O. LUTS

KIRJUTATUD

ON…

NOVELL

NOOR-EESTI KIRJASTUS

KIRJUTATUD ON…

Samalt autorilt ilmunud

KEVADE. Pildikesed koolipõlvest I

KEVADE. Pildikesed koolipõlvest II.

PAUNVERE. Lustimäng kolmes vaatuses.

KAPSAPÄÄ. Nali ühes vaatuses.

PÄRIJAD. Pilkenali ühes vaatuses.

ÄRIMEHED. Pilkenali ühes vaatuses.

LAUL ÕNNEST. Draama kolmes vaatuses.

O. LUTS

KIRJUTATUD ON…

NOVELL

OSAÜHISUS „NOOR-EESTI KIRJASTUS” TARTUS 1914.

J. Mällo trükk, Tartus, Rüütli uul. 4.

Liis.

 „Aa, madam Liis!”

 „Kas sa pead oma suu! Vaevalt saab õue, kui sõimama hakkab. Viis aastat ei ole inimest näinud, ja kui siis näed, siis sõimab, pagan. Kasi tuppa, söök on laual.”

 „Tere, austatud madam! Kõigepäält nõuab viisakus, et mind seisuse kohaselt vastu võetaks. Mina olen nüüd —”

 „Samasugune krants, nagu ennegi.”

 „Pardon! Ära unusta, et neli aastat väljamaal elasin. Ja väljamaa, see on juba midagi teist. See on — see on — väljamaa. Teie jaoks aga, austatud täditütar, mõtlesin uue nime, sest aimasin üsna õieti, et Te ,Madam Liis'iga’ enam rahul ei ole. Teie nimi ei pea tänasest päevast mitte enam madam Liis olema, vaid ,Kõrgesti austatud madam Liis'.”

 „Seda sa tont õppisid väljamaal.”

 „Pardon. Mina õppisin väljamaal maalikunsti.”

 „Maalikunsti!”

 „Liis, ära aja hinge täis. Sa võid mulle kõik ütelda, aga minu kunstist pead aukartusega kõnelema. Poleks see neetud juut Pariisis mind minu ateljeest Quartier latin'ilt just enne kunstinäitust välja ajanud, siis oleksin oma pildi eest Surev roos tingimata esimese auhinna saanud. Aga enne kui uue korteriga ära harjusin, et tööd rahu-

5

likult lõpetada, oli näitus käes, ja mina jäin oma pildiga hiljaks. Pea meeles, et ainult see juut, see neetud juut selles süüdi on, et ma esimest auhinda ei saanud ja praegu veel Europa kuulsus ei ole. Ja sellepärast peab sul aukartus minu ees olema.”

 „Olgu. Püüan aupaklik olla. Tule sisse.”

 ,,Hääküll, ma tulen. Aga ainult selle tingimisega, et mind seisuse kohaselt vastu võtad.”

 „Kurivaim oma seisusega,” uriseb täditütar ja viib teenija abil minu pakid sisse.

 Vaatan õues ümber. Ja, sel kohal pole viga. Järv, mets, majad sääl kaugemal Siin võib suve jooksul midagi teha. Pääasi, olen siin hääde inimeste hoole all, ja see maksab ka midagi.

 Astun sisse ja asun ilma pikema jututa söögilauda.

 „Madam Liis! Pardon — Kõrgesti austatud madam Liis!”

 „Noh?”

 „Sa ei ole, nagu näha, ikka veel sest klimbisupi-haigusest lahti saanud. Kui enne väljamaasõitu sinu endises elukohas käisin, siis kostitasid mind ka klimbisupiga. Nüüd, vaevalt saan jala, nõnda öelda, kodumaa pinnale — jällegi klimbisupp ees. Mis peab nii saama?”

 „Söö, ära mõnita.”

 „Kus viibib Teie aus teinepool?”

 „Aus teinepool on praegu Sõrrul. See on küla, teiselpool järve. Ta ehitab sääl veskit.”

 „Soo. Ja kuida tunnete enese siin võeras nurgas olevat? Nagu mulle kõneldi, olete alles hiljuti siia kolinud.”

 „See võeras nurk hakkab juba kodusemaks minema. Esiti oli siin muidugi igav. Nüüd olen ümberkaudsete inimestega tuttavaks saanud.”

 „Igatahes on sul juba keegi, kellega sa tühja juttu võid ajada.”

 6

 „Pagan sind! Millal olen ma tühja juttu ajanud. Mis ma pean tegema. Ega ma hunt ei ole, et metsas elan ja inimestega tegemist ei tee.”

 „Pardon. Hunt ei ole sa igatahes mitte, ja see ei meeldiks minule ka sugugi, kui minu hää täditütar hunt oleks, aga — aga — Mis ikkagi tõsi on ja tõeks jääb, on see, et sa õrnem sugu oled; ja õrnem sugu ja tühi jutt ei ole üksteisele mitte väga võerad.”

 „ Väljamaal-olekust pole aga mingit kasu olnud.”

 „Kuida nii?”

 „Oled seesama hambahirv, mis ennegi.”

 „Imelik asi. Ei käinud ma väljamaal ometi mungaks õppimas.”

 Lühikene vaikus. Mina ja minu hää täditütar sööme klimbisuppi. Meie oleme — pääle teenijatüdruku, kes köögis talitab — ainsamad inimesed kogu majas. Lapsi ei ole Jumal täditütrele ja tema mehele seni annud, ehk nad küll juba seitse aastat abielus on.

 „Austatud madam, miks ei tule kurg teile võersile?”

 „Sellega temal ka juba asja.”

 „Mingit muud asja, kui et ma ristiisaks tahan saada. Ja Teil, madam, oleks endal siis ka parem. Mõtelge ainult, kuida Te siin praegu olete: üksi nagu hunt metsas. Ei, Teie olete tõesti hunt, auline täditütar. Mispärast ei tule kurg?”

 „Kellele teda vaja on?”

 „Oo, teda on väga vaja, madam. Juba Pariisis mõtlesin selle pääle, et kui ühekorra tulen, siis jooksevad mudilased mulle vastu ja ütlevad onku. Ja siis kujutasin endale ette, missuguse uhke näoga sa vaatad: need on kõik minu omad.”

 „Palju sa neid siis arvasid juba olevat?”

 „Palju. Neli, viis tükki. Ei, imestan väga,

 7

et — Nüüd saan aru, mispärast sul siin igav on ja mispärast sa tühje jutte pead rääkima. Sa teeksid palju vähem pattu, kui sul mõni pisike põngerjas majas oleks, kes ema! ema! karjub ja põlle küljes ripub.”

„Põrguline!”

„Mitte üks põrm. Tee selgeks, et ma valetan.”

 Jälle vaikus. Laua all laulab kass oma tasast laulu, kuna koer minuga juba täiesti sõbraks on saanud ja teraselt igale suutäiele järele vaatab, mis mina laualt võtan. Õues kaagutavad kanad, läbi lahtise akna voolab lillelõhna ja sääski sisse. Kaugemal kohiseb järv.

„Koer, kuida su nimi on?”

„Auh, auh.”

 „Valetad. Nii see küll ei ole. Aga kas näed seda lihatükki? Noh, amps! Oo, sa oled koolitatud koer, sa mõistad suutäit õhust kinni võtta.”

„See on meie Tuks,” ütleb täditütar.

„Aa. Ja kass?”

„Pupi.”

 „Tuks ja Pupi — tubli. Püüame hääga läbi ajada.”

 Täditütar on mõttes. Mispärast on täditütar mõttes? Ennemalt ei jõudnud ta kahte minutitki oma suukest kinni pidada.

„Liis, ae!”

,,Ae!”

 „Ole häälaps, ütle, on siin lähedal ilusaid tütarlapsi?”

„Kas sul neist väljamaal veel puudu oli?”

 „Seda mitte. Aga ma olen harjunud, et mul igalpool. Ära unusta, et ma kunstnik olen. Minu vaim nõuab alatist — kuida ma pean ütlema, see Eesti keel on ka nii vaene — nõuab alatist — alatist imetlemist. Ütleme imetlemist. Saad aru: mina olen kunstnik, ja minu vaim nõuab alatist imetlemist.”

 8

 „Mispärast mitte lihtsalt: imestamist?”

 “Sääl on vahe, kulla Liis. Kõik, mis ilus, seda imetletakse.”

 „Rahusta end, sinu vaim leiab siit küllalt, keda imetleda.”

 „Ah tõesti? Ei, madam, sa ei pea mitte arvama, et — Vaatan täiesti kunstniku seisukohalt, ilma mingi —”

„Naljakas inimene! Mis on minul arvata.”

„Sa vaatad nii, nagu —”

 „Ohoo, siis ei ole su süda puhas, kui sa minu süütut vaadetki ei kannata.”

 „Oh sa vaene süütus! Kas mäletad, neiu… Olevat Iiri rahvaviis… Kas mäletad, kui sa veel linnas koolis käisid, kuida ühekorra… Aga see ei puutu asjasse. Mis ma ütelda tahtsin, jah, et sa ei pea mitte arvama, et — Oldakse ülepää väga visa kunstniku hingest aru saama.”

„Toomas!”

„Aa?”

 „Arvan, sa oled hoopis käest ära ja lubasid endale Pariisis kunsti katte all mõndagi, mis —”

„Mõndagi, mis — Noh?”

„Mõndagi, millel kunstiga midagi ühist ei ole.”

 „Asjata arvamine, madam. Täiesti põhjendamata arvamine. Ja see on kohe üks näitus, kuida võhikud kunstnikust aru saavad. Võhik redutseerib kõik kunstniku asted enese isiku pääle ja vaatleb neid läbi oma ihade prilli; kunstnik näeb ainult taielikkust, ilu; isegi kehavormides, ja. Sa ei tarvitse sugugi naeratada.”

„Kunstnikud on üliinimesed?”

„Võhikuga võrreldes on kunstnik üliinimene.”

 „Ja ei lange kunagi inimlikkude nõrkuste ohvriks?”

„Kui kunstnik—mitte kunagi. Kui inimene — ja”

 „Aga üleüldse langeb ta ometi, nii palju annad sa järele?”

 9

 „Selle vastu pole kunagi vaieldud.”

 „See peab ilmlõpmata peen mõõt olema, mis ära määrab, kus kunstnik lõpeb ja inimene algab.”

 „Mitte nii peen, kui sa arvad, madam. Mõtle ainult, et mõlemad ühel ja samal momendil olla ei saa, siis näib sulle ka see piir selgem, mis neid üksteisest lahutab.”

 „Kuida võib sama keha, mis teid kui inimesi kord inimlikule nõrkusele ahvatles, pärast kui kunstnikka oma vorme imest — imetlema panna?”

 „Selles seisab piir, mis sina nii peene leiad olevat. Enne vaatas inimene, nüüd vaatab kunstnik.”

 „Ah enne vaatab alati inimene?”

 „Põrgu põhja sind, Liis! Sa võtad sõnast kinni. Öeldakse õigusega. et inimene maal töntsiks jäävat.

 „Jah, kallis Toomas, kõigile ei ole osaks antud Pariisis elada. Sa arvad, ma ei tahaks Pariisis elada? Oi, vii mind kord Pariisi, Toomas!”

 „Mina ei vii sind Pariisi.”

 „Vii ikka.”

 „Kuhu ma niisuguse maa memmega lähen, kes lihtsamatestki seletustest aru ei saa. Sind ei lastagi Pariisi. Sinu vaim on nüri.”

 „Ma sääl teritan.”

 „Selleks peavad vaimul loomulikud kalduvused olema.”

 „Puuduvad need minul?”

 „Nagu näha. Mis on, Tuks? Veel tahad? Kui meie sõprus nii ruttu edeneb, siis oleme kahekümne nelja tunni pärast lahutamata. Või oled ainult söögi ajal nii lahke? Noh — amps! Aga Pupi peab ka midagi saama. Pupi!”

 „Sa hakkad minuga juba esimesel päeval krillima, Toomas,” ütleb täditütar. „Kuida peaksin mina, kui võhik, targem olema kui teised võhikud. Kus viga näed laita — sääl tule ja aita ja õpeta mind kunstniku hingest aru saama; võib olla, saab

10

minust pikapääle siiski asi, kõige vaimunüriduse pääle vaatamata. Mis aga imetluse objektidesse puutub, siis on neid siin küllalt. Ühtlasi jätan sulle täieliku vabaduse neid just niisuguse prilli läbi vaadelda, nagu ise tahad.”

 „Oo, Liis, mis jääb sulle muud üle. Arvad, et oma vabadust ses punktis kunagi kitsendada laseksin.”

 „Sombul on ilus peretütar, nagu õun.”

 „Küll ma nad üles leian. Jäta see minu mureks. Ja kui sa arvad, et oma banaalsete võrdlustega minu uudishimu äratad — siis eksid. Nagu õun… Peretütar, nagu õun… Oh see igavesti äratallatud õun! Ja üleüldse ei meeldi mulle need õunanäoga külailudused, kui õigust ütlen. Tahaks iseloomulikka, tüüpilisi nägusid.”

 „Soo serval elab Metskass.”

 „Metskass? Ohoo, see läheb juba.”

„Aga Metskassil on kaks peigmeest. Ole ettevaatlik.”

„Ma ei tulnud maale abielu õnnesid rikkuma, madam. Tulin maalima.”

„Vast soovid nüüd oma tuba vaadata, Toomas.”

Läheme Liisiga mööda kitsast, pimedat treppi teisele korrale. Üleval on ootamata suur ja valge tuba. Vaatan välja. Puude vahelt sätendab järv, nagu hõbedane karikas. Teisel kaldal on sinav männimets.

 „Siin siis.”

 „Jah, siin. Siin ei eksita sind keegi. Siin võid teha, mis iganes tahad.”

 „Aga kui ma ta põlema pistan?”

 „Mis asja?”

 „Selle toa, selle maja.”

 „Ära unusta, et siis ka sinu oma asjad tules hukka saavad.”

 „Sul on õigus, madam. Anna oma käsi, tahan sulle patsi lüüa sinu hoole eest. Kui ühe-

11

korra rikkaks saan, ehitan lossi, kutsun su võersile, panen kuldsele järile istuma ja annan jumalate jooki juua. Kõige maailma täditütarde kuninganna ja jumaldatud madam Liis, tänan sind selle pelgupaiga eest, mis sa minule valmistanud. Siin võin puhata maailma kärast ja mõtteid koguda ilusate tööde jaoks. Madam, sa oled mulle praegusel silmapilgul nii armas, et sulle häämeelega suud annaksin. Marmorist lossini ja kuldse järini läheb muidugi veel natuke aega, ja jumalate jooki oodates tuleb sul pisut janu kannatada; seni aga maalin sust lõpmata ilusa pildi. Tagaseinaks saab järv, männimets… Oo, kui ma sust teist Monna Liisat ei loo, siis nean oma pintsli ära igaveseks ajaks ja hakkan katuseid tõrvama.”

Juku.

 „Ahhaa, sääl sa oled, täditütre mees! Tere, kallis Juku! Kuida edeneb su töö ja su ettevõtted, sa igavene kärsitus ise, kellel aega ei ole söömiseks. Näen, sul on kõht kasvanud, sellega ühes on muidugi ka rahakott paksemaks läinud ja — Mis? Sa oled hall! Juss, Juss, pane tähele, see igavene rabelemine viib su enneaegu hauda. Vaata mind ja Jumala lillekesi väljal, kes ei külva ega lõika, aga ometi söönud on ja oma loojat kiidavad. Kellele, kellele orjad sa, patune hing, ja ajad varandusi kokku, mis koi ja rooste rikuvad ja vargad läbi kaevavad? Kaks kurge, sina ja madam — tahate siis teie, kaks kändu, igavesti elada? Oleks te ajaks võsusid, siis võiksid öelda, et vaata, ma tasandan teed neile, kes järele tulevad, aga —”

 „Toomas, Toomas, kõneleb nii mees, kes süsteemide maalt tuleb?

 „Süsteemide maalt! See on õigus, ma tulen

 12

süsteemide maalt, aga niisugust süsteemi pole ma veel kusagil leidnud, kus ühtegi —”

 „Lihtne. Oleme prantslaste süsteemi täiendanud.”

 „Ja väga õnnetult. See ei ole süsteem, see on elu edasiandmise eitamine. Ja see on patt.”

 „Luba. Ei ole ju veel viimne sõna selles mõttes öeldud. Võib olla, et —”

 „Loodame, loodame. Imestan ainult, et sa seda viimast ja õiget sõna seni veel öelnud ei ole, sest — sest — juba madami pärast on see tarvilik; madam sureb igavuse kätte ära.”

 „Sa oled elutargaks läinud väljamaal.”

 „Elutarkus tuleb aastatega. Ära unusta, et ma juba kakskümmend üheksa aastat vana olen.”

 „Ja, tõesti, aeg läheb ruttu. Ammu sa olid hoopis noor, poisikene.”

 „Seda olime hiljuti mõlemad. Sa ei tarvitse sugugi vanamehe nägu teha.”

 „Väga tarvitsen. Mina olen kolmkümmend kaks.”

 „Ütle õigust, Juss, olen ma teile tülinaks?”

 „Seda kartes, poleks sind kutsutud. Ainult kui sa ise rahul oled. Arvan, et sul, kui suurlinnaga harjunud mehel, siin igav on.”

 „Tänan, Juss. Igavus on mulle võeras. Mul on töö.”

 „Sääl ütlesid õige sõna.”

 „Suudad sa sellest aru saada, Juss, et ka kunstnik ennast töö-meheks võib nimetada?”

 ,,Täielikult.”

 „Mulle on kodumaal öeldud — iseäranis sugulased teevad seda — ma olla logeleja, kes mingile tõsisele tööle ei taha asuda.”

 „Asjata. Seda võivad inimesed öelda, kes igas liigutuses ainult materiaalset kasu otsivad. Olen ju ise materiaalse kasu otsija, aga saan aru, et majanduselise tõusu kõrval ka kunst peab edenema.”

 13

 „Armas kuulda niisuguseid sõnu.”

 „Kunst ja kirjandus on ju see, milles rahva omapärasus kõige selgemini avaldub.”

 „On rahvusetunne Eestis viimastel aastatel iseäranis tõusnud?”

 „Seda tõendatakse. Ma ei ole poliitikamees, kuid märkan siiski, nagu oleks tõusnud. Esimesel plaanil on muidugi majanduselised huvid.”

 „Ühistegevus?”

 „Ühistegevus ja eraettevõtted.”

 Oleme õues ja ajame täditütre mehega juttu. Täditütre mees on suur ja tugev, tema olekust paistab kõikevõitev jõud. See mees on viimasel ajal hingeliselt midagi läbi elanud ja põhjani muutunud. Tema see on endine võimetu, hääsüdamline logard? Või mängib ta mulle näitemängu? Ta ei olnud ennemaltki sellest vaba.

 Liis tuleb õue kanu söötma ja kuulatab meie juttu. Võin eksida, aga näib, nagu võrdleks ta meid oma pilguga. Liisi silmad on sügavamaks läinud, neis avaldub ilm, täis kurbust, ihaldusi, rahustamata elurõõmu. Näib, nagu oleks ta siia ainult mõneks päevaks tulnud; tema vaade eksib kauguses, justkui kuuleks end tundmata häälest kutsutavat.

 On mu vaade hingeliste peensuste maal nii teravaks muutunud, et võin esimese pilguga lihtsate põhjamaa laste hingesse vaadata? Või petan ennast ja ainult arvan igas vaates hingeelu peegeldust nägevat? Tõesti, Liisi lapsesilmad on ju praegu nii väiksed ja mitte-midagi-ütlevad, pääle rahulolemise enesega ja oma ümbrusega.

 „Oled jahimees,” ütleb Juku, „nagu endisest ajast mäletan. Leiad siit rikkalikku saaki. Täna, sooservast mööda tulles, imestasin, kui palju siin parta ja tetri on.”

 „Vast tuled ja tutvustad mind ümbrusega.”

 „Kahju. Puudub aeg.”

 14

 „Ikka töö?”

 „Ikka töö. Ehitan Sorrul turbinidega veskit. Kodus põllutöö. Sood tahan kuivatada. Täna jõudsid kakskümmend saarlast-kraavilõikajat pärale, neile vaja sihid kätte näidata.”

 „Mingit muret, Juku. Lähen üksi.”

 „Lähed üksi ja upud sohu ära,” ütleb Liis.

 „Ja, ettevaatust,” tähendab Juku, „Suisi soo on hädaohtlik. Põhjata mudaloigud ja sombud. Pimedas võib ära eksida.”

 „Ma pole tänapäine.”

 „Püss hoitakse jämeda otsaga enese poole.”

 „Tänan, Liis. Ei pea ühekülgne oldama. Võin ka jämeda otsaga lasta. Nägemiseni. Pane pada tulele, madam, tulen koletuma metsaliste koormaga.”

 „Söön su jahisaagi toorelt ära.”

 „Rikud kõhu.”

 „Pikne läheneb.”

 „See karastab.”

 Soo.

 Oo, kuida kihiseb ja koriseb soo. Sääl all keedavad soovaimud määratumates kataldes suppi. Aur, niiske ja külm nagu ärmatis, heljub soo pinnal. Kaugemal eksivad viirastuslikud varjud. Kelle varjud te olete, eksivad mehikesed? Või ei olegi teid; olete ainult minus eneses? Ja, aga kelle läkastav kurk see on, kes sääl praegu röginaga ümbrust täidab? Mis? Kõik minus eneses?

 Kardan? — Mida siis?_

 Olen sohu ära eksinud. Õhtu. Pikne on mööda, aga ilm seab end pikale sajule. Pime. Iga silmapilk on oodata, et mingi, mis ilmlõpmata suur, soo tühjust täidab. Vilkuvad tuled. Aga teie juure on võimata pääseda, mülkad matavad tee kinni.

 15

 Õõtsub. Soo õõtsub mitme sammu kaugusel. Üle ühe minuti ei tohi ühel kohal seista, muidu rebeneb õhuke rohukelme minu all ja ma langen — põrgu. Sel kohal on enne järv olnud. Olen kinnikasvanud järve pinnal. Parem, kui ta kinni ei oleks kasvanud — see järv, siis u j u k s i n siit välja.

 Neetud! Kui kindel on praegusel silmapilgul jalgealune pind Luxembourgi aias, Pariisis. On neil sääl aimu, et ilmas sood on?

 Põrgu! Olen samal kohal, kust viie minuti eest läksin. Ohoo, see on üllatus teile sääl all, kui ma korraga teie katlasse langen… kahe näljase pardipojaga. Nojaa, metsloomi nähakse ju ainult siis, kui püssi kaasas ei ole. Juku oli ennist ilma püssita, sellepärast ta nägi. Olgu, ma seisan siin ja vaatan, mis saab. Mina ei lähe siit, kui ka kaelani sisse peaksin vajuma.

 Oo, juba põlvini. Kurat, mind rebib ju keegi jalust… allapoole. Kihiseb, koriseb, veab mind jalust ja paitab nagu oma külma hingeauruga. Surm?

 Lollus!

 Elab ja loob inimene, tuleb maalt, kus õhkki juba võidetud, sattub millegi parast sohu ja sureb. Nii pöörane rumal ei ole ometi minu saatus. See on ju naeruväärt, kui ma siia praegu ära kõngen. Aga algupärane. Jälge ka ei jää järele, kuhu see mees kadus.

 Mis see siis on? Nii selgel kujul — viirastus? Siis on ots. Kurat, see on ju inimene. Ja hõikab. „Siia, siia!”

 Ahhaa, kahte korda pole sul seda vaja öelda. Ongi kindlam maa. Imelik, seda mõnda sammu ei oskanud ma ise astuda. „Tere õhtust, noorhärra!” „Tere õhtust. Tänan Teid. Pidin ära uppuma.” „Ja, see soo on salalik,” ütleb naisterahvas,

 16

kes mingi kandamiga minu ees seisab. „Sääl tagapool on ta veel põhjatum. Teie olete siin võeras?”

 „Täna tulnud.”

 „Sellepärast. Kaugelt olete, kui küsida tohin?”

 „Elan sugulaste juures, Viimsis.”

 „Viimsis. tean küll. Aga kuida Te nüüd pimedas sinna teed leiate?”

 „Olge nii lahke, juhatage.”

 „Juhatan hää meelega, kui see aga aitab. Pime on. Ees on veel mitu soonikut. Need viivad Teid uuesti eksiteele. Te ei leia purdeid.”

 „Mis siis saab?”

 Naine paneb kandami maha ja ja mõtleb. Tihedat vihma sajab. Naise päärätt on märg ja pää ümber kokku vajunud. Naise pää on ümargune nagu kaalikas.

 „Maanteed mööda võib küll ümber minna,” ütleb ta, „aga see on väga kauge.”

 „Kui kauge?”

 „Versta kaksteistkümme.”

 ,,Ohhoo!”

 „Saadaksin Teid hää meelega, aga mul pole aega. Pean koju minema. Mul on väga tige mees, see pahandab väga, kui ma tema tulekul kodus ei ole. Aga Te võiksite ju seniks meile tulla. Sääl võib aru pidada. Ehk ka ööseks meile jääda. Meie elame soo serval, mitte rohkem kui pool versta siit. Näete seda tuld sääl?”

 „Tänan. Mul pole vähematki lusti soos uuesti ümber eksida. Tulen Teiega kaasa, siis vaatame, mis saab.”

 „Aasta kümne eest,” kõneleb naine minnes, „uppus siia sohu mees. Eksis pimedas ära, nagu Teiegi, sattus loiku ja vajus põhja.”

 „Jahimees?”

 „Ei. Teisel kaldal, metsa taga, on küla. Meie, siitpoolt elanikud, ei taha ümber järve ringi käia, vaid sõidame lootsikuga üle. See mees, kellest

 17

praegu rääkisin, käis üle järve ära, tahtis öösi sedasama teerada mööda tagasi tulla, aga läks kõrvale” „Mispärast ei tule teie mõnel teisel kohal kaldale, kus kindlam on?”

 „Siit saab kõige õigemini, ja on kord juba nii jäänud.”

 Metskass.

 Vilkuv tuli meie ees läheb heledamaks. Jõuame mäerinnakule, väikse maja juure. „Siin elame meie,” ütleb teejuht. „Tere õhtust!”

 Laua juurest tõuseb noor, sasis pääga tüdruk ruttu üles ja poeb nurka, ilma et ta minu tervitust vastu võtaks.

 „See noorhärra on Viimsist,” seletab minu saatja nurga poole. „Oli sohu ära eksinud.”

 „Mispärast Te põgenete, neiu?” ütlen mina püssi, nurka seades ja jahitaskut pingile visates. „Olen teile ju peaaegu üleaedne.”

 „Tema on metsanurgas üles kasvanud,” kostab naine, kes sasis pääga tüdruku ema näib olevat. „Ta võerastab.”

 Vaatan toas ringi. Suur, poolpime ruum. Lae all heljub vingusegane suits, mida kohmakas pliit enesest välja saadab. Nurgas voodi, kapp, vana kummut ja söögiriiul. Akna all, vahariidega kaetud laual põleb lamp. Ongi sama tuli, mis sohu paistis. Naine võtab märja räti pää ümbert, arutab kandami lahti ja ütleb nurgas seisjale midagi, mis vist niipalju tähendab, et mind vaja karta pole.

 „Hääd inimesed.” Ütlen, laua juure istudes „olen näljane nagu hunt. Kas võiksite mulle midagi süüa anda? Võib olla, saab neist partidestki asja, mis mul jahitaskus on.”

 „Partidest ka,” vastatakse, „aga seniks võime midagi muud anda.”

 18

 Lauale tekkib leib, või ja liha. Oi, kui magusasti lõhnab leib, kui meelitavalt naeratab või. Saan aru Jakobist, kes näljasena oma esimessündimise õiguse läätseleeme eest ara müüs. Jakobi üle võivad ainult täis kõhtudega inimesed naeratada. Sasis pääga tüdruk tuleb nurgast välja ja aitab emal talitada. Seejuures varjab ta hoolega oma nägu. Mul läheb siiski korda tähele panna, et tüdrukul suured, mustad silmad ja haruldaselt punaste huultega suu on. Tal on sirge keha ja ilusad puusad. Paljad, sihvakad jalad on pikkade, peenikeste varvastega. Selle tüdrukuga teen tutvust, kui mitte täna, siis edaspidi kindlasti.

 „Püüdke läbi ajada sellega, mis on,” ütleb vanem naisterahvas, söögi pääle tähendades.

 „Tänan. Oleksin ka tüki musta leivaga rahul.”

 Vaikus. Pliidi all pragiseb tuli. Väljas pladiseb vihm.

 „Elate ainult kahekesi siin majas?”

 „Ei. Minu mees, kellest teel rääkisin, on ka. Tema käib üle järve tööl. Ta tuleb alati hilja koju. Ta võiks küll varemgi tulla, aga teel on kõrts. Sääl viidab aega.”

 „Soo. Tema ei karda eksimist?”

 „Ei, ta on harjunud käima. Ja see tuli aknal… Ta tuleb tule järele.”

 „Mis tööd teeb Teie mees?”

 „Müürsepp.”

 „See on teie oma majakene?”

 „Ja. Häil päivil, kus viinaga ei sõbrustatud, ehitati. Nüüd…”

 „Nüüd?”

 „Nüüd ähvardab seegi ulualune käest ära minna.”

 „Räägi sa! Kui isa kuuleb!” ütleb sasis pääga tüdruk korraga ja kuulatab.

 „On isa nii kuri?” küsin, ütleja poole pöördes.

 Vastuse asemel taganeb küsitav nurka.

 19

 „Kuida Teie nimi on, neiu?” Vaikus.

 „Miks sa ei vasta siis,” sõitleb ema. „Kuida sa nii rumal oled. Ega sind ära ei sööda.”

 „Mina olen maalikunstnik, neiu. Kas lubaksite, et Teist pildi maalin?”

 „Ülesvõtja?”

 „Ei, mitte ülesvõtja. Maalin värvidega, lõuendile. Kui lubate, teeme homme, ülehomme algust.”

 „Siis peab kirikuriidesse panema.”

 „Ei ole tarvilik. Küll me juba näeme. Võib olla maalime teid nii, nagu praegu olete. Kuida Te nimi on?”

 „Hilda.”

 „Hilda. Vaat kui ilus nimi. Noojah, maalime pildi ja kirjutame alla Hilda. Tulge nurgast välja, istuge laua juure. Ütlen Teile siis oma nime ka. Ja saame tuttavaks. Meist võivad tulevikus hääd sõbrad saada. Mis Te arvate, kuida minu nimi on? Kas võite arvata? Naljakas, Pühakirja nimi. Mees, kes midagi ei uskunud, isegi oma Õpetaja sõnu mitte…”

 „Toomas.”

 „Õigus. Kas võiksite mulle kätt anda? Ei, siis Te näeksite, et ma ei hammusta. Viimsi omasid tunnete ometi? Mina olen Viimsi perenaise tädipoeg. Olen kaua mööda ilma ümber hulkunud; nüüd tahan siia kogu suveks puhkama, see on, mitte just puhkama, aga nii… peatama jääda; piltisid maalida, niipalju kui võimalik.”

 „Kus Te muidu elate?”

 „Mitte kusagil. Koduta. Kus õhtu, sääl öömaja.”

 „Siis tahate siia öömajale jääda?”

 „Kui võtate.”

 „Jah, jah, miks ei,” vastab perenaine, „kui Te aga meie öömajaga rahul olete. Kuhu Te siis nüüd pimedas enam lähete.”

 „Aga Teie vanemad?” küsib Hilda.

 20

 „Ammugi surnud. Olen vaenelaps.”

 „Ja hulgute mööda ilma ümber?”

 „Jah.”

 „Mis Te siis hulgute?”

 „Mis peaksin muud tegema, Hilda. Kui pärastpoole tuttavamaks saame, küll siis kõnelen Teile, miks mõned inimesed hulguvad. Aga tulge ometi, laske endale kord silmi vaadata.”

 „Minu nagu on kräämus.”

 „See ei puutu asjasse. Tulge.”

 „Sa ei ole täna vist jälle silmi pesenud, laisk tüdruk,” tähendab ema. „Oi, kui Te teaksite, noorhärra, kui laisk see tüdruk on. See tüdruk tahaks peksa.”

 „Sa ise tahad peksa, ema.”

 „Tulge siia, Hilda. Kaugel on suur linn. Sääl linnas elavad suured meistrid, kes palju ilusaid pilta on maalinud. Ka ammu surnud meistrite töid on sääl. Neid tõttavad aasta jooksul tuhanded inimesed igast ilmakaarest vaatama; paljud, et neid imetleda, paljud, et neid imetleda ja õppida.”

 Tüdruk vaatab mulle arusaamatult otsa. Mustad silmad näivad palju küsida tahtvat, punased huuled tuksatavad. Kuid ma olen võeras.

 Muidu on ses pisut kahvatanud näos ja trotslikus ninakeses palju ülemeelikust varjul. Pliidi all pragiseb tuli, seintel varisevad varjud, lae all keerleb suits sinaka viiruna.

