Otto Grossschmidt (1869-1941)

Luuletaja ja näitekirjanik Otto Grossschmidt sündis 20. (8.) dets 1869 Tartumaal Vastse-Otepää alevikus pagari peres. Õppis Nuustaku koolis ja Otepää kihelkonnakoolis, kus õpetaja J. Pärna mahitusel kirjanduse vastu huvi tundma hakkas. 1888 läbis Tartus vallakooliõpetajate kursused. 1889–1906 töötas Rõngu kihelkonnas Raigaste kooliõpetajana ning võttis osa sealsest nn Rõngu Parnassi kirjandusringist, kuhu kuulusid ka E. Enno, B. Weber jt. Kirjandusring andis välja käsikirjalist almanahhi „Torupill”. 1905 osales Vene tsaaririiki haaranud rahutustes, mistõttu pidi Rõngust lahkuma. Asus elama Tartusse, kus elatas end peamiselt kirjaniku- ja ajakirjanikutööga. 1917–1918 töötas Grossschmidt kommunistliku ajalehe Edasi toimetuses, 1919–1922 oli Tartu linnavalitsuse ametnik. Hiljem tegeles kooliõpikute koostamise, kõikvõimalike tarbetekstide kirjutamise ja tõlkekirjanduse avaldamisega. Suri Tartus 10. juunil 1941, maetud Pauluse kalmistule. 

Otto Grossschmidt oli viljakas kirjamees, kelle luuletusi ilmus arvukalt nii ajakirjanduses kui kalendrites. 1895 ilmus esikkogu „Veikene Lille Kimbukene”, mis peale omaloomingu sisaldab ka tõlkeid. 1901 ilmus „O. Grossschmidt’i Luuletused. II jagu. Viiskümmend algupäralist laulu”. Rahvalikuks lauluks kujunes luuletus „Pühajärv” (ilmus Postimehe lisas 1900), tuntud ka kui „Pühajärve valss” („Kuulen sinu laente laksu, sala vete kohinat…”). Samuti olid ajakirjad-kalendrid varmad tema arvukaid jutte avaldama. 20. sajandi alguses keskenduski Grossschmidt enam lastekirjandusele, lühiproosale ja näidenditele. Ilmusid lasteraamatud „Jõulujutukesed” (1902), „Lookesed lastele”, lastenäidendeid „Jõulud käes” (1902), „Pöialpoiss” (1902). Täiskasvanud publikule on Grossschmidt kirjutanud näidendid „Meie aja kilplased” (1908), „Uued sihid, uued vaated” (1908), „Elutöö palk” (1909), „Moonakad” (1908), „Kõrgemäe koolipapa” (1910). 

Grossschmidti varasem luulelooming oli järelromantilises vaimus tundeline ja ilulev. Ajapikku muutus Grossschmidti luule realistlikumaks, sellesse tekkis ka humoorikaid noote. Tema proosa- ja näitelooming on aga juba seotud 20. sajandi alguse kriitilise realismi lainega. Ainestikku on Grossschmidt ammutanud omaenese kogemustest, kujutades maarahva sotsiaalseid probleeme, haritlaste kaugenemist reaalsusest, viletsaid olusid rahvakoolides jne. Paraku jääb Grossschmidti realistliku loome väärtuseks päevakajalise edastamine, sõnakunstilist elamust need ei paku. 

Grossschmidt on osalenud ligi 200 raamatu väljaandmisel. Ta on avaldanud kooliõpikuid („ABD-raamat” 1908, „Eesti rahva ajalugu” 1911 jt), koostanud sõnaraamatuid ja vaimulikke teoseid. Arvukalt on tõlkinud saksa ja vene keelest. Lisaks on Grossschmidt avaldanud ka täieliku kirjade kogumiku eeskujuks armastajatele ning etiketiõpiku, kalendrijutte ja tarbetekste. Eriti tuli autor lihtsa lugeja ootustele vastu vanemas eas, mil tal ei olnud töökohta ja end millegagi lihtsalt elatada tuli. Kirjandusega tegeles ka kirjaniku abikaasa Liina Grossschmidt (1872–1952), kes tõlkis lastekirjandust, moraliseerivaid rahvaraamatuid, röövliromaane ja näitekirjandust. 

Grossschmidt on kasutanud pseudonüüme A. Orgussaar, J. Naljahammas, J. Vahi. O. Suursepp, C. jt. 

ALLIKAD 
Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 94. 
Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995. Lk 97. 
Karin Kask, Teatritegijad, alustajad. Eesti teatrilugu ∞ – 1917. Tallinn, 1970. 
Oskar Kruus, Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969. 

Otto Grossschmidti teosed e-kataloogis Ester 

Pille-Riin Larm 

Vello Paatsi

 

Seotud materjal

Portreed (6)Vaata kõiki
Perekond (1)
Grupeerimata (1)