Enn Kippel (1901-1942)

                

            


                    

Tallinnas vabrikutöölise pojana 16. veebruaril (vkj 3. veebruaril) 1901 sündinud Enn (kuni 1935. aastani Eduard Ferdinand) Kippel õppis Tallinna linnakoolis. Pärast isa surma 1913 kolis ta koos emaga Peterburi. 1919. aastal naasis Kippel põgenedes läbi rinnete Narva, kus ta vangistati kahtlustatuna kuulumises Punaarmeesse. Vabanenud kahtlustusest 1920. aasta algul, võeti Kippel ajateenistusse Eesti kaitseväkke. Ta lõpetas allohvitseride kooli ja täitis seejärel üleajateenijana mitmeid administratiivseid kohustusi 2. jalaväerügemendis Tartus. 1935. aastal lõpetas Tartu õhtugümnaasiumi ning õppis mõnda aega ka Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1940. aastal liitus Kippel nõukogude okupatsioonivõimuga. Ta määrati Rakveres asunud 1. diviisi poliitjuhiks, kuid tagandati peatselt. Kippel evakueerus koos taganevate nõukogude vägedega Leningradi, oli seal ajalehe Rahva Hääl toimetuse liige. Kirjanik suri nälga Leningradi blokaadis 15. veebruaril 1942.


Kippeli kirjanduslik teekond sai alguse gümnaasiumipäevil 1930. aastate keskel. Esimene romaan „Ahnitsejad“ I–II (1935, 2. trükk 2011) kirjeldab toonast Tartu agulielu Lutsu jutustuse „Tagahoovis“ vaimus. Peategelaseks on vana kojamees, hilisem majaomanik Jakob Vaal. Fookuses on nn vaeste inimeste saagi- ja rahaahnus, mille nimel ollakse valmis kaasa minema vapside liikumisega. Kuid eesti kirjanduslukku jätab Kippel jälje oma ajalooliste romaanidega. 1936. aastal ilmunud Liivi sõda käsitlevas romaanis „Suure nutu ajal“ I–II (1936, 2. trükk 1992) muutub märgatavaks Kippeli kui kirjaniku käekiri: sõjajulmuste naturalistlikud  kujutused (kriitika nimetas neid „kippelismideks“), lahingute ning sõjariistade detailne kirjeldamine, hoogne fabuleerimine, tegelaste skemaatilisus. Menukaks kujunenud romaan Põhjasõjast „Kui raudpea tuli“ I–II (1937, 2. trükk 1939, 3. trükk 1996, 4. trükk 2008) on eesti kirjanduse üks haaravamaid sõja-ajaloolisi teoseid. Raamatu nimikangelaseks on noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.


Ajaloolane Linda Kaljundi iseloomustab teost järgmiselt: „Järgides klassikalise ajalooromaani tavasid, tutvustab Kippel Põhjasõja algust nii fiktiivsete kui ka ajalooliste tegelaste, nii suure kui ka väikse ajaloo vaatenurgast. Kord peavad sisemonoloogi kuningad ja väejuhid, kord lihtsad talupojad. Lastes sõjal peategelased mööda Eestit laiali pillutada, saavutab romaan laia geograafilise haarde.“ Sõdurkuningat on Kippel kujutanud täies vastavuses legendile, jutustaja vaatepunkt on silmatorkavalt rootsimeelne, mis oli ka takistuseks romaani taastrükkimisel nõukogude ajal. Venelasi ja Peeter I kujutatakse kohati lausa karikatuurselt. Selles mõttes erineb Kippeli see romaan nii teisest talle kuulsust toonud romaanist „Jüriöö“ (1939, 2. trükk 1996) kui ka paljudes trükkides ilmunud noorsoojutustusest „Meelis“ (ajakirjas Lasteleht 1940, raamatuna 1941, 2. trükk 1945, 3. trükk 1955, 4. trükk 1961, 5. trükk 1976, 6. trükk 1984, 7. trükk 1999, 8. trükk 2005), milles venelasi kui võimalikke liitlasi on kujutatud suure sümpaatiaga. Kaljundi on osutanud ka rootsimeelse krooniku Christian Kelchi mõju Kippelile. 