Öö.

 Laman soomajakese lakas, värskete ristikheinte pääl. Minu kõrval on laetud püss. Ristikheintes sabistavad nägemata loomakesed. Katusel padiseb vihm.

 Missugune väsimus kontides! Mingi hinna eest ei tõuseks siit praegu üles. Hammustagu mind

 21

ristikheina elanikud niipalju kui tahavad, pugegu mulle kõrvu, ninasse, silmi — ma ei tagane siit. Ka siis, kui soomajakene põlema läheks, ei roniks mina siit enne maha, kui ümberringi tuli on. Nii väsinud pole ma enam aastate kaupa olnud. Tundub, nagu ei jõuaks ma lamadagi, nagu vajuksin kuhugile alla, mõõtmata sügavusesse. Vahel justkui oleksin määratumas kõrguses ja lendaksin pilvedel.

 Soo… Kuida, kas siis jälle soos olen? Tulin ju ära soost. Ei, ma olen tõesti jälle soos. Haisevad mudaloigud ja mülkad on mu ümber. Vajun. Keegi tõmbab mind jalust allapoole. Mis? Aa, juba olengi vajunud põhja, ja see sääl pole keegi muu kui soovaim. Oo, missugune abitu, suure kõhuga loom. Pidi ju hõljuv ja läbipaistev olema, nagu udu, mis soost kerkib. Naise arvasin ta olevat. Igavesel iluduse otsimisel oleksin temas jumalikka kehavorme tahtnud imetleda. Ja see?

 Jõuab ta end liigutada? Suure karvase rusikaga lööb ta endale vastu punnis kõhtu, nagu trummi lüües. Kui rumalalt ta naerab. Ta on purjus. Hahaa, soovaim on enese purju joonud. Ta istub määratuma vaskse katla juures ja rüübib pruuni, vänge lõhnaga vedelikku. Jätku leivale, magunik! Siis sinu sellikesed olidki, kes mind jalgupidi siia alla kiskusid. Tubli. Aga mis tahate minuga siin pääle hakata?

 Aa, nagu igal viisakal mehel, on sinulgi perekond, soovaim. Ja need, kes säält ringimängul lähenevad, on sinu tütred. Imelik ja arusaamata! Sinul nii ilusad tütred! Ha, vanamees, oled sa kindel, et need sinu tütred on? Kaks kolmandikku omast east oled sa purjus ja magad; oled sa seepääle julge, et sinu armas teinepool —

 Mis? Mind tahate te ringi keskele võtta, ilusad neitsid? Lõpmata rõõmuga! Oodake, ma

 22

viskan oma märja jahitasku kahe nälginud pardipojaga kõrvale, panen püssi käest, siis tantsime koiduni. Tantsime kaua, kuni nõrkeme. Siis võtan teid sülle ja kannan pehmetele vooditele. Oo, kuida teie läbipaistvad loorid kahisevad — nagu siid. Kuida teie sirged jalad rütmiliselt tõusevad ja teie liigutustest muusika hoovab. Tõesti, kes mängib sääl kaasa?

 Vanamees, sookoll, sa ajad juttu, mis kusagilt pärit ei ole. Ära mängi püssiga, ta on laetud. Ei, ei, see ei ole piip, see on nõndanimetatud püss. See sülitab tuld. Mingit, mingit liiku ei osta ma sulle, va tõhk, oled isegi täis. Heida magama.

 Missugune laul! On siin all ka luuletajaid? Või sepitsete ise neid laulukesi, jumalikud neitsid? Isa valikus oleksite ettevaatlikumad pidanud olema: missuguse dissonantsina kõlab tema joobnud jorutamine teie viiside sekka, mis on nagu hõbekellukeste helin.

 Kaunis ehaneitsi läks kõndima. Kastepiisad kõditasid tema jalgu hõbepärlitena. Lillekesed avasid unised silmakesed ja naeratasid imeilusale rändajale järele. Üle lõhnavate nurmede ja niitude läks teekond… Kuldselt taevaviirult vabanes jumalik noormees ja ruttas sulle vastu, ehaneitsi. Oo, kuida sa naeratasid, oma kallimat silmates. Nii naeratavad lillekesed hommiku, kui nad tõusva päikese poole vaatavad… Suudlus — ja teie sulasite jumalate hingeauruna oma õnne sisse. Sarnane õnn ei kordugi, ta peab teiega ühes ikka uuesti sündima.

 Niisuguseid laulusid laulate teie, kallid soovaimu tütred! Lubate, et teiega veel kord ringimängu mängiksin? Tohin ma tulla? Oi, võtke mind alati ringi keskele, laulge mulle, tantsige minu ümber — mina olen vaenelaps! Sääl üleval ollakse mulle kuri, teie olete esimesed, kes mind

 23

kunagi hellitanud. Lubage, et alati, kui mulle üleval liiga tehakse, siia tulen teiega tantsima ja laulma. Õpin kõik teie imelised laulud ära ja jään Oi — Kas lubate, et teie seltsi jään igaveseks ajaks?

 Mis sa norskad, soovaim? Nüüd tean, miks soo koriseb — siis magad sina oma rahutumat viinauinakut. Sookaertest ja koerapööri rohust keedad sa endale uimastavat joomaaega, ja seda lõrbid sisse hommikust õhtuni. Sinu õrnad tütred kardavad sind, sookoll. Vaata, nad lähevad ära. Lähete ära, ilusad sooneitsid? Aga te tulete tuleval ööl jälle ja mängite minuga ringimängu? Te tulete, te tulete. Ma tean, et tulete — olen ju vaenelaps.

 Ma tapan su ära, sookoll. Tuleval ööl laadin püssi hõbekuuliga ja lasen, su maha. Makku lasen sulle. Sinu elu on inetu, surm peab samasugune olema. Oi, missugused põrgulikud gaasid visisevad siis sinu kehast välja, kui kuul sinna augu puurinud. Siis hakkab soo sinu mädanevast kehast haisema. Pean sinu raipe kuhugile ilma otsa lohistama, et sa meie ringimängusid ei tülgastaks.

 Sina ei ole nende isa. Sina oled keegi võeras joodik, kes siia väevõimul sisse on tunginud ja nüüd neid imeilusaid hirmul hoiab. Sina pead surema, sookoll.

 Ärkan unest. Muidugi, ainult unes võis see olla, mis praegu nägin. Ja, aga kus ma siis õieti olen? Kära on kusagil… sõimusõnad. Keegi vannub joobnud häälega. Sookoll?

 Ha, olen ju soomajakeses ja laman värskete ristikheinte pääl. Mis on siis praegu? Kas päev juba? Ei, öö on. Pilkane pimedus ümberringi. Tuul vuhiseb ulualustes. Külm. Ahaa, siin minu püss, millega soovaimu maha lasta ähvardasin. Oi, missugune roidumus kehas. Palju peaks kell juba olema?

 24

 Alla minna, vaadata? Ei. Esiteks ei mäletagi enam, kuspool luuk on, ja teiseks murraksin alla minnes kaela: redelil olid kaks ülemist pulka puudus, kui õhtul üles ronisin. Neetud lugu, et mul niihästi tikka kui elektrilaternat kaasas ei ole. Kuid pea, pea, mis see on? Kära läheb all suuremaks. Keegi karjub appi. Nutt. Asju lõhutakse. Nüüd kostab hirnumise sarnane naer. Mis on siin õige lahti, ses väikses soomajakeses? Oleksin samases üksildases kohas paarsada aastat varem, siis teaksin, et röövlite koopasse olen sattunud, aga nüüd, kahekümnendal aastasajal, kuultuuralisel maal? Oota, kuspool on luuk?

 Aa, siit puhub tuul üles, siin peab tingimata mingi avaus olema. Upp! Nüüd oleksin läinud. Koban püssilaadiga enese ümber ja leian avause. Kas see sama luuk on, kust üles tulin, seda ei tea veel, aga igatahes on siin üks auk heinte sees, mis kuhugile alla viib.

 Tubli, püssil on kuked maas, muidu jääb trikkel mõne asja külge, kas või vitsa rao taha kinni, ja laeng ei taba siis mitte soovaimu, vaid teie alandlikku teenrit. Põrgu, missugune naljakas öö, see esimene öö maal.

 Oi — vajun! Heinad minu jalge all vajuvad. Muidugi olen avausele liiga lähedale läinud ja vajun nüüd ühes heintega alla.

 Sopsti! Kaunis õnnelik kukkumine. Kahtlust ei ole — olen lehmalaudas. Minu kõrval on mingi karvane loom, mis enesest tuntavalt soojust välja saadab. Looma kaelas kõriseb krapp. Sõnniku hais täidab ruumi.

 Soo, nüüd oleme siis niikaugel. Aga edasi? Kui lauda uks väljastpoolt kinni on, siis on mul ilus öö ees — lehmalaudas. Aga ükskõik, siis kerin kägarasse sõime ja magan sääl; suuremad mehed, kui mina, on laudaga kui öömajag lep-

 25

pima pidanud. Kuid pea - säält vilgub valguse viir. Tänan — olengi õues.

 Vaatame siis nüüd lähemalt, mis toas sünnib. Aknast paistab valgusejuga pimedasse õue. Aga kuspool siit on soo, kuspool maantee, seda seletagu see, kellel lootus on, et ta seda kunagi seletada võib; mina ei saa siit üleüldse midagi aru.

 Vaatan sisse. Akna all, laua juures, istub Koljati suurune mustahabemega mees, pikkade säärtega saapad jalas, vana kaabulott pääs. Ja sööb vanadlane naine, kes mulle õhtul teejuhiks oli, on enese pliidi juure nurka surunud, nagu kartes, et teda iga silmapilk löödaks. Voodis, jalad enese alla konksu tõmmatult, istub — istub - Ahha, see kohkunud näoga ja palja särgiga tüdruk on Hilda. Ja voodi jalutsis — kes põrgu see siis on? Tubli, ta nihutab enese rohkem valguse kätte — enne mattis musta habemega mees ta oma varjuga kinni — nüüd võin teda paremini silmitseda. Oi, missugune vastik nägu. Annan pää, seda olen ennemalt kusagil näinud. Soovaim! Tasa, nad võivad sisse kuulda, ja olgugi mul kaheraudne püss: nende metsalistega kokkupuutumiseks ei ole mul vähematki lusti.

 Oota, mis teeb nüüd see suurte palenukkidega, naisenäoga mees, kelle vanadustki tema välimuse järele raske on arvata? Ta pigistab Hilda jalgu. Oo, kuida ta seejuures oma inetu suu kõrvuni, lahti rebib. Missugune metsalise lihahimu neist pisikestest seasilmadest kiirgab. Hilda tõrjub teda peenikeste, paljaste käevartega tagasi ja kõneleb midagi nutuse häälega; vist palub, et teda rahule jäetaks.

 „Vait!” karjub korraga habemik laua juures ja põrutab rusikaga nii valjusti vastu lauda, et söögiriistad tärisevad ja midagi klirisedes puruks kukub. „Siin olen mina peremees. Siin on minul sõna öelda. Mis te kägisete, laiskvorstid. Päe-

 26

vad otsa magate nagu koerad, ja õhtul, kui inimene, tööst väsinud, koju tuleb, siis ei taha sõna kuulata. Marss! Veel süüa! Naine, too süüa!”

 Naine vastab midagi pliidi juurest; mis nimelt, seda ei ole välja kuulda; kuid seepääle saab mees veel ägedamaks ja karjub:

 „Mis? Ei ole süüa? Ei ole süüa? Valetad, tõbras! Sa tahad mind ära näljutada, tahad, et ära kõngeksin. Jalamaid söök siia, ehk — kurat, kui see kollanokk Jannu siia tuleb, siis on süüa küll, siis pillutakse lihatükkidega koeri — nüüd ei ole. Kas ma pole näinud, kuida te Jannut topite nagu nuumsiga. Pane tähele, vanamoor, kui ma Jannut veel kord siin näen, siis löön ta jalust maha.”

Naine ütleb jälle midagi. „Vait! Lõuad!”

 Naine peidab näo käte vahele ja nutab. Hirmutis voodi serval on Hilda põlvist kinni haaranud ja hirvitab nagu satir. Väljas sadab tihedat vihma, minu riietest imbub imelikku rõsket lõhna, ja tundmus on, nagu kannaksin mitmepuudalist kandami õlgadel. Kaugemal kohiseb… Võib olla järv, võib olla soo.

 „Igas majas peab kord olema,” karjub habemik „Kus korda ei ole, sääl võtavad naised võimu oma kätte, ja siis on ots. Parem sure ära, kui korda ei jõua pidada, aga naised ei tohi peremehed olla. Naised on lollid. Süüa, kurat, ma ütlen!

 Ta põrutab uuesti rusikaga, virutab kausi ja leivakanika nurka ja lohistab naise juukseid pidi keset tuba, kuhu see liikumata tombuna lamama jääb. Tõuge jalaga sellele tombule, ja habemik istub laua juure tagasi, näoga, nagu oleks nüüd kord majas. Hilda kiljatab ja kargab voodist maha.

 „Oo-oh-oh-hoo!” naerab naisenäoga mees talle järele.

Satiri nägu on peenikesi volte ja kortsusid täis,

 27

nagu märg pesunutsak. Tema peenikeste mokkadega suu kaob nende kortsude sisse nii ära, et seda ainult siis näha on, kui ta oma kiskjaid lõuapärasid liigutab. (Ta näib aeg-ajalt midagi närivat.) Habemiku näoga harjudes, on see aus ja avalik. Oma kuju ja olekuga tuletab see mees metsavahti meele.

 Ei, need on mõlemad väga ilusad poisid sääl kambris.

 „Tule siia, väimees, joome!” ütleb habemik voodi poole. „Ja pea meeles, kui sa naisemeheks hakkad, et kord peab majas olema.”

 „Ikka kord,” vastab habemeta mees ja tuleb õõtsudes laua juure, hirvitavat pilku Hilda poole visates. Ta ei jää pikkuse poolest habemikust sugugi maha, tema sarvis juustega pää näib lakke puutuvat; ainult kõhnem on ta kutsujast. Viinapudelil, mille ta püksitaskust välja tõmbab, lüüakse kork maha ja siis juuakse.

 „Ah, võta nüüd sina.”

 „Ah, võta ise kah.”

 „Siis anname pruudile. Tule siia, tüdruk. Võta viina, siis lähed julgemaks. Ah-ah, õige kits, ei lase oma paljaid jalgugi katsuda.”

 „No tule siia, tüdruk!” käratab habemik.

 Hilda kükitab pliidi juure maha ja mässib jalad särgi sisse. Naine tõuseb üles ja tuigub truubi najale.

 „Kas näed — ei tule!” ütleb habemik. „Nii nad on, kuradid. Nad on mul nii käest ära, et ma vaene mees ei tea, mis pääle pean hakkama. Vaata nüüd ise, väimees. Näed, mis nad teevad. Neile ei ole muud vaja kui tappa ja tappa. Egas muidu korda majasse ei saa, see on kindel. Siia mõlemad! Marss!”

 Naised ei liigu.

 Ja, need on ilusad poisid sääl sees. Kurat, kust niisugused välja on tulnud? Või sünnitab kihvtine sooaur sarnaseid elukaid.

 28

 „Soo serval elab Metskass. Metskassil on kaks peigmeest,” helisevad mul korraga täditütre sõnad kõrvus. Põrgu! Kui ma praegu Metskassi akna all ei seisa, siis pole mu nimi enam Toomas Haava. Siis olen ma see savikauss, mis habemik praegu nurka viskas. Totter vaim — seda aimad sa alles praegu. Aga kus, kus —? Habemik on kahtlemata Hilda isa, naisenäoga mees tema üks peigmees. Kus on teine peigmees? Peavad nad siis mõlemad korraga platsis olema. Mispärast kannab Hilda Metskassi nime? On siis see tüdruk, kes sääl praegu pliidi ees konutab, metskass? Ma ei leia sarnadust, aga olen kindel, et teda on mõeldud.

 Küllalt. Nüüd magama. Arvan, et oma aseme üles leian. Sinakas valgevina läheneb. Lambi valgus muutub kahvatumaks.

Hommik.

 Ohoo, vihm on üle läinud. Päikese kiir piilub heleda noolena poolpimedale pööningule ja valgustab minu kätt. Lõpmata kübemetena keerleb tolm ses valguse joas. Vaikus. Allgi vaikus: külap rauges päikese tõusuga vihm, tuul ja metsaliste märatsemise-himu. Huvitav oleks vaadata, kuida all nüüd välja näeb; muidugi ei aima sääl keegi, et mina öösise spektaali tunnistaja olin.

 Imelik sume valgus siin üleval. Sellega peavad silmad harjuma, siis võib üksikuid asjugi silmitseda, mis siia suveks varjule pandud. Minu lähedal on vokk ja tuulamise sari. Mil kombel aga regi siia üles on toodud, sest ei suuda ma aru saada. Ratastena virvendavad ämbliku võrgud nurkades ja roovlattide küljes; vaja pääd ainult pisut üles tõsta, siis langeb pehme, siidine võrk silmade pääle nagu udu.

 29

 Viimane Pariisi korter tuleb meele… Halli kasarmu sarnase maja viiendal korral… sest et kuuendat korda ei olnud, nagu kadunud Murger ütleb. Minu kõrval elas pisike, tedretäheline Pingoud… suur töömees, aga närviline kui kurat. Mil kombel ta talitaja tütre Ninoniga sõbraks sai, on mulle tänini mõistatus; ometi tegin ka mina Ninonile kaua aega couri, kuid ilma mingi tagajärjeta. Iseäranis raske oli meie elu mineval talvel: koledad ilmad ajasid surmamõtted pähe. Kahekümne nelja tunni sees oli nelja sorti ilma. Hommikul ilus talve ilm... meie uulitsal, rue St. Denis, sõidetakse saanidega; lõunal valju õhtutuul ja sula; õhtul piitsutab jäme vihm viimse lumekibeme uulitsatelt ja katuseharjadelt; näib, nagu oleks lumi ilma lumeperemehe lubata maha tulnud ja nagu hävitaks lumeperemees ülemeeliku käsualuse hirmsas vihas ära. Aga öösel külmetab ja hommikuks on jälle lumi maas, ja St. Denisil sõidetakse saanidega. Nii kordus see — oi, sel ajajärgul ei näitanud lõppu olevatki. Pingoud maalis seekord oma kuulsat pilti Minu sõbranna. Algkujuks oli talitaja tütar Ninon. Ei tea, kumba Pingoud päeva jooksul rohkem tegi kas maalis või vandus — tal oli reumatism jalgus, ja muutlikud ilmad ajasid ta meeleheitmiseni — aga ühel hääl päeval, kui me tema juure kokku tulime, oli pilt valmis, ja meie tunnistasime ta ühel häälel suureks meistriks.

 „Mh,” tegi Pingoud seepääle ja lisas tüki aja parast juure: „Tänan!”

 Pärast oli ta meie pääle mitu päeva vihane: ah siis alles nüüd, pääle Minu sõbranna, pidasid teised teda suureks meistriks; oma teada oli ta juba ammu suure meistri nime ära teeninud. Ja meie — Ehk me küll juba enne teadsime, et näo ja oleku järele otsustada ei või, kui suur kunstnik keegi on, teadsime seda siis veel rohkem.

 30

 Ja, ja, see pisikene räpane Pingoud. Kus peaks ta praegu olema? Kuida ta enese alati voodi vaiba sisse mässis, kui ta maalis. Oli ka põhjust: akende vahelt puhus tuul niisuguse hooga sisse, et paberilehed laual liikusid. Kuida plekist katus meie pääde kohal paukus ja mürises, nagu oleks sääl vankritega sõidetud. Kuida krigises tuulelipp naabrimaja katusel, ja missuguses pöörases tantsus pöörlesid tuulekopad! Aga Pingoud maalis ja maalis.

 Ha, kuida ta mulle ühekorra ninasse kargas. Ühel päälelõunal, pääle „hädasöömaaja”, olin magama jäänud. Ärgates ei saanud kuidagi aru, kas oli õhtu või hommik. Tuba oli poolpime, samuti nagu siin, sooäärse maja pööningul. Põrandal mängisid kahvatud valguse lapid. Vihmatibade varjud liikusid tumedatena sirudena kardinatel — arvasin, et akna lahti olen unustanud ja määrdinud riidelipakad läbi märjaks on saanud. Läksin Pingoud' juure. Pingoud istus vaibasse mässituna maalimise raami ees ja magas. Jäin seisatama ja imestasin, et tema suur pää peenikese kaela otsast ära ei kuku. Õieti polnud tal kaela olemaski, oli ainult suur kõrisõlm, mida ta maalimise ajal alatasa näpitses. Sääl tegi Pingoud silmad lahti, vaatas mulle kurjalt otsa ja hakkas vanduma. Ta ei saavat päeval ega ööl rahu, alati istuvat keegi tema toas ja eksitavat teda. See olla üks salaselts, kes otsuseks olla teinud tema Sõbrannat nurja ajada. Püüdsin vastu kõnelda ja seletada, et kui ka sarnane vandeselts tõesti olemas on, et mina igatahes selle liige ei ole — aga asjata. Oi, kui suurepäraselt ta vanduda mõistis, see Pingoud, ehk ta küll vagast ja jumalakartlikust Bretagnest pärit oli. Seepärast ei olnud ta aga sugugi halva südamega inimene; veerand tundi hiljem oli ta juba minu juures ja kahtles, kas salaseltsi siiski olemas on, nagu ta enne arvanud. Mõninga as-

 31

jata katse järele saime kusagilt ometi natuke raha ja olime keskööl juba nii purjus, et üksteist ei tunnud.

 Ronin alla. Majakeses valitseb rahu. Kaks naisterahvast talitavad pliidi ees. Pajakeses poriseb midagi — vist minu pardid, nagu pliidi ees oleva sulgede huniku järele otsustada võib. Mitte mingi asi, niihästi naisterahvaste näod kui toakraam, ei tunnista, et siin öösel sarnane torm möllas.

„Tere hommikut!”

 „Tere hommikut, tere hommikut! Kuida magasite?”

 „Tänan. Magasin üsna hästi.” Muidugi ei anna ma neile milgi kombel mõista, et mul öösisest sündmusest aimu on; tahaksin ainult teada, kuhu öösised härraksed on jäänud.

 Pääle hommikusöögi jääb Hilda minu ette seisma ja vaatab mulle küsivalt otsa. „Kas nüüd maalite?”

 „Ah soo, ja. Aga enne pean kodust maalimise nõud tooma.”

 „Ei, kohe tahaks näha.”

 Võtan taskust etüüdi-raamatu ja pliiatsi.

 „Kui Metskass nii kärsitu on, võime algust teha.”

 Tüdruk läheb näost tulipunaseks ja vahetab emaga küsiva pilgu.

„Kust Te teate, et ma Metskass olen?” „Mulle ilmutati unes.”

 Istun õues ja skizzeerin. Minu ees seisab Hilda ja püüab kõigest väest rõõmsat nägu teha, nagu oleks ta mõne vanamoodi ülesvõtja juures.

 „Kuida ma pean olema, missuguse näo pean tegema?”

„Ärge tehke mingisugust nägu, Metskass, olge nii, nagu Te harikult olete.”

„Kas kaua läheb veel?”

„Pole õieti alganudki.”

„Tehke rutemini.”

 32

 Kas saate kümme minutit rahulikult ühel kohal seista?”

 Udu valgub soo poole. Päike tõuseb kõrgemale ja paistab heledalt ja soojalt. Kaugel sätendab järv. Teisel kaldal kerkivad puude tüved tumeda müürina üles ja peegelduvad vaiksel vee pinnal, kuna ladvad veel suitsusarnases udus peituvad.

 Korraga astub õue üks noormees ja jääb meist pisut eemal seisatama, kordamisi minu ja Metskassi otsa vaadates. Siis kumardab ta pisut minu poole ja teretab.

„Mis sa tahad, Jannu?” küsib Metskass.

Noormees tuleb võõrastades lähemale.

 „See noorhärra on maalija ja teeb minust pildi,” seletab Metskass.

 Tuleja annab Hildale käe ja jääb tema kõrvale seisma. Pagan, siingi ei saa rahulikult töötada igalpool on vahtijad ümber. Jannu? Pea, kas ei olnud öösel temast jutt? Habemik ähvardas kedagi Jannu nimelist.

 „Noormees, Teie ei ole sääl sugugi tarvilik; võite pisut kaugemale seista.”

 Külaline astub punastades kõrvale. Naljakas, kui ruttu ta punastab, see kahvatuvõitu unistavate silmadega poiss. Kes võib ta olla? Talupoiss ei ole ta, riiete ja oleku järele otsustades.

 Ahhaa, ta viskas paluva pilgu tüdruku poole — ta tahab talle midagi ütelda. Minugi pärast, aga seda võib ta pärast teha. Lävele ilmub perenaine ja tervitab noortmeest pääliigutusega.

 „Pean Teid kinni siduma, Metskass, kui Te paigal ei seisa ja ringi vahite.”

„Ei, ei — oodake.”

 Tüdruk kuulatab. Majakese tagast kostavad hääled. Mõne silmapilgu järel astuvad nurga tagant kaks meest välja — öösised isandad. Mõlema näol on öösise prassimise jäljed selgesti näha.

 33

 Habemik on täiesti purjus ja käib õõtsuval sammul, kaap kuklasse lükatud. Naisenäoga mees on kainem, aga tema väänatud pesutombu sarnane nägu näib veel kortsulisem olevat kui öösel. Vanemal mehel — ehk üleüldse küll kaunis raske on öelda, kumb neist kahest vanem — on habe sasis ja silmanurgad rähmased; teise kortsunud pintsaku küljes ripuvad heinakõrred ja samblatükid; näib, et ta kauemat aega palja maa pääl on lamanud. Perenaine kaob lävelt jalamaid, noormees taganeb kaugemale, ja Hilda vaatab küsivalt kord minu, kord tulejate poole.

 „Mis konverents see on?” küsib habemik, seisatades; silmab siis noortmeest ja läheb otse tema poole.

 „Juba sa oled jälle siin, võrukael. Kas ma sulle küll pole öelnud, et sa oma kodaraid siia ei tohi tuua. Mis sa luurad minu maja ümber. Kasi minema, ehk ma topin su päädpidi sohu, nii et sa kaua võid oodata, enne kui jälle päevavalget näed. Päevavaras!”

 Noormees läheb kaugemale, kurbe pilkusid Hilda poole saates, kes kohkunult kambri poole taganeb. Naisenäoga mees läheneb pingile, vaatab mulle kõvera naeratusega otsa, puudutab minu õlga ja küsib, joonistuse pääle tähendades: „Mis see siin on?”

 Oi, missugune määratu kolakas seda meest on! Tema saapad on väikeste lootsikute suurused. Teisest säärest tolgendavad õled — ta kannab saabastes õlgi. Mis peaksin talle vastama. Sel silmapilgul tuleb habemik meie juure, silmitseb mind vihase pilguga, kisub siis, enne kui ma seda takistada saaks, raamatu minu käest ära ja viskab maha. Naisenäoga mees naerab suure häälega, mis nagu enneajaloolise eluka rõkatamine mulle kõrvu kostab.

 „Sina — Mis plaanisid sa siin teed?”

 34

 Kõige parema meelega lööksin need kaks metsalist siiasamasse maha. Tundub, nagu peaksin enese haavamist tasudes ka kellegi teise eest kätte tasuma.

 „Näitab siitnurga rahvas nii oma viisakust võeraste vastu?”

 „Mis? Ah viisakust? Tee, et sa siit kaod, muidu näitame sulle viisakust.”

 Habemikul on nõu mulle kallale tormata. Saagu mis saab, taganema ma tema eest ei hakka; see ei olnud kuigi ilus, kuida Jannu ära põgenes, nagu koer. Ühtlasi näen, et Hilda ukse vahelt piilub — ma ei tohi end mingi hinna eest naeruvääriliseks teha. Esimese löögi annan habemikule näkku, ja kui ta sellest veel küllalt ei saa, ehk kui seltsiline talle appi peaks tulema, siis võtan kaika maast ja töötan sellega, kuni jõuan.

 „Mis sa nüüd segad, näh,” ütleb väänatud näoga mees, habemikku tagasi hoides. Teeme ikka enne asja selgeks ja räägime jutu maha, eks siis näe, mis saab. Ära ole loll, Jakup!”

 „Kasi põrgu!” vastab habemik ja püüab lahti rabeleda. „Ma tahan küsida, mis mees ta on ja mis õigusega ta minu maja juures kriipseldab. Mis salakuulaja see niisugune on?”

 Kuid naisenäoga mees võtab rabeleja õlast veel kõvemini kinni ja surub ta seljaga vastu pihlakat. Sel kollil on jõudu.

 Väimees ja äi võitlevad. Mina jään hoopis kõrvale, neil näib ainult üksteisega tegemist olevat. Võtan raamatu üles ja vaatan päält. Mõlemad on pikaldased, kohmetud, aga igas nende liigutuses peitub määratu jõud. Mustajärve härjad tulevad meele, kes äikese valgel võitlesid ja järve langesid. Kisklejate kaelasooned punetavad, tursuvad nagu juhivitsad.

 Oi, kui nüüd nende kaelte sisse noaga torkaks, kuida siis veri kõrgele pritsiks. „Seiske!”

 35

tahaks neile hüüda, „seiske nii, nagu te praegu olete, mõningane aeg — teid peab maalima.” Kisklejad… Kisklejad oleks pildi nimi. Ja see oleks tore pilt.

 Habemik langeb. Langeb vist seepärast, et ta rohkem purjus on kui ta vastane. Hirmsad sajatused täidavad õhku. Viimaks mõjub ühine kahju meeste pääle lepitavalt — viinapudel äia taskus on rüseldes katki läinud. Mõne minuti järel vaikib torm hoopis, sest naisenäoga mees tõmbab taskust määrdinud rahakoti ja lubab uue pudeli osta.

 „Tüdruk, sa lähed tood viina!” saab Hilda käsu.

 Mehed lähevad, riideid kohendades, kambri poole. Lävelt pöörab võitja ümber ja tuleb minu juure tagasi.

 „Vanamees on natukene purjus,” ütleb ta. „Ärge pange pahaks, noorhärra — niisugune asi tuleb ette.”

 „Olge nii lahked.”

 „Aga mis või kus — kui ma küsida tohin — kust Teie olete?”

 „Viimsist.”

 „Ah soo, ahah, tean Viimsi härrat küll. Viimsi härra on tubli mees. Ja töömees, peab ütlema. Meie oleme äiaga tema juures tööl, sääl uue veski juures, mis ta Sorrule ehitab, kui teate. Ei, Viimsi oma on tore mees! Meie läheme homme jälle Sorrule. Oleme ameti poolest müürsepad, ja kah töömehed, kurat. Aga täna sai nagu kord pommitamise pääle jääda, siis… Hakkasime eila äiapapaga võtma… Esiti ikka nagu nalja pärast, nüüd, kurat — nagu ise näete. Aga vaadake, vaadake, noormees, eks mul ole tore pruut, mis? Metskass, kurivaim, tule siia!”

36

 Hilda tuleb, suurrätt ümber, toast välja ja vaatab kahtlaselt meie poole. Vist asutab ta viina tooma.

 „Kuulge, sõber,” ütlen mina jutu vahele, „mispärast olete oma toredale pruudile sarnase nime pannud — Metskass?”

 „Hahaa!” vastab naisenäoga mees, „kurat, egas mina ei pannud — pagan teab, kust ta endale selle nime on saanud. Aga ei (ta vaatab Hilda poole), on ikka pagana metskass kah, ega seda salata ei saa. Ta kribib silmad välja, kui vihaseks saab. Ei, see kuradi tüdruk on krutsikuid täis otsast otsani.”

 „Kasi tööle, mis sa kaaberdad ümber,” hõikab Hilda kõnelejale.

 „Vaata, sääl on,” tähendab mees, „nüüd ajab veel tööle kah. Vaata, kurat, nagu mina santimisest elaks. Metskass, saatan, millest sa mind muust arvad elavat kui tööst. Iga päev tee tööd, nii et veri küünte all, nüüd kui kord vähe libastad — kasi tööle. Oota, sunnik, lase teeme pulmad ära, küll ma su siis välja koolitan.”

 Kõneleja on hääs tujus ja ähvardab naerdes tüdruku poole.

 „Kasi tööle!”

 „Pea suu, täna tahan viina juua. Tööd teeme homme.”

 Toast kostab kära ja sõimamine.

 „Vanamehe-kurat märatseb jälle,” ütleb kuigard ja läheb ruttu tuppa.

 „Tulge!” tõmbab Hilda mind käega.

 Võtan eeskojast püssi ja astun tüdrukule järele. Tagasi vaadates näen, et endine kahvatu noormees, keda Jannuks kutsuti, meile järele vahib.

 „Kuhu Te lähete, Hilda?”

 „Viina tooma.”

 „Kõrts on üle järve.”

 „Mis siis — sõuan üle.”

37

 „Kas Te ei karda?”

