A. H. Tamsaare



 



                             



 



Noored



hinged









Noored hinged





A. H. Tamsaare



 



Noored hinged



Noor-Eesti  wäljaanne  1909





Trükitud  „Postimehe"  trükikojas, Tartus





Unistuste suikel P. M. T - le pühendatud



 



                    





1.

 

„Ometi kord tulid sa, ma ootan sind juba tükk aega," ütles Karl toolilt üles tõustes ja Ainole wastu astudes, kui see õhetawa näoga uksest sisse  tormas.

 

Wiimasel ajal tuli sagedasti ette, et üli­õpilane neiut kodust ei leidnud, ja need juhtu­mised näisiwad järjekindlamaks muutuwat. Juba waremalt oli noormees seda tähele pannud, kuid täna, kus ta oodates neiu raamatuid soris, mõtles ta selle üle iseäranis järele. Oli midagi uut ilmunud, mille ees Karl arusaamatuses seisatama jäi. Tema tõsine, pikkamisi mõtlew pääaju ei suutnud sellest uuest nii pea läbi tungida ja tema esimeses õhinas pakitsew rind kippus tuksumises peatama jääma.

 

„Kas me ei lähe mitte jalutama?" küsis noormees.

 

7




Selle küsimise juures näis neiule midagi meelde tulewat; terwest tema olewusest käis wäike nõksatus läbi.

„Jalutama ...“ kordas ta ja istus lähema tooli pääle.

„Mis sul täna on? Kus sa käisid?“ küsis üliõpilane neiut silmitsedes.

„ Wäljas..."

„Sa oled  nii iseäralik."

„Mul on  palaw."

„Aga ilm polegi ju nii soe, ennem on wilu.“

Neiu tõusis toolilt ülesse, nagu tahaks ta millegi eest ära põgeneda, liigutades enesest midagi eemale peletada.

„Lähme jällegi wälja, ükskõik kuhu, sääl on lahkem", ütles ta siis järsku. Kui nad aga uksele lähenesiwad, tuli ema neile kõrwalolewast toast wastu ja ütles tütre poole pöörates:

„Jälle oled sa jooksnud. Waata, et sa ennast tuule käes ära ei külmeta. Herra Raismik, pidage Teie teda silmas, Teie olete mõistlikum. Mul on tema pärast alati hirm, tema saab kõigega  walmis."

„Pole wiga", sõnas Karl wastu.

„Lähme",  ütles Aino.

Ja nad kadusiwad kärmesti ukse taha. Ema ruttas aga akna juurde ja waatas noortele järele.   Sääl läksiwad nad kahekesi: noormees

 

8


suur ja tugew, kõrgete õladega ja ette poole wimmas, tütarlaps sale ja painduw, sirge kui jõeosi. Ohe samm raske, poolkohmetu ja rõhuw, teisel — kerge,  hüppaw,  lendaw.

Proua Wõsand oli sagedasti neile nõnda aknast järele waadanud. Nendes polnud nähta­wasti midagi ühist. Ka wastutulijad uulitsal oliwad wististi selles arwamises. Imestades waatasiwad nad nooremehe ja neiu pääle, nagu tahaksiwad nad küsida: „ Kudas on need kaks kokku juhtunud?" Siiski waatas proua Wõsand nii häämeelega tütrele ja Karlile järele. Kõige selle wälimuse wastolu pääle waatamata näis nendes siiski nii palju kokku­kõla peituwat; ainult terawat silma oli waja, mis seda tähele suutis panna. Ja proua Wõsand arwas omal niisuguse silma olewat. Kui noored inimesed lähema uulitsanurga taha ära oliwad kadunud, mõtles proua hääl meelel selle üle järele, et tema Ainol niisugune mõistlik noormees kaaslaseks on. Ta on alati tõsine, mõttes ja ei tee midagi järelekaalumata. Mis wõiks küll Ainoga juhtuda, kui tema kaaslane ta enese sarnane oleks! Jumal hoidku selle eest!

Sel ajal, kui proua Wõsand akna all seistes nõnda arutas, astusiwad Karl ja Aino kär­mesti uulitsat mööda edasi.   Nagu hirw jooksis

 

9


neiu; waewalt suutis noormees oma pikkade jalgadega talle järele.

„Miks sa täna nõnda ruttad?"  küsis Karl.

„Metsa tahan", wastas neiu. „Aga tead, ole wagane, ära lausu sõnagi, ma ei taha. Metsas, sääl..."

Ja nad sammusiwad tummalt. Neiu wahtis otsekohe oma ette maha. Noormees heitis paar pilku kõrwalt tema pääle. Aino kaunis pikk nina näis weel pikemaks weninud ole­wat, nina pääl olew waewalt tähelpandaw kühm kõrgemaks kerkinud; paled lõkendasiwad tal leekides. Tuul wiskas aeg ajalt mus­tad lokid silmade ette, kuid ka läbi lokkide helkis nende sinihallikate pilk.

See kõik oli nooremehele nii tuttaw, täna siiski nii uus. Kui nad linna taha wäljale jõudsiwad, tegi Aino jaki nööbid lahti ja laskis hõlmad tuule käes lehwida.

„Karl, mul on sulle midagi rääkida," ütles neiu tõsise häälega ja pööras silmad nooremehe poole. Nendes näis kahetsus ja andekspalumine helkiwat.

Karl waikis.

Kui nad metsa lähedale oliwad jõudnud, ütles  neiu :

„Miks sa midagi  ei  räägi?"

 

10


„Sa käskisid ju waikida," wastas üliõpi­lane, ja tema hääles kõlas waewalt tunduw kibedus. Neiu ei pannud seda aga tähelegi, kui ta ütles :

„Aga see oli ju linnas, nüüd oleme metsas. Nüüd räägi, lobise, naera. Ma tahaksin hõisata, kõigest jõust karjuda. Mets ja maa peaks  rõkkama,  siis oleks parem."

„On sul siis täna halb? Harilikult on sul ju ikka hää."

„Mul oli täna kole, hirmus hää! Aga nüüd on  halb, sinu pärast halb."

„Minu  pärast?"

„Jah … Mäletad, me lubasime üksteise wastu otsekohesed olla. Ja awalikud. See oli juba ammugi. On sul weel meeles? Mul näib, nagu oleks see alles eila olnud. Ja nüüd on mul walus:  ma pole oma sõna pidanud."

Selle juures waatas noormees oma pea­aegu wärwita silmadega neiu sinistesse põhja­tutesse laugastesse. Kerge etteheide ühes sõnadega: „Seda ootasin ma juba ammugi" helkis Karli pilgus. Aino tundis seda ja see tegi talle weel rohkem  haiget.

„Sa ei tohi pahandada," ütles neiu: „Sa tead ju, missugune ma olen. Kõik nime­tawad mind pilgates tuulepääks, juba lapse-

 

11


põlwest saadik. Sina oled ainuke, kes minust teisiti on  rääkinud ja arwanud."

„Ja eksinud?" lisas Karl küsides juurde, mis pääle ta naeratada püüdis. Sellesse naerusse ähwardasiwad aga kibedusejooned tekkida.

„Ei, wast mitte," wastas Aino palawalt. „Sind ei saa ma eksiteele wiia, ei saa petta. Ka teisi ei peta ma, kuid nemad ei saa minust aru. Ma olen ju niisugune, nagu ma olla saan, nemad aga tahaksiwad, et ma nõnda oleksin, nagu ma olla ei saa, ei tahagi olla. Sina aga oled minuga rahul, ükskõik mis ma teen. Ja seda walusam on mul praegu. Siiski olen ma õnnelik, õnnelik! Sellepärast tahaksingi ma kisendada, karjuda — kuni wäsimuseni. Ma peaksin praegu ehk oma meeleolu üle järele mõtlema, see oleks tarwilik, isegi huwitaw, kuid ma ei saa. Kas ma seda kunagi peaksin wõima… Püsimata tahaks edasi, ei ole peatamist ega puhkamist. Kord mõtlesin ma, et ma sinu juures teisemaks, mõistlikumaks saan; mamma arwab ja loodab weel praegugi seda. Kas ta lootus aga täide läheb, see on wäga küsitaw. Sa oled selleks liig tugew ja tüse, et mind mõistlikumaks teha. Nüüd aiman ma aga, et midagi uut, suutuks uut tulemas on,  mida ma kunagi tundnud pole..."

