Wambola.

Jutustus wanast Eesti ajaloost.

(1209-1212)

Kirja pannud A. Saal.

I anne

Tartus, 1889.

Trükitud Joh. Solba kuluga.

Hind 15 kop.

Wambola.

Jutustus wanast Eesti ajaloost.

(1209-1212)

Kirja pannud A. Saal.

I anne

Tartus, 1889.

Trükitud Joh. Solba kuluga.

Дозволено Цензурою. Деритъ, 21. Декабря 1888 г.

Trükitud A. Grensteini juures Tartus.

Lugejale.

 Eesseiswa jutu kirjutamist on see mõte sünnitanud, et selle läbi Eesti wana aja ja ajaloo tundmist edendada. Sellepärast on ka ta kirjutuja hoolega selle peale waadanud, et ta nii õiget ajaloo wärwi kannaks, nagu seda sarnase jutu juures iganes wõimalik on. Eesti keeles on ju wana Eesti ajaloo kohta kõige osawamatest sulgedest häid raamatuid, millede najal igaüks isegi selle jutu ajaloolist ja rahwateadlist külge wõib wõrrelda. Kirjutaja esialgne mõte oli igasse kohta, kus ta arwates põhjendust waja oleks olnud, hallikad juurde tähendada. Aga see jäi sellepärast tegemata, et tähendused jutu lugemises ainult eksitajaks on raamatu asjata kirjuks teewad, kuna lugejal tähendatud raamatuid ja kirjasid, mis paraku enamiste kõik wõerakeelelised on, järele otsimiseks käepärast ei saaks olema. Kes ise wanast Eesti ajaloost midagi on kirjutanud, see teab missugune ülesanne see on, ajaloolist juttu kirjutada. Tal puuduwad iga sammu peal tarwilised teadused, millede kättesaamiseks kümned wana aja uurijate kirjad tihti weel ei mõju.

Praegu ei ole üht ainust kirja ega raamatut olemas, kust tarwilisi teadusi kõik korraga saaks. Kui mõnele lugejale siiski mõni asi wiltu peaks näitama olema, siis oleks kirjutaja talle selle teada andmise eest wäga tänulik. Kes aga kõne wiisis midagi iseäralikku leiab, mis talle mitte küllalt tuttaw ega harjunud ei ole, seda palun mitte ära unustada, et jutu kirjutajal ikka see aeg juhatuseks on olnud, millest lugu räägib.

 Kirjutaja.

 
1. Wend ja õde.

 — Waike, mu ella õeke, ära kurwasta oma wenna pärast. Ma tean, et sa mind armastad nagu õe kohus. Isamaa on hädas, waenlased tungiwad maale, murupinda punastab wenna weri, külade asemele asuwad tuhahunikud, mehi tapab tugewa waenlase teraw raud ja naisi ning lapsi ootab wangipõlw! Ma lähen sõtta, püha kohus kutsub mind. Ära nuta! Sa ei aima, kui suurt walu su pisarad sinu õnnetumale wennale teemad — — —

 — Õnnetumale wennale! wastas sale piiga ja waatas seal juures pisaril silmil noore sõjamehe otsa, kelle näust täna mitte see waimustus ja julgus ei paistnud nagu ta õde nägema oli harjunud. Noor sõjamees kohmetas selle waate ees wähe ära, mis nii tähtsa rõhuga üteldud sõnadele imelist mõju andis. — Wend, mis ajast saadik teeb isamaa kaitsmine, Taara püha hiiede hoidmine ja sinu rahwa wabaduse peastmine, sind õnnetumaks? See on siiamaale iga Eesti wanema auu ja õnn olnud, kui ta maa waenlastest wõis peasta.

 — See on ka minu õnn, aga — — — aeg on otsas, päike wajub õhtule ja minul on weel pikk tee ees, kõneles ta kogeldamise järele jälle elawalt edasi. — Taara wägew käsi kaitsku sind kodus, kuni ma kui wõidumees tagasi tulen ehk wapra sõjamehena isamaa ja omaste eest wõideldes lahingus langen. — Õde, kas sa siis mulle ka sõjalaulusi lahkumiseks ei laula? Miks ei laula sa mulle, nagu kõik teised õed oma wendadele neid sõtta saates:

Wennakene, noorukene,

Pane selga surma särki.

Pane jalga surma sukad,

Pane kaela kalmu rätti,

Wõtta kätte koole kindad j. n. e.

— 6 —

 Neid sõnu rääkis noor sõjamees mureliku naeratusega ja waatas seal juures nii soojalt piigakese otsa, et see üsna segaselt silmad maha lõi.

 — Ma näen küll, et ma sind õe wiisil kodust ära ei wõi saata, wastas ta tasa. Mu meel on nii kurb, ma ei jaksa lahkumise laulu laulda, ma ei tea, kust see tuleb. Sa näed kallis wend, ma olen halb õde! Ma ei tea isegi, mis mul on — mu süda aimab paha — mu meel on segane.

 — Ella õeke, sa kardad, et ma enam sõjast tagasi ei tule? Kui see wägewa Taara tahtmine on, siis ei wõi meie surelikud selle wastu midagi. Waenlane on terwele Ugaunia maale õnnetust külwanud. See oleks patt, kui meie siin mitte ühel meelel wälja ei astuks. Elawatest sõjameestest tahame talle walli ette ehitada. Ainult meie külmaks saanud kehade üle wõib ta meie maale saada. Ma usun, et Taara meid kõiges asjas kaitseb ja wõiduga koju tagasi saadab. Palu sina ka meile wõidu õnne!

 — Ma tahan seda teha —

 — Pühad hiie waimud kaitsku sind! Päike läheneb loodele, ma pean ruttama. Kuulus wanem Lembit ootab mind wahest. Pigista weel kord oma wenna kätt — kuiwata oma pisarad — anna mulle weel kord suud! Kui Taara tahab, siis wõin ma weel tagasi tulla. Ära karda surma, oma usu ja rahwa eest sureb iga sõjamees rõõmuga.

 — Ma ei karda surma, wastas õde waewalt kuuldawa, rõhutud healega — ma kardan —

 Sõnad jäiwad talle keele peale kinni.

 — Mis sa kardad? räägi, räägi! Ja sõjamehe heal wärises.

 — Et Taewaisa meid nuhelda tahab.

 — Mis oleme meie siis kurja teinud?

 — Sina wahest mitte, aga mina, sosistasiwad piiga lõkendawad roosihuuled.

 — Marjameelne õekene! Sina ei ole kellegile ilmas paha teinud, mis eest Taaral sind õigus oleks nuhelda. Räägi kõik oma südame pealt ära, mis sind koormab. Wõib olla, et meie wahest siin ilmas enam kokku ei saa. Sa

 
— 7 —

wõid ju julgeste kõik oma truu wenna kõrwadele usaldada. Ilma wastu on mu huuled ju saladusest tummad. Räägi!

 Piiga näis enesega kangeste wõitlema. Siis ütles ta häkiste pool lämmatanud healega: —Ma armastan sind enam, kui õde wenda armastada wõib — —

 Nendel sõnadel oli määratu mõju. Noor sõjamees tundis, kuidas ta wärisewad käed jõu kautasiwad ning piiga eneste wahelt maha tahtsiwad pillata. Aga ta katsus ennast walitseda. — Õnnetu õde! sai ta waewaga weel kõnelda. Sinu wend ei ole ka õnnelik. Jää jumalaga. Sinu eest tahan ma wõidelda, — sinu õnnetus annab mulle jõudu ja julgust — aga lahingist ei tohi ma tagasi tulla ega sind oma wõiduhinnaks pärida. —

 Wiimseid sõnu rääkis ta nii tasa, et õde neid ei kuulnud, sest sisimised tundmused nõudsiwad enese awaldamist waljus nutmises.

 Kui ta ennast oli wähe waigistanud ja silmad üles tõstis, ei olnud wenda enam kuskil näha. Ta oli ära läinud ja õe üksi oma õnnetuse sisse jätnud, ilma ainsa troosti sõnata! Piiga oli selle üle wäga ehmatanud. Ta oli wist oma ettewaatamata tunnistusega õiglase wenna südant haawanud ja ennast selle läbi tema silmis alandanud — nõnda mõtles piiga ise eneses. Siiamaale oli ta küll oma tundmusi warjanud ja häwitawat armutulukest oma rinnas üksi oma teada põleda lasknud, aga sel silmapilgul, mil ta wend lahkus ja wahest igaweste ära wõis jääda, ei suutnud ta enam oma keeldud tundmustele piiri panna, waid awaldas neid sõnades, mida wend tegudest ennegi oleks pidanud mõistma. Ta ei olnud seda asja mitte enne hoolega järele mõtelnud, sellepärast ei wõinud ta ka ette arwata, missugune tagajärg ta tunnistusel wõib olla. Nüüd nägi ta, et ta sellega wistist suurt õnnetust oli sünnitanud. See teadmine tegi teda weel kahewõrdselt õnnetumaks.

 Päike oli aegamööda metsa warju wajunud, õhk jahedaks läinud ja tuul waikinud. Puude ladwad särasiwad küll weel kulla hiilgusega weerewa päikese paistel, aga nad

— 8 —

ei sahisenud enam. Pühad hiiepuud ei kõnelenud enam Taaraga ega wastanud palwetajale piigakesele aastasadade wanuste tammede all pühal hiiel midagi. Kõik oli wait kui hauas.

 Pikkamisi tõusis Waike ühe määratu tamme alt üles. Kartlikult waatas ta enese ümber. See koht oli talle tuttaw Salumäe hiis. Siin oli ta ikka hea meelega wiibinud, rõõmus ja kurbduses lapselikka palweid kõrgete waimude ette saatnud ning iga kord kergitust kurbdusele ja waigistust walule leidnud. Kui ta oma lapseliku palwe ära luges ja ohwri suure Uku kiwi juurde maha pani, siis rääkisiwad kolm suurt tamme, mis lageda kingu otsas wanast ajast saadik kaswasiwad, iseeneses tasa ning noor sarapuu ja kase mets kaugemal ümber ringi sahises waikselt ühes. Neis healtes kuulis ilmasüüta piiga kõige kaunimaid troostisõnu. Täna oli ta küll ka kuulatanud, palunud, nutnud ja jälle kuulatanud, aga puud ei kõnelenud midagi! Wistist oli Taara wihane. Kartus käis ta hingesse. Ta tõstis oma silmad kullatud metsa latwade poole ja hüidis sügawa õhkamisega:

 — Taara, oh Taara, miks ei anna mulle wastust! Miks su püha hiie jeepuud ei sahista enam troosti mu kurtwasse südamesse! Ära lase mind selle tundmuse koorma all surra, mis sa ise sureliste rinda oled istutanud. Ma tean küll, et ma selle taewalise andega meeletumalt olen mänginud ja oma lihast wenda armastama hakanud. Ma ei wõinud selle wastu midagi. Ma olen wõidelnud, kuidas nõrk neiuke iganes oma tundmuste wastu wõib wõidelda, nagu sa ise tead. Ma tõutan sulle, et ma oma patuste tundmuste wastu kõigest jõust tahan wõidelda, aga hoia sina oma hiisi häda ja rahwast õnnetuse eest. — — Kas sa, wägew waim, oma sõnumi kuulutajad, jeepuud, tummaks oled teinud, et waest Waiket meele äraheitmises siit lahkuda lasta? Wõi ei kuule sa mu sõnu? Tule sinagi, õrn tuule õhuke, pane püha puude lehed jälle lehisema ja kanna nende läbi mu õhkamised ja palwed wägewa Taara ette. Ta ei wõi mind abita jätta.

— 9 —

2. Wõeras wanake

 Jälle tõstis neiu silmad üles jeepuude poole ning ootas, mis need wastawad. Ses olekus oli ta ära rääkimata ilus. Priskestest põsketest paistis õitsew noorus ja selgetest silmadest puhas süda ja neiulik õrnus. Ta ei wäsinud wastust ootamast... Ja lehed sahisesiwad. Neiu kuulas terawamalt. Oli ta palwe kuulda wõetud, wõi oli see paljas kahisemine ta ärritatud kõrwades? Ei, tasane sahin tungis uuesti ta kõrwu, aga mitte kõrgelt püha puude pealt, waid alt eemal seiswate põõsaste wahelt. Kui ta silmad sinna poole lõi, ehmatas ta ära. Noorte sarapuu põõsaste wahelt astus üks wana mehike hiie lagendikule, suur must koer käis temaga ühes. Waike waatas terawalt. Tal oliwad harwad hallid juuksed peas ja sügawad kortsud otsa ees, nagu oleks ta ilmas palju walupäiwi näinud. Ta nägu oli wäga wana, aga silmadest paistis weel nooreea erkus ja julgus.

