EDUARD WILDE

 PISUHÄND

 PISUHÄND

 Joh. Felsbergi ja A. Tetermanni trükk, Tallinnas, 1913

 EDUARD WILDE

 PISUHÄND

 KOLME WAATUSEGA LÕBUMÄNG

 TALLINNAS

 KIRJASTUSE-ÜHISUS „MAA“

 Etenduseluba annab Kirjastuse-Ühisus „Maa“, Tallinnas

 Järeltrükk ja tõlkimine teistesse keeltesse keelatud (1911. a. 20. märtsi seadus)

 EDUARD WILDE poolt waremalt ilmunud:

 TABAMATA IME, nelja waatusega näidend

 1 rbl 35 kop

 KIRJASTUSE-ÜHISUS „MAA“

Wana Westmann.

Mathilde

 } tema tütred.

Laura

Ludwig Sander, tema wäimes, ehitus-insener.

Tiit Piibeleht.

Liina, Sanderite toatüdruk.

Esimese ja teise waatuse wahet on mõned kuud, teise ja kolmanda wahet paar päewa. Kõigi kolme waatuse mängupaik on insener Sanderi töötuba.

MÄRKUS PIIBELEHE ETENDAJALE. Et Piibeleht mitte murret ei kõnele, waid ainult Tartu-Wõru murdega segatud kirjakeelt, siis wõib Tallinnamaa näitleja, kes murdega hästi toime ei saa, murdelist ollust oma keeles weelgi wähendada, kuna paikades, kus muid murdeid kõneldakse, Tartu-Wõru idiomi asemele ka kohalikku wõib wõtta.

ESIMENE WAATUS

Insener Sanderi töötuba.

Tagaseinas lahtine tiiwuks, mis saali wiib, paremal pool eeskojast tulew kinnine uks, pahemal pool kaks akent wastu uulitsat. Akende wahekohal seisab joonistuslaud paberite ja tarbenõudega, parempoolses eesnurgas kirjutuslaud, pahempoolses eesnurgas sohwa ja paar tugitooli, tagaseinas kaks raamatukappi; istmeid siin ja seal, sohwa kõrwal suitsetamise-lauake, kirjutuslaua lähedal telefon jne.

Ludwig Sander, äiaga jutus, sesab kirjutuslaua otsas, kätt selle serwale toetades. Wana Westmann, suwipalitu seljas, kübar ja hõbenupuga kepp käes, on minekul.

Westmann.

Aga sehkendus peab nädala lõpuks walmis olema.

Sander.

Ma teen ta sulle paari päewaga, papa.

10

Westmann.

Na, na, siis wõiks minu näituse-pawiljongist kergesti koeraputka saada!

Sander.

Ma loodan, et sa tööga rahul oled.

Westmann.

Koeraputka ongi ju see ülesanne tiplumeeritud insenerile, ja ma wõiksin plaanikese niisama hästi mõnelt nooremalt koolipoisilt tellida; aga et mu tubli wäimeespoeg suuremate ja temale kohasemate töödega mitte just üleliia koormatud ei ole — —

Sander.

Hm — (hammustab huult ja waikib).

Westmann.

Muidugi annaksin ehitusegi inseneriherra hoolde — mul enesel on tõeste küllalt rühkimist — aga mine tea. mis äpardusi ehk jälle wõib juhtuda!

Sander.

Äpardusi —? Sellesamakesega —?

Westmann.

Na jaa — müürisid tal ei ole, mis wõiksiwad kokku langeda, pikka korstent ka mitte, mille kurk kinni ummistaks, ning silda, niis wette sulpsaks, ta juure ei wii. Aga siiski —

11

Sander

üminal.

Ikka needsamad wanad asjad!

Westmann

teritatud häälel.

Aga nad on igakord jälle uued, kui ma .su nägu näen! Kui ma sind siin lauas näen istuwat ja mitte (joonistuslaua poole) seal! Ja kui ma wäljas kõrgeil telingitel teisi näen liikuwat ja mitte sind!

Sander

tasa.

Ma ei istu mitte just wabatahtlikult siin lauas — mitte enda algatusel —

Westmann.

Ja muidugi! Nüüd on Mathilde süü, et inseneri-herral ametikohast tööd ei ole! Midagi ometi peab terwe inimene tegema! Ja mis sa nüüd teed, eks see ole siiski ikka parem kui mõne ehituse-õnnetuse pärast omaste häbiks pogris sidida!

Sander.

Ega õnnetused kiwa ja kända mööda käi —

Westmann.

Ei, waid halbu insenerisid mööda!

12

Sander.

No, papa, kas sinugi ettewõtted siis alati õnnestasiwad?

Westmann.

Ja, pojuke — peale ühe: wäimehe eest maksin liiga soolast hinda!

Sander.

Soo — hm —

Westmann.

Aga seegi käib wähem minu kui mu tütre arwesse. Muidu tuletan sulle meele Westmann tuli Wene saabastega linna, ja nüüd on ta Westmann Westmanni uulitsast!

Sander.

Sinu wäimehel on elu weel ees — Sanderi uulits pole ka mitte täiesti wõimata.

Westmann.

Siis peaks Westmanni uulits pärast Westmanni surma seks ümber ristitama. Kahtlen, et põhjust leitakse. Wõi loodad oma uue ameti peale? Oh, kullake! Ärap sekski natuke nuppu tarwis läheb — nuppu, sõber, nuppu (koputab endale kepinupuga otsaette)!

Sander.

Sa oled kurjas tujus, papa.

13

Westmann.

Ei — kurwas, ütlemata kurwas tujus! Sest mis wõib siis kurwemat olla, kui et wanal Westmannil wäimees on, kes paremat ei taipa teha kui ajalehe-õpipoistele ja külakoolmeistritele kongurentsi — nüüd, kus linn wärskest tööstuse-elust mühab, kus maapind kaardu lööb uute äriliste ehituste all, kus mul omagi kruntidega kõiksugu plaanid on, mis inseneri nõuawad! Wee wõtab silmast mõte, et sinu asemel teisel taskuid täidawad ja endile nime teeniwad — jah, et ma isegi mõne wõõra ukse pihta pean koputama!

Sander.

Seda pole sul waja. Ma olen ju ka laitmata tööd teinud.

Tagatoas on Mathilde ja Laura waheaegu nähtawale tulnud. Esimene, kübara ja pealisriidega, laseb õde endal loori siduda. Laura, temast noorem, on kleidi wäel; ta lonkab kergesti pahemat jalga.

Mathilde.

Juba kisute jälle! Papa, sa ei tohi Ludwigi meeleolu rikkuda, ta peab oma romani kallal töötama!

14

Westmann.

Mina tema meeleolu? Tema minu meeleolu!

Mathilde.

Aga sa ei luuleta, papa.

Westmann.

rinnatoonil.

Ei, Jumalale tänu, mul on mehearu weel peas! (Wiskab kübara pähe ja pöörab minema.)

Lõunale ärge mind oodake — saan alles õhtuks linnast wälja. Ärimehe tööpäew on pikem kui luuletaja oma. (Ust awades iile õla Sanderi poole äärmise põlgtusega)

Luuletaja! (Ära.)

Mathilde

astub ettetuppa

Teie purelemine hakkab tõesti juba närwide peale käima!

Sander

nukra tusaga.

Mitte sinule üksi!

Mathilde.

Aga see lõpeks, kui sa tööga kord walmis saaksid.

15

Sander

ohkab.

Mine saa sedawiisi walmis!

Mathilde.

Ära pane teda tähele, Ludwig! Ära tee temast wäljagi! (Tahatuppa käskiwalt) Laura, too minu pompadur!

Sander.

Ja, sul on hea rääkida, aga minu õrn luuletaja-hing —

Mathilde.

Sellele tõmba elewandi nahk peale papa wastu sa tunnistad ennast ju ka filosofiks!

Sander.

Westmanni papa materialismusele ei pea ükski muu filosofia wastu — nii paksu nahka ei olegi!

Mathilde.

Sa näed liiga mustalt, päike! Papa ei ole mitte idealideta. Talle meeldiks kahtlemata, kui tema wäimehest mõne mitte-ärilisegi wõidu puhul awalikult kõneldaks. Ning sellele eesmärgile jõuaksid oma raamatuga.

16

Laura

tuleb ja annab talle prompaduri kätte.

Mathilde.

Aga sa näed, et mul ka kindaid käes ei ole!

Laura.

läheb tagant kindaid otsima.

Mathilde.

Kui kaugel sa siis nüüd oled, Ludwig?

Sander

on kirjutuslauda istunud, käsipõsekil.

Mitte palju kaugemal kui olin. See elu ühises suwekorteris papaga —

Mathilde.

Sa töötad ju enamasti siin.

Sander.

Palju mul sestki kasu on. See siin on ju nüüd meie ühine sissesõidu-korter, kus ma, nagu praegugi nägid, eksitamise ja pealetikkumiste eest sugugi paremini pole kaitstud.

Laura

toob õele kindad.

17

Mathilde

lööb pilgu nende peale.

Pimekukk! Need on ju sinu omad! (Wiskab kindad Laurale tagas, .kes neid ümber läheb wahetama.)

See lõpeb ju pea. Tulewal nädalal kolime linna, kui ilmad ei parane; siis on neil ja meil jälle oma korter.

Sander.

Aga kui ilmad paranewad —?

Mathilde.

Siis kolime ikkagi, kui sinu töö seda nõuab.

Sander

ohkamisi.

Ah ja! Helewust, helewust oleks waja. ja see tuleks, kui wähegi rahu saaks!

Mathilde

otsustawalt.

Siis kolime! Aga Laura, kuhu sa’s jääd?

Laura

tuleb kinnastega.

Mathilde wõtab kindad wastu ja waatab aknast.

Wäljas on weel märg — too minu kalossid sisse, Laura, eeskojas on weidi pime!

18

Laura

rahulikult pead wäristades.

Ei! (Läheb pikkamisi saali tagasi.)

Mathilde.

Wäänkael!

Ludwig, too sina ise!

Sander

toob kalossid eeskojast.

Mathilde

neid jalga pannes.

Aas jäi sisse—Ludwig, kohenda natuke!

Sander

kummardab ju näpib teise kingapaela aasa wallale.

Soo!

Mathilde.

Aga kõigest hoolimata on ometi kindel, et raamat sügise jooksul ilmub?

Sander.

Ja — hm — loodetawasti —

Mathilde

üles nõksatades.

Loodetawasti?

Sander.

No ja—kõik ripub ju oludest, paikene— ilmad — terwis — meelemõnu — hingelik tasakaal — õnnelik inspiratsion —

19

Mathilde

talle ligemale tikkudes.

See kõik on mul ammu tuntud — ma mõistan seda peast! Aga juba kewade oli sul eelwiimane peatükk käsil!

Sander.

Eel- eelwiimane, armas laps.

Mathilde.

Miks mitte eel-eel-eel-eelwiimane! Sa ütlesid mulle: eel-wiimane!

Sander.

Soo? — Ja, aga see wenis nii pikaks, et ma ta kaheks pidin poolitama —

Mathilde

temale weelgi lähenedes.

Siis ehk wenib wiimne peatükk nii pikaks, et sa ta kolmeks wõi neljaks pead ,,pooldama”?

Sander

tasa.

Muidugi wõib weel peatükk wõi paar juure kaswada — seda juhtub kõige suurematele —

Mathilde.

Nüüd kaswab peatükka juure, enne oli peatükka järjest ümber töötada!

20

Sander.

Ka seda juhtub kõige suurematele

Mathilde

temaga silm silma wastu.

Pea suu! Ma küsin sinult: on sellega öeldud, et sa raamatut ka tänawuseks hooajaks walmis ei saa — kolmandaks tähtajaks juba, mis sa mulle oled tõotanud?

Sander.

Aga kulla laps, luuletöö ei ole mitte saapapaar — mitte ööjakk — mitte kringel, mida tähtajaks — —

Mathilde

jalaga põrutades.

See on skandal! — Skandal on see! Meie wäikesed sulematsid kirjutawad paar romani ja näitemängu aastas — sina ei saa kahega ühtainust! Teist aastat teab linn, et sa kirjutad, ma olen seda igalpool rääkinud, kõik ootawad sinu raamatut, kõik küsiwad, ma ei mõista neile enam wastata, mõned ei usugi enam, et midagi tuleb, juba tehtawat pilkawaid märkusi — —

Sander

wiiksatawalt.

Ma palusin sind omal ajal —

21

Mathilde.

Sa palusid mind waikida — ja! Aga kas ma siis suutsin! Kas arwad siis, et mul kerge ja lõbus on elada arwamise all: ta ostis omale mehe! Ostmine ei ole häbi — ma tean. Oma ausa raha eest wõid osta, mis tahad. Aga kui juba ostad, ja kalli hinna eest ostad, siis peab see ka midagi olema, ja ma tahan näidata ja püüan korda saata, et ma raha mitte maha ei ole wisanud, sest see on häbi!

Sander

wäikse waheaja pärast.

Raamat ilmub — sa wõid julge olla —

Mathilde.

Ta ilmub kolme kuu jooksul — nüüd määran mina tähtaja! (Pöörab wuhinal eeskoja poole: ukse juurest õele saali.) Ma ei tule enam siia; kell kaks oled waksalis, Laura, mul on palju pakkisid! (Ära.)

Sander

häigab üle otsaesise ja juuste ning kõnnib murelikult meeliskledes paar korda edasi-tagasi: waatab siis taskukella ja ümiseb.

Wõiks juba siin olla — kümme minutit üle. (Awab akna, wahib uulitsat mööda üles ja alla ning wäristab pead: tagasi astudes rahutult.)

22

Hm — ega ta ometi unustanud —? (Wajub mõtetes kirjutuslaua ette istuma.)

Laura

on waheukse läwele ilmunud, kust ta aeglaselt läheneb; ta kõneleb pikkamisi, weidi lapselikul kõlawärwil ning iseäraliku selge diktsioniga.

Sinu põli ei ole just kuldne, Ludwig.

Sander.

Nagu näed. (Ohkab.) Mulle ei tehta paraku mitte kergeks, oma kõrgemat ja sügawamat elu elada ses saatuse seotud ühenduses!

Laura.

Mina sinu asemel — ma ei tea, mis teeksin.

Sander.

Wist midagi, mis õige ei oleks. Abielu ja perekond panewad kohuseid peale, mille seast kannatus armsate nõrkustega minu arust esimene on.

Laura.

Sa näed oma romaniga nii palju waewa — ma aitaksin sind, kui wõiksin.

23

Sander

nõrgalt naeratades.

Usun küll, sul on helde süda, aga mind ei wõi keegi aidata.

Laura.

Kas ei tohiks nüüd juba pisut kuulda saada, mis seal kõik ette tuleb?

Sander.

Ei, kulla laps, see jääb ikka weel minu kadedalt hoitud saladuseks.

Laura.

Ma ei hingaks sest ju kellegile, kõige wähem Mathildele, keda ainult raamatu ilmumine näikse huwitawat.

Sander

wäristab pead.

Ei, Laura, sest niisuguse enneaegse paljastusega annaksin oma loomise-rõõmust kõige parema osa ära — nagu magusa koore piima pealt.

Laura.

Aa — seda sa ei tohi! — Aga et see nii wisa on edenema, see sinu loomisetöö — kas ehk juhtub kirjanikkudele wahel, et neil ainest nappus tuleb, et peab sündmusi waewaga otsima — sündmusi ja algupäraseid isikuid —?

24

Sander

poole kõrwaga kuulatades.

Teadagi, teadagi — kõik tuleb otsida — kõik waewaga wälja mõelda —

Laura

toetab toolile, mõtlemisi naeratades.

Ma wõiksin sulle midagi anda — midagi otsekohe elust ilusa wäikse episodi —

Sander.

Mis see siis on?

Laura.