 

12


Nad oliwad metsa warju maha istunud. Noormees wahtis üksisilmi neiu pääle. See rääkis ja ta hääl kõlas kurwalt. Wõi awaldas tema suur õnn ennast nõnda? Kes teab. Karli kõrwus sai aga rääkija hääl kurwa kõla. Wõib olla, ehk oli see sellepärast, et ta ise kurwameelseks muutus ja et terwele loodusele juba warase sügise haledusemärk otsa ette oli wajutatud. Midagi suurt ja tumedat lähenes. Warsti saab ta siin olema. Ta laotab oma öökullitiiwad laiali ja mässib kõik sinna sisse. Tumeda uduna katab  ta taewa ja  maa.

„Sa nägid," rääkis neiu edasi, kudas mul palaw oli, kui ma koju tulin. Ka nüüd weel tunnen ma oma palesid õhetawat. Ma tulin herra Kulno poolt... Waata, kui lihtsalt ma seda sulle ütlen. Mitte kellegi teise wastu ei wõiks ma seda nõnda teha... Sa oled ju temaga tuttaw?"

Noormees nokutas selle küsimise pääle jaatawalt pääd.

„Mul on weel praegu nii selgesti meeles," rääkis Aino edasi, „kudas me üheskoos kuni wäsimuseni lobisesime ja naersime. Wiimaks teeb ta tõsise näo, suutuks ootamata; see ajab mind jällegi naerma ja tema ütleb pühaliku häälega: ,Küll naerust see kord. Pill tuleb pika ilu järele!' Mina naersin aga   weel

 

13


hullemini. „Nii siis,“ räägib tema, „Teie nae­rate, mina aga mõtlen endi naeru üle järele, otsin eneses tema põhjust.“ „Olete teda ehk juba leidnud?“ küsin mina. ,Jah', wastab tema, nimelt: ma tahaksin Teid suudleda. Nii wäga tahaksin ma Teid suudleda.' Nõnda ütles ta ja jäi oodates minu otsa wahtima, nagu puupost, mitte oimu ei liigutanud ta. Kuid tead, see nägu tahtis naeruga mul hinge seest wõtta. Ja nii tulingi ma naerdes tema juurest ära, kuna tema tõsiselt minu järele ukse kinni tõmbas. Raksatades keeras ta tema lukku ja astus kindlal, nagu wihasel sammul eemale: ma kuulsin seda nii selgesti ukse taga seisa­tades."

„Ja nüüd oled sa õnnelik?" küsis üli­õpilane. Ta meel läks lahkemaks, süda ker­gemaks. Ta oli midagi aimates kartnud, see näis  aga eksitus  olewat.

„Ma olen nii õnnelik!" wastas neiu. „Mu süda wäriseb, hing tahab kusagile kaugele wälja."

„Aga milles seisab siis sinu sõnamurdmine?"

„Ah see! Noh, waata, ma olen juba mitu korda nõnda tema juures käinud ja ei ole sinule sellest sõnagi  lausunud."

Karl  naeratas.

 

14


„Ära naera. See pole sugugi naeruasi, ma tunnen seda. Nüüd ei tahaks ma enam tema Juures naerda ja see ongi wististi see uus, millest ma rääkisin. Ka mind paneb mu naermine järele mõtlema, sest nõnda pole ma weel  kunagi  naernud."

Nooremehe pilk muutus tumedamaks.

„Sinule julgen ma kõik rääkida, selle­pärast ei salga ma midagi. Ma tunnen, et ma teisiti ei saa, kui et ma warsti jällegi herra Kulno poole pean minema. Tema on minu wastu tõsisem olnud, kui ükski teine ja siiski olen ma tema juures rohkem naernud kui kusagil mujal. Ma tahaksin jälle tema nägu, tema tõsist nägu näha. Saad sa niisugusest tahtmisest aru?"

Noormees nokutas jaatawalt pääd.

„Aga saad sa ka sellest aru, miks ma niisugune olen, nagu ma olen, ja miks need teised kõik minu wastu niisugused on? Ise­äranis nooredmehed. Wõi on nad kõikide neiude wastu nõnda? Paar korda saad nen­dega kokku ja juba tulewad nad oma süda­mega, hingega, tundmustega. Kõik mõistawad nad mind hukka ja kõik tulewad ühe ja nendesamade sõnadega. Ma arwan, et nad kõik waletawad, sest nad kõik punastawad oma sõnade juures."

 

15


„Ei waleta,"  ütles Karl kindlasti.

„Kust sina seda tead?" küsis neiu imestanult.

„Ma tunnen " wastas noormees. Tema hääles kõlas midagi, mis neiut weel enam imestama pani. Ja kui ta silmadega noore­mehe omadesse tungis, siis sõnas ta kohme­tanult ja nõutalt:

„Ka sina?... Karl!"

See ei wastanud midagi, tema pilk ütles juba  kõik.

„Siis ei ole ka sina sõna pidanud," hakkas neiu natukese aja pärast rääkima. „Seda poleks ma milgil kombel uskunud, kui ka terwe ilm seda oleks tõendanud. Nüüd aga räägid sa ise sellest. Ja siiski ei tahaks ma weel uskuda. Ehk eksin ma, ei saa sinust õieti aru? Wõi ehk eksid sa ise? Ma tahaksin nii wäga, et me eksiksime. Kas siis mitte ainustki inimest ilmas pole, kes seda lubamist pidada suudaks?"

Neiu hääles kõlas kurblik unistus. Siiski ei saanud ta ka seda salata, et ta rinda salajane rõõm teed leidis. Sääl tahtis nagu keegi hõisata: „Ometi ükskord!" Kuid miks pidi see kõik just praegusel silmapilgul sündima! Ja kõik nii ootamata, etteaimamata!

 

16


„Ma ei tea", wastas üliõpilane neiu wii­mase küsimise pääle, „kuid praegu ei eksi meie kumbki."

„Oli see siis kõik ainult ilus unenägu? Ja kui kindlasti meie selle sisse uskusime, kui me tõotades üksteisele käed andsime: ainult sõpradeks   tahtsime   meie    jääda".

Nagu eemalt, kaugelt minewikust kostis neiu unistaw hääl.

„Mina ei uskunud mitte", ütles noormees tõsiselt.

„Karl!" hüüdis neiu sügawa imestusega, milles ka walu ja etteheide helises.

„Ja siiski andsid sa oma käe", rääkis neiu edasi. „Sa olid kawalam ja salalikum kui ükski teine. Sa luurasid kiskjana minu järele, mina aga pidasin sind taltsaks talle­keseks. On see tõesti wõimalik? Oled sa tõesti niisugune? Siis pole ma sind ialgi tundnud ega mõistnud. Ja tugew oled sa. Nii   tugewaks   ei   oskanud   ma   sind pidada".

„Tugew?"  küsis üliõpilane.

„Nojah, tugew! Niikaua suutsid sa seda kõike salajas hoida. Mitte midagi ei pannud ma tähele."

„See ei ütle muud midagi, kui et isegi naesterahwad niisugustes asjades mõnikord pimedad wõiwad olla."

 

17


„Ja siiski —  alatu olid sa ka".

Sõna alatu kõlas nõnda, et temast raske aru oli saada, kas ta haawama wõi meelitama pidi.

„Aino!" hüüdis noormees. „Saa ometi aru — ma ei wõinud teisiti. Ja kas olen mina selles süüdi? Kui siin üleüldse kedagi süüdistada wõib, siis ainult sind, sinu naeru. Isegi öösel kuulsin ma teda. Ma suutsin kõigega selleks walmis saada, et ainult sinu läheduses olla. Ja mida sügawamaks see tung sai, seda suurema hoolega warjasin ma teda. Ainult küüru wajusin ma weel rohkem. Waata, mu õlad on kõrged ja tugewad, piht tüse, kuid sinust hoowas koorem wälja, mis raskeks kanda läks. Ma kandsin teda siiski, lootes, et kord silmapilk tuleb, kus ma ta kergelt hinge tagasi tõmbates sinu jalgade ette wõin heita. Aga see silmapilk ei tulnud. Ja ma kinni­tan: minu suud poleks keegi nii pea rääkimiseks awada suutnud, kui mitte see kolmas meie wahele poleks tulnud. Seda kartsin ma juba ammugi. Tema on minust õnnelikum, sest sina leiad ka tema tõsisest olekust naeru, kuna sa minu naerust ainult tõtt wälja loed."

„Miks ei öelnud sa ammugi seda kõike? Siis oleks wõinud ehk lugu teisiti olla".

 

18


„Sellepärast ma just ei öelnudki. Ma teadsin, et ma siis enam sinu läheduses olla ei saa. See oligi see teine lugu, mida kartes ma weel tõsisemaks muutusin."

„Sa ei mõista mind õieti. Ma tahtsin öelda, et siis ehk seda kolmat ialgi poleks tulnud."

