Juhan Kunder (1852-1888)

Oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) Kunder sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26. dets 1852. Lõpetas 1875 Tartu I (saksa) õpetajate seminari. Töötas õpetajana Tartus ja Rakveres, 1886 läks edasi õppima Kaasanisse, seejärel Peterburi. Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24. aprillil 1888. Maeti Rakverre.

Kunderi kujunemist mõjutasid M. Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Kunder võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti sellele koolile juhatajat. Oli 1882–1888 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) asepresident, 1885–1886 toimetas kirjanduslikku nädalalehte „Meelejahutaja”.

Hariduse sisukamaks muutmise nimel koostas Kunder looduslooõpikud „Looduse õpetus” I–III (1877–85), „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning avaldas menuka „Maakera elu ja olu” (1878), samuti esitas populaarteaduslikke ettekandeid EKmS-s ning artikleid perioodikas. Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat.

Kunder oli Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta ettekandeid EKmS-s. Tema toimetatud on C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” I osa. Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud rahvaraamatuks. Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt õpetlikke proosapalu. Menukaks raamatuks kujunes „Eesti muinasjutud” (1885), mille tuntuimad muinasjutud on ilmselt „Ahjualune”, „Suur Peeter ja Väike Peeter”, „Vaeslaps ja talutütar” ning „Vigur rehepapp”.

„Eesti perekonna õpetlikku ja lõbusat nädalalehte” „Meelejahutajat” toimetades keskendus Kunder populaarteaduslike artiklite ja ilukirjanduse avaldamisele, tõlkides neid vajadusel saksa ja vene keelest. Tema muganduses ilmusid raamatuna J. Swifti Gulliveri-lood „Härjapõlvlane ja Hiiglamaa” (1890). Algupärase eesti kirjandusega varustas ajakirja küllalt lai kaastööliste ring, sageli avaldas toimetaja ka omaenda loomingut. Küllalt tagasihoidlikult levinud „Meelejahutajast” kujunes ometi 1870.–1880. aastate eesti kirjanduselu olulisemaid väljaandeid, seda eriti Kunderi toimetamise ajal. Ajakiri on avaldanud mõju järgnevale kirjanduspõlvkonnale.

Kunder oli oma aja silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid ja kirjandusloolasi. Algul leheveergudel avaldatud eesti luulet analüüsivad kirjutised (sari "Eesti laulikud") ilmusid hiljem koguna „Eesti kirjandus, koolile ja kodule…” (1890). See teos oli planeeritud esimeseks osaks ulatuslikumast eesti kirjandusloost, ent järge ei tulnud. Sellegipoolest võib Kunderi D. H. Jürgensoni, T. Sanderi ja K. A. Hermanni kõrval esimeste eesti kirjandusloolaste hulka arvata.

Oma luulekogudes kordas Kunder rahvusliku ärkamisaja tähtsamate luuletajate teemasid: isamaa, loodus, tunded jm. Luulekogud „Õie-kuu ja külm elu maanteel” (1873), „Kümme laulu” (1876) ja postuumne „Algupäralised luuletused” (1890) jäävad paraku oma eeskujudele alla. Ehkki Kunder väärtustas kõrgelt eesti regivärssi, viljeles ta ise enamasti lõppriimilist luulet. Ajastu maitse kohaselt on Kunderi luuletused enamasti paleuslikud ja kaunikõlalised. Luuletustest on senini rahvaliku lauluna tuntud „Munamäel” (K. A. Hermanni viis). Käsikirja on jäänud Kunderi varasemad, sh anakreontilised luuletused, mis võiks Kunderi ja tema ajajärgu lüürika kuvandit mitmekesistada.

Lydia Koidula järel sai Kunderist silmapaistvaim draamakirjanik. Kirjaniku esimestes näidendites „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (1881) ja „Muru Miku meelehaigus” (1882) on Koidula romantiliste jantide eeskuju selgelt aimatav. Eesti näitekirjanduse õnnestunumaid teoseid on aga Kunderi siiani populaarne külakomöödia „Kroonu onu” (1885). Näidend on üles ehitatud oma laste abiellumist takistava jõuka talumehe ja vaese rentniku vahelise konfliktile. Autor toob noortele appi maailmakirjanduses toona levinud nutika soldati tegelase. Samuti hästi üles ehitatud ja viimistletud on näidendid „Mõrsja ja märatsejad” (1887), mis käsitleb toonast äärmuslike lahkusuliste probleemi, ja „Kingu Laos” (1890), mis räägib alkoholi lõksu sattunud noormehe kurvast saatusest. Lisaks on Kunder kirjutanud näidendi „Vallavanema valimine”, mis ilmus „Valguse” lisalehes (1889) ja eluajal käsikirja jäänud näidendi „Vorst”. Kunderile omistatakse ka J. V. Jannseni ja baltisakslaste sobinguid käsitlev satiiriline värssnäidend „Neljas Apokriiva raamat Mulgi rahvale”, mida peeti kaua C. R. Jakobsoni teoseks.

ALLIKAD:
Villem Alttoa, Lisandeid Juhan Kunderi loomingule. – Keel ja Kirjandus, 1959, nr 3, lk 140–146.
Krista Aru, Meelejahutaja. – Juhan Peegel jt, Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Tartu–Tallinn, 1994, lk 220–228.
Karl Laigna, Juhan Kunderi osast eesti kultuuriloos. – Looming, 1956, nr 11, lk 1620–1646. 
Karl Laigna, Juhan Kunder – mitmekülgne kultuuritegelane. Lühimonograafia. – Tallinn, 1959.
Pille-Riin Larm, „Popi ja Huhuu” ning tema eelkäija eesti kirjanduses. – Keel ja Kirjandus, 2012, nr 10, lk 734–754.
Toomas Liiv, Eesti kirjanduslugudest XIX sajandil. – Looming, 2003, nr 9, lk 1350–1360.
Lili Suburg, Johann Kunder †. – Linda, 1888, nr 6, lk 202–204.
K. Taev, V. Verev, Eesti kirjanduskriitika 1875–1900. Tallinn, 1984. 

Juhan Kunderi teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm 

Tagasi nimekirja