Ma pidin mõne päewa eest surma saama —

Sander.

Na. see poleks mitte iseäranis ilus olnud!

Laura.

Ei, aga kudas mind päästeti.

Sander.

Siis kõneled ikka tõtt? Sest pole sa meile weel sõnagi lausunud.

Laura.

Ei. (Wiiwitamisi.) On asju, mida tahaks omale hoida. Nagu sina enda loomiserõõmu.

25

Sander.

Soo. soo.

Laura.

Aga kui see sinule kudagi kõlbaks — nii wahele paigutada — wäikseks winjetiks — ja kui sul üht omapärast kuju waja oleks — — ma ei tea ju midagi —

Sander.

Eks näe, eks näe — aga kus ja kudas see siis oli?

Laura.

Linnas, neljapäew — teel waksali poole. See siin (tähendab pahema jala peale) teeb mu kohmetumaks ja mannetumaks, kui ma olen. Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane hunt! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —

Sander.

Korraga kistakse sind tagasi?

Laura

käed põlwede ümber.

Ei see oleks labane-

Korraga olen

26

maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.

Sander.

Aa! — Ja see kangelane oli?

Laura.

Üks suurispea-kull.

Sander.

Mis sa ütled?

Laura.

Ma waatasin talle näkku, kui ta mind kandis — öökull, wõi jäta!

Sander.

Huu, kui kahju!

Laura.

Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad — nii ilmwõõrad ja siiski kõikemõistwad!

Sander.

No, ja siis?

Laura.

Siin sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõnalausumata maha ja jalutab sõnalausumata edasi, nagu oleks

27

nööbi uulitsalt üles wõtnud; ise nagistab weel midagi närida. Oleks ta korraks tagasigi waadanud!

Sander.

Kui wiisakuseta!

Laura.

Wiisakuseta olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. — Linnas käies olen küll hoolega ringi waadanud —

Sander.

Sa otsid teda taga?

Laura.

Oleks ju huwitaw teda weel kord näha saada — eemaltki —

Sander.

Tema öökulli-silmade pärast?

Laura

tõsiselt.

Seda ka.

Sander.

Hm — ta oli muidugi noor?

Laura.

Wana mitte.

28

Sander.

Ja see on siis nüüd kõik?

Laura.

Kas sellest siis küll ei ole?

Sander.

Alguseks — ja, aga romanil peab ka keskpaik ja lõpp olema.

Laura.

Need wõid ju juure luuletada.

Sander.

Wõi ootame ära, kuni sa oma öökulli kätte oled leidnud?

Laura

tõuseb üles, naeratades.

See wõiks pisut kaua kesta — sa pead ju kolme kuuga walmis olema! — Ja nüüd annan sulle rahu oma kaastööga. Ma tahan Mathilde buduaris paar kirja kirjutada, enne kui wälja lähen. — Jõudu tööle, Ludwig! (Saali kaudu ära.)

Sander

tõuseb üles, waatab taskukella, kehitab tusaselt õlasid ning läheb akent allawaatamiseks uuesti awama; sel silmapilgul koputatakse ukse pihta; kergendatud rinnal.

29

  Ahaa — ometi! (Ruttab arwama; tulijale kätt wastu sirutades jowialselt)

Sisse — ikka sisse! Tere tulemast, welleke! Piibeleht peab sõna, seda ma teadsin!

Tiit Piibeleht

astub aeglaselt sisse ja wõtab käe waikides wastu. Ta kannab kingi ja wormist läinud mustjat ülikonda: kokkutõmmanud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud, taskud wälja weninud; pahemast kuuekaukast — ka teisest põuetaskust — paistawad ajalehed ja broschürid wälja, paremast hakkab ta jutuwestmise jooksul päewaroosi-seemmeid suhu pistma. Kui ta istub, wõib näha, et ta sokkidest üks must on ja teine punane Piibeleht paistab kohmetuna, tema murdesegane lakoniline kõne aga — ta wastab sõnakehwiku kombel ikka alles mõne aja pärast ilmutab kindlat kawatsust.

Sander.

Õiguse parast peaksin sul naha täis sõimama: tema paganahing tallab juba mõnda nädalat meie tänawaid, aga nägu ei näita — ma pean teda juhtumisi tabama! — Sa teadsid ometi, et Sander siin elab?

Piibeleht.

Es murra tolleperäst pääd.

30

Sander.

Soo? Najaa, on ju tükike aega, kui teineteisel silmist kadusime — kui sina läksid ja mina koolipinki edasi jäin soendama. Aga kas nägid, kui wähe sa mul meelest oled läinud? Eile — woorimehe pealt — juba kaugelt eemalt: Ma annan oma pea, kui see mitte Tiit ei ole — õige!

Piibeleht.

Mind tunnewa tõisegi eemalt ära.

Sander.

Kuid mitte tosina aastate pärast, ja kui poisist waheajal mees on saanud! — Aga nüüd tule siia — eile saime ju ainult tere ja jumalaga öelda — istu mu nina ette — soo — torka siit midagi näkku (pakub talle oma etüist paberossi) mis, sa ei suitseta? — mõistlik poiss — — ja tunnista, tunnista, wennas! (Nad on selle wältel sohwa peal istet wõtnud.)

Piibeleht

laseb silmad aeglaselt üle toa ringi käia.

Mida siss?

Sander.

Tema küsib weel! Ma tahaksin ometi pisut kuulda saada, kus sa kõik need aas-

31

tad oled olnud, mis teinud, mida läbielanud — nii head sõbrad kui meie realistidena olime!

Piibeleht.

Kas me mitte tihti es kakle?

Sander

naerdes.

Seda ka — seda wahel ka — see oli ju sõprusele soolaks! (Soojalt.) Aga sa eksid, Tiit, kui arwad, et mul unustatud on, mis sa minu heaks tegid — kõik need wäiksed awitused koolitöödes — need — iseäianis kirjalikkudes — isegi joonistamises

Piibeleht

lööb kergelt käega ja pistab päewaroosi-seemne suhu.

Kama!

Sander.

Ja, ja — sihukesi asju ma ei unusta, — ja siis weel see — kas tead, see — see hull tükk direktoriga ja selle haisupommiga Tema narr ei liiguta oimugi, kui kahtlus kaela langeb — wõtab patu oma peale ja laseb enda „karjaaiast” wälja müristada, et Meermanni ja mind sisse jätta! — Kas

32

tead, Tiit — see oli tegu! See oli tegu (Tahab temna kätt suruda.)

Piibeleht

kätt kuuetasku pistes.

Oleksin semestri peräst jo muidugi pidand minema — esäl lõpse raha otsa.

Sander.

Ikkagi, ikkagi — eks sa oleks wastu waest läbi ajanud nagu minagi, kes ma mitte palju jõukam ei olnud! — Aga mis sa seal siis süüa krõksutad, Tiit?

Piibeleht

kes poole kõrwaga kuulatades taha raamatukappide poole rwahtis.

Ah miä wai? (Näitab pihu pealt.) Noid.

Sander.

Päewaroosi-seemneid! — Koolis närisid nisu, kui õieti mäletan.

Piibeleht.

Midagi peab närima. Tõine kord unub söögiaig ärä — siss ei tunne tühja kõttu. Stepin naksi noid järämä.

Sander.

Stepis? Mis sa seal tegid?

33

Piibeleht.

Wenemaalt käin endale priiust toomas. Iks paar aastat sääl orjusen, ja jälle aasta wai nii kodumail koski walla. Siss om wähemb häbi elädä. (Tõuseb üles ja läheb teist raamatukappi silmitsema.)

Sander

naerab.

Ja, aga millega sa seda priiust seal siis omale teenid?

Piibeleht.

Gouwemeur´ina. Aitan Wene mõisnikuil ja kaupmehil ja kulakil latsi kaswatedä.

Sander.

Na, see just kerge leib ei ole, kuigi sul tuupijaks armastust ja annet on, nagu wanast juha märkasin. — Aga sa oled ju ka kirjanikuks hakanud, Tiit. Ära arwa, et sinu nowellid mul tundmata on — ostsin teised kohe, kui waateaknail silmasin. Mind huwitab ju kõik, mis Piibelehega kudagi ühenduses seisab.

Piibeleht

on kapi awanud ja lehitseb sealt wõetud raamatuid.

Kuule, Sandri, kas wõiks mõnda üten

34

wõtta? Sa noid esi wist suurt ei loe, nii paks tolmukord om pääl.

Sander.

Jumala nimel, wennas — niipalju kui süda soowib!

Piibeleht

mõnda raamatut kaasawõtmiseks lähema tooli peale pannes.

Toon sulle kõrralikult tagasi — jään wiil mõneks ajaks siia liina paika pidama.

Sander.

Selle eest pole mul muret. — Aga kudas sinu priiuse-aastaga siis praegu on? Kas see alles algab wõi —?

Piibeleht.

Lõpeb paraku. Talweks jälle sibulamaile — mes muud. (Näidates.) Kae, sääre ja käsiwarre tikuwa tupest joba liig kaugele wällä. Olliwa tõse üsna illosa tolle hinna iist, kui ostsi, aga kui paar kõrd wihma saiwa — kokku kiskse nisu Küüskä-Kusta kasuk.

Sander.

Jah, ma näen. Ja panin ka. tähele, et sukadki sul juba teine teisest paarist on.

35

Piibeleht

kergitab säärtest püksa.

Ah nuu? — Ei nood om nimme nii. Tu pole häda peräst — tu om toreduse peräst.

— Miks peawad siss mõlemad jalad ikka ühte karwa olema — kas tead seda öelda?

Sander.

Ja no — kantakse nõnda!

Piibeleht.

Palju mes kantakse. Wõib ka nii kanda. Mul ka tõist werewät enämb ei ole, katekesi olliwa küll wiil toredama, aga tõise augu lätsi wäega suures, ja nüüd om üits punane iks wiilgi illosamb kui kaits musta.

Sander.

Ja see punane — soe on ju päris siid.

Piibeleht.

Siid neh. Üitskõrd olli rohkemb raha, kaesi poodiaknal, meeldisiwä wäega ostsi ärä. Ent siid om kurri kuluma.

Sander

wäikese waheaja pärast, kui ta paberossi suitsema on pannud.

Wõi warsti mõtled siis jälle „kuberneriks” minna ja oma priiust orjusele ohwer-

36

dada. Wõin ju arwata, wennike, et wahetus sulle lõbu ei tee.

Piibeleht

teise raamatukapi eest.

Ei.

Sander.

Ennem jääksid siia ja laseksid sulge paberil krabiseda — mis?

Piibeleht

raamat käes.

Ja. Aga kohe sa hengega pääsed!

Sander.

No, ehk leiduks kudagi nõu, Tiit. Kas tead — hm — kui ma sind eile siia kutsusin

Piibeleht

pooliti ümber pöördes.

Ja, õige — ma pidin õkwa küsima, mes sa miust nii wäega tahtsid?

Sander.

Ja — peale selle, ei wana kooliwenda endise sõpruse pärast — nagu iseenesest mõista — hm — — mul oli tõeste weel üks asjake, Tiit — — (läheb ja tõmmab waheukse tiiwad kokku) — — üks kaunis kee-

37

ruline ja kidane asjake — sihuke, mida ma aina ja üksi sinule wõin ilmutada — — Aga istume parem, ja püüa mind õieti mõista.

Wõtawad, kui Piibeleht raamatu käest on pannud, sohwal jälle, istet.

Sander.

Sa leiad mind olukorrast, wennas, mis niisama haruldane kui tõsine on — traagikaline kui tahad!

Piibeleht

seemet hammustades.

Tskae!

Sander.

Kõige pealt tunnistan sulle, et minagi sulemeheks olen hakanud. Ja, Tiit — ka mina! Ma kirjutan juba paar aastat oma esimese romani kallal.

Piibeleht.

Jummal annas!

Sander.

Lugu on aga nüüd nii (sumbutatud häälel) — ja selles sisaldub kõik — et mul sest romanist weel ridagi pole kirjutatud — mitte ainust kriimu rida!

Piibeleht.

Kohe nu riäkse siss jäiwä?

38

Sander.

Tähendab, mul on hea patsakas käsikirja juba walmis — nii paks! — aga see, wennas, — see seisab mõtteta ja sidemeta lausetest koos.

Piibeleht

hammustades.

To läheks jo sümbolistlise romani pähe.

Sander.

Ja, aga sihukese luule mõistjad on wäga kokku kahanenud.

Piibeleht.

No, milleks sa tolle patsaku siss kirjutid?

Sander.

Ettenäitamiseks, Tiit — waruks ootamata rewiderimise wastu. — Sa pead nimelt teadma, et ma mitte wabatahtlikult sulge näppu ei wõtnud, waid käsu peale. Käskija oli minu naine.

Piibeleht.

Wai nii luulearmastaja tõne sul!

Sander.

Luulearmastaja pole ta sugugi, ta wilistab kogu luule peale. Aga luba, et ma

39

otsast peede hakkan. (Nihkub teinule ligemale.)

Waata. Piibeleht, — kui mina politehnikumi lõpetasin ja õpitud ametiga algust tegin, siis olin kehw poiss nagu sina praega, aga elu mõistmise poolest mitte just pea peale kukkunud. Kindel aimdus ütles mulle: walitud kutse on hea asi, aga kui sa mitte just geenius ei ole, siis puhub sul nii mõnigi tuuleke jalge alt läbi, enne kui seisma jääd. Ja kui sa siis wiimaks seestpoolt ja wäljaspoole nõnda oled paigutatud, nagu sa kui kulturi-inimene õigustatud oled nõudma, siis on su palg ehk juba kortsus ja pea hõbedane otsas kõigest sest tööst ja waewast. — Kas pole õige, wennas?

Piibeleht.

Teadagi!

Sander.

Leiduski siis sünnis ja meeldiw tütarlaps. Tuli küll wõistelda, preilil oli diplomide wahel walida, aga ma wõisin enda omale mõnda juure lisada, mis teistel napipoolne — wilajama piha ja saksema nina näituseks. No, ja nõnda klappiski. Ühel heal päewal olin jalaaluste tuulte wastu kinnitatud, selle linna immobili-omanikkude hulka üles wõetud ning raha-asu-

40

tustes isikuks saanud, kelle aukirja nähes öeldakse: „Ludwig Sander — ahaa!” — Sa wiibid minu katuse all, Tiit.

Piibeleht.

To saisap õge kõrgel — ma kai wällän.

Sander.

Teise sarnase oma mitte madalamal. See on muidugi alles hakatus, wäike käsiraha sellest, mis siis järgneb, kui mu lesk äiapapa kord oma wäga mitmekesised maised ärid Liiwa-Annuse käsul likwiderib. On küll weel üks noorem tütar teisel kodus, aga jätkub sellele, jätkub meile!

Nagu näed — siiamaani on asjad sirged ja ma wõin enesega rahul olla. Aga —

Piibeleht

hammustades.

Aga need mõtteta ja sidemeta laused?

Sander.

Ja — need! — Õnn armastuses ei tähenda weel mitte õnne ametis. Paar äpardust ehitusetöös, natuke waimlist wääratamist ja ihulist lõdwenemist — inimene ei ole ju mitte masin — ja sa näed teenistust käte wahel pudenema lööwat. Siis muidugi kisa lahti: Ei oska — laiskleb —

41

elab äia ja naise warast — ja mis meie seltskonna talupoja-meel kõik weel wälja ei mõtle!

Seda on muidugi piinlik kuulata, iseäranis neil, kes sinuga ehk weidi liialdatud lootustel perekondlikku ühendusesse astusiwad. Ja nõnda traawis siis minu Mathilde peast see õnnetu pegasus wälja! See pidi seda halba paraliserima ja mulle ning neile teisel alal tasu tooma — wähemalt sellskondlist.

Piibeleht.

Ja sa ollid nõus?

