Villem Grünthali

laulud


Villem Grünthali

Laulud



„Noor-Eesti“ väljaanne 1908

„Postimehe“
trükk, Tartus


 Külv.

 

 Põigiti veerude nõlvu,

 rammude süütuvas kiimade alges,

 võimuvas kaugete loitude valges,

 laiutab maa omi hõlmu.

 

 Valguvat kuumavat kulda

 helkjana särasest taevast kui äike

 välgutab ülenev kevadeike

 musta ja muhesse mulda.

 

– 5 –

 
Suitsedes kisuvad hiirud

 läikiva adraga varmasel sammul

 vedurjal raudiste lihaste rammul

 nurmesse mustavad viirud.

 

 Võimsa ja tõmmuka käega

 heidetud kollakad tuumekad terad

 sajavad helkjalt kui kullased kerad

 ohtra ja voodava väega.

 

 Sünnites himura hüppe,

 seemendus võimsate vagude taha

 pudiseb puhkenud nurmele maha,

 tungides huumuse rüppe.

 

 Külvaja isade pinnal,

 ajudes armsate aegade ootus,

 leegitsev vaanelik leikuse lootus,

 astub põksuval rinnal.

 

– 6 –

 Meeles tuleva
d ajad

 heledad, selged kui valguse jooned,

 kiirgavad, helkjad kui kullased sooned,

 armsad kui häälivad kajad.


– 7 –




 Noor kevad.


 Karskena huljub jo lahe ja sulatav ahava hingus

 väinade tuhmuvalt jäält, väljade, vaenude päält.

 Ülenev kevade päikene sätendab eemal kesk

 säralist taevast

 üle kaugete jõgede puhkeva vee.

 Kauguses särab ja virvendab midagi hõbedast

 helkjast

 piki tumenevat ärkavat mustuvat maad.

 Mahedal tasasel sulinal soondes ja ojades

 veervad

 kevade viredad veed enese valguvat teed.

 Pruunikalt eel näeb punavat kaugete metsade

 latvu

 keset sulavat lund kevadist tärkuse und.


– 8 –

 
Kundudest kustgi kuulukse kumedat koovide

 hüüdu,

 kõrgusest säält ja täält kurgede, luikede

 häält.

 Midagi suurt ja avarat tunnukse liikuvat

 hinges;

 niikui maaema pind pakatab rõõmudest rind.


– 9 –




 Kevade tunne.


 Midagi helendab, helgib ja tuikab

 kaugete kinkude takka;

 kaugete metsade takka

 midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

 

 Taevas sätendab, särab ja selgub

 õilmetes aasade kohal;

 õitseval lõhnaval luhal

 tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.


– 10 –


 Midagi helendab, helgib ja tuikab

 kaugete kinkude takka;

 kaugete metsade takka

 midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

 

 Südames midagi salaja tärkab,

 paisuvat, vallale püüdvat;

 midagi õrnasti hüüdvat

 hellana hingesse helama ärkab.


– 11 –




 Koites.


 Pikka taha taeva sina valeva

 üle õitseva ja uneleva maa

 kaovad harvad läbi udu laugleva

 tähed hämarad;

 

 keset suve kallistavat uinangut,

 muhelevat, õrna, hääletut,

 vidistused, vaevalt ärganud,

 vaevalt kuuluvad.


– 12 –




 Päikese tõusu aegu.


 Veel viibib päike mere sängis horizondi taga,

 kuid õrnal säral tähed helkides jo kustuvad.

 All eemal uinub öine meri, vaikne, vaga,

 kesk selget koidu purpurit ja kulda heledat.

 

 Ja virvendaval vool käib värin üle vete pinna,

 kus peegelduvad helkjad pilved taevas põhjata,

 kui värin üle uneleva neitsilise rinna,

 nii nõidusliku, õrna, segamata rahusa.


– 13 –

 Ja
heljuvat kui läbi une näikse kaugel karil

 üht lumivalget kajakat ja viirest üksikut

 ja tasa sahiseva roo sees, häälel valjul, karel,

 jo ergud häälitsevad vesivärbud ärganud.

