Emmajöe Öpik.

                I

          Tartus 1866.
Trükkitud H. Laakmanni kullu ja kirjadega.

Von den Censur gestattet, - Dorpat. den 26. März 1866.

            Teretamine.

   Argselt astub sinu ette,
Eestirahwas, isama,
Laulik; usaldab so kätte
Lauloannet pakuda.

   Mis on widewikul hüüdnud
Õhto eesti linnuke:
Eesti kõrw on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.

   Palub: lahkelt wastu wõta
Nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema.
Eesti meelest, südamest!

   Öpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tuln'd, mingu
Jälle mingu südame!

                4

            Emmajöe kaldal.

   Oh Emmajõggi, — ma jälle
So laenid terretan!
Oh Emmajõggi, — ma jälle
So lehk'wat kallast nään!

   Sa jälle süddant rõmul',
Suud laulul' ärritad.
Sa pühha Eesti jõggi!
Kuis mõtteid laenetad!

   Oh Emmajõggi, kus õitseb
Weel Wannemuinse keel,
Kus temma laul ja kannel
Meil' järrelhüüdwad weel;

   Kus Kalewide sönnad
Ja teggud mälletab
Noor põlw ja wanna surust
Neis mele tulletab;

   Kus kõrged sambad tõuswad
Ta haualt üllesse
Ja waimo walgust wälk'wad
Mo Eesti piirdesse, –

                5

   Oh Emmajõggi, kül näggid
Sa aasta-saddades
Mo Eestimaad pea õnnes
Ja kibbedas silmawees.

   Ja orjakütkeid kandwad
Ja rõmus hõiskawad —
Ja mis aeg toob, ka sedda
So laened weel mattawad.

   Neid isse agga waikselt
Sa wolad, ligutad,
Nääd rahwa põlwed tõuswad
Ja jälle kadduwad.

   Kes agga so kõnnet mõistab,
Sel' mõnda kulutad
Sest, mis sa aea lendul
Näin'd, kuled, teada saad.

   Oh Emmajõggi, ikka
Sind südda ka terretab,
Nipea silm so pühha
Ja kuulsat kallast nääb!

   Ja sinno laened laulwad
Mull' unnewiit kord ka —
Lauliko haua lilled
Neilt kaugel ei õitsenda!

                6

            Neiu kanga juures.

    Laened läik'sid läbi ööd,
Kuu käis waikselt taewa teed.
Neiu noor kül kalda ees
Kangast hoides kõneles:

    “Walgeks, riie, walgeks saa!
“Muuda walgeks rutuga!
“Walgeks wiimaks keelmata
“Peab kõik asi minema.

    “Oled walge, oled hea, —
“Seni keegi sinust pea;
“Tuul ja wesi, waata, nad
“Muutma kõik sind tötawad!

    “Päik'se tuli, hele ta,
“Südant ei wõi waigista';
“Waikne kuu ööd kuulutab,
“Südamele rahu toob.

    “Walgeks, riie, walgeks saa!
“Muuda walgeks rutuga!
“Walgeks wiimaks keelmata
“Peab kõik asi minema.

                7

    “Ollin uskja öieke,
“Näust neiu punane:
“Puna palg — ei kölba ta:
“Önnetust toob hoidmata!

    “Peig siis tulli, peig siis läks,
“Järele jäin, ainukseks, —
“Puna palg ja söstrasilm?
“Nut neid muutis ja mailm!

    “Nüüd sind hoian, linake,
“Hoian öösel truiste;
“Surnuriiet anna sa
“Tänuks mulle pea ka!

    “Walgeks, riie, walgeks saa!
“Muuda walgeks rutuga!
“Walgeks wiimaks keelmata
“Peab kõik asi minema!” —

   Laened läik'sid läbi ööd.
Kuu käis waikselt taewa teed:
Neiu noore pisaras
Surnuriiet niisutas. —

                8

            Looda!

    Kewadine öhk on jälle ärkand!
Mis nii kaua talwe waipas hingand
Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab.
Noored lootused ja noored laulud!
Waene süda — unusta kõik koormad,
Looda aga! Kõik nüüd paraneb!

    Ellast' päik'se terad teretawad
Lille nupusid — need õitsel' lööwad;
Laulu löo ülesäratab.
Mägede peal', oru põhja tung'wad
Laulja päike – unusta kõik koormad.
Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb!

    Taewa anned; päike, õhud, healed.
Kõik sind kosutada, süda, püüdwad,
Terwist anda sull' kõik igatseb.
Lase sisse uue elu terad,
Unusta kõik wanad wermed, koormad!
Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!

                9

            Pühapääwa kellad.

    Ei ma jöua ial meelest
Seda tundi unusta'.
Mil sind, neiu, minu onne,
Esimist kord' nägin ma.
Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
Kellad püha koeale,
Nagu rahu kuulutada
Tahaks kõige ilmale.

    Pühapääwa päike hiilgas
Kõik'wais rohukõrredes,
Waga kirikule käia
Hulka lahkelt teretas.
Nende keskel käis üks neiu.
Käisid sina, armuke,
Waga näust paistsid mulle
Sini silmad südame.

    Ei ma tea, mis on rääkind
Õpetaja kantsli peal —
Pidin ikka jälle waatma
Sinu armast nägu seal.
Pääwa, ööse nüüd mul kau
Sinu kuju silma eest:
Pühapääwa kellad wiinud
Kõik mo rahu südamest!