Sander.

Mis parata, olin (sügab kõrwatagust) omandatud paelus! Üks neist omadustest, millega ma kosilasena Mathilde preilile weel imponerisin, oli nimelt minu luuleand. Luuletaja-armastus, armastus riimi ja rütmusega — see on kultus, kulla weli, ja kes naine ei meeldiks endale jumala-osas! — Pühendasin oma tulewaseks siis wirgaste sonetta ja kantsonetta, kuid need, wennas — need raiped oliwad laenatud.

Piibeleht.

Siss ollid sehen — ma mõistan! Aga kas sinu perenaine siss es käse. et sa noid edesi teeksid, kuni raamat saaks?

42

Sander.

Ja, aga selle libeda peale ma ju ei tohtinud astuda. Neid laulukesi oli hea käputäis — juuretehtaw lisa oleks warsti pidanud walmis olema: mis muud kui anna raamat trükki; romani kallal aga wõid kaua eksitamata töötada. Laitsin tal siis laulud peast ning tõotasin romanist palju suuremat effekti.

Ma arwasin proosaga ka tõesti kudagi hakkama saawat, kuni töö wältel paraku teisele arwamisele jõudsin. Ideesid mul oli — üsna kenakesi pealegi; aga kui ma neid katsusin paberi peale kinnitada, kuiwasiwad teised kätte ära nagu weest wõetud millimallikad.

Piibeleht.

Tskae!

Sander.

Wiimaks sai süda täis ja himu otsa, ja nüüd polnud muud nõu, kui poognaid silmakirjaks nende apokalüptiliste tumedustega täita ning lootust Looja wõi mõne appitõttawwa ime peale panna.

Piibeleht.

No, kas su tõinepuul siss noid puugnaid wahel näha ei küsi?

43

Sander.

Ei. — Õnneks selgus, et minu teos, nii kaua kui see weel raamatukaupluste aknaid ei ehi, temale kuigi tähtis ei ole. Ühtlasi warjasin ennast, kui asi halwasti hakkas minema, iga uudishimu wastu seega, et oma loomisetöö müsteriumiks kuulutasin: luuletaja ei tohtiwat, et oma waimu salapärast sigituse-jõudu mitte halwata, profansele ilmale midagi ilmutada enda intimsest läbikäimisest muusaga.

Piibeleht

hammustades.

To olli kawalasti tettiu.

Sander.

Ja, aga mis see kõik aitab! Silmus on kõwemini kaelas kui kunagi. Weerand tunni eest anti ultimatum: roman olgu kolme kuu jooksul ilmunud! Wõiks ju termini weelgi edasi nihutada — neljat korda siis juba — aga wõi päew sellepärast tulemata jääb, mil tõtt pead tunnistama!

Sa näed, sõber, minu seisukord on säärane, et hüppa kas wõi wette!

Piibeleht.

Tolle tühja peräst!

44

Sander.

Ja, sa ei tunne minu naist, sa ei tunne minu äia! Iseasi oleks iseasi oleks. Piibeleht iseasi oleks (ringi waadates, poolsosinal ja temale põlwe peale wajutades) — kui sina mind aitaksid!

Piibeleht

kergelt.

Mina?

Sander

ikka sumbutatud häälel.

Ja — sina! — — Jälle kord, nagu muiste koolis! — — Meie wana sõpruse pärast, Tiit! — —

Piibeleht.

Mm — jaa —

Sander.

Sa armastad priiust, Tiit — waba kirjaniku põlwe — — ma pakun sulle pikemaks ajaks seda põlwe — — istu lauda ja kirjuta, Tiit!

Piibeleht.

Mm — jaa —

45

Sander.

See lendas mul peast läbi, kui ma sind eile uulitsal silmasin. — Sina wõi ei keegi! — Ainult sinu wastu on mul usaldust. Tiit, see oleks jälle tegu, mis sinu wääriline!

Piibeleht.

Ja, aga —

Sander.

Ma maksan sulle kahe- — ütleme kolme- — minupärast neljakordse honarari! — Ja kui sul muid soowisid on, mille täitmine minu wõimise-piirides — minu käsi: ma täidan neid!

Piibeleht.

Mm — aga kas minu töö siss küllalt hää oleks Sandri nime all ilmuma?

Sander.

Ainult see mure on sul? — Wend — siis oled ju nõus!

Piibeleht.

Piä’nd — piä! Sa tahaksid oma raamatuga jo wist ka meeldida — aga kui tu no maha tettas?

Sander.

Maha? Kes tohib teda maha teha?

46

Piibeleht.

No, miu senitseid töid — noid es kiidetu. Ja kui keegi laituse sean weidi kiitse, tu kiitse nii wargsi, nii moka-otsalt tasahiljukesi, et mitte sisse kukkuda, kui peräkõrd wälla tuleb, et laituseks asja es ole.

Sander.

Ja, wennike, sinuga on hoopis teine asi! Sul ei ole seltskondlist positsioni, sul ei ole sidemeid, sul ei ole tutwusi arwustajate ja „auhindajate” hulgas, — sul ei ole ka äia, kellel ajalehtede aktsiaid oleks ega ole sul neid omal! — Kas tead, Tiit, kui sinu tööd minu sulest oleksiwad — sa wõiksid nende kriitikaga rahul olla!

Piibeleht.

Ma olen mutt — tu om õige.

Sander.

Ei, sõber, sest küllest pole mul miskit ohtu karta! Pisut arwesse wõtta tuleb ainult arwustajaid, kes ise ilukirjanikud on. Nende kiitust peab kadedus kammitsas. Kuid sellegi wastu leidub rohtu: ähwardab nende asju wastu-kriitikaga ja näitadki tarbekorral, et sellesama matiga oskad mõõta. Mis arwustamisesse puutub — sellega saab juba igaüks walmis.

47

Piibeleht

waheaja pärast.

Mm jaa, Sandri —: kui lugu säände om — mul oleks õkwa midagi walmis —

Sander

põnewusel.

Walmis? Sul on midagi walmis. Tiit — —?

Piibeleht.

Piä’nd — piä! — Aga tu ei ole suuremb asi, tu om mul ikaldenu — —

Sander

istmelt hüpates, rõõmutuhinal.

Temal on midagi walmis! — — Siin istub inimene, kel midagi walmis on! — — Mees, kas ütlesid: sul on midagi walmis?!

Piibeleht.

Piä’nd — pia! — — Pidin tõsega prõlla kirjastaja manu menemä — raha hädasti tarwis, — kuid tagasi pöörsin, süda nakse pakitsema: kas tohib serätsega lugija ette astu — mõtlin tõist paiguti ümber töö tada

Sander.

Suu pea! — Suu pea oma patuse lo-

48

riga! — Temal roman walmis — temal suremata teos taskus, aga nohiseb siin ja ei wiiksiita sõnagi! — — Kurat — ingel — ninasarwik ma kuldan su ära — ma annan sulle musu — ma liga! — Temal roman walmis — temal su¬remata teos taskus, aga nohiseb siin ja ei wiiksiita sõnagi! — — Kurat — ingel — ninasarwik ma kuldan su ära — ma — annan sulle musu — ma — —

Piibeleht.

Piä’nd — piä! (Wõtab põuetaskust suurema kokkukäänatud käsikirja.)

Loe paremb läbi ja otsusta siis.

Sander.

Läbi lugema? — Läbilugemisega aega wiitma? Ega ma põrun’d ole! — Siia anna

— (nähwab tal manuskripti käest) — ma hakkan teda jalamaid oma käekirja ümber wihtuma, ja siis trükikotta temaga!

Piibeleht.

Piä’nd — piä —

Sander.

Wait oma pea’nd-peaga! Mõtle ometi — see on ju pääsmine, see on wõit raamat ilmub hooajaks — Mathilde wõib oma ultimatumi sisse soolata! (Surub tuksatades korraga häält.) Aga, Tiit — — kas ehk keegi teab — nägi — luges — kuulis —?

Piibeleht.

Ei, tolleperäst wõid mureta olla — mina enda leemepatta kedagi ei lase kaeda.

49

Sander.

Punctum! — Mis on tema kahe- — wabanda! — kolmekordne hind? — Ma lisan kohe juure: meie wõime ju weel edaspidigi ilusti koos töötada —

Piibeleht.

Isamaa ja rahwa hääks —

Sander

naerdes.

Wäga õige, — sest kui ma kord a ütlen, pean hiljem ka b ütlema.

Aga mis ta nimi siis on — kudas minu esimese pojukese nimi on? (Loeb.)

„Pisuhänd”! (Silmi tõstes) — „Pisuhänd”! — Oi, wennas, see on hea — see on tore — see on sul tõsise luuletaja instinktiga leitud! (Õnnehooga.)

Pisuhänd — tulihänd — kratt — — kuule, Tiit, sellega toome Kirjanduseseltsi esimese auhinna — selle nimega üksipäine!

Piibeleht.

Aitass Jumal!

Sander.

Pisuhänd! — See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!

50

Piibeleht.

Jaa — mm, — toda sõna tuleb aga nii mõistu mõista, tu täbendab mul midagi muud —

Sander.

Sinu pisuhänd ei funktsioneri? — Kahju! — Hm, kas sa ei wõiks tööd selle poolest täiendada?

Piibeleht.

Aga jutt on realsest elust —

Sander.

Mis sest, et realsest elust! Seda kõrgemal real-elu harilikust järelaimamisest, kui realne pisuhänd sees on, seda selgitawam rahwa psühe kohta! — Torka pisuhänd sisse. Tiit. Las’ teeb mõne tükikesegi ära!

Piibeleht

seemet närides.

Mmja — kui just käsed, wõiks jo sisse panna — laiw purjetab ju nüüd sinu lipu all.

Sander

käsikirja lehitsedes.

Sinu tegelased, Tiit need on ometi positiwsed iseloomud?

51

Piibeleht.

Nad on inimesed.

Sander.

Peategelane ka?

Piibeleht.

To kah.

Sander.

Sellega tahad muidugi öelda, et tal ka negatiwseid omadusi on?

Piibeleht.

No ja.

Sander.

Need kraabi maha, wennas! Kraabi neid niipalju maha kui wähegi saad! — Mõistad isegi: ma tahaksin „akademiale” meeldida. — — Ja kui siin ehk irisemist sees on — ühiskondliste olude ja tegelaste kallal — sinu töödes leidub sellesarnast, ja see on kahtlemata üks põhjus, miks neid heaks ei wõetud — — irisemine. Tiit, see kitku kah wälja!

Piibeleht.

Aga kui käsikiri wiimäte liig õhukeses jääb?

52

Sander.

Wõid ju positiwset kraami asemele panna, muu seas peategelast kangelasemaks kohendada — meil on weel aega.

Aga ma unustan hoopis: jutu tegewusepaik — kus see sul on? Ometi külas ikka?

Piibeleht.

Külan ja liinan.

Sander.

Linnas kah? Mistarwis linnas?

Piibeleht.

Tskae — jälle wiga!

Sander.

See on tõesti wiga. Kas sa siis meie kõige uuemat kirjanduse-woolu ei tunne? Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiwäärilist ainet ta linnast saab! Keda huwitab linnainimese madal hingeelu!

Kirjanik peab külasse jääma, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult wommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja haganikus!

Piibeleht.

Hm — see om siss küll halwasti. Miu päätegelasel saab külast willand — läheb linnast kulturi otsima.

53

Sander.

Linnast kulturi? — Siis ta mehike on eksiteel! Otse wastupidi oleks õige! — — Kuule, sõber, ehk saaksid sedagi pisut parandada! Sest hea oleks ju, kui me kõwasti läbi lööksime — kõwasti, Tiit!

Piibeleht.

Mmja — tu parandamine kipub aga liiga keeruliseks minema — wiimati tuleb suutuks uus jutt kirjutada, ja see ei saaks prowwa terminiks peräkõrd walmis.

Sander.

Hm — sul on õigus. Ajame siis wähemaga läbi. Tulewase töö teeme enam aja nõuete järel. — Aga kas tead! Lisa paar lehekülge lõppu juure: lase meie kangelast linna-kulturi peale sülitada ja külasse tagasi minna!

Piibeleht.

Oma maalapikese peaksin talle wist kah muretsema?

Sander.

Iseenesest mõista, kui tal isatalu ei ole.

Piibeleht.

Kuule, Sandri, tolle lõpu wõiksid õge esi kirjutada: mina teen niikawwa pisuhända.

54

Sander.

Hea küll, ma katsun. — Aga sa pidid mulle hinda nimetama; ma wõin sulle kohe raha anda.

Laura tuleb keskuksest, sulg käes.

Laura.

Wabanda, Ludwig, — laena mulle paar ümbrikku, ma ei leia sealt — — (silmab Piibelehte, tuksatab ja tõukab poolwalju üllatusehüüde wälja.) Aa!

Piibeleht

tunnistab teda silmapilk ja tõuseb, äratunde ilme näol. kaunis kähku püsti.

Sander

kes käsikirja instinktliselt selja taha warjab, waatab ühe pealt teise peale.

Naa, mis see siis tähendab? — Teie tunnete teineteist?

Waheaeg; Laura ja Piibeleht silmitsewad teineteist tummalt edasi, misjuures esimene pikkamisi Sanderi poole nihkub.

Laura.

Sul on külaline —

Sander

õlgu kehitades.

Ja. mul on külaline —

55

Laura

surutud häälel.

See herra — — see — see on ju see —

Sander.

Missugune „see ja see”?

Laura

nagu ülemal.

Kelle süles mina —

Sander.

Sina tema süles —? (Äkki mõistes.) Sinu öökull?!

Laura

keelawalt.

Ludwig!

Sander.

See seal on sinu öökull — see seal on sinu salapärane öökull?! (Pahwatab naerma.)

Tiit, Tiit — wõi sinap see oledki — minu nadu elupäästja — tema kangelane — tema — Kuulge, lapsed — seda peame pühitsema — hurraa! — seda peame klaasi weini ja wäikese lõuna-ootega pidulikult mäletama — üksainus naduke mul ju ongi! — Kannatust — kohe lähen otsin ko-

56

jamutri üles! (Ruttab, käsikirja põuetasku pistes, saali kaudu taharuumidesse ära.)

Waheaeg. Mõlemad on kohmetud. Kumbki waatab teise otsa ja kumbki nihkub teisele kordamisi sammukese ligemale. Wiimaks sirutab Laura käe arglikult wälja, Piibeleht sattub ennatusesse, tõmmab parema käe kuuetaskust ja paneb Laurale päewaroosiseemneid pihu peale.

Piibeleht

tasa.

Olge hääks!

Laura

pihu peale waadates, tasa.

Tänan!

Waheaeg.

Laura

pistab seemne suhu ja hammustab.

Ja, minä armastan noid.

Piibeleht

pistab seemne suhu ja hammustab.

Ja, minä armastan noid.

Waheaeg.

Laura.

Need on head ajawiiteks.

57

Piibeleht.

Need om wäega hääd ajawiiteks.

Laura.

Ma usun, teie sõite neid selgi päewal?

Piibeleht.

Ja, preili, mia sõin noid tolgi päiwäl.

Waheaeg; mõlemad südinewad aegamööda.

Laura.

Teie olete minu õemehe sõber?

Piibeleht.

Meie käisime üten koolin.

Laura.

Kas te pahaks panete, — — et ma teid tema wastu — öökulliks nimetasin?

Piibeleht.

Ei pane. Mia ei pane kedagi kulli pahaks.

Laura.

Ma ei teinudki seda paha pärast, öökull on minu meelest huwitaw lind.

Piibeleht.

Mina olen häämeelega huwitaw lind.

58

Laura.

Ka ei teadnud ma siis weel teie nime, herra Tiit.

Piibeleht.

Mul om wiil üits nimi — Piibeleht.

Laura

elawamalt.

Tiit Piibeleht — kas „Köietantsija” autor?