„Mida? Olen ennemaltki käinud.”

„Aga kui ära upute?”

„Mis siis.”

„Ohoo!”

 Tee läheb mäerinnakul kasvavate põõsaste vahelt alla, soo poole. Seletan Hildale, kuida eila sohu ära pidin uppuma, ja vahin tema paljaste jalgade jälgi, mis ta vihmast poriseks piitsutatud teerajale, nagu vormisse valatutena, maha jätab. Hildal on ilusad jalad, nagu juba õhtul tähele panin; kahju, et hall, katkine suurrätt tema puusasid varjab. Talle näib iseäralist lõbu pakkuvat tundmus, kuida vedel pori tema varvaste vahel lidiseb. Imelik, kui võeraks mulle on jäänud, et inimesed paljaste jalgadega käivad; ometigi käisin lapsena igal suvel nii. Tingimata võtan jalad lahti, kui Viimsisse tagasi saan, kui mitte muupärast, siis et noorepõlve päivi meele tuletada. Aga Viimsi — pagan, nagu pool igavikku oleks ma säält juba ära. Mis mõtleb Liis? Põrgutukk, Liis, ta oleks mind ometi rohkem hoiatada võinud, et neil niisugune ilus soo on, kus kergesti Aabrami sülle võib sattuda.

„Kes olid need mehed, Hilda?”

„Isa ja —”

,,Isa ja?”

 Tüdruk tõmbab näo mossi ja vahib maha. Muidugi tean väga hästi, kes see teine oli, või vähemalt seda, kelleks see teine ennast peab; tahaksin ainult kuulda, mis tüdruk ütleb. Millegi pärast sünnitab mulle häädmeelt, et ta vaikib; nähtavasti ei meeldi see mees temale.

„Ja peigmees, jah?”

„Ei.”

„Ta ütles.”

„Ta võib paljugi öelda.”

„Aga kui isa sunnib?”

38

 „Mind ei saa keegi sundida. Kui mind sundima hakatakse, siis hüppan järve.”

 Teerada läheb iga sammuga pehmemaks ja porisemaks. Hilda tõstab seeliku sääremarjadeni, mudane vesi tõuseb üle labajala. Eemal mustavad mülkad.

 „Kui Viimsisse tahate saada, peate siit minema,” ütleb tüdruk, teise teeraja pääle tähendades, mis paremat kätt ära pöörab.

„Aga kui ma saadan Teid… sinna... üle."

 ,,Võite ka. Aga millal siis koju saate.”

 Ümber pöördes näen imestusega, et Jannu meile järele on jõudnud. Korraga, nagu maa alt, tekkis inimene meie selja taha. Kui minu vaade paar silmapilku tema pääl on peatanud, lööb poiss silmad maha.

„Hilda, vaadake, kes sääl on.”

„Jannu. Mis sa tahad, Jannu? Tule siia, Jannu.”        

 Poiss läheneb argsel sammul. Hilda vaatab talle pool naerul vastu ja pöörab siis küsivail silmil minu poole.

 „Missugune naljakas poiss,” ütleb ta tasa. Ja tulejale: ,,Mis sa käid, Jannu?”

 Küsitav vaatab abiotsivalt ringi. Saan aru, et eksitan, aga sinna ei ole midagi parata. Miks valis Jannu just tänase päeva, et Hildaga kõnelda.

„Tule ühes, Jannu, meie sõidame üle järve."

Järv.

 Väikses, laia põhjaga lootsikus algab ülesõit. Õieti polegi see lootsik, vaid õhukestest laudadest kokkunaelutatud küna, mold. Üsna õigesti arvab Hilda, et me kahe sõiduriistaga peaksime minema - kolme inimese raskuse all on künaservad vaevalt

39

kaks tolli veest väljas — aga mõlemaid lootsikuid ei tohi võtta; kui kergesti võib sookollidel korraga tuju tulla ise üle järve sõita, ja kus selle pahanduse ots, kui nad teist lootsikut eest ei leia. Hilda asetab ennast mõlade juure ja hakkab sõudma, mina olen lootsiku tagumises pooles, kuna Jannu ees konutab. Hää, et järv vaikne on, muidu võiks sarnane sõit hädaohtlikuks saada.

 Kuida vesi iga aerulöögi juures keerleb, kuida ta lootsiku taga soliseb, vahutab ja vuliseb, nagu keedes. Järvepind on tibatillukeste roheliste rohulibledega kaetud; näib, nagu oleks tärkav lina, mis vee rohekaks muudab.

 „Vesi õitseb," ütleb Hilda.

 „Juuni lõpul või juuli algul on järv alati sarnaseid liblekesi täis," tähendab Jannu. „Kust nad tulevad ja mis nad on, seda ei tea, aga korraga, üle öö on nad sääl, et mõne aja parast samuti järsku kaduda."

 Ohoo — Jannu kõneleb. Jannul on päris ilus hääl ja väga — peab ütlema — targad silmad. Jannul on hää meel, et teda ühes võeti. Imelik, nad võerastavad siin nagu lapsed, ja teevad alles siis suu lahti, kui näevad, et võeras sugugi sarnane metsaline ei ole, nagu nad arvanud. Esiti on neile iga võeras, kes nende lihtsasse, sündmustikuta elusse tungib, vaenlane.

 „Ah soo, Jannu, siis iga aasta on nii? Arvatavasti on nad vee kasvud, mis teataval aastaajal tärkavad, ja kaovad, kui nende eluiga möödas on. Kuida Te ütlesite, Hilda — järv õitseb? Väga ilusti öeldud. Õnngi õitseb vahel, miks ei peaks järv õitsema. Aga mis Te arvate, sõbrad, kui nüüd keegi meie lootsiku põhja korraga augu teeks? Saaks ilus purtskaev, mis? Ja meie?”

 „Saaks kalade ja vähjade söödaks,” tähendab Hilda naerdes.

 „Ja seda ütlete nii rahulikult?”

40

 „Mis ma siis pean tegema. Ega ma nutma ei pea hakkama.”

 „Mina viiksin su siis kaldale, Hilda,” ütleb Jannu lihtsalt.

 „Sina?” vastab Hilda peaaegu põlglikult.

 Ma ei tea, kas poisil korda läheks Hildat kaldale viia, aga oma elu annaks ta tema eest kindlasti; poisi hääles oli midagi, mis mind selles kahelda ei luba. Jannu ootab juhtumist, kus ta oma armastust Hilda vastu võiks näidata. Siis ei tohi tüdruk enam naerda tema lubamiste üle.

 Jannu läheb jutukaks, teda rõõmustab juba mõte, et talle hiljem või varem ikkagi korda läheb mõne vägeva teoga oma tundmusi avaldada; kui ta ka sureks, ja… sellest poleks midagi. Jannu konutab lootsiku ninas ja jutustab, kuida ta hiljuti kusagilt lugenud, et merehädaline kaksteistkümmend tundi merel ümber eksinud, enne kui abi tulnud.

 „Ja, tema oli üksi,” vastab Hilda. „Aga kuida sa ennast ja mind korraga saad vee pääl hoida?”

 „Küll saan.”

 „Ole vait, Jannu, ma ujun palju paremini kui sina. Kui tahad, võin s i n d kaldale viia. Ükskord oli mul nõu üle järve ujuda... ja päris üksi, ilma, et keegi lootsikuga ühes oleks tulnud. Ja pane tähele, seda ma teen ka kord.”

 „Kas sa hull oled, Hilda!” kostab kohkunud hüüe nooremehe suust.

 „Mis sääl siis on. Isa ja Madjak ujusid kord üle. Olid käed löönud…

 „Noh, nemad…

 „Mis nemad! Kas siis mehed paremad ujujad on kui naised. Tule võidu ujuma, Jannu.”

 Jannu on hädas. Jannu on hädas selle tüdrukuga. Ta püüab juttu teise aine pääle viia. Ta tulnud hommikul toast õue — madu-uss vastu. Hohoo —ilus vastutuleja! Juba naine, kui esimene

41

vastutuleja, on halb, jänes üle tee — veel halvem, aga uss, uss! Jannul on kusagil väga kuri vaenlane, kes talle palju muret valmistab. Ja seda pahem, et tal just enne seda ka unes ussidega tegemist olnud; uss nõelanud tema jalga. Ta imenud küll haavast kihvti välja ja tapnud paha looma ära, aga siiski!

 Jutust selgub, et Jannu väikse talu omaniku ainus poeg on, kes isa juures elab ja end millegiks ette valmistab. Milleks nimelt — jah, kui Jannu seda praegu isegi teaks; võib olla, saab ta linna mõne ameti pääle, nagu ajalehe juure või… Saadab ta juba praegugi ajalehtedele sõnumid, miks ei võiks ta alaline toimetuse liige olla. Esiti võib ju ükskõik kuida läbi ajada, ei ole sugugi öeldud, et ta kohe alguses Jumal teab kui hää koha peab saama. Aga, aga mis Jannut tõmbab, millest kõneldes Jannu silmad särama löövad, see on näitelava. Ah, juba ollagi suuremates Eesti linnades elukutselised näitlejad, see on sarnased näitlejad, kes mingit muud tööd ei tarvitse teha, kui ainult osasid õppida ja ette astuda. (Seletus on Hildale, kes sõnast „elukutselised” hästi aru ei näi saavat.) Vaat, kui sinna saaks! Ah, mis siin, maal, siin nagu varastatakse aega, et õhtuti kokku tulla ja näitemängu harjutada. Nii on praegugi: pühapäeval on Sorrul näitemäng, aga neil kõigest kaks proovi tehtud.

 „Mis? Pühapäeval on siin kusagil näitemäng?”

 „Jah, Sorrul, sääl, kuhu me praegu läheme,” vastab Hilda.

 „Soo. Ja Teie mängite kaasa, Jannu?”

 „Mängin küll, aga ta ei lähe hästi: nad ei oska osasid. Ja kui tuimad nad on! Kus niisugune tunderikas koht on, sääl ei mõista nad muud teha, kui kätega vehelda.”

 „Metskass, kas Teie ka mängite?”

42

 ,,Ei. Aga vaatama tahaks küll minna, Kui saaks kuskilt pileti. Jannu, katsu sa pilet.”

 „Olge mureta, Metskass, meie läheme ühes pidule.”

 „Mis? Teie minuga?”

 „Ja, mina Teiega.”

 „Teie ei võta mind.”

 „Võtan.”

 Jõuame teisele kaldale, nõndanimetatud Sorru kaldale. Kui järsk ja kindel on see, soopoolse kaldaga võrreldes. Sääl ei saa õieti arugi, kus soo lõpeb ja järv algab: kallas libiseb nagu salaja vee alla ja soo ja järv näivad endid ühendada tahtvat; siin annab lootsikust kaldale hüpata, nii kõrge on see. Otse kaldalt algab männimets. All kasvab pikk rohi, mis meid niueteni märjaks teeb: öösise vihma tagajärjel on rohi märg, iga rohukõrre küljes hiilgab veepisar. Hilda kaob ära selle rohu sisse ja näib nagu väike laps, kes laande on eksinud. Hilda on Punamütsike, ainult punane mütsike puudub. Sügavale mätaste vahele sõtkutud teerada on kitsas nagu renn, meie peame hanide kombel üksteise järel minema. Ees läheb Hilda, siis Jannu, siis mina. Nii läheme meie Sorrult viina tooma. Viina peab saama, ei, viina peab igal tingimisel saama, sookollid janunevad koledasti, iga aatom neis karjub alkoholi järele.

 Mahlakas, vaigune õhk on metsas. Hilda äigab käega üle silmade, ämbliku võrkusid pühkides. Kõditavad ju need võrgud ja ajavad naeru pääle; on tundmus, nagu tahaks sind keegi võeras suudelda.

 „Oota, Hilda, ma lähen ees,” ütleb Jannu.

 „Mispärast?”

 „Ma raputan minnes vee rohulatvadelt maha, siis ei saa nii märjaks.”

 „Ega ma suhkrust ei ole.”

 „Ämbliku võrgud matavad su silmad kinni.”

43

 „Seda teeksid nad sinul ka.”

 „Metskass, mispärast Te jonnite Jannuga?” küsin.

 „Kuida ma jonnin. Mis ta siis on niisugune, kena. Ega ma laps ei ole, et ämbliku võrke kardan.”

 „Jannu armastab Teid.”

 Vaikus. Jannu kõrvad ja kael lähevad tulipunaseks. Hilda sammub rutemini. Mets jääb harvemaks. Puude vahelt vilguvad talu majad. Teerada viib maanteele välja.

 „Nüüd,” ütleb Hilda, meie poole pöördes, „jääge teie siia, ma toon viina ära.”

 „Kas meie ei või ühes tulla?” küsin.

 „Ei. Ma lähen üksi.”

 „Lase ma tulen ühes, Hilda,” ütleb Jannu paluvalt ja sammub tüdrukule järele.

 „Minge, minge, Jannu. Ootan siin.”

 Poissi ei pea mitte liiasti kiusama. Öelgu ära tüdrukule, mis tal öelda on, nüüd on seks paras juhtumine. Ja mina istun häämeelega kraavi kaldal ja ootan.

 Imelik, siin metsa taga nii kindel maa ja nii suur küla. Eilsest õhtust saadik arvan igalpool ainult soosid eest leidvat, ei, kogu see ümbrus ei võinud ju muud olla kui suur, kihisev soo. Nüüd saan aru, ümbruse keskpunkt on Sorru; neid, kes teiselpool järve elavad, nagu Viimsi ja sootaguse omad, neid on saatuse kuri käsi teistest eraldanud.

 Nagu kollakas lint lookleb märg maantee läbi küla. Kummagil pool on talud. Kaugemal kirik. Ja sääl on ju jõgi. Sild põrub ja kõmiseb ülesõitmisel. Silla juures on poolvalmis telliskiviehitus. Pea, kas see viimati Juku veski ei ole, Viimsil kõneldi Sorru veskist? Seda peab lähemalt järele vaatama; võimalik, et Juku ise praegu siin on.

 Vaata, vaata, missugune tore taluhoone siin maantee ääres! See peremees peab jõukas olema,

44

vaene ei saa sarnast kahekordist herraste-maja ehitada.

 „Karjakasvatus tõuseb kodumaal… Mõned peremehed saavad suvel sada rubla kuus piima eest…!” tuleb sõnum meele, mis Eestisse jõudes kusagilt ajalehenumbrist lugesin. Nojaa, kuhu see raha siis jääb; selle eest võib toredaid hooneid ehitada.

 Noor tüdruk astub õue. Peretütar nagu õun... Tahtmata löön silmad musta tahvli pääle, mis maja nurga külge kinnitatud. Mustal tahvlil seisab valgete tähtedega: „Усадьба Сомбу”.

 „Tere hommikut, preili!”

 „Tere hommikut!” vastab tüdruk, silmile langenud juuksesalku kõrvale lükates.

 „Kas võiksite öelda. kus see veski on, mis Viimsi peremees siia ehitab?”

 „Ah see — See on sääl.” Tüdruk tuleb õuevärava juure ja näitab käega poolvalmis ehituse poole. Pruunid, kavalad silmad vaatavad mulle teraselt otsa ja panevad iga minu liigutust tähele. Kui mina püssi paremini õlale seadin, on temal sellega juba asja; näen, ta arvab, et seda kohmetuses tegin. Oi, missugune võitlusehimu paistab neist silmist! „Tule,” ütlevad nad, „kui sa võidelda tahad, ma olen valmis. Sa ära arva, kui sa ka kes teab kust tuled, et meie siin ilma elu ei tunne. Ära usu, ka meie oleme midagi näinud.”

 „Tänan juhatamast.”

 Oo, ma tean, ta tahab, et veel midagi ütleksin, et veel midagi küsiksin, kas või ainult seks, et juttu pikemale venitada. Aga… ka meie oleme ilmas midagi näinud.

 „Hääd tervist, preili.”

 Pruunid silmad on täis imestust: niisugune ilus hommik, niisugune haruldane kokkujuhtumine ja nii lühike jutt. On siis temal, Sombu õunasarnasel peretütrel, nii vähe võimu, et talt ainult teed

45

küsitakse. Jumal tule appi, kas ta siis tõesti rohkem midagi ei ole kui teenäitaja või verstapost. Vanade naiste ja karjaste käest küsitakse teed ja minnakse „tänan juhatamast” öeldes edasi, ilma et pikemat juttu tehtaks. Aga tema? Igale küsijale ei tule ta ometi õuevärava juure teed näitama, ja kui ta juba tuleb, siis peab ta see eest ka mingit tasu saama. Tänane noormees peaks imestama, et siin kõrvalises maanurgas niisugune iludus varjul on.

 Huvitav näha, mis teeb haavatud külailudus.

 Ahaa!

 ,,Kas Teie härra Kasega tahtsite kokku saada?" hõigatakse mulle järele. „Teda ei ole täna veel tulnud. Ta käib iga hommiku meilt mööda.”

 „Ah soo. Täna ei ole ta siis veel tulnud.”

 „Ei. Aga ta tuleb varsti. Ta tuleb iga päev umbes sel ajal. Kui Te soovite, võiksite siin oodat.; meilt on näha, kui ta ehituse juure läheb.”

 Ohoo!

 „Tänan lahkuse eest, aga —”

 Üle silla tulevad Hilda ja Jannu. Ootamisest ei või juttugi olla: tahan tulejatega Viimsi poole tagasi sõita. Kuid väike tagavara ei ole kunagi kahjuks.

 „Tänan Teid, preili, lahkuse eest,” ütlen, „aga pean kohe üle järve tagasi sõitma. Viimsi peremehega ei ole midagi hädalist. Saan temaga täna isegi kokku. Elan tema juures, Viimsis. Aga (seda sosistan tüdrukule peaaegu kõrva sisse) tuleval pühapäeval… pidul… siis… Te tulete ometi?"

 „Tulen.”

 „Tervist!”

 „Hääd tervist!”

46

 Lahkudes surume üksteise kätt — paariminutilise tutvuse vili. Tean, nüüd ootab tüdruk tulevast pühapäeva ja loeb tundisi, millal pidupäev kätte jõuab. Tüdruk ei tea minust veel midagi, mitte sedagi, kes ma olen, ja see kruvib tema uudishimu viimse kraadini.

 Metsa servalt tagasi vaadates näen, et ta ikka veel õuevärava juures seisab ja meile järele vahib: minu imelikud saatjad teevad talle asja veel keerulisemaks.

 Tagasisõidul on Hilda ja Jannu juba minu sõbrad. Lobiseme üsna vabalt igast asjast, mis pähe tuleb. Pagan teab, kust mulle korraga nii hää tuju tuli. Ega ometi sellest, et Sombu peretütrega tuttavaks sain? Imelikul kombel vahivad pruunid silmad veel praegugi mulle otsa, nagu tahaksid nad mind võitlusele kutsuda.

 „Kas näete sääl, kus pilliroog kasvab, sääl on Sorru jõesuu,” seletab Jannu. „Sinna tõmbasid kalapüüdjad mineval talvel suure latikaloomuse välja. Nagu hõbedane kuhi oli jää pääl.”

 Hilda jääb pisut mõttesse ja küsib siis järsku:

 „Mis Sombu preili kõneles?”

 „Sombu preili —”

 Oi, missugune narr ma olen — punastan.

 „Missugune Sombu preili? Ah soo, oli see Sombu preili, kellega kõnelsin?”

 „Ja, see oli Sombu preili,” vastab Hilda.

 „Rikas… linnas koolis käinud,” täiendab Jannu.

 „Ei midagi,” seletan, „küsisin, kus see veski on, mis täditütre mees Sorrule ehitab.”

 „Eks ole tore tüdruk?”

 „Võib olla, ei pannud tähele.”

 „Uhke tüdruk,” jutustab Jannu, „kõik kosilased lükkab tagasi. Keegi ei ole küllalt hää. Valib mis kole.”

47

 „Kas teate,” pöörab Hilda minu poole, „Teie võiksite ta ära võtta.”

 „Soo. Arvab siis Metskass, et ta mulle tuleks?”

 „Teile ikka tuleb. Teie olete koolitatud, olete rikas, maalite pilta...”

 Hahaa, mina rikas! See meeldib mulle.

 „Ei, Metskass, seda rumalust ta küll ei tee, et ta mulle tuleb. Kui ta juba rikkad perepojad tagasi lükkab, siis pole minul mingit lootust. Esiteks ei ole ma sugugi rikas, nagu arvate, ja teiseks — Kui ma kunagi naise peaksin võtma, siis võtaksin —”

 „Nojaa, Teil on kusagil pruut.”

 „Ei, seni veel mitte. Aga kui ma kunagi naise peaksin võtma, siis võtaksin Teid, Metskass. Kas tuleksite mulle?”

 „Kui Te niisugust juttu ajate, siis lükkan Teid järve.”

 *

 Sääl, kus teerada Viimsi poole pöörab, jääme seisatama. Metskass tahaks hää meelega teada, millal teda maalima hakkan.

 „Homme, ülehomme tulen siia,” vastan.

 „Siin ei saa. Nad võivad jälle tulla ja eksitada,” arvab Jannu.

 „Siis, kas teate, Hilda, tulge Viimsisse. Sääl ei eksita meid ükski tont.”

 „Hääküll, tulen kunagi, kui aega saan.”

 Tüdruk läheb kähku minema. Ta on juba isegi väga kaua ära olnud. Peaaegu kindel on, et teda kodus esile võetakse, et ta nii kaua käis. Jannu on kahevahel, kas Hildaga ühes minna või minu juure jääda; nähtavasti on tal minule veel midagi öelda. Viimaks jõuab ta otsusele ja tuleb mind saatma.

 Oi, missugust rumalust patrab ta teel Viimsi poole. Kui kuidagi võimalik, aidata mina teda

48

niikaugele, et ta linna mingi koha saaks. Kui ta näitlejaks võetaks, oleks ta mulle surmani tänulik ja ei unustaks kunagi minu häätegu. Sääl, sääl on õnnistatud koht ja tema tõotatud maa, kus ta ööd ja päevad tööd tahab teha, et suureks kunstnikuks saada. Ah, kuida ta sääl iga kangelase hingesse tungiks ja oma osad näitelaval ära elaks. Ülepää peaks iga näitleja oma osa ära elama, arvab ta, ja mitte ainult ette paristama, nagu nemad siin, Viimsis, teevad. (Üksainus kord on tal võimalik olnud linnas teatrietendust päält vaadata, ja see olnud ometi nii ütlemata ilus. Kuid siiski ta oleks mõnes osas veel paremini mänginud. Tuleb välja, et Jannu pääle selle veel luuletaja on ja salmisid sepitseb. Ta palub luba mõnda oma lauludest minule näidata, sest, ehk ma küll maalikunstnik, arvab ta üsna õieti, olla mul siiski arusaamine kõigest, mis ilus. Ja, ja Jannu võib mulle kõik näidata, mis tahab, võib kõik ütelda, mis tema südant koormab, luban talle igati nõuandjaks olla.

 Kui saaks Jannule näidata, kuida asi mõne aasta pärast välja näeb. Siis, kui ka poisi palavamad soovid täide peaksid läinud olema ja ta sinna peaks jõudma, kuhu igatseb, pööraks ta ometi ühel hääl päeval väsinud ja pettunud mehena isamajasse tagasi. Oi, sääl väljas, sääl nõuab elu rohkem jõudu võitlemiseks, kui Jannul näib olevat.

 Kaugemal paistab Viimsi härrastemaja. Neljakandiline, kastisarnane maitseta ehitus, mis rutuga, nagu hädaasjaks, näib ehitatud olevat. Aga puud ja kõrge järvekallas lepitavad vaataja selle majaga, ja soov tärkab, ikkagi sisse astuda ja vaadata, missugused inimesed sääl elavad.

 „Nüüd lähen tagasi,” ütleb Jannu.

 „Tänan saatmast, Jannu, me saame tulevikus ometi jälle kokku. Kui mitte enne, siis pühapäeval, näitemängul.”

49

 
„Ah seda näitemängu…” vastab Jannu nukralt, „parem oleks, kui Teie seda päält ei vaataks Ta on halb. Vast hakkate arvama, et mul annetki ei ole. Aga ... mis Teile öelda tahtsin… Ma tean seda ütlesite järvel muidugi naljapärast et Te Hilda naiseks võtaksite… Aga ärge saage pahaseks… Hilda on minu pruut.”

 „Jannu, Jannu, rumal poiss, Te kardate, et Teie pruudi käest ära võtan. Aga see on ju suur rumalus, et seda mõtlete. Soovin südamest õnne. Teil on hää maitse ja olete endale tõesti ilusa pruudi valinud. Muidugi on Teil tema kättesaamiseks mõningaid raskusi ees — arvan nimelt seda teist sääl — aga selle pääle ei maksa vaadata: mida suurem võitlus õnne pärast, seda suurem on õnn ise. Jumalaga, Jannu. Ja kui Teile kunagi hääd nõu ja hääd sõpra vaja on, siis tulge minu juure.”

 Jannu on mulle väga tänulik ja läheb trööstitud südamega minema. Tema suured lapsesilmad on pisarates.

Viimsi.

 „Hommikust, kõrgesti austatud madam Liis. Lubage, et Teid tervitan pääle tuhande ja ühe öö, mis võõrsil mööda saatsin. Ühte asja ei anna ma Teile siiski andeks, ja see on, et minu saatuse eest nii vähe muretsete. Saadate mind nõiutud maale, kus iga sammu pääl tuhat hädaohtu varitsemas, ja ei anna vähematki juhatust ega salasõna ühes, mis nõiavõrgud katki raiuksid ja viletsusesse sattunud rüütlit päästaksid.”

 „Ahaa, sa olid soos.”

 „Ja, olin soos ja sohu oleksin peaaegu jäänudki.”

 „Ma hoiatasin sind.”

50

 „Hoiatasid. Kui Teile vähegi kallis oleksin, peaksite seda teinekord paremini tegema.”

 „Ma teen.”

 „Soo jaoks oleks see liiga hilja. Sinna ei vii ma enam oma jalga, ja kui ka peaksin minema veel kunagi, siis tean juba isegi, kuida end üleval pean.”

 „Kõige tähtsam on ju, et sa praegu jälle siin oled. Ja sa ei või sugugi teada, palju ma sinu pärast muretsesin. Mitu korda ärkasin öösel üles ja kuulatasin, kas tuled. Viimati saatsingi Juhani sind otsima. Kui ta tagasi tuli, siis arvasime, et sa kas juba soo põhjas oled või kusagile teisale öömajale oled läinud.”

 „Ja, ja, soo põhjas oleks ilus öömaja olnud.”

 „Sa näid pahane olevat, Toomas.”

 „Praegu enam mitte nii väga, aga enne oleksin su ära söönud.”

 „Et sa seda praegugi teha ei tarvitseks, tahan sulle teist, paremat toitu anda kui ise olen. Tule, kosuta end, sa näid öösi väga palju viletsust läbi elanud olevat. Siis võid jutustada, mis nägid ja kuulsid.”

 Tuba, puhas ja koristatud, on palju kodusem kui eila. Laual ilutseb värske lillepukett. Ega täditütar ometi minu jaoks lillesid ei toonud? Tuks on eilse sõpruse juba unustanud ja tuleb mulle haukudes vastu. Siiski leiab ta, nagu oleks ta seda meest enne kusagil näinud, ja lepib varsti sellega, et mind teravasti silmas peab. Kui söögilauda istun, on ta juba jälle minu kõrval ja loeb hoolega suutäisi.

 Seletan Liisile muu seas, et sugugi nii ilma saagita ei jäänud, nagu ta arvab; et oleksin õhtul teed kodu poole leidnud, siis poleks temal sugugi vaja rutata minu jahisaagi toorelt söömisega. Mõelgu ainult: terveni kaks parti olid minu jahitaskus. Aga Liis saab varsti aru, et see sugugi see

51

tähtsam osa ei ole minu juhtumistest; pääasi olevat, kus ma öö mööda saatnud. Seletan võõrsilkäigust sookollide juures ja puudutan mõne sõnaga järvesõitu.

 „Sellepärast,” ütleb Liis minu jutu pääle ja naeratab kavalasti.

 „Mis sellepärast?”

 „Ei oleks arvanud, et see kõik nii ruttu läheb. Aga sul on tõesti hää õnn.”

 „Pagana pihta! Surmaga võitlemist nimetad sa õnneks. Peaaegu sooviksin sulle samasugust õnne.”

 „Mitte seda. Aga selle lühikese ajaga nii palju tutvusi.”

 „Oi, kui ma sulle veel kõik jutustaksin,” kiitlen.

 „Seda ma arvan, et sa mõnegi loo surnuks vaikid; kuid ole kindel, ma saan kõik teada.”

 „On see sulle nii tähtis.”

 „Tähtis või mitte, aga sa peaksid avalikum olema.”

 „Oo, Liis, ära karda, et sinu eest midagi salgama hakkan. Näituseks ei salga ma sedagi, et tuleval pühapäeva Sorru pidule lähen ja Sombu õunasarnase peretütrega tantsin.”

 „Sääl olid ka juba?”

 „Ikka olin. Ja pean ütlema, et tüdruk hoopis sümpaatlikum on, kui sinu jutu järele ette kujutasin.”

 „Oleks igatahes hää partii sinule.”

 „Seda öeldakse mulle täna juba teist korda.”

 „Soo. Ja sina ise?”

 „Mina ise olen Metskassi poolt.”

 „Arust ära oled! Teisel isegi kaks peigmeest.”

 „See ei tähenda veel midagi. Pääasi on, kuida meie vastastikused tundmused kujunevad.”

 „On siis tõesti juba algus käes?”

 „Ja. Kui täna Metskassile ettepaneku tegin mulle naiseks tulla, siis lubas ta mind järve lükata.”

52

 „Seesama ongi?”

 „Seda on küllalt. Pole ju sugugi tähtis, mis öeldakse, tähtis on, kuida seda öeldakse. Ja silmad ütlevad rohkem kui suu.”

 „Toomas, sa kogud tuliseid süsa oma pää pääle. See on esiteks. Teiseks, sinu kõrge kunstniku seisukoht, millest eila nii vaimustatult kõnelsid — kuhu jääb see?”

 „See jääb nii, nagu ütlesin. Metskass tuleb siia ja mina maalin temast pildi.”

 „Imelik, et sa Metskassist enne kui naisest kõneled ja siis alles maalimisest juttu teed.”

 „See on ükskõik.”

 „Võib olla. Aga see näitab seda, et enne vaatab ometi inimene, siis kunstnik.”

 „Sa hakkad jälle pääle, Liis.”

 „Hääküll, ma jätan. Nüüd üks teine küsimus. Kuida jääb minu pildiga?”

 „Saab ka maalitud. Arvad, et nii väikse tööjõuga olen.”

 „Mind lubasid enne maalida.”

 „Ah, see on ju ükskõik, Liis.”

 „Ei, see ei ole ükskõik. Kui mulle näituseks meele tuleb just nimelt nõuda, et mind enne maaliksid, mis siis saab? Nõuda selleparast, et lubasid.”

 „Näib, nagu oleksid kade või midagi sellesarnast.”

 „Kui ka nii. Sa peaksid naisi tundma.”

 „Sa ei peaks mind piinlikku seisukorda panema.”

 „Selle oled endale ise valmistanud. Ütleme, et võitlus sugugi pildi pärast ei tuleks...”

 „Vaid?”

 „Vaid…”

 Liis punastab. Mispärast punastab Liis? Pagana pihta, ega ta siis asja ometi tõsiselt ei võta. Muidugi ei: ta naerab juba jälle, nagu vallatu laps, kes teisele mõne koerustüki teinud. Kuid pisut,

53

pisut ebaloomulikult kõlab see naer. Tubli, ma ei päri täna enam edasi, küllap me Liisiga juba õigeks saame, ehk küll juba endisest ajast mäletan, et tal vahel väga naljakad tujud olid.

 *

 Pole aimugi, kas ma vähe või palju maganud, aga endine raskus on kontides alles. Pääle selle on nüüd väikene palavik lisaks tulnud. Öösine külmetamine ei ole, nagu näha, ilma tagajärjeta jäänud.

 Minu tuba on suur ja lage ja võeras. Üleüldse on korteri vahetus minule alati suureks õnnetuseks: enne kui uue ruumiga ära harjun, kannatan palju. Iga silmapilk tuleb endine ruum meele: kuida sääl kõik käepärast oli, kuida ainult kätt vaja oli välja sirutada, et soovitavat asja pimedast pääst kätte saada, ja kuida uues kõik keeruline ja korratu on ja iga vähemgi asi suurt pahandust sünnitab.

 Pariisis oli alati nii. Südamevaluga koliti uude korteri. Visati asjad keset tuba hunikusse maha ja mindi kohe ära, sest et tundmus oli, nagu oleks sääl õhust puudus. Nädala päevad, ehk ka rohkem, elati sõprade juures, ja kui ka vahel koju mindi, siis ainult öömajale. Alles pikapääle hakati ka päeval kodus istuma; esiti pooletundide kaupa, siis ikka rohkem ja rohkem, kuni too uue elukohaga hoopis lepitas. Ometigi tean kunstnikka, ja enama jao juures on see nii, kellele täiesti ükskõik on, kus nad elavad; mõni istub kõige suurema rahuga oma töö juure, nagu poleks mingit muudatust tema elus olnud.