Karl ei arwanud oma kõrwu uskuwat. Ta waatas neiule küsiwalt silmadesse. Säält paistis talle jaataw päänokutus wastu.

„On see wõimalik?! Aino! Oh ma tola! Kudas ei pannud ma seda ialgi tähele! Ja me oleksime ka siis ikka weel kahekesi olnud? Aga see ei ole ju tõsi. Sa naljatad ; sul on hää mind piinata, ninatpidi wedada, sa oled sellega ju nii harjunud. Ka mina olen üks haledate silmadega eesel sinu suures karjas, nagu sa mõnikord ütled. Kurat wõtku, kuid sinu eeslite hulgas ei taha ma ka mitte olla. Päälegi ütlen ma weel: see pole mitte auks, kui kedagi ainult eeslid armastawad. Olgu ometi  mõnigi  mõistlik hobune hulgas."

Wiimaste sõnade pääle plahwatas Aino heleda häälega naerma.

„Sa naerad, aga ma ei saa, kuigi ma tahaksin", ütles Karl kurwalt.

„Täna oled sa esimest korda naljakas", ütles neiu.    „ Ainult eeslid, mitte ühtegi mõist-

 

19


likku hobust! See pole sugugi halb. Kuid mis teha, neid aadelitõugu loomi on inimeste seas kole wähe."

„Kas juuresolijad wälja arwad?" küsis üliõpilane.

Neiu hakkas uuesti naerma.   Siis ütles ta:

„Enese üle jätan otsuse teiste teha, mis aga sinusse puutub"... Ta peatas, mõtles. Siis kargas ta maast ülesse, kumardas kärmesti nooremehe   juurde   ja   suudles teda otsa ette.

„Näed nüüd, see olgu märgiks, et ma sind oma eeslikarja sekka ei loe. Ainukesele eeslile pole  ma weel tänini seda teinud."

„Aino!" hüüdis noormees rõõmul imestanult ja sirutas oma pikad, jämedad käed neiu poole wälja. See aga oli juba eemale taganenud ja ütles:

„Ei tohi. Su käed on ju nii suured ja tugewad ja mina olen nii nõrk. Lase ma kaswan,  sirgun,  wõib olla siis."

Neiu istus jällegi oma endisele paigale. Ja wait oliwad nad mõni aeg. Kõrgete puude ladwad aga kohisesiwad, kuna all pool olewad oksad salasõnu sosistasiwad. Nad saatsiwad oma kolletanud lehti aegajalt wiimasele teele — maa poole. Need langesiwad lipendades ja näisiwad kuulmata keelel oma järeltulijatest unistawat, laulwat.

 

20

„Ma näen sind täna nagu esimest korda", sõnas neiu wiimaks.

„Mina sind niisamuti", wastas noormees.

„Kudas see küll kõik wõimalik oli! Ja mõtle ometi : terwed aastad on see nõnda olnud ja mitte midagi pole me märganud", rääkis  neiu.

„Jah, ligi kolm aastat", kordas noormees. „Aga nüüd nähakse ju ilmas nii palju ja sellepärast ei nähta sagedasti midagi. Ühe sõnaga — meie ei ole filosofid, meie ei oska seda näha, mille otsa komistades me nina wõime puruks lüüa".

„Ja kui salalikud meie ka oma kõige lähemate wastu oleme", rääkis neiu järele mõteldes. „Aga nüüd tahaksin ma sulle kõik öelda. Ega sa ei pahanda? Ka mina ei olnud kõigest sellest waba,   mis sind piinas."

„Ka sina mitte?"  küsis Karl rõõmuga.

„Ka mina mitte. See oli imelik tundmus. Ma olin kõiki meesterahwaid ühte wiisi tundma õppinud ja mul oli esiteks häämeel, kui ma sind teistsuguseks pidasin. Mõne aja pärast aga tahtsin ma, et sa teiste sarnane oleksid. Enesearmastus lükkas mind selle pääle. Ma mõtlesin: kes oled sina, et sa minu ees teisiti suudad olla, kui kõik muud? Ma oleks taht­nud   sind   selle   suure   karja   hulka   tõugata.

 

21


Kuid ma ei julgenud; ma kartsin, et mu katse nurja wõiks minna, ja seda oleksin ma ene­sele alandavaks pidanud. Mõnikord oli mul aga kole tung sind enese ees teiste wiisil tantsimas näha. Mu süda oleks rõõmu pärast hüpanud, kui niisugune suur, tugew ju tõsine mees minu ees oleks keksinud."

„Aga nüüd on ju sinu soow täidetud", ütles Karl wahele.

„Ah ei", wastas Aino, „mitte nii ei tahtnud ma seda. Ma oleks tahtnud sind kui titekest niidiga tõmmates tantsima panna. Ma ei tea, kust see tuleb, kuid mõnikord tõuseb mul tung, suuri ja tugewaid mehi lastena, tittedena oma ees näha, neid kussutada, äiutada. Niisugusel korral tuleb mulle Simsoni lugu meelde. Ja ma mõtlen : ei olnud silmade wäljapistmist, pikki juukseid, wilistisi ega ka seitset toorest kõit; oli ainult Delila, ja see oli Simsonile — wilistid, sitked toored köied ja silmade wäljapistja. Ka mina tahaksin wahel niisugune Delila olla."

„Sa oled hirmus", ütles noormees.

„Ma olen ikka hirmus olnud, ainult sina pole seda tähele pannud. Ka sina oled hirm­sam, kui ma arwasin. Aga Simson oled sa waewalt, sa ei lase oma pääd wististi mitte paljaks ajada."

 

22


„Kes teab, kui aga Delila tõesti tahab, kuid Delila ei taha ju, sest siis poleks tal enam Simsoni, keda ta tantsima wõiks panna."

Aino naeratas ja tõusis ülesse. Ka Karl tõusis püsti. Nad hakkasiwad edasi sammuma. Kui nad linna tagasi jõudes lahkudes kätt andsiwad, küsis  noormees :

„Kas sa ikka weel sinna pead minema, tema tõsist nägu waatama, mis sind naerma ajab?"

Nagu unest ärgates waatas neiu noore­mehe pääle.

„Ma ei tea", wastas ta siis ja lisas juurde: „Aga kui ma lähen, ega sa ei pahanda? Simson ei tohi pahandada, ta on selleks liig tugew. Wõi pahandad sa? Siis pead sa seda mulle kohe ütlema, muidu. . ."

„Muidu?"   küsis Karl tõsiselt.

„Muidu... ütlen ma sulle hääd päewa", wastas neiu naerdes ja sirutas oma peened sõrmed weel kord nooremehe tugewasse ja poolkaredasse peosse.

 

23


2.

 

Üliõpilane Kulna oli sohwa pääl pikali maas ja wahtis lakke. Tema korter oli üks nende majade wäikestest toakestest, mida „mesilasekärjeks" nimetatakse. Tapedid mustad, suitsunud; nende tagant wahib mõnest kohast sein wälja. Teda huwitawad nähtawasti mõned raamatud, mis katkise wahariidega kaetud laua pääl lamawad ja warna otsas rippuwad kulu­nud üliriided ühes mütsiga ning nende all põrandal olewad kalossid, milledel see hää omadus on, et nad wee enestest wäga hõlp­sasti wälja lasewad. Aga ka aknast wälja wõib waadata, kuigi läbi tumedate ja kriimuliste ruutude pääle tühja hoowi, kus mõni pesutükk ripub ja mõni üliõpilane läheb wõi tuleb, midagi  näha ei  ole.

Kulno on sügawas mõttes, olgugi et ta teiste arwates harwa millegi üle järele mõtleb. Ta ei pane sedagi tähele,   et ühel pool seina

 

24


wiiulit mängitakse, kuna teisel pool unistav tenorihääl tuntud ja armastatud Wene laulu kõõrutab.

„Pagan wõtku", sõnab lamaja iseeneses. „Küll wõib inimene palju naerda! Mõistuse naerab pääst, südame seest ära. Kui ta aga täna ka ei tule, siis... siis tahaksin uuesti naerda, kuni mõistus pähe ja süda rinda tagasi tuleb."

Jälle mõtleb ja unistab ta. Kui palju on tööd! Raamatud ootawad. Nüüd aga, nii pea kui ta mõne nendest awab ja lugema hakkab, kuuleb ta seda äraneetud naeru. Kudas need naised küll naerda wõiwad! Ja kui palju nendel mõnikord  naerus hinge on!

Sel silmapilgul koputati tasakesti ukse pääle. Kulno arwas seda koputamist tundwat. Ta kargas sohwalt ülesse ja ruttas ukse juurde. Peeglist mööda minnes heitis ta pilgu sinna poole. Säält wahtis talle kõwer, wiltu kistud ja wähe äritatud  nägu wastu.