 Piiga oli ara ehmatanud. Wärisedes hüüdis ta wiimaks: — Wõeras, kes sa oled? Inimene wõi waim? Kas on sind waenlased mere wete tagast wõi Taara oma taewastest kodadest siia saatnud?

 Hall wanake waatas enese ümber ja kui ta piigakest natuke aega oli silmitsenud, siis kõneles ta: — Laps, ära karda mind. Ma ei ole waenlane mere wete tagast ega waim Taara taewastest kodadest, waid wana, wana inimene, kes enam kellegile kurja ei tee.

 Nende sõnadega oli ta tüdruku juures ohwri kiwi peal aset wõtnud. Ta lahked silmad ja mahe tasane heal kautas neiu südamest kartuse jäljetuks ära. Ärda ja osawõtliku meelega waatas ta wanakese peale.

 — Mis sa siin üksi teed? küsis wanake.

 Neiuke punastas ara ja lõi häbelikult silmad maha. Siis ütles ta: — Ma saatsin oma wenda sõtta ja palusin siin sõjameestele taewaliste õnnistust. Siin on püha Taara hiis —

 — Ma tean. See on ilus, laps. Sõjameeste eest peab ikka paluma ja sõjajumalale ohwrid tooma.

— 10 —

 —Hõbedane hallpeakene, ütles neiu imestades. Sa oled ju üsna wõeras, kust wõid sa seda kohta tunda?

 —Ei lapsuke, see koht on mulle wäga tuttaw, ehk ma küll mõnda kümmend suwe ega talwe enam siin pole olnud, wastas wanake lahkelt. Ma olen kaugel käinud ja palju waewa näinud. Nüüd on jõud otsas. Siin pühas paigas, mille külles mu nooruse rõõmude mälestused ripuwad ja ka wanas rinnas ilma tormide ja marude käes ära ei ole kustunud, siin tahan ma puhata ja kadunud õnne maitseda. Muud õnne mul ilmas pole. Kõik on kadunud. Minu hiilgaw nooruse aeg ja õnnelised päewad on must kaugel nagu õhtune eha seal kaugel Taara taewa serwal.

 Osawõtliku neiu silma tikkusiwad pisarad tulema, nii liigutas teda wanakese kõne. Wanamees oli wäga ta meele pärast.

 — Aeg on juba õige hiline, rääkis neiu osawõtlikult, ilm läheb jahedaks ja wanadele tontidele on puhkamist waja. Kus on su öömaja?

 — Kus õhtu, seal öömaja, oli lühike wastus. Minul ei ole siin lähedal kuskil pärispaika. Pühad hiiepuud wõiwad mind oma warju alla wõtta.

 — Pühad hiiepuud ei wõi sind aga kiskjate metsloomade eest kaitsta, rääkis neiu wasta. Tule minuga ühes, ma tahan sulle hea öömaja muretseda.

 — Kuhu tahad sa mu siis wiia? Siin ligidal ei ole ühtegi peret.

 — Soontaganasse. See ei ole mitte kaugel.

 — Soontaganasse! Mispärast just sinna? küsis wanake imeks pannes.

 — Ma olen Soontaganalt ja wiin su oma isa linna.

 — Sina Soontaganalt — ja see on sinu isa linn? Wanakese nägu oli korraga õige kortsu läinud ning tasane ohkamine tungis ta huultelt. Ta wahtis pimedalt enese ette maha, just kui oleks häkiste ta rõõmukarikasse kibedat sappi walatud.

 — Mine koju, laps, ütles ta wiimaks. Tee Soontagana linna on pikk ja kardetaw. Ole ettewaatlit! Õnne-

— 11 —

tus waritseb igal wildakal sammul. Tõtta, et weel ehakahwatul üle soo saad. Öö küünal tõuseb alles esimesel kukelaulul taewa wõlwile. Mina ei tule Soontaganasse; ma jään siia!

 Imeks pannes küsis neiuke: — Kust tead sina, kes sa siin hoopis wõeras oled, Soontagana teed? Seda teed käiwad üksi wanemad ja Soontagana rahwas ilma juhita. Teised ei tunne seda mitte. Ja sind ei ole ma weel ialgi Soontaganas näinud.

 — Ma olen Soontagana teed niisama tunnud nagu kõiki kohti siin ümberkaudu. Aga mis see siia puutub? Mine sina oma kojul

 Wanakese suunurgad liikusiwad hoopis iseäralikult, kui ta Soontagana nime kuulis ehk seda ise suhu wõttis. See näis igakord nagu teraw mõõk walusaste ta südamesse torkawat ning seal mälestusi äratawat, mis walusad oliwad. Neiukene tundis iseäralist ärdust aruldase wõera wastu. Ta ei oleks sugugi temast tahtnud lahkuda, aga wanakese sõnad oliwad korraga käredamaks ja nägu waljumaks läinud, ning ta lahke waade wäga tõsiseks muutunud. Waljumalt ja pea käskides kõneles ta siis: — Ütle kodus, et kõik walwsad oleksiwad. Waenlased otsiwad Soontagana teed. Mina ei wõi magada. Ma tahan walwata — isamaad teenida, ehk isamaa küll mind ära tõuganud — —

 Wiimased sõnad suriwad tasa ta keele peale. Neiuke ei julgenud enam wasta rääkida, ehk ta küll sellega sugugi harjunud ei olnud, et keegi wõeras talle käskiwat nägu oleks julgenud näidata. Ta oli kõrge ülema tütar, kelle soowisid juba silmadest ära püüti lugeda ja sõna lausumata täita. Selle wanakese näust paistis aga iseäraline wõimus, mis sõnakuulmist nõudis.

 — Taara õnnistagu sind, isake, ütles Waike ja kadus nagu kergejalgne hirw noore lehtpuu metsa all, mis kauni hiiekingu ümber kaswas, wanakese silmist. Kaua waatas hallpea kena lapse järele. Tema silmad oliwad talle mitmed kenad mälestused wanast ajast meelde nõidunud. Nooruse tulukene wälkus ta julgeist silmadest, mis tunnistas, et ta

— 12 —

waim praegu 30 aastat minewikus wiibis. Kuis oli siis kõik teisiti! Kas ei olnud tema siis kui wägew wanem terwel maal siin ümberkaudu esimene ja waenlastest igalpool kardetud mees! Ja nüüd uitis ta kepi najal kui kõigist tundmata wanakene ilmas ümber, ilma koduta, ilma omaksita! Soontagana linn oli ta eluase olnud, kuhu keegi waenlane sisse ei peasenud. Oma wahwuse eest Rootsi sõjas oli ta Eestimaa kõige kaunima piiga, Nurmegunda wanema tütre Linda, enesele wõiduhinnana abikaasaks pärinud ning temaga õnnelikku elu elanud. Aga õnnetus ei hüia tulles, ta hüiab ära minnes. Üks tema nurjatu alam Panda, kes ammugi oma peremehe peale wihane oli, meelitas Saaremaa wägewa wanema Wahtula suure sõjawäega Soontagana alla ja wiis ühel pimedal ööl terwe sõjawäe kitsast sooteed mööda Soontaganasse. Enne kui Soontagana wanem äraandmist oleks aimatagi mõistnud, oli ta malewa maha löödud, linn wõidetud ning wanem, kes keegi muu ei olnud, kui halli peaga wanakene hiiemäel, kinni seutud ja wangi wiidud. Mõne aasta järele tuli Saaremaal suur sõda Rootslastega, kes küll wõitjaks ei jäänud, aga siiski hulga Saarlaste wara ära riisusiwad ja inimesi wangi wiisiwad. Sõjawangide seas oli ka tema, endine Soontagana wanem, olnud. Sellest ajast oli juba 30 aastat mööda. See oli raske aeg, täis waewa ja wiletsust olnud. Higitilgad tõusiwad ta kortsus otsaesise ja palgede peale, kui ta selle aja peale tagasi mõtles. Sealt oli ta oma näu peale need sügawad kortsud saanud. Wabaduses sündinud mees, waba ja julge rahwa würst — ja siis waenlaste ori — seda jõudis ainult üks nii tugew mees, nagu Soontagana walitsejate wõsu ja wanem, wälja kannatada. Wiimaks läks tal korda ära põgeneda ning jõudis ka otsatumate hädade ja waewade järele õnnelikult isamaale tagasi. Aga kuidas oli kõik selle aja sees teiseks läinud! Ta ei leidnud enam üht ainustki tuttawat nägu, kõik oliwad temale ja tema kõigile wõeras. Keegi ei mõistnud arwata, et see wana hallpea endine kuulus kangelane ja suur sõjamees Soontagana wanem oli, keda rohkem kui weerandsaja aasta eest igalpool auustati ja kardeti.

— 13 —

 See ei teinud talle sugugi peawalu, sest nüüd oli ta ilmas õppinud inimest teenima ning kasuandmisest hoopis ära wõerdunud. Ta tahtis ka täitsa wõeraks jääda ning ialgi enam oma õigust pärima hakata. Nüüd ei olnud aega isekeskes tülitseda, kus waenlased isamaa pinda tallasiwad ja hukatust külwasiwad. Kui ta järeletulejad Soontaganas tugewad ja waprad sõjamehed oliwad, kes waenlase wastu julgeste wälja astusiwad, siis oli kõik korras. Ta oli oma naise ja lapse järele kuulanud, aga keegi ei teadnud neist sõnakestki kõneleda. Wiimaks kautas ta nende jälleleidmise lootuse üsna ära, sest naine wõis wanaduse ja tütar mingisuguse õnnetuse läbi surnud olla. Ta pidi siis üksi oma elupäiwi lõpetama. Nooreea mälestused oliwad ta kolmekümne pika orjaaasta järele jälle pühale Salumäe hiiele kutsunud. Ta ei saanud praegugi weel aru, kas selle waikse noorepõlwe mälestuste maal wõi tõeste kena neiu silmadel see imelik wõim oli, mis temale ta kurba minewikku arusaamata kombel nii elawalt silmade ette tõi. Nii kena oli kord ka tema Linda olnud, kui ta temale kui kõigist auustatud sõjamehele lille pärja pähä pani ja awalikult tema mõrsjaks sai, — nii kaunilt ja pehmelt oli ka Linda heal temale helisenud, nagu nüüd selle wõera neiukese õrn heal. Ta oleks hea meelega kena lapsega weel kauem kõnelenud, aga ta oli ju Soontaganast, ja Soontagana isand oli ta kõige suurem waenlane. Nii pidi piigake siis tema waenlase tütar olema, kellele tal mingisugust põhjust ei olnud ligineda.