                10

            So oma südant.

    Miks tahad sa maailma
Auu, kiitust otsida?
Kui pöhk nad pöörwad kõrwa
Töest iga tuulega.
So oma südant muuda
End' pühaks koeaks sa:
Sealt arusaamist nõua.
Mis kusgilt leia sa.

    Kui õigust tegid, ärgu
Maailma tänu ön
Sull' olgo; parem tänu
So tegu ise on.
So kõrwa ika leidku
So wenna häda heal,
So süda lahti olgu
Ta walul' igal a'al!

                11

    Ja kui ei keegi aru
So hingenutust saa, —
Ei pea neid sa pölg’ma.
Seepärast wihkama;
Üht paika leiad ikka:
So oma südamet —
Sa, kuhu teistelt kõrwa
Wõid peita silmawet.

    Kui mõistad õiget wiisi
Ta sõna kuulata'.
Ta rikast wara pruki:
Tõest, õnsam oled sa
Kui rahwa hale meele
Ja rõõmukisa al!
So südames — seal oled
Sa õigel isamaal!

                12

            Oh räägi!

    “Oh räägi, lind puuoksal: kas
“Peig tuleb tagasi?”
Ma lendan üle metsa, maa,
Kül suwe wirk on kaduma —
Arm muudab peagi.

    “Mull' wasta, jõgi: peiuke,
“Kas tuleb koeu ta?”
Laen laenet aeab meresse,
Pääw aeab pääwa — arwage
Wõib armu uskuda.

    “Sa rohukõrs maapinna peal,
“Kas ümber pöörab ta?”
Mind tuulewägi laenetab.
Pea üless', ala wintsutab –
Aeg teeb ni armuga.

    Ja nut mul oli weerema
Jo walmis silmasse —
Seal tungis köbin rõõmuga
Mo kurwa kõrwu: “Tere sa!
“Nüüd tere, armuke!”

                13

            Sind surmani!

    Sind surmani kül tahan,
Ma kalliks pidada,
Mo õitsew Eeestirada,
Mo lehkaw isamaa!
Mo Eesti wainud, jöed
Ja minu emakeel,
Teid kõrgeks kiita tahan
Ma surmatunnil weel!

    Kuis, maa, nii ellast' kannad
So lapsi käte peal,
Neil annad leiba, katet
Ja wiimast aset weel!
Tõest, armsam on mull', hinga'
So põues, Maarjamaa,
Kui wõeral piiril õnnes
Ja auus elada!

                14

    Kuis on so poead wagad,
Nii waprad, tugewad!
So tütred, nagu lilled
Nad õits'wad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
Sind õitsel hoiawad,
Ja kõrge kotka tiiwad,
Kuis ellast' katawad!

    Ja tihti siiski leian
So silmis pisarad? –
Mo Eestimaa, oh looda:
Ka aead muudawad!
Meil' tulewased tunnid
Weel toowad kinitust!
Käi kindlalt! Pea kõrgess'!
Aeg annab arutust!

                15

            Seltsimees.

    Kätkis jubba sull', söbber, tru seltsimehheks ma pantud,
Sinnoga käin elloteed, tahtmatta hoidja sul, waht.
Mullakarwa mul kuub ja näggo mul kortsus on; ikka
Wihkasin naero ma, nut silmis on armsam mul and.
Teeb koit silmad, kus unni weel wöitleb sees, warra
                                  sul lahti:
Jubba so peatsil, waat, ähwardes wöetud mul paik.
Panned sa ehhal weel käed — kül wässind nad —
                                  risti ja loed
Issa meie; so ees seisan ma, waikne ja pik.
Puhkades unnes mind nääd, kust ülless' sind aeab mo kuju,
Kes ma so perremees, sa sullane olgo ehk würst.
Lõikawad on minno paelad, mis kanda sul; kange-
                                  malt tihti
Sölmin so ümber ma neid, midda sa wannemaks lääd.
Talwet puistan so nore juuksede peale; ma aean
Punna palgilt ja joon läiget so silmade seest.
Pudus hütaks' mo issa, eit hädda; mind aitawad hästi.
Et, kus astume, rõõm närtsib seal, kortsu lööb kulm.
Nenda sadan ma sind, oh innime, mulda, kust tullid —
Kuida mo nimme? Sa tea: Murre, ni hüad sa mind.

                16

            Ma ollen mo armokest näinud.

    Ma ollen mo armokest näinud,
mo kenna armo ma, —
Oh lomus, kuis hüad ja laulad.
Kuis hiilgad ja öitsed sa!

    Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad?
Kust, päike, sa illo töid?
Mo Tio silmist kumbgi
Wist omma läiget jöid!

    Miks körre peal ni lahkelt
Õis, püad naerataa'?
Oh, ammo ni öitsew polle.
Kui temma näggo, sa!

    Ja heal tal paljo armsam,
Kui löo, sul pilwedes.
Kui tassakest' mull' ütleb:
“Ma pean sind süddames.”

    Mind terretab keik rahwas,
Ni lahkelt nikkutab,
Kui tahhaksid keik öölda:
“Sinno ön meid römustab.”

    Mo südda öiskab ja laulab
Kui lind seal oksa peal
Ja sedda teeb mo pöues
Keik armo ja önne heal!

                17

            Veel hiilgwad körges —

    Veel hiilgwad körges taewa külges
Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, —
Ei armokest ma ennam leia,
Kes minnul läikis helledalt.