„Kes on?" küsis Kulno ja ka tema häälest kostis maha surutud äritus.

Kopp,  kopp,  kopp!

„Kes on?"   küsib Kulno uuesti.

Wastuseks kõlab tasane naer.

Raginal keerab wõti lukuaugus ringi, uks awanew ja neiu Wõsandi naerataw nägu seisab üliõpilase ees.

 

25


„Olge hääd", sõnab Kulno wähese koh­metusega.

Neiu astub tuppa ja pöörab siis korteri peremehe poole:

„Te mulle kätt ei  annagi?"

„Tahate Teie minu kätt?"

Neiu  naerab.

„Wõtke istet, olge hääd!" räägib Kulno. Ja kui neiu sohwa pääle on istunud ning uuri­walt nooremehe pääle wahib, küsib see ennast laua ääre wastu toetades:

„Mistarwis Te weel siia tulite?"

See küsimine kõlas ootamatalt ja koha­tult, aga Kulno ei saanud teisiti, ta pidi küsima. Tal oli rinnas midagi ja see tahtis säält püsimatalt wälja.

„Tahtsin Teie nägu näha", wastas neiu naerdes. Ta hääl kõlas muretalt ja trotsiwalt, nagu tahaks ta noortmeest mitmest kohast korraga nõelata.

„Teie ei oleks pidanud enam siia tulema", ütles see tõsiselt.

„Räägib seda kõlbluse kuulutaja Teie seest?"  küsis  neiu naerdes.

„Ei, seda mitte! Selleks olen ma liig noor. Kõlblus tuleb alles siis,  kui kired kustuwad."

Ka nüüd jäi nooremehe nägu tõsiseks. Pikkamisi   kadus ka   neiu  näolt   lõbus,   pool-

 

26


trotsiw naer. Naerujoontele tõmbas tõsi oma rüü pääle. Sellest arwas Kulno järeldada wõi­wat, et ta sõnad mõjunud on ja ta hakkas wärisewa õhinaga rääkima:

„Te tulete jällegi naeruga. Aga ma ütlesin Teile wiimati, et ma enam naerda ei taha. Siis läksite naeruga uksest wälja ja nõnda poleks pidanud Te enam tagasi tulema."

„Aga ma tahtsin ju Teie tõsist nägu näha".

Neiu silmis helkis midagi uut, kuid see oli kerge, kerge, nagu waht laineid lõhkuwate kaljude wahel, wõi nagu kewadised walged pilwed helesinises taewas. Huultele tahtis jällegi naer tekkida, kuid ta suri nõrgasse naeratu­sesse. See kõik aga ütles palju rohkem, kui hulk sõnu wõi koorem raamatuid. Ka noore­mehe näole ilmus naeruwine. Ja imelik! Kui palju oli selles   kahes   naeratuses   sarnadust!

„Siis olete ka Teie ennast wiimaks tõsi­seks naernud?"   küsis üliõpilane.

Neiu waikis.

„Aga siis ei tohi Teie enam minu soowile wastu panna. Mälestate seda weel?" rääkis noormees sohwa lähemale astudes jul­gemalt ja tungiwalt.

Neiu naeratas imeliselt.

 

27


„Teie ei tohi, ei tohi, ei tohi", kordas noormees, kuna ta juba otse sohwa ees seisis. „Waadake üks ainus kord minu pääle, siis Te saate kohe aru, et Te ei tohi".

Neiu lõi  silmad  maha.

„Te naersite mu hinge seest wälja, mu pää otsast ära, ja Te ei tohi ometi mind pääta ja hingeta jätta. Ma tahan neid Teilt tagasi saada, ma wõtan nad Teilt tagasi, aga ainult siis, kui Te lubate, kui Teie ei keela…Ja me oleme nii palju üheskoos naernud, selle­pärast ei tohi Teie keelata, keelamine on patt, patt, patt. Teate, mis patt on? Ei tea? Patt on see, kui ma Teid mitte ei suudle. Aga pattu ei tohi olla, muidu lähme meie hukka — ihu ja hingega..."

Noormees rääkis wahetpidamata. Ja juba hoidis ta neiu paksujuukselist kõrge otsaesi­sega pääd oma käte wahel ja suudles. Neiu aga — naeratas, naeratas. Mis ajas teda naeratama? Nooremehe sõnad? Kuid see rää­kis neid ju nii tõsiselt.

„Nüüd tehke oma silmad lahti ja waa­dake minu pääle", käskis noormees natukese aja pärast. „Teie ei tee? Häbenete? Keda? Mind wõi iseennast? Tehke oma silmad siiski lahti, ma suudlen häbitundmuse nendest ära. Puhtad, selged ja sügawad peawad nad olema.

 

28


Nad peawad nii suured ja sügawad olema, et pää ringi hakkab käima, kui nendesse waadata".

Neiu ajas silmad lahti.

„Nii, nii! Nõnda peate Teie minu ees seisma: lahtiste silmadega. Ma armastan lah­tiseid silmi, nendest otsin ma Teie hinge. Kas ta ikka weel naerab? Kui ja, siis tahaksin ma Teie hingehallikaid suudleda. Te lubate mulle ju seda? Siis wõib Te suu jällegi waljusti ja lõbu­sasti naerda — minu rumaluse üle. Kuid rumalus on püha, sest ta on jumalast. Usute Teie jumalat? Mina usun ainult ühte jumalat: praegu waatab ta mulle Teie silmist wastu. Ja miks ei peaks ma oma jumalat suudleda wõima? Teie ei  tohi  ometi  seda keelata."

Neiu naeratas.

Noormees kumardas jällegi tema üle ja kattis tema silmi oma hõõgawate huultega. Siis rääkis ta unistades edasi:

„Üks silm on taewas, teine meri. Mõlemad sinised, suured. Ja mina suudlen merd ning taewast. Aga kelle omad nad on? Teie? On Teie meri ka sügaw, Teie taewas kõrge? Ma armastan ainult sügawat merd ja kõrget taewast. Pidage meeles: sügawat ja kõrget! Missugusid Teie armastate? Madalaid? Neid saab kergesti kätte, nendest peaseb kergesti üle. . .ja kõik see   sügawus ja kõrgus peab

 

29


maa pääle mahtuma, ainult maa pääle. Kui maa seda sügawust ja kõrgust wastu wõtta ei suuda, siis peab teda ümber ehitama, suure­maks, lahkemaks tegema. Kas kuulete? Me teeme maa suuremaks ja lahkemaks, nii et me oma kõrged laewad ja sügawad mered sinna wõime mahutada. Tahate Teie? Te naerate ainult… "

Noormees rääkis, rääkis ja wahtis neiu silmadesse, milles ta oma jumalat oli suudlenud. Neiu tuksuwast kehast ja tema naera-tawatest huultest imbus nagu uimastawat rohtu nooremehesse, tõusis tema pääajusse. Säält tekkisiwad see läbi lõpmata kujud, arwamata mõtted, mis wälja kippusiwad — selle ette, kes neid sünnitanud oli. Kaua oliwad need kujud wäljalaskmist oodanud, ihkanud.   Ometi kord!

Ja kui ta wiimaks oma rääkimise lõpetas ning neiu wabaks laskis, langes see jõuetult nooremehe najale tagasi. Natukese aja pärast tegi ta oma silmad lahti ja wahtis sinnasa­masse lakke, mida Kulno selili maas olles oli silmitsenud.

„Teie olete wäsinud?" küsis noormees tasakesti.

„Ei", sosistas neiu ja waatas küsija poole. „See on muidu nii, ma ei tea mis. Seda pole ma weel ialgi tundnud".

 

30


„See on minu lähedus", ütles noormees. „Te naerate selle pääle? Aga ometi on see tõsi. Ka mitmed teised on minu lähedal nõnda ära wäsinud."

Wiimaste sõnade juures tundis neiu oma hinges kerget pistet.

„Aga see läheb üle", rääkis noormees edasi, „see läheb warsti üle ja naer tuleb tagasi. Tahate Teie seda?"

„Praegu mitte, wõib olla, pärast. Ma tahan nüüd tõsine olla, Teie juures tõsine olla. Mul on, nagu poleks ma ilmas pääle lobise­mise ja naermise weel midagi teinud. Selle üle hakkasin ma alles siis järele mõtlema, kui ma wiimati Teie juurest ära läksin."

„Aga Te olite ju üle aasta Peterburis, kas Te ka ülikoolis pääle naermise midagi ei teinud?"

„Ma ei tea, kuid ma arwan — mitte midagi. Ülikoolis on ju kõige parem naerda ja sääl naerdakse wististi rohkem, kui  kusagil mujal."