 — Aga kas meie siis igaweste wiha peame pidama ja üksteisele waenlaseks jääma? küsis ta iseeneses. Mis waenlane mina ka weel wõin olla? Mul ei ole ju enam mingit wäge ega wõimust — ja wõimetu waenlane ei ole kellegi waenlane. Ei tea, kuidas Wahtula enese käsi selle pika aja sees on käinud, mil mina wangipõlwes elasin ja ilma mööda hulkusin. Kas ei ole ajad hoopis muutunud ja endised waenlased sõpradeks teinud? Sel ajal käis rahwas ülemeelsuses oma suguwendi riisumas ning üks ülemeelne wanem käis teisega sõdimas. Nüüd on aga wäljastpoolt wägewad waenlased maale tulnud ning tule ja mõõgaga mitmed maakon-

— 14 —

nad lagedaks teinud. Kas wõib nüüd siis weel wend wenna wastu taperit tõsta? Ei, see ei wõi olla, nii tõeste kui ma siin Taara pühal hiiel seisan. Nüüd ei ole enam wend wenna waenlane. Ma tunnen wäga hästi oma esiwanemate kindlat meelt, mis weel minulgi wanal inimesel were kärmemalt liikuma paneb. Ma olen wõeral maal palju näinud, palju õppinud, millest meie rahwal nüüd kasu oleks, aga mu kurb saatus on minu oma isamaa ja rahwa wastu tuimaks teinud. See ei ole õige, see ei tohi enam nii edasi minna. —

 Aega mööda oliwad ta mõtted nii elawaks läinud, et keel neile sõnu laenas. Noorepõlwe waimustus oli nagu imewäel jälle ta hingesse tagasi tulnud ja ta silmad sätendasiwad, mis nii wäga kustuwa küünla wiimast loitnemist meelde tuletas. Ta oli oma käe kõrgele ülesse tõstnud ja seisis sirgelt, nagu kord oma wahwa malewa eesotsas, ning kõneles pühalikult kõrgete hiiepuude poole waadates:

 — Teie, suure Taara pühad puud, kuulge mu sõnu! Mina olen wana, mu juuksed on walged — mis ma luban, seda ma ka pean. Teie all olen ma lapse põlwes ohwerdanud. Nüüd mul seda ei ole. Ma tean aga, et ülemere mehed meie rahwa orja ikkesse tahawad panna ja tema pühad hiied ära häwitada. Taara, ma tõutan sulle su tammikus, et mina nii kaua, kui mul hinge rinnus on, oma õnnetu isamaa kasuks kõik oma jõu tahan ohwerdada. Meie mehed ei pea enne puhkama, kui maa ja rahwa waenlased jõuetumaks on tehtud ehk meie ise oma werega enese kallist maa pinda kastnud ning kalmule kolletanud....

 Widewik oli ammugi ilma oma waibaga katnud ning ehakumagi hiiepuu latwadelt ära kustunud, kui wanake kindlal ettewõtmisel hiiemäelt lahkus ning oma suure koera seltsis soo serwa mööda suurema metsa poole sammus. Ta astus ettewaadates edasi ja kadus wiimaks pimeda metsa alla ära, mille oksade wahelt tähed selgest taewast maha sirasiwad.

— 15 —

3. Waenlased.

 Tuttawast Hiiemäest umbes üks sööma uni*) põhja poole seisis keset suurt Awasti**) sood Soontagana maa linn ühe umbes 1000 sammu pika ja 500 sammu laia saare peal. Salumäelt ***) käis ainus tehtud tee läbi põhjatu soo kindlasse Soontagana linna. Mujalt ei olnud ainsalgi elawal hingel wõimalik Soontaganasse saada. Seegi ainus tee oli nii kunstlikult otseti soo sisse löödud postide otsa tehtud, et wõerad inimesed ilma juhita seda teed mööda ei mõistnud käia. See tuli sellest, et teda sugugi näha ei olnud, waid põlwist saadik sogase soowee all warjul seisis. Kes tee otsa peale sai see ei olnud ammugi weel julge, et ta Soontaganasse sai. Salatee oli kitsas ja kõwer. Kes ta kõwerdusi hästi ei tunnud, see astus ühe häkilise käänu peal kõrwa ning uppus põhjatuma mudasoo sees peasematalt ära. Isegi Soontagana elanikud pidiwad hoolega sammusid lugema ja mitmeid märkisid tähele panema, kui mitte surma ei tahtnud saada. Niisugust teed oli umbes kaks wersta. Siis tuli weikene saarekene kena metsaga. Kesest saart käis tee suure ja tugewa müüri alt pikuti mööda, mille peal arutumad wirnad kiwa ja palka seisiwad, et neid ülewelt waenlase peale loopida, kui tal korda pidi minema läbi soo tungida.

 Terwest Soontagana linnast paistis ainult selle eessaare mets üle auruse soo Salumäele ära. Pimedus oli juba ammugi kätte jõudnud, kui Waike Salumäelt selle musta kogu poole soo peale hakkas sammuma. Ta oli Salumäe tammede all natuke aega wiitnud, sest siin puhkasiwad kõikide Soontagana wanemate luud. Kõik oli ümberringi wait ja waga ja isegi pehme rohuke piiga jalgade all ei teinud kahinat. See surma waikus tegi ta üsna kartlikuks, nii et temagi seda ei julgenud segada. Ta astus hinge pidades kinku mööda alla wõsa metsa poole, et oma kardetawa tee otsa üles otsida ja siis ette waatlikult läbi wee kodu minna.

__________

 *) Kui werstasid weel ei tuntud, siis mõõdeti maad aja järele, nagu Saksamaal praegugi weel liht rahwa juures tunni järele.

 **) Mihkli kihelkonnas paremal Kasari kaldal.

 ***) Praeguse Mihkli kiriku juures.

— 16 —

Juba hakkasiwad tänase sündmusrikka päewa mälestused endid mõtetesse koguma, kui häkiste tasane jutukõmin ta kõrwu kostis. Ehmatades kargas ta ühe pimeda sarapuu põõsa taha ning jäi hinge pidades kuulama.

 — Tee hakatus on käes, rääkis keegi tasa.

 — Täm paikö enim äb tundö¹), wastas teine heal wõeras murdes. Niisugust keelemurret oli kuulaja ühe Liiwi sõjawangi käest kuulnud. — Waenlased, mõtles Waike hirmuga, sest ta oli palju sellest kuulnud, et Liiwlased Sakslaste ja Lätlastega üheskoos Eestlaste wastu sõdimas käisiwad. Edasi minemise peale ei wõinud ta mõteldagi, tagasi minnes oleks teda ka wahest wõidud kuulda ja kinni wõtta. Sellepärast polnud tal mingit muud nõuu, kui oma warjupaika ootama jääda, kuni tee lahti saab.

 — Ta on umbes põlwini wee all.

 — Kas sa mõistad minu mehi öösel salaja linna wiia, kui ma kord sõdima tulen? küsis wõerast murret kõneleja mees.

 — Tee on wäga kõwer ja sellepärast kardetaw, wastas teine heal heas Eesti keeles. Mitme aasta eest käisin ma küll kord seda teed, aga olin ta ära unustanud, kui mitu sammu ükski kään teisest kaugel on. Täna sain aga jälle mitu saladust wälja. Soontagana noor wanem Wambola tuli ühe piigaga seda teed. Ma panin siitsamast wõsastikust nende käiki hoolega tähele, lugesin liikumise ja aja järele sammusid ning arwan, et nüüd mitte palju ei puudu. Kui ma tagasi minekut ka oleksin näinud, siis wõiksin ma üsna julgeste teenäitamise enese peale wõtta.

 — Soontagana noor wanem? ütlesid sa. Ja ta ei ole weel tagasi läinud?

 —Ega wanem ise tagasi ei lähegi. Ma aga ootasin piigat tagasi tulema.

 — Kuhu tema siis läks?

 —Sõtta Sakslaste wasta.

 —Ja kus ta malewa on?

 —See on juba Sakalasse kogutud.

__________

 ¹) Tema kohta ei ole weel mitte tunda.

— 17 —

 — Siis on ju rutt taga. Kes oli see tüdruk?

 — Wistist tema õde, Soontagana wanema tütar.

 — Ja see tüdruk ei ole weel tagasi läinud?

 — Ei ole.

 — Ega Eesti wanemate tütred ometi meestega ühes sõtta ei lähe?

 — Kõrge würst, sa armastad nalja heita. Neiu tuleb weel tagasi, kui ta tema õde oli.

 — Kuhu ta siis läks?

 — Seda ma ei tea.

 — Juva lemdiks ümises wõeras, keda ta seltsilane würstiks nimetas. — Miks sa teda silmas ei pidanud! Tema oleks teed wõinud näidata.

 — Seda ta ei oleks teinud, waigistas alandlik seltsimees.

 — Ha, sa kops, sina ei mõista naistega ümber käia, naeris teine. Too see tüdruk minu kätte. Küll saa näed, kuidas sõna kuuldakse. Ma tean, kuidas naised mu ees wärisewad. Kas sa seda kindlaste tead, et ta weel tagasi ei ole läinud?

 — Seda tean ma selgeste.

 — Aga kus ta wõiks siis olla?

 — Wahest on ta Hiiemäel. Seal käib ta tihti.

 — Kui kaugel see siit on?

 — Umbes keskhomiku une tee.

 — Siis oleks pidanud ta ammu juba tagasi olema.

 — Wõib olla, et ta pea tuleb.

 — Ja siit läheb tee soo sisse?

 — Jah, just siitsamast.

 — Et — ! Siis jääme waikselt ootama.

 Rabisewad healed ehmatanud tütarlapse lähedal waikisiwad. Waike oli esialgu nii ära hirmunud, et talle midagi paremat mõtet pähä ei tulnud, kui waikselt seisma jääda. Tema ise see ohwer oligi, keda nüüd walwati, ja wägiwaldsel wiisil linnatee näitajaks ja rahwa äraandjaks taheti sundida

 Wambola.        2

— 18 —

Ja kes pidi see hirmus äraandja olema, kes teda ütles tundwat, tema käikusid ennegi juba luuranud ja kord ka Soontaganaski käinud? See ei tulnud tal praegu meelde ega polnud tal ka siin aega tema üle rohkem järele mõtelda. Teda piinas praegu niisugune nurjatu äraandmine hirmsal wiisil. Ta ei kartnud mitte enese elu pärast; tema wärises ainult selle peale mõteldes, et waenlased juba nii ligidal. Mis tema elu kautamisest suurt oleks olnud, kui aga rahwas waenlastest oleks peasenud. Ta nägi, et ta pidi põgenema, ennast peastma ja rahwast ja ülemaid ettewaatamisele manitsema. Aga praegu ei olnud ju wõimalik kuulmata ära kaduda. Mehed kuulasiwad liig terawalt. Nad oleksiwad teda wõinud kuulda, taga ajada, kinni wõtta. Oma jalgade wileduse peale ei wõinud ta loota. Aga ometigi ei jäänud tal muud nõuu üle. Kuu oli juba ülesse tõusnud — kui ta metsa ladwasse jõuab, siis läks siin kõik walgeks, nii et teda näha wõidi. Natuke aega ootas ta weel põksuwa südamega, siis oli tal otsus tehtud: ta hakkas tasa edasi astuma.

 — St! kuulis ta põõsastikust. Ta weri tahtis soontes ära tarretada. Ta ei julgenud ennast enam liigutada.

 — Kas see ei olnud astumise kabin?

 — Mina ei kuulnud midagi. Kõik on wait.

 — Jah, nüüd küll, aga natukese aja eest oleks nagu keegi siin astunud. Jää sina siia, lase ma lähen tasakesti selle paksu põõsa taha.

 Waike oli waewalt neid sõnu kuulnud, kui ta kõigest jõuust jooksma pistis. Nüüd ei wõinud ta ennast enam nõuuga, waid jõuuga aidata.

 Higi tilkuwa otsaesisega oli ta soo äärde jõudnud, kust tee Soontaganasse läks. Kartlik pilk enese ümber näitas, et kedagit ta ligidal ei olnud. Nüüd oli aeg ennast wee taha ära peasta. Oli ta kord tüki maad ära sohu jõudnud, siis ei wõinud waenlased teda enam kätte saada. Ta tee wiis läbi wõsade. Häkiste kuulis ta ähkimist enese ligidal. Ta jooksis, mis jalad andsiwad. Hirm laenas talle küll wiledaid, aga ka niisama wäärduwaid jalgu. Ta komistas

— 19 —

ühe põõsa peale maha, ning enne kui ta üles sai tõusta, pidasiwad teda juba kaks tugewat kätt kinni.

 Piiga karjatas hirmu pärast ja katsus ennast lahti rabada, aga see ei läinud korda. Ta silmade ees tantsis kõik: kaks pimedat hirmust kogu, puud Salumäel, põõsad...

 — Ära karda, lapsuke, rääkis wõera murdega mees. Meie ei tee sulle midagi. Wii meid ilusaste mööda salateed Soontagana linnani ja too jälle tagasi, nii et teega tuttawaks saame...

 — Kes teie olete ja mis teie Soontagana teest tahate? sõnas piiga ennast uhkelt sirgeks ajades. Õiged inimesed käiwad päewa ajal oma asju ajamas ning ei tarwita wägiwalda nende wastu, kes neile wastu ei jõua panna.