 

 Siis puhkeb koit ja päike tõuseb merest

 säravana;

 ja leegitseva helkja punetava kullana

 siis veervad äkki võimsad valgusojad heledana

 roo tume-rohelise üle, mere sinava.


– 14 –




 Õhtune meri.


 Mahedas valvakas sinas

 kustuvad viimased valguse leegid

 aurude roosakas vinas

 helkjalt kui verised teegid

 vette,


– 15 –

 
mille rohekas sinendav pind

 voogab,

 hoogab

 nagu määratu hiiglase rind

 

 soigades,

 hoigades

 rahudel

 kaugetel.


– 16 –




 Rahus.


 Vabana vaevast,

 kui kevade lind,

 kesk ääretut merd ja ääretut taevast;

 avar ja kaugemeelne on rind.

 

 Valede varjude eel

 tasa nii tasa veel kohavad õhtused vood

 laial ja lagedal leel;

 mahedal helinal raugevad hääbuvad hood

 videval vahusel veel.


17

 
Vabana vaevast,

 kui kevade lind,

 kesk ääretut merd ja ääretut taevast;

 avar ja kaugemeelne on rind.

 

 Täis imelist ilusat iha

 kesk kullalist valvakat eha

 idapool särama helkjas-sinises taevas tõu-

 sevad vähed

 üksikud tähed.


– 18 –




 Õhtu ood.


 Kui vaskjas ratas voogude sängisse

 all mere rüppe päikene sukeldab

 kesk leegitsevat loitvat kulda,

 lõkates viimasel helkjal ilul.

 

 Ja pilve ranku, veerengu leekides,

 kesk sära, hiilet, sammaste suurusid

 eel tõuseb üles eha tules,

 hõhkudes sula metalli sarna;


– 19 –

 
mis kahvatades raugevad, kustuvad,

 kui kütismaadel ruskesse lõõmusse

 kesk sinkjastuhkrut suitsu vinet

 auravad ilmatu suured tunglad.

 

 Ja hämardades vaikuse hõlmadest

 siis valgub rahu õrnana ujuna

 nii mahedatel helinatel

 taevale, merele, maale alla.


– 20 –




 Luitel.


 Õhtu maile alla vajub päike verevana,

 istun üksi luite sõmeral,

 kevadine meri eemal sinkjas-tumedana

 kustub kaugemeelsel kohinal.

 

 Üle laidude, veel eha kullast kumavate,

 lendab kisal ulgumerele

 kajakaid ja kaadruid läbi avaruste hämarate,

 üle õhtu tumeneva vee.


– 21 –

 
Järge päiksele kui kauge puri kahvatades

 horizandil keset hämarat

 mõõnab meel, kui öine laene vahus tuhistades

 kaugele täis iha videvat.


– 22 –




 Kadarikus.


 Öö on õrn ja mahe;

 läbi hämara

 heljub kaste jahe

 üle maa.

 

 Helkjas taeva sära

 sinab põhjata.

 Üksi surnud kära

 kõnnin ma.


– 23 –

 E
ha loidab tasa;

 suur, nii imelik

 kumab tumedana

 kadarik.

 

 Hilju mere laugelt

 kuulub salaja

 koha kaugelt, kaugelt

 otsata.


– 24 –




 Öö laul.


 Tummana

 varjude sumedel tiivul

 üle uinuva maa,

 hinguse viivul,

 laotab end öö.

 

 Tähti:

 leegitsev vöö

 ikka ja ikka

 pikka

 kauguste hämaras süles

 tõuseb ja vaob

 ... ja kaob



– 25 –

 üle
s

 maailmade otsata helki

 maaliste kurbuse hiil

 kohe laotuse põhjatu sinavat telki

 nägemata pisarad

 sfairide harmoniil

 tõusevad.


– 26 –




 Maru.


 Paksude pankades pilvede põuest

 täht mõni tinedalt taevast veel tuikab,

 laotus laenete lauludel luikab

 kõmavast kerkides kärkivast kõuest.

 

 Äkisest ägeda äikese heidust

 võikana välgatab vetele valgust,

 aeva kui hakkavat agude algust,

 põhjata pilkase pimeda peidust.



