Nigol Andresen (1899-1985)

20. sajandi üks aktiivsemaid kultuurikriitikuid, kirjandusteadlane, tõlkija ning teatriloolane Nigol (dokumentides: Nikolai) Andresen sündis 2. oktoobril (vkj 20. septembril) 1899 Virumaal Haljala kihelkonnas väiketaluniku pojana. Lõpetanud kohaliku vallakooli ja Vihula ministeeriumikooli, jätkas ta 1914. aastal õpinguid Rakvere õpetajate seminaris, kust sai ka eesti keele õpetaja kutse (1918). Õpetajana töötas ta Narva-Jõesuus, Rakveres, aga pikemalt Tallinna mainekates koolides, J. Westholmi eragümnaasiumis (1923–1928) ja prantsuse lütseumis (1928–1932), kuni haridusministeerium keelas tal poliitilise tegevuse pärast õpetaja-ameti pidamise. Paralleelselt õpetaja-ametiga tegutses Andresen dramaturgina Hommikteatris (1920–1924) ja Tallinna Töölisteatris (1926). Andreseni kriitikutee algab valdavalt luulekogude arvustustega. Kirjandusteadlase Maie Kalda sõnul on Andreseni tugevaks küljeks kriitikuna vormitunnetus. Andreseni analüüsivõtteid mõjutas vene vormikoolkond. Teatrikriitikuna astus Andresen üles agaralt alates 1923. aastast, teda huvitas rohkem lavastus kui selle aluseks olev tekst.

1940. aastal läks Andresen nn juunikommunistina koostööle Nõukogude okupatsioonivõimuga. Määratud Andrei Ždanovi poolt Johannes Varese nukuvalitsuse välisministriks, aitas ta kaasa Eesti iseseisvuse likvideerimisele ning nõukogude riigistruktuuri ülesehitamisele. 1940–1946 oli Andresen ENSV rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja ja kuni 1944. aastani hariduse rahvakomissar (asukohaga Moskvas). Hariduse rahvakomissarina kirjutas Andresen 13. septembril 1940 alla käibelt kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimestikule, mille oli koostanud komisjon, kuhu kuulusid teiste hulgas ka mitmed tuntud eesti haritlased: August Alle komisjoni juhatajana, Aleksander Sibul, Paul Rummo ja Karl Taev. Keelamisele läks üle pooleteise tuhande raamatu. Teisalt, nagu on uurinud raamatukoguteadlane Piret Lotman, püüdis Andresen kaitsta „omal vaiksel moel“ Eesti raamatukogusid. Ta aitas päästa 1940. aastal asutatud Tartu kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu, mistõttu „tänu temale pääses hävingust eesti trükiste kõige täielikum kogu“. 1949. aastal – Andresen oli siis ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja – vabastati ta kõigist ametitest ning süüdistatuna kodanlikus natsionalismis ning „bandiidi“ varjamises Kadrioru ametikorteris, arreteeriti ta 1950. aasta kevadel. Kohus ise toimus kaks aastat hiljem. Vangistusest ja ühtlasi ka süüdistusest vabastatati Andresen 1955. Ta püüdis töötada uuesti õpetajana, kuid taas keelati tal selle ameti pidamine. Elu lõpuni (Andresen suri 24. veebruaril 1985) tegutses ta literaadina.