1938. aastal ilmunud romaanis „Issanda koerad“ (2. trükk 1987) kujutatakse liivlaste kristianiseerimist Läti Henriku kroonikale toetudes. Rikkalike olustikukirjelduste taustal hargneb liivi rahva ja nende vanemate Kaupo ning Ako tragöödia. Romaani 2. trükile järelsõna kirjutanud ajaloolane Sulev Vahtre peab romaani ainevalikult eriti õnnestunuks. Ta nimetab seda „miljööromaaniks“, nagu on võetavad Kippeli teisedki ajaloolised romaanid. Samas peab Vahtre vajalikuks osutada romaani faktiliselt eksitavale pealkirjale: „Issanda koerteks ei nimetatud ristisõdijaid, vaid dominiiklaste kerjusmungaordu liikmeid.“ Liivlaste kristianiseerimise aegu aga ei saanuvat sedagi ordut veel olla, sest dominiiklaste ordu asutati alles 1215. aastal. Romaani küsitavused ja vaieldavused üksikasjades ei sea aga kahtluse alla meeldejäävat ja üldiselt ajaloolisele reaalsusele vastavat panoraami. Taaskord tõstetakse esile Kippeli võimekust detailselt kujutada lahingute käiku ning relvastust. Kippeli ambitsioon ongi olnud Linda Kaljundi sõnul eestlaste sõja-ajaloo kaardistamine. Mustandisse on jäänud romaanid Ümera lahingust, Jäälahingust ja Ivo Schenkenbergist. Jutustuses „Meelis“ kirjeldatakse Lembitu poja Meelise ja Vene vürst Vjatško võitlust saksa ristirüütlite vastu. Tervelt pool sajandit (1940–1990) kasutati seda teost eesti ja vene rahva sõpruse propagandistliku näitena. 1980. aastal püstitati Tartus Kassitoome künkale lausa mälestusmärk noorsoojutustuse tegelastele, Polotski vürst Vjatškole ja Lembitu pojale Meelisele, kes langesid Tartu kaitsel 1224. Püstitamise tegelikuks ajendiks oli Eesti ja Vene riigi ühinemise 250. aastapäeva tähistamine. Kui Vjatško oli tõesti ajalooline tegelane, siis Meelis on kirjanduslik väljamõeldis. Nõnda võib võtta ka siiani eksisteerivat monumenti kui ajaloo ja väljamõeldise (kirjanduse) ühist sümbolit. 


Kippeli ajaloolised romaanid ei ilmunud aga n-ö tühja ruumi. Vastupidi, 1930. aastail valitses Eestis lausa ajalookirjanduse buum. 1930. aastate algul ilmusid Karl August Hindrey nn Eesti viikingiaega idealiseerivad jutustused. 1934. aastal jõudis lugejateni aga kaks monumentaalteost. Nendeks olid August Mälgu eestlaste elujõudu manifesteeriv romaan „Surnud majad“, mille tegevus leiab aset Suure Nälja (1695–1697) ning Põhjasõja ränkadel aastatel, ja Mait Metsanurga „Ümera jõel“, mis ilma varasemale ajalooproosale omase romantilise kujutuseta jutustab eestlaste võidukast lahingust ristirüütlite vastu 1210. 1936. aastal andis aga August Mälk taas lisa eesti ajalookirjanduse klassikasse. Romaaniga „Läänemere isandad“ antakse heroiseeriv pilt muistsetest saarlastest, kes olid osalised koguni Rootsi pealinna Sigtuna hävitamisel 1187. Niisugune oli toonane ajalookirjanduslik taust, milles Enn Kippel leidis kutselise sõjaväelasena oma niši, mitte niivõrd tegelaste vaimuhoiakute, kuivõrd panoraamsete ja samas detailsete sõjaoperatsioonide kujutajana. 1939. aastal pöördub Kippel oma kaasaja juurde. Romaanis „Kuldvasikas“ (1939) näidatakse taaskord, nagu esikromaanis „Ahnitsejadki“, aga sedapuhku groteski võtmes, kuidas raha-ahnus ja kergelt tulnud rikkus (lotovõit) hävitavad inimlikkuse. 


Kirjandus


Linda Kaljundi. Eesti lugu. Enn Kippel „Kui Raudpea tuli“. – Eesti Päevaleht, 12. detsember 2008.


Rudolf Põldmäe. Kirjamehi mitmes mõõdus. Eesti Raamat, 1973.


Eesti kirjanduse ajalugu IV, 2. köide. (Peatoimetaja Endel Sõgel). Eesti Raamat, 1984.


Lembit Remmelgas. Mõni sõna autorist ja tema loomingust. – E. Kippel. Kuldvasikas, Eesti Raamat, 1957.


Sulev Vahtre. Romaanist ja liivlaste saatusest. – E. Kippel. Issanda koerad. Eesti Raamat, 1987.


 


Rein Veidemann