 Janu! Kõiges oma tarkuses pole Liisil meeles olnud vett üles tuua. Tahes ehk tahtmata pean alla minema. Kõigist kannatustest olen janu vastu kõige õrnem, ja see tuleb küll sellest, et

54

kui mitte muud, siis vesi ikkagi alati käepärast on olnud.

 All kolistatakse. Arvatavasti elan köögi kohal, alt kostab söögiriistade tärin ja talitus. Keegi naisterahvas laulab kriiskava häälega üht isamaalist laulu, millest järeldada võin, et laulja mitte Liis, vaid keegi muu on; sarnast maitsetust ei lubaks Liis enesele iialgi, teades, et tema kunstnikust tädipoeg majas elab.

 Kuid mulle on praegu ükskõik, kes see laulja on. Juua tahan.

 Panen riidesse ja lähen alla. Paks, hääsüdamline ja ülilahke teenijatüdruk vaikib jalamaid ja annab mulle vett. Liis on kuhugile kadunud.

 Longin järve ääre, istun kaldale ja vaatan, kuida loojaminev päike vee pinnal mängib. On tundmus, nagu oleksin kunagi ennemalt samas kohas istunud ja vaikset laintemängu vaadelnud. Kaldal kasvavate haabade okstes sahiseb tuul ja kahvatud lehed värisevad nagu läheneva hädaohu kartusel. Järve serv on liivane ja pisikeste, valgete kividega üle külvatud. Kollakas järve põhi on kaugele naha, väga pikkamisi läheb ta siin sügavamaks. Missugune vahe! Sääl, vaevalt kaks versta eemal, kui keev-mudane on sääl järve põhi.

 Teises küljes, mõnisada sammu minust, algab pilliroog. Ühel kohal ulatab kahvatu-rohekas müür siiluna kaugele järve sisse. Veel sügavamal kõigutavad ainult mõned üksikud pillirood vee kohal oma latvu, nagu igatseksid nad kalda poole, seltsilistele lähemale.

Järve otsal, padristikus, on kari. Kuljuste ja krappide kõrin kostab, kauge maa pääle vaatamata, siia selgesti ära, ja aegajalt ilmub puude vahelt mõni kirju loom nähtavale. Karjane puhub karjapasunaga ühetoonilist viisi, nii et imestama paneb, et ta sellest ära ei tüdine ja uusi viisisid juure

55

ei õpi. Vahel vaikib see joru ja siis ässitab karjane koeri.

 Võta! Võta! Hele ja käre haukumine kajab kaugelt vastu; näib, nagu heliseks mets.

 Uuesti soo poole vaadates, näen, kuida kaldalt väike must punktike eraldub ja järvele liigub. Tean, sääl on lootsik, lootsikus istub inimene ja sõuab. Sel inimesel on süda, see inimene mõtleb ja tema soontes voolab veri — aga kui lõpmata pisike ta siit näib… nagu see väike kivike minu jalge ees. Igaviku seisukohalt vaadates oleme kõik sarnased põrmud, elame ja kaome ära, et teistele omasugustele teed anda. Aga ometi on iga niisugune punktikene oma ette terve maailm, kuigi üürikeseks. Tahaks teada, mis Pingoud sellekohta arvab. Väga, väga hää oleks, kui ta praegu siin minu kõrval istuks. Ehk ta küll filosoofilisi küsimusi ei armasta ja väga kergesti vanduma võiks hakata, siiski tahaks, et ta siin oleks. Tahaks näha, kuida ta, kõrisõlme sügades, kõige pääle käega lööb ja mõne üksiku sõna või katkelise lausega märgata annab, et kõik see kupatus temale midagi korda ei lähe.

 Must punktikene järvel liigub edasi. Aegajalt näib, nagu tuleks ta lähemale ja läheks suuremaks, aga terasemalt vaadates, on ta seesama, mis ennegi.

 Männimets mustab. Üleval sätendab küll veel mõni kõrgem latv allavajuva päikese kiirtes, aga all laotab pimedus oma saladuslikka tiibu. Näib, nagu algakski säält öö ja laotaks end välja üle järve, üle heinamaa ja soo. Siis hakkab soo kihisema ja korisema ja mässib enese niiske ja külma uduloori sisse.

 Järv jääb vaikseks. Veepinnale tekkivad mitmevärvilised lapid, kuna nende ümber sinakas veevirve mängib. Kui seegi vaikib, siis uinub järv.

 Lootsik, mis end lainte käes enne tasa kallu-

56

tas, seisab nüüd vaikselt ja tõsiselt, nagu jääks temagi unerahule. Kui siiski keegi tuleb ja tema rahu eksitab?

 Sõuan uinuval järvepinnal. Mingi vägi tõmbab mind musta punktikese poole, mis hämarusesse juba kaduda ähvardab. Viimsi härrastemaja jääb kaugemale ja kaugemale ja sulab videvikuga ühte. Metsa tagant tõuseb arglik ja kahvatu kuu, et oma vahikorda algada. Öö läheneb…

 Puud kaldal jäävad harvemaks, sääl, nende põõsaste taga, algab määratu lagendik, nagu kõrbe — soo. Üksik sõitja on järvelt kadunud, järvepind on vaikne ja tühi, niikaugele kui silm öö hämarusest läbi jõuab tungida.

 Kuid pea. Läbi hõbedase valgusejoa, mis kuuvalgus järvepinnale heidab, vilksatas tume vari. Ta on sääl.

 „Tasa! Te sõidate pääle!” kostab minu lähedalt.

 Öösised juhtumised.

 „Mis? See olete Teie, Metskass? Mis teete Teie öösel järvel?”

 „Tsst! Kaldale on kuulda.”

 Minu ja Metskassi lootsikud on kõrvuti. Ulatan tüdrukule käe.

 „Pidin täna Viimsisse tulema,” seletab üksik sõudja tasa, „aga mõtlesin, vahest Teie ei taha seda. Siis tulin järveie.”

 „Kartsite asjata. Võite ikka ja igal ajal Viimsisse tulla. Kõnelsin selle üle juba täditütrega.”

 „Ei, siiski… Homme oleksin tulnud.”

 „Kas teate, Hilda, mis nüüd teeme. Tulge, istuge minu lootsikusse, siis võime järveli ümber eksida, niipalju kui tahame. See tähendab, kui Teil aega on. Mis teeb kodurahvas? Arvan neid kahte ...”

57

 „Jõid lõunani. Siis sõitsid Sorrule.”

 „Siis on Teil ju aega küllalt.”

 „Ei... Ja… Aga kuhu jääb minu lootsik?”

 „Selle seome minu lootsiku taha kinni. Ja, ja, nii võib ometi.”

 Metskass on kahevahel. Metskass ootas mind, võib olla, juba ammugi siia, aga nüüd olen ometi ootamata tulnud. Las Metskass mõtleb ja vahib mustavasse vette, tema otsib säält nõu, ja selleks peab talle aega antama. Kaks musta silma vaatavad mulle küsivalt otsa. Tulla või mitte tulla?

 Nagu kaks varju eksivad kaks paati järvel. Meie ei tea, kuhu sõidame, meil ei ole seda tarviski teada, küllalt, kui me üksteise kõrval istume. Hilda sirutab käe üle lootsiku serva vette ja tilgutab minule sätendavaid piiskasid käe pääle. Oi, kui kelmilt ta mulle seejuures otsa vaatab: tal on suur lust näha, missuguse näo mina tema koerustüki pääle teen. Kuid seega ei lepita veel. Varsti paisatakse mulle vett näkku, riietele, ja pannakse külm käsi kaela pääle, kust veetilgad minu seljale langevad.

 „Öelge, Hilda, olete kunagi armastanud?”

 Vaikus. Siis kindel ja tõsine „ei”.

 „Peaksite kord.”

 „Mis?”

 „Armastama.”

 „Mis on armastus? Kuida armastatakse?”

 „Esimest ei tea. Teist peate ise tundma.”

 „Kus on armastus?”

 „Kusagil on. Tuleb kusagilt.”

 „Kustkohalt? Millal?”

 „Ei tea seda.”

 „Mis Te siis räägite.”

 Aeglaselt keerlevad lootsikud ühel ja samal kohal. Niihästi Hilda kui mina, kumbki ei mõtle sõudmise pääle. On ju ükskõik, kus oleme…

 „Öeldakse, armastus tulla muinasjutu maalt.

58

 Säält, kus taevas maaga kokku läheb. Sääl elavat üks väike, kelm jumal. Olete temast ennemalt kuulnud?”

 „Ei. Aga läheb siis taevas maaga kokku?”

 Parajasti kui vastata tahan, tundub tasane nõksak, ja lootsiku nina jookseb sahisedes liivale.

 Oleme kaldal.

 *

 Istume järve kaldal, pehmel rohul. Jutustan Hildale muinasjuttu. Lepapõõsad vee ääres saavad mitmesuguse kuju: sääl on rüütlid laiade mantlitega ja mõõkadega, õrnad neitsid ja kurjad nõiad, kes armastajatele igasuguseid takistusi teele veeretavad. Kui kerge tuuleõhk lehti liigutab, siis algab rüütlite vahel suur lahing imeilusa lossipreili pärast, ülestõstetud mõõkadega tormavad vastased üksteise kallale, taganevad endistele kohtadele ja tungivad uuesti pääle. Väsimata kestab võitlus armastuse ja õnne pärast.

 „Kas teate,” ütleb Hilda järsku, „kaitske mind — kaitske mind —”

 „Kelle eest?”

 „Ah, Te teate ju, keda ma arvan. See on see pikk, hirmus mees, keda hommikul nägite... see, kes isaga meile tuli.”

 „See, kes ennast Teie peigmeheks nimetab?”

 „Seesama.”

 „Mis tahab ta Teile teha?”

 „Ta kiusab mind. Iga sammu pääl käib mu järel ja... kiusab mind. Öösel ega päeval ei anna ta mulle rahu ja lubab mind ära uputada, kui ma...”

 „Mõistan, mõistan. Saan aru, Hilda. Ärge nutke.”

 Metskass nutab. Oi, Metskass nutab. See, kes enne nii vägev oli ja ühtki vägivalda ei kartnud, surub end nüüd abi paludes minu ligi, nagu laps. Ja, ja, Metskass on naine ja naine on tugev

59

ainult ühe silmapilgu. Järgmisel on ta jälle abitu nagu… nagu naine.

 „Teie ei salli teda, Hilda?”

 „Ma lööksin ta maha. Oi, Teie ei tea mis ta tegi, kui ma viinaga tagasi läksin. Ta oli näinud, et Teie minuga ühes tulite, ja… Ja ütles, kui ta Teid veel minuga ühes näeb, siis….”

 „Siis?”

 „Olge ettevaatlik. Ta on juba ühekorra inimese ära tapnud, aga et tunnistusi ei olnud, siis ei saadud talle midagi teha. Ta on Teie pääle hirmus vihane. Ärge uskuge teda, kui ta maheda näo teeb; ta on kaval.”

 „Minu pärast olge mureta, Hilda. Minule ei saa ta midagi teha. Aga Teie… Öelge, kuida võiksin Teid aidata?”

 Vaikus. Tüdruk laseb oma pää minu õlale vajuda ja nuuksub. Ei, sellelt öölt lootsin rohkem kui kaebusi ja nuttu.

 Siis pühib Hilda pisarad silmist. Tema vaade on jälle trotslik ja kangekaelne. Kaks musta silma kiirgavad rohekas tules, just nagu siis, kui ta järve lubas hüpata. Pääle mõninga nutuvärina, mis tema keha raputab, kumardab ta minu kõrva juure ja ütleb sosinal:

 „Laske ta maha. Tapke ta ära.”

 „Kas Te hull olete, Hilda!”

 „Kui Te seda ei tee, siis tapab tema Teid.”

 „Mis põhjusel? Mispärast?”

 „Ta on kade. Ta arvab, et Teie mind tema käest ära võtate.”

 „Kust tuli ta sarnase lolli mõtte pääle?”

 „Ma ütlesin talle hommikul... kui ta mind lõi… et ma Teie juure tulen. Kas on halb, et nii ütlesin?”

 „Ah soo. Ei… sest ei ole midagi halba, ainult… ainult rumalusi ei tohi rääkida. Inimese elu ei ole küünal, mida ilma pikema jututa

60

ära võib puhkuda. Tean väga hästi, ta on Teie vastu halb, väga halb… ja toores... Ja kui Teile kunagi hääd nõu võiksin anda, siis oleks see ainult: mitte temale minna, kuid… see, mis praegu ütlesite, see...”

 „Laske ta maha.”

 „Haha! Ei, Hilda, Teie ei pea mitte nii kõnelema, sest… kuulge, mis ma Teile ütlen: Kirjutatud on…”

 „Hääküll, hääküll,” vastab tüdruk ruttu, ilma et mind lauset lõpetada laseks, „kui ka Teie minu eest seista ei taha, siis seisan ise. Sest mina… mina ei lase endaga mängida. Ma ütlesin Teile ennist, mis ma teen. Aga teie, mehed, olete kõik arad nagu jänesed. Nii Jannu, nii Teie, nii kõik, niipalju kui teid on. Ainult Madjak ja minu isa on julged. Ja kui Madjak... kui ta mitte… Tõesti, ma läheksin temale just selle julguse parast… Aga ma ei salli teda.”

 „Hilda, Hilda, sa oled rumal nagu laps. Just siis, kui nii teeksin nagu käsed, siis oleksin arg. Aga näed, ma ei karda teda.”

 „Hääküll. Aga minu pärast peaksite seda tegema. Minu pärast. Ükskõik, Teile ei saa ta vast tõesti midagi teha, aga minule, minule. Ise ütlesite praegu, et aru saate, kui halb mul on, aga ometi ei taha Te mind kaitsta. Eila, kui Teid esimest korda nägin, siis just nagu oleks mulle keegi kõrvasse sosistanud, et see on see mees, kes...”

 „Kannata ometi, Hilda. Kõik võib veel hästi minna.”

 „Kannata! Just nii ütleb Jannu. Ja sellepärast ei salli ma seda poissi. Teie näete alles eilsest päevast meie elu, kuid ärge arvake, et see ainult eilsest saadik nii on. Kõnelsite, et kaua mööda ilma olete rännanud, teadke, et juba siis, kus rändasite, mind ja ema piinati.”

 „Kahju. Mis peab nii saama?”

61

 ,,Kahju, ja! Kahjatseda mõistab Jannu ka. Kahjatseda mõistate kõik, aga kus vaja midagi teha on, sääl olete arad nagu jänesed. Mis peab nii saama? Ma ütlen, mis saab. Midagi ei saa. Elame ja elame, seni kui ühel päeval, kui liiale läheb, kaon.”

 „Ütle, Hilda, misparast vihkab isa Jannut?”

 „Mispärast… Sellepärast, et ta logard on. Isa oleks Jannuga väga nõus, aga Jannu on logard. Ja argpüks. Kui ta tööd reeks, siis saaks ta koha omale, ja isa tahaks siis muidugi, et temale läheksin. Aga ta on rumal poiss, ta sonib kõiksugu ajalehtedest ja näitemängudest ja…”

 „Aga Teie, mispärast põlgate Teie teda?”

 „Ütlesin juba. Ta ei tee, mis ma käsen.”

 „Hääküll. Ütleme, kõik on sündinud, nagu tahtsite; kuida kujutaksite siis ette oma tulevikku?” Siis läheksite Jannule?”

 „Ei.”

 „Mis Te siis teeksite?”

 „Midagi. Elaksin niisama…”

 Tasane sahin käib läbi lepaokste. Rüütlid kõigutavad mõõku ja astuvad võitlusesse. Ja keegi on sääl, kelle sõnugi arvan kuulvat, kes, pääga noogutades, endistest aegadest jutustab ja, käega rüütlite poole tähendades, kõneleb: Oli kord...

 Kaugemalt, metsast, kuulduvad segased hääled, koerad hauguvad kusagil, vile ja huikamine kostavad järvekaldale. Kuivad oksad pragisevad kellegi raskete sammude all ja müdinat on kuulda, nagu sõidaks keegi ratsa hobusega. Hilda kuulatab.

 Kuid kõik on jälle vaikne; ainult kaugelt, nagu teisest ilma servast, kostab vaevalt märgatava hoigamisena raudteerongi vile: ainuke märk, et me mõnel üksikul saarel ei ela, vaid välise ilmaga ühenduses oleme. Mõne tunni sõit tolmusel maanteel, ja sarnane raudhiiglane, kes sääl praegu hoigas, võtab mind oma hõlma ja viib sinna, kus

62

ei ole sood, ega metsa, ega järve, vaid kõvad kivist uulitsad ja kirju, keerlev rahvahulk. Silmapilguks nagu oleksin sellest mingit troosti tunnud, et nii kerge on sinna keerleva elu sisse tagasi saada, kuid vaja oli ainult vaadata Hilda kurbi silmi, et eneselt küsida: ons mul siis vaja sinna tagasi minna? Ka siin on elu, ka siin on inimesed, kes elavad ja kannatavad nagu säälgi.

 Kuuvalgus mängib kastetilkades, siin ja sääl vilguvad sinikas-valged jaaniussid nagu kellegi silmad, kes, ehk ta ise küll nägemata, ometi näeb ja kuuleb, mis järvekaldal sünnib. Meie seljataga, mõnekümne sammu kaugusel, algab mets… tume ja saladuslik nagu muinasjutt. Kõrgemate puude varjud ulatavad järveni ja vaatavad uudishimulikult vette, teades, et nad iga tunniga kahvatumaks muutuvad ja koiduga hoopis kaovad.

 „Kuulsite,” ütleb Hilda järsku, „kuida ema eila ütles, et ma silmi ei ole pesenud; aga ei ole ju mingit lusti ennast seadida; vahel, kui õige halb on olla, kisuks needki hilbud seljast ja jookseks kuhugile, kus midagi ei näe ega kuule.”

 Tean, et midagi pean tegema, mis Hildale kasuks oleks, muidu langen tüdruku silmis samuti nagu Jannu. Aga mis? Mis võin ma teha? Inimese ära tappa? Ei, ma ei ole veel mõistust kaotanud.

 Uuesti kostavad tumedad hääled; silmapilguks näib, nagu oleks üsna meie lähedal kõneldud. Hilda pöörab kähku ümber ja vahib kohkunuil silmil metsa poole. Seejuures pigistab ta minu kätt nii kõvasti, et valus hakkab. Kui kõva käsi on Metskassil! Tunnen, kuida see käsi ärevuse pärast higiseks läheb, kuida peenikesed sitked sõrmed ikka kõvemini kokku kisuvad ja lihasse ähvardavad tungida.

Ei saa aru, mis sarnase erutuse põhjuseks võiks olla: meie ümber on jälle nii vaikne, et kõr-

63

vadel kuulatades valus hakkab. Ometi, nagu suggestion, mõjul, tuleb minugi pääle mingi rahutus ja metsa poole vaadates on tundmus, nagu võiks säält tõesti keegi välja tulla, kes...

 Äkitselt kargab Hilda maast üles ja tõmbab mind kõige jõuga lootsikute poole.

 „Ruttu, ruttu! Nad tulevad!”

 „Kes tuleb?”

 Ma ei näe ega kuule ikka veel midagi.

 „Need on isa ja Madjak,” sosistab tüdruk. „ma tean, ma nägin neid, nad tahavad meile juure luurata. Nad on metsa servas. Ruttu, ruttu!”

 Imelikul kombel, mida enesest kunagi ei arvanud, olen esimesel silmapilgul nii kohmetu, et ei tea, mis teha tuleb.

 „Lootsik kaldast minema!” sosistab Hilda ja püüab sõduriista vette lükata. Muidugi, mis jääb siin muud veel üle. Tõukame ühel jõul. Nojaa nüüd on teine lootsik esimesele ennast risti ette seadnud ja sünnitab iga tõuke juures sarnast kohinat, mis sugugi soovitav ei ole. Pagana pihta, kui me selkombel sookollide küüsi ei lange.

 Ja, nüüd näen minagi, kuida metsa servast kaks musta kogu meie poole jooksevad. Sammude müdin on selgesti kuulda, arvan isegi tasast sajatamist kostvat. Kuid nüüd võivad nad ka juba tulla: oleme sammu paarkümmend kaldast eemal, kui mitte rohkem, ja vaevalt küll, et nad meile vette järele tulevad, olgugi, et järv siin pikkamisi sügavamaks läheb.

 „Sõudke ruttu, sõudke ruttu!” kiirustab Hilda.

 Teen mis võin, kuid näen siiski, et sõit kuigi jõudsalt ei edene. Teine lootsik, mis liiga pikalt seotud, teeb nagu kiuste kõiksugu tiirusid ja takistab kiiremat edasijõudmist. Kõige õigem oleks seda lahti päästa ja saatuse hooleks jätta, mis me kaugemale jõudes muidugi ka teeme, kuid nüüd

64

võiksid sookollid seda meie tagaajamiseks tarvitada. Seepärast edasi, nii nagu on.

 Ahaa, sääl nad on.

 „Seisa! Seisa!” hõikab keegi kaldalt kähiseva häälega ja läkastades, nagu oleks tal hing kinni jäämas.

 Võta näpust. Ei mõtlegi seista. Parem tahaksin mõne ilusa lahkumise-sõna öelda neile kahele sääl, kuid Hilda näib sellest aru saavat ja paneb mulle käe suu pääle.

 „Mitte vastata, mitte vastata! Edasi!”

 „Seiske paigal, ehk ma lasen!” hõigatakse uuesti.

 „Tema laseb,” tähendan Hildale. „Millega ta laseb?”

 „Sõudke, sõudke.”

 Kurat! Mis see tähendab? Pisike tulehelk vilksatab kaldalt, hele juga sähvatab meie poole, kostab kõrvulukustav pauk, ja siis langeb hulk pisikesi asju meie kõrvale järve… nagu rahe.

 Sookollidel on püss.

 „Kas näete,” sosistab tüdruk, „ma ütlesin, ta tahab Teid ära tappa.”

 Kaldal toimetatakse midagi. Mõlemad kogud kaovad kuhugile ära. Arvatavasti on nad otsusele jõudnud, et nende püss nii kaugele ei võta. Lepapõõsaste vahel kolistatakse.

 „Neil on siinsamas lootsik,” sosistab Hilda uuesti, „nad sõuavad meile järele.”

 Ja, tõesti, kaldalt lahkub lootsik, milles kahte inimesekogu selgesti ära võib tunda. Üks tagaajaja istub ja sõuab, teine seisab püsti ja lükkab ridvaga põhja mööda.

 „Nüüd,” ütleb Metskass mulle kõrva sisse, ...nüüd sõudke ringis kaldale tagasi.”

 „Mispärast?”

 „Järvel näevad nad kaugele ja saavad meid ikkagi kätte, aga kaldal peidame endid metsa ära.”

65

 „Ja, aga meil on ka ükskord vaja koju saada.”

 „Meie läheme ümbert… ümber järve otsa.”

 Sõuan pikas ringis kalda poole. Sookollide lootsik lendab õiges sihis ikka sügavamale; näib nagu oleksid nad meid silmist kaotanud.

 See võib silmapilguks küll sündinud olla, aga praegu nähakse meid jälle. Ka tagaajajate lootsik pöörab ja sihib otse meile järele. Ühtlasi on valjut siunamist kuulda: see manööver ei meeldi neile.

 Vaevalt oleme mõnikümme sammu kaldast metsa poole jõudnud, kui tagaajajad ka kuivale hüppavad ja meile järele jooksevad. Hilda hoiab minu käest kramplikult kinni ja tõmbab mind enesega ühes, nagu kartes, et seisma tahan jääda. Ja suurt lõbu see just ei paku kahe joodiku eest põgeneda. Kahju, et mul Juku püssi kaasas ei ole, muidu jääksin kindlasti seisma ja vaataksin, mis nad mulle õige võiksid teha.

 ,,Jumal tänatud — metsas!” ohkab tüdruk ja tõmbab hinge tagasi. „Nüüd pöörame kohe jõesuu poole ja lähme ümber järve otsa: võib olla, ei jõuame veel enne neid koju.”

 Edasi läheb teekond pooljookstes, küürutades ja komistades: madalamad oksad peksavad vastu nägu ja pikk rohi puude all mässib end jalgade ümber nagu võrk. Tagaajajate hääled jäävad kaugemale. Mehikesed jooksevad hoopis teise külge.

 Saame purretest õnnelikult üle. käime veel tüki maad mööda heinamaad, mis teiselpool jõge algab, ja jõuame maanteele.

 „Nüüd ruttu!” ütleb Hilda. „Kui enne neid koju saan, siis ütlen, et järvel ei käinudki.”

 „Aga lootsikud?”

 „Ah ja, lootsikud. Aga neid võis keegi teine võtta. Ükskõik, ükskõik, peaasi, kui enne koju saaks. Ja kui nad mind väga kimbutama hakkavad, siis ütlen… Kas teate, mis siis ütlen?”

66

 „Noh?”

 „Siis ütlen: jah, käisin Teiega.”

 „Kuida arvad. Kui sa ainult endale paha ei tee, Hilda.”

 „Ha, Te kardate. Madjakul on püss.”

 „Kui tal neid ka kaks oleks. Ära arva, et täna enese pärast põgenesin. Aga kas tead, Hilda, kes sa oled? — Sa oled metskass.”

 *

 Ei oleks uskunud, et soomajakene suurelt teelt nii kaugel on. Maantee teeb määratu ringi läbi kaugemal oleva mõisa ja küla, nagu kardaks ta kindlusetale soopinnale läheneda.

 Soomajakese aknal põleb tuli, nagu alati, kui peremees kodust ära on; see on tuletorn, mis sookollile teed näitab.

 „Hääd ööd, Hilda!”

 „Kuhu Te lähete?”

 „Koju.”

 „Mis Te arus on. Nad tulevad Teile soos vastu.”

 Hilda läheb akna juure ja kuulatab.

 „Ja,” ütleb ta, „siin ei ole nad veel mitte. Nad tulevad. Te peate ootama.”

 „Pole viga. Lähen varjule, kui nad vastu peaksid tulema.”

 „Soos ei ole kusagile varjule minna. Isegi teerajalt kõrvale minna ei tohi — upute ara. Kas Teil eilne õhtu juba meelest on läinud?”

 Majakese lävele ilmub tume kogu. Tean, see on perenaine, kelle kõrv alatise valvamisega nii ergaks on läinud, et ta isegi meie tasase kõne kambri ära kuulis. Nojah, tal on väga hää meel, et meie oleme, tal oli juba Hilda pärast hirm; mitte et ta Hildale midagi paha oleks kartnud, vaid sookollid, sookollid… Mis ütleksid need,

67

kui nad teda kodust ei leia… Tüdruk hulgub ümber. Ja kui ka kindel on, et täna öösel jälle torm lahti pääseb, tahaks seda ometi, kas või mõneks silmapilguks, edasi lükata. Kui nad ikka veel ei tuleks.

 Sisse minna majakesesse — ei! Sellega ei ole Hilda nõus: neil kahel sääl on täna luuramise tuju, nad võivad ka tasa läheneda, nagu vargad, ehk nende tulek muidu küll alati kaugele kuulda on. Parem on väljas olla, siis ei saa nad salaja tulla.

 Imelik öö, täis saladuslikkust, hädaohtusid ja põgenemisi. Ometigi võiksin selle asemel rahulikult Viimsis istuda ja Liisiga juttu vesta. Aga kui kord nii on, nagu ta on, siis peab see vist küll nii olema.

 „Tsst! Vaata sinna, ema,” sosistab Hilda ja näitab soo poole.

 „Jah, nemad,” vastab vana naisterahvas kerge ohkamisega. „Nüüd on parem, kui Te ennast kuhugile ära peidaksite, noorhärra.”

 „Olge minu pärast mureta. Hääd ööd teile.”

 Tean, et see „hääd ööd” nagu pilge kõlab, aga midagi peab ütlema.

 „Tulge pühapäeval Sorrule,” saan vaevalt Hildale sosistada, siis kaovad mõlemad naisterahvad majakesesse. Ei oleks sugugi vara, kui enda varjupaiga pääle mõtleksin. Ehk küll midagi näha ega kuulda ei ole, siiski tean, need kaks härrat mõistavad roomata nagu ussid. Väga huvitav oleks näha, mis nad minuga teeksid, kui siiasamasse jääksin. Ükskõik, see öö on isegi huvitav küllalt, päälegi ei ole ta veel lõpul. Sääl on sireli põõsas.

 Ahaa, vennikesed on platsis. Mäerinnakut mööda tulevad kaks musta kogu üles. Kuuvalgel näivad mõlemad suured ja kohutavad nagu hiiglased. Selgele taevaservale kerkivate pilverüngastega võiks neid võrrelda. Kuid asi on täbar, sõbra-

68

kesed, rinnakul ei ole enam põõsaid, millede varju võiksite hoida; see ei aita midagi, et te endid küüru tõmbate. Tulge aga tulge; mees, keda taga ajasite, võib väga kergesti siin olla ja rahulikult toas istuda: on talle ju teada antud, et alati suure lärmiga tulete ja põgenemiseks aega küllalt üle jääb. Soo, nüüd jookstakse. Muidugi, kõige ilusam on teda in flagranti tabada.

 Ohoo, kui kaval! Eeskojast tullakse tagasi ja vaadatakse veel kord õue.

 Soo, nüüd võib vast juba vaadata, mis toas tehakse.

 Perenaine ja Hilda on pliidi juure nurka pugenud, nende ees seisavad kaks meest ja näivad midagi usutavat.

 „Ei, sa pead ütlema, kes see oli?” karjub habemik, Hildat käevarrest raputades.

 „Mina ei käinud kusagil,” vastab tüdruk.

 „Valetad! Me ise nägime, et sina olid. Sa pead ütlema, kes see teine oli.”

 Vaikus. Siis kisuvad mehed tüdruku nurgast välja ja habemik raputab teda uuesti. Naisenäoga mees, Madjak, nagu Hilda ennist ütles, paneb käed püksi tasku, kooditab jalgu ja naerab ragiseva häälega.

 „Ei, vanamees, sul on tore tütar. Lurjab öösiti mööda metsi ümber.”

 „Vait sina!” saab ta habemikult vastuseks. „Ma pean teada saama, kes temaga ühes oli, ehk ma teen ta puruks.”

 Ütleja pigistab tüdrukut nii kõvasti, et see valu käes vintsleb. Ja nii ei käida nendega mitte eilsest saadik ümber, vaid siis juba, kui mina mööda ilma rändasin, piinati neid. Nii... nii ütles ometi Hilda?

 „Jannu,” sosistab tüdruk viimaks.

 „Nojah,” seda ma arvasin, möirgab vanamees. Ja Madjaku poole: „Ma ütlesin ju kohe, et Jannu.”

69

 „Lori!” hirvitab Madjak. „Kust võtab Jannu niipalju julgust, et ta temaga järvele läheb. See oli see… kes hommikul siin oli. Tead, see kes maalis või mis ta tegi… kellel sa raamatu käest maha lõid.”

 „Kuuled, ta ütleb ju, et Jannu oli,” vastab vanamees kahtlevalt.

 „Mis tal sind, vana narri, viga petta on. Ta ütles hommikul minule endale, et ta selle juure läheb.”

 „Soo? Ah nii? Ah nii?” käratab nüüd vanamees ja näib pööraseks minevat. „Ütle, tüdruk, kas oli see? Kas oli see?”

 „Jannu oli,” vastab küsitav.

 „Sa valetad! Ma löön su maha!”

 „Jannu oli.”

 Et suuremat süüdi varjata, võetakse vähemad häämeelega kanda — seda tean. Kuid mispärast arvab tüdruk enese meeste silmis siis vähem süüdi olevat, kui ta ütleb, et see Jannu oli… ja mitte mina? Tahab ta mind Madjaku eest kaitsta? Mind kaitsta, kus talle enesele kaitset vaja on?

 Väga naljakasse seisukorda võib inimene vahel sattuda: tead, et aitama pead, aga tead ka, et sa seda milgi kombel ei saa. Naljakas seisukord, ja…. aga sääl sees sünnib tragöödia; pikk, päevast päeva veniv, aastate viisi kestev tragöödia.

 Või mitte nii väga? Tragöödia on sääl, kus paratamata saatust enese ees nähakse, kus asjade seisukorrast ühtegi pääsemise teed ei leita; siin otsib Metskass ainult isikut, kes pääsüüdlase kõrvale toimetaks. Kõrvaletoimetamise akt iseenesest on lihtne, peaaegu loomulik.

 Ei, see ümbrus on tervisele kahjulik: kihvtine sooaur tungib ajudesse, tumestab mõistust, ja maailma algusest antud käsud muutuvad naeruväärilisteks. Mis, mis tungib ajudesse ja tumestab mõistust? Kas sooaur või viletsus? Aga kui sääl

70

sees siiski suur tragöödia sünnib. Kui mitte Metskass, siis kannatab tema ema, see on kindel.