    Weel kostab öpik wössandikust
Mul körwo halle laulohealt; –
Ei temma healt ma ennam kule
Mull' wastokostwad waino pealt!

    Kül ülle ma, kül ülle merre
Mind kandis jalg ja laewoke,
Kül paljo näggin — unnustasin:
Ei sind, mo ainus, ialge!

    Miks uskusin so selget silma?
Ta walletab, ta pettab ka!
Miks muutja süddame peal' lootsin?
Ei truust ial warjand ta!

    Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele:
Mailm sul olgo koddopaik.
Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga
Mo orrokenne armas, waik'!

                18

            Jätta järrele!

    Kui üks haige rahho saab,
Unne waip tend warjatab:
Keik siis tassa jääb, et ta
Ülles ei peaks ärkama.

    Sönna wait, wait kässi jääb,
Waikselt jalg ja warwul lääb;
Haige hingab, unnega
Wöttab wallo unnusta'.

    Oh sind pallun, pallun ma:
Te nüüd nenda minnoga!
Wässind südda uinistab
Rindus mul, weel wärriseb!

    Ärrata tend önnele,
Muido – astu taggase!
Ärra hawa lahti tee –
Jätta, jätta järrele! –

                19

            Mis kaebad sa?

    Mis kaebad sa, et polle aega
Meil, õisi pärjaks palmitada?
Löönd kandlikeled kurwale?
Kui olled mees, – rõõm mahhajägo
Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko!
Silm, üllesse!

    Waat, kawwalus ja kurri teggu
So ümber püüdwad sitkeid paelu,
Mo eesti radda, sõlmida!
So poead, sedda kindlem hoidkem
Weel kokko! Üht meelt põhjaks pandkem’.
End’ uskugem!

    Ei polle aeg nüüd, ellast seada
Meil käed rüppe, uinistada!
Aeg ränk on, ränka tarwitab!
Tru süddamed ja õiged keled,
Tru kaljokindlad mehhemeled.
Neid tarwis lääb!

                20

    Last emma selja takka hüa,
Tal aegsast tähhendada püa,
Mis se on: temma issama!
So issama! Kas temma healed,
Ta wallohealed, wend, sa kuled?
Tal' kindlaks jä!

    Tal' kindlaks jä ka surmahäddas!
Ei olle kerge se, ses aegas
Ta lapsiks ennast tunnista'.
Kas sõrmewarral teised näitgo
So peale, tuld nad süllitago —
Tal' kindlaks jä!

    Ei rikkust, au ta leibas tagga
Sa püüdko! Prius ial jagga
Sull’ kullakettid! Õppind sa
Pri põhja peale asset heitma
Ja õigusse al leiba söma –
Siis rõmusta!

                2l

            Ja öues on kewwade.

    Ma seisan kassepu warjul –
Üks üksik lehheke
Ta ladwalt närtsides langeb –
Ja öues on kewwade.

    Miks, südda, ni waljult tuksud?
Wait, wait, ärra wärrise!
Nad leinalaulo sull' laulwad –
Ja öues on kewwade.

                22

            Keik muutnud.

    Kas üsna melest ärraläinud,
Se tund sul üsna unnund, mil
Mo körwas koddo punna palgil
Sa seisid körge kasse al?

    Seal hüdis öpik, lilled köit’sid
Ni ellaste, kui kulaksid
Nad sinno sönnu, tähhed körgelt
Kui meie önnest ossa said!

    Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud!
Sest sinno südda teiseks läks!
Ei laula lind, lil ammo närtsind,
Ja tähhede hulk alla läks.

    “Mikspärrast?” pärrid sa – oh küssi
So omma süddant, armoke,
Ja kula! kula! kul ta kostab:
“Eks katta mind ka pimme ö?!” –

                23

            Lenda!

    Lenda lõo, lenda linno
Ülle metsa päwa, ööd!
Sõnna armokessel' kanna,
Kes ni kaugel kõnnib teed:

    Ütle, kuis ni kangelt koormab
Murre süddant, hinge mul;
Rägi, et ma rahho leia
Ööd ei päwa kussagil.

    Lenda lõo, lenda linno
Ülle järwe, ülle ma!
Ütle, et kui kaua wibib,
Surmale saan langema.

    Haua künkal rohhokõrsi
Taew wihm siis nisutab —
Haua kõrwalt sinno laulul
Peig mind muido terretab!

                24

            Öhtul.

    Öues armsast linnud laulsid,
Maggama nüüd jänud nad,
Tiwa alla pead matsid,
Pessas ellast uinuwad.
Luhhalt hüab üksi weel
Rohhotirtso helle heal —
Lapsoke, nüüd heida sa
Rahhulist ka hingama!

    Õues armsast lilleöied
Nikkutawad körre peal,
Maggawad, ku paistel hing'wad,
Maggust und nad näwad teal.
Õunapu ka uinistab,
Õits'waid oksi ligutab —
Lapsoke, nüüd heida sa
Rahhulist ka hingama!

    Unni tulleb uddojälgil,
Läbbi akna watab ta,
Kas ehk lapsoksed weel kusgil
Üllewel peaks ollema.
Kus neid Ieiab ärkselt, seal
Tassa heidab kulmo peal' —
Lapsoke, sest heida sa .
Rahhulist ka hingama!

                25

            Head ööd.

   Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga!
Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda,
Ja saatgo und so kulmo peal'
Ni ellaste, ni tassa teal.

   Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa.
Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega.
Kuis südda sinnus üksine
Ta lööb ja tuksub pääw ja ö!

   Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse.
Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse,
Sull' toob mo polest head ööd –
Ma könnin üksi kauget teed!

                26

            Üht eestilaulo.

   Mo issamaalt kaugel, kus sündinud,
Kus armopissart ma wallanud:
Siin lilled kannawad öilmeid ka —
Üht eestilaulo neil' laulan ma!

   Mo issamaalt kaugel: seal kumawad
Ka koidopilwed, – kuis särrawad!
Pääw löunel läigib siin, öhtal ka –
Üht eestilaulo tal' laulan ma!

   Mo issamaalt kaugel: siin lendawad
Ka linnud, pilwed! Oh önsad nad!
Teil pea kas nähha ehk koddo ka?
Üht eestilaulo neil' laulan ma!

   Laul kuhho sa töttad? – Kas teada mul?
Hing, hing, kus sa wibid? – Oh tean kül.
Mo Eestima, Eestima! Pääw ei ö
Laul, nut ja mötte sealt taggane!

                27

            Uus rahho.

   Ta jälle kewwadine illo koob
Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk;
Ta jälle pissarast ja päwast loob
Mailma ueks taewa armoöhk.
Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud.
Ta seisab lotuss' rides nurme peal.
Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud,
Tal jälle hüab helle tännoheal!

   Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad.
Noor suwweöhk keik murred unnustab;
Mo südda, on kui nurme rohhopösad:
Noor päike nored öied öitsetab.
Ja tungib ka mo öiskamisse sekka
Weel süggaw ohkaminne sallaja —
Eks siis ka läbbi kewwadise öhha
Kord kahhoemma laulo kule sa?

                28

            Näed körged pilwed -

   Näed körged pilwed lendwad
Tule tiwul ülle ma —
Nendega ma sowiks söita,
Sinno jure lendada!

   Tunned tule kerget öhko
Omma ümber mängiwad –
Minno hinge iggatsussed
Kaugelt siis sind hüawad!

   Päwal sinno pole palla
Sowiminne ullatab,
Öse mötte, meel ja südda
Unnes sinno kujo nääb.

   Agga sam jo mulla pinnal
Juurdub, paika leiab ta:
Ei sind jöua pilwe ruttul,
Tule tiwul terreta'.

   Nödder sönna, ta siis olgo
Tunnistusseks, neio sul.
Et mo üllem mötte, warra
Olled öhtul, hommikul!

                29

            Mo issama on minno arm!

   Mo issama on minno arm,
Kel süddant annud ma,
Sull' laulan ma, mo üllem õn,
Mo õitsew Eestima!
So wallo süddames mul keeb,
So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
Mo issama!

   Mo issama on minno arm.
Ei tedda jätta ma,
Ja peaks sadda surma ma
Sepärrast surrema!
Kas laimab wõera kaddedus.
Sa siiski ellad süddames,
Mo issama!

   Mo issama on minno arm,
Ja tahhan puhkada,
So rüppe heidan unnele,
Mo pühha Eestima!
So linnud und mull' laulawad,
Mo põrmust lilled õitsetad,
Mo issama!

                30

            Nad on mo armokest pannud –

   Nad on mo armokest pannud
Kül musta kirstusse,
Nad isse on palweid teinud
Ja laulnud laulusi.

   Ja nimme seadsid, ja risti
Kus tarku sönnu peal,
Nad haua äre, ja kaeb'sid,
Ja waatsid kurjalt mo peal'.

   Ja minna? Mo arm, ei tulnud
Mul sönna, laulo suust, –
Ei rohke silmapissar
Neil' näitnud kurwastust;

   Mo rindus agga ristid
Sull' iggawest seisawad!
Sull' surnolaulo nut'wad
Mo süddame pissarad!

                31

            Öhtorahho.

   Pääw loja läin'd, ö eddeneb,
Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb
Ja öhtorahho sadab ta
Keik päwakärra maggama.

   Mets waikseks jääb ja orroke,
Keik linnud ammo wagguse,
Waat, lilleke ning allikas
On unnenäggo näggemas.

   Ta langeb kaste üllewelt
Ja tolmo wöttab körre pealt,
Ja ehhatähhe kullasilm
Sind terretab, waikne mailm!

   Sind terretab, kui tahhaks ta
Sull', leinaw südda, üttelda:
“Jä wait ka, ärra nutta sa,
“Jä wait ja uinu maggama!”

                32

            Mo issama, nad ollid matnud.

   Mo issama, nad ollid matnud
Sind raske, musta kattega, –
Muud hawatud mapinnast tõusnud.
Kui werrelilled, õitsema.
Ja ahhelas sa ennast wäänsid,
Ja orjaikkes ohkasid, –
Ja waikseks, waiksemaks siis läksid –
Siis unnesurma hingasid!

   Kuussadda aastad lend'sid möda,
Ei ellotähti annud sa —
Kuid immelikkult kõndis, tassa
Üks muistne jut weel ülle ma:
Kuis enne pri so rahwas olnud,
Kord Kalewide wapper kond.
Ja kuida omma põhja pinnal
Kord Eestirahwas pessitand.

