LAINED

ANNA HAAWA

„POSTIMEHE” TRÜKIKOJA TRÜKK

LAINED

ANNA HAAWA

„POSTIMEHE” TRÜKIKOJA TRÜKK, TARTUS

Дозволено цензурою. – Юрьевъ, 8-го Марта 1906 года.

Sisekord.

         Lhk.

Aga muidu jään rändama üksinda        126

Aga mu süda, mis ütled sina?        154

Aga pilwed on tumedad        171

Ainult sulle        176

All hauas        174

All orus hõiskab õitselind        160

Astu alla        68

Eesti kodu I., II., III, IV        15

Eest ära!        35

Ei ole unenägu see        4

Ei usu küll        110

Eks me' siis imesta        165

Hans ning Aino        113

Hilja        39

Hõiska sa, rahwas!        24

Jah — Els ning Heino        114

Jäälilled        60

Igawesti        132

Ilmar ise        83

Imatral I., II        11

Jõuluks        32

                                                              Lhk.

Ju walgus tõstab tiiwu        129

Kaks wälku        159

Kandimees        74

Kas on see koit, ehk ehakuma?        141

Kas mäletad?        95

Kas oli see tõesti armastus?        107

Kas on weel rohtu, mis awitab?        80

Kas tahad tulla minuga?        86

Kes kahtleb siis weel?        14

Kes kõnnib kõrgel walguse-teedel?        23

Kes ta on?        178

Kevlaari Jumala-ema        61

Kewade-igatsus        3

Kohisew läte        54

Kohus        67

Kord oli aeg        41

Kord kutsus päikene kumawat kuud        139

Kui Jumal kõigile õigust teeks        36

Kui kandle-keeled katkewad        42

Kuid mitmet korda nii umbes?        98

Kui kahtled        172

Kui kewade tuleb        153

Kui kutsud kuldpuuri sa linnukest        134

Kui ma sulle armas olen        55

Kui ma wõiksin        145

Kui muinasjutt minu armastus on        99

Kui nad silmapilguksgi tuleksid        130

                                                           Lhk.

Kui nad tulewad        157

Kui on sulle haiget teinud        10

Kui õnnepäike sulle paistab        47

Kui päästa on sinul üht' inimest        92

Kui see maru nii mühiseb        131

Kui surm lehwitas tiiwu        123

Kullakesed, mis sellest küll saab?        135

Kus nutab armastus        40

Kuulsid sa ehk lainte laulu?        1

Kuu        66

Küll oli õnnis noorus-aeg        43

Las' õitseda liiliad haual I., II., III., IV.        50

Laula mulle unelaulu        140

Lauliku süda        94

Laulud roosidest I., II., III        168

Luulel on ju lahke luba        179

Ma kõnnin koiduwalgel        44

Ma mõtlin, et kewade kadunud siit        46

Ma puhkasin hauas        158

Ma tahaksin naerma õppida        124

Ma tahaksin seista sääl tormi käes        163

Ma wihkan sind        125

Mägede põues        7

Meie        13

Meie kewade-unenägu        164

Metshaldias        64

Mihkel ja Miina        119

                                                       Lhk.

Mina tahan elada        38

Mina usun armastust        142

Mind hüüab õndsuseks        144

Miks ruttad, wäsin'd rändaja?        31

Miks läksid laia ilma?        52

Miks on sinu silmad nii muutunud?        104

Mis on nad sinust teinud?        29

Mõõk ühes, piibel teises käes        19

Mu kodumaa, kus oled sa?        33

Mu mured kõik matsin ma maha        45

Mu süda, ära karda sa!        93

Mu süda, oh kõnele, kosta!        137

Mul on, kui lehwiks õues        90

Mul on, kui tuleksin kõrbest        121

Naabri-Peeter I., II        117

Nad kadunud aegades elawad weel        69

Neid lahutawad laaned        87

Nemad        21

Noh — pole wiga!        115

Oh kodumaa        27

Oh wõiksin ma sind armastada!        102

Õigus        75

Pää püsti        48

Pool õigust        116

Sa hoia oma südant!        109

Sa nägid mind pilguks alanduses        127

Sa ole suurem kui su saatus        9

                                                      Lhk.

Sa olla maailmade looja        138

Sa pühi ära silmapilguks        6

Sa tead ju küll        166

Sa tuled siisgi!        26

Sa waata ette, süda!        103

Sa ometi naeratad        173

Sääl kõrgel hiilgawa tähe pääl        91

See weripunane lill        106

See oli siis        101

Sest et ma sind armastan        167

Sest nõnda on kirjutatud        162

Siin saatus on teinud suure wea I., II        77

Siis        89

Sina ei ole see        100

Sinu elu-wiiul        120

Sinu hingel on tiiwad        147

Siis lähewad õnne nad otsima        128

Siis mine        155

Siis unuwad jutud ja laulud        177

Su silmade sügavuses        136

Surm koputab        37

Suur armastus        146

Sügise-roosid I., II        143

Ta kõrwal trööstides seisata        88

Tal on tarkust küllalt        72

Tindipott        70

Tormides ja surmaohus        22

                                                  Lhk.

Tõrkumine        5

Truus sõpruses ma tahan        105

Tule ja waata ja otsusta siis        108

Tühi jutt        34

Ühe hiilgawa pärli leidsin        175

Üks ainus kord        156

Üks naene        30

Üks on minul püham koda        2

Üks purustatud lootus        49

Üks kuningas kosis laulu        57

Üks wäike tütruke haua ees        29

Üks wäike rõõmu-säde        97

Uudis        73

Wai sedasi suad mehele        85

Waene laps        25

Wanad ja noored        111

Weel siisgi taewa-teedel        122

Kuulsid sa ehk lainte laulu?

Kuulsid sa ehk lainte laulu,

Mis nad udu hämarusel,

Pikkerpilli puudutusel,

Tuulte, tormi tõusemisel

Kuuldawale kohisewad ?

Ehk mis koidul kuulutawad,

Päikesele pajatawad,

Wahest weidi wallatawad,

Ehahiilgel unistawad,

Tähtewalgel sosistawad? . . .

Ise sõudwad kaugemale —

Ikka igawiku poole. . .

1

Üks on minul püham koda!

Üks on minul püham koda —

Minu wanemate maja! —

Waikne, lihtne Eesti talu. —

Süda tahab seisma jääda

Õnnes! — walus! — mälestades

Waikist, lihtsat Eesti talu!

Armastus sääl ehtis elu —

Oli waikne, püha luule —

Waikses, lihtsas Eesti talus.

Oh — nii wara lahkusite,

Kalmu alla kadusite,

Isakene! emakene!

Ei saan'd Teile tänu tuua,

Armastusel andid anda —

Isakene! emakene!

Lahkusite alla hauda,

Kadusite kalmu alla —

Aga armastus jäi siia!

See mu südames nii süttib,

Ilutseb nüüd minu hinges,

Kuni jätkub elupäiwi. . .

2

Kewade igatsus.

Tõuse, tule, kewade!

Ärka, õiekuu, ülesse!

Too põuue leekiwat, püha tuld,

Loo särawaks lilledeks põrm ja muld!

Tõuse, tule, kewade!

Ärka, õiekuu, ülesse!

Tee kauniks mu kallis kodumaa,

Loo õilmid ja ehtid meil' otsata!

Tõuse, tule, kewade!

Ärata uinujad ülesse —

Too Eesti elusse püha tuld,

Loo särawaiks lilledeks põrm ja muld!

Too tagasi wõõrdunud wennad, õed,

Kellel wiisiks on wõõras keel, wõõrad teed,

Kes eksiwad kaheldes siin ja sääl,

Too tagasi — wägew on looduse hääl!

Tõuse, tule, kewade!

Küll hõiskame wastu siis sinule!

3

Ei ole unenägu see.

Ei ole unenägu see,

Et Eestlas elu weel,

Ei waiki taaralaste laul

Weel Lääne kallastel.

Las’ nõrgad waimud walguda

Küll wõõra woodesse —

Kui surnud sõpru waiksesti

Neid taga leiname.

Kuid leinas ei me seisma jää,

Sest meie käes on töö!

Ehk peitku pilwed päikse teed,

Ei siisgi pole öö!

Küll truuks meil jääwad tugewad

Ja waimus wahwamad,

Kel südamed on soojemad

Ja silmad särawad!

Meil kõigil üks on ülem töö,

Üks kaunim siht meil ees,

Et kosuks, hiilgaks isamaa,

Kui pärli päikse käes;

Et lehwiks, helgiks emakeel

Kui eha helinad!

Ja kostaks taaralaste laul

Kui maru mürinad!

— Oh tõuskem — ennast ehtigem!

Uus päew on tulemas! . .

Ja wägew kewadine torm

On kaugel mühamas. . .

4

Tõrkumine.

Surm koputas, kutsus mind omale —

Kuid mina ütlesin: „Ei!”

Hulk elu-julgust ja -jõudu mul weel,

Seepärast ma minna ei wõi.

Siin elu-waewast ja -wõitlusest weel

Ma tahaksin osa saada,

Siin tahaksin nutta ja naerda ma weel

Ja loota ja kannatada.

Surm tulgu, kui tahab, üks teine kord,

Kui rohkem wast raugenud ma . . .

Kuid nüüdseks mu wiimane sõna on,

Et minust ei minejat saa.

5

Sa pühi ära silmapilguks.

Sa pühi ära silmapilguks

Su palgilt leinapisarad

Ja kuula, kuidas lõuuatuuled

Ju läbi laante kohawad.

Sa kuula tuhatkordseid hääli,

Mis lehwimas on looduses,

Sa aima, mõista saladusi,

Mis warjul luule kõrguses.

Sa punu pärgi päiksepaistest,

Loo laule lilleõiedest,

Kõik ilmuta, mis leiad kaunist

Sa inimeste südamest.

Sa pühi ära silmapilguks

Su palgilt leinapisarad —

Sest igawese elu hääled

Sul läbi hinge kohawad.

6

Mägede põues.

Mägede põues puhkab järw —

Suur, sügaw, sinine,

Kui oleks taewas heitnud end

Ta wilu woodesse.

Mägede põues —

Metsroosid, uhked palmipuud

Ta kaldal kaswawad,

Ja läbi laante laiad jõed

Ta hõlma tõttawad.

Mägede põues —

Oh seda päiksepaistet sääl!

Oh haljust, õitsemist!

Ei tea talw, ei tule torm

Sääl häwitama wist.

Mägede põues —

Sääl laulwad lained lugusid

Ja õhud heljuwad

Ja aimamata imesid

Sääl palmid kohawad.

Mägede põues —

Sääl Looja tarkust, heldust, auu

Sa tunned, aru saad,

Sääl elu tühjust, wiletsust

Sa hoopis unustad.

Mägede põues —

7

Oh jõuaks sinna järwele

Mu kõikuw elulaew,

Sääl saaksin terweks korraga,

Sääl unuks oht ja waew.

Mägede põues —

Ei jõua — laiad laaned ees

Ja mäed pilwini —

Ei rada sinna, ega teed

Wist leia ialgi —

Mägede põues —

8

Sa ole suurem kui su saatus.

Sa ole suurem kui su saatus

Ja kõrgem kõigist ohtudest,

Su tiiwu, mis sind kõrgel kandwad,

Sa ära heida enesest.

Kui tuul ja tormid kohisewad,

Kui ainult oht sul osaks on,

Kui kadun'd nagu unenägu

Ja kaugel sinust hüüd ja õnn ;

Kui merest sügawam su walu,

Maailmast suurem oht ja õud,

Kui piiramas sind surmawarjud

Ja nõrkemas ju sinu jõud;

Meelt siisgi sina ära heida,

Ja põrmus ära rooma sa:

Weel tõsta silmi päikse poole!

Weel usu, looda, armasta!

Siis langeb kate sinu silmilt,

Sa ennast pilwe-piirtel näed —

Mis tähendab siis oht ja saatus?

Sa leiad jälle eluteed !