 Ähwardawalt wahtis wõera murde kõneleja tüdruku otsa ja ta käsi mängis sõjakirwe külles.

 — Wali, tüdruk, hüüdis ta koleda healega. Sa näitad meile Soantagana teed ehk lõpetad siinsamas oma elu. Aga ma ei ihalda naise werd, sellepärast tule kohe. Aeg on kallis.

 — Enne kui ma ei tea, kellele ja mis tarwis ma teed pean näitama, ei liigu ma paigast, kostis neiu julgeste. Oma werejänu wõite ühe abita tütarlapse kallal kustutada — aga teadke siis ka, teie wiletsad ja nurjatumad isamaa äraandjad, et üks wanem oma tütre werd teile mitme wõrra kätte saab tasuma. Selle peale wõite julged olla. Wajutage kinni need silmad, mis teid põlastusega waatawad, tehke waikseks see suu, mis teile ütleb, et te nurjatumad kurjategijad olete, raiuge maha see pea, mis teie ees ei painu — tehke seda, kui teil julgust on ühe Eesti ülema tütre külge oma käsa panna. Lugemata tähed kõrges taewas ja kuu püha hiiemetsa peal on teie nurjatuse ja minu truuduse tunnistaja.

 — Jää wait oma suurustamisega, kähises wihane Liiwi keele rääkija. Ma tahan sinuga teist wiisi teha. Surm on sulle liig wähe. Sa pead oma kangekaeluse eest kannatama. Küll ma kohta leian, kus sa oma tegu wõid kahetseda. Panda, seu ta käed kinni ja too ühes. Wõi tema julgeb ühele würs — —

— 20 —

 Wiimased sõnad neelas ta wihas alla.

 Warsti oliwad wasturabelejad käed kõwaste kinni seutud ja abita tütarlaps pidi nende kahe öökoguga tagasi Salumäe metsa poole sammuma.

 Nad ei olnud weel sadat sammugi edasi astunud, kui häkiste üks pikk mehe kogu täies sõjamundris nende wastu tuli.

 — Pidage, hüüdis ta müristawa healega. Kes teie olete ja mis te sellest naisterahwast tahate? Wastust!

 — Appi, appi, palus Waike. Need öökujud sunniwad mind enestele Sootagana teed näitama ja tahawad mu ei tea kuhu wangi wiia. Nad on isamaa waenlased, nurjatumad salakuulajad. Peasta mind, wõeras, kui sa ka nende seltsist ei ole.

 Tugewa käega wirutas uus wõeras mõlemad kurjategijad piiga juurest eemale ning kiskus kõwad sidemed ta käte ümbert katki. Teine neist tahtis praegu oma sõjakirwega kutsumata külalise kallale tormata, aga hiilgaw oda wõera mehe tugewas käes ehmatas ta nii ära, et ta oma seltsimehe järele põgenema pani.

 — Tänu, tuhat tänu sulle, ütles tütarlaps suure rõõmuga, kui ta enese jälle waba tundis olewat. Kes oled sa ja mis on su nimi, et ma su wasta tänulik wõin olla?

 — Minu nimi ei puutu asjasse, wastas wõeras, aga et sa rahule wõiksid jääda, siis ütlen sulle, et ma üks isamaa sõjamees olen. Aga kes on need mehed ja kuidas said sa nende küüsi?

 Waike jutustas talle kõik lühidelt ära. Seal juures waatas ta tänuliku waatega wõera sõjamehe otsa, kes näuga wastu kuupaistet seisis. Tema mehine jume ja julge nägu ning läbitungiwad silmad oliwad waga neiukese meele järele. Ta tundis oma südames nii imemagust head tundmust, nagu woolaks talle neist wõerastest silmadest hoopis iseäralik, peaaegu nõidlik waim wasta. Ta tänas weel wõerast südamest, kes tema tee otsale saatis, kord ise ka Soontaganasse lubas tulla, kui neiu ära oli õpetanud, kuidas linna saab, ja Salumäe metsa poole sammus, kui neiuke juba nii kaugel oli, et waenlased teda enam kätte ei wõinud saada.

— 21 —

 Kuu oli juba kaunis kõrgele tõusnud, kui Waike salateed mööda tüki maad soo peale oli jõudnud. Tee oli tõeste kunstlik. Kes temaga wähem harjunud oli, ei oleks öö ajal wistist üle soo julgenud minema hakata. Ta oli kitsas, pea põlwist saadik wee all ning kõwer. Kes kõiki käänusid selgeste ei tunnud, oleks kergeste wõinud kõrwale astuda ja põhjatuma soo pori sees halastamata surma leida. Waike silm oli aga nende märkidega, mis tee käänude peal oliwad, nii tuttaw, et ta ka paksu öö udu seest kergeste kõik tähtsad kõrkjatutid ülesse leidis ning ilma wiiwituseta ja kartuseta edasi astus. Teda ei kohutanud kardetaw tee ega külm wesi, mis jalad walutama pani; ta mõtted ei olnud üleüldse tee käänude wäljauurimise ega sammude lugemise juures tööl, waid need oliwad tänase päewa juhtumiste juures. Seal lahkus wend temast, tuli imelik wanake ohwrimäele, siit waenlaste arupidamine, tagaajamine, kinniwõtmine, peastmine — kõik pakilt üksteise järele sündinud, see tegi ta üsna segaseks. Kuidas mahtus üleüldse nii palju mõtteid ta pähä, nii palju tundmusi südamesse?

 Korraga äratas teda neist mõtetest üks iseäralik heal. Ta jäi kuulama. Ta liikmed läksiwad lõdwaks, jalad hakkasiwad wäärduma. Aga ta kogus oma mõtteid ning hoidis ennast kindel kardetawal teel. Salumäe metsast kostsiwad talle selgeste needsamad hirmsad healed kõrwu, mis ta juba tundis. Sõnadest ei wõinud ta kauguse pärast aru saada ega paksu uduteki sisse ka midagi näha — aga süda ütles selgeste, et ta peastja ise waenlaste kätte langenud. Oh, kuidas oli tal ometi meelest ära läinud oma peastjat nende kurjategijate eest hoiatada! Muidugi peitsiwad need endid metsa warju ära ja maksiwad nüüd talle ta kutsumata waheletulemise hirmsaste kätte.

 Healed oliwad küll ammu juba waikinud, aga Waike süda wärises ikka weel. Ta kõrwus kohas wahet pidamata nende hirmsate inimeste kole naer.

 Koit oli juba wiimaks taewa serwa palistama hakanud, kui ta wäsinult ja külma ning kartuse pärast wärisedes saarele jõudis.

— 22 —

4. Sureja ema sõnad

 Saarewaht oli oma wahimajast juba ammugi tulejat tütarlast näinud, aga pimedas ei wõinud ta teda ära tunda. Enne kui Waike saarele metsa warju jõudis, seisis waht häkiste täies sõja mundris tema ees.

 — Kes siin on? küsis ta waljuste.

 — Kotkasilm, ära pea mind kinni, ma pean ruttama, wastas Waike saarewahile, keda ta terawa nägemise pärast Kotkasilmaks hüüti. Ole walwas, waenlased otsiwad linna teed. Keegi meie tuttawatest on ära andjaks saanud. Kas palju mehi weel linnas on?

 Kotkasilm laskis oma oda otsa alla poole wajuda ja kummardas sügawalt kõrge piiga ees.

 — Waenlased otsiwad linna teed? Äraandja meie meestest? küsis ta pool kohkunult. — Meil on wähe mehi linnas. Kõrge neitsi teab isegi, et terwe malewa noore kangelasega Sakalamaale sõtta on läinud.

 — Sellepärast pead sina linna kahekordse hoolega walwama, ütles Waike. Aga see on arusaamata, et wanem ise nii kaua sel kardetawal ajal kodust ära jääb. Kas sa ei ole temast sõnumid saanud?

 Saarewahil jäiwad sõnad keele peale. Ta jättis ütlemata, mis ta teadis ja tegi nagu poleks ta seda küsimist kuulnudki. Waike aga kordas oma küsimust.

 — Täna tuli temast sõnumid.

 — Täna! Kas ta tuleb warsti koju.

 — Nii pea küll wist mitte, wastas waht wiiwitades.

 — Miks siis mitte? Kus ta on?

 — Neid küsimusi wastatakse sulle linnas.

 — Aga ma tahan nende peale juba siin wastust saada, ütles neiu kindlaste.

 — Ma ei wõi seda teha. Ma kardan, et ma neid sõnumeid õieti ei kuulnud.

 — Kotkasilm, sa ehmatad mu ära. Räägi, minu isaga on õnnetust sündinud. Ma aiman sinu olekust seda.

— 23 —

Räägi, ara piina mind! Ma tahan kõik kuulda. On ta haigeks jäänud, wangi sattunud ehk —

 — Surnud, jah! wastas saarewaht tasakeste, sest ta nägi ära, et salgamine siin ei aidanud.

 — Kõrged waimud, teie karistus on kange! õhkas tütarlaps pea healetult. Mis peab Soontagana nüüd peale hakkama? Oh, mu meel läheb nii wäga segaseks? Kotkasilm, mu keha on nõrk, aita!

 — Waene Waike! hüüdis saarewahi osawõtlik ja südamlik heal. Tröösti ennast, waene lapsuke, su isa on auusat surma surnud — palawas tapluses waenlase wastu wõiduteel — — Jää rahule, waene Waike. Täna ei wõi sa enam koju saada. Ma tahan sulle oma majakeses aset walmistada. Tule, öö on wilu! ja sina oled märg ja külmetad!

 — Sa oled hea, Kotkasilm, aga ma pean koju saama. Mis teeb mu haiglane emake. Temale ei oleks seda mitte häkiste pidanud ütlema. Ta on nõrk ja iga häkiline meele liigutus wõib talle kahju teha. Lase mind minna! Ma tunnen jälle enese sees tugewust. Jää sina siia. Siin on sind nüüd tarwis. Kui üks uhke Eesti sõjamees kord Soontaganasse peaks tulema, oma oda otseti paremas käes hoiab ja sinu esimese küsimise peale wastab: „Kahju ei tule kell kaelas”, siis lase ta linna. See on meie sõber. Aga wistist on ta waenlaste kätte langenud ja ei saa ialgi siia tulema.

 Nende sõnadega jättis ta wahi üksi ja hakkas edasi minema. Kotkasilm waatas kurwalt ta järele. Tal oli südamest sellest kenast lapsest kahju. See ei olnud weel kõik, mis tal temale ütelda oleks olnud, aga seegi oli korraga ta õrnale südamele liig. Külap kodus ta haawatud südant uued haawad ootawad.

 Nõnda mõtles hea saarewaht kahetsedes. Ta ei aimanudki aga, mis see elurõõmus lapsuke täna juba kõik ära pidanud kannatama ja mis ta süda kõik läbi tunnud. Waikselt astus neitsike saarelt jälle sooteele, mida mööda eeslinna, Päewamäele, wõis saada. Tänase päewa juhtumised käisiwad nagu äraseletamata unenäud üksteise järele ta waimusilmade eest mööda. Neid juhtumisi ja meeleliigutusi oli nii palju,

— 24 —

et ta neid kõike sugugi tõsiseks sündmusteks ei jõudnud pidada. Esite ta põlew armastus oma lihase wenna wastu, selle awaldamine ja wenna imelik peaaegu ähwardaw äraminek — siis üks imelik, mõistatuse sarnane wanake — salakuulajad, kurjategijad, kelle käest teda üks tundmata sõjamees ära peastis — siis need koledad healed metsa warjus ja wiimaks isa surma sõnum! See oli liig! Seda oli liig palju! Niipalju ei wõinud ühel ainsal päewal ega ööl sündida! Muist pidi sellest unenägu olema. Nii trööstis waene, murtud südamega kõrgest sugust neitsi ja solistas läbi wee Päewamäele.