Piibeleht.

Ja, tu om minu tettu.

Laura

ruttu.

Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht — kaks korda koguni!

Piibeleht.

Siss om teil palju aiga.

Laura.

Mitte aja pärast — ma ei loe mitte iga raamatut kaks korda. (Annab talle äkitselt kätt.)

Ma ei teadnudki, et teie siin elate — nii ligidal —

59

Piibeleht

lööb pilgu käe peale, enne kui ta teda pigistab.

Ma ei elä mitte kawwa siin.

Laura.

Aga jääte siia?

Piibeleht.

Ei tiiä wiil — tahas esi küll.

Sattuwad ikka enam usalduse-tooni.

Laura.

Sel — sel „autopäewal” — te kadusite nii ruttu ära—ei waadanud korda tagasigi.

Piibeleht.

Es kawatse kohe. Aga ma pöörsin nuka tagast ümber ja siss kai teile perrä.

Laura.

Ümber pöörsite?

Piibeleht.

Ja, aga ei näinud teid enämb kaua — istsite woorimehe pääle.

Laura

naeratab.

Ja, ma ei tahtnud enam teise autoga kokku puutuda, arwates, et päästja juba

60

kaugel on. Minu pahem jalg — see ei ole kaswades paremale järel jõudnud, ja seda teawad wist autod.

Piibeleht.

Need ei põlga ka ütepikusi jalgu. Mina esigi olen noidega alati kimbus — ei näe tõisi kunagi enne kui õkwa nina ees.

Laura.

Kas teie nägemine —?

Piibeleht.

Ei, nägemisel pole wiga, aga ma elan uulitsalgi nii oma eest —

Laura

naeratades.

Nagu minagi.

Piibeleht.

Teie ka?

Laura.

Mitte just uulitsal, aga muidu — igatahes üksinda iseendaga

Piibeleht

waatab temale otsa.

Enda tahmisel?

61

Laura.

Osalt; osalt mitte — muist tahtmist on pidamine. Sest kui sul tundmus on, et teistest maha jääd, et sind mitte täieks ei wõeta, et sul puudus külles on (näitab oma jala peale alla) mida teistel ei ole —

Piibeleht.

Tolle peräst? — Tu om jo ainult wäline.

Laura.

Kas see ei loe?

Piibeleht

wäristab pead.

Laura.

Aga see andis teile ometi wist asja nurga tagant ümber pöörda ja mulle järgi waadata?

Piibeleht.

Ei.

Laura.

Mis siis, kui lubate küsida?

Piibeleht.

Küsida wõite, aga mina ei tiiä, kas oskan kosta. — Mulle tükkis nuka taga kõr-

62

raga ebausk pääle. Olli õkwa, kui kannaksin wiil ikka seda koormakest kätel ja rinna wastas. Mõtlin: pöörad õge ümber ja kaed, kas panid maha töise wõi unustid!

Laura

naeratades.

Ja kui nägite, et maas oli, siis loobusite oma ebausust?

Piibeleht.

Ei. Waatsin järgmisil päiwil linnas igalpuul ringi, et weel kindlamat tunnistust saie, ja kui teid es näe, siss jäin uskuma, et tu ebausk peris õige usk om.

Sander ilmub kärmesti saali.

Sander

sealt lustilikult.

Astuge tahapoole, lapsed! Juba maksab lauda istuda. Kas te korgi kõmmu ei kuulnud?

Laura

minekul.

Ma ei teadnudki, et minukese luud-liikmed mu õemehele niipalju wäärt on.

63

Wõi ehk tunneb ta teist nii suurt meelehead, herra Piibeleht?

Piibeleht

samuti minekul.

Temal saab ehk mõni uus ehitus terminiks walmis.

Eesriie.

TEINE WAATUS

Laudadel ning mõnel istmel, ka sohwa peal, üksikuid „Pisuhänna” raamatu ühe-karwalisi eksemplarisid silmapaistewate kaantega, samuti ajalehti ja ajakirju üksikult ja korratute riidakeste kaupa siin ja seal.

Ludwig Sander. sigar suus, istub sohwa peal, proua Mathilde

tema põlwedel. Sanderi olekust ja toonist kõneleb suur iseteadwus, Mathilde on õrnus ise

Mathilde

abikaasa pahemat põske paitades

Minu Ludwig!

Sander

ironiliselt.

Wõi sinu Ludwig!

Mathilde

tema paremal põske paitades

Minu luuletaja!

68

Sander

nagu ülemal.

Wõi sinu luuletaja!

Mathilde

tema pead paitades.

Minu kuulus mees!

Sander.

Kuula, aga kuula! Sinu õrnus näikse ju iga päewaga kaswawat — maeoi tunne sind enam äragi!

Mathilde.

Sest et mina sind ikka enam tundma õpin!

Sander

„Pisuhänna” kriitikatest alles!

Mathilde.

Aga kust siis mujalt, kallike — see on ju sinu esimene trükitud teos!

Sander

tõsinedes.

Minu loomusest, minu kõrgemast olemisest pidid mu ära tundma — isegi minu kokkulangenud ehitustest —

Mathilde.

Neist ka?

69

Sander.

Muidugi! Loojal, kellele aatelised loomiseained osaks on antud, ei wõi ometi õnne olla lubja, sawi ja betoniga! Need ained on kehastatud kainusele omased.

Mathilde

tema habet silitades.

Minu looja!

Sander.

Mõru on mõtelda kõigi nende hallide aastate peale: ei wähemat kui aimu sinu sügawamast minast sellel, kellega sa käsikäes eluteed rändad ja kelle päralt sinu igatsustes pakitsew hell süda on!

Mathilde

tema otsaesist suudeldes.

Aga Luike, sinu sügawam mina oli liig sügawasti „Pisuhänna” sees! Nüüd on ta mul käes, ja ära karda, et ma teda kaotan. Aga kas sa tänaseid lehti juba waatasid? (Tõuseb üles ja toob joonistuselauall paar lehte.) Neis on jälle midagi sinu romanist.

Sander.

Ikka weel? — Na, ma arwasin ju kohe, et ma neile kogu aastaks lehetäidet annan!

70

Mathilde

agaralt.

Ja wäga ilusat ja armast seisab siin. (Istub tema kõrwale.) Kas ma pean sulle ette lugema?

Sander

hooletuma käeheitega.

Ei, kulla laps, mind ei huwita nii palawalt, mis need lehe-Lüllid minust kõnelewad.

Mathilde

näpuga ähwardades.

Nii blaseritud juba?

Sander.

Blaseritud? — Kõik see kiidukahin ei üllatanud mind ju sugugi; ma ei kahelnud kunagi, et minu raamat laineid-lööwaks sündmuseks saab. Sest kui Ludwig Sander lauda istub ja ütleb: ma kirjutan midagi — siis kirjutab Ludwig Sander midagi!

Mathilde.

Nüüd pead aga ka teenitud palga wastu wõtma.

Sander

üles tõustes.

Ja. ja — aga kui sa juba nädalate kaupa

71

saad lugeda kõiki neid arwustusi, neid kõnede ja läbirääkimiste referatisid. neid följetonisid, neid —

Mathilde.

Aga see’p see õndsus ongi! Oma pühitsetud nime igast lehest leida, igast suust kuulda (ülewoolawalt) — Ludwig, ma olen sinuga rahul!

Sander.

Seda ma arwan! Ka sina kannad ju Sanderi nime.

Mathilde.

Ja rahul olen weel sinu pühendusega, mida siin täna kui „Eesti perekonna-meele kaunist ja kallist ilmutust” nii soojalt kiidetakse! (Peast deklamerides.)

„Oma armastatud naisele ja oma kallile äiale abikaasa- ja poja-truuduses Ludwig Sander” — tõesti, ses kahekordses pühenduses on „õnnerütmust ja rahumuusikat”. nagu arwustaja nii luulelikult tähendab!

Sander

kohase lõustaga.

Wõi rahumuusikat! Kui ta mehike teaks, mis muusik siin enne „Pisuhända” mängis!

72

Toatüdruk Liina

tuleb külguksest, mõned postisaadetused käes.

Liina.

Post, herra! (Paneb nad kirjutuslauale ja läheb tagasi.)

Sander

wõtab ajalehed ja kirjad, silmitseb wiimaseid, tuksatab äkki.

Kirjanduseselts? (Awab ühe kirja, loeb lendamisi ja ulatab ta siis suurepäralise shestiga Mathildele.)

Siin. madame!

Mathilde

ärewalt lugedes.

— — Kirjanduseselts „Pisuhänd” — — auhind — — kõige kõrgem auhind — — — ooo! (Laseb kirja kukkuda ja jääb lummalt mehe otsa wahtima.)

Sander

kõrges poosis, wait, laseb ennast imestada.

Mathilde

läheneb temale wiimaks pikkamisi ja lööb käed äkki tema kaela ümber.

Minu Ludwig! — — Minu Poeta laureatus! — —

73

Sander

tema peale maha waadates, suurelt.

Kas sul nüüd weel mingit soowi südame peal on?

Mathilde

tema poole üles waadates, sügawalt.

Üksainus weel!

Sander.

Ja see on?

Mathilde.

Et „Pisuhänd” ilmakirjandusesse pääseks!

Sander.

Tema paik on seal! Ma kahtlen ainul, kas leidub tõlkijat, kes niisugust teost mõistab ümber panna.

Mathilde.

Ta peab leiduma! (Tema kaelast lahti lastes.)

Aga Ludwig, kas me ei peaks seda üllatawat sündmust suurema koduse piduga mälestama? Ma wõiksin kutsed kohe laiali saata.

74

Sander

oma poosist lahkudes, äärmise ükskõiksusega.

Üllataw? See auhind? — Mis poolest? — — Minule ei ole siin midagi üllatawat ega pidustatawat. — Aga sa wõiksid mulle klaasi konjakit tuua, ja nimelt sel asjalikumal põhjusel, et sinu tänane lõuna jälle kord liig weikekodanlik raswane oli.

Mathilde

end unustades, wõitluswalmilt

Raswane?! — — (End kähku taltsutades.) Sul wõib õigus olla — see uus wilumata köögitüdruk —

Sander.

Ja, ja — köögitüdruk! — (Käskiwalt.) Mathilde, too mulle klaas konjakit!

Mathilde.

Kohe, Luike! (Keskuksest rutates ära.)

Sander

waatab talle üle õla järgi, naeratades, endamisi.

Nüüd käsutame meie! Siin on wolikiri. (Tõstab kirja maast üles ja loeb ta rõõmsalt weel kord üle.)

75

Mathilde

tuleb klaasi konjakiga tabletil, millega ta pakkudes mehe ette seisma jääb.

Terwiseks. Ludwig!

Sander

kulmu kortsutades.

Ilma kompwekita?

Mathilde.

Kompwekki ka? — Wabanda! (Paneb tableti kirjutuslaua äärele ja tõttab tagasi.)

Sander

waatab talle muigawalt järel, istub siis suitsetades tugitooli, sirutab jalad hubaselt wälja ja järgneb pilguga, suitsurõngastele.

Ja, ja — nii oleme siis kroonitud luuletaja! —

Wäike waheaeg.

Külguksest ilmub wana Westmann, külmakohmetuid käsi hõõrudes, keskuksest samal pilgul Mathilde kompwekkidega.

Mathilde.

Ennäe — papa! Tere tulemast! -Külm wäljas? — Ehk soowiksid ka klaasikest konjakit juua?

76

Westmann

Tänan, ei! Ärimees ei wõta tööpäewal alguhooli. (Riiwab pilguga Sanderi klaasi.)

Mathilde

seda märgates.

No, no — Ludwig joob ainult natuke liiku!

Westmann.

Soo? Mis kauba peale?

Mathilde.

„Pisuhänna” auhinna peale, papa! Mõtle: esimene auhind! Praegu tuli teade.

Sander

on üles tõusnud, pakub äiale kirja.

Siin, papa!

Westmann

ilma kirja peale waatamata.

Usun ilma tähetagi, kulla poeg.

Sander.

Ja soowid pojale õnne?

Westmann.

Seda wõin ka teha. (Patsutab talle pilkamisi kergesti õla peale.)

77

Mathilde.

Ja mis tänased lehed Ludwigist jälle kirjutawad, papa!

Westmann.

Ja, Laura näitas mulle wist midagi.

Mathilde

See on kuulsus, papa!

Westmann.

Soo. soo, wõi see ongi kuulsus.

Sander

paneb käe sõbralikult tema ümber.

Ole nüüd õiglane, papake: sinu põus paisutawad hoopis õnnelikumad tundmused, kui sa tihkad näidata! Mitte igal äial ei ole wäimeest, kes oma aust ka temale jõuab osa anda.

Westmann

kõngutab aeglaselt ja naeratades pead.

Ei, pojuke! Wana Westmannil pole laenatud au tarwis, wana Westmannil on omal au ja kuulsust küllalt, ja see ei ole mitte paberist, waid palju kindlamast materjalist.

Sander.

Aga see sureb temaga.

78

Westmann.

Küllap sellegi wastu nõu leidub. Kui seesinane wana Westmann näituseks mõne palee üles tõmmab ja linnale kingib — mõne kooli- wõi haigemaja — ja ülespidamise-kapitali juure lisab: mis sa arwad, wäimes-poeg — see igaks ometi põlwesid ära, ja tänulik kogukond leiaks wististi ka platsi, kus kinkija enam kui elusuuruselt kranidi otsas seisaks ja wiimse-päewale malmist rahuga wastu waataks. Ma usun, see wanamees ei pruugiks siis mitte kade olla, kui ta mõne sulemehe kipsi-peakest kuskil seltsimaja saaliseinal teab tolmuwat.

Sander

mitte ilma rahutuseta.

Aga see maksaks sul jäledasti raha!

Westmann.

Mis sest! Aina oma raha. Hakka nüüd kuulsust teisega kahasse tegema! Ja mine tea, kas see sul, pojuke, kipsist rinnakujuni ulatabki. Pisuhännad olla petlikud — järgmised wõiwad sul nurja minna.

Sander.

See ei wähenda esimese wäärtust.

79

Westmann

ninarätti tarwitades.

Ega tea, ehk juurdub sellegi wäärtus osalt äiapapa wäärtuses.

Mathilde.

Papake, ma leian, et sa Ludwigi wastu ülekohtune oled, kuigi tahtmata. See tuleb sellest, et sa kirjanduse peale lugupidamata silmaga waatad. Sinule oleks muidugi enam meeldinud, kui Ludwig oma auhinna mõnelt ehitusplaanide wõistluselt oleks toonud. Minule, papa. aga seisab luule kõrgemal kui kõik muu maailmas.

Westmann

naeratades, terawuseta

Ani sööb ka ennem muru kui pipstükki.

Sander.

Sa. kõneled nii halwakspanewalt meist luuletajatest — wast on meil aga sinulegi midagi head ja kaunist öelda. Wasta, papa: kas oled „Pisuhända” lugenudki?

Westmann.

Mina? (Puhkeb naerma.) Mitmes konjak see sul juba on? — — Ei, poeg. mina loen ajalehte, see on ainus kirjandus, mis mulle midagi mõistlikku ütleb. Aga sa eksid, kui

80

arwad, et ma luuletajatest sugugi lugu ei pea. Kui mõni sihuke oskab lapse-aruga inimestele nii osawasti pilli puhuda, et nad kepsu hakkawad lööma, siis ütlen talle (lööb wäimehele õlale) heameelega maladets, aga ega ma sellepärast iseennast lase ninapidi wedada!

Mathilde.

Papa, ega sa sarnaseid mõtteid ometi teiste haritud inimeste kuuldes ilmuta! Pea meeles, „Pisuhänd” on ka sinule pühendatud.

Westmann.