„Ja jah, sääl naerdakse tõesti rohkem kui kusagil mujal", oli Kulno nõus. „Sääl naer­dakse nii, et sagedasti teadus, tema õpetajad ja ka õppijad naeruwäärilisteks saawad... Ja sellepärast ei taha Teie enam ülikooli minna?"

„Ah ei, mitte sellepärast. Ma ei tea mis­pärast,  muidu,  niisama."

 

31


„Kudas - niisama? Ma arwasin, et Teie teate, miks Te enam õppima minna ei taha... Naerdakse... Mul näib, nagu saadaks ainult naeru abil asjadest aru. Kui ma Teie naeru kuulen, siis mõtlen ma mõnikord: mees ja naene mõistawad üksteist ainult naerdes. Kes üheskoos pole naernud, need on üksteisele kinni pitseritud raamatud. Raamatu pitserid tulewad naeruga purustada. Oleme meie juba need pitserid purustanud? Oskame meie üks­teist lugeda? Mul oli, nagu oleks ma Teid mõistnud, nüüd ei saa ma aga millestki aru. Ma arwasin, et Te ka suudledes naerma saate. Nüüd olete Teie aga tõsine. Suudlesin ma naeru ära? Aga seda ei tahtnud ma. Esiteks rääkisin ma taewast, mis maa pääle tuleb ehi­tada. Naerjate naesteaa mõtlesin ma seda taewast ehitada. Tahate Teie seda teha?"

„Ma ei tea, ma tunnen praegu ainult, et mul Teie juures hää on. Kui Teie taewas ka nii hää saab olema, siis tulen ma Teiega kaasa."

„Aga siis peate Teie suureks ja tugewaks kaswama, ainult tugewate naestega üheskoos wõib midagi ehitada, kus lõbusalt naerda suu­detakse."

„Suureks ja tugewaks", kordas neiu mõttes. Ta pööras oma silmad nooremehe poole, nagu

 

32


otsiks ta säält seda tugewust, millest sõnad rääkisiwad. Kui aga mustad ja sinised silmad natuke aega üksteises oliwad wiibinud, siis tundsiwad mõlemad, et kumbagil pool tuge­wust kuigi palju ei ole. Mõlematel wajusiwad silmad kinni ja huuled otsisiwad tuksatawaid huulesid. Ja kumbki ei suutnud selle juures naeratadagi.

„Mispärast on rinnas nii hää ja raske?" küsis neiu.

„Mispärast on su silmad nii sinised ja sügawad?" wastas noormees. „On nad alati niisugused? Kas neil põhja üleüldse ongi? Ja kui palju on neid, kes sinna waadates naeru unustasiwad? Kes on  nad?"

„Eeslid", pidi neiu wastama, kuid was­tamise asemel  hakkas ta ainult naerma.

„Miks Te naerate?"   küsis  noormees.

„Niisama, Teie küsimisi."

„Ei, sääl oli midagi iseäralikku, ma nägin Teie silmist."

Neiu pigistas naeratades oma silmad kinni ja kahetses, et ta mõeldud wastust ära ei öel­nud.    Nüüd   ei tahtnud   ta seda   enam   teha.

Kui neiu Wõsand üliõpilase korterist ära hakkas minema, oli ta tõsine. Noormees aga naeris juba. Ukse pääl neiuga Wiimaseid sõnu wahetades, ütles ta sellele:


 

33


„Mispärast nii tõsine? Tulge tuppa tagasi." Neiu astus ukse päält tagasi ja noormees tõmbas ukse kinni.

„Ma ei saa", wastas neiu. „Ma mõtlen, oleks ma mees, siis wõiksin ma küll, aga nüüd ei suuda. Naised naerawad sagedasti kauem ja unustawad naeru põhjalikumalt kui mehed."

„See tähendab — Te tahaksite mees olla?" ,,Oh ja, aga ainult noor ja tugew." „Siis tahaksin mina naene olla, kuid nii­sugune, nagu Teie. Ja see noor ja tugew mees oleks siis minu wastu hää, nii hää. Mina aga oleks selle nooremehe wastu weel parem, palju parem. Oma hinge annaksin ma temale, kui mul ta oleks. Keha wõtaks ta ise, sest ta on  mees,  noor ja tugew mees".

Noormees wahtis üksisilmi neiu pääle, kui ta neid sõnu rääkis. Tema hääl ja silmad mõjusiwad uimastawalt, peaaegu hüpnotiseeriwalt neiu pääle, kes otse tema ees seisis.

„Aga nüüd, nüüd olete Teie naene ja mina mees", rääkis noormees edasi, kuna ta neiu käest kinni wõttis. „Kas me nüüd ka üksteisele hääd oleme? Kas me ohwerdaksime oma hinged üksteisele? On Teil hinge? Kus kohal ta Teil on? Kui ma Teie silma waatan, siis arwan teda nägewat.  Kuid mulle näib, nagu

 

34


ei wõiks ma igakord Teie silmi usaldada. Nad wõiwad petlikud olla, nagu hinged petlikud on. Ja kõige halwem pettus oleks see, kui Teil seda petlikku hinge polegi. Aga ma otsin hingesid, suuri, sügawaid hingesid, kuigi nad ainult suurtest ja palawatest kehadest räägiksi­wad. Need aga räägiwad palju, palju ja unis­tawad silmadest, kuigi nad nii petlikud olek­siwad, et nende põhja otsijad kõik hukka läheksiwad."

Noormees ja neiu seisiwad juba külg külje wastu.    Uks pidi asjata wäljaminejat ootama.

 

35

 


3.

 

Oma sõbranna Hilda Maasika juurde sisse astudes, leidis Aino selle, nagu see sagedasti ette tuli, oma wanu kirjasid lugemast. Kooli­laste kirjutuseraamatud, mida ta parandama oli hakanud, ootasiwad korda. Paar tükki oli Hilda nendest läbi waadanud, siis aga oliwad kirjad teda oma juurde tõmbanud.

„Ma segan  sind?"  küsis Aino.

„Ei, astu aga sisse."

„Aga sa loed ju."

„Seda wõin ma ju teine kord niisamuti teha".

„Tõsi ta on, elu on pikk ja kirjad ei jookse eest ära."

Selle pääle ei wastanud Hilda midagi. Nii mitu korda oli ta Ainoga sarnaseid mõtteid wahetanud, kui see teda kirjade lugemise juures eksitas.

„Aga wanemaks lähewad nad", lisas Aino natukese aja pärast juurde ja istus tooli pääle.

 

36


Nende   sõnade   juures tuksatas   midagi   Hilda näos ja ta wastas mõttes:

„Kõik läheb wanemaks."

Ja tõepoolest kõik läks wanemaks, ta tundis seda. Ligi kaks aastat oli ta Bernhardi kir­jasid lugenud Ta mäletas peaaegu iga kirja sisu, nii pea kui ta selle kuupäewa ja aastaarwu pääle silmad heitis. Ja ikka weel luges ta neid kirjasid uuesti, püüdis säält iga wii­mase märkuse, wähemagi joone omaseks teha. Kirjade lugemine ei äratanud teda enam nõnda, nagu waremalt, kus tal süda kiiremalt tuksuma hakkas, paled lõkendama, silmad särama lõi­wad. Nüüd leidis ta kirjadest teatawat rahu, haigete haawade silitamist ja see oli nii hää. Kirjad oliwad terwe tema minewik, muud ei mäletanud ta möödaläinud päewadest nähtawasti midagi, ei tahtnudki mäletada. Olewikku armastas ta sellepärast, et tal kirjadesse mine­wik paigale oli pandud, tulewik polnud talle juba ammugi enam meelde tulnud. Aeg oli kahe aasta jooksul, kus Hilda oma kirjasid luges, nii mõnegi uue jälje tema näo, terwe tema olewuse pääle wajutanud. Seda wõisi­wad aga ainult teised tähele panna, Hilda oma silmad oliwad selleks pimedad.

Pool käsikaudu pani ta kirjad sahtlisse tagasi ja lükkas selle kinni. Siis tegi ta ühe

 

37


kirjutuseraamatu lahti ja hakkas seda paran­dama.

„Miks sa ennem ei tulnud?" küsis ta Ainolt.

„Mispärast pidin ma siis ennem tulema?" küsis see wastu.

„Karl oli siin; ta läks natukese aja eest ära,  ütles,  et ta sind wäga harwa näeb."

,,Mina näen teda niisama harwa, see wõib teda trööstida", naljatas Aino. Hilda waatas uuriwalt, küsiwalt oma pruunide silmadega rääkija pääle, kuna ta oma õhukesed huuled kõwemini kokku wajutas. Tema otsaesisel liikus paar wäikest kortsu.

