. 53, 54
halama – (Kalevipoeg) leinama, haletsema, kurtma
kale – vali, karm, kalk
palang – (Tartu murd.) põlemine.
– 67 –
Silmad, lk. 57, 58
ülev – (Soome keel.) kõrge (hingeliselt)
viiruma – voolama, lendama, (külma viirg)
helluma – hellaks muutuma.
Kaljudel, lk. 59, 60
lauglema – laiali valguma
vaid – ainult, võrd (Soom. vain)
hahkjas – hall (haabjas).
Linnusel, lk. 61, 62
Muhus vastu Väikest väina on Linnuse küla; selle lähedal vana maalinn, mille sakslased küünla k. 1227 a. tule ja mõõgaga ära hävitasivad.
valdama – (Soom. k.) võimatama, võimust võtma
meeliskelma – mäletama, järele mõtlema
hurme – veri.
Noorus, lk. 63, 64
veetlik – ahvatelev, ära meelitav
tõstatama – tõusma panema, kangastama, terendama
häälima – meelitades kutsuma, hüüdma
sööstama – tormama, ürgama
uhkama – väljaajama (veest)
kilgendama – särama, sätendama
laskuma – end laskma, vaibuma.
– 68 –
Sisekord.
Lhk.
Külv 5
Noor kevad 3
Kevade tunne 10
Koites 12
Päikese tõusu aegu 13
Õhtune meri 15
Rahus 17
Õhtu ood 19
Luitel 21
Kadarikus 23
Öö laul 25
Maru 27
Sügise laul 29
Hallid päevad 31
Kadunud kevad 33
Aino 35
Hall laul 37
Tusk 39
Talvine õhtu 41
– 69 –
S
üda-talve öö 43
Talvisel arul 45
Sügistalve õhtul 47
Sügistalvisel ööl 49
Haiguse aegu 51
Armu kevad 53
Su õrna kätt ma suudelda 55
Silmad 57
Kaljudel 59
Linnusel 61
Noorus 63
_________
Märkused 65
– 70 –