                33

   Ja kus so pissar mahhalanged,
Sealt laulud tõusid üllesse,
Ja taewa linnud rääksid, pilwed,
So wallust teine teisele;
Ja tuuled kõnned wasto wõtsid,
Neid kandsid põhja pirile,
Kõrg' kiwwihonest sisse tung’sid
Nad ühhe issa süddame.

   Üks sõnna läbbi ilma kõllas
Et õnnes hõisk'wad miljonid:
“Ma tahhan, et pri minno rahwas –
Ja orjaikked langesid !!
Pri omma pinnalt jälle leiad
Nüüd Eestirahwa pessakest
Ja õitsew Eestima, sa hüad:
“Au Aleksandril' iggawest!”

                34

            Kaddund.

   Külla wainul weike oja wolab,
Tihhe pärnapu ta kaldal seisab:
Seal ma tihti seisin sinnoga.
Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad,
Konnet näitsid laened kohhisewad —
Önnelaulo kuulsin kõigis ma.

   Tänna jälle kuulen nende healed —
Ön on läinud, pisarad on jänud!
Pärn weel haljas; lilled, õitsete;
Ojalaened wolawad weel rutto —
Minno wallust rägiwad nad jutto
Ja so wallest, kaddund armoke.

                35

            Rahhuto.

   Mis teed, mo südda, mis tuksud
Ni kangelt rindus mul?
Kas targemad kord ei tahha
Siis mötted tulla sul?

   “Meid kahjo targaks teeb”, ütleb
Jo targa rahwa keel:
Mo südda – mis kahjo sa näggid!
Ja olled sesamma weel.

                36

            Kui päwa kärra aega –

   Kui päwa kärra aega
Ei ann'd sull' palwele,
Siis asto pimme's õue
Ja wata üllesse:

   Waat, waggusi nad hiilg'wad
Ja waatwad üllewelt.
Sind terratawad tähhed
Kui Issa silmad sealt.

   Ni päwad, kuud, ni aastad
Neid näggid üllewel,
Ni päwad, kuud ja aastad
Neid näwad hiilgwad weel.

   Kuis annab se sull' jõudo.
Kui ühhes silmaga
Sa tähtis taewa pole
Wõid süddant üllenda'!

                37

        Se kässi, kes neid seadis,
Et korra möda nad
Kõrg' taewa lautussel
Seal lendwad, pirawad:

    Se wäggew kässi hoiab
Ka mind siin mulla peal; –
Tal kuulda ingli kannel –
Ja pessas linno heal.

    Ma tean: ta – kas päwal
Mind kärra kurwastab –
Kord waikset õhtorahho
Mull' koddo walmistab.

    Ja rindus süddant tassa
Heal püab waigista':
“Hing, kannata ja ota –
“Sa pörad koeo ka!”

                38

            Ei ma jöua.

   Kässid lindo sa: “Oh tulle
Müri wahhel' ellama!”
Kostab ta: “Ei ial jöua,
Innimene, sedda ma!
Lausa tuule wäel tiwa
Pean tõstma, hõiskama
Rõmolaulo taewa pole!
Priusseta surreks ma!”

    Kässid lille sa: “Oh jätta
Päikest mahha, ellake!”
Kostab ta: “Ei ial jõua
Sedda minna, innime'!
Süggawasse põue pean
Temma terrad tõmbama!
Ehhitab mind, sureks sadab —
Päwata pean surrema!”

    Kässid südda sa: “Oh muuda
Külmaks end, kui talwejä!”
Kostab ta: “Ei ellades ma
Sedda jõua! Jalge!
Armastus mo üllem warra,
Jõudo, rõmo annab ta
Ellades, mind wallus trööstib –
Surreks armastusseta!”

                39

            Emmasüdda.

    Üks paigake siin ilmas on.
Kus warjul truus, arm ja ön;
Kõik mis ni arw siin ilma peal.
On peljopaika leidnud seal.

    Kas emmasüdda tunned sa?
Ni õrn, ni kindel! Muutmatta
Ta sinno rõmust rõmo nääb,
So õnnetussest ossa saab!

    Kui innimeste likuwad
Au, kitust, sõbrust tunda saad.
Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad,
Kui usk ja arm sust langewad —

    Siis emmasüdda ilmsiks lääb!
Siis weel üks paik sull' üllejääb
Kus nutta julged iggal a'al:
Tru, kindla emmarinna naal!

    Mönd' kallist südda kautsin.
Mis järrel' nuttes leinasin.
Aeg andis teist mull' taggasi:
Ei emmasüddant – ialgi!

                40

            Oh armasta!

    Oh armasta ni kaua kui sa jõuad!
Oh armasta ni kaua kui sa saad!
Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes
Sa surnohaua äre seisma jääd!

    Oh pea hoolt, et sojaks jääb so südda.
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Ni kaua kui tal armastusses wasto
Wõib tuksu mõnni teine südda weel!

    Ja tes ehk meelt sull' allalisseks annud –
Oh mis sa wöid, tal meleheaks te!
Tal igga tundi rõõmsaks püa pöörda.
Oh ärra kurwasta tend ialge!

    Ja hoia, hoia omma keelt! Kui ruttu
On lahti kurja sõnna siddemed –
Oh Jummal, südda kül sul kurja mõtlend,
Kuid – teine kaebades käib omma teed!

    Oh armasta ni kaua kui sa jõuad!
Oh armasta kui kaua ial saad!
Kui pea, pea tulleb tund, mil nuttes
Sa surnohaua äre seisma jääd!