– 27 –

 
Vilistes veerevad voogude veerud

 kiljuva kauguse kujuta kohus;

 ähinal ägades otsata ohus

 kummuvad kaldale koledad keerud.

 

 Vingudes vihaselt välkuval vahul

 murduvad metsikult voogude harjad,

 kohavad kumedad karide karjad

 romaval rahkival rõkkaval rahul.


– 28 –




 Sügise laul.


 Nagu nuttes käib tuul

 läbi pajude,

 üle kolletanud

 lehtede:

 tuttav imelik laul

 sureja laul.



– 29 –


 Kõrgelt

 ülevelt

 läbi udude loori

 langevad

 hilju, nii vaikselt

 pisarad,

 pisarad

 mähivad

 hinge,

 hämarat,

 sügise nutul,

 haledal,

 nukrusel,

 nukrusel.


– 30 –




 Hallid päevad.


 Pikka

 veervad, läevad

 hallid päevad

 nagu ikka.


 Pikka

 jõudvad suved

 heled, uued

 nagu ikka.


– 31 –

 Ikka

 mured jäävad:

 läevad päevad

 pikka

 nagu ikka.


– 32 –




 Kadunud kevad.


 Pisarad

 palavad,

 pisarad

 valusad.

 On nii kahju heledest

 kadund suve päevadest,

 hale kevade,

 närtsind, järele.


– 33 –

 
Tunnetes

 tumedes

 pisarad

 jämedad,

 pisarad

 kibedad

 valguvad.


– 34 –




 Aino.

 (Kalevala aine.)


 Läbi valude rinna

 üle vete uinunud pinna

 heljusid, lehvisid mured,

 nii mustad ja suured.

 

 Ja suveöö rahu ja une

 ja hinge, tuskadest tume,

 oli peitnud hämardav loor.


– 35 –


 ja Elu, oh Elu, nii õitsev, nii noor,

 oli sammunud nukruses nuttes

 läbi vaikuse ruttes

 alla.


 Virahtub voog,

 sahiseb roog...

 nii kurb,

 oh Surm.


– 36 –




 Hall laul.


 Üht laulu kuulen, halli ja hääbuvat,

 kesk võigast õhku hoigena huljuvat

 kui tuhmi kauget vihma hoogu

 mustjate müüride kurdis põues.

 

 Noid hääli tunnen, õutsid ja karmisi,

 mis õõnsalt ööse vaikuses kostavad,

 kui kahkjad koolvad tuimad hüüded,

 raugedes tühjuse musta rüppe.


– 37 –

 
See laul on vanne, paenaja sarnane,

 ja sumpjad rasked raudade kõlinad,

 kesk kängumise õelat needust

 kongide sumbuvas läilas hauas.


– 38 –




 Tusk.


 Väsinud nii olen, uinuda,

 rahu, rahu isuksin;

 rind on kale, külm ja lõpmata

 suur on olemise piin.

 

 Uinuda nii tahaks, kustuda

 igaviku sülesse

 kõlana täis kurbust otsata

 üle sügavikkude.


– 39 –

 
Kurb, nii kurb on meel ja elada

 on nii raske, raske piin;

 tahaks hääbuda ja kustuda,

 rahu, rahu isuksin.


– 40 –




 Talvine õhtu.


 Üle hämara, varjudest tume,

 õrna ja sinana lume

 heidab veerev, kustuv päike

 punava läike.

 

 Üle ääreta lumise välja,

 nii tühja ja palja,

 viib üksik tee

 üle jõe,


– 41 –

 
kus pruunikad pajud

 on unesse vajund.


 Mööda lõpmata teed

 lähevad reed

 kuu kahvatul kumal,

 eha punal

 kaugele.


– 42 –


 Süda-talve öö.


 Hõbedalt särab kuu ülevel, aeglaselt sõuavad

 pilved;

 tasa huljutab tuul oksasi kõledaid puul.

 Sügavas taevas põlevad arvuta leekivad tähed;

 kaugusest siit ja säält ei kõla ainsatgi häält.