Sa ole suurem kui su saatus

Ja kõrgem kõigist ohtudest,

Su tiiwu, mis sind kõrgel kandwad,

Sa ära heida enesest!

9

Kui on sulle haiget teinud.

Kui on sulle haiget teinud

Inimesed otsata,

Anna andeks nende wõlad,

Ära wiha kanna sa!

Sest, kes teab, mis kiusatused

Nende meeli tumestan'd,

Ja wõib olla, sellepärast

Isegi küll kannatan'd. —

Ei tee ial õnnelikuks

Wiha, kättemaksmine —

Ainult armastus ja heldus

Kannawad sind kõrgele.

10

Imatral.

I.

Waat', Wouoksa sinab, hiilgab

Ja ruttab rahuta —

Imatra kose sülle

End heidab wäega:

Kuis wesi sääl küll woolab

Ja wahutab ja keeb

Ja mässab, kohab, möirab

Ja wastu kaldaid lööb! —

Sa kaldal metsas kuuled

Kui piksemürinat

Ja nagu lauluhääli

Ja kellahelinat —

Kas on see Soome rahwa waim,

Wõi mõni üleilmlik aim,

Mis uhke kose kaldal

On ööd ja päewad walwel?

Ta Põhjamaade ilust

Ja hiilgest kõneleb,

Sest kõrgest, karskest ilust,

Mis paremaks sind teeb;

Ta kõneleb kui kõue,

Kui kellahelinad,

Kui kauged, kaunid laulud,

Kui tiiwakohinad. —

Waik, mõttes kuulad, rändaja —

Ei ial kõike mõista sa.

11

Kuid rutemalt lööb süda

Ja silm lä'eb särama :

Sa aimad : truudus, wahwus

Sääl kõlab ühes ka. —

See heljub tähte hiilgel

Ja päikse paistusel

Ja walwab suwe ilul

Ning talwe tormidel —

Sääl heljub hella luule

Ja liigub muistne jutt

Ja kohab jõud ning julgus

Ja tungib aja rutt. —

Kas on see Soome rahwa waim,

Wõi mõni üleilmlik aim,

Mis uhke kose kaldal

On ööd ja päewad walwel ?

II.

Kaljulise metsa põues

Ime-lilled õitsewad,

Ämariku-Koidu pühil

Nagu tähed paistawad.

Ei neid leia, ei neid näe

Mitte iga surelik:

Kaljulise metsa põues,

Sääl on Wäinämoise riik.

12

Meie.

Meie ei taha olla, ei ole

Waikiw, ununew lehekülg

Aegade-raamatus :

Meie otsaette on kirjutud

Elusõna!

Meie silmades särawad sädemed,

Meie põues laenetab jõud ja julgus —

Hoowab elu !

Meie ulatame käed pilwede poole!

Meie sammume suure sihi poole:

Meie tahame elada ja kirjutada

Aegaderaamatusse . . .

13

Kes kahtleb siis weel?

Kui lindudel on laulud suus

Ja puhkel pungad kõik on puus,

Kui aimdus ja lootus ehib maad,

Kui südamed wõimsalt tuksuwad ;

Kes kahtleb siis weel ja norutab pääd

Ja paneb tuimalt rüppe käed ?!

14

Eesti kodu.

I.

Mul oli wäike wennakene,

Kalewite kaimukene —

Jalga seitse wast oligi pikk!

Katsus wäike wennakene,

Süle suurust kiwikesta —

Tõstis ja paiskasgi kaugele!

Wõttis wäike wennakene,

Kui oli aeg wast lühikene,

Seitse sammu korraga!

Kõneles wäike wennakene,

Kalewite kaimukene,

Nagu see kõue kõmiseb!

Kurtis minul wennakene

Kodukoldel üksi teine —

Üks on igaw ja iluta!

Kaugele kippus wennakene,

Isatalust Ilokene

Põrgumüürisid lõhkuma! . . .

II.

Kägu kukub kuusemetsas:

Kukku! kukku!

Teine hõiskab kasemetsas:

Kukku! kukku!

Kuhu sa püüad, poisikene?

Kukku! kukku!

Kuhu sa ruttad, raudakäppa?

Kukku! kukku!

15

Ära sõida soosid mööda!

Kukku! kukku!

Ära rända raba mööda!

Kukku! kukku!

Mine läbi lehtpuumetsa!

Kukku! kukku!

Astu sinna hiiglametsa!

Kukku! kukku!

Kuula metsa kohisemas !

Kukku! kukku!

Mõista tuult, mis mühisemas.

Kukku! kukku!

III.

Tule koju, kaimukene,

Rända koju, raudakäppa

Põrgumüürisid lõhkumast,

Sarwiktaati sagamast. —

Kaitse enne oma kodu,

Warja oma kallim wara,

Siis mine põrgut pahandama,

Sarwiktaati tuuseldama,

Sest kui kõnnid sa koduta —

Rändad rõõmuta, rahuta,

Siis ei jätku sinul jõuudu . . .

Kas on põllud laenetamas,

Aasad, niidud haljendamas,

Kas on sambad wärawas,

Taba tare ukse ees?

Kuula, kuis sul süda tuksub,

Igatsus sind wõimsalt kutsub —

Mine siis kosja, kaimuke!

16

Kosi seda kuldaneidu,

Auustades armast neidu —

Kosi ta südant südamest!

Tõusku tammed õue alla,

Kased sirged kaasikusse

Tulewiku päranduseks.

IV.

Mis sääl kumab koidu-kullas,

Paistab kaugel hiieilus?

See on kaunis Eesti kodu. —

Mehed kui tammed sääl tugewad,

Sõnas ja teos wägewad;

Naesed nii uhked ja nägusad,

Südamest hellad ja wiisakad —

Sääl see waikne, püha tuli

Hiilgab, leegib Eesti koldel . . .

Sääl need kanged kaswawad,

Hellakesed õitsewad,

Päiksepaistel, kaste wilul.

Sääl seda jõudu jätkatakse,

Saatuseks ta sõlmitakse,

Tulewikuks taotakse

Kaunis, armsas Eesti kodus . . .

Mis säält tuleb teesid mööda,

Ruttab iga rada mööda,

Laguneb ju laiemale

Nurmedele, niitudele,

Mägedele, orgudesse,

Metsadesse, nõmmedele? . . .

Tungib — tõuseb — paistab juba ?!

Künnab soosid külwimaaksa,

17

Rabasid ju rohumaaksa,

Tungib! tõuseb kõrgemale!

Paistab juba kaugemale!

See on Eesti töö ja tegu.

Sortsilased sajatawad,

Pahal meelel pajatawad :

„Ei ole soosgi enam seisu,

Rabadesgi enam rahu. — ”

Nende rajad on rikutud,

Piiridele piirid pantud,

Nende riik on hädaohus:

Sääl ta paistab hiie ilus,

Särab juba päikse kullas —

Eesti kodu, jõud ja kindlus!

Sääl seda jõudu jätkatakse,

Saatust suureks sõlmitakse.

Tulewikuks taotakse . . .

Põrgumüürid wärisewad . . .

18

Mõõk ühes, piibel teises käes…

1902.

Mõõk ühes, piibel teises käes

Ja ahnus südames —

Nii ristirahwas usutööd

Teeb paganate seas.

Ees astub armuõpetus

Ja kannul kaubakawalus,

Ja soldatid ja surujad,

Kõik rändawad ja rühiwad :

„Arm, rahu olgu teiega!

Kuid andke meile linnad, maa

Ja õigused ja kasud kõik,

Siis taewas teil on parem paik.

Wõi weel ei taha? Tundke siis,

Et wägiwald on meie wiis!”

Ja wereojad woolawad

Ning rahwahulgad hoigawad.

Kõik muutub eluwoogudel,

Ei ajalugu lõpe weel —

Ei wõlgu jäeta tehtud süüd,

Kas olnud ammu see, ehk nüüd.

19

Pilw tõuseb, kõue läheneb,

Europa kõigub, wäriseb —

Siis tuleb aru anda tõest'

Sul, ristirahwas, omast tööst.

Mis külwasid, siis lõikad sa —

Kas hääd, ehk kurja kuhjaga.

Kuis wälgub kätte maksja mõõk

Ja enda keskel waenu-leek!

Siis heitlemas on rahwad, maad,

Ja paigast lähwad piirid, ra'ad;

Kui tähed mõned langewad

Ja elukirjast kustuwad.

20

Nemad.

Maa kõigub, wäriseb jalge all:

Leek werine loitab taewa all —

Ja nemad tantsiwad. . .

Ja haiged ning haawatud hoigawad

Ja surijad wiimast kord ohkawad. . .

Ja nemad tantsiwad. . .

Ja rõhutud wiletsus tõstab pääd!

Alt sügawalt sirutawad käed. . .

Ja nemad kohkuwad!

Ja kokku langeb, mis kõdunen'd on!

Ja kustub mõnigi suurus ja õnn —

Ja nemad ei tantsigi. . .

Ja ülemaa kohiseb kewade-torm

Ja külwab uut elu! — ning wäsin'd on surm.

Ja nemad kaebawad. .

21

Tormides ja surmaohus.

Tormides ja surmaohus

Walmiwad kangelased. . .

Nad seisiwad tõe ja õiguse eest. . .

Ei lehwi nende lipul tuli ja weri,

Waid tõe ja walguse leekiw sõna. .

Tormides ja surmaohus

Walmiwad kangelased. . .

Ärge ohkage, naesed,

Ärge nutke, lapsed,

Teie raugad, ärge tummalt kaebage,

Waid tõstke silmi:

Tormides ja surmaohus

Walmiwad kangelased!

Kui koidab. . .

Siis kõigest, mis hinges meil ilusat

Ja südames wõimsat ning wägewat,

Meie palmime pärgasid nendele. . .

22

Kes kõnnib kõrgel walguse-teedel

Kes kõnnib kõrgel walguse-teedel,

See kõnnib sagedast’ üksinda,

Sest seda kõrgust ja walguse-selgust

Kõik surelikud ei kannata;

Ja kõik ei kannata tormide laulu,

Ei tunne tähtede radasid,

Ja iga sureliku hingel

Ei ole kotka-tiibasid! . . .

Ei ohka sääl õndsusest hõõgawad roosid,

Ei sosista salaja kewade-tuul,

Alt mäe-nõlwalt, haljuse-põuest,

Ei sõua sinna lindude laul. —

Kes kõnnib kõrgel walguseteedel,

Pääs päiksekiirtest pärg sel on . . .

Kuid unes ma nägin, see olla wahest walus,

Kui oleks tal kibuwitsast see kroon. . .

Kes kõnnib kõrgel walguse-teedel,

See kõnnib sagedast' üksinda,

Sest seda kõrgust ja walguse-selgust

Kõik surelikud ei kannata! —

23

Hõiska Sa, rahwas!

Hõiska sa, rahwas ja ära karda —

Ahelad wiimseni langewad!

Walukarik on tühjendatud —

Elukirja kord kätte saad.

Ärkage, wanemate waimud,

Waewas waibunud magajad!

Wabaduse- ja walguse-laened

Üle kalmude kohawad!

Hõiska! — sääl sinawas kauguses näen

Pärgi ja palmisid kandmas sind —

Näen, kuis üle maade ja mere

Lehwib su nimi kui hiilgaw lind. .

24

Waenelaps.

Kusgil kaugel mul wist kodu,

Ilma taga hingemaa!

Tuule pääl nüüd minu tuba —

Waenelaps ju olen ma!

Isa see waibus waenuwäljal,

Ema siin kalmule kanneti —

„Waestelaste-Isast” palju

Lauleti ja loeti. —

Küllap leiba mulle anti,

Riiet mulle jagati —

Aga waeselapse süda

Külma, nälga jäeti!

Päiksepaisteline kodu

Peaks küll kusgil olema,

Kus ei waeselapse süda

Külma, nälga kannata!

25

Sa tuled siisgi!

Ära wahi mind suuril silmil,

Sina, kahwatanud häda, sina wiletsus!

Ära wahi mind! Mina ei karda sind!

Aga sa tuled siisgi! Sa ei karda mind !