               41

    Siis pölwili ta risti äre mahha
Sa langed, märjad silmad kattad sa,
Ei teist nad ial ennam nähha jõua –
Kül surnoaea niiske rohhoga.

    “Oh wata üllewelt mo pissart, kedda
“So haua ees nääd nutwad!” kaebad sa;
“Oh anna andeks, et sind kurwastasin,
“Ei kurja jo, oh Jummal, mõtlend ma!”

    Ei näe, kule ta so sõnna ennam,
Ei ial terreta sind armoga,
Ei ial su, mis armo sulle näitas,
Sull' ütle ennam: “Andeks andsin ma!”

    Kül teggi sedda ta, tõest ammo jubba!
Oh agga mõnni pallaw pissaras
So pärrast, sinno sõnna pärrast langes –
Ja nüüd – ta maggab rahhul Issandas!

    Oh armasta ni kaua kui sa jõuad!
Oh armasta kui kaua ial saad!
Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes
Sa surnohaua äre seisma jääd!
 

                    42

                Issama, usk, rahwas!

    So issama, so usk, so rahwas –
Kas tunned kusgil kallimat?
Kas tead sõnna, mis weel tungi
Wõib süddamesse kangemalt?
So issama, so usk, so rahwas!
Se sinno üllem warrandus
Ei ööd sul, päwa melest mingo.
Ei õnnes egga õnnetuss'!

    So issama, so usk, so rahwas!
Kui ial aeg on, tulleta'
Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud!
Nüüd astu ette hoidmatta!
Nüüd ärra wässi üllespole
Sa üllenda' kät, süddant, meelt!
Nüüd ärra jätta troni ette
Sa kanda kanget palwe keelt!

    Mo issama, mo usk, mo rahwas,
Mo pühha, kallis emmakeel!
Et otsani mo ommaks jääksit',
Et hallid juuksed nääks teid weel!
Oh armo Jummal, kedda inglid
Ja lilled wäljal hüawad:
Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä
Mind surres weel mo issamaad!

                    43

                Pallu andeks.

    Kui olled mõnda hinge kurwastanud
Ja tornist langeb wagga kellaheal
So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal:
Eks nad ehk surma temmal' kulutanud?

    Ta järrel minne sa ja palluda
Sa ärgo wässigo, et andeks annab!
Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab
Ta haua eest – se piin on otsata!

                    44

                Kassepu.

    Kassepu, sa üksi seisad,
Seisad, lagge lehtedest,
Kassepu, sa nago unnes
Kastet sadad okste seest.

    Wihma kombel mahhalangeb
Ta, kui nuttupissarad –
Kassepu, kas sa ehk mele
Noruss' päiwi tulletad?

    Tulletasid tundi mele,
Mil sa nuppu aeasid,
Mil sa lotusses ja hirmus
Kewwadet weel otasid;

    Nore tule tiiw siis sinno
Illo wälja melitas,
Õiega ta öhko täites
Tänno andsid naerates.

    Nago neio noruss' ehtes
Seisid mõttes, illus sa.....
Ja so lehte wahhel wõtsid
Taewa lauljad pessita';

                    45

    Önnega so oksi täitsid.
Sureks said, – siis lendasid
Omma teed – siis tormid tullid:
Paljaks, pu, sind risusid!

    Torm ja tuul ja wihmahogud
Norelt wõtwad kinnita':
Wannadusses waewa towad,
Raske, oh, neid kannata'!

    Ja sull' mele tullid päwad.
Kus weel päike hiilgas teal, –
Kus so halja okste warjult
Kostis karjalaste heal – –

     Kassepu, siis nago unnes
Kastet mahhakõiksid sa:
Et sa silmawet wist nutsid
Arwasin ma sallaja.

                    46

                 Kui öis mis öitseb heinamaal –

    Kui õis mis õitseb heinamaal
On minno armoke,
Mo armoke on nago laul
Mis täidab süddame!

    Ni kenna olled, neio sa, –
Kui suur mo armastus!
Sind, kunni wolab wessi weel.
Ma hoian süddames!

    Sind, kunni kaljo pohjatab
Ja päike hiilgab teal,
Ja kõrge taewas sinnatab.
Sind hüab minno heal!

    Ja kaoks kaljo, wessi, pääw
Ja taewa sinni ka –
Sind, minno õn, sind iggawest
Ma wõttaks armasta'!

    Jä Jummalaga! Kuiwata
So silmad, armoke!
Kas sadda pennikoormat ma –
Kord pöran taggase!

                        47

                    Isse tahtsid.

    Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja!
Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma.
Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste:
Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase!

    Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga?
Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga?
Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest.
Ms punna palgilt aeas ja rahho süddamest!

    Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad
Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, –
Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' –
Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –

                        48

                    Hallasta ja kannata.

    Kui näed kusgil rõhhutud
Üht südda, wallust koormatud:
Kas süüdlane, kas süta ta:
Oh hallasta ja kannata!

    Waat, mäe otsas kaswawad
Ni nored, rõõmsad kassepuud:
Kül tihhedad nad, näggusad
Ja – ladwad siiski kõwwerad.

    Ei tea mil, ei kuida sa.
Kuid sedda mõistad arwata.
Et tulehoog neid wintsutas
Ja nende ladwad laggestas.

    Ni ello meiega just teeb.
Ta lõhhub nored süddamed.
Neid wõera te peal' känab ta.
Mil? Kuida? Sedda näe sa!