 Eemal nii kaugel, kui ulatab silm, on sätendav

 lumi:

 hääbunud möllune voog, raugenud marude

 hoog.

 Kalamees ammu on jätnud mudased võrkmajad

 maha,

 harva ta piki jääd unnale minevat näed.

 Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled

 põigiti unelevat lumist ja kiirgavat maad.


– 43 –

 
Kaugusest kostavad kajavas õhus koerade

 hauked;

 väsinud tumedalt teel heliseb kelluke reel.

 Tardunud süda-öö vaikuses aegade kadunust

 kõlab

 tornist löökidel kumedel vaskine kell.


– 44 –




 Talvisel arul.


 Hämardab ja hilju

 tähed siravad;

 ümbrus tume; vaikus

 sügav varjab maad.

 

 Eha kahvatades

 ruugelt leegitseb;

 pikka helkjas sinas

 valgus kahaneb.


– 45 –

 E
emal valev aru

 tuhmub võikana;

 videvik nii tummalt

 langeb hääleta.

 

 Paatjal taeva serval

 teispool lagedat

 tuulingud kui vaiki,

 vaiki undavad.

 

 Tasa süda põksub,

 meel nii vaanelik,

 nagu salaja end

 avaks igavik.


– 46 –




 Sügistalve õhtul.


 Hilju talvine päev langeb pilvede sompu;

 ihmjas, tuhkur valgus

 laotab õutsena end kahkja maisemaa kohta,

 tuhmudes pikka.

 

 Kauged ähmased veed näivad tardunud, tummad

 teispool tühja randa.

 Hilju lemmetab lund, õrnu hõljuvid helbeid

 kõrgusest alla.


– 47 –

 
Rõske vaikuse seest musti lindusi valgub

 sinkja metsa poole

 suures lõpmata reas, kurjaaimusel häälel,

 piirita parvi.

 

 Misgi tundmata rõhk paenab sonduvat hinge

 võika varju sarna,

 halvab raskena meelt rautses rauguse tundes

 hääbuval valgel.


– 48 –




 Sügistalvisel ööl.


 Öö vaikne ja vaga;

 uinudes pilvede taga

 kahvatu

 ujub kuu:

 üle

 särava lume,

 ljade õutse ja tume

 süle.


– 49 –

 L
äbi kaugete laenete koha

 tasase uha

 kõlab luikede hääl

 kesk esimest kahu

 täis sügavat rahu

 hilisel jääl...

 mõni üksik hauge

 nii kauge.


– 50 –




 Haiguse aegu.


 Koidab, ja tõusengus tähed

 kustuvad ära;

 kuu kui kohkunud moondab

 kahvatuks sära.

 

 Hallide ruutude läbi

 valguvad kiired;

 purpuri punaselt loitvad

 pilvede piired.


– 51 –

 
Tuhmalt väriseb tuli;

 silm mull vaob;

 öösine imelik nägu

 salaja kaob.


– 52 –




 Armu kevad.


 Salaja tunnen ma puhkevat põues

 uut avarat kevade ilu,

 olgugi sügis jo salalik õues

 ja ljadel talvine vilu;

 

 hõikavat hinges hämarat aimu

 ja rinnus uut leekivat lõket,

 voogavat veres üht vägevat vaimu,

 mis valmis teelt tungima tõket.


– 53 –

 I
haldan armu, mis hale ja halav

 ja sügav kui merede hauad,

 hinge, mis püha kui ohver ja palav

 ja vali kui kaledad rauad;

 

 kirge ma isun, mis kirgav kui päike

 ja voodav kui vihmade valang,

 äge ja ere kui ähvardav äike

 ja põlev kui põrgute palang.


– 54 –




 Su õrna kätt ma suudelda ...


 Heledana

 nähti mere sülle veerevat

 päikest palavat,

 punavana

 üle tume-võika hämardava vee,

 ranna roogude.


– 55 –


 Anna kätt! Su õrna kätt ma suudelda

 tahan kummuli

 langeda su ette põlvili,

 ärdana:


 nagu päikene

 üle suure vee.


 Tumeda

 videviku tiivad

 õrnalt laotusivad

 üle maa;


 üle vee,

 hämara,

 ranna roogude,

 kurbade.