 Kui kaua tahate siin seista ja targutada, monsieur Haava? Või arvate, et see neile sääl kasu toob? Seda peab madamile kõnelema, vahest teab tema, mis sarnasel korral tegema peab. Ehk ka Jukule? Ah ei, mis teab Juku niisugustest asjadest. Tema teab ainult seda, et tal kaks hääd müürseppa on, kes veski aitavad valmis ehitada. Üpris huvitav, kuida Juku nüüd lootsiku kätte saab. Sääl nad on, teisel pool järve, üksteise külge kinni seotult: ons Madjakule veel paremat corpus delicti vaja.

 Siis on veel väga huvitav, kuida soo täna õhtul välja näeb. Eile oli ta tusane ja pahur, nagu siitnurga inimesedki võeraste vastu. Aga seda saame kohe näha, mis soo täna teeb. Vaata, siin on veel Metskassi hommikused jäljedki näha; kitsas, sihvakas jalg on sel tüdrukul, nagu surnuk; käies hoiab ta varbad väljapoole: jäljed on kahelepoole pisut längus. Mõnele ilusale jäljele on suur, lootsikusarnane saabas pääle astunud, mõnel ainult varvaste kohad ära tallanud.

 Soomajakese poolt kostavad siiagi segased hääled; praegu visati uks prahvatades kinni.

 Ja, sääl sünnib nüüd ilusaid asju, sääl soo-majakeses. Sookollid pidutsevad ja näitavad oma vägevust naiste kallal. Vürstid! Soomajakeses on nad vürstid. Ja meie piilume Jannuga kaugelt ringi ja hädatseme, et meie nii väiksed mehed oleme ja nende võimu kuidagi murda ei suuda. Aga kui me asja pääle teisest küljest vaatame —

 Kurat, kes see siis on?

 Minu nina alt, põõsast, kargab mees välja ja paneb tee eest kinni. Ah ja, põõsaste taga oli ju tõesti kahinat kuulda; kes eksitas teda mulle põõsaste varjus järele hiilimast.

 „Hee-hee — Tere õhtust, noorhärra!”

71

 „Tere õhtust, isand Madjak. Mis on?”

 „Ei, mitte midagi ei ole. Tahtsin vaadata, kes Teie olete.”

 „Noh, ja nüüd, kus nägite, nüüd pöörate mulle püssiotsa vastu, nagu oleksin mõni hunt, või karu, või lõukoer, või —”

 „Oh ei, ega ma sellepärast veel ei lase. Ma mõtlesin, et keegi teine on.”

 „Mõnda teist oleksite lasknud?”

 „Eei… ei oleks lasknud. Ma niisama… Täna ostsin uue püssi, nüüd niisama… käin teisega. Soos palju tetri ja parta.”

 „Eest- või tagantlaetav?”

 „Eestlaetav.”

 „Näidake õige. Ja, püssil pole viga. Kahju ainult, et eestlaetav. Muidu — ütleme näituseks — sattud vahel suure pardiparve sekka, kus korraga rohkem kui kaks pauku vaja lasta, sääl — Ja, ja, ennekui uued laengud sisse malgutate, on pardid kaugel. Olete proovinud, kas laseb hästi?”

 „Kaheksakümne sammu pääle lasksime Sõrrul täna märki.”

 „Ohoo, siis võtab küll. Aga tagantlaetavad on siiski paremad. Te nägite ometi seda, mis mul hommikul ühes oli, eile lasksin sellesamaga sadaviiekümne sammu päält pardi maha.”

 „Sadaviiekümne sammu päält?”

 „Jah. Ja puruks, räbalaks.”

 „Siis on hää püss.”

 „Püssil pole viga. Mõtlen teist edaspidi alati ühes kanda, siin soos on tõesti palju tetri ja parta.”

 „Ja, tetri ja parta on siin palju,” ütleb Madjak, soo poole vaadates, nagu näeks ta sääl praegugi saaki. Suure hooga tuldi siia, taheti mulle vist paljugi öelda, aetakse aga juttu partidest ja tetredest, mis meile kummagile korda ei lähe. Kui jahimehel oleks Madjakul juba ennemaltki püss

72

olnud, ja ma kahtlen pisut, et ta surmariista nüüdki metslindude hävitamiseks ostis. Kuid ükskõik.

 „Haad ööd, isand Madjak!”

 „Hääd ööd, jah.”

 Ei, ei, ma ei vaata tagasi. Nii lihtsalt ja nii ruttu ei toimetata sarnaseid asju; vähemalt pannakse mulle enne ultimaatum mingisugusel kujul ette. Ja kui see ei aita, siis vast…

 „Noorhärra! Noorhärra!”

 Ahaa, mees on julgust kogunud.

 Jään seisatama, ootan. Madjak tuleb suurte sammudega minu poole.

 „Kas teate, noorhärra, mis ma Teile veel öelda tahtsin,” algab ta, „Teie teete tüdrukuga, võib olla, ainult nalja, või nii… Aga naised on lollid… Nemad… Teie ärge jahtige temaga.”

 „Mis see tähendab?”

 „Einoh, et — ärge pange pahaks — nagu nüüdki käisite järve pääl sõitmas ja…”

 „Mis sest siis on?”

 „Einoh, olgu päälegi, aga… Tema on ikkagi juba nagu minu oma ja...”

 „Soovin Issanda õnnistust. Aga sellepärast ei oleks meid ikka veel vaja püssiga lasta. Muu seas öelda, kahtlen ma, et Teie püss kaheksakümne sammu pääle võtab; olime kaldast vaevalt viiskümmend, ja haavlid ei ulatanud meile ometi ligi.”

 „Ei, laskmine see on Jakupi süü. Mina ei oleks lasknud, aga tema, et lase; et kes teab, mis mõrtsukad on.”

 „Haha, ei tea, kes meist täna õhtul rohkem mõrtsuka moodi oli.”

 „Einoh, olgu nüüd päälegi, aga Teie ärge käige selle tüdrukuga.”

 „Hm… miks olete nii kartlik, isand Madjak, kui…. kui ta Teid armastab?”

73

 Armastab ehk mitte, aga ta on, nagu juba ütlesin, minu oma.”

 „Ons tõesti nii? Ütleme, näituseks, et ta Teid ei armasta — siis ei või ta ju ka Teie oma olla.”

 Sellest ei saa Madjak aru. Sarnane vaidlus äritab teda.

 „Ükskõik,” vastab ta nähtava meelepahaga, „Teie ei tohi temaga käia.”

 „Sarnastes asjades ei küsita teistelt luba.”

 Kuid mistarvis teist äritada. Seda pahemini käiks Metskassi käsi.

 „Käige oma pruudiga paremini ümber,” lisan kohe juure, „ja ärge laske vanameest märatseda, siis on kõik hästi. Ei tule mulle meelegi vahele tulla.”

 „Mina,” seletab Madjak ruttu, „mina olen vanameest tagasi hoidnudki. Kes teab, mis ta ilma minuta juba oleks teinud.”

 „Siis on ju asi korras. Hääd ööd!”

 „Hääd ööd,” kostab mulle tumedalt järele. Selleks on ta liiga suur kelm, et teisi inimesi uskuda.

 Pidu.

 Pühapäeva hommik. Ärkasin köögist kostva isamaaliku laulu pääle üles ja panin kähku riidesse. Kahju on sarnasel ilusal hommikul toas olla. Need ilusad hommikud! Igal hommikul ütlen ühte ja sama, ja arvan seega vägitüki korda saatvat, kui keskhommikuks alla ronin. Harilikult on Juku siis juba põllud ja metsad läbi käinud, supelnud, kohvi joonud ja asutab Sõrrule minekut. Enese kaitseks võin ainult niipalju öelda, et mina õhtuti kauem üleval olen kui Juku. Kaks viimast õhtut istusime madamiga koiduni akna all pingil ja ajasime juttu. Ah, millest me kõik ei kõnelnud! Metskassist, Sombu peretütrest ja meie ühis-

74

test tuttavatest. Vaesed ühised tuttavad! Kivi kivi pääle ei jäänud teist järele. Põrgu sooviksite meid, kui kuulda oleksite võinud, kuida teid õnnistati. Poleks uskunud, et madam nii terav on oma võrdlustes, aga just neil kahel õhtul nägin, et ta terane tähelepaneja on.

 Üks asi paneb mind imestama: miks ei tule Metskass Viimsisse. Või hirmutati ta sel õhtul nii ära, et ta kodust välja tulla ei julge. Oo, ta leiaks juba nõu, kui ta ka kes teab kui valju valvuse all peaks olema. Aga vist on sääl midagi juhtunud, mis teda tagasi hoiab.

 Imelikul kombel pole ma ise neil päivil soomajakese juure saanud minna. Mitte et kardaksin — ei! — aga viimased päevad kadusid nii ruttu käest, et selleks aega üle ei jäänud. See igavene madam oma igavese jutuga. Oo, ta võib kõnelda! Mina peaksin kartma soomajakese juure minna — naeruväärt! Peaksin Madjaku püssiloksi kartma — ei tule mulle mõttessegi. Kui Metskass täna pidul ei ole, lähen homme sinna, toogu Madjak endale või kogu arsenal koju.

 Siiski — ja, see oli üleeile õhtul — kui parajasti oma tuppa tulin ja tule üles võtsin, — mispärast käis mul siis värin üle keha? Mõtte juures, et ta mu nii… põõsa tagant maha võib lasta. See tuli sellest, et akna taga vastikut naise-nägu arvasin silmavat. Muidugi oli see viirastus mulle trahviks, keelepeksmise eest.

 *

 Õhtupoolik. Juku, madam ja mina asutame pidule minekut. Kui kõik valmis, sammume pikkamisi järve kaldale, et paadiga üle sõuda.

 „Imelik asi,” ütleb Juku, „paar päeva tagasi, tahan Sõrrule sõita — lootsikut ei ole. Lähen ringi — lootsik teiselpool kaldas.”

75

 „Kes ta sinna viis?” küsib madam.

 „Just seda tahaksin teada,” vastab Juku, sõiduriista puutüve küljest lahti päästes.

 „Võib olla, oli halvasti kinni seotud, ja lained peksid lahti,” arvab madam.

 „Vahel on ka nii, et asjad ise ühest kohast teise rändavad,” leian mina õige seletuse, „kas te ei ole kuulnud rändavatest allikatest, sootulukestest ja puudest? Miks ei või paat vahel jalutuskäiku üle järve teha.”

 Kui juba lootsikus oleme, vaatab madam mulle naeratades otsa ja ütleb:

 „Annan oma pää, kui sina lootsiku kadumisest kõige paremini ei tea.”

 See on tore: mina pean teadma, mispärast lootsik kadunud oli.

 Keset järve jutustan nagu mõistu öösistest juhtumistest.

 „Ma ütlesin, ma ütlesin ju,” säutsub madam, „et lootsikust teab Toomas kõige paremini. Ja pane tähele, poiss, sina punud endale lõõga. Hoiatan sind veel kord, kui sa nüüd ka ei kuula, siis on see sinu oma asi.”

 Juku naeratab ja ei ütle midagi. Ivakese aja pärast seletab ta, kuida Madjak paar päeva tagasi tema käest viis rubla raha võtnud, et saapaid osta. Pärast teadnud aga teised töölised juba kõnelda, et Madjak püssi ostnud, missugust sõnumit eemalt kostvad paugud kinnitanud. Teisel päeval olnud juba üleüldiselt teada, et Madjak ja Jakup kogu päeva jõekaldal viina joonud ja uut püssi proovinud.

 „Parem on,” lõpetab Juku, „kui sa selle mehega kokku ei puutu. Kõneldakse, et tal juba endistest aegadest paar inimese-elu hinge pääl olla.”

 „Kuuled!” ütleb madam noomivalt.

76

 „Kuulen, kuulen, aga mis läheb see minule korda.”

 „Huvitav on siiski,” algab Juku uuesti, „millega see Metskassi-tants lõpeb. Madjak on teisel suur peigmees, teine, see Jannu, olla ka nagu arust ära Nüüd —”

 „Nüüd sekeldab Toomas ka veel sääl vahepääl,” täiendab madam.

 „Nüüd sekeldab Toomas ka veel sääl vahepääl, ja. Aga Metskass on hädas. Metskassi ema veel suuremas hädas. Neid peab aitama. Teate ometi, kuida nad elavad?” küsin.

 „Ja,” vastab Juku, õlgu kehitades, „mis võime meie sinna parata. See on nende oma asi. Meie ei saa neid kuidagi aidata. Mina võin Jakupile ja Madjakule küll märkust teha, kui nad, näituseks, tööle hiljaks jäävad, aga nende kodusesse elusse ei ulata minu võim.”

 „See on õigus,” vastan. Just sarnast vastust ootasin Jukult. „Aga Teie, madam, vast leiate Teie nõu? Õiguse pärast pidin Teile juba paari päeva eest sellest kõnelema, aga meil oli siis nii palju keelepeksmise tööd, et sarnase igava asjaga Teie tuju rikkuda ei tahtnud.”

 „Mis ajast pääle oled sa ilmaparandajaks hakanud?” küsib Liis kihvtiselt.

 „Sest ajast, kui mulle inimeste viletsus südamesse läks.”

 „Ma ei usu sind, Toomas.”

 „Kuida soovid.”

 *

 Sõrru kallas. Laan. Sõrru.

 Sombult mööda minnes vahin hoolega õue, kas sääl vast õunasarnast peretütart näha ei ole. Aga õu on vaikne. Vist on kärsitu peretütar juba

77

ammugi pidumajas ja ootab võerast noortmeest, kes ehitatava veski juure teed küsis.

 „Siin on tal ka üks sümpaatia,” müksab Liis Jukule külge, Sombu poole tähendades.

 „Ohoh,” imestab Juku, „siin ka juba?” Ja pooliti minu poole pöördes: „Ja-jah.” „Ja-jah,” arvan minagi.

 Aga veskisse tirib Juku meid juba vägisi sisse. See on Juku pailaps. Siia tulevad turbiinid, siia see masin, siia teine masin, isegi kruupisid hakkab see meeletu inimene oma veskis tegema. Mõtelge ometi — kruupisid, mis enne kümnete verstade taga teha lasti! Ja kui tähtis see kõik minule on! Mis hakkaksin pääle, vaene inimene, kui ma sedagi ei teaks, kas Juhan Kase oma uues veskis kruupisid teeb või mitte?

 „Ja, väga kena,” arvan asjatundja näoga. „Üks masin teeb ühte, teine teist, aga kõik kokku teevad kulda.”

 „Ja, noh,” vastab Juku, „aga mis ta mul ka maksma läheb.”

 Edasi minnes tuleb, nõnda öelda, päris Sõrru. Sääl on pood, apteek. kõrts, postkontor ja monopol. Nende järel tulevad paar eramaja, kuid lähemale jõudes näeme, et neiski ärimehed aset on võtnud: esimeses saavad „sabad” (vist saapad) parandatud, teises elab „Rädsep”. Siis läheb tee kiriku õue. Hobustest näritud käsipuude juurest algab madal kivimüür ja eraldab kiriku ja õpetajamaja välisest maailmast. Suured pärnad kiriku ees ja hingekarjase maja ümber aitavad pühitsetud paiga pühalikkust märksa tõsta: all, krobaliste tüvede keskel, valitseb videviku sarnane hämarus, ja saladusline vaikus ümberringi tuletab püha hiit meele. Salkades vastutulevad noored poisid ja tüdrukud vaikivad nagu sala sunnil ja astuvad, suurepärasest rahust üllatatuina, Jumalakojast tasa mööda. Pal-

78

jud vastutulejad teretavad Jukut: on näha, et viimane siin tuntud ja lugupeetud mees on.

 Kirikuõuest välja astudes, seisab meie ees kirikumõisa rentniku lagunenud hoone, pisut eemal tall, laut ja veel paar õlekatusega ehitust, millede otstarvet esialgul raske on arvata. Siis tuleb vallamaja, kool, ja lõpeks meie teekonna siht — Sõrru tore seltsimaja, pisikeste kuusekestega ümbritsetud lagedal platsil. Veel edasi algavad jälle talud, nagu teiselpool külagi.

 Pidumaja on kuuskedega ja pärgadega ehitud, katusel lehvib lipp. Sissekäigu juure on hulk noorimehi kogunud, kes suitsetades ja juttu puhudes pidu algust näivad ootavat. Tüdrukud on endid eeskotta kokku surunud, kus nad, üksteisele kõrva sosistades, naeru kihistavad. Meid nähes vaikivad niihästi need kui teised, ja pistavad alles siis jälle pääd kokku, kui juba mööda oleme. Vaatan paar korda tagasi, aga ei silma oma imestuseks ei Metskassi, ega Sombu peretütart.

 Ehk pidu alguseni küll veel aega, võtame siiski piletid ja astume saali. Saal on veel tühi, ainult seinte ääres seisavad üksikud salgakesed. Eesriide taga kopitakse ja talitatakse: vist seatakse näitelava näitemänguks valmis. Aegajalt liigub eesriie ja siis on terasemale vaatajale näha, kuida mõni uudishimulik nina läbi salaaugu saali hiilib. Eeskojast kostab vali kõnekõmin ja sammude müdin: moosekandid, vaskpillid käes, astuvad saali. Piduliste seas tekkib liikumine: see sääl, selle suure pasunaga, on see, ja teine, kes musta, hõbeplaatidega pilli kannab, on see; kõik tuntud, oma nurga mehed. Ainult tõsised ja tähtsad on nad täna, nagu oleks midagi õige suurt tulemas. Ära täna nende jutule mine, ole või sada korda tuntud ja teatud! Isegi lihane vend hammustab sul nina pääst, kui teda täna tema vastutusrikkas osas eksitada julged.

79

 Tuleme saalist välja ja Juku näitab minule ja madamile seltsimaja ruumisid. Maja olevat ühe suurema linnateatri plaani järele ehitatud, muidugi palju väiksem, aga ruumide jaotus olla peaaegu üks ja sama. Jalutusruumist viivad kolm ust — esimene einelaua ruumi, teine teisele korrale, kolmas näitelavale. Teisel korral on eestseisuse tuba, lugemise tuba, einelauapidaja eluruumid, ja kaugemalt tulnud kunstnikkude jaoks valmisseatud tubagi. Alla tagasi tulles käime ka näitelaval, ehk sinna küll võerastele sisseminek keelatud. Aga Juku ei ole siin nähtavasti võeras, ta tohib igale poole minna, kuhu süda kutsub. Näitelaval talitab Jannu ja veel paar teist naljakate valehabemetega isikut. Näiteseinte tagant vahib terve hulk värvitud nägudega inimesi meile otsa, kes aga kohe, nagu ime väel, kuhugile ära kaovad, kui meie paar sammu nende poole astume.

 „Jõudu, Jannu!”

 „Jõudu tarvis!” vastab Jannu naeratades.

 „Kas läheb lahti?”

 „Mis asi?”

 „Pidu ikka.”

 „Läheb küll… varsti. Enne on laul, siis tuleb ilulugemine, siis näitemäng.”

 „Ja lõpuks tants,” tähendab madam.

 „Ja, lõpuks on tants,” vastab Jannu süüdlase näoga.

 Aga pea — sääl kuulutab muusikakoor juba pidu algust. Kohutava mürinaga pannakse esimene valtser minema, mis pooltühjas saalis hirmuäratavalt vastu rõkkab.

 Jalutusruumi, piletimüüja laua ümber, on vaheajal hulk inimesi kogunud, kes litsudes ja tõugates ettepoole tungivad. Piletite võtmiseks oli enne aega küllalt, aga siis kaheldi veel, kas saali ülepää minnagi. Nüüd on vägevad valtseri helid paljuid kahtlusest vabastanud, ja nüüd kardavad kõik, et nad

80

kõige paremast ilma jäävad. Ukse lähedal silman Metskassi. Tüdruk on end hoolega ehtinud, aga ometi ei ole ta neis kirjudes lipakates pooltki nii ilus, kui kodus, lihtsas riides, sasis pääga ja pesemata näoga.

 Astun madami muigavate pilkude saatel Metskassi juure.

 „Noh, saali, saali, Metskass,” ütlen. „Kas pilet on juba?”

 Ei ole veel, aga Jannu lubas tuua.”

 „Ah, jääme Jannut ootama, jääme kõige paremast” ilma,” vastan, ja toon kassast pileti.

 Esimene plats!” imestab tüdruk. „Ma pole eluilmas esimeses platsis istunud.”

 „Nüüd istute.”

 Aga siis seisab keegi, keda ma tähelegi ei pannud, meie kõrval ja kuulatab teraselt. Aa, see on ju Jannu, piletiga.

 Nüüd on kaks piletit!” hõiskab Metskass ja vaatab kahte paberilipakat nagu suurt varandust. Ei, nii hästi pole tal veel ühelgi pidul läinud: nüüd istu või kahel platsil korraga.

 Nojaa, istu nüüd kus ise tahad,” ütleb Jannu kurvalt ja asutab minekut. Jannu peab kohe tagasi minema, mõeldagu ainult, et näitemäng varsti pääle hakkab ja tema alles täiesti grimeerimata on.

 „Hääküll,” trööstin, „tantsu ajal saame ju jälle kokku siis —” Ja kui Jannu juba ära läinud, küsin tasa: „Mispärast Te ei tulnud Viimsisse?”

 „Ei saanud tulla,” vastab tüdruk. „Olen nüüd niisuguse valvuse all, et kuidagi kodunt välja ei saa.”

 „Missuguse valvuse all?

 „Pärast kõnelen.”

 Valvuse all… Metskass on valvuse all… Nojaa, midagi peab soomajakeses juhtunud olema, seda arvasin isegi. Aga mis?

81

 Parajasti, kui saali uksest sisse tahan minna ja tagasi vaatan, näen, et Metskassil juba uute isikutega tegemist. Tema kõrval seisavad Madjak ja Jakup. Lähen tagasi ja jään nende lähedale, inimeste varju, seisma.

 „Kust sa said piletid?” nõuab Madjak.

 „Sain…” vastab Metskass.

 „Viska maha!” käratab Madjak. „Mina jõuan sulle isegi pileti osta, kui tahan.”

 Pidulised saavad tähelepanelikuks ja koguvad kõnelejate ümber. Metskassi seisukord on piinlik. Väga huvitav, kuida ta lahti rabeleb.

 Aga asi lõpeb rutem, kui arvata võis. Järsu liigutusega krapsab Madjak piletid tüdruku käest ära, rebib puruks ja sõtkub tükid jalge alla.

 „Kasi koju!”

 Seepääle kaovad kõik kolm lävelt ja uudishimulikud päältvaatajad lähevad laiali. Saalis paugub kõrvulukustav muusika edasi, kirju rahvahulk hoovab sisse ja võtab platsidel aset. Sääl on kirjude pluusidega, palavusest punavate nägudega noored tüdrukud, päikesest põlenud, higist nõretavad talupoisid ja vanad, ausad, paljaste päälagedega vallaametnikud. Tüdrukud kannavad enamasti lühikeste käistega pluusisid, nagu uhkustaksid nad oma paksude pruunide käevartega. Valged siidirätid on pääst võetud ja, lõua alla kinni seotult, õlgadele laotatud. Poistel on pääle maniska ja lipsi veel siidirätid kaelas, kusjuures lipsid harilikult kunagi oma kohal ei ole, vaid üle kõrvu ähvardavad tõusta. Higistele otsaesistele on juuksed kinni kleepinud. On ka neid, kes lõhnavate õlidega ja pumatiga võietud, hästikammitud frisuurides käivad. Vanadel, ausatel vallaametnikkudel on paksud, villased vammused seljas, nagu püüaksid nad endid seeläbi soojuse eest varjata. Koguni kampsuni kaelus on mõnel vesti alt näha. Mis aga peaaegu ühelgi mehel ei puudu, on tu-

82

gev hõbedane kett rinna ehk kõhu pääl. Õhku täidab higi, pääõli ja saapamäärde segane lehk.

 Astun saali, nihutan enese toolide ridade vahelt läbi ja istun madami kõrvale.

 „Kuhu Metskass jäi?” küsib madam.

 „Parem ära küsi,” vastan. „Metskassi käsi käib täna väga halvasti.”

 „Kuida nii?”

 ,,Peigmees tuli ja ajas ta koju.”

 „Vaene tüdruk!” ohkab madam.

 Ahaa, eesriie kerkib.

 Ja, lauludel pole viga, niipalju kui aru saan, see-eest on aga käharate juukstega ja rõugearmilise näoga deklameerija naeruväärilik. Missuguse õõnsa paatosega kannab ta tühiseid laulukesi ette! See nummer oleks tingimata ära pidanud jääma, aga Juku seletuse järele olevat see maapidude toimepanejate vana komme, et nad hääd liiga palju pakuvad.

 Pääle deklameerija, kes kõige pääle vaatamata siiski valjude kiiduavalduste osaliseks saab, lauldakse veel paar laulu ja siis tuleb vaheaeg.

 Astume einelaua ruumi ja võtame akna all oleva laua juures istet.

 „Millega tohin Teid kostitada, aulik madam?”

 „Telli mulle jumalate jooki.”

 „Humalate jooki ei ole siin,” vastab Juku, kes madami ütelusest valesti aru saanud. „Ainult limonadi ja mõdu võid saada.”

 Seepääle naerab täditütar nii valjult, et otse piinlik hakkab temaga ühes lauas istudes.

 Sääl astub einelaua ruumi väga moodsas riides daam. Viimse võimaluseni kitsas kleit, uhked jalanõud ja tore sulg kübaral panevad lausa imestama, kuida sarnane nähtus siia, lihtsa maarahva sekka, ära eksis. Alles siis, kui tuleja Viimsi omasid lahke pääliigutusega tervitab, näen, et see

83

keegi muu ei ole kui Sombu õunasarnane peretütar.

 „Kas nüüd alles tulite?” küsib Juku viisakalt, kus juures ta püsti tõuseb ja kaunis kohmaka kumarduse teeb.

 „Ja, praegu,” vastab tuleja.

 „Siis jäite ilusatest lauludest ilma.”

 „Ah neid laulusid!”

 Sombu peretütar heidab käega ja teeb põlgava grimassi.

 „Tohin tutvustada?” tähendab Juku ja teeb minu poole liigutuse.

 „Nemad tunnevad juba üksteist,” hüüab madam. „Mis sa enam tutvustad.”

 „Tunneme ja ei tunne,” ütleb peretütar naerdes ja ulatab minule käe.

 „Preili Martinson — härra Haava,” sõnab Juku.

 „Väga rõõmustav!”

 „Poleks Te nii saladuslik olnud,” pöörab preili Martinson minu poole, „külap oleksime siis juba üksteist paremini tunnud, aga Teil näis seekord nii kiire olevat, et ma kuidagi pikemat juttu algada ei julenud.”

 „Ah nii. Vabandage. Mul oli ka tõesti kiire.”

 „Ah ei. Ärge arvake, et etteheiteid teen. Nägin ju isegi, Teil oli seltskond.”

 „Seltskond?” imestab madam. „Mis seltskond võis see olla?”

 „Oli üks noor neiu ja üks noorhärra,” seletab Sombu peretütar.

 „Vast võtaksite istet meie juure,” teeb Juku minu uuele tuttavale lahke ettepaneku. „Praegu on vaheaeg, ja ma ei usu, et ta nii ruttu lõpeb.”

 „Häämeelega.”

 Tõttan leti juure ja saan mõninga rüselemise järel paar pudelit limonadi ja mõne koogisarnase, kuivanud asjakese kätte, millega laua juure tõttan

84

ja näo teen, nagu oleksin kogu maailma oma võimu alla saanud. Õiguse pärast ei olegi see nii kerge ülesanne letilt praegu midagi kätte saada. Leti ümber on rahvast nagu pihu ja põrmu, sest nooredmehed ei tule ostetud söögi- ja joogikraamiga säält mitte ära, vaid kutsuvad oma daamidki sinna, kus siis üheskoos saia süüakse ja mõdu pääle rüübatakse,

 Aga preili Martinson on kõiges oma ülesastumises täielik seltskonna inimene. Tema kõne ja liigutused on vabad ja laituseta.

 „Kui ta nüüd mõnda vempu sisse ei löö,” arvan, „siis annab ta haritud seltskonnainimese stiili väga hästi välja, ja see on jälle üks näitus, kui valed enneaegu tehtud otsused mõnikord võivad alla.” Ja siis tuleb mulle Metskass meele, kelle elus tänane päev ainsamaks valgeks silmapilguks oleks võinud saada, et oma viletsaid päivi kas või üürikesekski unustada, kuna ta aga nüüd kusagil järve ääres üksinda nutab ja oma saatust neab.

 „Mis Te ohkate?” küsib preili Martinson minult järsku.

 „Ah tõesti? Ohkasin ma?”

 „Nojah, ohkasite.”

 „Naljakas. Ma ei tea tõesti, mispärast ohkasin.”

 Silman, et madam mulle väga kelmikalt otsa vahib ja salaja keelt näitab. See on tore! Nüüd puudub veel, et ta Metskassist juttu teeb, siis on kogu seltskonna tuju rikutud ja mina Sombu peretütre silmis nii naeruväärilik kui vähegi võib.

 Aga ei, nii taktita ei ole madam.

 Vali kellakolin annab teada, et näitemäng algab. Nüüd astub Jannu ette. Muidugi otsib ta, salaja tooliridade poole piiludes, oma armsamat, ja on väga kurb, kui ta teda ei leia. Teaks ta aga, kuida Metskassi käsi tõepoolest käis, siis

85

unustaks ta vist oma osa ja ajaks kogu näitemängu nurja.

 Tükk kujutab mahajäetud pruuti, kes oma lapse ära tapab ja vangi läheb. Üleüldse on lõpp juba alguses näha, ja huvitav on ainult vaadata, missuguseid naivseid konksukesi autor sinna veel juure lisab.

 „Kuida meeldib?” küsib Juku.

 „Tore!” vastan.

 „Õpetlik tükk, eks?”

 „Väga õpetlik.”

 „Kas sa ei sooviks välja jalutama tulla?”

 „Häämeelega. Kuid enne tahaksin seda noortmeest, Jannut, näha, Ahaa, sääl ta on.”

 Jannu algab suure paatosega, mis praegusel silmapilgul liialdusena tundub. Ometi tuleb eelpool veel sügavamaid kohte, mille jaoks alguses jõudu peaks hoidma, et osa kasvava tragismiga mõjuva lõpuakordini viia. Kuid ei, Jannu on ühepäeva perenaine ja annab kõik korraga, mis tal anda on. On tal annet? Seda võib tal olla, aga see üle on siin raske otsustada, sest näitelaval valitseb täielik anarhia. Tullakse enne aega sisse, minnakse varem kui õigus ära, kindel ei ole oma osas keegi pääle etteütleja.

 Aga rahvale näib tükk meeldivat. Sagedased vahelehüüded tunnistavad päältvaatajate parteilikkust ja see annab mõista, et näidend neid kaasa kisub.

 „Anna talle! Tõmba talle!” kostavad siit ja säält hüüded, kui kangelased ägedas mõttevahetuses käsitsi kokku ähvardavad minna.

 „Lähme!” puudutan Jukule külge.

 „Jah!” vastab Juku.

 „Lahkume hääga, madam. Tantsu ajaks oleme tagasi ja siis tantsin sinuga koledasti.”

86

 „Ärge laske endid eksitada!” vastab madam, hoolega näitelavale vahtides, nagu elaks ta mõttes kaasa.

 Mõraga pada.

 Nihutame endid saalist suure vaevaga välja ja astume õue. Pidumaja ees seisab ikka veel hulk poissa ja tüdrukuid.

 „Ei tea, kas näitemäng varsti lõpeb? küsib keegi aralt.

 „Ei lõpe,” vastab Juku. „Kaks vaatust on veel.”

 Küsija läheb nukralt teiste juure tagasi ja seletab, et terweni kaks vaatust veel oodata tuleb, enne kui tants algab.

 Ahaa. Need on siis tantsu ootajad!

 Vaesekesed! Terveni kaks vaatust oodata. Ja, ja, mis teha, kui pidu-toimepanejad eeskava, selle paratamata pahe, mis iga tantsuga kaasa käib, nii pikaks venitavad. Õigem oleks muidugi, kui pidudel ainult tantsitaks; hädakorral yõiks ju ka alguses, nagu asjaks, paar laulukest laulda, aga kõiksugu näitemängudega ja ilulugemistega jahtida, see on selle sordi piduliste silmis suur rumalus.

 Läheme Jukuga uuesti kiriku õuest läbi ja peatame kõrtsi ees.

 „Kui juba, siis vaatame kõik ära, ütleb Juku. „Vaatame mis loom see Sõrru õieti on.”

 „Olen nõus.”