 Ka Päewamäel oli kena ohwri paik suurte kiwide lähedal wanade tammede warjul. Tähelpanemata läks Waike sellest kohast mööda, mis ta muidu weel ialgi polnud teinud. Keset Päewamäge seisis risti kõrge müür tee peal ees, ning Waike pidi mööda müüri äärt nii kaua kuni saare otsani käima, kust teda weel tükk lagedat wett Soontagana linnast lahutas. Walli peal walitses sügaw waikus ja keegi ei takistanud ta kiiret käiki, kui ta Päewamäelt üle wee oli jõudnud ja nüüd mööda wallialust teed ümber linna hakkas edasi tõttama. Soo tee käis pehme soo ja kõrge kiwimüüri wahelt linna saarel enne wärawasse jõudmist terwe keeru ära. Ta oli waenlaste sissetungimise pärast nimelt nii keeruliselt ehitatud, et neile terwe pika tee peal ülewelt walli pealt kiwa palka ja keewa wett kaela wõis laduda. Sellepärast oli Soontagana linn üsna ära wõitmata.

 Koit oli juba kumamas, kui Waike tähendatud teed mööda kõrge wallitorni alt wärawast maalinna jõudis. Waht oli teda äratundes waikse auupakkumisega läbi lasknud ja ühe suure uhke maja ette saatnud. Sealt pööris ta sõnalausumata tagasi. Waike oli niisugust olekut küll imekspannud, aga ta ei suutnud kurbduse ja wäsimise pärast ta waikimise põhja järele pärida.

 Läbi lahtise ukse nägi Waike toas tulewalgust ning naisterahwa kogud käisiwad toas ruttu edasi tagasi. Ilma pikema järele mõtlemiseta, miks täna nii wara tuli toas ülewel oli, astus ta uksest sisse.

— 25 —

 Ka see, mis ta kartagi ei teadnud, oli sündinud. Tema ema oli raskeste haigeks jäänud ja oli nüüd woodis walwata maas. Ta teraw silm ja kartlik aimamine nägiwad warsti ära, et siin midagi head loota ei olnud. Tema ema oli häkilise wihaga inimene olnud, keda nii hästi rõõm kui kurbdus tugewaste liigutas ning liig häkilisel meele liigutusel rawanduse wõis saada. See oli nüüd ta mehe surmasõnumi saamise juures sündinud. Oma häkilise meelega oli ta ka Waikele küllalt ülekohut teinud, aga tasane tütarlaps oli seda kõik waikselt ära kannatanud ning armastas teda weel pealegi tõsise lapse armastusega. Ruttu läks ta haige woodi juurde. See jampsis palawikus ning kõneles mõistmata sõnu waenlastest, oma mehe surmast, Waikest ja mitmest tundmata nimedest. Kaua seisis Waite kurwalt ta moodi ääres. Põetajad naised ütlesiwad, et ta suure igatsusega Waiket koju oodanud; tal olla temale wäga tähtsaid asju kõnelda. Nüüd ei tunnud ta oma tütart enam ära, ega rääkinud muud kui jampsi sõnu. Nii kestis see terwe päewa.

 Waike oli küll wäsinud, aga und ei tulnud talle siiski silma, kui ta oma ema ümmardajate järelandmatu nõudmise peale asemele heitis. Liig elawad mälestused ja ärritud tundmused wõitsiwad keha wäsimuse ära, aga wäsitasiwad teda ometigi weel rohkem.

 Wasta õhtut jäi haige kaunis rahuliste magama. Waike oli rõõmus, et ema paremaks hakkab saama ning süda läks kergemaks. Peale kukelaulu pärast poolööd ärkas ta üles ja küsis kohe Waiket taga.

 — Siin ma olen, kallis emakene! wastas Waike, kes weikese raswalambiga sängi kõrwal istus.

 — Hea, mu laps! Mul oli sulle tähtsaid asju rääkida, enne kui ma siit ära toonelasse lähen, ütles ta tasase healega. Lase teised ära minna. Ma pean sinuga üksi olema...

 Sõna lausumata läksiwad kõik teised wälja. Kui Waike nende taga ust kinni tahtis panna, ütles haige: — Jäta uks wäheks lahti. Kukk on laulnud ja kõik üles tõusnud. Lase mind weel taewase koidu kuma waadata, sest ärka-

— 26 —

wat päewa ei saa mu silmad enam näha. Ma tunnen seda ära.. Ära nuta, lapsuke! Sealt ei pease keegi surelik. Näe, kuidas kõik kumab! Ta kullased lained loidawad taewa all... Seda ei ole ma enne weel näinud... Oh kui ilus... Taara, su taewas on kaunis... pea tulen ma sinu pimeduse kodadesse, kus seda ilu enam näha ei ole... Waike, lase mind weel wälja waadata.

 Ära jampsi, emakene, wäljas pole muud kui pime öö ja pilwes taewas, wastas kurb tütarlaps silmi kuiwatades. Koitu pole kuskil.

 — Waata wälja, rääkis haige waewaga.

 Waike pööris silmad lahtise ukse poole ja nägi ka tõeste loitnewat kuma kaugel pimeda taewa all. — See ei ole koit, waid kauge tulekuma, ütles ta uurides.

 — Tulekuma? küsis haige kohkudes. — Oo, siis on ta minu abikaasa surnutule paistus Lihula mäel. Seal pannakse ta tuhk mulda puhkama... Oodake, surma waimud, siin on weel üks teine keha, mis pea pimeda ööküünlaks saab, et wiimase walgustuse järel püha Hiie puude all surmariigi rahu leida...

 Ehmatades ja wärisedes kuulis tütarlaps ta juttu pealt. Ta ei saanud aru, kas haige jampsis wõi selge meelega rääkis.

 — Istu siia, Waike, üsna mu ligidale, kõneles haige nõrga healega. Anna oma käsi siia! So!

 Nüüd waatas ta natukene aega wait olles Waike peale. Ta silmist paistis heledus ja nagu kartlik kahetsus. Ta suu seadis mõnda korda rääkimisele, aga jäi ikka wait — oli, nagu ei leiaks ta sündsaid sõnu. Waike waatas kurwa imestusega oma haige ema otsa. Wiimaks hakkas ta kõnelema: — Waike ma ei wõi surra, enne kui ma sulle ühe saladuse ära olen rääkinud. Enne pead sa aga ütlema, et sa mulle kõik andeks annad, mis ma sulle ülekohut olen teinud. Kas lubad seda?

 — Emake, ära räägi nõnda, nuuksus Waike. Mul pole sulle midagi andeks anda.

 — Küll sul on, aga sa ei tea, ohkas haige iseeneses tasakeste.

— 27 —

 Jälle oli ta natuke aega wait. Siis rääkis ta edasi:

 — Kuule hoolega, mis ma sulle kõnelen ja ütle siis salgamata, mis sina sellest arwad? — — — Kord elas ühes kuulsas linnas kuulus wanem oma naise ja weikese tütrega õnnelikku elu. Seal tuli ta waenlane ja wõitis tema äraandja abiga ära ja wiis ülema ise wangi. Sellest ajast saadik pole ükski neist enam üksteist näinud. Wanem ise sattus wõerale maale wangi, naine suri mure pärast ära ja lapsuke jäi wõera wanema juurde ümmardajaks, kus temaga wäga halwaste ümber käidi. Uue wanema juures käisiwad mitmed teised wanemad ning üks kuulus noor wanem, kes endise würsti kenat tütart nägi, hakkas teda armastama ning warastas ta ära. Seda pidasiwad wanem ja tema abikaasa enestele nii suureks teutuseks, et seda käredaste tõutasiwad kätte maksa. Wiha tuli sellest, et wanemal enesel ka tütar oli, kes kuulsale külalisele kõigest hingest mehele tahtis minna, ning wanemad lootsiwad kõik, et noor kangelane ülema tütre ära kosib. See teutus sai raskeste kätte maksetud. Kui talle kaks kena tütart oli sündinud, laskis petetud tütre ema mõlemad ta lapsed ära warastada. Kurja naise kättemaksmise himu oli nüüd kustutatud. Ta wõttis teise lapse pärast enese juurde, nimetas ta enese tütreks, aga ema armastust ei olnud ta südames waeselapse wastu mitte, ning oli sellepärast tihti tema wastu ülekohtune. Laste wanemad otsisiwad küll kõik kohad läbi, aga ei leidnud lapsi mitte enam. Ema suri kurwastuse kätte...

 Siis peatas kõneleja ja tõmbas sügawaste hinge. Kõnelemine oli ta wäga ära wäsitanud. Waike, kes suure osawõtmisega haige kõnet oli kuulanud, küsis hinge pidades:

 — Mis on lastest seanud?

 Haige waatas iseäralise pilguga Waike peale ja ütles siis: — Üks laps elab küll weel; teisest ei ole ma kaua enam midagi kuulnud.

 — Kas isa on neid ka otsinud?

 — Seda ma ei tea. Aga ma usun, et ta oma lapsi ära ei ole unustanud.

 — Kas ta peaks nad üles leidnud olema?

— 28 —

 — Ei ole! Teist wähemalt mitte.

 — Kas sa seda selgeste tead?

 — Wäga selgeste, lapsuke.

 — Kas sa siis tunned neid?

 — Isa ja teist kadunud last wäga hästi.

 — Siis on see päris sündinud lugu ja mitte mõni muinasjutuke?

 — Ei, kes peaks niisugusel silmapilgul, kus surm suu ääres ootab, muinasjuttusid kõnelema? Teine tütar elab weel tänapäewani oma kasuema juures, kes teda ta wanemate käest ära laskis warastada.

 — Oma kõigesuurema kurjategija juures? hüüdis Waike suure imestusega pool kohkudes.

 — Tema juures jah! Ta on hea laps, kõnelesiwad haige huuled waewalt kuuldawalt.

 — Kuidas on see wõimalik?

 — Lapsukene, ta ei tea ise seda.

 — Hirmus!

 Kohkudes waatas haige wanake piigakese otsa ning küsis siis põksuwa südamega: — Kuule, Waike! kui see naine talle nüüd ütleks, et ta tema kõige suurema wihaaluse laps on, keda ta kättemaksmise pärast on ära lasknud warastada ja salajas üles kaswatanud ning wanemaid asjata otsida lasknud — ütle, Waike, kas ta wõiks seda oma kõlwatumale kasuemale andeks anda?

 — Seda ei wõiks ta ialgi andeks anda, ütles Waike kindlaste.

 Haige ohkas häkiste walju healega. Ta näis wäga ära kohkunud olema. Tema silmad pilkusiwad ruttu, rind tõusis ja wajus kramplikult ning käed langesiwad jõuetult maha. Waike ehmatas seda nähes ära, kargas istmelt üles ja hüüdis hirmuga. — Ema, ema, mis sul on? Kas sul walu on?

 — Kedagi! ole rahul, laps! Oeh!.. Ja siis hakkas ta jälle edasi kõnelema.

 — Aga kui ta kõlwatu kasuema weel surma tunnil oma tegu südamest kahetseks ja tema käest andeks paluks,

— 29 —

kas ei wõiks ta ka siis andeks andmist saada, et rahuga toonelasse minna?

 — Ühe inimese käest wistist mitte, wastas Waike ilma pikema järele mõtlemiseta, sest ta ei saanud ikka aru, mikspärast ta ema weel wiimsel elusilmapilgul niisugust asja nii suure hoolega pärib.

 — Aga kui sina ise see õnnetu oleksid? Mis sina siis teeksid? küsis haige suure ägedusega.

 — Ma ei mõista ennast küll hästi niisuguse oleku sisse mõtelda, wastas Waike, aga ma küsiksin kõige pealt: Anna mu wanemad ja mu õde mulle enne tagasi, siis küsi andeks andmist.

 — Neid ei wõi enam keegi tagasi anda, hüüdis haige südant lõhkuwa walusa healega. — Oh sa õige Taara, sa maksad kõik ülekohtu kätte! Mina ja mu mees peame oma üle kohtu eest ühel ajal surema! Meie poeg on sõtta läinud, mulle on ette kuulutatud, et ta sealt enam tagasi ei tule! Meie ülekohtune sugu saab otsa! Ja seda olen mina oma tigeda meelega ära teeninud. Taeweme Taara on õige! Õige!

 Ta katsus weel rääkida, aga jõud oli otsa lõpnud. Ehmatades waatas Waike tema peale. Surm oli tal suu ääres.

 — Mis sul on, kallis ema?

 — Ara hüia mind emaks... mine minust ära... Ma ei ole wäärt ühe armsa tütarlapse käte wahel surra.... Mina olengi see tige naine — — —

 — Sina! Suured jumalad, halastage! Ja kes on siis see warastatud laps? küsis Waike hinge kinni pidades.