Sa tuled, istud mu lauale . . .

Jääd walwama minu woodile . . .

Mu kuuega ennast sa ehid ju . . .

Ja mina olen wäsinud ja wõimetu!

26

Oh kodumaa!

Ainult pääle warju ja kätele tööd,

Üks suutäis leiba, üks jalatäis maad —

Oh kodumaa!

Oh walus on wõõrsile weereda,

Üksi sinna kaugele kaduda —

Ja süda ning hing on kodumaal! —

Ma wäsinud — oh puhkaksin mulla all!...

Oh kodumaa!

27

Üks wäike tütruke haua ees.

H. v. Gilm’i järele.

Üks wäike tütruke haua ees

On põlwili õhtuse kaste käes,

Ta sini-lilla emale tõi

Ja wagas palwes kõneleb nii:

„Oh lilled, ütelge emale,

Mis isa ka teeb, ja ütelge,

Et sukka ju mina kududa saan —

Ja et tuhatkord teda terwitan!”

28

Mis on nad sinust teinud?

Mis on nad sinust teinud,

Sa waene, õnnetu laps?

Su noore hinge, su elu

Nad ära on kihwtitan'd!

Nad pidiwad leiba suil' andma —

Sa kiwa said!

Sind pidiwad armul hoidma —

Sa üksi jäid! —

Ja sinu hing nälgis — nälgis!

Ja oli janune . . .

Ja mis sa tegid ehk jätsid,

Ei korda läin'd nendele! —

Ja kui nüüd sinu silmis

On külm ja surmaw läik,

Kui sinu sõnad ja teod

Täis põlgtust ja kibedust kõik;

Siis mõistawad nemad kohut —

Nad mõistawad hukka sind!

Oh, nemad ei küsi seda,

Kui haige on sinu hing!

29

Üks naene.

Mulle tuleb wastu üks naine —

Tal särawad hilbud

Ja põlewad huuled,

Ja ta rahuta pilk —

See rändab siia ning sinna. . .

Ma waatan ta silma —

Need silmad ... need silmad!...

Maailmatäis õudsust ja tühjust

Ja nälga ning janu

Ja peidetud piina!

Nagu kõrbetuluke leegib see pilk!...

See naene !... see naene —

On oma ihu ning hinge äramüünud!

Halastage !...

30

Miks ruttad, wäsin’d rändaja?

Miks ruttad, wäsin'd rändaja?

Miks nõnda rahuta?

Sääl kaugelgi ei oota sind,

Ei õitse õnnemaa.

Sääl kaugelgi on ohakaid

Ja okkaid radadel;

Küll säälgi saatus tabab sind,

Lööb haawu südamel'. —

Sest puhka, wäsin'd rändaja,

Ja ära rutta nii —

Küll õigel ajal jõuad sa

Kord kuni hauani.

31

Jõuluks.

1904.

Su südames nüüd pane

Kõik küünlad põlema

Ja ära pimedusel

Sääl aset anna sa.

Kes oled kurb, ehk haige,

Sa looda, kannata!

Sest usu, walukarik

Saab wiimaks tühjaks ka.

Ei igawest' wõi kesta

Siin üksgi oht ei õnn;

Ning sagedast' su walu

Sull' õnnistuseks on.

Su südames nüüd pane

Kõik küünlad põlema

Ja ehi oma hinge

Sa taewa-rahuga!

32

Mu kodumaa, kus oled sa?

Mu kodumaa, kus oled sa?

Oh millal saan sind näha ma!

Siin eksin, rändan, üksik lind —

Mu tiiwad, kandke koju mind!

Mu kodumaa ei ole siin,

Kus surm ja kaduwus ja piin,

Kus nagu wari õnn ja hüüd,

Kus igalühel palju süüd.

Mu kodumaa, kus oled sa?

Oh millal saan sind näha ma!

Kas eksin, rändan wõõral teel,

Kas olen sinust kaugel weel?

33

Tühi jutt.

Tühi jutt kui kulutuli

Ruttu laial' laguneb,

Kadedus tall' hoogu annab,

Rumalus ta suureks teeb.

Uudishimu ees ja taga

Ikka ühes ratsutab; —

Tõde tuleb, — tuld ja suitsu

Wastu silmi tema saab!

Tarkus waatab kahjatsedes

Narrilaste sõitu päält . . .

Ega teid wist, kulla naabrid,

Ial pole leida säält! . . .

34

Eest ära!

Eest ära, eluwanker weereb!

Eest ära — muidu alla jääd!

Ehk tule kaasa! tõmba! lükka! —

Ehk juhi, kui sul wõimsad käed!

Eest ära!

Eest ära! elutee pääl seista

Ei tohi, ega puhata;

See takistab, ja rutt on taga,

Sest aeg ei ial seisata . . .

Eest ära!

35

Kui Jumal kõigile õigust teeks.

Kui Jumal kõigile õigust teeks

Ja üksgi tal meelest ära ei lä'eks,

Kes teab, kuis lugu siis oleks. —

Aga mõni peab jooksma nüüd jaluta,

Ning mõni peab kõndima kõrwuta,

Ja mõni ju sündides waene!

Ja mõne pää on kolusid täis,

Ning mõnel on süda liig tühi, ehk täis,

Ja mõnegi uputab rikkus.

Ja nõnda on ohkamist otsata

Ja tüli ning nurinat iga päe —

Ja kõigil on tuline õigus! . . .

36

Surm koputab.

Ju koputab mu põues

Surm kalgi sõrmega:

Sa ole walwel, walmis,

Wast pea tulen ma.

Kui tööd sul weel on teha,

Siis tõtta, rutta sa —

Kuid ära sa mind karda,

Su sõber olen ma:

Siit wõitlusest ja walust

Ma koju saadan sind . . .

Weel tulla sa ei tahaks? —

Ja wahest ootsid mind ? !

Su nimi on mul kirjas,

Ei ma sind unusta! —

Ja ära kaljust koda

Siin mine rajama.

37

Mina tahan elada!

Tühjusesse taganeda,

Igaweseks uinuda,

Ei ma suuda, ei ma taha —

Mina tahan elada!

Elu — on see unenägu,

Ilmutus, mis üürike?

Juba kaob see ööde warju,

Juba lõpeb minu tee. . .

Juba astun alla hauda,

Pean põrmuks langema;

Igatsus ja rõõm ja kurbtus,

Kõik on otsas korraga. . .

Ei, ei! — säälpool hauawaikust

Peab weel elu olema!

Sääl mu suremata „mina”

Leiab uue asumaa.

Sääl mu suremata soowid,

Igatsused elawad,

Jumaluse lähemale,

Tõe poole jõuawad.

Tühjusesse taganeda,

Igaweseks uinuda,

Ei ma suuda, ei ma taha —

Mina tahan elada!

38

Hilja.

„Oh tule, jõua, armuke,

Too terwist, õnne südame —

Siin õiemeri laenetab

Ja päike õisi kullatab.

Oh tule, ära wiiwita,

Sest aeg on kiire kaduma;

Mul on— ma nägin õnnist und —

Kui tuleks pea mul wiimne tund.”

Arm tõttas sinna lennates,

Suur kartus, lootus südames —

Kuid hilja ju — ju tulnud tund:

Ju armsam puhkas wiimist und.

39

Kus nutab armastus.

Kus nutab armastus, sääl waiki

Ja tasakesti palweta —

Sa ära mine eksitama

Ja tühje sõnu pakkuma.

Kus nutab armastus, sääl kuula

Sa ingli-tiiwa kahinat,

Ja kuidas igawiku-mõtted

Sääl lähemale lehwiwad. —

Kus nutab armastus, sääl waiki

Ja oma mõtteid pühitse —

Ja walust wärisewal' hingel'

Siis tasa, tasa lähene. . .

40

Kord oli aeg.

Kord oli aeg, kus linnud laulsid

Ja tuhat keelel hõiskasid,

Kus mäed ja orud, metsad, aasad

Sest laulust wastu kajasid.

Kord oli aeg —

Kord oli aeg, kus sinu silmad,

Kui taewatähed särasid,

Kus süda tuksus südamele,

Kõik roosid wõidu õitsesid,

Kord oli aeg —

Kord oli aeg — kuid see on läinud,

Ja kewade on kadunud!

Ja särasilmad, need on kustun'd,

Kõik roosid hauda langenud !

41

Kui kandlekeeled katkewad.

Kui kandlekeeled katkewad,

Siis lõpeb lauluwiis —

Üks waluhüüd, üks wärin weel

Ja kõik on waikne siis.

Ja inimese hinge sees,

Kui katkeb kandlekeel,

Siia wiimne wärin, waluhüüd

Sääl kajab kaua weel —

Aeg tõttab nagu tuulehoog,

Toob uusi helinaid

Küll tasaseid, küll kõwemaid,

Küll kurbe, rõõmsamaid . . .

Kuid wiimne wärin, kustuw hüüd

Ei kao ialgi —

Ta kajab, kaua, kaua weel —

Küll kuni surmani . . .

42

Küll oli õnnis noorus-aeg!

Küll oli õnnis noorus-aeg,

Küll oli kaunis ta!

Küll tundis taewa-imesid

Mu süda otsata.

Küll kumas koit,

Küll hiilgas päew,

Küll helkis kõik maailm.

Küll tuksus, hõiskas, kaebas rind

Ja säras õnnel silm!

Küll oli õnnis noorus-aeg,

Täis taewa-imesid! —

Öö tuli — pilkne leina-öö —

Kõik tähed kustusid. —

Küll kumas jälle kuldne koit,

Kuid noorus oli läin'd —

Ja tagasi teda taewalist

Ei keegi tuua wõin'd. — —

43

Ma kõnnin koiduwalgel.

Ma kõnnin koiduwalgel,

Mu seljataga öö —

Meid ootab päewa wõitlus

Ja kibe, raske töö.

Öö-hõlma maha matsin

Mu noorus-ihad kõik —

Kõik panin ühte hauda,

Nüüd süda külm ja waik.

Kuid kadun'd päikse walgust

Mu hinges lehwib weel —

Ta kustumata kaunis,

Ja halelik mu meel. —

Ma kõnnin koiduwalgel —

Küll oli pilkne öö!

Mind ootab päewa-wõitlus

Ja kibe, raske töö.

44

Mu mured kõik matsin ma maha.

Mu mured kõik matsin ma maha,

Kõik ikked ja lootused ka —

Nüüd elutee waikne ja wilu,

Ei kurbtusest, rõõmust ma tea.

Küll wahest wiibib mu palgel

Üks eksinud päikese-kiir —

Ei isegi mõista, ei tea,

Mis tahab see walguse-wiir;

Ja wahest kui kohisew meri

Lä'eb läbi hinge üks hoog —

Kui ärkaks kõik waikinud walu,

Siis mataks mind pea see woog.

Ja wahest harwa weel unes

Mull' ilmub mu kadunud õnn —

Üks terwitus teisest maailmast,

Mu Jumal, kui kaunis see on !

Siis kuulen mu hinges üht laulu,

Täis elu ja õndsust see wiis; —

Kuid uni, see kaob kui wari,

Ja laulgi, see kahwatab siis. . .

Kes ütleb, mis tähendab elu

Ja wõitlus ja wiletsus kõik?

Mikspärast on kadunud armul

Nii õnnis ja imelik läik?

45

Ma mõtlin, et kewade kadunud siit.

Ma rnõtlin, et kewade kadunud siit,

Et igawest' ära ta läin’d,

Et tormid ja tuuled ja lumi ja külm

On kaljuse koja siin tein'd.

Ma rnõtlin, et õiekuu helisew hüüd,

Ei ialgi ärata mind,

Et ilu ja armsust ei enam näe silm

Ja wangi jääb lainete pind.

Kuid kuula — mis kohin, mis sütitaw sund

On walwel ka waiksemal ööl?

Mis imelik igatsus, rahuta rõõm

On sinugi südames tööl!

Ja waata—sääl kaugel ma kewadet näen,

Mu Jumal, kui kaunis on ta!