Seda ma lugesin: „Kallile äiale pojalikus truuduses.” Oleks aga parem ära wõinud jääda. Sõbrad küsiwad juba, kas ma weel ühe maja wäimehe nimele kirjutasin.

Sander

pool-endamisi.

Spiesserlik meelemadalus! (Joob oma konjaki ära.)

Mathilde

äritatult.

Sa andsid neile ometi nina peale?

Westmann.

Tegin mis tegin — kes ilma suud jõuab sulguda.

81

Aga ma tulin asja pärast. Ludwig, warusta ennast teekonna wastu, õhtuse rongaga sõidad Peterburi. Praegu sain Rönne käest telegrammi.

Sander

rõõmsa erkusega.

Mis! Juba joones?

Westmann

muigamisi.

Joones! Wist on parunil hea käputäis „auwekslid” jälle protesti minemas — kohe hakkas õnge!

Sander

nagu ülemal.

Ja minu saadad kontrahti tegema?

Westmann.

Sellega pole ju miskit kunsti. Enam aega on sul kah kui minul.

Sander

õhinal.

See on uudis! See on tõesti ilus uudisi Mathilde, kas kuuled, papa on Rönnega kaubal.

82

Mathilde

tusast loobudes.

Soowin õnne, papa! Sinu käes sobib aga ka kõik!

Westmann.

Ja, lapsed, see on wirak, mida mulle igamees nii kergesti järel ei tee. Kewadepoole, Ludwig, kui ehitusega peale hakkame, mõtlen sullegi jälle tööd anda, mida ma ka ise tööks wõin lugeda. (Wõtab põuetaskust kõhuka taskuraamatu ning selle seest paberi, mille ta Sanderile ära annab.) Siin sinunimeline panga-sekk ostusumma peale. See wõiks korda wiis suurem olla — wõidu mees oleksin siiski. (Minekul.) Waata, et sa rongile hiljaks ei jää!

Sander.

Ole mureta! Sinu asi on minu asi.

Westmann

peatades Mathildele.

Kas Laura täna siin käis?

Mathilde.

Ei, papa. meie pole teda ammogi enam näinud.

83

Westmann.

Mina näen teda wiimasel ajal ka kaunis harwa. Tal on sügisest saadik nii palju käikusid, et kahtlus tekib, kas sest mitte mõni teine wäimees wälja ei poe.

Mathilde.

Arwad?

Westmann.

Arwata ju ainult wõingi, sest ega see tüdruk oma asjust kellegile hinga. — Na, hoidku taewaisa, et see wäljapugeja jälle mõni luuletaja ei ole!

Koputatakse ukse pihta.

Sander.

Sisse!

Tiit Piibeleht ilmub: ta on uues ja heas riides.

Piibeleht

kumardab lähenedes kergesti pr. Sanderi ja Westmanni poole.

Sander

kergitab teda silmates küsiwalt ja pilvise ilmega kulmusid, astub aga siis talle kähku wastu ja pakub kätt; äritoonil.

84

Tere! Ma olen kohe waba. (Esiteledes, pealiskaudselt).

Herra Piibeleht — minu abikaas — minu äi, herra Westmann.

Mathilde

Piibelehe kätt wõttes sõbralikult.

Wist jälle mõni kirjandusesõber, keda minu mehe roman huwitab?

Sander

kähku.

Herra Piibeleht on ärimees.

Mathilde.

No, on ju ärimehigi, kes luulet armastawad.

Piibeleht.

Kahjatsen wäega, prowwa, minu pää om nii äri täis, et luulet sinna enämb ei mahu. (Pöörab Westmanni poole.)

Westmann

soojalt tema kätt surudes.

Wastus meeldib mulle. Tutwus rõõmustab mind. Mul on tõsine meelehea niisugusest noorest ärimehest —

85

Piibeleht.

Kui ta mitte konkurrent ei ole.

Westmann

naljatoonil.

Kongurendist pole ka häda, kui ta wähegi piiri peab. Kas ehk tohiks küsida, mis asja pärast —?

Sander

kähku.

Herra Piibeleht tuleb ühe ehituse pärast.

Westmann.

Soo, soo. Arwasin isegi juba. Ja, ehituse-asjanduses on meil hoogu märgata — — Ärge pange pahaks: kõdistaks nagu teada saada, mis liiki ja laadi —?

Piibeleht

naljawärwil.

Saladus, herra Westmann.

Westmann.

Aa! Kinnisest suust tunned õiget ärimeest! Ja, ja. Olgu siis minugi suu pärimistele lukus. (Talle kätt andes.) Auru ettewõttele ja nägemiseni, herra Piibeleht!

86

Tütreke, sa wõiksid mind tagapool pisut kehakinnitusega wõõrustada — siin oleme muidugi üleliigsed.

Mathilde.

Ja, papa, tule aga! Ma tahaksin siis kohe wälja minna.

Westmann.

Usun küll, sul on ju nüüd jälle uudist külasse wiia.

Mathilde

Piibelehele määratult.

Sa mõtled „Pisuhänna” auhinda, papa? — — Head päewa, herra Piibeleht! — — (Minnes.) Oh, see ei tulnud meile ju mitte nii ootamata. Ma teadsin ette: kui Ludwig lauda istub ja ütleb: ma kirjutan midagi, siis ta ka kirjutab midagi!

Mõlemad saali kaudu ära. Sander tõmmab seepeale uksetiiwad kokku.

Sander

tagasi tulles, heal tujul.

Sa oskad ju üsna ilusti näidelda, wennast

Piibeleht.

Mul om hää näitejuht.

87

Sander.

Toeta kuhugile! Ma pole sind ammugi i’iiam näinud. (Wõtab leentoolil istet.)

No, mis sa „Pisuhänna” kriitikatest arwad?

Piibeleht

istub sohwale ja pistab taskust jutlumise jooksul taoti püewaroosiseemneid suhu.

Need on wennalikud —

Sander.

Wälja arwatud paar näägutust lehledes, mida parem seltskond ei loe.

Piibeleht.

Ja, pääle nende om kõik harmonia, ennegi moodu peräst siin ja sääl noodike dissonantsi wahel. Minule komponeriti suutuks wastupiti.

Sander.

Mis ma sulle ütlesin!

Piibeleht.

Aga tu polegi sinu „Pisuhänd”. mida nemä arwustewä.

Sander.

Kudas nii?

88

Piibeleht.

Ei, nemä om egaüits esi omale „Pisu-hännä” tennü ja arwustewä palehigin toda.

Sander.

No, kuis nad siis ühtemoodi wõiwadki kirjutada — ega nad kokku ole rääkinud! Ja täiesti teise sõnu korrata, see ei lähe ju ka mitte.

Piibeleht.

Ei, siss ei saaks tõist toote sügawama mõistmise poolest kuidagi üle trumbata.

Sander.

No, olgu kuda on — peaasjaks jääb, et raamat nii hiilgawalt läbi lõi. Ja seks ei aidanud mitte wähe kaasa need minu retsepti järel tehtud parandused. Kas näed, kui õigel teel minu kunsti-instinkt oli, kui ta käskis realismusele ajakohast romantikat hulka segada! Nüüd on teosel oma sügawus —

Piibeleht.

Mis tuukritele tööd annab.

Sander.

Wäga õige. — Niisama õnnelik wõte oli

89

minu kirjutatud lõpp, mis jutule õige tendentsi annab, kuigi alles eelwiimasel leheküljel. Peaasjalikult selle lõpu teenus on auhind, mida praegu kuulsid nimetatawal. (Triumferides.) Waata siia, Tiit (pakub talle kirja) — kõige kõrgem tänawune! Ja loe, kui kõlawalt minu lõppu kiidetakse!

Piibeleht

ilma kirja wõtmata.

Lugesin hommiku joba ühest wälisest lehest.

Sander.

Soo — juba lehes? Ma pole tänaseid weel kõiki waadanud, — Jah, wennas, see auhind — see paneb hoonele nagu kupli peale!

Piibeleht.

Lühidelt: sa oled oma pisuhännaga rahul?

Sander

rõõmsalt.

Täiesti! Minu prestige perekonnas on kindlustatud, mul on jälle rahu ja elust täit maiku. Mathildele olen nüüd olewus, kes temastki kõrgemal seisab, ja see tähendab

90

sündinud Westmaani kohta palju, ning wanamehele isik, kellele ta jälle oma ärilist usaldust kingib, ja see tähendab wana Westmanni kohta weelgi enam.

Muidugi tuleb silmas pidada, et aeg minu nimbust tumestab, et teda tarwis on mõne uue meistritööga haljastada, aga see ei tee mulle niipea muret: nüüd ei lase ma endale enam tähtaegu dikterida, ja muret ei tee see mulle niikaua ülepea mitte, kui mul mu wana hea Piibeleht ustawaks sootsiuseks on.

Piibeleht

seemet hammustades.

Sinu rahulolek rõõmustab mind, Sandri; nüüd wõiksid minule weidi abiks olla.

Sander.

Abiks? Heameelega, wennas! Aga milles?

Piibeleht.

Mul on ustawat inimest waja.

Sander.

Isameest?

Piibeleht.

Õkwa nii.

91

Sander.

Kosja tahad minna? — Sina?

Piibeleht.

Mes sääl siss imestada? Sina käisid jo kah kord.

Sander.

Ja — soo — — Aga milleks sul siis „isameest” tarwis on?

Piibeleht.

Mmja — kae, — minu mõrsja — sel om serände rikas ja kange pääga papa — tolle man pole ilma osawa wahemeheta midagi ärä tettä.

Sander.

Aa, — ja seesuguseks wahemeheks pead mind?

Piibeleht.

Ja, Sandri. Ning tõiseks tunned sa minu tulewast äia kõige paremini.

Sander.

Mina?

92

Piibeleht.

Ja, sest lugu om tu: ma tahaksin sinule käliks tulla.

Sander

äärmise üllatusega.

Meie Laura?!

Piibeleht

nokutab rahulikult pead.

Meie Laura.

Sander.

Ja — — ütle ometi — — kus — kudas —?

Piibeleht.

Oo, to läits meite wahel nii oma pääd — es pane esi tähelegi.

Kui ma ta tu kord auto eest ära kisksin ja kätel hoidsin — süda liglet tõsel nagu tsirgupojal ja silmist paistis sinine hirm ja nii lämmi oli tõne rinna wastu — siss mõtlin kohe: Tskae, tolle wõiksid endale kodu wiia! Ning sest mõttest es saagi enämb lahti.

Sander.

Ja tema?

93

Piibeleht.

Tema? Oo, tema om enda öökulliga wäega rahul.

Sander.

Ja see sobis salaja, wanamehe ja meie kõigi selja taga?

Piibeleht.

Meil es ole niikawwa nõuandjaid tarwis — saime esi kõigega toime.

Sander

toibuwalt.

See on ju — — aga sa teed ju ainult nalja!

Piibeleht.

Mesperäst nalja?

Sander.

Aga kulla mees — see on ju meeletu mõte!

Piibeleht.

Mesperäst meeletu?

Sander.

Pea ometi aru, wennas: sa oled ju paljas poiss!

94

Piibeleht.

Ega tost kedagi ole — miu tulewasel naisel on raha küllalt.

Sander.

Sa spekulerid Laura raha peale!

Piibeleht.

Iks kah. Mia leian, raha om wäega tarwilik asi elon.

Kae, Sandri, ma olen kehw poiss nigu sinagi enne naisewõtmise aga elu mõistmise poolest mitte enämb pää pääle kukkunud sest saadik, kui ma sinuga tutwust unendin. Nüüd ütlen endale: Kirjaniku-põli on mõnus põli, aga kui sa mitte just geenius ei ole, siss puhuwa sul eloaig talwa tuuled jalge alt läbi, kui sa mitte Westmanni tõist tütart ära ei kosi. No. ja nii kosin ta hää latse üten rahaga ära.

Sander.

Aga raha on Westmanni käes!

Piibeleht.

Eks siss olnud kah, kui sina wanema tütre wõtsid.

95

Sander.

Ja. kullake, minuga oli märksa teine lugu: mul oli amet, mille peale äi lootusi wõis panna! Sina aga kui kodukoolmeistrike ja sulemeheke — kui luuletaja, wennas, kelle profession wana Westmanni silmis mitte rohkem ei maksa kui leierkastimehe wõi balagani-weiderdaja oma — kudas tahad sina sihile jõuda! Liiategi nüüd, kus wanamees näeb, et ta esimese wäiga mööda püksa on saanud! Kahte luuletajat ei wõta see mees ilma peal perekonda. (Tõuseb naerdes üles.)

Ma usun. Tiit, kui sa oma kosjajutuga tema ette astud — ta pistab sulle sõnalausumata rubla näppu ja tähendab peaga ukse poole.

Piibeleht.

Tolleperäst mul „esämiist” omgi waja

Sander.

Mis aitab siin isamees! Isamees wõib sind wanamehele ausaks, kaineks, anderikkaks poisiks kiita — ja seda tegema oleksin ju walmis, kulla Tiit — aga ta ei wõi pihust suhu elawat tindi-proletarlast rikkaks meheks moondada! Kui sul mõni maja-

96

lokski pea peal oleks, wõi ribake ehituskrunti kasulikus kohas!

Piibeleht.

Mis seks tarwis läheb, et Tiit Piibeleht Westmanni isanda wäimeheks saaks — tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tetta, mina end tollesse ei sega.

Sander.

Kudas? — Mis sa sellega tahad öelda?

Piibeleht.

Kae, Sandri, — sõprus om sõpruse wäärt ja üits käsi peseb tõist. Minu „Pisuhänd” päästis sinu suurest hädast, ai su perekonna-õnne jälle õilmele ja tegi su kuulsaks kirjanikuks — nüüd pead ka minu õnne-süskä äiapapa Skyllast ja Charibdisest mööda awitama. Mul on sinu sõna.

Sander.

Minu sõna?

Piibeleht.

Ja. „Pisuhänna” kaupa tehes ütlid mulle: „Tiit, armas weli, kui sul pääle honorari wiil soowisid om, mida mina suudan täita: siin mu käsi, nad on täidetud!“

97

Sander.

Armas sõber, kas sa sonid wõi! Niisama hästi wõiksid minult ju soowida, et ma wana Westmanni ära kägistaksin!

Piibeleht.

Mina ei soowi wõimatut. Sandri. Sa nimetid majaloksu wõi krundiriba kasulikus kohas — nuu om ju saadawad.

Sander.

Ja need peaksin mina sinule muretsema?

Piibeleht

nokutab jaatades lahkesti pead.

Sander

temale pärani silmil ligemale nihkudes.

Kas sa siis —? Mis sul wiga on, wennas?

Piibeleht

seemet suhu pistes.

Mina kahtlen ennegi, kas serände majaloks wõi krundiriba Westmanni herrale küllalt imponerib —

98

Sander.

sarkastlikult.

Selles kahtlen mina ka! Ma nimetasin neid üksnes sel mõttel, ei sulle siis ehk unes tohiks julgus peale tulla oma kosja-loost wana Westmaani ees suud lahti teha. Et sellega ilmsi temale läheneda, seks, armas wend. kulub hästi rohkem ära!

Piibeleht.

Otse minu arwamine.

Kae. Sandri, ma tahan sulle õigust öelda: Mia ei olegi nii ahne tolle Westmanni papa raha pääle, ma wõiksin oma tüdreku ilma isa loata ära wõtta ja meil kummalgi poleks raske kaasawarast ja pärandusest suud puhtaks pühki —

Sander

ruttu.

See on juba mõistlikum jutt!

Piibeleht.

Kuid lugu om tuu. et minu tulewane rikka elukorraga on harjunud —

Sander

agaralt.

Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal.

99

Piibeleht.

Igatahes serätsel, et Lama minu man pitsitusi saaks kannatada, iseäranis, kui meil rohkemb perekonda tekib; minu koolimehe-amet ei tõota palju, sest ma pole midagi wähemb kui karjäritegija, ja salaga teenitud lisa ei paisutaks meie kukurt ka mitte liiasti.