– 56 –




 Silmad.


 Nii kohutavad imelised ilusad,

 kui mere kauged välked, mustjas-sinavad,

 kesk ranna remmelgate salapärasuses

 ja öiste taevaste ja vete põhjatuses;

 

 kus heledana ülev jumaline koit,

 lööb helkima kui püha Grali astja loit,

 toll ärdal ülevase ande ootamisel,

 nii tummal, pühal, hääletumal, vaanelisel,


– 57 –

 
et soondes viirub midagi kui tuikavat,

 et hellub hing ja süda tundub sulavat.


– 58 –




 Kaljudel.


 Kui pehmed, õrnad loorid aurud lauglevad

 helkiva päikese all, ja harguvad ja laotuvad.

 

 Vaid hilju hoogab vaikne, värske tuule õhk

 kaugete laidude poolt, siis raugeb tumma

 kauguse’.

 

 Eel helkjad, haljad väinad löövad välkuma

 kaugete pilvede sees, mis huljuvad ja hääbuvad.


– 59 –

 N
ing taeva laotus laiub, selgub, suureneb

 välkuva valguse käes kui kiirgav, valguv ääretus.

 

 All kalju küljel näikse lõuna valguses

 töömehi pikali maas kui surnuid rannal ui-

 nuvat.

 

 Ja kuumad kaljud, uinujate hääletus

 vaikuse nõiduval väel kui hinge meeli köi-

 daksid.

 

 Kui mööda tunduks pääde kohal veerevat

 lõpmata korduvas reas maailmad, võikad

 tundmata,


– 60 –




 Linnusel.


 Eemalt aurude seest üle halja ranna

 kelgib väike väin nagu selge soone

 valkjas kauge viir keset halli valgust,

 õhtusel läikel.

 

 Põhja kaare poolt piki vaatepiiri

 sinkjas-mustav näib üle tühja välja,

 männi metsa veer nagu kurja teadev

 kauguse paistes.


– 61 –

 M
isgi õudne aim nagu hinge valdaks

 meeliskeldes noid juba muistsid aegu,

 millal vaprus, võim keset vaenu leeki

 vermetes vaibus;

 

 millal raudne surm läbi sinkja suitsu

 sammus rist tall käes üle meeste linna,

 siiskui, hurmes maa, juba looja veernud

 priiuse päike.


– 62 –




 Noorus.


 Niikui valguvad veed veetlikus haljuses

 teispool kinkude päid, võimsana läigivad:

 taevas tõstatav end kauguse loitudel

 näib kui ääretus häälivat.

 

 Õhk nii selge ja erk virvendab kutsuvalt;

 eelpool, õitsevid maid, päikese paistesid,

 helkjaid kauguse takka

 tõuseb laotuse hiilges.


– 63 –

 N
iikui lennukas salk eemale sööstavid

 kotkaid uhkaval jõul, paisuvil tiibadel:

 lennab võimukas vool taltsutamata

 mõtteid võitude väljale.

 

 On kui lõpmata päev kõrguses kilgendaks,

 mis ei laskuvat näi rõõmude külluses

 suur kui võimude uhked

 järjest tõusevad loited.


– 64 –




 Märkused.


 Külv, lk. 5, 6, 7

vedurjas – elastiline, vetruv, nõtke, (paenduv)

voodav – ohter, rikkalik, küllaline, tõhus

huumus – rammus muld

vaanelik – ärras, vaga, devotus

häälima – kutsuma, meelitama, ahvuatlema (Vana kannel).


 Noor kevad, lk. 8, 9

ahav – läbipuhuv kevadine tuul

soon – ojakene, kraav

vire – nobe, väle, vilgas

kund, g. nnu – vesine tagamaa, soomaa („Einöde“ Vana Kannel)

koov, g. vi – koovitaja, roostekarva hall soolind pika nokaga, kumeda häälega.


 Päikese tõusu aegu, lk. 13, 14

kare – väikene veepinnast nähtavale ulatav maa ranna lähedal, harilikult muruga

viires – tiirutaja, merepääsukene.