 Kibe suits ja õllelehk tungib ees-kõrtsist vastu. Seina ääres, laudade juures, istuvad kõrtsilised õlut juues ja lärmitsedes. Paljud on juba hästi purjus ja püüavad oma lauanaabritele kõigest väest midagi selgeks teha. See on seltskond, kes pidu pääle käega lööb ja pileti hinna ennem kõrtsi jätab, arvates, et ta siis selle eest ka midagi on saanud kuna pidul... Mis on pidu? Pagana pihta, ega

87

nad mõned poisikesed ei ole, kes iga narruse pääle kokku jooksevad ja vaevaga teenitud kopikad maha viskavad. Leti taga seisab kõhn ja kuivetu kõrtsimees hariliku kõrtsimehe tüüpi täielik vastand. Vist on ta alles hiljuti selles ametis ja ei ole veel suutnud end õllega paksemaks tursutada. Meid silmates teeb ta viisaka kumarduse ja palub tahapoole astuda — siingi tundub Juku autoriteet. Astume nõndanimetatud saksa-kambri ja võtame akna all, ümarguse laua juures, istet. Juku tellib õlut. Läbi lahtise akna tungivad meie juure kõiksugu hääled. Sammu kümme kõrtsiseinast eemal lamavad murul paar joomaseltskonda. Esimeses kiidab keegi punasehabemega mees oma saapaid, kusjuures ta rusikaga talla alla taob.

 „Need on alles saapad,” ütleb ta, „aasta läbi kannan teisi, aga tallad on nagu klaas.”

 Teises grupes — Aa, need on ju minu vanad tuttavad: Madjak ja Jakup. Nad on weel ühe kolmanda mehe kinni püüdnud, kellele nad vägisi õlut pakuvad, mida see aga milgi kombel vastu ei taha võtta. Võõras tahab ühtelugu ära minna, tõusebki juba püsti, aga ikka tõmmatakse tal pintsaku sabast kinni ja sunnitakse edasi istuma.

 „See kolmas,” seletab Juku, „on üks baptistlane… ettelugeja palvetundidel.”

 „Kuida sai see siia?”

 „Hääga ta igatahes ei tulnud. Külap haarasid ta maanteel kinni ja vedasid siia.”

 Nii näeb see ka olevat. Soo-meestele sünnitab suurt lõbu, kui baptistlane Jumala asjust kõneleb ja pakutud õlleklaasi pääraputusega tagasi tõrjub.

 „Joo, joo,” sunnib Jakup.

 „Kuula nüüd!” sõnab Madjak. „Muidu, salaja võtad enese vahel täis nagu sikk, siis ei ole midagi. Kas ma ei tea.”

88

 „Ei iialgi,” vastab lahkusuline, vaikselt naeratades, ja raputab pääd.

 „Joo siis täna!” sunnivad müürsepad.

 „Ei joo täna, ei joo homme, ei joo kunagi, niikaua kui Jumal minuga on,” sõnab baptistlane pühalikult.

 „Siis kallame sulle kaela, pane tähele! ähvardavad mehed.

 „Mispärast te seda teete, sõbrad,” vastab võõras tasa.” „Laske mind rahus minna oma teed, mina ei eksita teid. Mina ei ole teile kunagi paha teinud, ei ole teile midagi halba öelnud, mispärast peaksite mind kiusama. Ainult niipalju ütlen lahkudes, et küll tuleb kord aeg, kus teiegi silmad lahti lähevad, et teed leida Jumala juure.”

 „Ha-ha-ha!” vastavad mehed kooris. „Tahad meid ka pistlasteks teha.”

 „Eks ole tore, Jakup,” kõneleb Madjak, „hakkame pistlasteks.” Ja võõra poole pöördes: „Pane tähele, Taavet, tuleval laupäeval oleme sääl.”

 „Meie ei põlga kedagi! Meie ütleme kõigile tere tulemast.”

 „Kas õlut ka võib ühes võtta?”

 „Ei, sõbrad, seda mitte.”

 „Haha! Muidu hakkab ju igav.”

 „Kes Jumalat teenib, peab seda vaimus ja tões tegema.”

 „Soo,” võtab Madjak uuesti sõna, „aga ütle, kas on õigus, et te palvetunnil toa pimedaks teete?”

 ,,See on ilmalaste laimujutt."

 „Mine tea, mine tea,” naeravad müürsepad, „ega sinugi suu seina pragu ei ole, Taavet. Külap — hahaha!”               

 Siis pakutakse võõrale jälle õlut, ja kui see, nagu ennegi, ikka vastu tõrjub, kallatakse talle metsiku naeru saatel klaasitäis kaela.

 Juku laseb enese akna pääle rinnuli ja hõikab:

89

 „Jõudu, poisid! Mis te teete sääl?”

 „Aa, see on ju Viimsi härra!” hüüavad mehed ülestõustes ja lähemale tulles. „Meie vaatame ja mõtleme, kes see hõikab sääl — Viimsi härra ise ongi. Tere, härra!”

 „Tere, tere! Mis te sest Taeva-Taavetist näägutate?”

 „Haha! Pakkusime Taeva-Taavetile õlut.”

 „Kas endale enam sisse ei lähe?”

 „Oh, läheb küll, aga me tegime nalja. Taavet on niisugune kena mees.”

 Madjak vaatab tagasi, nagu tahaks ta Jukulegi näidata, et kõne all olew tõesti kena mees on, aga juba on Taavet, hääd juhust tarvitades, kadunud.

 „Ära läinud, kurat!” hüüab ta kahjatsevalt.

 „Las' minna, las' minna,” ütleb Juku. Minge, istuge oma kohale, lasen teile õlut tuua.”

 „Oo, suur tänu, härra!”

 Sääl silmab Madjak mind ja läheb pisut segaseks.

 „Ahah,” ütleb ta toibudes, „pileti-noorhärra ka siin.”

 „Missugune pileti-noorhärra?”

 „Noh, see ikka, kes minu pruudile piletid ostis. Aga kas teate, mis ma piletitega tegin? Puruks kiskusin.”

 „Seda tegite rumalasti,” vastan. „Teie ei taha enda pruudile mingit lõbu lubada.”

 „Ei, noorsaks, seda tegin just nii, nagu tegema peab. Kui tüdruk pidule tahab minna, tulgu minu juure, palugu mind, küll siis mina juba ise kõik asjad toimetan. Ärge arvake, noorhärra, et kui Teie linnades ja härberites elate, et Teil üksi peenemad tundmused on. Meie siin tunneme ka ja saame aru, ja ei ole sugugi nii rumalad, kui me välja näeme. Teie, Viimsi härra, Teie seletage sellele noorhärrale, et ilma asjad sugugi nii liht-

90

sad ei ole, kui nad igale linnast tulnud isandale näivad.”

 „Hääküll, küll seletan,” vastab Juku.

 „Minge nüüd, varsti tuleb õlu.”

 Kuid Madjaku süda ei ole veel rahul.

 „Ja öelge noorherrale,” sõnab ta ümberpöördes ja sõrmega minu pääle tähendades, „et meie siin ka mehe eest väljas oleme ja eneste eest kosta jõuame, kui asi nõuab.”

 Tahan ütlejale midagi vastata, vähemalt tähendada, et meile ühtegi vahemeest vaja ei ole, kuna ju isegi kõik kuulsin, kuid Juku heidab käega, valab klaasid täis ja annab valju „prosit'iga” mõista, et vaielda ei maksa.

 „Lase ta olla,” ütleb ta, „on sul vaja temaga vaielda… tüdruku pärast päälegi. Siin on teisigi küllalt. Näituseks preili Martinson… Näid talle väga meeldivat.”

 „Tänan, Juku. Sa nagu hakkad jälle vanamehe nägu tegema.”

 „Ei tee ma mingit nägu. Proosit!”

 „Proosit!”

 „Ütle, Toomas, missuguses arvamises oled Sombu preilist?”

 „Väga hääs… seni. Kuida edaspidi läheb, seda ei tea. Kardan, et ta mõne vembu sisse lööb.”

 „Wembu — haha! Mis asi see on?

 “Näituseks, kui ta sinu viisi targa näo teeb.”

 „Põrgu mine! Millal olen ma targa näo teinud. Kõnelen sinu enda kasu pärast… sest kui ta sulle ühekorra laengu kuklasse laseb, siis ei kõdita see ainult, vaid kipitab õige tublisti. Proosit!”

 „Tänan hoole eest. Aga sa näid õllemees olevat. Jood sa tihti õlut?”

 „Harva.”

 „Tahad sa midagi muud?”

91

 „Minule on ükskõik.”

 „Siis võtame pudeli veini.”

 Vahepääl on kõrtsisulane müürseppadele õlle kätte viinud, mispääle mõlemad püsti tõusevad ja Juku poole kumarduse teevad.

 „Terviseks, terviseks!” hüüab Juku.

 Asume veini kallale ja joome nagu muu seas klaasitäie klaasitäie järele tühjaks. Tunnen, kuida minu silmad juba natuke tumedaks löövad ja keel pehmemaks muutub. Aga Juku kallab ja kallab, nagu tõttaks ta kuhugile ja tahaks pudelit ruttu ära lõpetada.

 „On sul kiire?” küsin.

 „Mis kiire? Ei. Meil on aega küllalt. Enne peab sääl veel tüdruk kinni minema ja… Haha, loll tüdruk, tema tapab lapse ära! Rõõmustama peaks ta, et lapse sai.”

 „Siis ära kalla nii kibedasti, muidu jääme tantsuks purju. Mis tüdrukusse puutub, siis on eelarvamised rahva seas juba nii suured ja sissejuurdunud, et —”

 „Eelarvamistest peab üle saama,” vastab Juku prohvetlikult säravate silmadega. „Elu peab võtma nii nagu ta on, ja ei tohi ennast mitte Jumal teab kust võetud köidikutesse mässida.”

 „Oleksid sa võtnud Liisi omale naiseks, kui tal enne teisest mehest laps oleks olnud?”

 „Oleksin võtnud.”

 „Seda on sul nüüd kerge öelda.”

 „Missugust teist tõendust võiksin sulle anda?”

 „Muidugi mitte mingisugust; aga olen kindel, et sa seda ei oleks teinud.”

 „Missugust tõendust võid sa minule anda, et ma seda e i  o l e k s teinud… seejuures kui sa nii kindel oled?”

 „Ka mitte mingisugust. Minu järeldus on loomulikum ja uskumiseväärilisem.”

92

 „Uskumiseväärilisem ei ole sinu tõendus sugugi rohkem kui minu oma. Mis sa siin loomulikkuseks nimetad, ei ole muud midagi kui eelarvamine.”

 „Kulla Juku, tahaksin sind korra näha eelarvamistega kokkupõrkanuna.”

 „Just siis näeksid, et neist vaba olen. Elu peab võtma nii nagu ta on”

 „See on üleüldine kõnekään ja ei ütle midagi ära.”

 Uus pudel veini tekkib lauale.

 „Kas me endile selkombel liiga ei tee, Juku.”

 Kuid küsitav ei pane minu ütelust tähelegi, vaid algab, nagu pool enesele, imelikku juttu mõraga pajast, mis enam iialgi puhast heli ei suuda anda, kui teda puudutakse. Pajal on mõra — pada töriseb.

 „Jumal on mind õnnistanud,” kõneleb Juku, „ja on kõik korda lasknud minna, kuhu iganes käe külge panin. Samuti on veskiga, kust ennist mööda tulime: tean, ta toob mulle varandust, palju varandust…. Aga õnne ei too ta mitte. Ja, oli aeg kus arvasin, et õnn varanduses seisabki, kus kõige muu pääle käega lõin ja küünte ja hammastega mammunat kokku ajasin. Aga… mida enam teda kogus, seda enam nägin, et õnn minust ikka eemale läheb.”

 „Pea kinni, Juku. Nägin enne üsna selgesti, et oma veskist vaimustatud olid.”

 „See oli hädakisa, kui nii öelda võib. Ja, see oli hädakisa. Võrdlus jaanalinnuga on vana ja kulunud, aga mina võiksin seda ometi veel kord tarvitada. Jaanalind peidab pää kõrbe liiva sisse ja arvab, et ta tagaajajate eest varjul on, mina püüan töö juure põgenedes mure eest varju leida. Aga ei leia. Püüan ennast petta, ega ei saa. Kogu ilma võib petta, ainult ennast mitte, kui sulle

93

Jumalast tundelik süda ja arusaaja mõistus on antud.”

 „Mis on siis, Juku? Nii ei ole ma sind kunagi enne näinud.”

 „Muidugi ei ole sa mind kunagi nii näinud, võib olla poleksid ka kunagi näha saanud, kui — Ah, ka kevadist vetevoolu jõuab pais teatava aja tagasi hoida, aga kui rõhumine liig tugevaks läheb, siis murdub pais.”

 „Ja, ja, siis murdub pais.”

 „Ei, ära arva, Toomas, et purjus olen ja joobnuid pisaraid hakkan valama. Minu mõistus on selge. Muidugi, võib ju olla, et ma ilma veinita sulle seda kõnelema poleks hakkanud, aga —”

 „Ole mureta, Juku. Kui see mõni saladus on, mis saladuseks peab jääma, siis jääb see ka saladuseks, sest ometi ei tea ma veel midagi ja olen niisama tark, kui enne sinu juttu mõraga pajast. Ometi pean tähendama, et juba esimesel päeval, kus sinuga Viimsis kokku puutusin, märkasin, et midagi on murdund; et nelja aasta jooksul, kus me üksteist ei näinud, midagi sündinud peab olema, mis sind ja — palun mind mitte valesti mõista —, mis sind ja madami harilikust eluroopast välja tõukas. Võin eksida, nagu see täiesti inimlik on. Ja neli aastat ei ole ju muidugi neli päeva. Selle aja sees muutuvad inimesed ka ilma suuremate sündmusteta ja katastrofideta. Ei tule mulle mõttessegi sind usutama hakata, luba ainult, et sulle ühe küsimuse ette panen. Lubad?”

 „Luban… niipalju kui tahad.”

 „Cherchez la femme?”

 Vaikus. Juku veeretab veiniklaasi näppude vahel ja vahib mõttes enese ette. Eeskõrtsis püüavad kaks joomavenda oma isamaalikka tundmusi laulu läbi avaldada. Kärisevate häältega võetakse viis üles ja lällutatakse kuni teisel laulumehel

94

köha pääle tuleb ja viis koleda kraaksumisega lõpeb. On kuulda, kuida köhijale, ragiseva naeru saatel, tugevaid matsusid selga laotakse, nagu oleks seltsilisel midagi rindu kinni jäänud.

 „Mis sa, saatan, köhid!” hüüab keegi. „Näe, kopsu tükid lendavad õhus.”

 Madjak ja Jakub maadlevad heinamaal ja ajavad tasahiljukesi juttu, aegajalt vargsi meie poole vaadates.

 „Tead, Juku, missugune mõte mulle praegu pähe tuli,” ütlen. „Arvan, et sa Sombu peretütart armastama oled hakanud.”

 „Haha! Sul on tõesti suur mõttelend.”

 „Ei, sa küsisid enne, mis neiu Martinsonist arvan. Ja see küsimus näis mulle natuke imelik.”

 „Ei, ei, kulla Toomas, midagi sellesarnast ei ole. Ma ei salgaks, kui see nii oleks. Ja peaksid sa kunagi õige seletuse leidma, siis… siis ütleksin kohe, et sul õigus on. Ise… ei, ise ei saa ma sulle seda veel öelda. Võib olla, kunagi edaspidi, aga praegu veel mitte.”

 „Kuida soovid. võid mind täiesti usaldada.”

 „Võin ma sind usaldada?” hüüab Juku järsku ja haarab minu käest kinni. „Võin ma sind usaldada?”

 „Seda peaksid teadma, ilma et veel kordaksin.”

 „Aga kui see… kui see midagi niisugust on, mida veel kunagi enne ei ole olnud?”

 „Ka siis, ka siis.”

 „Proosit!”

 Juku joob klaasi ühe sõõmuga tühjaks, nagu püüaks ta end veiniga julgustada, vaatab mulle siis paljutähendavalt otsa, aga ei ütle ometi midagi.

 „Ei, ei... nüüd veel mitte. Kunagi edaspidi. Ei lähe sa ju, Jumal tänatud, veel täna ega

95

homme siit ära. Esiteks on küllalt, kui tead, et mõraga pada olen.”

 „Sündigu su tahtmine.”

 *

 Kui pidumajasse tagasi jõuame, on tants juba täies hoos. Madam võtab meid natuke pahuralt vastu, aga saab kohe leplikumaks, kui alandliku vabanduse teeme.

 „Kõrgesti austatud madam,” ütlen, „meie ei pea pidutuju väikeste vahejuhtumiste läbi tumestada laskma, sest päivi, kus endid lõbustada võime, on harva. Kui pisut hiljaks jäime, siis tuleb see sest, et kõrtsi tunnid kahekordse kiirusega mööda lähevad. Et oma süüdi jälle hääks teha, ei lahku ma enam Teie kõrvalt.”

 Seepääle tantsime madamiga päris meeleheitlikult. Madami paled lööwad punetama, harilik vallatus näib temas jälle tõusvat, ja mina ei saa kuidagi salata, et ta kogu pidusaalis kõige meeldivam naisterahvas on.

 „Liis, oled mulle kõige armsam inimene kogu pidusaalis.”

 „Soo. Aga preili Martinson?”

 „Ei saa sinna poolegi.”

 „Aga Metskass?”

 „Metskass ka mitte.”

 „Kahju, et sa seda ainult kõrtsist tulles ütled.”

 „Juudaline, seda olen alati valmis ütlema.”

 „Jõite palju?”

 „Ei, mitte liiasti. Ajasime rohkem juttu kui õime.”

 „Millest kõnelesite?”

 „Mõraga pajast.”

 „Mis see tähendab?”

 „Kallis Liis, seda ei tea ma sulle öelda.”

 „Kes kõneles mõraga pajast?”

 „Sinu auväärt teinepool.”

96

 „Juku? Mis ta ütles? Mis ta kõneles?”

 „Kui ma sellest sõnagi oleksin aru saanud.”

 „Mõraga pada, mõraga pada,” sosistab Liis mõttes. „Mis tähendab mõraga pada?”

 Nende sõnadega laseb ta minu käe lahti ja läheb seina ääres istuva Juku juure. Nii selged ja läbipaistvad kui need inimesed siin ka näivad, ümbritseb meid ometi mingi saladuslikkuse vina. Näen, kuida Juku, sügavast mõttest ärgates, segaselt madamile otsa vaatab ja siis üksluiselt midagi ütleb.

 „Kui siiski viimati Sombu peretütar...” käib mul uuesti mõte pääst läbi, kuid edasi ei saa ma enam arutada, sääl seisabki juba preili Martinson naeratades minu kõrval.

 „Olete täna nii in Beschlag genommen, et ruttu hääd juhtumist peab tarvitama, kui sellest õnnest ilma ei taheta jääda — Teiega tantsida.”

 Hm, hm... in Beschlag genommen — meie mõistame Saksa keelt. Õigemini, meie näitame, et Saksa keelt mõistame, olgugi et seejuures keegi ei kahelnud.

 „Õnnest võin siin ainult mina kõnelda, preili Martinson. Oleksin tänase päeva nurjaläinuks lugenud, kui Teiega tantsida ei oleks saanud. Otsin Teid ammugi…”

 Ja siis algab tants. Täielikkude tantsureeglite järele hõljume valtseri virus. Siin püütakse näidata, et valtserit on õpitud, kaua õpitud ja palju vaeva nähtud. Ja nüüd peab juhtumist tarvitama, et niihästi kaastantsijale kui teistele pidulistele oma osavust näidata.

 Vemp! Vemp!

97

 
Nädal hiljem.

 Juku tõuseb iga hommiku päikese tõusuga üles, supleb, juhatab töölistele päevatöö kätte, käib põllul, soos, peatab iga vähemagi majapidamisesse puutuva asja juures, ja tuleb siis kella poole üheksa ajal kohvi jooma. Ta on harilikult mõttes ja kõneleb vähe, mis tema töökoorma juures väga arusaadav. Pääle keskhommiku sõidab ta veski juure ja jääb sinna lõunani. Vaevalt on ta lõunat söönud, kui ta jälle kuhugi kaob ja alles hilja õhtul, väsinult ja päivitanult, koju tagasi ilmub. Kohe pääle õhtusöögi läheb ta, minule ja madamile hääd ööd soovides, magama. Kõigest sellest saan aru ja pean sarnast eluviisi üsna loomulikuks, aga mispärast see kehastatud töö ennast mõraga pajaks nimetab, jääb mulle vist igavesti mõistatuseks.

 Mõraga pada… Olen küllalt näinud inimesi, kelle elurõõm murtud. Kõigi nende tööde ja toimetuste pääl lasub tüdimuse ja ükskõiksuse pitsat. Siin on päevatöö programm nagu rauasse valatud ja käiakse selle järel piinliku täpipäälsusega.

 Ei, härra! Luba, et ma sinu pühapäevist juttu murtud õnnest ei usu, sest liiga näid sa äripäeviste väikluste küljes rippuvat. On inimesi, kellel elus liiga hästi läheb, nii hästi, et nad elumõnususest tüdinevad ja vaheldust hakkavad otsima. Siis leitakse korraga, et nende lootused nurja on läinud, ja uhkustatakse enese ja teiste ees enda otsekui murtud südamega.

 Näib, nagu kardaks Juku, et teda läbi näen. Minu juuresolek tundub talle piinlikuna; ehk ma küll kuidagi enda kahtlust välja paista ei lase, püüab ta juttu alati hoopis igapäeviste asjade pääle viia, et minust rutemini lahti saada. Arvan, ta võtaks oma pühapäevise jutu häämeelega tagasi, aga öeldud sõnu ei saa enam kinni püüda.

98

 Aga madam! Oo, kuida ta rõõmustas, enda esimest kontuuri lõuendil nähes! Iga viie minuti järel jookseb ta vaatama, „kaugel ta nüüd on”. Tal on lõpmata hää meel, et just tema pildi esimesena käsile võtsin. Seejuures tulevad tal vahel väga imelikud mõtted.

 „Sa vaatad maalides küll minu pääle,” ütles ta hiljuti, „aga mõttes oled Metskassi juures.”

 Ja, ja. Metskass… Jumal teab, kuhu Metskass on jäänud. Kaks korda olen sel nädalal soomajakese juures käinud, aga kummagil korral ei näinud niihästi tüdrukut ennast kui ka tema omakseid. Soomajakese uks oli lukus ja ümberkaudu nii vaikne, nagu oleks see koht inimestest hoopis mahajäetud.

 *

 Olen rinnuli oma kambri aknal ja vahin järve pääle. Keegi tuleb trepist tasaste sammudega üles, kuulatab pisut ukse taga ja koputab siis.

 „Sisse!”

 „Kas eksitan?”

 „Jah, madam. Eksitad mind hirmsasti. Mul on kibedasti vaja järve pääle vahtida.”

 „Ootad sa säält kedagi?”

 „Jah.”

 „Keda?

 „Õnne.”

 „Nojaa. Tähendab… Metskassi!”

 „Ei, mitte Metskassi. Metskass ei tule siia. Metskass on sookollide käes vangis ja ei pääse kuhugile.”

 „Ja seepärast oled sa nii kurb.”

 „Nii kurb, nii kurb. Vaata järve poole ja ütle, kas sa sääl tõesti midagi vaatamise väärilist ei näe. Kas ei liiguta need kurvad, longus puud ja lainete sära hommikusel päikese paistel sinu tuima südant? Kas ei ülenda sinu hinge männametsa

99

sügav rahu, mis üle vee siia hoovab ja unustada laseb kõike, mis maine, mis kärarikas? Kas ei suuda sa tõesti aru saada, missuguses iluduse külluses sa siin elad? Kas ei paista sulle looduse lõpmata saladus tuhandevärvilises lillede-vaibas, mis sinu akna alt algab ja end välja laotab niikaugele kui silm ulatab. Mõtle, kui palju elu, kui palju jõudu peab selles mustas, päältnäha eluta mullas peituma, et sarnast küllust tärgata lasta! Kas ei ole sul, päikesepaistisel hommikul ärgates, kunagi tundmus olnud, nagu näeksid esimest korda lillesid ja õisi? Kas ei ole sa kunagi unenäos arvanud viibivat, kui lillede lõhn lindude laulu saatel läbi avatud akna kambri hõljub? Või vaatad kõige pääle, nagu peaks nii olemagi, kui juba kord maailma enda olemasolemisega austad?”

 „Ära vaata järve poole, Toomas.”

 „Mispärast ei peaks ma järve poole vaatama?”

 „Sul tuleb lust järve maalida ja jätad minu pildi pooleli.”

 „Madam, sa arvad mind diletandiks, kes mapiga ümber jookseb ja ühtelugu otsib, mida ainult maalida, maalida. Võin maitsta ilu, ilma et värvide ja pintslite pääle mõtleksin.”

 „Nägin, istusid eila kogu õhtupooliku järve kaldal ja vaatlesid laineid.”

 „Ja, nii imelik kui see sulle näib. Olen ennemaltki lainetavat järve näinud, siiski mida kauemini vaatlen, seda rohkem ilu leian liikuvas vees. Igaviku mõtted tulevad, leiad, et ühte sulad loodusega ja oled lahutamata jaokene temast. Mõistad mind, Liis?”

 „Mõistan. Sa armastad loodust.” „Armastan kõike, mis ilus. Kuida võiksin ühekorra suurt luua, kui ma suurt armastust ei ole tunnud. Just eila sain aru, mispärast, suurte meistrite merepilta vaadates, alati merekohinat kuulen ja soolakat mereõhku arvan sisse hingavat.

100

Sääl kõnelevad lained, kõneleb meri ja vestab kunstnik nendega juttu nagu elavate olevustega.”

 „Näen tõesti, et eksitasin. Sul olid, võib olla, praegugi igaviku mõtted, mis maiset ja kärarikast unustada lasksid. Aga sääl tulin mina, maine ja kärarikas…

 „Maine ja kärarikas... Näen su näost, sul on midagi iseäralikku südame pääal. Välja sellega. Mitte, et su'st lahti tahaksin saada, vait et ma midagi rohkem ei karda kui pikki eeskõnesid. Ja mispärast peaksid end piinama. Mehele on saladus piin, naisele kaks piina.”

 „Võin vanduda, Toomas, et sulle midagi iseäralikku öelda ei tahtnud. Mul oli lihtsalt igav. Muidugi ei pea sa kohe arvama, et sinu siinolekut kurjasti hakkan tarvitama ja sulle kohuseks teen minule lõbusaks seltsiliseks olla. Kui praegu julguse võtsin üles tulla, siis arvasin, et seda lõbu enesele pühapäeva tõttu lubada tohin.”

 „See kõlab ikkagi nagu eeskõne.”

 „Ei! Hirmus igav oli. Juku on jälle kuhugile ära läinud ja ühtegi hinge ei ole, kellega kõnelda võiksin.”

 „Olen vaga rõõmus, et sa tulid.”

 „Vaene Toomas! Näed, kui halb asi on viisakus. Tõttki ei sa öelda.”

 „Missugust tõtt?”

 „Et sa mind ei salli.”

 „Põrgu põhja sind! Nüüd lähen ma juba häbemataks. Missugune paha vaim sunnib sind kallil pühapäeval teisi inimesi kiusama.”

 „Toomas, sa oled tõesti pahane?”

 „Kui sa kõiksugu kiusujutte ajad.”

 „Ei ma aja kiusujuttu. Ei mõelnudki sind kiusata, vaid kartsin tõesti, et… et sa mind ei salli. Ütlesid ju, kui tulid, et maa-memm olen, kes oma nüri vaimuga millestki aru ei saa. Ja alati... alati vaatad minu pääle ülevalt alla. Selleparast...”

101

 „Liis, Liis, mis su sisse on tükkinud! Mis juttu sa ajad? Siia on taeva vägesid vaja, kes mul aitaksid sinust aru saada. Neid vanu naljasid tuletad sa meele, mis koeruses öeldud. Ja kes — mõtle hästi järele — kes meist on kumbagi rohkem pilganud, mina sind, või —”

 „Ära pahanda, Toomas!”

 „Ei mõtlegi. Imestan ainult, kuida sinul sarnased mõtted tulevad.”

 „Mis võin ma teha, kui nad tulevad.”

 „Välja aja nad pääst. Ometi on meie sõprus juba nii vana ja kindel, et me sarnastest väiklustest üle peaksime saama. Eks ju? Mis? Sa nutad, Liis. Mis on sinuga, kallis madam? Ons midagi juhtunud, mis…?”

 „Midagi ei ole juhtunud.”

 „Ei, midagi peab juhtunud olema, seda ei tohi sa salata. Kuula, Liis, mis sulle ütlen, ja vasta õigust, kui minust vähegi lugu pead: olen ma teile siin tüliks?”

 „Missugune küsimus! Nojaa, olen ise selles süüdi — üks väiklus sünnitab teise.”

 „Olen ma tüliks? Ütle julgesti, palun sind. Ära karda, et pahaseks saan, on ju loomulik, et eksitan.”

 „Ah ei, ei!”

 „Mis on siis? Juku näib minu pääle pahane olevat, ei kõnele minuga, hoiab minust eemale, nüüd tuled sina ja oled veel arusaamatum. Tõepoolest, saladuslikkuse võrk, mis mind siin majas ümbritseb, tõmbab end ikka koomale, ja tahtmata tuleb mõte, kas viimati mina ise selleks põhjust ei anna. Pagana pihta, Liis, kui sus veel natukenegi endist Liisi järel on, anna mulle käsi ja kõnele kõik ära südame päält, nagu paremale sõbrale, kes, kui ta ka aidata ei või, vähemalt vaikida mõistab.”

102

 Liis naeratab läbi pisarate ja vaatab järve poole.

 „Sa oled tubli poiss, Toomas,” ütleb ta. „Ära pahanda minu pääle; pea meeles, kõigil on sarnased silmapilgud… ka sinul, ja… Kui võid, ole minu vastu jälle endine, ilma et tänast juttu arvesse võtaksid. Olin ju nõrk, narr koguni, ja ära arva, et enda tänast ülespidamist ise vähem hukka mõistan kui sina… aga… see on ju inimlik. Eks ole, Toomas?”

 „Muidugi. Veel inimlikum oleks, kui mulle ära seletaksid põhjuse, mis sind sarnasele närvlikule ülekeemisele viis.”

 „Ärme räägime sest enam, Toomas. Unustame selle. Näed ju, et jälle endine hää Liis olen, ole sina ka endine hää Toomas. Võib olla, et sulle kunagi kõik ütlen, kuid nüüd veel mitte. Nüüd veel mitte.”

 „Halloo! See on just sama kui Juku. Kunagi ja, aga nüüd veel mitte… Ime, et sa ennast mõraga pajaks ei nimetanud.”

 „Haha, mõraga pada! Iga inimene on omal viisil mõraga pada.”

 „Mina mitte kuidagi viisi.”

 „Sa oled õnnelik.”

 „Tähendab, sa oled õnnetu.”

 „Vahel, ja. Aga see on kõik rumalus. Ärme kõneleme sellest”

 *

 See puudus veel! Nüüd on asi madamiga sama kaugel kui Jukuga. Ei ole kahtlust, et Juku jutul siiski põhi all on ja mõlemaid üks ja sama mure vaevab.

 Aga mis?

 Tubli! Sean ennast vaimus Juku asemele. Mul läheb elus kõik korda, kuhu iganes käe külge panen; elan külluses… Minu kõrval on armas-

103

tatud naine, kes vastu armastab… Minu mõtted ei ole ühegi teise naisterahva juures peatanud… Olen igast eelarvamisest vaba, nii et kuidagi ilmsiks tulnud nooruse eksimised naise poolt mind tasakaalust välja viia ei suuda… Mis võiks mul siis veel puududa? Jah, mis võiks mul siis veel puududa?

 Kes teab… Eks peitu õnn just inimeses eneses ja kas võibki õnne mõistet küsimistega ja kostmistega ära tähendada. Teooriaga on siin vaevalt küll midagi pääle hakata, ja matemaatiliselt ei saa välja rehkendada, kas on kellegil põhjust õnnetu olla või mitte.

 Ükskõik. Annan endale veel kolm nädalat aega. Selle vahe sees pean… jah, p e a n saladuse jälgile saama. Nüüd aga…

 Ahaa, sääl tullakse jälle. Nojaa, Liis tuleb tagasi ja ütleb kõik. Muidugi ei suuda tema vaene südamekene murekoorma all kauemini kannatada, sest esiteks on ta naine, teiseks on ta Liis ja kolmandaks — kust peaks ta veel paremat sõpra leidma kui mina.

 Ei, need sammud on raskemad kui endised. Juku?

 „Sisse!”

 „Teiega soovib keegi kokku saada,” teatab köögitüdruk, hääsüdamliselt naeratades.

 „Kes… Üks naisterahvas?”

 Võin pää anda, et see keegi muu ei ole kui Metskass, kes end kuidagi lahti päästis ja siia ruttas.

 „Ei, üks noormees.”

 „Noormees? Hääküll, laske ta üles tulla.”

 Nojaa — Jannu. Selle vaesekese unustasin hoopis ära.