 — Sina! kähises sureja heal.

 — Mina! — — —

 Wali nutuheal lämmatas ta sõnad ära.

 — Sina oled selle wanaema warastatud tütar... Soontagana õige pärandaja... kaitse linna waenlaste eest... mu warakambris on üks sõlg... see on sinu ema oma... sa oled mu waenlane... mine ära mu surmasängi juurest... sa ei anna ühele süüdlasele andeks, kes kahetseb... südamest... maksa ka sina mulle kurja kätte

— 30 —

... ma olen seda teeninud... ma suren oma kustutamata wõlgades....

 Rääkija langes tagasi — ta oli surnud. Poolpimedas toas oli kõik wait kui hauas. Alles tüki aja järele peasiwad ehmatusest kange tütarlapse silmis pisarad ja suus sõnad walla. Ärarääkimata waluga langes ta oma kasuema keha peale ja hüüdis temale palawate pisarate woolel: — Ema, minu kallis ema, sina ei pea minu käest midagi andeks paluma! Kõik on hea, mis taewased wäed minust sinu armu hoole all on lasknud saada. Wiha pidamine on inimeste nõtrus, mille wastu keegi ei wõi parata. Ütle mulle weel, kus on mu isa, et ma teda wõin leida.

 Aga ema keha oli juba külm ja kange ning ta suu peale oli surm oma waitoleku katkestamata pitsari wajutanud. Küll katsus Waike teda weel äratada, aga surnut ei ärata ka armastaja lapse õrn käsi üles! Nüüd oli waesel Waikel rohkem mõtteid, kui tema õnnetumasse pähä mahtus. Soontagana ei olnud ta päris kodu — need, keda ta siiamaale oma wanemateks pidas, ei olnud muud kui ta waenlased — aga ta armastas neid siiski südamest. Tal oli hale meel oma kasuema õnnetuse ja tema kahetsuse pärast, aga niisama südamest kahetses ta ka oma mõtlemata kangekaelust, mille läbi ta kasuema temast lepitamata süütundmuses surnud. Kuis wõis ta seda aimata, et see jutt kõik temasse enesesse puutus? Hirmu wärin käis tal üle keha, kui ta selle peale mõtles. Wistist ei oleks ta kasuema nii ruttu ära surnud, kui ta teda oma ettewaatamata ja teadmata wastustega mitte nii wäga ei oleks ärritanud ja ehmatanud. Siis oleks ta weel oma isa elukohta wõinud teada saada. Aga nüüd oli kõik hilja. Nüüd oli ta üksi ilmas — ilma wanemateta, ilma sugulasteta, ilma abita ja nõuuandjata. See oli noore tütarlapse kohta liig.

 Kõige selle kurwa oleku sekka segas ennast aga ka üks trööstlikum pilt, mis talle jõudu andis kõike seda ära kanda, mis tal kannatada oli. See trööstiw pilt tema peaajus oli ta endise wenna, Soontagana noore wanema Wambola kuju, nii kaunis ja taewalik! Siis ei olnud ta armastus mitte

— 31 —

ülekohtune! Nüüd wõis ta ju teda julgeste armastada ning kord weel tema omaks saada! Aga ka selle rõõmsa ja õnnelise troostimõtte sekka langesiwad kohe mitmed kibedad kahtluse tilgad. — Kas tuleb ta wend weel sõjast tagasi? Kust saab ta teada, et ma tema lihane õde ei ole? Ja kui ta seda ka kuulda saab, kas ei põlga ta mind siis kui oma wanemate waenlase last, kui alatut wanemateta waest last ära? Ja kus on mu wanemad? Kust leian ma oma õe ülesse? Kes teab mulle nende küsimuste üle otsust anda?

 Niisugused mõtted tormasiwad wälgu kiirusel läbi ta wäsinud pea. Siis kõneles ta iseeneses edasi: — Siit pean ma ära minema, üks kõik, kuhu! Siin ei ole mu kodu, siin ei leia ma oma isa ega õde. Ma pean nad üles leidma, seda ütleb mulle mu süda. Ja oma wennale, oma südamest armastatud peiule pean ma ütelda saama, et meie mitte õde wenda ei ole, et ta mitte minu peale ei pahandaks. Siis ei saaks ta wistist oma hirmust ähwardust täitma ega sõjas enesele surma otsima, nagu ta Hiiemäel ütles. — — —

 Kaua jäi ta niisuguste mõtetega surnud kasuema kõrwale waikselt istuma. Silmist woolasiwad waigistamata walupisarad — huultelt haledad õhkamised.

5. Wanema matusel

 Sel ajal, kui Waike oma haige kasuema woodil istus ja pisaraid walas, oli Soontaganast hea tükk maad õhtu pool, Lihula linnamäel, hoopis teistsugune liikumine. Peale päikese loodet kogus linnamäele kaugelt ja ligidalt rahwast kokku. Mehed ja naised, ühed wanast wäetid, teised noorest nõrgad, neiud ja peiud — kõik, kõik oliwad kokku tulnud. Siia mäele tuli ümbert kaudu rahwas muidu ikka suurtele pidudele, nagu suwe pidudele kõige lühemal ööl ja lõikuse pidudele sügisese öö ja päewa ühepikkusel, kokku ohwrid tooma, noored pidul ilutsema ja wanad pidu ilu pealt waatama. Täna aga ei olnud kumbki neist pidudest pühitseda, sest esimene oli juba tükk aega möödas ja teine alles kaugel ees. Siis pidi midagi iseäralist ees olema, mis ka juba koosole-

— 32 —

jate nägudest näha wõis. Kuna tähendatud pühadel rõõm noore ja wana silmist säras, paistis täna kõikide nägudelt, nii palju kui seda ööpimeduses weikese tulewalgel näha wõis, sügaw tõsidus ja mure.

 Inimesed oliwad warsti salga wiisi kokku astunud. Noored kõnelesiwad noortega, wanad wanadega. Seal juures waatasiwad aga kõikide silmad aeg ajalt ühe suure tamme poole, mille all mitmed mehed poolringis istusiwad ja isekeskis tasa kõnelesiwad. Nende keskel seisis üks tugew ja sirge sõjamees, uhkete sõjariistadega ehitatud ning kuulas waikselt pealt, mis ümberistujad rääkisiwad. Natuke eemal seisis üks kanderaam lillede ja pärgadega ehitatud. Seal näis riide all üls inimene puhkama. Neli sõjameest haljaste odadega pidasiwad ta juures wahti.

 — Külawanemad, rääkis püstiseisja uhke sõjamees oma seltsimeestele, Soontaganast ei ole ikka weel ühtegi sõnumikku tulnud. Kas wanema surmasõnum on sinna wiidud ?

 — On wiidud! wastas üks külawanematest.

 — Aga kust see siis tuleb, et keegi sealt pole tulnud?

 On kuulda, et emand haiglane olla, ütles üks eemal seisjatest. Wististe ei wõinud ta tulla.

 — Aga kus on siis poeg ja tütar?

 Poeg on juba oma malewaga ära Sakalasse reisinud, auus päälik, wastas seesama eemal oleja, — Tütrest ei tea ma midagi.

 — Soo, siis ei ole meil sealt enam midagi oodata, rääkis pealikuks nimetatud uhke sõjamees tugewa healega. Mehed, tehke tuli walmis! Meil ei ole aega wiita. Tähtsad asjad on läbi rääkida. Naabrid on juba sõtta läinud. Meie peame ka minema. Kas Sakalamaa saadik on siin?

 — Ei ole, kõrge wanem! anti mitmelt poolt ühtlasi wastuseks.

 — Aga ta pidi kindlaste tulema. On talle õnnetust juhtunud, ehk kellegi läbi sõna saatnud?

 Keegi ei teadnud selle peale midagi wastata.

 — Kui ta wiimate mõni petis ei olnud? ütles wanem kahewahel olles.

— 33 —

 — Ma olen kuulnud, et ta Lembit ise olnud, wastas üks heal ümberseisjate tagast. Kõik waatasiwad sinna poole, kust heal tuli. Poolpimedas seisis üks wana mehike kepi najal ja tema kõrwal suur must koer.

 — Lembit!

 — Tule lähemale, sõber, ütles wanem lahkelt. Wanake astus meeste ringi. Kõikide silmad waatasiwad terawaste tema otsa, aga keegi ei tunnud teda. Ta oli wõeras. Tema riidedki oliwad wõerad. Siiski äratas ta olek usaldust ja osawõtmist enese wanadusest, mis üsna wäsimuseks näis muutunud olewat. Tema selged silmad waatasiwad lahkelt, aga pea auukartusele sundides enese ümber.

 — Kus on siis see Sakalamaa saadik, keda sina Lembituks eneseks pead? küsis wanem, kui ta tükike aega wõerast oli silmitsenud.

 — Ei tea. Ma ei ole teda näinud. Ma kuulsin, neilt, kes teadsid. Ja sina, kes sa wanem oled, ei tea seda?

 — Ta ei ole ütelnud, kes ta on.

 — Siis ei olnud ta Lembit, sest suur sõjamees ei hakkaks oma nime salgama, pealegi weel niisugusel korral, kus terwet rahwast sõtta waja kutsuda.

 — Nime salata wõib ta küll, seks on tal ka põhjust, wastas wanem. Ta ei elanud Soontagana wanemaga mitte sõbruses. Wõib olla et ta sellepärast oma nime ei tahtnud nimetada, et mitte wana waenu uuesti ülesse õhutada. Nüüd aga on see mööda.

 Wanakese näu üle lendas iseäraline joon, mis ta näu kurbliseks ja walusaks muutis. Wanema sõnad näisiwad temasse iseäraliselt mõjuwat.

 — Räägi selgemalt, auus wanem, ütles ta elawamaks minnes. Mikspärast elab Lembit Soontagana wanemaga waenus ja kuidas on see waen nüüd kustunud?

 — Kes sa siis oled, wanake, et sa neid sündmusi ei tea?

 — Wõeras, nagu näed. Ma ei tunne siinseid sündmusi, aga kuuleksin neid hea meelega.

 — Lembit oli Soontagana wanema hea sõber, rääkis wanem, aga ta warastas tema kena tütre ära. Sellest ajast

 Wambola.        3

— 34 —

saadik ei olnud nad enam sõbrad ega läbikäidawad. Nagu mõnel pool kõneldakse, olnud see Soontagana wanema kasutütar, kelle seisusest ega wanematest midagi selgemat ei teata.

 — Nende kasutütar! hüüdis wanake ja ta silmad hiilgasiwad iseäralikult. Wanem ja ka teised juures olejad waatasiwad imestusega tema peale. Keegi ei saanud aru, mis wõerast wanakest nõnda sügawaste liigutas.

 — Kus on see kasutütar nüüd? küsis ta elawusega. Kas ta elab weel? Mis on temaga sündinud?

 — Wõeras wanake, wastas wanem, sinu uudishimu näitab, et sa mitte siin hoopis wõeras ei ole — ehk et sa mõne arusaamata põhjuse pärast asjade järele nõuad, mida igal wõeral waja ei ole teada. Sellepärast küsin ma weel kord, enne kui edasi räägin, kes sa oled, wõeras?

 — Kui sa küsiksid, mis ma siia otsin, siis ütleksin ma: Isamaad teenima.

 — Kuidas tahad sa isamaad teenida?

 — Sa näed mu wanadust. Ma ei wõi muud teha, kui ütelda: Olge walwsad! Waenlased on walmis. Minge nende wasta ja peastke oma maa ja rahwas!

 — Meie ei taha aga niisuguse teenistust, keda meie ei tunne.

 — Et ma wana mehike olen, seda näed sina niisama hästi kui teised. Mis muud sul weel tarwis on? Wõi usud sa, et nende hõbehalli juuksete all walskus aset on?