,,Sa oled wiimasel ajal iseäraliseks muu­tunud",  tähendas Hilda.

,,Seda on mulle juba mittu korda öeldud."

,,Kes ütles?"

,,Üks ja teine,  kuidas juhtub."

,,Ja mis sa ise arwad?"

,,Minu arwamine  pole siin sugugi tähtjas."

Aino tundis, — ta ei teadnud isegi mil­lest — et Hilda tema ümber nagu nägemata wõrku wälja püüab heita, teda luurab ja parajat silmapilku ootab, kus ta teda milleski tabada wõiks. Sellepärast asus talle halb tundmus rinda ja ta ei saanud kudagi nõnda olla, nagu harilikult.    Tal   tõusis  tahtmine oma   sõbran-

 

38


nale sõnu öelda, mis teda torkama, haawama pidiwad, et see läbi rutemini teada saada, mille pääl see paha aimdus põhjenes.

„Ma tahaksin sinu käest midagi küsida", ütles Hilda wähese waikimise järele.

„Ja mispärast sa seda ei tee?"

„Sa wast pole tujus."

„Ma olen ikka tujus, ainult halb on mõni­kord  mu  tuju."

„Seda ma just kardanal."

„Aga ehk saab ta siis paremaks."

„Wõib olla. Ma tahaksin nimelt teada, mis sa herra Raismikust pead?"

„Ah Karlist? Mis pean ma temast pidama, kudas seda öelda..."

„Kas ta meeldib sulle?"

„ Meeldib."

„Wäga?"

„Ah, seda ma ei tea kui wäga, aga ta meeldib. Mispärast see sind huwitab?"
         „Sellepärast, et see herra Raismikku huwitab."

Aino waatas uuriwalt sõbranna silma, et ära aimata, kui palju see juba terwest asjast teab. Ta otsustas esialgselt wõimalikult taga­sihoidlik olla.

„Huwitab see teda?"  küsis ta.

 

39


„Ma arwan, sest ta räägib nii sagedasti sinust. Waremalt ei teinud ta seda ialgi ehk kui ta seda tegi, siis sündis see teisel wiisil. Sellest kõigest järeldan ma midagi. Ja tead, sääl juures poeb mul salahirm hingesse, ma ei tea isegi mispärast. Mulle meeldib ta ka : ta on  nii  tõsine,  mehine."

„Ah nii!" ütles Aino iseäralisel toonil wahele. „Waat' milles see konks seisab: Karl huwitab  sind !"

„Nõnda pole see mitte, nagu sina praegu mõtled", rääkis Hilda kiiremalt ja wähe kõr­gendatud häälel. „Ma mõistan, mis sa ütelda tahad. Aga lugu on teisiti. Herra Raismik on nii tõsine, tubli ja otsekohene. Kui ta midagi omale pähe wõtab, siis on ta kõige hingega selle juures. Ja wisalt peab ta sellest kinni. Nüüd mõtlen ma: mis siis, kui niisu­gune mees kedagi armastama hakkab?"

„Siis armastab ta kõigest hingest", ütles Aino.

„See'p see ongi,  mida ma kardan."

„Mis on  sääl siis karta?" „Temast   wõib   õnnetu   inimene   saada." „Ka siis,  kui teda wastu armastatakse?" „Mitte siis. Kuid kes suudab kõigest hin­gest armastajat küllalt wastu armastada!"

 

40


„Niisugusel hullumeelsel on ükskõik, kas teda üleüldse wastu armastatakse wõi mitte, sest tema ei saa ju enam millestki aru, ta on täitsa pime."

Hilda luges nendest sõnadest oma tund­muste haawamist wälja. Ka tema oli kõigest hingest armastanud ja pidas oma tundmustest weel praegu kindlasti kinni, kuid hullumeelseks ja pimedaks ei tahtnud ta ennast sellepärast kudagi pidada. Aino aga ei mõtelnud oma sõnade juures sugugi Hilda pääle, waid tema oma minewikulood kerkisiwad tal silmade ette ja neid polnudki  nii  wäga wähe.

„Sinuga on täna raske rääkida", ütles Hilda.

,,Meie lähme liig raskete küsimuste kal­lale," wastas Aino: „Ma olen oma tundmuste üle wäga wähe järele mõtelnud, mul pole sel­leks põhjust olnud. Ka on palju parem midagi tunda,  kui selle üle pääd  murda."

„Mina ei saa aga muidu läbi, iseäranis wiimasel ajal. Ja kui ma herra Raismikku näen ja teda sinust kuulen rääkiwat, siis tõuseb terwe rida küsimusi mulle pähe. Ma panen teid kahekesi kõrwu, wõrdlen ja silmitsen teid mõttes ning arwan pääd wangutades: te olete kaks kardetawat wastast."

 

41

,,Nüüd hakkad sa ehk wiimaks ka minu eest kartma?" küsis Aino  naeratades.

,,Imelik, ma ei tea isegi, miks see nii on, kuid sinu eest pole ma ialgi weel muret­senud. Ma arwan ikka: küllap sina juba läbi saad."

,,Nii siis pead sa mind nendest kahest wastasest tugewamaks?"

,,Ma ei tea, aga kui ma herra Raismiku pääle waatan, siis mõtlen ma alati: kuidas ta küll enesega toime peaks saama. Tema tuge­wus ja tüsedus just ongi see, mis mind ise­äranis mõtlema paneb. Ta wast ehk on liig tugew, ei paendu, — murdub."

Aino kuulas warjatud põnewusega sõbranna harutusi. Ka tema ise oli niisuguste mõtete pääle tulnud. Kuid tema pääs kippus weel midagi muud maad wõtma, nimelt kartus: Karl wõiks mitte ainult iseennast, waid ka teisi oma tüseduses ja paendumatuses murda. Kui ta aga selle juures küsis: keda teisi? siis ei kartnud Aino mitte iseenese eest; ta uskus kõikumatalt  oma wõimu sisse.

,,Kas ta sinule midagi pole rääkinud?" küsis Hilda natukese aja pärast.

Ainol oli piinlik seisukord. Mis pidi ta tegema? Pidi ta kõik ära rääkima?   Aga kas

 

42

Karl sellega rahul on? Wälgukiirusel   sähwatasiwad need  mõtted  neiu pääst läbi.

„Mitte midagi iseäralikku, aga me lobi­seme ju harilikult kõiksuguste asjade üle", ütles ta teisel silmapilgul. See wastus ei rahus­tanud Hildat. Ta tundis, et Aino täna kõike otsekoheselt ära ei räägi, nagu ta seda ware­malt oli teinud. Mispärast pidi see nõnda olema? Kust oli see pööre tulnud? Terwe rida wäikseid romanisid seisis Ainol seljataga ja nende kõikide juures oli Hilda täieline kaas-teadja. Mis sundis teda nüüd salgama? Mil­lest tekkis usalduse puudus? Hilda oleks taht­nud aga endist wiisi Ainole kõige lahedamaks jääda. Tal käis alati walus hoog südamest läbi, kui ta selle pääle mõtles, et tema asemel wast ehk keegi teine Aino usalduse osaliseks wõiks saada. Ehk ta küll Ainost kümmekond aastaid wanem oli, teda sagedasti emana awitanud ja toetanud, siiski oli oskanud ta temale alati ka sõbrannaks jääda. Ja armastama oli õppinud ta oma noort kaaslast — juba siis, kui ta teda weel naljatades käte pääl kiigutada jõudis. Ta oli alati sellest unistanud, et Ainost midagi iseäralikku peab saama. Wiimasel ajal kus tal oma tulewikust enam midagi loota ei olnud, ihkas ta weel rohkem Aino suure, ise­äralise tulewiku järele. Sellest lootis ta ene-

 

43


sele oma saatuse eest nagu tasu ja rõõmu. Ja miks ei jõua see oodataw silmapilk üks­kord ometi kätte? Kas ei ole weel paras aeg? Aga Aino on juba ammugi täiskaswanud ini­mese omadusi awaldanud! Hilda arwates oli­wad nad isegi liig wara nähtawale tulnud. Nüüd seisab ta kõige puhkewamas nooruses. Millal wõiks weel parajam aeg tulla? Wõi ei tulegi ta? Aga Aino kaswas ikka weel, Hilda tundis seda. Kui ta juba waremalt tema kui oma­suguse täiskaswanud inimesega oli sunnitud ümber käima, siis pidi ta nüüd tema aru­saamise ja inimeste tundmise üle sagedasti imestama. Hilda arwas aimates tundma, nagu tõuseks see õitsew noorus temast üle, kõrge­male; warsti läheneb silmapilk, kus ta teda waewalt mõistab, temast aru saab. See tund­mus oli walus, kuid ka rõõmuärataw. Nõnda wõib tulewikult midagi loota, ainult nõnda maksab elada. Silmitses Hilda aga oma sõb­ranna wälimust, pani tema paenduwaid, siiski nagu kärsituid ja ootamata liigutusi tähele, siis ei wõinud ta oma hingest kudagi salajat wärinat tagasi hoida. Sellesama tundmuse jättis ka Aino naer järele: nii muretalt, pea­aegu lapselikult, isegi kergemeelselt kõlas ta. Ja ometi teadis Hilda, et tema sõbranna ole­was waewalt selle naeruga kokkukõlas seisab.