Sander

Kui armastus kaasasid ühendab, siis õitseb õnn ka kehwas kodus!

Piibeleht.

Ent mina ei näe ärä, mesperäst ma oma naise waranduse sinule peaksin pärida jätma.

Sander

tuksatab, siis pikkamisi.

Aa — wõi nii! — Ma poleks uskunud, et sina ka kade wõid olla! (Sunnitud naeruga.)

Siis on aga sinust päratu naiwne, minult selle waranduse kättesaamiseks wennalikku abi paluda!

Piibeleht.

Ma ei palu. ma nõuan.

100

Sander.

Nõuad?

Piibeleht

nokutab kinnitades pead.

Sander.

Nõuad — — mida sa nõuad?

Piibeleht.

Et sina mind Westmanni papale sõnalausumata wastuwõetawaks wäimeheks teed.

Sander.

Ma peaksin wist oma majad ja kõik muu sinule kinkima?

Piibeleht.

Kui tuu küünib.

Sander.

Ja kui ei küüni?

Piibeleht.

Noh, sul om hää kredit — sinu allkirja nähes öeldakse rahaasutustes (Sanderi toonil): „Ludwig Sander — ahaa!”

101

Sander

pikkamisi, kuid kaswawa rahutusega.

Ja kui ma ei taha?

Piibeleht.

Sa pead.

Sander

temale lähemale tikkudes.

Kes mind sunnib?

Piibeleht.

Pisuhänd.

Sander.

Missugune pisuhänd’?

Piibeleht

wõtab „Pisuhänna” raamatu sohwalt.

See siin. Sest tarbekorral wõid homme lehest lugeda, kes tema tegija om ja kes mitte.

Sander

jääb pärani silmil tema otsa wahtima; pika waheaja pärast rinna põhjast.

102

Piibeleht, mis on sinust saanud!

Piibeleht.

Ärimees.

Sander

pool hingeldades.

Sina — keda ma nagu wenda usaldasin — — sina tahaksid — — sina wõiksid — — (Wajub teise sohwanurka: korraga kergelt ja rahuga.)

Aga sul pole tunnistusi.

Piibeleht

Kas mõtled siis salata?

Sander

külmalt.

Jah. wennas — ma salgan! Ma ajan waleks — otsekohe waleks!

Piibeleht.

Siss mul om tunnistus.

Sander.

Missugune? Sinu käsikirja häwitasin ümber kirjutades leht-lehelt ära.

Piibeleht.

Kuid must käsikiri on mul alles.

103

Sander.

Soo? (Huuli hammustades.) Seda raibet polnud mul meeles! (Mõtleb.) Aga see ei loe. Selle wõisid omale trükitud raamatu järgi wõltsida. et katset teha minult raha wälja nöörida. Olukord oli sulle päri: ma pole enne midagi kirjutanud — kaheldi, kas oskangi kirjutada — töö oli pikale wiibinud —

Piibeleht

Selle ewentualitedi tarwis on mul kah tunnistus. Niipea kui ma muudetud käsikirja sinule ära andsin, deponerisin notarius Annoki man pitseri all täiendatud mustaltkirjutuse ja lasin endale tolle pääle tähe anda.

Sander

wimmas turjaga kangelt püsti tõustes.

Seda tegid? See — see on ju siis algusest peale päris kawatsetud riisumise-plaan!

Piibeleht.

Ei, Sandri. — Käsikirja Annoki juure wiies es ole mul wiil mingit plaani: ma mõtlin ennegi: Kui no tõesti nii läheb,

104

nigu Sandri ette kuulutab, et toosama romani-tutsak tema nime all ilmudes tähtsaks teoseks tõuseb, et tost imelikust asjast peaks jääma dokument perrä — üitskõik mes ettetäädmata juhtumiseks. Alles hildam tuli mulle mõte „Pisuhända” enda kosjawankri ette rakendada.

Sander.

Sinu tüdruk teab sellest?

Piibeleht.

Ei, sest ei tiiä üitski heng.

Sander

ärikülmalt.

Mis sa oma käsikirja eest nõuad?

Piibeleht.

Sa kuulsid joba.

Sander

nagu ülemal.

Ma pakun wiissada rubla.

Piibeleht.

Mia pole sahkerdaja.

Sander.

Ma pakun sulle tuhat rubla.

105

Piibeleht

Minu kaubal om kindel hind: Westmanni papa ja -sõna.

Sander.

See on hullus. Nii palju mul ei ole.

Piibeleht

trööstiwalt.

Leidub. Sandri, leidub!

Sander

tema kallale kargamas, wiha pärast kähisedes.

Ma lasen su maha — ma kägistan su ära — ma teen su siinsamas pihuks ja põrmuks —!

Piibeleht.

Kas to’s odawamb oles?

Sander

temast kinni hakkamas.

Wereimeja — kõrilõikaja — — kuradi pisuhänd — —!

Laura Westmann, täies talweriides, ilmub pahemalt poolt ja peatab imestades sammu.

106

Laura.

Mis siin on?

Sander

põrkab wastasest tagasi ja püüab oma ärewust kähku meisterdada.

Meie — —

Piibeleht.

Meie soowime tõnetõsele õnne.

Sander

end naeratawale lahkusele sundides.

Ja — ja muidugi, Laura — — ma soowisin sinu peigmehele — ainult õnne!

Laura

lähenedes, imestanult Piibelehe poole.

Ludwig teab?

Piibeleht

üles tõustes.

Miä ilmutin prõlla. Ta om jo meie weli. Ta lubab meid papale soojalt soowitada.

Sander.

Ja — ja muidugi — miks mitte — — ma tahan teid wäga soowitada — — Õnne ka sinule. Laura! (Annab talle kätt.)

107

Laura.

Tänan sind. Ludwig! Kui hea sa oled!

Piibeleht.

Aga sul om temalegi õnne soowi: „Pisuhänd” on talle kalli auhinna toonud.

Laura.

Auhinna ka weel!

Sander.

Sa imestad? Kas ta ei meeldi sulle?

Laura.

Paiguti — ja. paiguti nii hästi, et (naeratades ja pilguga Piibelehte riiwates) minu Tiitki need kohad wõiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik pisuhänd, ja siis see lõpp —

Sander.

Aga nii on korras, nagu auhinnast näed.

Laura.

Siis soowin sulle õnne — ma ei kõlba wist arwwustajaks.

Aga kudas sa meie eest papa juures õieti mõtled kosta, Ludwig? Sa tead, ilusate sõnadega pole seal midagi ära teha.

108

Sander.

Ma — ma katsun siiski!

Laura

pead wangutades.

Ah ja — ma tean ju. kudas lugu läheb! Meie tee on meile ette märgitud. (Paneb käed Piibelehe õladele.) Ühel heal päewal seome pambud ja rändame! Nii kaugele kui tahad. Muret mul ei ole.

Piibeleht.

Aga kahju?

Laura

Tasa

Kahju—? (Elawalt.) Kahju tasud sina!

Piibeleht

tema põske paitades.

Wahwa tüdruk! — Kuid ootame wiil. Mul ehk kooleb täna-homme koski rikas tsõdse ära, siss saame kahjust kah üle.

Laura

naeratades.

Ära sa talle minu pärast rebasekakku saada!

109

Piibeleht.

Ja sina ära meie asjast wiil muile kõnele — ainus teadja olgu meie sõber Ludwig.

Laura.

Panen tähele. (Sanderi poole.) Aga ma tulin ju papat otsima, Ludwig, teda ootab üks ärisõber kodus ja meie apparat on parandusel.

Sander.

Ma usun, ta on Mathildega weel söögitoas.

Laura.

Ei, Liina ütles, ta olewat juba ära läinud — ühes Mathildega; kas sa ei tea, kuhu?

Sander.

Seda ei wõi ma sulle mitte öelda.

Laura.

Siis lähen jälle. — Wabandage — eksitasin teid wist palawas diskussionis „Pisuhänna” üle! (Lööb pilgu seejuures Piibelehe krawati peale ja hakkab seda kohendama. )

110

Piibeleht.

Kas tu mul wiltu olli?

Laura.

Ei, liig otsekohe — nii ei sünni sulle. (Tema taskute paäle tähendades.) Ka tundub mulle puudusena, et sa talwel oma paberiladu ühes ei wea.

Piibeleht.

Ent wilja-ait on mul üten — ehk soowid? (Hoiab seemnetasku lahti.)

Laura

sealt wõttes.

Tänan. Ja head päewa teile! (Külguksest ära.)

Pikem waheaeg. Sander, kes Laurale ukseni wõõriti pilgu järgi saatis, hakkab hämaral meelisklemisel waikides edasi-tagasi sammuma; Piibeleht istub sohwale tagasi, wõtab ajalehe kätte ja loeb seemneid hammustades rahulikult. Sanderi silm riiwab teda taoti uuriwalt.

Sander

peatab wiimaks keset ruumi: külmalt.

Ma olen otsusele jõudnud: sa wõid oma ilmutuse lehtedesse panna.

111

Piibeleht

nokutab peaga, loeb lause lõpule, paneb lehe käest ja teeb minekut: ukse juurest.

Adieu, Sandri. — terwiseid abikaasale!

Sander

kahmab lal äkki kraest kinni; ärdalt.

Piibeleht!

Piibeleht

üle õla.

Midä wiil?

Sander

pehmelt.

Kuhu sa’s joosed! Mis rutt sul on! Ma pole sulle ju ainust halba sõna öelnud!

Piibeleht

Aga oma otsuse ütlid.

Sander

Ja sul oleks tõesti süda rinnus, minna ja mind ilmapilaks teha, ei asja ees. teist taga! Siitsamast minna ja awalikult kuulutada, et Ludwig Sander — —! Ei, Tiit, seda sa ei tee, seks oled läbi ja läbi aumees, seks on meie sõprus liig wana ja meile mõlemaile

112

kallis, kälideks saamas oleme ka weel! — Tule, Tiit, püüame teineteist mõista, otsime üheskoos wõimalikult nõu, kudas sinu asja ajada ja sihile wiia. — — Siia istu — soo!

(On tema käistpidi sohwa juure talutanud, mille peal nüüd mõlemad kõrwuti istet wõtawad.)

Piibeleht.

Kui sul nõust puudus — toda wõin sulle anda.

Sander.

Seda parem, armas Tiit, seda parem! Ja ma ei kahtle, et sinu nõu niisugune on, et ta mind mitte just õnnetuks ei tee — et ta inimlik, et ta kristlik on —

Piibeleht.

Täitsa. Ta ei nõwwa sinult enämb, kui mes ligimene ligimesele sundimatagi teeks. Sa pead mulle raha laenama—laenama, Sandri, mitte kinkima — sest mul om kullasoon leitus, midä tahan hakata eksploaterima.

Sander.

Kullasoon?

113

Piibeleht.

Ja. Wäega wõimalik, et ma ettewõtte aktsiaseltsiks teen, kuid enne peab maapind minu olema, ning tolle omandamiseks on mul kapitali waja.

Sander.

Tiit, mis nali seend jälle on!

Piibeleht.

To ei ole nali.

Neil päiwil sures siin üks elatanud Saksa preili ära, kes muu seas kompleksi keskaigseid wiilkatusega maja-tsuharikka awara krundi pääl maha jättis, mida ta oma eluaigu pietetlikul jonnakusel kellegile ei tahtnud müüa. See krunt ongi minu kullasoon. Ta saisab südäliinan kõige paremal ärikohal, kate eläwä uulitsa wahel, ja kisendab ettewõtliku mehe perrä, kes poollagunenud elumajad maha kisub ja mõne suurepäralise äripalee asemele ehitab. Tu miis tahan mina olla. Tõise ei tiiä wiil, et see immobil nüüd saada ja wõileiwa iist saada om.

Sander

pealetikkuwa aimdusega.

Missugusest immobilist sa kõneled?

114

Piibeleht.

Tema pärija, keegi õndsa preili sugulane, on kaardiwäe ohwitser Peterburis, suur elomiis ja õnnemängija, kel alati peenike peos ja kes päranduse wäärtust ainult naeruwäärt kasina üüri järgi teab, sest näi nud pole noor parun Rönne preili won Mensenkamffi majasid ja krunti kunagi.

Sander

hüppab istmelt.

Inimene, see on ju wana Westmanni ettewõte!

Piibeleht.

Saab aga nüüd minu ettewõtteks. Mis sa arwad, Sandri: serätse wäimehe wastu poleks wanal wist midagi?

Sander

suures ärewuses.

Kes selle saladuse sinule kõrwa pistis? Sest teadis üksipäini meie perekond!

Piibeleht.

Üks perekonna-liige — minu tulewane naine. Tema jutustab mulle wahel kodusist asjust ütte ja tõist.

115

Sander

waheaja pärast, waewaga rahu kogudes.

Sa tahad siis oma tulewast äia — üle lüüa?

Piibeleht.

Ja. Kõik äri om ülelüümine. Ma tahan teda üle lüüa, et ta oma nooremat tütart ei saaks üle lüüa.

Sander.

See on ju tema oma wara!

Piibeleht.

Westmanni esä wara om ennegi tuu, mes ta esienda elamiseks tarwitab.

Sander.

Aga parun Rönne lased üle lüüa?

Piibeleht.

Mul pole asja kedagi ülelüümise iist hoida, kes waiwas ei wõta ütte pilkugi tolle pääle heita, mes tema omma om. Ka ei liiguta mind sugugi, kas müügihind parunile wiieks wai kümneks lõbusaks ööks jatkub.

116

Sander

on tugitooli wajunud ja hõõrub walusal ilmel otsaesist.

Ja sina arwad, et minu südametunnistus mind lubab sinule abiks olla selles ilmkuulmata tükis, mis sa wanamehele tahaksid mängida?

Piibeleht.

Arwan küll. Sul on solidne, hästi träneritud südametunnistus. Tuu lubas sul omaaigu wanamehele lootusrikast inseneri ja tema tütrele südant-sulatawat luuletajat ette mängi, see lubas sul alles hiljuti wanamiist, enda naist ja kogu ilma wõõra waimutööga tüssata, see lubas sul praegu ka keelt nilbata oma nadu waranduse järgi. Sa wahetad ennegi kaks mõistet teineteisega ära: südametunnistuse ja argpüksuse.

Sander

wäikse waheaja järele kaeblikult.

Kui sa teaksid, kui wäga wanamehe hing selle ettewõte küljes on, kui õnnelik ja uhke ta6 oli, et tal korda läks vanapreili

117

testamendi-määrust enne wõistlejaid wälja nuhkida, ja kudas ta rõõmustas pärijalt täna telegrammi saades, et see tema pakutud hinna wastu wõtab! — Passash poeridadega — hotel — kafee — warietee — — kino (Ohkab.)

Piibeleht

Tröösliwalt.

Ei lähe jo midagi kaotsi — kõik jääb ilusti perekonda.

Sander

nagu ülemal.

Mina pidin tema wolinikuna täna õhtu Peterburi sõitma kaupa küpseks tegema, ja nüüd —

Piibeleht

nagu ülemal.

Nüüd sõidad minu wolinikuna just sedasama tegema.

Sander

kargab püsti, küüned juustes.

Aga kust ma selle raha wõtan?

118

Piibeleht.

Oma raha-hallikaid tunned esi wistist’ paremini kui mina.

Sander.

Mul on küll kahe mehe kredit, aga seda ei saa ma ometi mõne tunnikesega sulaks teha!

Piibeleht.

Sa wõtad ju äiapapa ostusumma üten.

Sander

pärani suul ja silmil.

Tema rahaga — —?!

Piibeleht.