 Selle juures waatas ta nii läbitungiwalt wanema otsa, et see enam tema üle ei kahklenud ega rohkem ta elu üle järele ei pärinud. Wanake aga nägi ära, et ta enese hoopis ära oli unustanud ning liig palju nõudnud... Kas ei olnud wõimalik, et see kasutütar wahest tema tütar oli, kes mingil wiisil Soontaganasse oli saanud? See mõte käis kui nool ta peast läbi, nii et ta isegi selle üle ära ehmatas. Ta ei wõinud enesele ära seletada, kuidas see mõte talle häkiste pähä tulnud. Oli see üks sõrmenäitus taewalise saatuse poolt, wõi inimliku ärrituse petlik lootus? Aga see lootus oli liig kallis maha matmiseks. Ta wõttis kindlaste nõuuks, järele kuulama ja uurima hakata. Esimene asi oli nüüd

— 35 —

Lembitut üles otsida, sest tema käest wõis ta wahest kuulda saada, mis ta süda nii igatses. Ta ei oleks isegi uskunud, et wana süda nii noorelt tuksuma wõib hakata, kui mõni lootuse sädemekene kustunud lootust häkiste põlema sütitab. Waewalt jõudis ta oma sisemisi tundmusi warjata ning rahulist olekut alal hoida. Elawamalt kui ialgi enne, tuli noorepõlwe õnn ja hiilgus ta hingesse tagasi ning kutsus kõik armsad mälestuses meelde. Nende kõrwal seisiwad aga ka kõik kurwad sündmused kui kohutawad tondid ja kibe wiha asus ta hingesse nende wastu, kes ta õnne oliwad rikkunud, teda ta suurusest ja hiilgusest põrmusse tallanud. Põrmusse wõisiwad aga ka kõik ta lootused langeda, pidiwadki langema, kui ta mõistusega selle asja peale mõtles, mille kohta tuksuw tundeline süda nii palju põhjuseta lootust andis.

 Heledad tuleleegid, mis wirwendawat walgust kõrgele pilwis, taewa alla saatsiwad, äratasiwad ta neist mõtetest. Ta ei olnud midagi enese ümber kuulnud ega näinud ega ka inimeste imestawaid nägusid tähele mõistnud panna.

 Kui ta nüüd silmad üles lõi, nägi ta suure tule leegi ümber hulga inimesi — sõjamehi, kelle kirwed ja odad tulewalgusel sätendasiwad. Wanem oli kõrgema koha peale ülestõusnud ja rääkis sealt walju healega:

 — Öö lõpeb ära, Soontaganast ei ole surnu omakseid ega saadikuid siia jõudnud, ja meie ei wõi enam oodata. Kandke wanema keha tulesse!

 Tuleleek loitis kõrgele, tuul puhus tasase mühinaga puu ladwul, peenikest wihma tibas maha ja neli sõjameest asusiwad raami kallale. Nüüd alles märkas wõeras surnukeha lillewanikute ja wahtralehe pärgade koorma all. „Soontaganast ei ole surnu omakseid ega saadikuid siia jõudnud”, need sõnad tungisiwad wägewa mõjuga ta kõrwu.

 — Kes on see surnu seal raami peal? küsis ta tugewa healega ja ta keha läks nooremehe jõuus sirgeks.

 — Soontagana wanem! Ta on auusas wõitluses surma leidnud. Täna saab ta tuhk Taarale pühendatud ning hing toonelasse saadetud. Wana antku talle head aset!

 — Soontagana wanem! hüüdis wanake ja ta ülesse

— 38 —

tõstetud käsi wajus tagasi. — Taara, sa oled õige! Sa lased mind oma waenlase surnukeha ees seista. Mõne aja eest oleksin ma seda silmapilku õnnistanud, aga nüüd — nüüd ei tunne ma sellest rõõmu. Nagu sina tuhaks saad, nii saagu meie waenlus suitsuks, mida tuul laiali kannab ja ilmast ära kautab. Olgu sulle kalmu küngas kerge ja Mana toonelas armuline! Pea saawad ka sinu lepitatud wihamehe kondid kokku langema ja ta hing sulle järele tulema. Olgu meie jällenägemine siis sõbralik ja peasemine warjuriigi tasasest ja igawast elust rutuline! Taara on eile juba kuulnud, et ma sinuga ja kõige ilmaga olen lepitust teinud. Ja oma halli juuksete juures pean ma sõna! Minu wiha on kustunud — meie oleme sõbrad elus ja surmas!

 Ümberringi oliwad kõik wait kui hauas. Keegi ei saanud wõera wanamehe kõnest aru. Pragisedes lendasiwad leegid ja sädemed üle pühade hiiepuude latwade. Surnukeha lasti pikkamisi raudse raami peal tulesse. Leegid lõiwad kiunudes ja wilistades tema üle kokku. Nad paistsiwad kaugele — walgustasiwad ka Soontaganas sureja kambrikest.

 Kuke teise laulu ajal oli wanema kehast raudse raami pääle weel wähe tuhka ja põlenud luid järele jäänud. Need koristati ühe sawise nõuu sisse kokku ja maeti ta suguwõsa kalmule ühes ta sõjariistadega maha. —

 — Soontagana wanem on kõigi sureliste teed toonelasse läinud, kust ta nii pea enam tagasi ei saa, kõlas wanema heal läbi wagusa rahwahulga. Meil on sõjakäik ees. Enne kui Taarale ohwerdame ja sõjakäigu üle otsust palume, küsin ma teilt: Kes peab uueks Soontagana wanemaks saama? Tema poega ei wõi meie sõjawäljalt tagasi kutsuda, teda on seal rohkem waja. Praegu on sõnum tulnud, et surnud wanema abikaas rawanduses haige on ning weel enne, kui päew koidu sülest püha hiie peale waatab, hinge wõib heita. Surnud wanema suguwõsal ei ole Soontagana linna peale, mida ta ülekohtusel wiisil endise wanema käest ära on wõitnud, pikemalt pärandamise õigust kui wõitja surmani. Kui endise wanema sugust enam pärijat ei ole,

— 37 —

siis saab uus wanem walitud. Minu teada ei ole endisel wanemal ühtegi pärandajat järele jäänud; wanemast enesest ei ole ammugi enam midagi kuulda olnud. Wististe on ta surnud. Wõi teab keegi teie seast endisest wanemast ehk tema sugulastest.

 — Mina tean, hüüdis üks peenike läblõikaw heal teiste hulgast.

 Kõik jäi wait kui hauas. Wanakese käed wärisesiwad. Ta waatas terawalt sinna poole, kust heal tuli. Üks lüheldane mehike tungis rahwahulga seast wanema poole, kes käega näitas, et talle teed antaks.

 — Mis sa tead siis wanemast Wotelest?

 — Waadake mu otsa, siis näete isegi.

 — Mina ei tunne sind. Sinu keerlewaid silmi ja wastast nägu ei ole ma ialgi weel näinud. Kes sa oled?

 — Mina olen Soontagana wõidetud wanem Wotele, hüüdis mees, kes keegi muu ei olnud, kui Liiwlase seltsimees Panda, keda auus lugija juba Soontagana tee juures tundma õppis. Mina olen linna seaduslik pärandaja.

 — Kes seisab selle eest, et sa õigust kõneled? küsis wanem imestades.

 — Kes wõib siis selle eest seista, et ma mitte Soontagana linna õige pärandaja ei ole? küsis mees uhkelt wastuseks.

 — Mina, mina! hüüdis üks teine heal rahwa hulgast. Kõik waatasiwad sinna poole ja nägiwad, et wõeras imelik wanake oma kätt kõrgel ülewel hoidis ja wäga ärritatud wiisiga selle otsa waatas, kes ennast endiseks Soontagana wanemaks nimetanud. — See mees waletab — Taara pühal hiiel — ta rojastab seda püha paika. Tema ei ole Soontagana pärandaja. Ta on wana auusa Wotele sugu teutaja — walelik — petis! Ära niisugune pühalt hiielt — wõi muidu nuhelgu jumalad teda!

 Wihaga waatas teutatud mees wanakese otsa. Ta silmist wälkus wiha tuli. Tükil ajal ei tulnud tal sõna suust wälja. Wiimaks kiskus ta oma taskust ühe kuldsõle wälja ja hoidis seda kõrgel ülewel. — Waata, kelle kaelaraha see on? Mis märk see ta peal seisab? Aeh? — Noh!

— 38 —

 Lihula wanem wõttis ehteasja oma kätte ja waatas lähemalt. See oli puhtast kullast tehtud ja ta peal seisis Soontagana wanema maja kuju. — Märk on õige.

 Selle järele oled sa küll Soontagana õige pärandaja. Aga kus oled ja nii kaua siis elanud?

 — Näita seda sõlge siia! hüüdis wanake. Tükike aega tunnistas ta teda oma wanade silmadega. Siis lendas häkiste rõõmu läige üle ta näu.

 — Sõlg on Soontogana endise wanema Wotele oma. Seda on ta oma abikaasale teha lasknud. Aga kust sa ta said?

 Wastased waatasiwad teineteisele terawalt silmi. Sõle omanik tuikus häkiste jalgade peal, ta kõikus tagasi, nägu näitas isegi tule paistusel waha karwa — ta oli Soontagana endise õige wanema ära tunnud. Warsti sai ta aga oma ehmatuse peremeheks. Wotele ei olnud teda mitte tunnud. See andis talle jälle julgust.

 — Wanake, anna mu sõlg siia!

 — Walelik, see ei ole sinu! Kust oled sa ta wõtnud?

 — Sa oled peast hull, mis see sinusse puutub?

 — Täna on küll keegi teine hull. Selle sõle wõtan ma enesele. Ta on mulle kallis. Minu õnnelised mälestused —

 — Waadake, inimesed, hüüdis wõeras kawala wihaga, tema on tõeste peast nõder. Ta ütleb wiimaks, et see weel tema sõlg on.

 — See on minu jah!

 — Eks te näe! Noh, nüüd ütle ka weel, et sina see Soontagana wanem oled, hüüdis wihane mees ja rõõmustas isegi oma korda läinud kawaluse üle.

 Wanake nägi küll, mis kiusaw külg neil sõnadel oli. Tema wastane oli kui uss kawal. Oleks ta nüüd oma seisust awaldanud, siis oleks rahwas, kes teda ei tunnud, muidugi wõinud wälja naerda ja nõrgameelseks pidada, nagu ta waenlane ütles. Pealegi oli see tema südametunnistuse ja kindlaste ettewõetud nõuu wasta. Kui ta ennast kadunud Wanemaks oleks tunnistanud, siis ei oleks ta enam õigusi oma kadunud omaste järele wõinud uurida, sest nende endine seisus hoiti ju muidugi hoolega salaja. Sellepärast ei was-

— 39 —

tanud ta midagi, ehk küll ta tundmata waenlane juba omale iga wastuse jauks lõikawad sõnad walmis oli otsinud, mis juba ta pilkawast näust wälja paistis. Aga kust oli see tundmata inimene tema tütre sõle kätte saanud? Ta pidi sellest asjast midagi siis ikka teadma.

 — Ära pahanda, wõeras, ütles wanake pehmelt. Jääme jälle heaks. Hoia see sõlg omale, päri Soontagana enesele — mina ei taha sulle mitte takistust teha —, aga ütle mulle, kas see inimene weel elab, kes seda sõlge kord kannud ja kelle oma ta algusest olnud? Ütle, ütle, armas mees, kui sul ühe õnnetuma wanakese wastu wähegi õrnust ja kaastundmust on.

 Sõle omanik rõõmustas iseeneses wäga, et wõit nii kergelt tema poole jäänud. Aga nagu see mõte, et ennast Soontagana kadunud wanemaks tunnistada, häkiste talle pähe oli tulnud, nii tahtis ta nüüd sellest ka kindlaste kinni pidada ja iga hinna eest kõrget auuametit kätte saada. Wanakese oleks ta tema soowi täitmise eest wistist oma nõusse saanud, aga kas siis mitte uued takistused teele ei oleks tulnud, kui õige wanem Wotele oma abikaasa ja wahest ka lapsed üles oleks leidnud! Ei, niisuguseid takistusi tema tulewik ei sallinud ja sellepärast ei pidanud wanake seda ka ialgi teada saama, kas selle õige omanik elab. Nii mõtles ta ruttu iseeneses, ning siis wastas ta lahke näuga:

 — Pärastpoole, wanake, nüüd pole seks paras aeg ega koht. Inimesed saawad meie tüli siin pühas paigas imeks panema. Kõik, mis ma tean, pead sa kuulda saama. Ma pean esiti weel paremine asja järele kuulama. Tule ületunahomme õhtul siiasamasse paika tagasi! Hoia ennast aga minust halba kõnelemast! Teed sa seda, siis ei pea sa minult midagi kuulda saama.