Ta tuleb kui wägimees, uueks kõik loob,

Teda terwitab taewas ja maa.

Ta rajab siin riigi, tal lauludest kroon

Ja särawaist lilledest troon,

Ja õnnestaw aimdus ja lootus ja arm

Ta käsud ja seadused on. —

Tee lahti end, süda, oh awa end, hing.

Et kewade mööda ei lä'eks,

Et tormid ja tuuled ja lumi ja külm

Su põuue wast peitu ei jääks!

46

Kui õnnepäike sulle paistab.

Kui õnnepäike sulle paistab

Ja elutaewast kullatab,

Siis on sul sõpru küll ja tutwaid —

Kõik maailm sulle naeratab!

Kui aga oht ja kurbtus tuleb

Ja õnnetus sind katsuma —

Siis kaowad sõbrad siia, sinna. ..

Wõid ahastada üksinda!

Kes aga siis weel seisma jäeb,

Kätt abiks wälja sirutab,

Kes sinu ohtu kaasa tunneb,

Üht pisart sulle pühendab.

See nimi olgu kirjutatud

Su põuue tuletähtega!

Kes inglina on sulle ilmun'd,

Neid ära ial unusta!

Su põuue waikne pühakoda

Ja hiilgaw altar ehita —

Sääl eluaeg sa oma südant

Ja hinge tänus ohwerda!

47

Pää püsti!

Pää püsti! Waata silmi nendele !

Et elus on aateid, sellest kinni pea! —

Ja küsi ka wahest: „Mis maksab maailm ?”

Ja ära suurt kaeba, kui sul on külm —

Ära arweid alati rahaga tee —

Aga usu, et siisgi toob wilja su töö!

Kuid hoia siis kokku, sest muidu ei saa,

Mine wahest wõi söömata magama ka —

Ühte kuube seitse aastat kanna sa;

Aga hoia ta moodis hoolega!

Ja ütle, et muresid ilmas wist küll,

Kui ka juhtub, et endal ei kopikat sul. —

Kui elu näib mõnikord nagu öö,

Siis saatus jällegi ülelöö,

Ja lootes ning usaldes naerata

Ja ütle: „Kes teab, mispärast see hää!”

48

Üks purustatud lootus.

Üks purustatud lootus

Ujub sääl mere pääl —

Ja tõuseb ning langeb lainetel weel. —

Sul süda weel tuksub— weel igatseb . . .

Sinu lootust aga surm ju waritseb:

Ju kaob ta sügawuse sülle!

Ning armuta lendawad lained säält üle. . .

49

Las’ õitseda liiliad haual.

Ta kandis hauda oma õnne

Ja üksinda jäi järele,

Kui puu, mis piksest purustatud,

Jäi kurtma kodu-koldele.

Ta õnnerikas, ilus kodu,

See oli kõrbe korraga —

Sääl kõndis kurbtus, walwas walu,

Sääl õud ja tühjus otsata.

II.

Su palgel wiibib wari,

Nii kurb ja kahwatu —

Kas enne eluõhtut

Sa hauda ihkad ju ?

Küll tean ja tunnen neid haawu,

Mis elu sull' armuta lõi,

Kui sügawat südamewalu

Ja leina ta sinule tõi.

Kuid seda ka tean ja tunnen,

Kuis walus wõib walmida waim,

Ja selgida südamepõhjas,

Üks enne-tundmata aim.

Sest wõida ära su walu

Ja kanna saatust, kui mees!

Ei kaua wõi kumada roosid

Siin kaduwa elu sees.

50

III.

Las' õitseda liiliad haual,

Kus puhkab su nooruse õnn —

Su isamaa kaunis ja kallis

Nüüd sinu armastus on :

Sind sütitab sadade saatus,

Sull' walu teeb wendade waew,

Ja nende õnnes ja edus

On sullegi säramas päew.

Su waimu-, su südame-wara

Su wendade päralt nüüd kõik. —

Kuis õitsewad liiliad haual,

Kus kumab sääl rooside läik!

IV.

Sa sõuad elumerel,

Kus kaljud kerkiwad,

Ja tööst ning tegewusest

Su silmad särawad ;

Sest palju tööd on teha

Küll teiste, enda eest,

Et asjata ei lendaks

Ja kaoks elu käest — —

Ja ainult õhtul hilja,

Kui oled üksinda,

Kui päewa tööst ja kärast

Said rahu juba sa; —

Siis kadun'd noorus-õnnest

Näed kaunist, õnnist und — —

Sääl kaugel taewa-piiril —

Kas tõuswel koidutund? . . .

51

Miks läksid laia ilma?

Kõik kuldsed kullerkupud

Ma nopp'sin sinule —

Sa aga olid ära

Ju läinud kaugele.

Su tormiline süda,

See tuksus rahuta —

Suurt õnne laiast ilmast

Sa läksid otsima.

Sa läksid läbi laante

Ja kõndsid kõrgustel,

Ja alla orgudesse

Sa ast’sid eluteel.

Kuid õnnemaad ei leidnud

Sa üles ialgi —

Suurt, selget, jäädwat õnne

Ei üksgi teagi.

Kui unes mälestasid

Weel wahest kodumaad,

Su waikist isamaja

Ja metsakohinat.

52

Kuid igatsus, see kustus,

Kui tõusid tuulehood

Ja ikka kaugemale

Sind kandsid eluwood. . .

Kui tagasi sa tulid,

Siis nuttis nõmmel tuul,

Ja ärakahwatanud

Ju olid lehed puul;

Ja kullerkupud, kaunid,

Need olid närtsinud

Ja sinu kuldsed juuksed

Ju halliks muutunud;

Su ilus isamaja,

See seisis waremes —

Miks läksid laia ilma

Siit ära noores-eas ?

53

Kohisew läte.

Su hinges on armastus hiilgan'd,

Ja walu on wõidnud sind —

Wist pikka ning palawat wõitlust

On wõidelnud sinu rind.

Su leekiwa südame üle

Sa hiilgawa wõidu said:

Kõik wangistawad köited

Sust kaugele maha jäid.

Sa lendasid helide riiki,

Kust pärit ju oled sa,

Sääl selgitasid hinge

Sa taewa-tulega.

*

Nüüd hoowab kui kohisew läte

Su hingest Eesti wiis,

Ta särab päiksepaistel

Ja mühab kui muistne hiis.

Sind kuulama jääwad künkad,

Ja metsad mõttesse,

Nii kaunis ja kodune tundmus

Lä'eb läbi südame:

See on ju ohwri-tuli

Ja ärkwel rahwa-wiis;

Ta tõuseb, leegib, paisub

Ja kajab kaugel' siis. —

Ma seisan mõttes mäel

Ja waatan kaugele;

Sääl — ikka kõrgemale

Lä'eb walguses see tee.

54

Kui ma sulle armas olen.

Kui ma sulle armas olen,

Jäta maha isamaa —

Jäta wäike, waene rahwas!

Kõrgemale püüa sa!

Waata, sääl on kõrged mäed,

Uhked hooned sinule —

Tõsta tiiwu, wii mind sinna,

Ole wahwas, armuke !

Minu armastus ja truudus

Sinu päralt igawest' —

Kõik su isamaa ja rahwus

Ei too kasu sulle tõest' !

Nõnda koidu-kaunis neiu

Mesikeelel meelitas,

Nõnda uhkeil sära-silmil,

Pahal meelel pajatas.

Noormees kuulas kahwatades,

Kuulas, kulmu kortsutas,

Armastatud neiu silma

Waatas, süda walutas :

55

„Ei wõi isamaad ma jätta,

Ei wõi wendi põlata. . .

Häda meile! Sa ei tea,

Mida minult nõuad sa!

Ei wõi emakeele ilu

lal äraunusta,

Pühadust, mis põue põhjas,

Eemal' heita häbita;

Ei wõi sellest õnne tulla

Sinule ja minule,

Ei wõi meie elutaewa

Tõusta selgelt päikene.”

Seda tuld ja seda ilu

Neiu silmis säramas!

Seda wõitlust, seda walu

Mehe põues mässamas! —

Lahku läksiwad neil radad,

Wendadele truuks jäi mees;

Jõuudu leidis ta ja rahu

Töös ja auusas wõitluses.

56

Üks kuningas kosis laulu.

Üks kuningas kosis laulu

Kord kaasaks omale,

Et oleks kuldses kojas

See ehteks temale ;

Et lehwiks laulu ilu

Säält üle ilmamaa,

Ja teataks põlwest põlwe

Sest kaua kõnelda.

Sääl kanti laulu kätel

Ja kiitust hõisati,

Kui poleks ohtu, kurbtust

Sääl tuntud ialgi:

Laul selgeil rõõmu-häältel

Sääl pidi kõlama,

Ja aimamata õnnes,

Kui päike särama.

Laul lehwis, tõstis tiiwu . . .

Kuid kitsas oli ruum!

Ja külm ja rõhuw hiilgus,

Kõik selle koja tuum —

57

Laul tahab päiksepaistet

Ja ihkab wabadust!

Et suudaks kõrgel sõuda

Ja mõõta sügawust . . .

Suur kuningas, oh lase

Sa wabaks jälle laul!

Las' rännata maailmas

Ta jälle omal jõuul!

Ja alla hurtsikusse

Laul asus elama;

Sääl madaluse-majas

Ta tahtis puhata. . .

Kuid hurtsikus on mure

Ja waesus walwamas,

Ja hämarus ja häda

On silmi sidumas.

Ei säälgi wõin'd siis olla

Ka laulu pärismaa —

Ta igatsuse tiiwul

Säält lendas minema.

Laul tahab päiksepaistet

Ja ihkab wabadust,

Et suudaks kõrgel sõuda

Ja mõõta sügawust.

58

Mis wiibib tulewikus

Ja kohab kauguses,

Toob ette hääd ja kurja,

Mis warjul südames?

Mis hinge sügawusi

Ja ohkeid ilmutab,

Ja jumaluse juurde

Meid jälle juhatab ?

See leekiw laulu-ilu,

Kel waba kotka-lend —

Ei hurtsikus, ei lossis

Ta ial seo end.

Ta igal pool on kodu

Ja wõõras igal pool —

Kus pilwedel on asu?

Kus rahu laente wool ?

Laul tahab päiksepaistet

Ja ihkab wabadust,

Et suudaks kõrgel sõuda

Ja mõõta sügawust.

*

Mis heljub üle ilma

Ja puutub südameid?

Mis pilguks paradiisi

Wiib lennul ühes meid?

59

Jää-lilled.

Jää-lilled õitsewad akantel,

Kuid roosid on neiu palgedel;

Tal silmad kui pehme suwine öö,

Nad waat’wad kui unenäos kaugele :

Sääl kaugel on tema, nii armas ja truu,

Pea tuleb ta mõrsjale järele ju.

Nüüd kaugel ta kodu ehitab,

Ja neiu weimesid walmistab.

*

Jää-lilled on kadunud akantelt

Ja roosid ka neiu palgedelt;

Ta silmis on sume sügise,

Ei kaugele waadata igatse:

Ta peiu ei olnud temale truu,

Kõik oli wale, mis sõnas ta suu.

Ta kulda ihaldas, kummardas,

Ja armu ja õnne nii unustas.

Sest tuli halla nii armuta,

Ja neiu paled lõid närtsima.

Küll meelitab kewade, laksutab lind,

Kuid sügawat walu ei unusta rind.

*

Jää-lilled õitsewad akantel,

Ja lumi on neiu palgedel.

Ja õed need toowad weel lillesid,

Küll mirdioksi, küll roosisid. . .

60

Kevlaari Jumala-ema.

(H. Heine järele.)

I.

Eit seisis aknal ja kurwalt

Ta kõneles pojaga:

„Eks, Willem, palwerongi

Sa tõuse ka waatama?”

„Oh ema, ma olen nii haige

Ja wäsin'd surmani —

Sest ajast kui Greetake suri,

Mu süda walutab nii.”

„Mu pojake, wõta nüüd raamat

Ja roosipärg — läheme :

Küll Kevlaaris Jumala-ema

Teeb terweks su südame.”