Ajaloolane Jaak Valge on iseloomustanud sõjaeelset Andresenit kui kartmatut nonkonformisti, armastatud pedagoogi, töölisklassi huvide eest võitlejat ja hiilgavat marksistlikku ühiskonnateoreetikut. Jätkuvalt küsitakse ning analüüsitakse, miks läksid eesti poeedid ja intellektuaalid – Nigol Andresen, Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, aga ka näiteks ajaloolane Hans Kruus jt – kaasa Nõukogude režiimiga, olles teadlikud selle silmakirjalikust ja inimesi ning terveid rahvaid totalitaarsele (isiku)võimule allutavast sisust. Vasaksotsialistlik revolutsioonilisus tõmbas ligi 20. sajandi esimesel kahel kümnendil mitte ainult Eesti poeete (lisaks nimetatutele näiteks Gustav Suits, Jaan Kärner), vaid ka rohkesti loomeinimesi mujal Euroopas. Noorusidealism ja kujutlused paradiisliku õigluse kehtestamisvõimalusest segunesid kiire tunnustusvajaduse või lausa boheemliku väljakutsega kodanlusele (Épater la bourgeoisie). Andreseni vasakpoolsuse valik oli olnud teadlik ning ulatus literaadi enda sõnul tagasi juba ministeeriumikooli päevisse. „Kui noorpõlves inimene ei esita endale suuri küsimusi, on ta vähem väärt kui vihmauss,“ on Andresen 1937. aastal meenutanud oma pöördumist marksismi poole. Andeka keelteoskajana on Andresen tõlkinud ilukirjandust vene, saksa, rootsi, soome, prantsuse ja taani keelest. Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli Andresen peamine marksistliku kirjanduse eesti keelde tõlkija, eestindades teiste hulgas K. Marxi ja F. Engelsi „Kommunistliku Partei manifesti“ (1929 ja 1937) ning K. Marxi „Kapitali“ (1936).

Pärast vanglast vabanemist algas Andreseni elus viljakas periood kirjandus- ja teatriloolasena. Temast sai juhtivamaid kirjandusteadlasi Eestis. Õieti vormuski Andreseni elutöö Gustav Suitsu uurimusi kokku võtvas raamatus „Suits ja tuli“ (1983) ning monograafiates „Friedebert Tuglas“ (1968) ja „Paul Kuusberg“ (1976). Andreseni lähenemisviisi iseloomustab faktikesksus ja -truudus ning seoste loomine kirjaniku vaimse kujunemise, tema eluloo ja ajastuga. Eriline koht Andreseni käsitlustes on kirjaniku stiiliküsimused. Osa Andreseni kirjandusteaduslikke töid, sh kirjanike portreid on koondatud artiklikogumikesse „Inimesi ja raamatuid“ (1973) ja „Terendusi“ (1979). Kaasaja kirjanduse ja teatri jälgimisel oli Andresen kompromissitu kunstitõe kaitsja. Põlvkondlikku lojaalsust ilmutas ta Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase, Marie Underi vastu. Loojatena olid nad Andresenile etalon-kirjanikud. Teatriajalooliselt kaaluka tähendusega on Andreseni monograafia „August Bachmann ja Hommikteater“ (1966).

Kriitik ja toimetaja Aksel Tamm meenutab Andresenit kui meest, kes ajas „kindlalt oma joont, ametliku kultuuripoliitika suhtes oli ta kindlasti dissident“. „Tema elutee ei olnud loogiline,“ lisab Tamm. „Olemuselt traagiline oli ju ta võimule jõudmine ja traagilised olid ka need eitamise aastakümned: ta pidi tundma oma süüd, ehkki oli käinud läbi laagrilunastuse.“

Kirjandus

Maie Kalda. Kirjandusest ja kriitikast. Eesti Raamat, 1976.

Piret Lotman. Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal. – Tuna, 2007, nr 4.

Peeter Olesk. Filoloogia tõeline tähendus. Ilmamaa, 2008.

Aksel Tamm. Aga see oli üks mees: eluvisandeid. Kuldsulg, 2003.

Lea Tormis. Eesti teater 1920–1940. Eesti Raamat, 1978.

Jaak Valge. Punased I. TLÜ Eesti Demograafia Instituut, Rahvusarhiiv, 2014.

 

Rein Veidemann

Seotud materjal

Portreed (54)Vaata kõiki
Grupifotod (36)Vaata kõiki
Varia (1)
Matus, haud (2)
Grupeerimata (6)Vaata kõiki
Veebiviited (1)