 Trepil kobistatakse kindluseta sammudega ja otsitakse astmeid. Jaja, tean, see trepp on pime, sinna ei ole midagi parata. Väljast päikese pais-

 104

telt tulles ei näe sääl üleüldse midagi, ja võõral on tegemist, enne kui üles saab. Oma rahvas, nende hulgas ka mina, on harjunud ja võib sääl üsna vabalt liikuda.

 Jannu astub sisse, pikk, kahvatu ja arg. Pagana pihta, kui sel poisil viimati tiisikusega tegemist ei ole? Tema pää on valge sidemega kinni mähitud, mis tema oleku veel kahetsuseväärilisemaks teeb.

 „Tere, tere, Jannu! Mis hääd kuulukse?”

 „Ei midagi… hääd. Lubasite ühekorra, et Teie jutule tohin tulla.”

 „Olge nii hää! Võtke platsi. Mis Teie pääl viga on?”

 Poiss vaatab arglikult enese ümber ja istub tooli nurga pääle.

 „See — see, mis ta ongi — Madjak… see lõi. Peksid mind…”

 „Mispärast?”

 „Noh… läksin sinna… tulid parajasti koju ja…”

 „Ah soo. Nii siis.”

 Tahaks naerda, aga pilt, küll naljakas, on siiski nii kurb, et õigem oleks nutta. Kas on veel kusagil õnnetumat inimest kui Jannu? Ja seda poisikest lugesin kord enda vastaseks, põlgasin teda peaaegu ja tundsin rõõmu, et ta nii rumal ja abitu on.

 „Kuida elab soomajakese rahvas? Mis teeb Hilda?”

 „Hilda kuulutati täna esimest korda maha… Madjakuga.”

 „Oo!”

 Tunnen, kuida mul kuum hoog üle keha käib ja süda kiiremini töötama hakkab. Nii ruttu edenevad asjad siis soomajas. Ikka väiksemates ringides keerleb see kiskja kull õnnetu tüdruku pää kohal, et siis korraga noolena kallale tor-

105

mata ja küüsi tema ihusse vajutada. Ja mina ja Jannu vaatame seda röövkäiku päält, teame, et aitama peame, aga ei suuda seda.

 „Mis teeb Hilda?”

 „Naerab.”

 „Naerab? Kaks korda käisin sel nädalal soomaja juures, ja tahtsin temaga kõnelda, aga kedagi ei olnud kodus. Mõlemal korral oli uks lukus.”

 „Ja,” seletab Jannu, „Hilda ja ema ei ole nüüd päeval kunagi kodus. Jakup ja Madjak on nad Sõrrule tööle kaubelnud ja ei lase neid silmist. Minnakse ja tullakse ühes, ühtegi silmapilku ei jäeta neid üksi. Sääl, kus nad tööl käivad, on keegi vanamoor, kellele Madjak maksab, et ta mõlemaid silmas peaks.”

 „Hm… Võrk on tihe.”

 „Ja, võrk on tihe. Madjak — see on saatan ise, tema kavalusel ei ole piiri. Olen kõik mõtted ära mõelnud, aga midagi ei leia, kust pääle hakata.”

 „Siiski… Ometigi ei taha Te rahulikuks päältvaatajaks jääda, kui asi Teie ja…. ja Hilda õnnesse puutub?”

 „Ütlesin juba — ma ei mõista midagi ette võtta.”

 Poisi silmad vajuvad auku ja muutuvad tuhmiks, nagu oleksid nad pisaratest tühjaks nutetud. Tema nägu muutub teravaks, nagu linnul, ja näib silmanähtavalt vananevat. Seni võis Jannu lootagi, nüüd peab ta õnnele igaveseks ajaks jumalaga ütlema. Sarnasest lootuseta ja troostita olekust on ainult üks pääsemise tee — surm.

 Imelik! Kuulengi nagu tasaseid tiivalööka toas. Surnu lehka on tunda. Kusagil, siin lähedal, varitseb vikatimees saaki. Just sarnane tundmus oli mul Pariisis, kui Pingoud'ga ühte haiget kunstivenda vaatamas käisime.

 „Tema sureb,” ütlesin seekord, välja tulles.

 „Kõik sureme,” vastas Pingoud.

106

 Teisel hommikul oli noor kunstnik juba sääl, kus korteri üüri ja lõunasöökide pärast muret ei tunta.

 Kelle käes on siis nüüd järg? Jannu käes? Minu enese käes? Kes teab… Kõik sureme.

 „Tõin,” algab Jannu tumedalt, „paar oma luuletust Teile lugeda. Lubasite seekord... kui Teid soost Viimsisse saatsin, et nad läbi vaatate. Ärge pange pahaks, et Teid tülitan, aga… Võib olla, et nad Teile ei meeldi. kuid ometi olen neis kõik öelnud, mis mul öelda oli.”

 Jääb üle ainult imestada. Nagu kuristiku äärel seisab poiss, aga käib veel mingisuguste salmikestega ümber ja pakub neid lugeda. Missugune on see kogujõud inimestes, kui ta killustatult sarnast tegujõudu avaldab? Juku, kelle elu murtud, kuivatab soosid ja ehitab veskit! Liis peab, pisaraid tagasi hoides, piima-arveid; Jannu sepitseb salmisid ja unistab näitleja karjaärist, rasket kriisist läbi elades.

 Või ei tunne nad oma õnnetust nii sügavalt, et nad igapäevsuse tühjust aimaksid ja kõige maise rühmamise meeletust näeksid? Siis kaob kogu tragism hallisse igapäevsusesse ja luuleõhuga ümbritsetud lõpu-katastroof, mis kõigile kannatustele otsa teeks, annab proosalikule edasivindumisele maad. Siis ei ole raske meile tulevikku ette kuulutada. Juku hakkab vilja jahvatama, hoolega rehkendades, kas ta tasu õieti kätte saanud, madam müüb piima, söödab Tuksi ja Pupit, ja Jannu vintsleb kusagil näitelaval, uusi pettumusi endistele lisaks saades.

 „Hääküll. Lugege ette.”

 Jannu võtab paar kokkupandud paberilehekest taskust välja, heidab paar arglikku pilku minu poole ja loeb tasase, peaaegu nutuse häälega oma luuletusi.

107

 Ja, sääl on paar kaunis kena asjakest. Refrain on muidugi, nagu juba arvata oli, õnnetu armastus, murtud süda ja lehekeste sahin kuuvalgel ööl. Luuletaja võib ju seda kõik tunnud, läbi elanud olla, aga ometi on see aine ja need riimid juba tüütuseni kulunud. Midagi uut ei ole neis laulukestes, mis sügavamalt hingesse tungiks, südame kiiremalt tuksuma paneks. Peaaegu alati võib järgmist riimi juba ette aimata, ja see värvi ja vahelduse vaesus on igav; tundub, nagu tammuks luuletaja ikka ühel ja samal kohal, ilma et midagi sisurikkamat aines ja ootamatut vormis ilmsiks tuleks.

 „Mis Te arvate, härra Haava, kas nad kõlbavad ajalehele?” küsib Jannu, lugemist lõpetades.

 „Kes teab. Arvatavasti küll. Aga on see Teile nii tähtis? Laulate ju tähtedele ja kaebate neile oma kurbust. Ülevalt ootate troosti, mitte ajalehe lugejatelt. Ja üleüldse… luuletused ajalehes… koosolekute kirjelduste ja kohtusõnumite kõrval… loeb neid säält keegi? Kujutage ette, et põllulille linna uulitsale istutate…”

 „Ja, see on küll, aga ikka tahaks neid ajalehes trükitult näha.”

 „Võite ju saata. Mul ei ole midagi selle vastu.”

 „Ah, kui saaks,” ohkab Jannu, „kõiki tundmusi luuletuses avaldada, missugused laulud saaks siis!”

 „Ja, ja, Jannu. Meie kõik oleme enam-vähem luuletajad ja kunstnikud, ainult vormi, vormi ei oska me oma tundmustele anda. Ja lauludes iseäranis, kui palju mõtteid, tuleb tundmusi juba värsimõõdule ja riimidele ohverdada.”

 „Ometi ei ole midagi ilusamat kui ilus luuletus. Eks ole, härra Haava?”

 „Iga kunstitöö on ilus, igas kunstitöös on luule, ainult väljaütlemise viisi poolest lähevad nad lahku. Aga ütelge, Jannu, Teie istute siin, kõne-

108

lete kunstist ja murrate pääd, kas ajaleht Teie luuletused vastu võtab või mitte. Kaalub siis see küsimus üles teise, suurema küsimuse? Või ei olegi see teine küsimus suurem kui käesolev? Ärge pange pahaks, aga mulle tundub pisut võõrastavana, kuida võib inimene nii mitmeks jaguneda, et tal ühtki vägevamat, vähemalt teisi üleskaaluvat, tundmust ei ole. Või on koguni nii, et kunst Teile tähtsam on kui eluõnn? Või ei näegi Teie Hildas oma eluõnne?”

 „Mis võin ma teha?”

 „T e h k e midagi. Võidelge, põgenege ära Hildaga. Ehk... Ei tea ju eeskirju anda, aga tehke midagi. Kui siis ka kaotate, jääb Teile vähemalt teadmine, et võideldes kaotasite.”

 „Mis teeksite Teie minu asemel?”

 „Ei ole ennast veel kordagi Teie seisukorda mõelnud. Aga kui kunagi küsimus peaks tekkima: olla või mitte olla, siis olen kindel, et ma keskteed otsima ei hakka.”

 „Mis teeksite praegusel korral?”

 „Ütleme, et Hildaga ära põgeneksin.”

 „Teie — ja. Teie võite põgeneda, Teil on amet, Teil on koht, kuhu minna. Minul ei midagi.”

 „Ei, ei…”

 „Mis Te tahate öelda, härra Haava?”

 „Tahan öelda, et nii ei kõnele armastajad.”

 „Tean seda. Tean, et millegist ei tohiks hoolida, aga —”

 „Aga ei ole jõudu. Ja, ja, ei ole jõudu. Öelge, Jannu, kas oleksite valmis Hilda eest surema, kui seda vaja peaks olema?”

 „Mina? Ja.”

 „Mis Te siis kardate? See ongi see kõige pahem, mis Teid tabada võib. Ah ja, näen, mis vastata tahate — Teie ei oleksite siis üksi. Kuid see on ükskõik. Oleks ikkagi parem Hilda Teiega surres, kui Madjakuga elades. Eks ju? Ja veel

109

üks küsimus. Kuidas oleks, kui kodus isa juures tööle hakkaksite? Kuulsin kusagilt, et Jakup siis Hilda Teile annaks.”

 „Nüüd on kõik hilja.”

 „Aga kui ei oleks hilja?”

 „Nüüd on kõik hilja.”

 „Kes teab. Lähen täna sinna… vaatan.”

 „Sest ei ole mingit abi. Parem ärge minge.”

 „Mispärast?”

 „Lubasid Teiega samuti ümber käia nagu minuga… kui lähete.”

 „Seda saame näha.”

 Silmapilguks näis, nagu oleks lootusesäde Jannu silmis helkinud. Kuid see oli silmapilguks.

 Praegu vaatab ta jälle tuhmilt ja lootuseta enese ette maha.

 Sookoll.

 Selgele taevaservale kerkivad mustad pilved. Lähevad ja katavad päikese kinni. Viimsed kiired vaatavad, nagu „jällenägemiseni” hüüdes, aknast sisse, suruvad siis endid nurka kokku ja kaovad häbelikult. Tuul vaikib. Sinakas-halli järve kohal lendlevad kajakad inetult kisades, nagu kurjakuulutajad. Õhk on raske ja sumbunud. Näib, nagu tahaksid pilved, ikka allapoole vajudes, tinase kaanena kõike puruks rõhuda, mis elab.

 Männametsa kohal ripuvad määratumad hallid vihud ja nihkuvad aegapidi järve poole, justkui koguksid mingid salajõud endid Viimsi kohale kokku, et siin, oma võimule vaba voli andes, hävitada ja purustada.

 Hele juga metsa kohal… Kellegi nägematu käsi tahab hiiglaste latvu põlema süüdata. Üks, kaks, kolm, ne — Kõmin… mis kogu maailma näib värisema panevat. Üle järvepinna käib jahe hingetõmbus, teravate jugadena lõikab tuulehoog

110

vaiksesse vette ja sünnitab virvendavaid kolmnurke, otsekui ruttaksid kiired käskjalad kuhugile sõnumid viima.

 Männamets mühiseb. Nagu vallatuid koolipoissa nuheldes, sasib keegi mändade käharaid juukseid. Järv lainetab. Tumehallid, virvendavad lapid sulavad ühte, paisuvad… ja kohisedes liigub veeväli. Pilliroog paindub maani igal tuulepuhangul.

 Rak — rak — rak… Heledad mõõgad vehivad järve kohal. Raudse vankriga sõidab Pikker taeva laotusel, rattaist purtskab tuld. Mis see oli? Sambana kerkib vesi üles ja sünnitab lagunedes määratumaid laineid. Ahaa — pikne lõi järve.

 Mets kaob hallisse linikusse, ainult üksikute kõrgemate puude ladvad heljuvad õhus, nagu tahaksid nad pilvedega ühineda. Aegajalt selgineb linik, siis ujub mets uduloorist välja ja näib lähenevat. Metsa kohal sajab jämedat vihma.

 Aga juba tekkivad järve pinnale tihedad vullid ja õõtsuvad lainetega ühes kaldale. Esimesed jämedad vihmapiisad langevad vastu akent ja seina. Vihm on otsaga Viimsisse jõudnud. Torm jääb vaiksemaks. Nii vaikib inimesteski torm parast suurt valuhoogu, et vaiksetele pisaratele maad anda. All tõmmatakse aknaid rutuga kinni. On kuulda, kuida madam ühe akna juurest teise juure jookseb ja kellegiga valjusti kõneleb. Madam kardab välku ja müristamist; ime, et ta juba ennemalt uste ja akente pääle ei mõelnud. Võib olla, et ta kodunt kusagil käis ja praegu alles tagasi tuli.

 Siingi aken kinni panna? Mistarvis. Ei tee ju paha, kui vihm väikse fuksia lehtedelt ja õitelt tolmu maha peseb. Minu ainsam kaaselanik, väike fuksia, peab suve kohta ometi korragi supelda võima. Allgi kantakse lilled välja värske, kosutava vihma kätte.

111

 Välk? Ei tea enesel mingit nii suurt süüdi kaelas lasuvat, et mind taeva vägedega karistama peaks tuldama; ja kuigi — siis leiab välk teed ka läbi kinnise akna. Aga vaata! Vaata, kuhu sooviks välgu — sookolli, Madjaku juure. Siis algaks soomajakeses korraga uus elu, kaks noort inimest saaksid õnnelikuks ühe tarbetuma surnukeha juures, kes elus ainult umbrohtu külvas ja kaasinimestele ristiks oli. Siis ei oleks Jannul vaja varjuna oma õnne ümber piirata ja näha, kuida viimane temast ikka eemale taganeb; siis võiks ta täie sõõmuga juua õnne karikast ja kiita häid vaimusid, kes lõppude lõpuks ikka vooruse võidule aitavad.

 Kuid Jannu…? Kaks nädalat kibedat piina on tal veel ees, kolmandal pühapäeval on Metskassi laulatus ja siis jõuab kriisis kõrgema tipuni. Võin endale ette kujutada, kuida ta sel päeval vaikses tumedas kirikuõues seisab ja ohates pulmarongi ootab, mis igal silmapilgul pärale peab jõudma; kuida ta põlise pärna alla pingile istub ja mõttes üles torni risti poole vaatab, nagu ootaks ta säält abi; kuida ta kahvatades kokku langeb, kui maanteelt vankrite mürin kostma hakkab ja kirikuõuele läheneb. Tean, kuida talle siis näib, nagu sõidaksid vankrid üle tema pühamate tundmuste ja purustaksid viimse lootuse sädeme.

 Jõuab ta välja kannatada, kui Hilda vihatud mehe kõrval kiriku astub ja etteheitva pilgu tema poole saadab? Kas ei tunne ta sel silmapilgul sajakordselt enda ja selle teise viletsust, mis ta omas abituses kõrvale ei suutnud saata? Olgugi, et praegu veel kõrvalised asjad tema mõtteid teisale jõuavad juhtida, ometi koguneb valu selleks päevaks tema südamesse, et siis täiel jõul ilmsiks tulla. Kas ei saa oreli pühalikud hääled ja pulmaliste laul temale surmalauluks?

112

 Aga seepärast pole minul veel põhjust tema vastasele välkusid kaela soovida. Mille muu eest võitleb seegi, kui ikka oma õnne eest. Ja loomulik on ju, et tugevam võidab.

 Rak — rak — rak… Üksik mänd teisel kaldal langeb korraga maha, nagu heinakõrs vikati ees. Valged puukillud lendlevad õhus ja katavad hävitatud puu ümbrust. Pikne tabas üksikut mända teisel kaldal.

 *

 „Kuhu nüüd, vastu õhtut?”

 „Jahile, jahile, kallis madam. Pääle piksevihma öeldakse hää saak olevat.”

 „Ära mine, Toomas.”

 „Mispärast?”

 „Ära mine. Tean ju väga hästi, et sa jahile ei lähe, et su tee kuhugile mujale viib. Anna mulle kordki elus järele ja ära mine.”

 „Mis see tähendab? Kuigi… ütleme, et kuhugile mujale läheksin, mis sest siis on?”

 „Sest… sest on paljugi. Müürsepad on hirmsad inimesed. Võivad sulle liiga teha. Päälegi on nad nüüd valvel. Muidugi kõneles Jannu sulle juba, et… Mis lähed sa nüüd enam sinna? Just täna hommikul tahtsin sind hoiatada ja sult sõna võtta, et sa enam kunagi sinna ei lähe, aga…. ei julgenud; kartsin, et naerma hakkad. Nüüd näen, et seda siiski oleksin tegema pidanud.”

 „Sinu osavõtmine minu saatusest on liigutav, madam. Tänan sind. Aga kartus on asjata. Mina ei ole nende liigist, kes pääga tulle jooksevad. Ja julgevad nad siis minule midagi teha? Päälegi on mul igaks juhtumiseks püss. Hää, kaheraudne püss.”

 „Madjakul on ka püss.”

 „See loks!”

113

 „Ära unusta, et nemad omas kodus on ja iga urgast paremini tunnevad kui sina. Nad võivad sääl ükskõik missuguse lõksu sinu jaoks üles seada. Ja ei või öelda, et neil selleks õigust ei ole, sest sina, kui võõras, segad nende perekonna asjadesse.”

 „Pai Liis, saa aru, et Metskass hädas on.”

 „Jõuad sina kogu maailma aidata?”

 „Mitte kogu maailma, ainult Metskassi. Metskass palus minult abi. Ja mina —”

 „Sina lubasid?”

 „Lubasin kõik teha, mis minu võimuses seisab.”

 „Aga nüüd ei ole ju enam midagi sinu võimuses.”

 „Seda kardan isegi. Aga kes teab. Vahel saavad asjaolud väikse tõuke läbi suure pöörde. Kuid olgu kuida on, annan ausõna, et see minu viimne käik on soomajakesesse.”

 „Vaata ette, et see käik üleüldse sinu viimseks käiguks ei jää.”

 „Missugused mõtted, Liis. tean, et mulle hääd soovid, kuid mõtle ise, missuguse silmaga vaataksid pärast minu pääle, kui ennast nüüd vana naise kombel üleval peaksin ja hädaohu eest eemale hoiaksin, mida õieti ei olegi.”

 „Ohoo — ei olegi!”

 „Pea meeles, madam, et juba sinu pärast kõik ettevaatuse abinõud tarvitusele võtan. Sa naerad? Ometi ütlen seda pühaliku tõega. Seda lõbu, sind jälle näha, ei lase ma eneselt naljalt võtta.”

 „Minu pärast… Kui sa minu pärast midagi teeksid — siis jääksid koju, ehk läheksid kuhugile mujale, mitte Metskassi juure.”

 „Anna andeks, madam. See on viimne käik sinna. Juba sest võid näha, et mul ühtegi omakasupüüdvat mõtet ei ole. Homsest päevast pääle tahan ikka, ikka sinu juures olla ja õhtuti niipalju

114

naljajutte kõnelda, et sinu kurvad mõtted igaveseks ajaks taganevad. Ela hästi, Liis. Minu mõtted on sinu juures.”

 „Ela hästi,” ütleb madam tumedalt, „külap mina juba hästi elan.”

 Kui mõnekümne sammu tagant umber pööran ja tagasi vaatan, seisab täditütar ikka veel maja nurga juures.

 „Nägemiseni!” hüüan kübarat lehvitades.

 „Ära mine!” vastab Liis. „Soo on pääle vihma vett täis. Upud ära.”

 „Ei upu, ei upu. Ära” karda.”

 *

 Tuleb meele, kuida madam mind esimesel päeval jahile saatis. Pool pilkamisi kõneles ta seekord hädaohtudest soos. Nüüd näikse tal tõsi olevat. „Upud ära…”

 Nüüd, kus selle saladusliku sooga juba lähemat tutvust olen teinud, peab ütlema, õige kaunis lähedat tutvust — nüüd peaksin ära uppuma? Siis, võhivõõrana, kui minu hukkasaamist sugugi imeks ei oleks võidud panna, siis ei oldud minu eest sugugi nii mures. Mis tähendab see?

 Teiseks, hirm, et sookollid mulle liiga võiksid teha… Kas see kõik ühe ja sama juure välja ei vii, et — et —

 Ei, see oleks ju naeruväärt. Muidugi tunneb Liis, nagu iga naine, pisut kadedust, kui kellegi teise pärast hädaohtudesse minnakse, kuid seda — ei! Täna on sinu suur mõttelend su jälle liiga kaugele viinud, monsieur Thomas.

 Sookollid... Ja, väike äritus on ju, kui mõtlen, et teie poole teel olen; igatahes ei ole see külaskäik üks lõbusamatest. Kuid samuti, nagu vastikut mardikat nähes jälkuse värin üle keha käib, nii ka nende pääle mõeldes. Ja mitte rohkem. Hirmu ei ole. Äritus on, asjaolusid sil-

115

mas pidades, loomulik. Seda ei taha ma enese eest salatagi. Kõik, mis on, oli juba ennegi; silmapilgul ei tekki midagi uut juure.

 Ptüi, raip! Mis see on? Keegi jookseb mulle mööda vesist heinamaad järele.

 Aa, see oled sina, Tuks. Hääküll, tule ühes. Kaks on kaks. Kui vanatont hunti kardab, peab sookoll, kes aujärgu poolest vanatondist alam, koera kartma. Ja, ja, Tuks, võta kinni sookoll! Murra maha!

 Tuks liputab saba, kargab minu ümber ja näib oma ülesandega väga rahul olevat. Hääküll, saame näha, kuida sa ennast edaspidi üleval pead.

 Maapind läheb pehmemaks, iga sammu all siriseb vesi ja täidab jälgi, mis saabas, sügavale soosse vajudes, maha jätab. Soo on suure saju tõttu tõesti vesisem ja pehmem kui muidu. Eespool pole teerada enam nähagi, on ainult kitsas veejuga, mis kohta tähendab, kus käijad kitsa rennisarnase vao sisse tallanud. Sääl all peab vett juba isegi küllalt olema, kui vihmast tekkinud loigud enam sisse imbuda ei suuda. Võimalik, et kelme all, mis iga sammu juures õõtsub ja kiigub, samasugune järv on, kui sääl eemal. Võib olla, pole kogu soo muud kui suur nahk-sild, mis ajajooksul ühe jao järve kinni kattis. Nüüd on ainult vaja mõnda mülgastikku sattuda, mis veel kinni pole kasvanud, siis võib päevavalgusele igaveseks ajaks jumalaga öelda.

 Ja, ja, Tuks. Tean, et see teekond sullegi armas ei ole, sest kõhuni mudases vees sulistada ei paku kuigi suurt lõbu. Nii võid rheumatismi jalgu saada, nagu tedretäheline Pingoud. See ei ole harilik järvevesi, mida päikese kiired soojendada jõudnud; ei, siin keedavad salajased allikad ühtelugu uut jääkülma üles ja laotavad üle soo laiali. Aga kannatust. Varsti oleme teise teeraja juures, mis soomajakese juure viib, ja sääl on,

116

loodetavasti, tahedam. Muidugi, tükk maad on ju veel minna, aga külap me pärale jõuame. kuigi edasisaamine kaunis vaevaline on. Näed, Tuks, sääl eespool seda puude salka — sääl elab Metskass. Pane aga tähele, et õigel kohal ära pöörame, muidu sattume sinna, kust meid enam ükski vägi välja ei too. Sind vast ja… sina vast pääsed ära, aga minu poolt võid oma perenaist tervitada ja öelda, et viimsel silmapilgul tema pääle mõelsin.

 Pea! Kui me viimati juba siin ei ole. Oleme ju puude kohal, mis? Siit peab teerada ülespoole pöörma.

 Õigus! Vett on täna nii palju õnnistanud, et tõesti raske on teed leida. Edasi, Tuks!

 Ahaa, kas näed, kindlam maa algab. Ja, nüüd võid enese kuivaks raputada, eespool on juba tõesti kuiv, ja kui sa enesele hästi mõnusa koha otsid, võid seni, kui mina soomajas olen, äragi kuivada. Sinule on juba see suureks plussiks, et sa saapaid jalast ei tarvitse võtta, kuna mina — kuuled, kuida vesi saabastes lirtsub. Mina pean märgade saabastega koju kompima, sest siin, kuhu läheme, küsib küll vaevalt keegi, kas mul soos vast jalad märjaks ei saanud.

 Nii, olemegi päral. Nüüd jää sina, Tuks, välja ja vaata, et kõik korras oleks; mina lähen sisse sooelanikka vaatama. Kauaks sinna jään, see kujuneb asjaolude järele; igatahes oota mind sest seltsis on parem käia.

 Soomaja on vaikne. Väga võimalik, et tänagi, pühapäeva pääle vaatamata, kedagi kodus ei ole. Kuulatan eeskojas. Ühtegi häält. Ainult seinakella aeglane tiksumine tunnistab, et siin üleüldse inimesed elavad. Eeskojas on kõik endine. Suur, vanamoodi kirst nurgas, päälmiste

117

pulkadeta redel, mis pööningule viib, isegi paar vanu tuhvlid kirstu serva all — kõik on endisel kohal.

 Aga sääl köhatataksegi kambris, keegi tuleb tasa ukse juure ja kuulatab. Kindlasti on kuulataja palja jalu, või ainult sukkis, sest sammud, mis uksele lähenesid, olid nii tasased ja vargsed, et saabastega vaevalt nii astuda võib. Sellest ei ole raske järeldada, et ukse taga kas Metskass ise või tema ema on; sookollid ei viitsiks oma jalgu kunagi enne lahti teha, kui nad lõpulikult õhtule on jäänud.

 Ahaa, käerauda puudutati — uks tehakse lasti.

 „Teie olete, noorhärra,” ütleb vana naisterahvas, imestades. „Arvasin, et… et Jannu jälle siin on.”

 „Ärge pange pahaks, et ukse taga kuulatasin. Ei teinud seda sugugi halvas mõttes. Härraste kodusolekul poleksin sisse tulnudki… eksitama.”

 „Ei, härraseid ei ole õnneks kodus,” vastab perenaine naeratades. „Läksid juba lõuna paiku ära; millal tulevad, seda teab Jumal.”

 „On Hilda kodus?”

 Voodist kargab keegi järsku üles ja ruttab ukse poole. Aa, sääl ta ongi.

 „Teie… Teie olete siin!” hüüab tüdruk peaaegu kohkunult. „Poleks uskunud…”

 „Mispärast poleks Te seda uskunud?”

 „Nii… arvasin, et Te enam kunagi ei tule.”

 „Ei ole minu süü, kui Teid kunagi kodust ei leidnud. Käisin siin kaks korda… uks oli kinni.”

 „Ja, õigus küll, meid ei olnud kodus,” ütleb perenaine. „Olime Paabeli vangis. Homme läheme jälle Paabeli vangi. Koju lubatakse meid, nagu näha, ainult pühapäevadel. Aga… tulge sisse...

118

ivakeseks. Ega nad nüüd ometi kes teab kas tulevad. Lubati vihma liiku teha ja niipalju juua kui veel kunagi enne joodud ei ole.”

 „Ei tule nüüd,” arvab Metskass. „Nägin ennist, kui üle järve sõitsid. Ja kui tulevadki, ega nad valges salaja ligi ei saa. Aga seekord, mäletate, seekord, siis jooksis ta välja ja sai Teid ometi kätte.”

 „Ja, seekord sai ta mu kätte. Ei teadnud arvatagi, et ta mulle järele jookseb.”

 „Mis ta ütles Teile?”

 „Oma püssi kiitis.”

 „Ja, ja, see püss. Ilma selleta ei käida nüüd enam kusagil. Vaenlasi olla väga palju kogunud, kes kõik tema pääle jahti pidavat, ja mis ta siin kokku ajab. Tulge sisse.”

 ,,Hääküll, tulen… kui aga minu läbi pahandust ei tekki. Nad on Teile pärast vaga kurjad, kui mind siin näevad,”

 „Kuida saavad nad veel kurjemad olla kui nad on”, vastab perenaine ohates.

 Panen püssi eeskotta kirstu najale ja astun kambri. Kõigest viletsusest hoolimata, on toale pühapäevalikku laadi püütud anda. Põrand on puhtaks pühitud, laud valge linaga kaetud ja väike kaseoks nagu ehteks lambi klaasi pistetud. Metskass seadib voodi, kus ta praegu lamanud, korda ja tuleb laua juure. Perenaine seisab omal harilikul kohal pliidi juures. Mõlemad näivad minult midagi ootavat.

 „Jannu kõneles mulle,” algan, „kuida asjad siin on. Nüüd on viimne aeg, kus midagi tegema peab, et asjad nii ei läheks, nagu nad minna ei tohi. Nüüd —”

 „Ah, mis sest enam kõnelda,” hüüab Metskass vahele. „Nüüd ei ole enam midagi parata. Nüüd las' minna, nagu läheb.”

 „Ei, Hilda, nüüd just peab midagi tegema.”

119

 „Nüüd? Mispärast just nüüd? Kus Te enne olite, kus vast tõesti midagi teha võis. Ja mis siis viga on? Kõik on ju vaga hästi. Ületuleval Pühapäeval on pulmad ja sellega on lõpp.”

 „Kui nii on, siis muidugi… Siis olete vahepääl oma arvamist muutnud. Imestan muidugi, kahtlengi pisut, kas just nii mõtlete, kuida räägite, aga…”

 „Mis on siis Madjakul viga? Madjak on tubli mees. Näete, siin käite kahekesi ja tahate tema plaanisid nurja ajada, aga ei saa. Kaks ühe vastu, aga ometi on tema tugevam. Teie uurite raamatuid, kirjutate ajalehtedele juttusid ja laulusid. Madjak pole ühtegi raamatut lugenud, aga on ometi vägevam kui teie mõlemad kokku.”

 „Sa ei pea nii trotslik olema, Hilda,” ütleb perenaine pliidi juurest.

 „Ei, mis trotslik. Mis nad laimavad Madjakut, kui nad ise midagi teha ei jõua Madjak ei laima kunagi kedagi, ei ütle ilmaski, kas Teie halvad või hääd olete, tema loodab ainult enese pääle ja võitleb kui mees oma eesmärgi eest. Ja just niisugune peab mees olemagi.”

 „Hääküll, aga mis Te siis nutate, kui nii hää mehe saate?”

 „See on minu asi.”

 „Hilda, Hilda, sa ei pea nii trotslik olema!” hüüab ema.

 „Ja, aeg on kasin, Hilda. Ma ei hakka seletama, palju siin kedagi kellegi vastu on ja kas Madjakut keegi laimanud on või mitte, ütlen ainult niipalju, et veel üks pääsemise tee on. Kas seda tarvitada tahate — see on Teie asi.”

 Tüdruk vaatab mulle küsivalt otsa ja püüab pisaraid tagasi tõrjuda. Muidugi ei looda ta minu nõust enam palju, isegi midagi pilkava naeratuse sarnast liigub tema näol, kuid uudishimu saab siiski võimuse. Mõninga vaikuse järel küsib ta:

120

 „Missugune on see tee?”

 „Ütleme näituseks, et Jannu kõik kõrvalised mõtted pääst välja heidab ja homme isa juures tööle hakkab. Kas ei muuda Teie isa oma mõtteid, kui talle asjaolud ära seletatakse. Vahe peigmeeste vahel on siis kaunis suur, ja ma ei usu, et ta joodikule müürsepale tulevase taluperemehe ees eesõiguse annaks.”

 „See ei aita nüüd enam midagi. Külap Madjak ikkagi nõu leiab, et isa enda pool hoida. Võite katsuda, võite kõik teha, mis tahate, aga tean juba ette, ei sel muud tagajärge ei ole, kui et Madjak veel kord näitab, et ta teist ometi jagu saab. Madjak on tugev. Oo, Madjak on tugevam kui Teie ja Jannu kokku. Aga… kes kõige tugevam on, seda ei tea keegi.”