Ja palwetajad laul’wad,

Ning lipud lehwiwad;

Ja hulgad Kölnist rongis

Kevlaari rändawad.

Ja ühes sinna poole

Lä'eb ema pojaga.

„Ave Maria!” laul’wad

Nad kooris teistega. . .

II.

Küll Kevlaari Jumala-emal

On täna tegemist tõest',

Sest palju haigeid on tulnud

Kõik abi saama ta käest.

61

Nad wahast käsi ja jalgu

Tall' ohwriks annawad,

Ja palwes oma häda

Ta kõrwu kannawad.

Kes wahast käe toob ohwriks,

Sellel käsi terweks saab,

Kes wahast jala annab,

Selle jala ta parandab.

Eks mõni läin'd kargu na'al sinna,

Kes köie pääl tempa nüüd teeb ;

Pool sõrmita mõni läks — usu,

Nüüd wiledalt wiiulit lööb.

Eit wõttis wahast küünla

Ja kujutas südame sest:

„See ohwriks wii Jumala-emal,

Su walu ta wõtab siis tõest'.”

Poeg wõttis wahast küünla

Ja püha pildi ees

Ta palwetas, pisarad silmis

Ja walu südames :

„Oh Maarja, Jumala-ema,

Oh püha neitsi sa,

Sa taewa kuninganna,

Mu pääle halasta!

Ma elasin emaga Kölnis,

Sääl Rheini kalda pääl —

Meil ilusaid kirikuid küllalt

Ja kabelid palju on sääl.

62

Ja naabruses Greetake elas —

Kuid see on surnud nüüd —

Oh Maarja, Jumala-ema,

Sa awitada wõid!

Tee terweks mu haige süda,

Siis tahan alati

Sulle tänu ja kiitust laulda

Ma kuni surmani.”

III.

Ööwaikus walwas kambris,

Kus puhkasi'd ema ja poeg —

Sääl ilmus Jumala-ema

Kui algas ju koidu-aeg.

Käe pani tasakesti

Ta haige rinnale —

Ja hellalt naeratades

Ju kadusgi udusse.

Kõik seda ja palju muud imet

Näeb unes emake —

Ta ärkab, sest külmawärin

Lä'eb läbi südame.

Sääl puhkas tema ainus —

Ja surnud oli ta.

Koit paitas ta kahwatan'd palgeid

Ja mängis ta juukstega.

Eit pani pisarsilmil

Käed kokku palwele

Ja laulis tasakesti:

„Sind, Maarja, kiidame!”

63

Metshaldjas.

(Goethe järele).

Kes ratsutab hilja weel sügise-ööl?

Üks isa on haige lapsega teel.

Omas kaisus hellalt poisikest

Ta warjab tuule ja külma eest.

„Mu poeg, miks kohkud ? mis kardad sa?”

„Oh isa, metshaldiat näen ma!

Näe, pääs tal kroon, tal saba on!”

„Mu poeg, see on ju udujoon.”

„Laps, tule! tule minuga!

Kõik mängud sääl mängin sinuga;

Jõekaldal lilled sääl särawad,

Minu ema käest kuldse kuue saad.”

„Mu isa, mu isa, eks ei kuule sa?

Metshaldias kõneleb minuga!”

„Mu laps, jää waik! ma kuulen küll,

Kuis koltun'd lehtis kohiseb tuul.”

„Sa, armas laps, tule minuga!

Minu tütred tantsiwad sinuga,

Sääl hõljuwad ringis ja laulawad nad,

Sind hälliwad, laulawad uinuma nad.”

64

„Mu isa, mu isa, näe, sääl pimedas

Metshaldia tütreid näen tulemas!”

„Jää waik, mu poeg! küll näen, et sääl

On paistmas wanad pajud wainu pääl”.

„Sind armastan! su ilu, see joowastab mind!

Kui sina ei tule — wiin wägise sind!”

„Oh isa! oh isa! nüüd puutus ta mind!

Oh wäga walus on minu rind!”

Ja isal on hirm! ta kihutab küll,

Laps ohib kätel, ja kohiseb tuul —

Ju paistawad tuled ... ju kodu sääl. . .

Kuid surnud oli laps ta käte pääl.

65

Kuu.

Kuu kõndis kõrgel ülewel

Ja kumas waiksesti —

Noh — tema hiilgus mõnele

Ei meeldin'd maikugi.

„Mis kasu annab õige kuu?

Mis hiilgus hääd meil' teeb?

Kas inimene päewa-tööd

Ta paistel teha näeb?

Seepärast maha taewast kuu!

Meil oli päikene!

Küll temas oli elutuld,

Kas, rahwas, kuulete?!”

(Kuid päiksepaistel, teate,

Ka oleks prill neil must,

Sest alla nende tänawa

Ei asuks päike just. . .)

Kuu kõndis kõrgel ülewel

Ja kumas waiksesti —

Mis tehti all, see temasse

Ei puutun'd põrmugi.

66

Kohus.

Me joome kohwi, sööme saia,

Ja kanget kohut mõistame,

Ning rohkem suhkrut kohwi sisse

Me pühas wihas paneme.

Me teeme tagaselja-otsust,

Nii hoopis hinge-teadmata —

Nad waesed käiwad päiksewalgel,

Ei mõista paha aimata.

Ei mõista meie neid küll surma,

Ka wabaduse jätame —

Kuid ainult nende auusat nime

Me wõimalikult wõtame.

Ja meie otsus maksab palju. —

Ei leita ilmas naist, ei meest,

Kes oleks igal ajal julge

Ja kaitstud selle kohtu eest.

67

Astu alla.

Astu alla, rahwa hulka,

Õpetaja, karjane,

Et ei kaswaks kuristikud,

Kaljud teie wahele.

Ainult käsud, õpetused,

Ei need rahwast õndsaks tee,

Kui ei saa sa sõbraks olla

Ega wennaks temale.

Astu wälja kitsast ringist,

Oma silmi seleta:

Hoopis uue maa ja rahwa

Imestades leiad sa.

Kas sa tunned seda rahwast,

Tema põue tuksumist,

Tema rõõmu, tema muret,

Waimu-Iendu, wõitlemist?

Kui ei tunne, kui ei mõista —

Wõõras rahwas, wõõras keel —

Kuidas tahad taewa poole

Teda juhatada weel ?!

Astu alla rahwa hulka,

Õpetaja, karjane! —

Wirus, Wõrus, Idas, Läänes

Igatsedes ootame.

68

Nad kadunud aegades elawad weel.

Nad kadunud aegades elawad weel,

Sääl wiibiwad nende mõtted ja meel.

Nad magan'd on senini sügawat und ;

Kuid kibe neil ärkades hiline tund:

„Eesõigused, kasud ja suuruseläik,

Kas läheb see tõest' meilt minema kõik?!

Need teised! — et Jumalgi nuhtleks kord neid!

Ju hakkawad endaga mõõtma nad meid!

Ju hakkawad küsima, näitama nad,

Kus meie patud, kohused, ra'ad!

Oh maa, kus jooksis meil piima ja mett,

Kuis walmistad meile nüüd silmawett!

Oh taewas, mis oleme teinud me süüd,

Et nõnda raskest' meid karistad nüüd ?”

Nii wõiwad nad küsida ?! lapsik meel!

Kas eluseadust ei tunne nad weel?

69

Tindipott.

Ükskord oli ühel mehel

Muidu tubli tindipott;

Aga tindipotis asus —

Oh kui kahju! — wanatont.

Mees kui sule kätte wõttis,

Tarka kirja kirjutas,

Tige tont end tindipotist

Kohe wälja upitas;

Haaras mehe sulest kinni,

Hakkas kohe hoolega

Targa mehe tööd ja tulu

Otse ärarikkuma:

Määris, määris, mis ta mõistis,

Tondi-tarkust, -rumalust —

Ja see oli päris paha —

Mõnigi kord õige must!

Mees ei märkan'd tondi tempa,

Wennikese wallatust,

Mõtles, et on asi korras,

Nagu olema peab just, —

70

Aga, wõta näpust! teised

Kõik ju salgus seisawad . . .

„Tont on sinul tindipotis!”

Kohkudes nad hüüawad.

,,Pole!” ütleb mees ja uhkelt

Kirjutab ja kirjutab . . .

„Noh — siis ela hästi! meile

Sellest wiimaks willand saab!” —

„Pole tonti! tulge, kuulge,

Mis on minul mõttes weel ...”

Aga juba kõik nad kadun'd,

Tühjusesse kajab hääl.

Kahmas mees siis tindipoti,

Wiskas wihas minema! —

Arwate, et sellest surmast

Tont ei pääsen'd eluga?

Pääses! teisi tindipotti

Asus tige elama.

Kuidas saab see waene weli

Jälle toime temaga?

71

Tal on tarkust küllalt.

Oo-oo — tal on tarkust küllalt,

Sel naabri Adamil,

See üle kahtlust tõsta

Ei maksa kellegi!.

Ta mõistab künda küllalt

Ja äestada ka,

Kuid ainult õigel ajal

Tast tegijat ei saa.

Ta mõistab kõiki töösid,

Mis ta on õppinud.

Oh — maal ja linnas on ta

Ju asju ajanud!

Kuid, mis tal nurja läheb,

See tuleb ainult sest,

Et lahkuma ei hakka

Ta harjun'd kombetest.

*

Ja-ah — tal on tarkust küllalt,

Sel naabri Adamil,

Kuid näitama ei hakka

Ta seda kusagil!

72

Uudis.

Tere, tere, pererahwas!

Tulin teid ka waatama —

Kas te teate ka uudist? . . .

Oh, eks istuda küll saa —

Marile, Mäel, tuli kosilane!

Otse kosilane, jah! —

Wiinatilka ta ei wõta,

Ega suurt ei suitsuta.

Kui ta oleks wiinawõtja,

Õlleklaasi wahtija,

Ega siis Mari temale läheks!

Seda wõite arwata! —

Eks tast saa wiimaks wallawanem —

Tark ja tubli on ta küll . . .

Jumalaga, pererahwas!

Mitmesse talusse minek mul...

73

Kandimees.

Sääl see kehwa kandimees

Seisab küürus, kübar käes, —

Wilets on wennike waadata —

Tahab herraga kõnelda.

„Auulikud herrad, ma tulin su palwile...”

„Mees, kuidas sa rummalast' kõneled?!

Sa „Teie” pead ütlema, nagu ju tead —”

„Auulik herra, meie tulime Teie palwile,

Et awita jälle meid õrrele:

Teopäewi weidike wähenda,

Et saaksin kõrwalt ka teenida;

Sest aasta oli halb — kõik ikaldas,

Ja külm ka kartulid näpistas,

Rukkid Lihawõtteks ju otsa said,

Ning odrad weel wähem ette lõid ;

Ja suwel tuleb nüüd suurem töö,

Ja jõud ei kuidagi ette löö,

Kui — kõht on tühi! —

Kui herrad ei usu, katsugu ise!...”

Oh sa wilets kandimees,

Seisad küürus, kübar käes,

Lähed weel kõnega keksima,

Hakkad herrat wist pilkama !...

Wälja!

74

Õigus.

Tiit mõtles ja arwas wälja,

Et õigust

Muidu ei saa,

Kui peab kohtu minema —

Ja läksgi. —

Ja kohus istus — ja kuulas —

Ja kaalus

Tiidu kaebamist,

Aga ei saanud asja tuumast aru wist;

Sest õigus ei tulnud. . .

„Kui mitte, siis mitte!” ütles Tiit.

Ja edasi läks sõit.

*

Aga teises kohtus

Kulus aega ju

Ja raha ka —

Kuid mis kaunis, see kallis, —

Nii õigus ka —

Ei seda waewata kätte saa.

Ja kohus istus — ja kuulas —

Ja kaalus Tiidu kaebamist,

Aga ei saanud asja tuumast aru wist,

(Wast adwokat polnud ka agar ehk wist)

Sest õigus ei tulnud.

