Peeter Jakobson (1854-1899)

Luuletaja ja näitekirjanik Peeter Jakobson sündis 27. dets 1854 Rakveres kingsepa pojana. Käis koolis Rakveres. Võeti 1875 sõjaväkke ja osales Vene-Türgi sõjas (1877−1878). Demobiliseerituna (1879) töötas Rakveres kingsepana, osales kohalikus seltsielus. Oli Eesti Aleksandrikooli Rakvere abikomitee ja lauluseltsi „Linda” kirjatoimetaja, Eesti Kirjameeste Seltsi liige. Pooldas C. R. Jakobsoni vaateid. 1884 asus elama Väike-Maarja, kus töötas kingsepana, hiljem raamatukaupmehena. Oli Põdrangu, Koonu ja Ärina vallakirjutaja. Kuulus K. Krimmi ja Jakob Liivi kõrval Väike-Maarja kirjandusliku parnassi liikmete hulka. 1890. aastail töötas Väike-Maarjas fotograafina. Ta suri 23. juulil 1899 ja on maetud Väike-Maarja kalmistule. 

Jakobson on avaldanud luulekogud: „Õilme nupukesed” (1881), „P. Jakobson’i Luuletused” I–II (1884, 1885) ja saksakeelse valikkogu „Die Hirtenflöte aus dem estnischen Blumenthal” (1895), mis sisaldab luuletõlkeid ka teistelt autoritelt. Jakobsoni järelromantilised luuletused on vormilt lihtsad, argielulised ja usutavad. Tema luuletoodang on laiali tollaste tähtsamate ajalehtede nagu Postimees, Valgus, Virulane, Sakala veergudel. Aastail 1886–1899 ilmus temalt ajakirjanduses umbes 300 värsistust. Tõi eesti luulesse sõjateema. Vähesel määral leidub Jakobsonil ka lasteluulet, millest tuntuim on „Vastla laul” („Täna liugu laseme”). Tema luuleloomingut on mõjutanud H. Heine, F. Schiller, J. W. Goethe, M. Lermontov

Kõige õnnestunumad on Jakobsoni näidendid: „Koit ja Hämarik” (1884), „Udumäe kuningas ehk kroonitud voorus” (1888), millega ta rajab pseudomütoloogilise ja romantilis-sentimentaalse suuna eesti näitekirjanduses. Tuntud olid ka tema karskusteemaline naljamängud „Kustas kosib Mihklit” (1895) ja „Kihlakaart ehk suured sekeldused” (1899). Ajastu näitekirjanduse tagasihoidliku taseme taustal lavastati Jakobsoni näidendeid üsna palju ja need olid menukad. Tema luule ja näidendid on võitnud mitmel korral Eesti Kirjameeste Seltsi võidupidude auhindu. 

Jakobsoni jutulooming on mahult tagasihoidlik. Eraldi raamatuna on ilmunud Vene-Türgi sõda ja armastusteemat käsitlevad „Romaan ja Dudora” (1880, faksiimile 1971) ning „Öövahi tütar” (1882) ja hiljem „Ta on tulnud!” (1899). Jutukirjanikuna pole Jakobson tunnustust leidnud. 

On koostanud koolidele ajalooõpiku „Ajalugu Eesti alamatele koolidele” (1885), volituste, testamentide, vekslite ja muude tarbekirjade koostamise juhendi „Kirjakirjutaja …” (1883) ning kombejuhte noortele. Pärast Jakobsoni surma avaldati tema raamat ”Minu sõjamälestused” (1901), mis oli esimesi teoseid eesti memuaarkirjanduses. 

Peeter Jakobson on kasutanud pseudonüümi Viru Mikk. 

ALLIKAD 
Peeter Jakobson, Minu elulugu. – Linda 1889, 28. veebruar, nr 2, lk 85–86. http://dea.nlib.ee/ 
Rudolf Põldmäe, Kingsepast võrsunud kirjamees. – Keel ja Kirjandus 1966, nr 5, lk 274–283; nr 6, lk 334–343. 

Peeter Jakobsoni teosed e-kataloogis Ester 

Vello Paatsi

Seotud materjal

Portreed (5)Vaata kõiki
Varia (1)
Etendused (2)
Matus, haud (8)Vaata kõiki
Grupeerimata (9)Vaata kõiki
Sündmused (1)