Selle saab ta jo kätte. Sest kui sa ostulepinguga tagasi tuled, siss sul om juba kolme mehe kredit: Westmann, Sander, Piibeleht. (Wõtab taskust ühe paberi ja ulatab temale kätte.) Siin wõlatäht — kondrahi tood mulle wastu. (Tõuseb aeglaselt üles ja patsutab Sanderile mööda minnes isalikult õla peale.)

Hääd tiid siss, ja ole reisul rahaga ettewaatlik. (Pahemale poole ära.)

119

Sander

wahib talle tummalt järele, wajub siis sügawasti tugitooli ja hoiab kätega pead; ägwalt.

Kui see karutükk wälja tuleb, siis tõmmab wanamees mu oksa!

Eesriie.

KOLMAS WAATUS

Ajalehed ja raamatud on istmetelt ja laudadelt ära koristatud.

Westmann ja Laura, mõlemad üleriieteta, kuid wiimasel muhw käes, astuwad eeskojast sisse: nende kannul ilmub uksele Liina.

Liina.

Tagasi, herra Westmann! Ja unigi juba wälja magatud. Praegu tõusewad kohwilauast üles.

Westmann.

Soo, soo. Mõtlesin juba, et rongike ehk jälle kord hiljaks jäi — on ju öösi natuke tuisku olnud.

Liina.

Kas pean ütlema, wõi astuwad saksad tahapoole? — Aga mis teil seal on, preili?

124

Laura

näitab talle muhwi, mille otsast kassipoja pea wälja paistab.

Üks lapsuke. Minu Aurora wiies äbarik. Ma tõin ta oma õele kaswandikuks.

Liina

kassi pead silitades, nagu lapsele.

Oh sa jumaluke — nina teisel punane peas — ja — ja —!

Laura.

Tema wennad ja õed olen kõik juba ustawaisse perekondadesse paigutanud, ühe kiitsin sügise kellegile wanapoisilegi kaela.

Liina.

No, see saab wist nälgida!

Laura.

Ei, see elab toredamini kui teised. — Selle eest, Liina, katsuge teiegi hoolt kanda.

Westmann

tipsib tütrele näpuotsaga otsaesisele.

Mille ümber tema mõttekesed keerlewad, kuna meie pead kõigil uut ehitust täis on!

125

Laura

naeratades.

Seda ma märkan: sa näed alles nüüd, mis mul muhwis oli!

Laura ja Liina kassiga taharuumi, kus Sander neile wastu tuleb, ja sealt ära; wiimane wahetab Lauraga mööda mines lühikese teretuse ja astub weidi kõheldes töötuppa.

Westmann

rõõmsalt.

Na, terwisega tagasi?

Sander.

Ja, papa.

Westmann

teda silmitsedes.

Liikudest natuke peawalu?

Sander

kõrwale waadates.

Uneta öö.

Westmann.

Kas sa siis magamiswagunis ei sõitnud? Kodus puhkasid ka juba.

126

Sander.

Ja, aga silma kinni ei saanud.

Westmann.

Rõõm, rõõm! Wõin ju arwata. Saanud isegi unega täna öösi hästi hakkama (Muigades.)

Na, Rönne poolt palju terwiseid?

Sander

wenitades.

Seda küll.

Westmann.

Ja ilus paber? (Sirutab käe wälja.)

Sander.

Paber — — ja — — waata, papa — —selle paberiga — —

Westmann

tõsinedes

Mis sellega siis on?

Sander.

Selle paberiga on nii, et — et — —seda ei ole —

127

Westmann

kulmusid tõstes.

Mis see tähendab? Ära kaotasid?

Sander.

Ei, aga see paber — — seda paberit — — sest paberist — — Papa, püüa asja peale

kainelt ja külma werega waadata —

Westmann

ärkaw kõuekõmin hääles, wäljasirutatud käel.

Ostuleping — sedamaid!

Sander

temast instinktiliselt eemale nihkudes.

Minul süüd ei ole! Seda oleks igale teisele niisama wõinud juhtuda!

Westmann

nagu ülemal, waljumalt.

Ostuleping!

Sander

pool paluwalt.

Papa, luba. et ma rahulikult seletan. Äkilise meelega pole siin midagi ära teha.

128

Hea oleks, kui sa istet wõtaksid. (Mehinedes.)

Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette.

Westmann

jääb keeletult wäimehe suu peale wahtima, ta wäljasirutatud käsi langeb lõdwalt maha.

Sander.

See näib wõimata, on aga siiski õige: napilt tund aega enne mind müüs parun majad teisele — selle aja sees, kui mina tshekki pangas rahaks wahetasin. See teine pakkus talle mõne tuhande rohkem — sinu kaup oli parunikesel kohe unustatud.

Westmann

muigutab mitu korda suud, enne kui kärgatab.

Sa waletad! Keegi wõõras ei teadnud asjast!

Sander.

Seda arwasin minagi, kuni Rönne juures selgus, et eksituses olime. Pole ka mõni igapäine wõistleja, kes meile selle wingerpussi mängis, waid keegi, kelle ees saladusi

129

 ei ole, kes wanakawala endaga näib ühenduses seiswat. — Ja mõtle, papa: meie sõidame ühes rongis — istume ühes wagunis ja ühes istmel — ajame kogu tee teineteisega sõbralikult juttu! Peterburi waksalis jätame jumalaga — üks ei tea teise ettewõttest — tema istub autole ja ostab mul majad nina eest ära — nina eest, papa!

Westmann

möirgab, kõigest kehast wärisedes.

Mis on selle lurjuse nimi?

Sander.

Piibeleht. Sa nägid teda paari päewa eest siin toas.

Westmann

nagu ülemal.

Mis ta siit otsis?

Sander.

Küsis niisama ühte ja teist — ehitusmaterjalide hindasid, tööpalkasid, tööliste saadawust — — meie oleme kooliwennad.

130

Westmann

käed rusikas, ähkiwalt.

Ma murran ta ära! — — Ma teen ta tuhaks! — — Ma häwitan ta sugu maa pealt —!

Sander.

Ta on poissmees.

Westmann

rühib wimmas turjal ringi kaia: märatsewalt.

See on wargus — see on rööwimine — see on awalik riisumine! — Rönne krunt on minu — minu ta on — minu! Ma ei anna teda kellegile — ei jumalale, ei kuadile! — Kes teda minu käest tahab ära wõtta, peab mu enne surnuks lööma! — — Teine meist taganeb, aga mitte mina (lööb rusikaga joonistuslaua pihla) — mitte mina!

Sander

Papa, papa — püüa ennast rahustada!

Westmann

wajub äkki murtult tugitooli ja. hoiab kätega pead; waheaja pärast närtsinud häälel.

131

Oleks siis rahakahju üksi! — See on suur — ja — päratu suur — nii suur, et ta. mul mitmeks aastaks unerahu wõtab. — Aga. see pole mitte üksi. Weel enam maksab minu au. Ma tahtsin nüüd alles näidata, kes Westmann on! Linnale — kubermangule — kogu ilmale! — Ma tahtsin näidata —

Sander

kaetsewalt.

Tean. papa. tean: passash poeridadega, — hotel — kafee — warietee — kino — —

Westmann.

— ma tahtsin näidata, et Westmann Westmanni uulitsast enam on kui Westmann Westmanni uulitsast. Ja kui sa teele olid läinud, pistsin süütenöörile tule otsa ja pomm lõhkes. Eilsest saadik teab iga ärihing linnas, et Westmann kulda hakkab kaewama ühest kohast kuhu ligi pääseda ühelgi teisel nuppu ei olnud. — — Sa oleksid nende nägusid pidanud nägema (kätega näidates) — nii pikad—ja nagu tohletanud nairid —

Sander.

Seda wõib arwata! Ja nüüd tuleb see

132

tundmata isik kusagilt kolkast, waatab wõõras linnas paar korda ringi, tuhnib kullaaugu üles ja tahab midagi taewa poole paisata, mille kõrwal sinu kawatsetud ehitus walla-waestemajaks kahaneb!

Westmann

pead tõstes.

Sa tead, mis ta tahab ehitada?

Sander.

Ja. Koduteel sõitsime jälle ühes, nagu tema soowil kokku olime leppinud. Nüüd ei pidanud ta enam suud. — Tema plaan on. umbes seesama, mis sinulgi, kuid wõrdlemata suurem, julgem, ja seejuures poole odawam!

Westmann

piinatud põnewusel.

Soo — kudas siis?

Sander

tähtsalt, hooplewalt.

Amerika süstem. — Kõige uuem. — Ehitustehnika wiimane sõna. — Muidugi rauakonstruktsion. — Wähe tööd, wähe materjali.— Ja mis peaasi (käsi kõrgesse ajades)

133

õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!

Westmann

kõrwu hoides, ägawalt.

Wiiekümne wersta peale! — — Sina kurat — sina wiimane kurat! — — Kas tal siis nii palju kapitali on?

Sander.

Seda mitte. Ta pani oma raha wiimase rublani krundi sisse. Kapitali järgi tahab ta nüüd ringi waadata, ja küllap seda leidub.

Westmann

hüppab istmelt ja sammub, käsi pealael, ärewalt meeliskledes mõne korra edasi-tagasi; äkitselt peatades.

Sa ütlesid, et ta poissmees on?

Sander

kes sohwale on istunud.

Ta on poissmees.

Westmann.

kähku ja kindlalt

Siis ta peab naise wõtma!

134

Sander.

Arwad?

Westmann

kõminal.

Ja minu tütre peab ta wõtma!

Sander

Wõi nii?

Westmann

telefoni poole waadates, müristawalt.

Mis on selle rööwli pealiku telewoninummer?

Sander.

Sa tahad talle oma tütart telefoni kandu —?

Westmann

lärmawalt.

Ka seda. kui tarwis! Siin ei ole häbenemist, siin ei ole kõhklemist — siin on hoida, et Westmanni nimi naeruks ei saa, ja muret kanda, et pilwelõhkuja perekonda jääb! — Ma tahan küsida, kas ma temaga kohe wõin kokku saada. Ja siis tahan talle isu teha!

135

Sander.

Ta lubas kell kümme minu poole tulla (taskukella waadates) — puudub ainult paar minutit.

Westmann.

Seda parem. Ma mängin talle muusikat, mis ta weel pole kuulnud, ma panen tal suu .ja silmad wett .jooksma!

Laura on wiimaste sõnade puhul saali ilmunud, kus la midagi näib otsiwat.

Westmann

teda silmates.

Tüdruk, tule natuke siia!

Laura.

Ja, papa. (Astub uksele.)

Westmann.

Siia tuleb warsti üks herra. Et sa ta wastu wiisakas ja lahke oled!

Laura.

Üks herra —?

Westmann.

Ja. Üks herra Piibeleht. — Wiisakas ja lahke — pea meeles.

136

Sander

annab Laurale näppu suu peale pannes märku.

Laura

waatab laial silmal ühe pealt teise peale, siis pikkamisi.

Eks ma siis katsu wiisakas ja lahke olla herra Piibelehe wastu!

Koputamine külgukse pihta.

Westmann.

Ahaa — ehk ongi! (Laurale.) Mine nüüd jälle tagasi, praegu pole sind weel waja.

Laura

teeb seda, kuna ta tagatoast täis imestust korraks ümber waatab.

Westmann

temale järgi.

Ma hüüan sind, kui tarwis; tulles katsu ka kabedamalt kõndida.

Laura

saalist ära.

137

Sander on koputamist kuuldes kohe ukse juure rutanud, mille ta pooliti arwab, nii et sisseastuw Piibeleht ja ta ise Westmanni poole silmapilguks warjatud on.

Sander

tõmmab põuetaskust kähku ühe paberi ja pistab Piibelehele pihku: surutud häälel.

Kontraht! (Seepeale waljusti ja sõbralikult.)

Piibeleht ise — tere tulemast! — Na, reisiwäsimus ka juba wälja puhatud? — Ja — see Peterburi! Ta peaks meile ärimeestele tõesti pisut ligemal olema! (On ukse kinni pannud ja astub külalisega edasi.)

Piibeleht.

Küll ta ligemale nihkub, kui äri-ilm weduritele wiimate tugewama tossu pääle sunnib.

Westmann

rahuliku naeratusega lähenedes

Jaa, kui meie äri-ilm aina Piibelehtede ja Westmannide käes oleks!

Kuulen wäimehelt praegu, kudas Piibeleht Westmannile „lilled” on teinud, nagu

138

 kaardilauas ütleme. See on meistritükk! Nii peab olema! Nõnda edeneb kodumaa majandus. Kord on Westmann all ja Piibeleht peal — kord Piibeleht all ja Westmann peal, aga ikka suuresti, ikka julgelt, see on peaasi! — Soowin teile südamest õnne, noor ametiwend — ei ma wõiks oma lihasest lapsest tõsisemat rõõmu tunda! (Pikk. soe käeraputamine.)

Piibeleht.

Tenän, herra Westmann. Massa suurt kõnelda. Algaja edimine katseke.

Westmann.

Mitte nii alandlik, herra Piibeleht! Kes esimese oina nii puhtaks niidab, see oskab ametit, selle tulewik on kindel.

Aga istume parem — olge nii lahke! Piibelehe herraga äriasjus pisut mõtteid wahetada, see on mulle otse kosutuseks!

Piibeleht.

Ja mina heidan häämeelega Westmanni-herra õpilaseks.

Wõtawad istet: Westmann ja Piibeleht sohwal ligistikku, Sander tugitoolil.

139

Westmann

wäikse waheaja pärast.

Et mitte sõnu ja aega raisata: kas herra Piibeleht ei soowiks Westmanniga weidi õnne katsuda?

Piibeleht

Oleks mulle suureks auks.

Westmann.

Waadake, armas sõber (paneb käe Piibelehe põlwele): ma olen loomu poolest natuke jonnakas. Wana Eesti tõug. See suur ehitus ta on mulle nii omaks saanud nagu silm peas ja nina näos — ma ei tahaks teda jätta! Ja et ma — tänu jumalale — jonnida jõuan —: mis oleks, herra Piibeleht: wiiskümmend protsenti kasu?

Piibeleht

wäristab kahetsewalt pead.

Westmann

tema nägu uurides, wäikse waheaja pärast rõhukalt.

Aga sada?

Piibeleht

wäristab jälle pead.

140

Westmann.

Hm, siin oleks juba küsida, kas te targu nii tüür olete. Teie tahtsite minust õppida, armas poeg. Mina teie asemel lööksin plaksti sisse! (Hoiab talle lahtise käe ette.)

Piibeleht.

Ma wõtan ainult hääd õppust, herra Westmann.

Westmann.

See on hea — teie wõite mind uskuda! Ärge unustage, et ehitamine meie päiwil suure riisikuga on ühendatud: töölised ahned ja rahutud — streigid igapäised nähtused — palgad wõiwad äkki tõusta, materjalide hinnad niisama — sõdagi pole wõimata —

Piibeleht.

Maawärisemine ka mitte —

Westmann.

Minupärast seegi. —Nõnda aga: nagu maast leitud — üle öö — kõrt liigutamata — palja Peterburi sõidu eest — — palja Peterburi sõidu eest terwe würstlik warandus —!

141

Piibeleht.

Ma olen maiam.

Westmann.

Ja kui siis ehk weel nõnda juhtub olema, et ehitusekapital napipoolne on, et seda peab laenuks otsima —

Piibeleht.

Toda pole mul wiil puult tengägi —

Westmann

lööb temale laksti põlwe peale.

Seal ta on! Ja teie tahate pilwelõhkujat hakata ehitama! Pilwelõhkujat, herra, mida wiiekümne wersta peale peab nähtama!

Piibeleht.

Ent raha pole ilmast kadunud, herra Westmann. Ma tean hallikaid.

Westmann.

Soo? Kas tohiks küsida, mihukesi?

Piibeleht.

Rikkaid äiasi.

Westmann.

Aa! Mitut koguni?

142

Piibeleht.