„Kui mitte, siis mitte!” ütles Tiit,

Ja edasi läks sõit.

75

Aga kolmas kohus

Oli kõrge ja suur!

Sääl murdusgi kõweruse juur,

(Muidugi, aastad enne kadusid

Ning ajamerde weeresid)

Ja ilmus tõde kui päikene

Ja paistis Tiidule südame!

Jah, paistis. . .

Kuid käes ei olnud see weel,

Sest weelgi suurema kohtu pääl

Tuli õigus ära proowida

Ja karwapäält ära kaaluda.

Tiit ohkas ja ootas —

Nüüd selgeks talle sai,

Et õigus ei õhinal ilmuda wõi,

Ja et wäga odaw ei ole see ka,

Ja et inime kaua peab elama,

Kui tahab kohut käia ta. —

*        *

Kui mõne korra ilmamaa

Saan'd ümber päikese keerleda,

Siis Tiidu õigus sai proowitud

Ja karwapäält ära kaalutud —

Ja keelmata kätte saadetud! —

Aga Tiit ei hoolinud enam sest,

Ja teda ei leitudgi enam eest:

Ta oli taewa ju asunud

Ja säälsed õigused pärinud.

76

Siin saatus on teinud suure wea.

„Auulik õpetaja, ma tulin kaebama,

Et naesega sugugi läbi ei saa:

Ta kuri on wäga ja kerge tal meel —

Nii kibe on kõndida eluteel.”

„Armas Andres, kinnita usku!”

Ütleb waimulik.

„Auulik õpetaja, ma kinnitan küll;

Aga wähe sellest küll kasu on mul —

Kulla õpetaja, manitse teda,

Ehk lahuta meid! — siis lõpeb häda.”

„Armas Andres, mine rahuga!”

„Auulik õpetaja, ma lähen küll!

Aga rahust pole nüüd juttu weel mul;

Sest, kui ma nüüd jälle koju lä'en.

Mis mind sääl ootab, seda ma tean! . .”

„Armas Andres, ära karda!”

Ütleb waimulik.

77

II.

„Armas tütar, ma tulin sind waatama, —

Sind leerisin, laulatasin ma —

Kuidas elad ka nüüd ja maja pead,

Ja kas palwele kokku paned ka käed?”

„Auulik õpetaja, panen ka —

Aga mehega sugugi läbi ei saa!

Kuid süüdi pole mina tõest'!

Ja ma ei wastuta tüli eest”.

„Armas naene, wõta mind kuulata:

Oma kurja südant talitse sa!

Ja jäta maha kerge meel!

Sest nõnda sa kõnnid põrgu-teel”.

„Kulla õpetaja, ta enda meel

On kerge! ja seda ei märka ta weel!

Tal ikka laulud ja mängud pääs,

Just nagu poleksgi talumees!

Aga kui mina wahest tantsin ja rõõmustan

Ja mõnega weidike juttu a'an,

Kas see on siis mõni kuritöö?

Ja ega see teda surnuks ei löö !

„Armas naene, sa ei tea, mis sa teed...”

„Auulik õpetaja, tean küll!

Tean ka, et sõnad käredad mul;

Aga ma hoolitsen hästi maja eest

Ja teen tööd mõnikord kahe eest”.

78

„Armas naene, ole tasasem —

 Eks sa tea, et naene on mehe kroon,

Ja et lahkus ning heldus ta hiilgus on...”

„Auulik õpetaja, las' ma kõnelen

Ja südant wähegi kergemaks teen:

Siis mõistku mees olla ka naese pää,

Ja olgu ka ikka joones ta töö! —

Tema aadete-ilma ei mõista ma,

Seda sellepärast ei auusta ka —

Ja rikkaks need aated ei ole meid tein'd.. .

Oh poleks ma temale ialgi läin'd!”

Siin liiga kaine ja tegelik meel —

Sääl — teise hing hõljuks pilwede pääl! —

— Jah — saatus on teinud suure wea,

Nii et õpetajagi nõuu ei tea! —

79

Kas on weel rohtu, mis awitab?

„Tohtriherra, ma olen haige wist,

Ja rohtu õige kuluks ära mulle wist:

Kõik walutab minul — liha ja luu!

Ja nagu tubak on mõru mu suu.”

„Kui wana sa oled?”

„Wõi kes nüüd seda wanadust teab...

Ja kes neid kirikuraamatuid näeb?

Aga Krimmi-sõjas ma olin küll ka,

Kui Ingland' käis Riia-all laewaga . . .

Suurtüki-mees olin, tuld andsin neile säält!...

Kui tagasi tulin, mõistsin mitut keelt...”

„Hää küll! hää küll! nüüd näita keelt! —”

„Kui Teiste-Ats minule näitab keelt,

Siis pühib ta ise minema säält!

Ta seda teeb targasti, tunnistan ma,

Sest nalja ei mõistaks ma temaga...”

„Waik': las' ma kuulan...”

„Noh — süda mul taob nagu sepp!

Ka mina teen sepist — mul osaw käpp ...”

„Waik' ole! las' ma kuulan weel...”

,,Ei — köha ei ole ial mul!

Ja jõudu on weel minul küll:

Kui meie-Mardiga tülisse lä'en,

Siis ikka ta pihuks ja põrmuks teen...”

80

„Kui kaua sa haige oled ju?”

„Hm — wanal-kuul mõru weel polnud suu —

Aga kui mõisas olin jahi pääl —

Ma tohtriherrat ei näinud sääl —

Siis juba tundsin ...”

„Kas rohtusid oled ju tarwitan'd?”

„Jah — weidi liikwat wõtsin ma —

Ja terpentini anti ka. . .

Ja saunas käisin ja ahjusgi —

Kuid abi ei saanud ometi!”

*

„Siin on nüüd rohi: kuid meeles pea,

Kuis õpetasin — kõik nõnda tee!

Siis warsti terweks jälle saad.”

„Suur tänu tohtriherrale ka!. . .

Aga kas andsid ka kange ja mõruda?

Tühje asju ei karda ju ise ma,

Ja joonelt nõnda mu haigus ka...”

II.

„Oh tohtriherra, ma pidin surema...

Ei tea, kas nüüdgi jään elama —

See rohi aga oli ka kange küll:

Hinge hoopis kinni pani ta mul. . .”

„Kui palju sa wõtsid korraga?!

Ära salga! kõnele! tunnista!”

81

„Oh — mis sest enam kõnelda . . .

Eks tohtriherralt sa tõrelda . . .:

Tahtsin weidi rohkem rüübata . . .

Kõik ära läks klaasist korraga!”

„Anna käsi! ma katsun weresoont —„

„Oh, sooned on praegugi tugewad mul!

Wist wedupulkagi wedaksin küll ...”

„Sul wannis käia käsksin ma? —

Kuis oli sellega? jutusta!”

„Wanni minna tohter käsksiwad jah —

Noh — oleks ehk minna wõinud kah. . .

Aga, kes hakkas nüüd sellega jändama!...

Kuumast saunast ojasse pistsin ma!”

„Aga, wanamees, kas sul aru pääs?

Lähed ojasse, kui ju lumi maas!”

,,Oh — mis see külm, tühi, nüüd minule teeb!

Kes kalamees olnud, see seda teab!

Olen mitu kord Peipsigi kukkunud —

Ei kordgi weel surnud, ei uppunud! —

,,Kuid ega ma ojasse enam ei läe!

Ei — tohtri käsu wastu ei tee! —

Pai tohtriherra, mis nüüd küll saab?

Kas on weel rohtu, mis awitab?”

82

Ilmar ise.

Istus Ilmar — sihuke peenike poiss —

Pühapäewal

Ja mängis kannelt

Ning mõlgutas muremõtteid :

Mis ma sest rändamisest saan,

Ja mis ma seda tööd õige kokku a'an,

Kui maja ei ole,

Kus wahest wõiks weidike wiibida

Ja pühapäewiti puhata,

Mõni kord mõtteid koguda —

Nii paremat põlwe ka maitseda. —

Ja raha — see muidu nüüd lendu läeb —

'Tea isegi, kuhu jääb —

Kas sööb selle susi,

Wõi sulatab kuum,

Wõi wõtab külm —

Kuid otsa see saab! —

Kui maja oleks. . .

Aga kes seda majakest walgustab,

Kes seda kodu mul kaunistab,

Kes neid uksi lukutab,

Kes mu teenistust toetab,

Kõik seda elu edendab,

Kui — naist ei ole? . . .

83

Kas wõtta nüüd enne naene —

Wõi koguda kukruke raha,

Ja wõtta siis naene —

Wõi koguda kukruke raha

Ja katsuda tammepuust tuba

Ja wõtta siis naene —

Wõi wõtta kukruke raha

Ja teha tammepuust tuba — kõik wõlgu?!

Ja wõtta siis naene —

Wõi ... oh sa tuline tuhat! —

Kui kusgilt saaks kosida

Kaunist naist

Ja tammepuust maja

Ja kukruke raha — kõik korraga!

Na!.. Mina ise, Ilmar — sihuke peenike

poiss!

— Istus siis Ilmar ise — sihuke peenike

Ja mängis kannelt —        poiss ! —

Nii et kägugi kaasikus kuulis

Ja kelmimalt kukkuma hakkas ! . . .

84

Wai sedasi suad mehele.

(Kodawere keelemurre.)

Wõeh Leenake, kullalapsuke,

Kuda sa issud ja kuda sa assud!

Wai sedasi suad mehele!

Kui issud, ära issu tüöta,

Kui assud, ära assu asjata,

Kui lähäd, siis wii,

Kui tuled, siis tuo —

Wõeh Leenake, rissilapsuke! . .

85

Kas tahad tulla minuga?

Kas tahad tulla minuga

Mu eluteele rändama?

Mu tee on kitsas, kiwine,

Wiib üle kõrge' mägede —

Kas tahad tulla?

All orus pole rahu mul;

Seesama igatsus on sul:

Ohk rõhuw, raske, sume siin,

See waba waimule on piin.

Kas tahad tulla?

Sääl rändame me käsikäes,

Küll päiksepaistel, tormi ees;

Torm laulab laule wägewaid

Ja õhus heljub õrnemaid.

Kas tahad tulla?

Meid kutsub walgus, wabadus

Üks üleilmlik igatsus —

Sääl otsatumas kauguses

Ta kumab, koidab meie ees —

Kas tahad tulla?

Mäe-lilla nopin sinule,

Sull' awan hinge, südame —

Külm, õudne oleks sinuta

Ka paradiisis rännata —

Kas tahad tulla?

Sa tuled! seda tean ma,

Ja surmgi meid ei lahuta —

Mu luule, minu kandlewiis,

Mu elutuum ja paradiis! —

Mu luule, tule!

86

Neid lahutawad laaned.

Neid lahutawad laaned

Ja mitmed mäed ja jõed,

Ja ialgi küll ühte

Ei lähe nende teed.

Üksteise pääle waewalt

Neil aega mõtelda,

Sest elu-laente lennul

Ei palju puhkust saa.

Kui aga siisgi wahest

Nad kokku juhtuwad,

Üksteisel' terwituseks

Wast kätt ka annawad ;

Siis nagu õnne-aimdus

Neil asub südame —

Nad imestades waat’wad

Üksteise silmisse!

„Mil sõlmitud sa, sõprus,

Mis meie südames?

Mil algas kokkukõla

Küll meie hingedes?

Kas enne maiset elu

Ju üksteist tundsime?

Kas säälpool haua waikust

Wast kokku tuleme? ...”

— Ju tõttab elulaene,

Wiib jälle lahku nad. . .

Üksteisest kaugel, kaugel

Nad õnne otsiwad. . .

87

Ta kõrwal trööstides seisata.

Kui heitleb eluga inime

Ja eksib teelt ära kõrwale,

Siis ära teda hukka mõista sa,

Waid anna andeks! teda armsaks pea!

Ta hingehaawu seo kinni sa,

Ta kõrwal trööstides seisata —

Las' tõttab elu ja mässab ja keeb —

Ta rahuta süda wast waiksemaks jääb ...