 

44


See naer oli kui ilus meelitaw näokate, oli kui awatelew kerge muusik, mis hinge esiteks naljatades kaasa kisub, et pärast teda arusaa­mata ja aimamata tõsiduse piinaga pigistada. Naljataw muusik waibub peagi ära ja tema warjult tuleb kindel, tugew rütmus kuuldawale, kuid ikka weel näed lapselikult, poolkergemeelselt naeratawaid huuli.

Hildale kippus tundmus rinda, nagu jõuaks ka tema oma sõbrannaga sinnamaale, kus ta ainult tema kõlawal naeru kuuleb, kuna ta naeru warjul peituwas: sisemisest ilmast enam midagi teada ei saa, nagu ta seda mitme teise juures tähele oli pannud. Ja mida suuremaks see tundmus paisus, seda kergemeelsemalt ähwardas Aino naer kõlama hakata ja seda rohkem pani ta Hilda hinge wärisema. Midagi ütlemata kallist näis tema käest ära libisewat, oli ju Aino tal ainuke, kelle pääle ta kui täiesti oma inimese pääle waatas. Ikka üksiklasemaks muutus ta oma elukäigul; eemalt hai­gutas kõrbe wastu. Ainult Karl Raismikuga näis wiimasel ajal lähenemist tunda olewat, mille põhjust ta arwamisi seletada püüdis. Ta oleks tahtnud sellele tõsisele nooremehele nii hää meelega abiks olla ehk ta küll niisuguse mõtte juures tahtmatalt naeratama pidi, kui ta oma wäikese kuju  nooremehe tugewa keha

 

45


kõrwale seadis Milles wõiks ta küll sellele hiiglasele abiks olla? Aimdusena tekkis talle tundmus rinda, nagu oleks Aino ja Raismiku wahel saatusest juba midagi ette ära määra­tud. Nad näisiwad wastandid olema, mis mää­ramata jõuga üksteise poole tungiwad. Kuid see kõik seisis tumeda loori taga. Miks ei suutnud tema silm sellest läbi tungida? Wõi oli juba see silmapilk kätte jõudnud, kus Hilda enam Ainot ja tema ümbrust ei tunne, sellest aru ei saa? See mõte tegi teda rahutuks. Ta tahtis aru saada, kuigi ta selleks oma rahu puhkama peaks saatma ja endisel wiisil hinge ja pää kõdunewast suikumisest üles raputama.

,,Kuule, ütle, ega sa temaga niisamuti ei mängi, nagu sa mitme teisega enne oled tei­nud?" küsis Hilda, kui ta asjata oli katsunud oma mõtetega kirjutuseraamatu poole pöörata.

,,Ma pole ialgi mänginud, õigem — ma mängin alati, kui mängida tahetakse. Aga kudas peaksin ma Karliga mängima, tema seda ju ei   mõista."

,,Sina suudad seda kõikidele õpetada, selles olen ma kindel. Ma sean ennast mõni­kord meesterahwaste kohale ja siis rõõmustan ma, et ma naesterahwas  olen."

,,Mina selle wastu olen nii mõnigi kord seda kahetsenud."

 

46


,,Mitte nõnda pole see mõeldud. Ma ei tahaks sellepärast meesterahwas olla, et ma sinusugustega kokku puutumist kardetawaks pean", seletas Hilda.

,,Mis ajast saadik sina mulle oled haka­nud meelitusi ütlema?" küsis Aino tõsiselt. ,,Wõi  peab sellest kudagi teisiti  aru saama?"

Ta hääl kõlas etteheitwalt, olgugi et ta ise aru sai, kui kohatu see praegu oli, aga ta ei saanud sellest imelikust tusasest tundmu­sest lahti, mis talle juba algusest saadik rinda puges. Ta oli selleks siia rutanud, et Hildaga lõbusalt, muretalt lobiseda ja naerda, wõi temaga üheskoos mõne küsimuse üle oma noort pääd murda, nagu ta seda tegema oli harjunud; see aga tuli mõni teab missuguste poolsalajate asjadega temale wastu. Ka ei meeldinud see Ainole, et Hilda Karli eest nõnda muretsewat näis, teda nii nõrgaks ja wäetiks pidas, nagu ei suudaks ta ise enese eest hää seista. Nii­sugust meest ei wõinud Aino ialgi kannatada. Karli arwas ta aga teistsugusena tundwat. Mehe eest, kes kõikide raskuste pääle waatamata omal jõul ülikoolini oli tunginud ja sääl juba õppimisega lõpule hakkas jõudma, ei olnud tema arwates kellegil waja muretseda, sest see wõiks teda ainult alandada nii hästi iseenese kui ka teiste silmis.

 

47


Hilda tundis, et ta oma ütelusega asja halwemaks oli teinud. Talle tuli korraga meelde, et ta tänini tõepoolest Ainole weel kunagi oma arwamist tema ilu ja mõju kohta meesterah­waste pääle polnud awaldanud.

Mõlematel sõbrannadel asus piinlik tund­mus rinda. Kumbki nendest ei tahtnud nii­sugust wahekorda, siiski tekkis ta nagu kiuste. Nad oleksiwad tahtnud wastastikku midagi öelda, mis tusase oleku korraga ära kaotab, aga asjata otsisiwad nad nõutawate sõnade järele. Ja ometi oli Aino sellega ware­malt alati toime saanud, kui nende wahele midagi tumedat oli tekkinud. Niisugune tume­dus oli tänini harilikult ikka naeru ja nalja-tamistega lõppenud. Seda lootsiwad sõbrannad ka nüüd, kui mitte enne, siis järgmisel kokku­puutumisel. Nad oliwad üksteisele liig tarwi­likud, kui et nende wahekord kauemaks ajaks nõnda wõis jääda. Niisuguses lootuses lah­kusiwad sõbrannad.

,,Lähed sa koju?" küsis Hilda kätt andes.

,,Ei", wastas Aino.

„Kuhu siis?"

,,Ei tea, hulkuma."

„Wõin ma kaasa tulla?"

„]ää juba parem koju, sul on   töö   teha,

 

48


ja päälegi, ega me täna midagi  mõistlikku ei räägi, ma tunnen seda."

Nõnda läks Aino üksi. Ta sammus esi­teks otstarbeta uulitsat mööda edasi. Wiimaste päewade sündmuste üle järele mõeldes ja wastutulejate nägusid silmitsedes, mis täna iseäranis töntsid ja tuimad näisiwad olewat, muutus ta tuju weel halwemaks. Tähelepanematalt oli ta sinna jõudnud, kus hoowiwära­wast sisse pöörates tee Kulno juurde wiis, ilma mõtlemata läks ta üle hoowi ja sammus teisele korrale, kus ta ukse pääle koputas. Alles nüüd märkas ta, mis ta teinud ja pea­aegu kahetses ta oma tegu. Sel silmapilgul awati aga uks ja kui Aino sisse tahtis astuda, wastas talle poolämarikust toast teenija naeste­rahwa hääl:

„Tudengi herrat ei ole kodus, on wälja läinud."

Sõnalausumata tuli Aino trepist alla tagasi ja ta tusk sai weel tuntawamaks. Jälle oli ta uulitsal. Korraga nägi ta Karli omale wastu tulewat ja rinda lehwis kergendaw tuul. Üksikluse tundmus, mis maad oli wõtnud, taganes eemale. Aga ka Karl näis tusane olewat. Ta tahtis warsti edasi  minna.

„Kas sa mind saata ei taha?"  küsis Aino.


 

49


„Ma wast olen ehk tüliks," wastas see ja ta hääl kõlas kurwalt ja kibedalt. See tõi Ainole Hilda sõnad meelde ja korraga tõusis tal tung selle suure ja tugewa mehe wastu hää olla, tema häält lahkeks teha, iseäranis sellepärast, et ta nõnda ka iseenese tusast lootis wõitu saawat.