Jumalale tenu! Püüan ennegi wälla nuhki, kes noist kõige willakam.

Westmann

ruttu.

Mõni siit linnast?

Piibeleht

Siit kah.

Westmann.

Ehks wõiksite nimetada?

Piibeleht.

Üits istub minu kõrwal ja tahab mind pügada.

Westmann

silmitseb teda pikemalt, siis Sanderi poole.

Kas kuuled, poeg, kudas niisuke lihwitud, poleeritud, rahwineeritud äriwaim töötab! (Piibelehele.)

Nähtawasti pole teie oma nuhkimisega aga weel mitte kaugel, sest muidu kõneleksite sellega, kes teie kõrwal istub, juba teist keelt.

143

Piibeleht.

Soo?

Westmann

Teie ütleksite umbes nõnda: ,,Herra Westmann, minu uurimise järgi olete teie kui äiapapa tuhat wersta ümberringi wõistluseta — mul on au teie tütre kätt paluda!”

Piibeleht

pistab taskust seemne suhu.

Teil om õigus: nii kaugel ma wiil ei ole.

Westmann.

Teie näete asjata waewa. — Mis teil minu raskusest teada on?

Piibeleht.

Umbes kõik.

Westmann.

Aga mõtteid te lugeda ei oska.

Piibeleht.

Ega tiiä.

Westmann.

Siis ütelge, mis ma oma raskusega teen, kui noorema tütre mehele panen?

144

Piibeleht.

Jaotate tütarde wahel pooleks.

Westmann

lööb Piibelehele põlwe peale.

Wale! — Ma annan oma noorema ainult mehele, kes mulle rõõmu teeb, kelle ees seistes ma isegi pean mõtlema: saab näha, kust ta mul seekord jälle naha üle kõrwade tõmmab! Ja kui ma sihukese olen leidnud — tal wõiwad minu pärast laenatud püksid jalas olla —: ma määran talle kõik, mis mul nüüd, ja kõik, mis mul pärast on anda.

Sander

silmi tõstes.

Kudas seda tuleb mõista?

Westmann

poole peapöördega tema poole.

Seda tuleb nii mõista, armas poeg, et luuletajal juba luuletaja-osa käes on. Sest saab ta priskesti elada, priskemini kui luuletajad kunagi on elanud.

Sander.

See on aga hoopis imelik uudis!

145

Westmann

nagu ülemal.

Et lapse kätte raha ei usta, millega ta midagi peale ei tea hakata? Ma arwan, see on üsna igapäine uudis! — Raha on jumal neile loonud, kes teda oskawad sigitada. (Piibelehele.)

Nõnda, herra Piibeleht, on mõtted, mida teie ei mõistnud lugeda.

Piibeleht

seemet hammustades.

Mõtted on muutlikud.

Westmann.

Siis mitte, kui nad notariuse juures on kinnitatud. See aga wõib juba täna ja kohe sündida.

Piibeleht.

Tuu kõne nakab mulle joba meeldimä.

Westmann.

Ainult üks tingimine oleks mu uuel pojal täita, kui ta nimi Piibeleht on: see muidugi, et tema suur ehituse-ettewõte Westmanni wirma all teele läheb. Selle eest maksab äi talle pulmapäewal tütre kaasa-

 146

 rahaks summa wälja, mis ostetud immobili hinnast kuus korda üle ulatab. See on hunnik kapitali, noormees, millega ühe Piibelehe ajunupp maakerale kohati teise näo wõib anda, iseäranis, kui ta wana Westmanni kolukesega ühes töötab.

Na, mis oleks, armas kompanjong, kui me selle, siis weel paar majakest Westmanni uulitsast ning jaotamata päranduse ilusti kirja laseksime panna?

Sander

kes waheajal üles on tõusnud ja ärewil ringi sammub, waewaga talitsetud wihaga.

Ma usun, siin on minul ja Mathildel ka weel sõnake kaasa rääkida!

Westmann

rahulikult üle õla.

Ei. pojuke, teil on minu asjus aina wait olla. (Piibelehele.)

Noh, kas käsi?

Piibeleht

wiiwitawalt.

Mja — ma ei taha salata: kaubal on jumet —

147

Westmann

Ah soo — ma unustan hoopis! Teie ei ole minu tütart weel ehk näinudki? — — See wõib kohe sündida — ta on siin. (Tõuseb üles ja pöörab waheukse poole.)

Saali on sel silmapilgul Mathilde Sanderilmunud.

Westmann

Mathilde, ole hea laps, saada meile Laura siia!

Mathilde.

Ja, papa! (Kuna ta kõrwale astub, kuulukse teda hüüdwat.)

Laura, papa kutsub sind!

Laura ja tema järgi Mathilde, wiimane aeglasemalt, astuwad ette; Mathilde jääb esiotsa läwele waadeldes seisma.

Westmann.

Mul on siin üks külaline. Laura, kes sinuga soowib tuttawaks saada — herra Piibeleht on ta au wäärt nimi.

Piibeleht

kes naisterahwaste ilmumisel üles tõusis ja teretawa kumardusega tahapoole astub.

148

Meie tunneme tõinetõist joba, herra Westmann.

Westmann.

Soo? Wõi juba üle waadatud! (Wäristab naeratades pead.) Et sel inimesel aga ka kõik peensused plaanis on!

Piibeleht.

Ma tunnen toda preilit õkwa niikaugelt, et temaga söandaksin abielusse heita.

Westmann

laia rõõmuga.

Prawoo! Siis on ju kõik korras! Tütar, siin seisab minu wäi ja sinu mees! Wõid mind tänada — see ei ole mitte kõige pahem äri, mis ma sinu heaks olen sirgu ajanud! (Paneb nende käed kähku kokku.) — Minu õnnistus!

Laura

kes neid imestanud arusaamatusega on silmitsenud, Piibelehele.

Mis on siin sündinud?

Piibeleht.

Herra Westmann on minu wäärtuse ära tunnud.

149

Westmann.

Ja, seda ma olen! — Ja nüüd, lapsed: kõik, mis teil üksteisele on öelda, seda öelge lühidalt, mind ja minu uut poega ootab ametlik talitus, mis mul wäga südame peal kipitab ja milleks mul praegu just aega on.

Sander

kes kogu aja ees kirjutudaua juures endaga rasket wõitlust on pidanud, äkki wäljamurduwa wihaga.

See ametlik talitus jääb tegemata!

Westmann

üle õla.

Kas see luuletaja seal jälle riidu norib?

Sander

räpaka käewiskega Piibelehe poole.

Luuletaja on seal — siin seisab insener Sander!

Kõik jääwad tema peale wahtima: wäike wahaeg.

Westmann

enesele näpuga otsaette tipsides.

Kadedus on wist inseneri-herra kupli wiltu ajanud!

150

Sander

iga endataltsust kaotades, karjuwalt.

Ei, see seisab loodis, aga ma ei lase ennast ja oma naist paljaks riisuda!

Mathilde

suuril silmil ligemale astudes.

Mis siin on? Mis see tähendab? Kes tahab meid paljaks riisuda?

Sander

wahutawalt.

See hulgus siin, kellel minu ostetud püksid jalas! See sulenärija, keda sinu isa suureks äri geeniuseks peab, kes aga ärist niigi palju ei tea, kui mina luuletamisest! „Pisuhänna” on see kaabakas kirjutanud, mitte mina!

Mõistmata waikimine: kõigi pilgud on Piibelehe poole pöördud.

Mathilde

pikkamisi.

Mis — — kudas — — kes — —?

Sander

pool hingeldades.

Ma ei wõi kauemini waikida! — Siin on

151

piir, millest ma üle ei astu! — See inimene tarwitas minu häda, et mulle lõõga kaela heita ja minu kallal ilmkuulmata nöörimist toime panna! Ta müüs mulle ühe oma. .jutu käsikirja, mille ma enda nime all wälja andsin —

Mathilde.

Aaa — — ooo — —

Sander.

Jaa — nüüd sa ägad aa ja oo! Aga kes oli see, kes mu wägise kirjutama pani, kes sule pihku sundis mehele, kelle waim luulelistest kalduwustest mitte wähem puhas ei ole kui tema äia oma —!

Mathilde

sähwawalt.

Aga sinu peiupõlised sonetid — kas need on ka tema —?

Sander

niisamuti.

Ei, need oliwad suurtelt meistritelt, mitte mõnelt pisuhänna-wusserdajalt! — — Ja kui siis raamat on trükitud ja wälja kiidetud ja auhinnaga kloonitud, siis tuleb

152

see — see luuletaja ja paneb mulle pistoli rinna peale: „Westmanni noorem tütar saagu minu naiseks, wõi ,,Pisuhänna” õige autor seisab homme ajalehtedes!”

Laura

Piibelehele.

Tiit, mis tema kõneleb?

Piibeleht

Tõtt, aga mitte täit: oma püksid ostsin „Pisuhänna” honorariga esi — temä ostis mulle majad.

Laura.

Majad?

Mathilde.

Majad?

Westmann

kes senini poollahtise suuga liikumata kuulatanud.

Ma — — majad?

Sander.

Ja — majad! Rönne majad! See oli selle wõllaroa ettepanek ja nõue. Ma pi-

153

din ta äia silmis hinda ajama. Ja nõnda sõitsin Peterburi.

Westmann

koitwa aimdusega.

Ku — kust sa raha said?

Sander.

Raha andsid sina mulle! (Pöörab kõrwale ja astub joonistuselaua taha warjule.)

Pikk põnew waikus.

Westmann.

on käed waheliti pannud ja esiti maha wahtinud, tõstab siis pilku ja hakkab Piibelehte kestwalt fikserima, kuna ta nihkumisi temale läheneb: üsna tema nina all äärmise rahuga.

Sa tuled minu tütrele mu oma waraga kosja?

Piibeleht

silmi pilgutamata.

Ja, mul endal es ole.

Westmann

waheaja pärast nagu ülemal.

Niisugust masuurikut näeb minu silm esimest korda.

154

Piibeleht

alandlikult.

No, no — kõrd om Westmann all ja Piibeleht pääl, kord jälle Piibeleht all ja Westmann pääl.

Westmann

nagu ülemal.

Ja sa julged ise mulle weel näkku wahtida!

Piibeleht.

Äri ei anna häbeneda.

Westmann

Kas tead ka, mis ma sinuga nüüd teen?

Piibeleht.

Ei midägi paha: mul on kondraht taskus.

Westmann

wahib teda weel, sirutab siis käed talle korraga mõlemile õlale ja ütleb liigutatud rõhuga.

Siin seisab Westmanni poeg! Westmann oleks lambapea, kui ta sihukest kahe käega

155

kinni ei hoiaks! Tiit, meie läheme notariuse .juure!

Teiste tegelaste tumm juhmus; Sander laua taga maigutab abitult suud.

Sander

wiimaks peaaegu nutliku karjatusega.

Aga ta on ju luulelaja!

Westmann

waguralt.

Seda on ta ka. Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päiwil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk wõtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu .,Pisuhänna” läbi ja õpin sealt tarwilikud kriukad kätte.

Sander.

See on ju hullus — —see on ju — —

Mathilde

põlglik-wihase käetõstega mehe poole.

Wait sina seal laua taga! (Astub siis Piibelehe ette: hädaldawal ärewasel ja paluwalt.)

Ärge pange tema jämedusi tähele!

156

 See skandal aga — see hirmus skandal — — herra, ma sureksin, kui see nende seinte wahelt wälja ulataks! Teie peate mulle wanduma, et see meie wahele jääb, et „Pisuhänna” sünniloost ükski hing peale meie perekonna ei kuule —

Piibeleht

wiisakalt.

Olge üsna mureta, prowwa. (Tõmbab taskust pitserdatud pakikesie ja annab tema kätte.)

Siit leiate .,Pisuhänna” originali — minu ainukese tunnistuse tema õige isa kohta.

Mathilde.

Aa — Jumalale tänu! Ma lasen ahju kohe küdema panna. (Annab Piibelehele kähku kätt.)

Nüüd wõin sulle ka õnne soowida, õemees Piibeleht!

Piibeleht

kumardades.

Wäega helde.

157

Mathilde

tema kätt kinni pidades, mõtlemisi.

Aga kui nüüd — hm — Ludwig peaks ju edasi luuletama, kui „Pisuhänna” kuulsus kord kahwatama lööb — — Kas wõiksid teda ehk tulewikuski — nii kälimehe poolest — mõne uue romaniga aidata —?

Piibeleht.

Häämeelega, kui mul mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et teda auhind äh-wardab.

Mathilde

weelgi tema kätt hoides.

Aga see paljaks-riisumine — mis on siis sellega? — Ma ei suuda uskuda, et teie — et sina meile miskit kahju wõiksid teha tahta — ma pean sind aumeheks, läbi ja läbi aumeheks, armas õemees!

Piibeleht.

Siss lät sinu arwamine papa omast lahku: tema piäb mind masuurikuks. — Aga tuu paljaks-riisumine polegi minu otsustada — tu om Laura asi.

158

Mathilde

tema kätt lahti lastes ja õe poole pöördes.

Laura?

Laura

kes kogu aja lahendust otsiwal meelisklemisel endamisi on seisnud.

Minu? Keda ma tahan paljaks riisuda? (Astub Piibelehe ette.)

Ma mõistan mõndagi, aga mitte kõik. Kas ei oleks juba aeg, et sa mulle enam selgust annaksid!

Piibeleht.

Sul on õigus. Kae, latseke — loo sõlm on selles, et ma jänest läksin laskma, aga lasksin põdra. Ma. tahtsin sinule ennegi wõimalust nõutada oma öökulli meheks wõtta, ilma et tolle iist tarwitseksid ohwrit tuua. Minu nõutamise wiis meeldib aga sinu isale nii wäega, et ta pääle suure kaasaraha ka wiil terwe oma päranduse meile tahab määrata. —

Laura.

Aa — selle pärast Ludwigi meelepaha! — Aga seda ei wõi meie ometi mitte wastu wõtta!

159

Piibeleht.

Minul ei ole siin ligi kõnelda, sest mul ei ole Westmanni-herralt midagi saada — ma olin ainult sinu wahetalitaja. Rönne majade iist wäljakaubeldu kaasaraha kirjutame notariuse man muidugi sinu nime pääle. Mis aga minusse puutub — ma tahaksin endale nüüd seda toredust lubada, et luuletajaks, aina luuletajaks jään, lootes, et naine mind hädakorral toetab: ta wõlgneb mulle kassi kostiraha.

Laura

hakkab naerdes tema mõlemist kõrwast kinni.

Mind tahad kassiga üle lüüa? — Tiit, ma hakkan nüüd ka uskuma, et sa suur ärimees oled!

Sander

Piibelehele lähenedes, rõõmsal üllatusel.

Sulemeheks tahad jääda, wennas? Westmanni firmasse ei mõtle sa astuda?

Piibeleht.

Ei. Seks minu äriwaim ei jatku. Suurte waranduste sinna- ja tänna-lükkamisest nende omanikkude wahel wõin antud puhul küll hea tagajärjega osa wõtta, iseäranis

160

kui tüssatu seejuures minu äiapapa on. Aga ma jääksin jänni ärimasinat juhtides, mis wäikestest ja kõige wäiksematest warandustest peab suuri kokku mätsima. Tolle ameti tarwis on sinul, Sandri, kahtlemata enämb taipu.

Sander

temale soojalt kätt andes.

See tunnistus teeb sulle au! Õnn kaasa siis luuleteele!

Piibeleht.

Tuu soow näis sul südamest tulewat!

Westmann

kes naerunäol, käed püksitaskus, pealt on kuulanud, astub Piibelehe juure ja patsutab talle itsitades õlale.

Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus wigur warjul! Neile lapsukestele wõid ju hambasse puhuda, mis tahad — aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiatagi, kui tal taskud raha täis on!

Eesriie.