Wast kust’ma lööb hinges tal eksitaw loit,

Ja ärkab sääl tasa uus kumendaw koit...

Wast lahkub säält jäädawalt dämoni-sund —

Wast ongi see tema päästmise-tund !

88

Siis.

Wõid sa naeratada südamest

Ja walusaid pisaraid walada tõest, —

Ja loota ning armastada nii,

Et lõke tõuseb taewani!        

Ja julgesti astuda oma teed

Ja kaitsta kas eluga oma tööd —

Ning mureta, nagu lapsuke,

Pää panna saatuse rinnale —

Siis oled sa minu sõber.

89

Mul on, kui lehwiks õues.

Mul on, kui lehwiks õues

Ju jälle kewade,

Kui tahaks hõiske-hääled

Pea tõusta taewasse,

Kui algaks ime-pidu

Pea jälle looduses,

Ja tärkaks õnn ja lootus

Nii mõnes südames.

Mul on, kui tahaks päike

Mu silmi waadata,

Kui tahaks lille-ilu

Mu südant wangista —

Kuid hilja see, liig hilja!

Mu põues sügise —

Ei roosid, kullerkupud

Sääl enam õits'ma lä'e. —

Kuid ükskord koidab siisgi

Ka mulle kewade,

Kuid see ei mahu enam

Siis siia elusse;

Sest igawiku-wäraw

Ka mulle awaneb,

Ja nagu linnu-tiiwul

Hing walgusesse lä'eb.

90

Sääl kõrgel, hiilgawa tähe pääl.

Sääl kõrgel, hiilg'wa tähe pääl

On minu armastus —

Kui kustumata tuluke

On minu igatsus.

Küll kuulen lille-kaswamist,

Küll mõistan linnu-keelt,

Küll mõndagi siin ilmas on,

Mis ülendab mu meelt.

Kuid minu püham igatsus,

See tõttab ikka siit —

Mu hinges kuulen alati

Üht üleilmlist wiit.

Ei ial wangistatud waim

Siin ilmas rahu saa —

Liig pime, kitsas temale

On terwe ilmamaa.

91

Kui päästa on sinul üht’ inimest.

Kui päästa on sinul üht' inimest,

Ta hinge hukkawa' tormide wäest,

Siis ära ennast hoia sa —

Õnn, elu, kõik pandiks pane sa!

Sest ainult su südame-werega

Üht hinge wõid lunastada sa:

Su armastus, palwed ja pisarad,

Need põrgusgi teda kaitsewad.

Jah, ainult su südame-werega

Üht hinge wõid lunastada sa —

Ja peaksid sa surema selle eest,

Siis pole sa asjata elanud tõest'!

92

Mu süda, ära karda sa!

Ma mõtlesin, et sadamasse

On sõudmas minu laewuke,

Et waikselt, nagu unenägu,

Saab otsa, lõpeb elutee.

Kuid ei! torm tõstab juba tiiwu

Ja minu süda wäriseb;

Üks kaunis laul sääl kõrgel merel

Mind kutsub, mulle heliseb.

Ei tahtnud küll, kuid siisgi pean

Ma seda laulu kuulama —

Ja, oh mu Jumal, juba tasa

Mu hinges wastu kajab ta!

Siis jumalaga, surnud rahu!

Ju mina pean minema!

Pean elu-laulu kaasa laulma —

Mu süda, ära karda sa!

93

Lauliku süda.

Lauliku süda peab kannatama,

Lauliku süda peab lõhkema;

Siis neid laule saab ladusaid,

Mitmele lugeda mõnusaid. —

Lauliku süda peab kannatama,

Lauliku süda peab lõhkema. . .

Siis saab laulik lahket kiitust,

Õnnesoowisid soojemaid ! . . .

94

Kas mäletad, kui õnnelised

Me' lapsepõlwes olime,

Kuis kewadisel päiksepaistel

Me lauldes karja hoidsime?

Kas mäletad? . .

Kas mäletad, kui kuldses läikes

Weel paistis meile kõik maailm,

Kuis selges, puhtas usalduses

Weel waatles elu sinu silm?

Kas mäletad ?

Kas mäletad, kui hääks ja wagaks

Me' ikka jääma pidime,

Kuis nagu kõrgel taewasinas,

Me', põrmulapsed, sõudsime ? —

Kas mäletad ? . .

Kas mäletad, kuis elutõde

Ja torm ning wõitlus lähenes —

Ja midagi su hinge põhjas

Just nagu katki kärises? . .

Sa mäletad . . .

95

Sa mäletad — ei enam taha

Ma kaugemale küsida —

Sa oled eksin'd, kannatanud —

Su palest palju loen ma.

*

Sa tule tagasi! su hingest

Kõik ilu pole kadun'd weel,

Sa pole hoopis hukka läinud

Sell' tormilisel eluteel.

Oh tule tagasi!

Sa tule tagasi! las' tõusta

Hing jälle taewasinasse —

Kui üksinda sul jõudu pole,

Kätt anname ju sinule!

Oh tule tagasi !

Sa tule tagasi! see hüüe

Su hinges ikka heljugu,

Kui palwehääl, kui kellahelin,

Sind kosutagu, kutsugu :

Oh tule tagasi!

96

Üks wäike rõõmusäde.

Üks wäike rõõmusäde

Kui kukub südame,

Siis mustad mure-waimud

Kõik lööwad kohkwele.

Sest säde salamahti

Wõib suureks süttida,

Wõib waikselt kustun'd küünlad

Kõik panna põlema;

Wõib imet palju teha,

Wõib hoopis oot’mata

Kõik warjud ärawõita

Ja paista päiksena.

*        *

Üht ainust rõõmusädet,

Üht hiilg'wat tähekest

Ei tohi hoolimata

Sa heita enesest.

97

Kuid mitmet korda nii umbes?

Oh lugu! wõi jälle su süda

On löönud siis lõkkele?

Ja selle hiilgawa leegi

Sa pühendad minule?!

Ja kutsud taewast appi

Ja tunnistajaks maad,

Ja kosid mind inglikeelil —

Mind ,,igawest’” armastad !

Oh — see on küll wäga kaunis

Ja liigutaw otsata . . .

Kuid mitmet korda nii umbes

Ju ,,igawest'” armastad sa? . . .

98

Kui muinasjutt minu armastus on!

Sind kannan päewa, ma südames,

Sa inglina heljud mu unenäos,

Mu hiilgus, mu ilu siin eluteel,

Mu kõigearmsam siin ilma pääl!

Su silmesärast uut elu ma sain,

Su häälest ma rahu ja kosutust jõin,

Mu meelest see elades enam ei läe,

Mu hinges ei igatsus uinuma jäe. . .

Kuid siisgi... ma põgenen sinu eest! —

Oh heida mu kuju su südamest!

Maailma-otsa siit ära ma läen

Ja igawest' sinust kaugele jäen.

Oh ära sa küsi, mis tunneb mu rind!

Ei ial siin elus wõi mõista sa mind...

Kui muinasjutt minu armastus on,

Ja kaduw siin elus on lootus ja õnn.

*

Kui rännates läbi maailma kord lä'ed

Ja kaugel üht ununud kalmu sa näed,

Sääl palweta waikselt, sääl puhkab mu põrm,

Ja teises maailmas, sääl Õitseb mu arm.

99

Sina ei ole see.

Jah, aga sina ei ole sugugi see,

Keda minu leegitsew hing

Igatseb —

Sina oled wõõras —

Ei sina ole see päike,

Kes minu südame sütitab,

Kes minu uinuwad tundmused äratab —

Sina oled wõõras mu hingele!

Meie hinged ei suudaks wist ühineda

Kaunimaks kokkukõlaks,

Hõiskawaks elu-lauluks

Kuni surmani.

Meie wist waikides

Walusaid pisaraid walades

Rändaksime

Rahuta, rõõmuta

Üheskoos eluteed ;

Sest meie hinged

On wõõrad üksteisele!

Ei ole saatusest seadetud,

Ei ole Jumalast juhitud,

Et wõiksime olla

Õnnetäheks,

Elu tuumaks Üksteisele. — —

100

Sina aga ära kurda,

Ära kaeba;

Sest mina ei ole sugugi see,

Keda sinu leegitsew hing

Igatseb —

Mina ei ole sinu õnn !

Sinu õnn peab suurem, sügawam,

Kaunim olema!

Nagu wägew, sinaw meri

Suurem ja sügawam on

Waiksest metsajärwest,

Nagu kewade kaunim on

Sumedast sügisest — —

Mina aga rändan kõrbesse —

Üksinda —

Minu ümber kohab, keerleb

Kuumaw, surmaw

Kõrbetuul

Ja suudleb minu silmi:

Et mina, rändaja, raugeksin,

Surmaunele suiguksin,

Kõrbesse kuulmata kaoksin . . .

Aga minu hing

On kui hirmunud lind,

On mu kaitseingel,

On mu wägew saatus;

Tema tõstab tiiwu

Ja kannab mind ära

Kõrbe kuumawa, surmawa tuule käest!

Aga kuhu? . . .

101

Oh wõiksin ma sind armastada!

Ma tean, sa mõtled minu pääle,

Ma tean, et sa mind armastad,

Et aateliseks inimeseks

Mind omas hinges kujutad.

Ma aiman sinu hinge suurust

Ja sinu armu sügawust,

Ja palawamas, waikses palwes

Ma auustan seda pühadust.

*

Oh wõiksin ma sind armastada!

Oh wõiksin südant sundida! —

Kuid edasi lä’eb minu rada ...

Ei tea, millal puhkan ma.

102

Sa waata ette, süda!

Ei armastus sääl asu,

Ei sigi sõprus ka,

Kus hinged ei kokkukõla,

Üksteisest aru ei saa.

Sääl jääwad sõnad surnuks

Ja tühjaks südamed,

Ja wõõralt üksteise kõrwal

Nad rändawad eluteed.

Kui ahelate-kõlin

On nende ühendus,

Kui päew, mis päikeseta,

Kui sügis' lehepuus.

Sest waata ette, süda,

Kui roosid kumawad,

Kas hinged igaweseks

Ka üksteist mõistawad ?

103

Miks on sinu silmad nii muutunud?

Miks on sinu silmad nii muutunud,

Nii suureks ja hiilgawaks läin'd ?

Ei seda suurt walgust, nii walulist

Ma ennemalt ial sääl näin'd...

Ja sinu hääles on midagi uut,

Nii walusat, wägewat! —

Ja nagu kustuw päike on see,

Kui sina naeratad. —

Oh kuidas nii surmani-walusalt

Sind elu on haawanud küll!

Ja ometi oli nii wägew hing

Ja wahwa süda sul?!

104

Truus sõpruses ma tahan!

Truus sõpruses ma tahan

Kätt anda sinule,

Muust armastusest aga

Sa ära kõnele.

Mu süda ihkab rahu

Ja ihkab wabadust —

Oh tunneksid, mu sõber,

Sa seda igatsust!

Truu, selge, sügaw sõprus,

See tehku terweks sind,

Et oleks jälle waba

Su suur ja kaunis hing.

                       *

Kuid kurwalt, oh nii kurwalt

Su silmad waatawad,

Ja minu silmi tõus'wad

Ka walupisarad.

Sa lähed, tõttad ära,

Mind jätad üksinda —

Mind sinu walu üle

Sa jätad leinama.

105

See weripunane lill.

See weripunane lill

Sinu põues,

Mis minule õitseb,

Ja mille kuma ees

Minu hing

Ehmatan'd, imestan’d — waikselt

Kummardas — tänas. . . —

See weripunane lill

On sulle küll kallis

Ja kaunis ning püha —

Nagu armastus?

Aga siisgi sa sirutad wälja oma käe

Ja oled walmis mind wihkama —

Häwitama! . . .

Sest et mina seda lille

Ial oma rinnale panna ei suuda —

Ei suuda!

106

Kas oli see tõesti armastus?

Ta pakkus sinule südant ja kätt

Ja ütles, et armastab sind

Kui igawest tõtt!