 „Kes on see?”

 „Mina!”

 Tüdruku silmis on imelik rohekas läige, ja kui ta mulle läbi pisarate otsa vaatab, siis paistab neist silmist sarnane meeleheitlik trotslikkus, mis hirmu pääle ajab. Mis tahab Metskass teha?

 Väljast kostab järsku Tuksi käre haukumine. Näis, nagu oleks eeskojas keegi astunud. Kuid kõik kaob korraga jälle ära ja majakese ümber on sama pühalik vaikus, mis ennegi.

 „Tuleb keegi?”

 „Ei,” vastab Hilda, aknast välja vaadates. „Kedagi ei ole näha. Ei, nemad ei tule nüüd. Nemad on kõrtsis ja ei tule säält enne, kui nad välja aetakse.”

 „Nad peavad täna tasa tegema, mis nädala kohta võlgu jäi,” tähendab perenaine. „Nädal otsa peeti joomisel vahet; nüüd tuleb seda kõik järele juua.”

 „Mis haukus koer?”

 „Vast nägi kassi.”

121

 Vaikus. Kõigil on oma mõtetega tegemist. Mis peaksin minagi veel ütlema? Plaan, mille pääle tulles nii palju lootust panin, tundub vaevalt täide-saadetav. Mis alles poole tunni eest üsna loomulik näis, näib nüüd lapsik; viimne peatuspunkt hävineb ja valgub laiali kui aur selles nõiduslikus õhkkonnas, milles ainult üheainsama võim ja tahtmine maksev.

 „Aga minu pilt?” küsib Hilda järsku. „Lubasite minust pildi maalida?”

 „Öelge, kuida on see võimalik?”

 „Väga lihtsalt. Tulen homme Viimsisse.”

 „Sina lähed Viimsisse?” hüüab ema kohkunult.

 „Ja. Arvad, et vist tuleval nädalal samuti selle nõia valvuse all hakkan istuma, nagu sel nädalal. Ei, mind võivad nad ainult üürikeseks ehmatada. Nii pea, kui aru saan, k u s ma olen ja m i s ma olen, teen just seda, mis ise tahan. Tohin ju ometi tulla Teie juure?”

 „Tohite küll, kui Te aga endale halba ei tee.”

 „See on minu mure. Ei ole mulle seni veel keegi oma hoolitsemisega abi saatnud, siis ei maksa ka nüüd sest kõnelda. Tahaksin näha… Kas teate, mis näha tahaksin?.. Et kas Te üleüldse millegi pääle kõlbuline olete.”

 Ohoo, Metskass tunneb enese minust üle olevat. Aga see on arusaadav. Sest naine võib ennast mehe kõrval ainult alamana ehk ülemana tunda, üheväärilisena mitte kunagi. Meie jõudude vahekord on Metskassi silmis selgunud. Tegevuseta olekuga olen oma seisukoha tüdruku ees hävitanud. Metskass ei leidnud minus valitsejat, nüüd tahab ta minust orja teha.

 Jälle hakkab Tuks väljas haukuma. Õiguse pärast peaks kord järele vaatama, mis teda sääl erutab. Ons tõesti mõni vana, kaval kass, kes koera õrritades aega viidab.

122

 Pea! Jällegi olid sammud eeskojas. Ja nüüd jookseb Tuks kisaga kaugemale, nagu oleks teda löödud. Mis see tähendab?

 Hilda näo üle lendab kahvatu vari, perenaine surub enese pliidi juure nurka ja vahib kohkunult ukse poole. Piinlik vaikus tekkib, mis koera haleda, otsekui appikutsuva hulumise läbi seda saladuslikumaks muutub. Tõusen tasahiljukesi üles ja tõmban ukse järsku lahti.

 Kedagi ei ole näha. Hilda seisab minu seljataga ja vaatab suurte, nagu palavikus läikivate silmadega eeskotta; tunnen, kuida tema kuum hingeõhk minu palet puudutab.

 Väljaski ei ole kedagi, pääle Tuksi, kes soo poole viival teerajal seistes hulub.

 Mis on, Tuks? Mis sa hulud?

 Koer tuleb longates paar sammu lähemale ja jääb uuesti seisma.

 Mis? Sa lonkad? Kes tegi haiget? Näita, mis on jalal viga. Oo, vaene Tuks, asi on halvem kui arvata võis — sinu jalaluu on katki. Mis nüüd saab?

 Koer vaatab mulle haledasti niuksudes otsa, nagu saaks ta minu sõnadest aru. Ettepoole väljasirutatud jalg ripub murdunud kohalt koodikombel alla ja näib ülemise osaga ainult naha läbi ühendatud olevat. Vähemagi puudutamise juures tõmbab koer haige jala eemale ja taganeb kisendades. Tema väljasirutatud keelelt langevad ilajoad, nagu oleks ta suurest jooksust väsinud, kuna silma nurkadest pisarad sirinal alla valguvad.

 Tean, Tuks, kannatad väga suurt valu, aga ometi peame jala kinni siduma, nii hääst-kurjast kui see meile korda läheb.

 Hilda jookseb kambri ja toob puhta nartsu. Perenaine ilmub lävele.

 „Mis Te arvate, Hilda, kes võis seda teha?”

123

 „Ei tea. Võõrad käivad meilt väga harva mööda. Ja kui ka praegu mõni mööda läks, mis oli tal koeraga asja.”

 Sidudes langeb minu pilk umbes rusika suuruse kivi pääle, mis sammu kümne kaugusel maas vedeleb. Nüüd on küsimus, oli see kivi juba siis siin, kui ennist soomajakesesse tulin, või on ta vahepääl tekkinud? Kas seesama kivi ei olegi, millega koera visati?

 „Kui ma ennist ise näinud ei oleks,” ütleb Hilda tasa, „et nad üle järve sõitsid, siis oleksin peaaegu kindel, et see Madjaku tegu on, aga nüüd… Soo poolt tulejad on kõik aknast näha, ja meie vahtisime ometi kõik aeg välja, kui Teie siin olite.”

 „Ükskõik kes siin ka tegev oli, aga nii kergesti ei pääseks ta minust mitte lahti, kui ta kätte saaksin.”

 Ja, Tuks, nüüd läheme kohe ära. Läheme koju ja põeme, võib olla saame veel terveks. Ja kui kunagi välja peaks tulema, kes süüdi on, siis tasume kätte.

 Võtan eeskojast püssi ja asutan kojuminekut, ilma et vähematki korda oleks saatnud. Misparast ei kuulnud ma madami sõna, kui ta mind keelis? Rumal ja kõige nurjaläinum käik minu elus!

 „Hääd tervist, perenaine.”

 „Hääd tervist, noorhärra.”

 „Jumalaga, Hilda!”

 „Jumalaga!” vastab tüdruk tasa ja vaatab maha, nagu millegi üle aru pidades. „Oodake natuke,” ütleb ta siis järsku, „saadan Teid.”

 Seepääle jookseb ta ruttu kambri ja tuleb, must siidirätik kaela ümber, tagasi.

 „Tulge,” kutsub ta, teise külge näidates, „kõnnime pisut soo serva mööda edasi. Siit alla minnes, võiksid nad meile põõsaste varjus vastu hii-

124

lida ja see ei oleks Teile hää. Ei, ärge kartke, et Teie Tuksi kaua vaevan. Ainult paar sõna tahtsin öelda… sest ega me üksteist enam vist ei näe.”

 „Lubasite ju homme Viimsisse tulla?”

 „Ah ei. See oli nii… muidu öeldud.”

 Sammume vaikides soo serval. Mäeriba läheb järjest kitsamaks ja näib nagu saar keset määratumat lagendikku. Sääl, eemal, kaob kindlam maa hoopis ja sulab ühte kohiseva ja koriseva sooga.

 „Tahtsite mulle midagi öelda, Hilda?”

 „Ja… Aga õieti ei ole mul midagi öelda. Ainult ärge pahane olge, et Teiega täna nii kõnelesin. Mul on kahju, et Teile halba öelsin, ja pärast, kui ära olete läinud, siis on mul veel rohkem kahju. Tean seda. Aga vahel tuleb niisugune tuju… Emalegi ütlen vahel halba ja pärast on ikka kahju, sest ema on hää inimene. Teie olete ka. —Ah, ma ei tea isegi, mis kõnelen. Kardan, et naerma hakkate, kui…”

 „Mispärast peaksin naerma?”

 „Tahaksin Teile anda midagi… mälestuseks. Et Te vahel, kui mööda ilma rändate, minu pääle mõtleksite… Metskassi pääle, kes... kes alati Teie pääle mõtleb. Ärge pahandage, ärge naerge, et nii kõnelen… aga muud ei olnud mul Teile midagi öelda.”

 „Ei usu, et minu mälestusest kunagi kaduda võiksite. Andke mulle lillesid soo servalt, tahan neid alati enesega ühes kanda ja mõelda Hilda pääle, kes sääl elab, kust lilled pärit.”

 „Lilled närtsivad ja kõdunevad. Võtke see rätik”

 Tüdruk võtab rätiku kaela ümbert ja vaatab mulle paluvalt otsa.

 „Teete endale liiga, Hilda. Rätikut on Teile vaja.”

 „Võtke!”

125

 „Hääküll, Hilda. Toon Teile ka midagi mälestuseks. Ehk… kui see mulle korda ei peaks minema, siis saadan Viimsi perenaise kaudu, kusagilt kaugelt. Siis kirjutage, kuida elate, ja andke kiri Viimsi perenaisele. Tema saadab ta mulle kätte. Võib olla, kirjutan siis Teilegi ja kõnelen, kus olen, mis teen. Kas kirjutate, Hilda? Ei? Te raputate pääd?”

 „Mina ei kirjuta siis enam ühtegi kirja.”

 „Mispärast?”

 „Lasen neid mängida ja talitada nagu nad tahavad, aga kui nad juba arvavad, et kõik nende tahtmise järele lõpeb, siis —”

 „Siis?”

 „Siis teen nende plaanid korraga tühjaks.”

 „Hilda!”

 „Ja, ja, sinna…”

 Hilda tähendab käega järve poole. Järv sätendab loojamineva päikese paistel süütult ja rahulikult. Ta ei aimagi, et siin, tema lähedal, keegi oma eluga lõpuarvet teeb ja ennast temale tahab ohverdada.

 Mäeküngas lõpeb ja vajub sohu, nagu kellegi ahnesse kurku, kes iga silmapilk kõike valmis on neelama, mis temale läheneb. Peame tagasi pöörma.

 „Edasi! Edasi!” hüüab Hilda korraga, ja tõmbab mind enesega õõtsuvat soo-pinda mööda mustava loigu poole.

 „Jumala pärast, Hilda, kuhu tahate minna?”

 „Haha,” naerab tüdruk. „Ärge kartke! Loiguni võib minna. Loigu kaldal käin tihti. Säält edasi küll enam ei saa, sest — sest —”

 Sel silmapilgul kostab meie seljataga valju naer. Mäerinnakul seisab Madjak ja vahib hirvitades meie poole. Hilda haarab mõlema käega

126

minu käevarrest kinni ja vahib tarretanuil silmil kohutavat mehekogu, kes alla sohu veel suurem näib kui muidu.

 „Edasi, edasi!” hüüab Madjak, püssi najale toetades. „Soos on kahjulik seista, peab ikka edasi minema, muidu võib kergesti alla vajuda.”

 „Aa, see olid sina, neetud logard, kes koera viskas. Koertega pead sa sõda, vilets röövik. See nummer ei pea sust karistamata mööda minema.”

 „Ära lori tühistest asjadest, noorhärra. Sulle on praegu ükskõik, mitu jalga koeral all on. Mine edasi, mülka poole.”

 „See nummer ei lähe sust karistamata mööda, pane tähele!”

 „Haha! Mõtle parem enda pääle ja mine edasi.”

 „Kes ütleb, et ma edasi pean minema?”

 „Mina, mina. Nagu näed, ei ole siin kedagi teist lähedal. Vaata nii kaugele kui tahad, ühtegi hinge ei ole nägemas, kui su sohu kupatan.”

 „Ta tahab meid sohu ära uputada!” ütleb Hilda tasa ja kahvatab.

 „Seda häbematust pead sa kahetsema, Madjak. Kasi minema jalamaid, ehk —”

 ,,Ahaa,” vastab müürsepp, „sa tahad lasta. Hääküll, nüüd on paras aeg vaadata, kumma püss paremini võtab.”

 Hiiglane võtab püssi kätte, tõmbab mõlemad kuked üles, vaatab meile pilkava naeratusega otsa ja ütleb siis Hildale:

 „Tule siia, tüdruk! Sinu järg tuleb pärast, praegu on mul ainult noorhärraga tegemist.”

 Sääl käib tüdrukust korraga nagu elektrisäde läbi, ta pigistab minu käevart justkui tangidega ja sosistab hingeldades:

 „Laske! Laske! Laske!”

 Nagu mõne võõra jõu läbi juhituna tõstan püssiotsa Madjaku poole. Soo, järv, soomajakene,

127

kogu ümbrus, isegi tüdruk minu kõrval kaob kuhugile ära, näen ainult vastikult hirvitavat nägu enese ees. Sinna, sellesse kortsulisesse lihasse ilmuvad nüüd varsti verepisarad, ja kogu hirmutis langeb maha, nagu pehkinud puutüvi.

 ,,Laske! Laske! Laske!"

 Sääl kerkib ümbrus korraga jülle silmi ette. Tunnen, kuida tüdruk minust, nagu palavikus varisedes, kinni hoiab. Siin on elu ja surma küsimus päevakorral, lähem silmapilk toob seda ehk teist. Aga kaugelt kostavad kellegi sõnad ja tungivad mulle kõrvu:

 Kirjutatud o ...

 Ei, ma ei suuda tappa inimest, kes nii saatanlik-rahulikult minu ees seisab ja surma ootab. On ta tõesti nii pöörane, et ta veel pärast mind arvab lasta võivat? Ometi hoiab ta oma püssi rahulikult käe pääl ja ei tee vähematki sihtimise katset. Igatahes oleks see õigem püsside proov, muidu seisaks küsimus ainult laskjate kärmuses.

 „Laske! Laske!” kordab Hilda.

 „Ei, Hilda. Lähme välja soost.”

 Aga vaevalt olen tüdruku ühe sammu võrra mäerinnaku poole tõmmanud, kui Madjak püssi otsa meie poole pöörab ja vihast kriiskava häälega hüüab:

 „Seiske paigal, või ma lasen!”

 „Mis? Sina ei taha meid välja lasta?”

 „Ei. Sinna mülgastikku tahan su ajada.”

 „Kasi minema!”

 „Ära tule, ma lasen.”

 „Saatan inimese näol, sa unustad, et ka minul püss on.”

 „Siis lase, aga ära ähvarda.”

 „Kasi minema! Ütlen viimist korda.”

 „Kasi mülkasse!”

 „Laske! Laske!” sosistab Hilda.

128

 Läbi püssirohu suitsu näen hirvitavat naisenägu. Lähemale, lähemale tuleb inetu, viltukistud suu; pisikesed, teravad silmad torkavad. Kortsulisele, väänatud pesutombu sarnasele palgele ilmuvad punased täpid — nüüd, nüüd kukub sookoll. Mis? Ta hirvitab ainult ja käseb ikka veel mülkasse minna. Mingit vereplekki ei ole tal näos. Põrgu, kas talle sellest laengust veel küllalt ei saanud? Hääküll, pead veel ühe saama.

 Nüüd pead ometi kukkuma, kui sa saatan ise ei ole ja kui sind põrgu võimud ei kaitse. Ahaa, ta vaarub, vaarub...

 Künkalt kostab pilkav naer.

 „Nii. Nüüd lasen mina,” ütleb Madjak ja pöörab püssi otsa meie poole.

 „Lase, saatan, kui tahad, aga seekord ei pea sa mu käest enam pääsema!”

 „Tagasi, tagasi! Kasi tagasi, või ma lasen!”

 Sääl haarab minu õlast keegi tugevasti kinni, nagu tahaks mingi võim mind sohu suruda — Hilda.

 „Jumala pärast,” sosistab tüdruk, „mitte sammu edasi, ta laseb Teid surnuks. Ta on — ta on Teie padrunitest haavlid välja võtnud. Meie oleme kadunud.”

 „Aa!”

 Nagu välk käib mul korraga pääst läbi — muidugi, kuida võis see teisiti olla. Aga nüüd on ainult ühte — ühte silmapilku vaja, et —

 „Seisa! Seisa!” möirgab Madjak. „Mitte ühte liigutust! Ha, poisike, tahad uusi padrunid võtta. Ei, sõber, neist oli juba küllalt. Kolmandat korda ei taha ma sulle enam märgilauaks seista, sest nüüd on minu kord lasta. Ha-ha-ha, ütlesin sulle, et me enda eest kosta jõuame, nüüd nõed, et jõuame. Sa ei kuulanud, mis sulle öeldi; arvasid, et sul rumalate maa-matsidega tegemist on, kes

129

midagi ei näe ega kuule. Nüüd näed, vennas, et meie mõnikord targemad oleme kui linnasaksad. Seisa! Seisa! Ara liiguta ennast.”

 „Pea suu, Madjak, sinu tarkus on varguses. Kui sa minu padrunitest haavlid ära varastad, siis ei ole see veel tarkus.”

 „See on ükskõik. Ja nüüd teeme asjale lõpu. Võib olla, et sinu paugutamise pääle siia veel uudishimulisi kogub, sellepärast ei ole mul vähematki lusti sinuga kaua jännata. Pööra jalamaid ümber ja mine sohu. Sina, tüdruk, tule siia.”

 Peaaegu on see kõige õigem, mis mulle veel üle jääb — sohu minna. Mistarvis edasi elada, pääle häbistavalt nurjaläinud katsete sellest metsalisest võitu saada; mistarvis edasi kiratseda pääle alanduste ja iga silmapilk meele tuletada enda abitust ja lapsikut osa, mis ma Hilda elukäigus mänginud. Olla või mitte olla — vahepäälist teed ei ole. Aga siis igatahes mitte sinu käsu pääle, tõbras! Vähemalt naerda ei pea sa võima pärast minu surma. Ainult üks silmapilk —

 Kuid minu kõrval on keegi, kes mõtteid näib lugeda võivat. Järsu liigutusega võtab Hilda minu käest kinni ja sosistab:

 „Mitte, mitte! Tulge, lähme. Tulen Teiega kaasa.”

 „Kuhu? Sinna?”

 „Ja, ja, sinna. Võib olla, pääseme mülkast mööda, siis oleme pääsnud. Ei, Jumala pärast, ärge liigutage püssi. Palun Teid, vannutan Teid, ärge liigutage püssi.”

 Nende sõnadega lükkab tüdruk mind tagasi soo poole ja seisab, nägu varjates, minu ja Madjaku vahel. Kaldalt kostab hirmus vandesõna — sookoll on Hilda plaanist aru saanud.

 „Tagasi, tüdruk!” kisendab ta. „Jalamaid tagasi, ehk ma lasen.”

130

 „Lase,” vastab Hilda, „siis lased mõlemaid, ehk mind üksi.”

 „See on meeletus, Hilda, mis Te teete. Minge kaldale.”

 „Ei!” vastab tüdruk kindlasti. „See on minu süü, et siin oleme. Päästan Teid, ehk kui mitte — siis lähme mõlemad.”

 Korraga kostab soomajakese poolt naisterahva hele kisa. Kaugemal hulub haige koer, pikalt ja kaeblikult, nagu kutsuks ta peremeest koju. Nüüd, nüüd on paras silmapilk käes. Nüüd vaatab sookoll tagasi, ja selle aja sees... Jumal tänatud, seekord oleme pääsnud — minu püss on uuesti laetud.

 Ahaa — mõjus. Nüüd mõjus. Sookoll vajub järsku küüru, äigab käega üle kukla ja astub siis lõdval sammul sookaldalt eemale. Nagu jahikoer lastud metslinnu juure tormab, nii jookseb Hilda, mind enesega ühes tõmmates, mäekünka poole. Üleloomulikult suurte silmadega vaatab tüdruk mulle otsa, väriseb kõigest kehast ja sosistab ühte ja samu sõnu:

 ,,Pääsnud! Pääsnud! Pääsnud!”

 Sel silmapilgul jõuab soomajakese perenaine meie juure. Vana naisterahvas on kahvatu nagu surnu ja lõõtsutab kiirest jooksust. Iga silmapilk ähvardab ta maha langeda.

 „Issand Jumal, mis siin on?”

 „Ei ole midagi,” rahustab tütar, ema ümbert kinni võttes ja Madjaku poole tähendades. „Näe, kui läheb. Ta sai oma palga. See on hää, et ta oma raipe ise ära koristab. Nüüd ei too ta oma konta enam siia.”

 ,,Issand Jumal! Issand Jumal!”

 Aeglaste ja kindluseta sammudega, püssi järel lohistades, läheb Madjak. Ilma kõrvale ehk seljataha vaatamata sammub ta edasi, soomaja poole. Majakese lähedal tuleb talle lombak koer

131

vastu. Saab näha, mis ta nüüd teeb; peaaegu kindel on, et ta vähemalt koera pääle oma viha välja valab. Aga ei! Sookoll ei näi oma ümbrust tähelegi panevat, ikka edasi, ikka edasi. Tuks tunneb oma vaenlase ära ja jookseb huludes kaugemale. Kuid säält tuleb, maja varjust, üks mees Madjakule vastu — Jannu. Ai, ai, kui halval ajal sa tuled, kurbade silmadega luuletaja! Peavad sul ka alati kõiksugu äpardused kannul käima. Kui nüüd sinu kurb süda korraga vaikima sunnitakse ja sind maale saadetakse, kust ei ole tagasitulekut. Edasi! Võib olla, läheb mul korda sind päästa.

 Ahaa, poiss on juba hädaohtu silmanud ja pöörab rutuliste sammudega kõrvale. Sääl silmab ta ka juba mind ja jookseb, kohkunult tagasi vahtides, lähemale. Kuid imelik! Madjak ei tee temast väljagi, vaid sammub sügavas mõttes edasi. Jannu jääb seisatama ja vaatab oma vaenlasele imestades järele. Muidugi, see on kõige õigem praegusel silmapilgul — kindlaks teha, kas sookoll majakesesse pöörab või mööda läheb.

 Lähen aegapidi Jannu juure, teretan. Oo, poiss lõdiseb kõigest kehast, nagu oleks ta praegu külmast veest tulnud. Ja, ja, surm läks mööda, eks ole, Jannu?

 Jannu vahib ikka veel minejale tarretanult järele ja ei näi uskuda tahtvat, et ta nii kergelt pääsis. Siis näitab ta majakese poole ja sosistab taganedes:

 „Tagasi tuleb!”

 Ja, tõesti, Madjak pöörab ümber, aga ei tule mitte meie juure, vaid läheb järve poole viivale teerajale. Esimese põõsa juures jääb ta seisatama ja peab millegi üle aru. Pea, ta tahab meile midagi öelda.

 „Meie saame veel kord kokku, noorhärra. Ja siis — siis —”

132

 „Siis teeme lõpuarve — hääküll.” Väga õige — lõpuarve tuleb veel. Kui ta käia ja kõnelda jõuab, siis pole vaja karta, et ta nende haavade kätte sureb. Metskassi rõõm oli enneaegne. Ei, vaenlane elab veel, ja elab ainult kättemaksmise mõtetega. Nüüd on vaja kõike ihu- ja vaimujõudu kokku võtta, et lõpuarvet meie kahjuks ei tehta.

 „Mis nüüd saab?” küsib Jannu järsku. Mis nüüd saab? Jah, mis saab nüüd? „Tänaseks on küllalt, kulla Jannu. Homme, homme, siis mõtleme edasi. Hommik on õhtust targem.”

 „Nüüd peate aga õige, õige ettevaatlik olema.”

 „Igatahes mitte nii hooletu nagu täna.”

 Seletan Jannule tänaseid sündmusi. Poiss vaatab mulle imestades otsa, nagu tahaks ta öelda, et isegi tema kavalam oleks olnud.

 *

 „Noh, Metskassikene, mis mõtlete nüüd teha?”

 „Ta elab! Mõtelge, ta elab!” hüüab Metskass ja vaatab kohkunult teeraja poole, kus tugev mehekuju põõsaste vahel järve poole liigub”.

 „Ja, ta elab. See on kindel. Ta läheb kõrtsi, peseb haavad viinaga puhtaks, seob määrdinud taskurätiga kinni ja põeb paar päeva. Arvate, et see mõni haavlitera, mis ta kaela ja turja sai, teda tapab? Kui valu iseäranis suureks peaks minema, laseb ta tohtril haavlid välja urgitseda ja elab edasi, nagu poleks midagi olnud.”

 „Ja, aga mis peab meist nüüd saama?” küsib soomajakese perenaine kurvalt.

 „Just sellest tahtsin praegu kõnelda. On teil siin lähedal sugulasi, kelle juure te mõneks ajaks varjule võiksite minna?”

 „Lähedal mitte, aga kaugemal küll… õde.”

133

 „Mida kaugemal, seda parem. Minge kohe teele, ärge viivitage silmapilkugi. Enne kui nad tagasi tulevad, peate juba küllalt kaugel olema, et nad teid kätte ei saaks. Teie, Jannu, saatke neid ja tooge mulle sõna, kui tagasi olete jõudnud. Teate ju, kus elan?”

 „Ja, aga,” kahtleb perenaine, Läheme küll, aga mis pärast saab? Ükskord peame ikka tagasi tulema.”

 „Ei, ei, ära kõnele, ema!” hüüab Hilda. „Lähme! Mis pärast saab, see on ükskõik. Tahad, et meid jälle peksetakse ja juuksist veetakse?”

 „Nojah, õigus ta on,” annab perenaine järele. „Lähme siis.”

 Kõik kolm liiguvad aegapidi ja mõttes soomajakese poole. Imelikud on inimesed: isegi säält, kus nad nii palju viletsust kannatanud, näib neil raske lahkuda olevat.

 „Hääd teed, Hilda! Hääd teed, perenaine! Nägemiseni, Jannu!”

 „Hääd tervist! Hääd tervist! Olge ettevaatlik, Madjak võib tee pääl luurata.”

 „Olge minu pärast mureta.”

 Jah, nüüd lähme koju, vaene Tuks. Kui meil muud tröösti ei ole, siis on seegi teadmine, et vaenlasele kätte maksime. Muidugi on raske öelda, kumb teist praegu suuremat valu kannatab, aga ole julge, et temalgi turi kaunis tublisti sügeleb. Sinna, sinna, Tuks — ikka Viimsi poole. Näed, aeg on hiline, videvik läheneb ja Viimsi perenaine ootab meid. See paha soo on sääl veel ees, see on õige, aga külap me läbi saame. Pääle sood tuleb kindel maa ja nii oleme päral. Siis hõõrume sinu jalgu searasvaga ja terpentiniga, seome ta kõvasti kinni — küll näed, et paraneb.

 Ahaa, meid hõigatakse veel tagasi.

 „Mis on, Metskass?”

134

 „Tean, tean,” ütleb tüdruk, „Teie päästate mind sellest hirmutisest. Sain kohe aru, et meid ainult seniks ära saadate, kuni — kuni — Nüüd nägin, Teie olete see, kes — Teie teete seda — võite seda — Jääge terveks! Elage hästi!”

 Ja siis jookseb tüdruk ruttu tagasi, nagu kartes, et midagi ütlen, mis temalt pääsemise lootuse võiks võtta. Jälle on ümberringi vaikus, nagu poleks sellel teerajal ja majakese lähedal ühtegi hingelist pääle minu. Otsekui suur lindude parv lendas kohinal mööda, sõudis kaugemale, kaugemale ja kadus õhtuse hämaruse sülle. Kaugelt, nagu teisest ilma servast, kostab vaevalt märgatava hoigamisena raudteerongi vile. Sääl kaugel võitlesid õnne pärast kaks tundmata vägevat; nüüd on teine langenud ja lamab jõuetult oma enese veres. Loojamineva päikese viimse helgi poole aga tungib langenu hädakisa, nagu saadaks see, kes läheb olematusesse, päikesele oma viimse tervituse.

 Nüüd nägin, Teie olete see, kes — Teie teete seda — võite seda...

 O l e n siis see, kes — Teen siis seda — V õ i n siis seda?

 Ei, ei. Aga ma p e a n.

 Nüüd peaks kellegilt nõu küsima, kellegilt, kes mulle hääd soovib. Aga kellelt? Taevas pää kohal on nagu vask, ümberringi kihiseb äraandlik soo, ja need teised on nõrgad, veel nõrgemad kui mina. Oi, kui tarvis mulle sind praegu oleks, pisikene Pingoud! Sinu pisikeses kehas elab vaim, nagu karastatud teras, mis ainult üheainsa ees pehmeks ja tundlikuks läheb — kunsti ees. Kõigest muust saad sa paari vandesõnaga üle, ilma juurdlemiseta, ilma kaalumiseta. Kindel on, et sa kunagi minu praegusesse seisukorda ei sattu, sest mis läheb sulle ümbrus ja kaasinimesed korda, veel vähem soomajakene oma elanikkudega. Ome-

135

tigi tahaksin teada, mis teeksid, kui sind mingi salajõu läbi minu asemele seataks.

 Pea! Kusagil on veel keegi, kelle juure tahaks minna, kellega tahaks kõnelda... kaua, keda — Mis on siis minuga õieti? Lähme koju Tuks. Perenaine ootab meid.

 Kirjutatud on...

 „Tahad teada, Liis, mis mulle täna juhtus?”

 „Ja, Toomas, kõnele mulle kõik, kõik.”

 „Hääküll. Istu siia minu kõrvale ja kuula.”

 „Ja nüüd? Mis mõtled nüüd teha?” küsib Liis, pääle minu jutustuse.

 „Seda ei tea ma sulle praegu veel öelda, madam.”

 „Andsid sõna, et sa enam soomajakese juure ei lähe.”

 „See sõna oli valesti antud.”

 *

 Esmapäeva hommik. Juku asutab linnasõitu. Sääl on jälle mingisuguseid masinaid tarvis tellida, pangas vaja käia, selle ja teisega vaja kõnelda ja veel palju muid sarnaseid asju, mis edasilükkamist ei kannata.

 „On sul ka linnast midagi vaja?” küsib Juku minult.

 „Minule? Tõesti mitte midagi. Aga kui paar pudelit paremat veini ühes tooksid, siis oleks põhjust sind oodata.”

 „Vein on iseenesest mõista. Aga pääle selle?”

 „Pääle veini ei ole midagi. Siiski, oota, — minu elektri-lamp ei valgusta enam õieti — kui nii lahke oleksid ja paar uut batareid ostaksid.”

 „Seda võib teha.”

136

 Juku võtab taskuraamatu välja ja märgib minu tellimise üles. Vankrisse istudes vaatab ta veel korra madami pääle, nagu manitsedes et see hästi kodu järel vaataks, nokutab jumalaga jätmiseks pääga ja sõidab siis minema.

 „Nüüd oled mehest ilma, Liis.”

 „Ja, nüüd olen mehest ilma.”

 „Nüüd, kui sul midagi hädalist toimetada ei ole, võiksime sinu pildi kallal pisut töötada. Muidu läheb päev päeva järele mööda ja meie ei edene põrmugi. See oleks kurb tagasivaade suve pääle, kui ma sügiseni midagi ei ole teinud.”

 „Võid sa täna maalida, pääle eilse —?”

 „Oo, ja. Meie oleme silmapilgu mehed. See, mis meile õhtul suur sündmus näis, kaotab hommikuks teravuse, ja järgmisel hommikul mõtleme veel vaevalt selle pääle.”

 „Tõesti? Ja see on igas asjas nii?”

 „Ei tea, kas just igas asjas, aga harilikult on nii.”

 „Õnnelik inimene.”

 „Suurlinn, suurlinn, madam. Sääl läheb elu sarnase tempoga edasi, et aega üle ei jää üksikute asjade üle kaua mõtelda. Muidugi ei või see ainult suurlinna mõju olla, mis minusse jäljed jätnud; arvan, et sündinud kergemeelsus ka pisut osa mängib.”

 „Oled sa kergemeelne? Või õigemini, saad sa ise aru, et kergemeelne oled?”

 „See on minu viga, et enesega liiga palju tegemist teen. Loomulik, et sel kombel üks minu suurematest pahedest mulle tundmatuks ei võinud jääda.”

 „Leiad sa, et see üks suurematest pahedest on? Minu arvates on sel pahel ka oma hääd küljed. Näituseks, võid sa eilse pääle vaatamata täna tööd teha. Mõni teine, kes —”

137

  „Hääküll, aga mul on piinlik, kui jutt liiga kaua minu pääl viibib. Mis oleks, kui me mõne sõnaga sinu isikut puudutaksime?”

 „Minu kohta ei ole midagi öelda, Toomas. Mina olen harilik maa-memm, nagu kõik teised.”

 „Ära unusta, kallis madam, et sind juba ennemalt natuke tundsin.”