    Kuid musta radda selletad.
Sa waikset hawa üksi nääd:
Ei, kelle sörm tend hawatas,
Kui paljo südda kannatas!

    Rõõm ühte näggo ikka teal –
Wallo käib isse tede peal.
Kas süüdlane, kas süta ta:
Hing' hallasta ja kannata!

                        49

                    Kindel pohhi.

    Kaks kaunist wenda tunnen
Siin ilmas wibiwad,
Kes, kui kõik mu ka kõigub,
Kui kaljud seisawad.
Ei innimessi ial
Nad ärraunnusta.
Kui nendest sinna isse
Ei hakka lahkuma.

    Neid tõssidus ja truus
Hütakse; kallimast'
Sind kattawad, kui ehted
Mis kullast, hõbbedast.
Kus perres, küllas, linnas
Nad asset wöttawad,
Ei wärrise seal rahwas.
Kui mürid seisawad.

                        50

    Oh tõssidus ja truus.
Teid appi hüan ma
Mo Eestirahwa tuggiks
Ja nurgakiwwiks ka!
Oh, et nad teie alla
End' warra warjaksid!
Siis waenlasel liig kanged
Ja targad olleksid!

    Mo rahwas, wõtta, wõtta
Neid kahte sõnna sa
Kõik töös ja tallitusses
Teejuhhiks lõpmatta!
Kui tõssidusse põhjal
Sa kodda assutad.
Mis truussega kattad –
Siis kindlalt ehhitad!

                        51

                    Pitkalt kigub padikene –

    Pitkalt kigub padikene
Möda jõgge eddase –
Mõttes padi ärel istun,
Watan mahha laendesse.

    Pealt kül hiilgwad, päwa paiste
Armsaste neid kullatab,
Kuldne wessi ellal wisil
Allapol' mind melitab.

    Agga kül ma tedda tunnen!
Pealt ni kenna, wagga ta:
Al ta pohhi surma, waewa,
Kolledust saab warjama.

    Jõggi, nago armokene,
Nago Tio olled sa:
Se ka mõistab naeratada,
Ellast', armsast melita'.

    Ärra ussu, ärra ussu
Wagga silmanäggo sa –
Wallusalt oh pärrast tunned,
Kuis ta mõistnud walleta'!
 

                        52

                    Te lahti!

    Te lahti, arm, nüüd omma süddant,
Waat, tulnud jälle kewwade.
Ja temma terrad, õied, laulud
Meid terretawad ueste.

    Te lahti, arm, ka omma süddant.
Külm, lummi kaob päwa eest:
Lass' armo päikest sullatada
Ka külmad hangud süddamest!

    Te lahti, arm, ka omma süddant.
Noor tuul kõik hüab õitsele:
Lass' tõusta rinna Põhjast õilmed
Ka, armoõilmed üllesse.

    Te lahti, arm, ka omma süddant,
Waat kuida lomus tõttada
Kõik püab, enne talwe külma
Täit suwwerõmo maitsema!

    Oh kas siis süddant üksi tahhad
Wait jätta, tuimaks, armoke?
Oh soenda tend, ellul' süta.
Te lahti, lahti süddame!

                        53

                    So priust ollid matnud

    So priust ollid matnud
Nad, pühha issama,
So kube enda wahhel
Nad wõtsid jaggada;
Ja ädikast sull' andsid
Nad suhho, seadisid
So haua äre hoidjad –
Siis rahhus hingasid.

    Ja kaugelt seisid kartes
So lapsed walloga –
Ei sõnnaga nad julgend
So haual' astuda.
Sest pitser olli pantud
Ta peale wäggewast
Ja õues õitses öhe –
Ei nähtud tähhekest.

                        54

    Waat – ellokoide tõuseb –
So haua ärele
Üks ingel astub äkkilt:
“Nüüd tõuse üllesse!”
Ja surmakiwwi wereb.
Koit särrab, naeratab –
Noor prius walges rides,
Mailm, sind terretab!

    Ja passunad ja kandlid
Tal' wasto hõiskawad,
Ja rõmoperlid silmas
Tend wastowõttawad!
Ja “Hosianna!” kõllab
So läbbi, issama –
“Sind armo Jummal, kiitgem!
“Sa wõtsid hallasta'!”

                        55

                    Kewwade tullik.

    So riik on lõpnud, ränge talwe!
Oh terre, terre kewwade!
Puoksake ta paisub mahlast
Ja laulud täitwad süddame!
Nüüd rohhelisses rides kõnnib
Noor lotus õitsja waino peal
Ja jälle helliseb mo kõrwo
Ta immelik, ta maggus heal!

    Oh hing, sest heida mis sind koormab
Nüüd kindlal melel hauda sa!
Kui linnuk’seks weel pead end muutma
Kes taewast mõedab tiwaga!
Se kes wöis kibbowitsa pösalt
Neid punnaõisi melita',
Se sind ka raske wallo koormalt
Saab nore jõule aitama!

    Ja olgo tee sull' ka weel pimme
Ja olgo raske sinno süüd,
Oh ussu: surem on ta heldus
Weel surem temma armohüüd!
Oh lasse, lasse süddamesse
Suurt Suistepühha koito sa
Ja loda! Tullelegist pead
Ja Waimust uelt sündima!

                        56

                    Kül tahhaks nad!

