Ernst Peterson-Särgava (1868-1958)

Proosa- ja näitekirjanik, aktiivne koolitegelane Ernst Peterson-Särgava (kodanikunimega Karl Ernst Peterson; 1935-st Ernst Särgava) sündis 17. aprillil 1868 Vändras Pärnumaal Kadaka kooli õpetaja pojana. Õppis isa käe all Kadakal, Vändra ja Tori kihelkonnakoolis, hiljem Tartu Õpetajate Seminaris. Pärast selle lõpetamist 1889 töötas Peterson-Särgava mitmel pool eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja ka koolijuhatajana: Vändras, Sindis, Põltsamaa Aleksandrikoolis, Kose-Uuemõisas, Tallinna algkoolides, Tallinnas reaalkoolis ning õhtu- ja ehitustehnikumis. Peale pideva õpetaja-tegevuse, oli Peterson seotud ka mitmete ühiskondlike tegevuste ja karskus-liikumisega, 1938 valiti ta rahvasaadikuna Eesti Vabariigi Riigivolikogusse.

Aktiivset keele- ja kirjandustegevust alustas Peterson-Särgava Õpetajate seminaris. Koos koolivend T. Sanderiga protestisid nad eesti keele õpetamist pärssiva venestussurve vastu. Seminaris tegutses salajane kirjandusring, kus uuriti ka kirjandusteoreetilisi käsitlusi. Lisaks huvitus Peterson-Särgava ajaloost, üritades liivlaste võitlustest romaani kirjutada. Seminari esimeses klassis tõlkis Peterson-Särgava George Earl Bulwer-Lyttoni menuromaani „Pompeji viimased päevad” („Olevik”, 1888). Tema esimesed luuletused ja lühijutt „Nälg” („Olevik”, 1890) tähelepanu ei äratanud, küll aga sai kiita õpetlik jutustus „Ei iialgi!” (1895).

Peterson-Särgava kirjanduslik kõrgaeg jäi aastatesse 1898–1905. Võtnud suuna realismile, kirjutas ta oma kunstiliselt parimad ja ühiskonnakriitilisimad jutustused, mis ilmusid kolmes andes pealkirjaga “Paised” (1899–1901). I raamat sisaldas jutustusi „Ühe härja elulugu” ja „Marjad silmas”; II osa jutustusi „Issanda kiituseks” ja III raamat jutustust „Tulge appi!”. Järjena ilmus ajalehes „Teataja” jutustus „Oheliku onu jõulunägemine” (1901). „Paisetes” analüüsib Peterson-Särgava kriitiliselt toonaseid maaühiskonna suhtumisi ja sotsiaalseid olusid, nende n-ö paiseid. Teostes avalduv inimlike õiguste ja elamisvõimaluste nõudmine algatasid ägedaid vaidlusi, Peterson-Särgavat peeti vana lammutajaks ja uue rajajaks. Peterson-Särgava “Paiseid” peeti eesti realistliku romaani arengus oluliseks tähiseks.

Sarjale järgnesid linnakehvistust rääkiv jutustus „Jõulupuu” (1903) ja romaan „Rahvavalgustaja” (1904), milles autor vaatleb satiiriliselt väikese kirikualevi Mudila väikekodanlikku olustikku ja vaimset läppumist. „Mudila” on jäänud stagneerunud ühiskonna iseloomustamisel siiani kasutatavaks metafooriks. Järgnesid jutustus „Kolonist” (1906), mis räägib rentniku saatusest, mõned allegoorilised lühipalad („Maa ägab” jt) ning naiste olukorda käsitlevad jutustused („Liisi”, „Elsa”).

Pärast asumist Tallinnasse jäi Peterson-Särgaval kirjanduslikuks loominguks vähe aega. Oletatavasti häiris tema edasist loomingut ka “Noor-Eesti” III albumis ilmunud F. Tuglase kriitiline essee “Eduard Vilde ja Ernst Peterson” (1909). Pärast seda hakkas Peterson-Särgava aktiivselt osalema mitmete seltside („Estonia”, Eestimaa Rahvahariduse Selts jt) tegevuses, avaldas artikleid, koostas kooliraamatuid. Menukateks lasteraamatuteks kujunesid Peterson-Särgava „Ennemuistsed jutud lastele” (1909) ja „Ennemuistsed jutud Reinuvaderist rebasest” (1911).

Vabadussõja järel (1920) hakkas Peterson-Särgava tegelema näitekirjandusega. Ilmusid abielu ja moraali käsitlev draama „Sõnajala õis” (1920) ning Mudila tõusikuid pilav komöödia „Uus miniister” (1922). Näitekirjanikuna ta siiski tunnustust ei leidnud.

Hilisemal ajal, 1940–1950 töötas Peterson-Särgava Tallinna Ehitustehnikumi eesti keele õpetajana.  Mitu aastakümmet tegeles ta oma kodukandi elu kajastava romaaniga „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!”, mis jäigi viimistlemata. Romaan käsitleb teoorjuse, eriti 1840.–1850. aastate olustikku ja kultuurielu. See ilmus postuumselt 1968, kümme aastat pärast Petersoni surma Kosel 12. aprillil 1958.

Peterson-Särgava oli Eesti NSV rahvakirjanik (1957) ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

F. Tuglas on esile toonud, et Peterson-Särgava ei ole küll oluline kui millegi täiesti uue loojana, ent võideldes vanade vormide vastu kirjanduses, on ta valmistanud pinda ette uue tulekuks. Siit algab Eesti rahvusliku proosa ajalugu: „Wilde ja Peterson on kirjanikud, keda vähemalt arvustadagi maksab. Nende üle võib juba järele mõelda. Aga selleks ei anna Eesti kirjandus mitte sagedasti põhjust” (Noor-Eesti III album, lk 194).

ALLIKAD
Richard Alekõrs. E. Peterson-Särgava: elu ja looming. Tallinn, 1963.
V. Alto [Villem Alttoa]. Ernst Petersoni elu ja looming. Tartu, 1934.
Friedebert Tuglas. Eduard Vilde ja Ernst Peterson. – Noor-Eesti III, 1909, lk 113–194.

Ernst Peterson-Särgava teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm

Tagasi nimekirja