 Õhtune meri, lk. 15, 16

soigama – oigama, õhkama

rahu – väikene saarekene, vähem kui laid.


– 65 –


 Rahus, lk. 17, 18

vale, g. eda – õre arukene, ebatihe

leel – liivane madalik (leetselg), ainult kohta tähendavates kaasustes tarvitatav.


 Õhtu ood, lk. 19, 20

sukeldama – Soome keelest, alla minema

rank – pilve mürakas

veereng – (Tartu murd.) päikese veer

sarna – (Kalevipoeg) sarnaselt, niikui.


 Luitel, lk. 21, 22

luide – liiva joom (Düne)

sõmer – kruus

sinkjas – suitsukarva hall, sinine

ulgumeri – suur meri

kaader – tormi kajakas.


 Maru, lk. 27, 28

tine – (Tartu murd.) ebaselge, tuhm

luikama – hüüdma, huilgama, mürama

kummuma – veerema, mattuma, päälelangema

agu – (Tartu murd) koit

romama – mürama

rahkima – mahakäinud, mahamurduma (laenetest)

rahu – väikene saarekene, laid.


– 66 –


 Hall laul, lk. 37, 38

võigas – õudne, imelik, kole, võõras

huljuma – tasakesi, hilju liikuma.


 Talvisel arul, 45, 46

aru – kuiv karjasmaa

paatjas – pae karva kollane

undama – unistama, uinuma.


 Sügistalve õhtul, lk. 47, 48

sompu – segane kogu

ihmjas – immitsev, tuhm (valgusest)

tuhkur – tuha karva

kahkjas – pleekinud, kahvatu

ähmane – nagu aknad, udune, tuhm, aurune

lemmetama – peltama, helbetes langema

sonduma – tumedaks, uimaseks muutuma.


 Haiguse aegu, lk. 51, 52

tõuseng – tõus (Tartu murd.)


 Armu kevad, lk. 53, 54

halama – (Kalevipoeg) leinama, haletsema, kurtma

kale – vali, karm, kalk

palang – (Tartu murd.) põlemine.


– 67 –

 
Silmad, lk. 57, 58

ülev – (Soome keel.) kõrge (hingeliselt)

viiruma – voolama, lendama, (külma viirg)

helluma – hellaks muutuma.


 Kaljudel, lk. 59, 60

lauglema – laiali valguma

vaid – ainult, võrd (Soom. vain)

hahkjas – hall (haabjas).


 Linnusel, lk. 61, 62

Muhus vastu Väikest väina on Linnuse küla; selle lähedal vana maalinn, mille sakslased küünla k. 1227 a. tule ja mõõgaga ära hävitasivad.

valdama – (Soom. k.) võimatama, võimust võtma

meeliskelma – mäletama, järele mõtlema

hurme – veri.


 Noorus, lk. 63, 64

veetlik – ahvatelev, ära meelitav

tõstatama – tõusma panema, kangastama, terendama

häälima – meelitades kutsuma, hüüdma

sööstama – tormama, ürgama

uhkama – väljaajama (veest)

kilgendama – särama, sätendama

laskuma – end laskma, vaibuma.


– 68 –


 Sisekord.

 Lhk.

Külv                                                         5

Noor kevad                                                 3

Kevade tunne                                                10

Koites                                                        12

Päikese tõusu aegu                                        13

Õhtune meri                                                15

Rahus                                                        17

Õhtu ood                                                19

Luitel                                                        21

Kadarikus                                                23

Öö laul                                                25

Maru                                                        27

Sügise laul                                                29

Hallid päevad                                                31

Kadunud kevad                                        33

Aino                                                        35

Hall laul                                                37

Tusk                                                        39

Talvine õhtu                                                41


– 69 –

S
üda-talve öö                                                43

Talvisel arul                                                45

Sügistalve õhtul                                        47

Sügistalvisel ööl                                        49

Haiguse aegu                                                51

Armu kevad                                                53

Su õrna kätt ma suudelda                                55

Silmad                                                        57

Kaljudel                                                59

Linnusel                                                61

Noorus                                                        63


                        _________


Märkused                                                 65


– 70 –