 Neid sõnu oli ta tasa kõnelenud, et ümberolejad mitte kuulda ei saaks. Siis astus ta ruttu rahwa sekka ja jättis wanakese üksi, kellel uuesti kaunis lootuse kiir südant soojendas. Mitmed uudishimutsed küsisiwad temalt, kuidas uue Soontagana wanemaga lugu olla, aga ei saanud wanakeselt ühtegi selget wastust. Ta lootis wõera lubamise peale ja tegi sellepärast, mis see talt oli nõudnud. Mitmedki wangu-

— 40 —

tasiwad tema üle kaastundmuses pead ja uskusiwad peaaegu, et ta wanadusest juba segane on.

 Surnupõletamise tuluke oli juba kustumas ning ühe teise jeepuu alt tõusis hele ohwrileek pimeda taewa poole. Märk oli hea, ohwriloom oli paremale poole kukkunud ning wanem kuulutas sellest hõiskawale rahwale sõjaõnne ja jumalate nõuu, Sakalamaale abi saata.

 — Tänu suurele Taarale, rääkis wanem waimustusega, et sa meie poolt oled ning meie teekonda tahad õnnistada. Näita siis waenlastele, et sa wägew oled oma maad ja rahwast, oma püha mägesid ja hiisa kaitsma... Aga kuhu jääb siis Sakala saadik? Tema ei ole ikka weel siia jõudnud. Aeg on kallis, meie ei wõi kauem oodata. Rutaku nüüd igamees koju, pangu kõik walmis ja andku ka neile külades teada, kes praegu siin ei olnud. Puhkamiseks on lõuneni aega. Pärast lõunat kogume kõik siia mäele kokku ning hakkame minema, sest wastu ööd on wilum teed käia. Taara kaitsku meid!

 — Taara kaitsku meid! kõlas mitmest kümnest suust korraga wasta.

 — Kas mina oma rahwaga ka ühes pean tulema? küsis sõleomanik, kes ennast wanaks Soontagana wanemaks nimetas.

 — Soontagana malewa on juba ära läinud, nagu sa isegi kuulsid, wastas wanem, keda nii upsak küsimine oli pahandanud. Meie ei wõi praegu weel selle üle mingit otsust teha. Kui sa õige pärandaja oled, siis paneb wanemate maja pärast sõja lõpetust muidugi su ameti peale. Enne tahame aga asja hoolega järele kuulata. Nüüd sellest küllalt! Sõtta wõid sa ühes tulla.

 Wihaga pigistas wanema kandidaat sõrmed rusikasse. Ta teadis küll, mis see tähendas, kui otsustamine maja kätte anti. Majas oliwad ainult kuulsad wanemad koos, kes uue wanema walimise juures suurte ja kuulsate tegude peale waatasiwad, mida temal ei olnud. Ja neid sõjast teenima minna, oo, see oli liig kardetaw.

 Wanem ei pannud teda enam tähele. Ta pööris ümber ja astus wanakese poole, kes ühe puu alla maha oli

— 40 —

istunud jalgu puhkama. Natuke aega waatas ta wait olles wäsinud wanakese peale, siis kõneles ta lahkelt:

 — Wanake, sina ei ole meile ütelnud, kes sa oled ja kust sa tuled. Kui sa seda ei taha teha, siis ei nõua meie sinult seda; su kuluwalgest peast ja selgetest silmadest pean ma õiglast ja pettuseta meelt nägema, sest kuida wõiks seal walskus asuda! Kui sa nüüd oma sõnadega ise üles oled näidanud, et sulle mitmed sündmused siin tuttawad on ja südame peal seisawad, siis ei ole seda mitte meie uudishimu wälja uurinud. Ole sa, kes sa oled, aga sa tunned meie rahwast ja wanemaid. Wasta mulle nüüd ühe ainukese küsimuse peale: — Kas sa tunned seda meest, kes ennast Woteleks tunnistab?

 — Ei tunne.

 Aga weel teine küsimine: — Kuidas wõisid sa talle siis ütelda, et ta mitte Wotele ei ole? Kas sa oled Woteled tunnud?

 — Olen tunnud ja tunnen weelgi.

 — Tunned weel nüüdgi! Ja see ei ole mitte Wotele? küsis wanem suure tähelepanemisega wastust oodates.

 Wanake waatas ülesse ja nägi suure tamme tagast oma imelise waenlase ähwardawat nägu. Neist silmadest wälkus tuld ja wiha. Wanake arwas ka ta wehklewaid rusikaid ähwardades ülesse ja alla liikumas nägema. Ja ometi oli ta terwe elu õnn selle nurjatuma käes, mida see ära wõis purustada, kui temale midagi wasta meelt sündis. Ta ei wõinud sellepärast wanema küisimuse peale wastust anda.

 — Nende küsimuste peale ei wõi ma sulle, auus wanem, wastust anda, kostis ta wiimaks ruttu, et selle jutu pealt ära saada.

 — Need küsimused on aga tähtsad ja wõiwad isamaaliste asjadele palju selgust ja kasu saata. Ja sina ise lubasid weel wähe aja eest isamaad teenida. Teeni teda siis nüüd! Pea sõna!

 — Nõua mult, kõrge wanem, missugust teenistust muidu ial tahes — mis ma teha wõin, seda tahan ma ka truiste täita — aga seekord jäägu Soontagana wanema taga uurimine.

— 42 —

 — Olgu siis seekord peale, aga kui waenu wanker jälle seisma jääb ja sõjajumal meid jälle koju saadab, siis kõneleme edasi. Kui su wanad kondid weel suudawad liikuda, siis ole sina see mees, kes Soontagana emandale wanema matusest sõnumid wiib ning temale meie kõikide sügawat leina tunnistab. Wanake, sa armastad oma isamaad ja rahwast, wõta enese hooleks meie noortsugu waprusele ja tugewusele harjutada, neile sõjalaule õpetada ning igas asjas neid nii kaua juhatada, kuni nende isad ja wennad sõjateed tallawad! Tahad sa seda teha, wanake!

 — Wägew wanem peab ühe kulupeakesega rahul olema, wastas Wotele.

 Sellega lahkusiwad wiimsed matuselised mäelt. Hommik oli warsti kätte jõudmas, aga pilwed ei olnud taewast lahkunud. Tuul oli kangeks läinud ja puhus wihma maha puistates wilult läbi puude. Wanakese liikmed wärisesiwad külma pärast. Ta südames helkis aga kena lootuse täheke. Ta silmad otsisiwad wõerast taga, aga teda ei olnud enam kuskil.

6. Metsawaim.

 Hoopis teistsuguste mõtetega sammus wale-Wotele Soontagana linna poole. Tema südames oli weel suurem torm kui looduses, mille ees loomad ja inimesed warju otsisiwad. Tema see äraandja oligi, kes enam kui kolmekümne aasta eest oma isanda Wotele waenlase kätte oli annud, sest et ta uuelt wanemalt suuremat auu lootis. Ta pettus oli aga awalikuks tulnud ning rahwas ei sallinud teda silma otsaski. Ta pidi põgenema, et ennast rahwa põlgamise ja wiha eest peasta. Keegi ei teadnud, kuhu ta jäänud. Kui ta mõne aja eest jälle Soontagana maakonda tagasi tuli, siis ei tunnud teda keegi enam. Ta elas nüüd oma naisega ühes weikeses üksikus metsa majakeses, kes kaua aega nõidumise, käewaatamise ja tulewiku tähendamisega oma pead oli toitnud ning seda ametit weel nüütki pidas. Naine ei teadnud tema endisest elust Soontaganas midagi, sest et ta alles

— 43 —

hiljem temale oli läinud. Ta ei julgenud seda ka naisele kõnelda, sest temast liikusiwad rahwa seas wanaste niisugused jutud, mida ta ialgi ilma wihaseks saamiseta ei wõinud kuulda. Tema ei olnud sündimise poolest Eestlane ega wabamees, waid ühe Leedu sõjawangi poeg, kes Nurmegunda maal enesele naise oli wõtnud ja üht talupoega surma tunnini orjanud. Poeg oli küll lapsest saadik wabasse seisusse tõstetud ning tõusis oma terawa waimu pärast isamaa malewas kaunis kõrgele; aga kui keegi talle seda meelde julges tuletada, siis läks ta ikka hirmus wihaseks ning katsus iga wiisi wastasele kibedaste kätte maksa. Sellepärast agu ei saanud ta ialgi enesele seltsimeeste seast õiget sõpra ega olnud ta ise kellegi wastu õiglane ega truu. Pärast Soontaganast ära kadumist oli ta hulk aega mööda Läti ja Leedu maad ümber hulkunud, aga ka wist sealtki midagi paremat leidnud, et wiimaks jälle Eestimaale tagasi tuli, oli kord siin, kord seal ning wõttis kõige wiimaks Soontagana lähedale eluaset. Oma endise nimegi Panda, oli ta ära wahetanud ja ennast eht Eesti nimega Metsawaimuks nimetama hakanud. See nimewahetamine oli wäga korda läinud tükk. Oma reisidel oli ta Liiwi ja Läti wanematega tuttawaks saanud ning neile Eesti maad ja kindlusi kirjeldanud ning teesid juhatanud. Sellepärast oli nüüd ka Liiwi würst Kaupo oma wäimehe Wane tema juurde salakuulajaks saatnud, et ta kõik teed ja käidawad kohad üles otsiks ning linnad läbi uuriks. Sel wiisil oli aga Metsawaimul kardetaw elada, sest rahwa silm waatas tema kui wõera peale terawalt kui tuttawate peale. Nüüd oli õnneks Soontagana wanem surnud, wanem kadunud — ja tema wõis wäga hästi ennast kadunud wanemaks tunnistada — ning ka wiimaks wanemaks saada walitud. Aga nüüd just tuli ka õige omandaja. See ei annud talle rahu. Pojast wõib ennem lahti saada, mõtles ta iseeneses, tema on weel palawa werega noor mees, kelle süda wahwade tegude janus suure sõja järele igatseb, et auupärga teenida ja wõidutäheks mõnda ilusat wanema tütart rinnale wajutada. Ta saab liig suure julgusega waenlaste wastu tormama ja sealjuures oma elu kautama. Aga ta wõib ka

— 44 —

tagasi tulla, kui õnn temaga on, ja siis hüiab terwe maja ta ühel healel wanemaks! Aga, see ei wõi nii minna. Mu süda ütleb, et ta sõjast enam tagasi ei tule... Nõnda oleks siis üks wastane mul kaelast ära. — Aga teine ja weel kardetawam oli wanake. Kui ta teda nüüd wiimaks weel ära tunneks, siis saaks ta ilma kahklemata enese ja tema seisust ilmale awaldama, ning siis wõiks ta käsi halwaste käia. Wistist wõis neid mehi weel elada, kes terawama tunnistamise järele mõlemaid tundsiwad. See mõte ajas ta keha wärisema. Siiamaale ei olnud wana Wotele tema kohta weel midagi halba ütelnud, aga et ta seda pärast tõeste saab tegema, kui ta teda oma lubamisega petab, seda wõis ta niisama kindlaste ette ütelda kui seda, et ta wanakest ninapidi tahab wedada. See oleks ju tema arust otse pöörane olnud, kui ta oma kõige suuremale waenlasele head oleks teinud ning enesele seega auku kaewanud. Ei, seda ei tohtinud olla. — Tahad sa, et su käsi hästi käib, siib muretse selle eest, et teise käsi halwaste käib, ehk muidu käib sul enesel halwaste, mõtles mees oma sugurahwalt päritud wana aja tarkusega. — See wanake ei pea mulle kahju tegema — ta ei tohi minu õnne rikkuda — ta peab mind ise Soontagana wanemaks Woteleks tunnistama — ma wõin teda sundida seda tegema, ah ah, selleks on mul ju see sõlg! — Aga parem on kui ta waikib — waikib igaweste — ära kaub maa pealt — kes otsib rauka taga — kel on teda tarwis — jah, nii olgu —