Sind kuningannaks tahtis ta

Omas kumawas kodus kroonida.

Sa kuulasid teda kannatades,

Sest süda sul seisis waik! —

Ja sinu silmade läik

Lõi külmaks

Ja nagu rauges . . .

Ei suutnud sa tahta ta südant, ei kätt,

Ei armastada kui igawest tõtt

Sa teda wõinud —

Siis hakkas tema sind wihkama!

Nii nagu enne armastas ta. . .

Waen walwas kui tuli tuha all —

Ta enda südant sõi sügawal! . . .

Kas wiimaks wiha lõi lõkkele?

Silm silma wasta wast seisite? —

Sa waikid . . .

Kas oli see tõesti armastus,

Mis wihkamiseks nii muutuda wõis?!

107

Tule ja waata ja otsusta siis.

(Mirzo Schaffy järele.)

Mis on armu-paradiis ?

Tule ja waata ja otsusta siis:

Natuke wihma ja natuke päikest,

Natuke hellust ja natuke äikest,

Natuke õrnust ja natuke tuimust,

Natuke kuumust ja natuke külmust,

Natuke üksmeelt ja natuke waenu,

Natuke nuttu ja natuke naeru,

Natuke rahu ja natuke riidu,

Natuke rõõmu ja kurbtust wõidu —

Natuke ühte ja natuke teist —

Se'ep see paradiis ongi wist? . ..

108

Sa hoia oma südant!

Sa hoia oma südant

Kui silmaterakest,

Et see ei kogemata

Sul läheks kaotsi käest;

Sa sini-silme särast

End hoia eemale,

Ja tähte-silme hiilgest

Sa ära misgit tee!

Sest silme-sära sisse

Wõib süda sulada,

Ning midagi ei sinna

Wõi enam parata.

Sest hoia oma südant

Kui silmaterakest —

Kuid kaduma ta siisgi

Wõib minna sinul käest!

109

Ei usu küll.

Süda on ära warastatud

Sellel wanal poisil!

See olnud siis, kui ta käinud

Lõbureisil:

Ta tulnud koju nii imeline —

Wahest tusane olewat, äkiline —

Wahest jälle armastawat ta

Kuuwalgel nurmel kõndida —

Ja mõtle! koguni tantsimist

Ta jälle armastawat wist! —

Ja kaarta ta enam ei salliwat ka —

Jah — ja luuletusigi lugewat ta!!

Kes teab nüüd, kuidas sellega jääb,

Ja kas ta südame kätte saab?...

Ei usu küll! wanale poisile

On säärane lugu liig tõsine. —

„Aga wanale neiule,” ütled sa,

,,Wõib samane lugu ka juhtuda”. —

Aga wanu neidusid polegi!

Kõik neiud on noored alati!

110

Wanad ja noored.

Kaks naabri-peremeest oliwad tülis.

(Noh — tüli ei ole nüüd kunagi ilus;

Aga kui see tuleb, mis sa teed?

Ja kuhu sa selle eest ikkagi läed ?)

Nad andsiwad sõnu üksteisele,

Ja kumbgi ei jätnud ka järele;

Sest nudikad oliwad mõlemad,

Ja wäga õrnad ei olnud ka nad.

Ja kui nüüd kõike ju küllalt sai,

Siis wiimased trumbid nad wälja weel tõid :

„Ja sinu wõrukael, kahupää-poeg

Ka mõni asi! sa heldene aeg!

Mu tütrel on iga sõrme jaoks peig,

Ja pääle selle weel küllalt on neid!”

„Waeh ! sinu tütar! kus kullatükk?!

Ta teiste kõrwal on must kui tukk!

Ja ehk tal silmad küll särawad, sulawad —

Mu poeg ei waatagi teda, tead! —

Ja nõnda wanade wihane hääl

Weel kajab kaua wainu pääl. . .

111

Kuid noored —

„Wõrukael, kahupää-poeg”

Ja „kullatükk, särasilm tütar” —

Need ist’siwad seni

Kaugel rannal

Kõrge kiwi pääl,

Ja päike paistis nii mahedalt sääl,

Ja laulis ning meelitas laenete hääl. —

Ja kui ma nii mõtlen — siis näitab see mull',

Et wihased nemad ei olnud wist küll —

Sest taewas paistis nii lähedal sääl. —

112

Hans ning Aino.

Hans teretas Ainot

Ja oli nii tõsine — waik —

Ning Aino — oli kartlik ja häbelik —

Ja teised nägiwad kõik.

Hans tahtis midagi ütelda,

Ning Aino tahtis ka kõnelda,

Aga teised nägiwad kõik.

Hans tegi oma kalgima näo siis

Ning Aino nii uhke nagu wõis —

Ja see oli wäga walus.

Hans juttu läks westma siis Almaga,

Ning Aino näis rõõmus ja wallatu ka, —

Nii et mõnigi süda lõi põksuma —

Kuid see oli wäga walus.

Üksteisele lahkudes andsiwad kätt

Nad puiselt ja külmalt —

Ja läksiwad koju —

Ning tahtsiwad ära surra!

Aga ei saanud. . .

113

Jah – Els ning Heino.

Jah — Els ning Heino

Ei tundnud üksteist sugugi!

Ja Heino ei näitan'd ka nägugi;

Sest nii oli tädide tahtmine

Ja kurja isa keelmine —

Ja ega selle wastu keegi ei tee!

Ainult õhtul hilja,

Kui Jumala taewas kumas kuu,

Ja sirasiwad tähed,

Ja ojakene orus woolas wulinal,

Ja õitselind igatses toomingal –

Siis oliwad Els ja Heino ka sääl

Ja Jumala taewas kumas kuu,

Ja sirasiwad tähed,

Ja õitselind hõiskas mis wõis!

Ja ega selle wastu keegi ei wõi.

114

Noh – pole wiga!

Kuld-juuksed ja sini-silmad

On sellel Kalewil;

Ja mõnigi nägus neiu

Ta pärast on helewil.

Kuid tema naeratab ainult

Ja kõnnib kui pilwedel

Ja ütleb, et hädaohtu

Ta süda ei aimawat weel.

Noh — pole wiga! Küll tuleb

Ka temagi tunnike!

Sest ega nüüd karistamata

Ju kellegi süda ei jää!

115

Pool õigust.

„Minu armas Hans on tark ja suur

Ja hää ja — kurigi küll! . . .

Aga tuult ja tormi läeb tarwis ka küll —

Ja eks südant ole ka mul . . .

Kui tõusewad pilwed, ja kõmiseb kõu,

Ja wälku lööb siin ja sääl! . .

Aga me' lepime jälle ja oleme hääd —

Ning armsaks Hans — ikka jääb . . .

Aga pool õigust jääb ometi minule.

Ja teine pool jääb Hansule”.

116

Naabri-Peeter.

I.

Naabri-Peetri laias rinnas

Mehisust ja wahwust küll —

Ja, kui tõtt pean tunnistama,

Meeldib tema wäga mull';

Meeldib rohkem kui kõik teised

Kaugel ja ka lähedal,

Ja ma mõtlen, et ka mina

Tihti mõlgun meeles tal.

Kuid miks ääri-weeri mööda

Ikka tema kõneleb?

Waotab kätt ja ohkab wahest,

Pikki mõistujutte teeb? . .

Egas mina ometigi

Wõi ju Peetert kosida! . . .

Süda raske nagu kiwi —

Kuidas saab küll sellega!

II.

Nõel wälgub — kas surmasärki

Ma õmblen wast omale,

Sest iga piste kui läheks

Mul läbi südame . . .

117

Oh, Peeter ja mina ei mõista

Üksteist enam sugugi!

Ta külm on ja nukker ja lubab

Siit minna kas Siberi. —

Ei ema ei õpetanud,

Ja ise ei tea ma ka,

Mikspärast mu Peetrike-kallis

Küll nõnda peaks olema! . . .

*

Te' küsite, mis neist waesist

Sel wiisil wiimaks sai?

Egas minagi Jumal ole

Ja kõike teada wõi. . .

118

Mihkel ja Miina.

Armas Mihkel, ära ole puust!

Kui oled kord kosjas, ära kõnele muust,

Waid oma armastust awalda!

Sest ega ju muidu toime ei saa!

Armas Mihkel!

Armas Miina, ära ole nüüd puust;

Näed küll, miks Mihkel kõneleb muust —

Nii nagu toona, nüüd naerata ka. . .

Waest Mihkelt weidigi awita —

Armas Miina!

Aga Mihkel ja Miina on täna kui puust:

Küll püüawad juttu nad ilmast ja muust...

Kuid jutulõngad kõik katkewad. . .

Ainult südamed, waesed, need põksuwad!..

119

Sinu elu wiiul.

Kulla sõber,

Sinu elu-wiiul

Pole ometi hääles ! —

Kuula ise,

Wõõrad helid

Wärisewad tema keelis!

Seada häälde!

Sul on annet ja aru —

Nõnda aga on su mäng

Tihti walus ja mõru . . .

Nii! raputa trotslikult oma uhket pääd —

Tean siisgi, et wiiuii häälde sa sead!

Ei sulle endale meeldi ju ial see mäng:

Palju puhtamaid helisid ihkab su hing!

120

Mul on kui tuleksin kõrbest.

Mul on, kui tuleksin kõrbest

Ja puhkaksin palmide all —

Nii waikselt — rahul . . .

Ja tuuled ja tormid

Küll kuumad, küll külmad

On minust kaugel, kaugel nüüd...

Mul on kui näeksin jälle

Ma kaunist kewade-und —

Ma õnnelik olen!

Kõik ihked ja soowid

Ja igatsused

On minust kaugel, kaugel nüüd...

121

Weel siisgi taewa-teedel.

Kes nõnda õndsalt, nõnda waikselt

Kui sina naeratada wõib,

Ja kelle pale silmapilguks

Kui äraseletatud näib ;

Sel pole hingetiiwad murtud,

See pole hukkaminemas —

Ja oleks tuhat hädaohtu

Su eks'jat hinge piiramas!

Sa tõused udust, pimedusest

Kui kotkas üles kõrgele —

Küll hõiskades kui kangelane

Sa jõuad ükskord sihile!

Jah — kes nii õndsalt, nõnda puhtalt

Kui sina naeratada wõib.

See, hoolimata eksimistest,

Weel siisgi taewa-teedel käib.

122

Kui surm lehwitas tiiwu.

Kui surm lehwitas tiiwu,

Ja kohises pimedus,

Ning aegutas sügawus,

Siis olid sina mu ingel —

Sind saatis Jumal!

Kes mõistab saatuse saladusi

Ja jumaluse juhatusi,

Kes elu-radasid rajab. . .

Ööpimedast ilmus hõiskaw koit!

Sääl uinusgi elu ilusam loit . . .

Kes teadis, kes aimas seda. . .

Ei ole kõrgust ja sügawust,

Maailmas walgust ning pimedust,

Mis selle hiilge wõidaks. . .

Nüüd elu lehwitab tiiwu,

Ja lainetab walgus ning heliseb,

Ja minu hing hõiskab ja palwetab

Jumala ees —

Minu hing hõiskab ja palwetab sinu

eest! . . .

123

Ma tahaksin naerma õppida.

Ma tahaksin naerma õppida;

(Wast tahaksid sina ka?)

Sest koguni ilma naeruta

Ju ikkagi läbi ei saa. —

Ma tahaksin naeru, nii südamlist

Ja õnnelist õppida —

Ma ükskord — oh see on ammu wist —

Ju seda mõistsin ka . . .

Oh südamlik, õnnelik, õnnestaw naer,

Oh tule tagasi !

Mind kuldsele päikesepaistele

Wõi silmapilguksgi wii . . .

124

Ma wihkan sind!

Ma wihkan sind, su närtsin'd hinge,

Ja sinu leigust wihkan ma:

Et midagi sa siin maailmas

Ei wihka ega armasta!

Ma wihkan sinu tuima rõõmu,

Su külma kurbtust wihkan ma!

Oh wõiksin wõimsast elu-leegist

Üht sädetgi sull' anda ma!