    Kül tahhaks nad sind heita
End' jalgil', issama.
Ja sinno kaela otsa
Siis naerdes astuda.
Kül lustiga so hawu
Nad lahti lõhhuksid,
Kül kis'des wannu wermeid
Nad rõmust hõiskaksid.

    Weel waimosidded kanged
On, mõegad terrawad
So waenlastel – raudmeled.
Ja keled libbedad.
Sind agga hoiab kangelt
Tru kässi! Põllema
So keskel sütas künalt –
Waat – et ei kustu ta!

                        57

                    Mailmale ärra ütle!

    Silm, ülless' taewa pole tõuse,
Kui koormab waew sind, ahhastus.
Sealt tähhe paistelt jõudo nõua,
Kui siin sind kiusab kaddedus.
Ja leiad pissaraid weel, nutta.
Oh warjul nutta, sallaja! —
Mailma nähhes agga ial
Hing, ärra wallo ilmuta!

    Kui rummalus sind, õelus laimab.
Oh püa wõtta sallaja
Uut jõudo, kinnitust ja lotust
Tööd ues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtomõistja,
Kui õigust teggid – eksisid:
Mailma ees oh ärra ial.
Hing, näita kuida wõitlesid!

    Ja õnnistas suur Jummal armus
So kätte teggo, – leidsid sa
Teist südda, kes tru armastusses
Kõik tahhab kanda sinnoga:

                        58

Kui rõmopunna palgis kumab,
Ön süddant aeab tuksuma:
Oh kaddedat mailma ärra
Siis hüa, sedda kaetsema!

    Käi sirgel sammul õiget radda!
Ei kunningaid – kas kähhiseb
Mailm ka – tohhi sinna karta!
Kuid kurri werri wärriseb!
So Loja ette öse warjul
Sa ommad põlwed nikkuta
Ja pallu: “Sinno sõnna sündko!”
Mailma – ärra roma sa!

    Ja tulleb üllewelt sull', südda.
Kord kõige raskem karristus.
Siis täielt mu kõik mahhajägo –
Kust tulleb haaw, sealt parrandus!
Ja tahhaks lõhkeda ka südda:
Jä wait, jä wait ja kannata!
Kui sinna tead ja Issa taewas –
Mailma – ärra hüa sa!

                        59

                    Mötted Tom-mäel.

    Waikselt sinno haual seisan,
Kalewipoeg, alla watan
Kaugel' taewa pirine –
Mõtted tõuswad nago pilwed
Süddames, kui tuulest aetud
Lend’wad möda kireste.

    Aasta tuhhanded on läinud.
Tulnud; tuul ja päike teinud
Tööd so pinnal, Eestima:
Mõnda kül nad mahhamatnud,
Kül, oh kül meil’ siiski jätnud
Muistset meele tulleta'!

    Wannemuine, laulo-jummal,
Sinno laulolehkaw kannel
Hellises siin põhja peal!
Siin kus, Kalew, sinno lapsed,
Kanged Eestikännu wössad
Käisid, kostis temma heal.

                        60

    Lind ja pu ja metsalomad –
Neil kõik ollid laulohealed,
Sõnnad suus neil ellamas.
Õnnest räkisid ja rahhust,
Kewwade ja talwe rõmust,
Priuss'ellust issamaas.

    Kula – pohja tuled hüüdwad,
Õhto willud willistawad,
Hommiko külm kähhises!
Mõeka nään ja legid tõuswad,
Kiwwimürid üllendawad,
Lang’wad aastad’ aegades.

    Sõdda pikkas werrerides
Sõidab tulleratta wankris
Sinno pinnal, Eestima!
Temma sammul haigus astub,
Orjapõlli kütkeid tõstab
Ristilödud kujuga.

    Kalew, sinno haua pinnal
Tõuswad mürid ristiussul’, —
Laulojummal, loja lääd!
Sinno lapsed lõga kandwad,
Vaenlaste ees kummardawad,
Werd ja häbbi nuttawad!

                        61

    Õigus, kus so koddo jänud?
Silmaweega selga pöörnud
Ollid sa mo issamal'.
Piits ja werri wallitsesid!
Orjaleiba nuttes murdsid
Eestirahwas Eestimaal.

    Armo Issand, kelle nimmet
Innimeste teggud püüdnud
Teota', ta hallastas!
Ühte inglit satis temma
Üllewelt, se armus kässa
Sinno ülle lautas.

    Aeg, ta tassasemaks teinud
Wallo, wermeid parrandanud,
Priust tonud taggase, –
Waimo ümbert waip on langend',
Seaduss' tulli leki lönud, –
Eks nüüd laula rõmule? –

    Puud ja õilmed katwad Põhja,
Kus kord tulli Eesti külla,
Maad ja perret häwwitas;
Willi õitseb surno pöllal;
Werretilgaist niiske mullal
Hiilgab punnamasikas;

                        62

    Lind ja lehhed, Emmajõggi!
Hea, kurri, arm ja wäggi:
Sest kõik keel teil kõnneleb;
Weel teil laulu suus ja sõnne, –
Agga tassa, tassa kõnne
Hüab, – öset armastab!

    Eestima, mis weel sull' antud
Üllewelt, sull’ peale pantud:
Kes kõik teaks üttelda!?
– Kõrged pilwed ruttu käiwad,
Warremedes linnud hüüdwad –
Wait ja mõttes seisan ma.....

                        63

                    Juhhataja.

                        64