„Mis sa ometi räägid!" ütles neiu. „O1ed sa mulle mõnikord tüliks olnud? Tule parem ühes ja sellega on asi korras."

Ta wõttis nooremehe käe alt kinni ja wedas teda enesega kaasa ning sel tublil põhja­maa karul polnud jõudu talle wastu panna. Ja kumbki nendest ei imestanud selle üle. Mis aga noortmeest sundis oma wõimuka kaaslase silmi otsima ja nendesse widewiku tumedusel üles poole wahtiwatesse sügawustesse pilku heitma, oli see, et temal käe alt kinni wõeti; seda ei olnud Aino ialgi enne teinud. Ka temal enesel tuli see ootamata; alles pärastpoole pani ta seda tähele. Warsti pöörasiwad nad linnast wälja ja kui nad tüki aja pärast tähtede silmapilgutuste saatel koju poole tuliwad, siis oliwad nad mõlemad hääs tujus. Aino oli palju naernud ja lobisenud, kuna   noormees   tema   häält   ja naeru kuulas.

„Mis sa wiimasel ajal oled teinud?" küsis  neiu.

 

50


„Mitte  midagi,"  wastas Karl.

„Miks nii?"

„Ei tea,   lihtsalt nii."

„Ma   kuulsin   juba   midagi   selle   kohta."

„Sina kuulsid juba?    Mida siis?"

„Et see mitte lihtsalt nii ei ole. Neiu Maasik rääkis." Nooremehe rinnas tuksatas. Mis wõis see küll rääkinud olla?

„Millal?"  küsis ta.

„Täna. Sina käia wiimasel ajal wäga sagedasti tema pool ja tema on sinust wäga hääs arwamises."

Nende sõnade pääle waatas noormees latritule walgusel neiule küsiwalt näosse. Neiule tegi see aga teatud wiisil lõbu, et ta nooremehe niisugusesse hingelisesse seisukorda wõis panna. Iseäraline tung tõukas teda weel kaugemale minema. Selleks andis wististe see tusane tundmus, mida ta Hilda juurest kaasa oli toonud, iseäralist hoogu.

„Ja mina läksin temaga riidu," rääkis Aino edasi.

„ Riidu?"

„Mitte just riidu,  aga nii  natukene."

„Mispärast?"

„Ma ei tea, aga ma ei sallinud teda täna, ta rääkis liig palju sinust."

 

51


Wiimased sõnad tegiwad nooremehe kee­letuks. Mis pidi see kõik tähendama? Pidi siin armukadedusega tegemist olema? Aga seda ei suutnud ta kudagi uskuda. On see Aino poolt kuri naljatus? Ka seda ei saanud Karl wõimalikuks pidada. Selleks arwas ta Ainot liig hästi tundwat.

Neiul oli aga oma sõnadest hää meel. Ta tahtis katsuda, mis ta selle tõsise mehega pääle wõib hakata. Ka oli tal sala tung kellegile teisele niisamasugust tuska sünnitada, nagu ta seda ise täna tundnud oli, kuna ta weel praegugi kõike seda polnud suutnud ära unustada. Jätised oliwad alles hingepõhjas järele ja need ajasiwad ka teistele haiget tegema. Selle kõige juures tuli Ainole meelde, et ta Kulnot kodust polnud leidnud ja tal oli, nagu maksaks ta temale sellega tema äraole­kut kätte, kui ta kellegile teisele piina sünnitab.

 

,,Miks sa waikid?" küsis Aino natukese aja pärast.

,,Mis peaksin ma siis tegema? Ma ei mõista midagi  wastata,  ei  saa aru."

,,Selle üle peab järele mõtlema," ütles neiu nagu õpetades. Siis tuli tal aga korraga meelde, mis ta Hildale järelemõtlemisest oli rääkinud.

 

52


,,Lood on kirjud," sõnas Aino enne lah­kumist. Ka Karl näis selles arwamises olewat, kui ta neiule käe andis. Mis tarwis oli Aino seda talle rääkinud? Mispärast ei wõinud ta seda omale pidada? Ja millega ta küll wal­mis ei saanud! Karlil oli kokku saades halb meeleolu. Aino häwitas selle käe alt kinni wõtmisega, ainukese puutumisega jäljetult ära. Ja nüüd, kus noorelmehel kõige roosilisem tuju on, kus ta meel rõõmust ja õnnest hõiskab, oli neiul waja ainult paar tumedat lauset öelda, ja rinnas on tumedam ning pahem kui kunagi enne. Üksipäinis uulitsaid mööda ümber hulkudes ei osanud noormees midagi muud teha, kui kordas aegajalt ,,Aino, Aino." Neiu rinnas aga wiskles ja wäänles midagi ja see tegi haiget ning walusat lõbu. Rinnas idanes kannatus ; ainuke häämeel oli, et ta ka teisi kannatama wõis panna. Nõnda ei tundnud ta ennast üksinda olewat. Kannatus urgitses hinge sügawusest küsimusi ülesse, mida neiu enne kunagi polnud aimanud. Ja raske oli nende küsimuste pääle wastust leida.

 

53


4.

 

 

„Sisse!" hüüdis Kulno sohwalt, kui ukse pääle koputati, ilma et ta waewaks oleks wõtnud üles tõusta.

Läwel tuli ekspress nähtawale, oma punast mütsi pääst ära wõttes.

„Kas siin elab üliõpilane Arthur Kulno?" küsis   ta.

,,See olen mina," wastas Kulno üles tõustes.

,,Siin   on   nooreherrale   wäike   saadetus."

,,Mis see on sääl?"

,,Ei tea, nooreherra, paberi sees teine. Wististi lilled,  kästi õrnalt hoida."

Kulno kahmas pakutawa paberi järele. Kui ta selle lahti tegi, leidis ta hulga paberi keskelt punase roosiõie ja wäikese kirja. Seda lahti tehes luges ta säält:

„Punase mütsiga mees toob Teile punase roosi. Kui ta ometi enne Teie kätte jõudmist

 

54


ära ei närtsiks! Ta ei torka  enam, ma lõi­kasin   okkad tal küljest ära. Wõi meeldiwad Teile ehk okastega roosid?

                           Tervitades

Teie  ammuaegne tuttav."

 

Roosi juurde pöörates leidis üliõpilane, et sellel tõepoolest   okkad maha oliwad lõigatud.

,,Kes Teid saatis?" küsis Kulno eks­pressilt, kes ära tahtis minna.

,,Üks naesterahwas."

„Wana wõi noor?"

,,Wist noor."

,,Teate seda kindlasti?"

,,Ei, nooreherra, ma ei pannud tähele, aga ta andis mulle kakskümmend kopikat", seletas vanamees, et näidata, missugune see naesterahvas oli, sest mitte sagedasti ei anta ühe käigu eest nii kõrget tasu.

,,Ja sellepärast oli ta noor?"

,,Nojah, noored on heldemad kui vanad, iseäranis kui  nad lillesid  saadavad."

Üliõpilane pidi vanamehe seletuse üle tahtmatalt naeratama.

,,Aga missugused juuksed tal olivad, val­ged või mustad?"

,,Wist ikka valged."

,,Mispärast Te seda arvate?"

 

55


,,Enamisti on walged."

,,Aga on ka musti."

„Tõsi, nooreherra, ka musti on. Kõiksugusid tuleb ilmas ette. Eila saatis keegi ühele ohwitserile elawaid lillesid ja sel oliwad süsi­mustad juuksed, aina hiilgasiwad kohe."

,,Soo, wõi siis nii kaugel olen ma oma uurimisega", sõnas Kulno iseeneses ja lisas waljusti juurde;

„Nii siis — tal wõisiwad niihästi mustad kui ka walged juuksed olla."

„Üsna õige, nooreherra. Mis mina wana inimene juustest tean."

Pääle ekspressi äraminemist luges üliõpi­lane weel mitu korda kirja läbi ja püüdis meelde tuletada, kas ta ehk seda käekirja juba millalgi pole näinud. Siis waatas ta roosi, mis enne tema kätte jõudmist ära ei pidanud närt­sima ja millel okkad küljest ära oliwad lõi­gatud. Oli see roos siis nii kaugel, et ta teel tema poole ära wõib närtsida? Kes on küll see roos? Ja siis: missugused roosid temale rohkem meeldiwad — okasteta wõi okkalised? Imelik kiri! Ja naesterahwa kirjutatud on ta, käekiri tunnistab  seda selgesti.

Kulno käis esiteks mõnikord toas edasi-tagasi ja wiskas siis jällegi sohwa pääle pikali. Ta mõtles ja unistas roosist ning kirjast. Kes

 

56